Bänner
Harri Haamer. Saaremaalt Suurele Maale PDF Prindi

Lapsepõlv

Harri Haamer (Harry Hamer) sündis 8. juulil 1906 (ukj.) kell 9 õhtul Kuressaare linnas riigiametnik Aleksander Haameri teise pojana.

Haamerite suguvõsa juured ulatuvad Pöide kihelkonda. Harri Haameri vanaisa Aleksei oli sündinud Neemi külas Vesiku talus. Kodukülast lahkudes sai Alekseist Audla mõisa sepp.
Audlas kohtaski mees oma tulevast abikaasat Juula Kaske, kelle kodu oli Tõnise talus. Neile sündis 1. juulil 1875 poeg, kellele pandi nimeks Aleksander. Kuna Pöide kihelkonna talupojad olid usuvahetusliikumise ajal olnud ühed aktiivsemad Saaremaal (õigeusku siirdus neist üle 70 %), ei olnud võimalik Aleksandrit ristida luteri kirikus, kuigi ema Juula oli selle kiriku liige. Segaabieludest sündinud lapsed pidid kuni 21. eluaastani jääma õigeusu kiriku liikmeks.

Aleksei Haamer suri 30 - aastasena ja tema põrm maeti Tornimäe kalmistule. Tema peremehest vend lasi oma moonakast venna hauale panna tammepuust risti. Audla mõisasaksad viisid lesestunud Juula Haameri koos väikese lapsega linna, kus ta mõisahärrade köögitüdrukuna kopikaid teenis.

Kui Aleksander kooliikka jõudis, pani ema ta nn. Lutsu kooli. Õppinud selles koolis kolm aastat, pidi ta hakkama endale ise leiba teenima. Tänu hoolsale harjutamisele ja kindlasti ka kunstiandele, mis hiljem avaldus tema poegade juures, oli Aleksandril väga ilus käekiri.

15 - aastasena sai ta töökoha Kuressaare politseijaoskonna kantseleisse. Aleksander abiellus 1867. aastal Kuressaares sündinud Caroline - Juliane Jasneriga. Enne seda oli ta ametiredelil tõusnud kreisipolitsei sekretäriks ja perekond sai osta väiksema maja Vallimaa tänavas. Haamerite maja oli esimene kuuest, mis asusid tänava keskkohas, otse vastu lagedaid põlde. Selles reas viimane maja oli keelemehe Johannes Aaviku koduks.

Esimene poeg Eugen sündis 10. aprillil 1903. Teise lapsena ootasid vanemad tütart, isegi nimi - Harriet - oli olemas, kuid sündis poeg, kes sai nimeks Harri. Ta ristiti kodus 9 päeva vanusena Laurentiuse koguduse abiõpetaja Friedrich Drechsleri poolt. Ristivanematena on ennast üles andnud onu Theodor Jasner ning Sinaida ja Klara Perken. Kolmas poeg Erich (Eerik) sündis 17. veebruaril 1908.

 Harri Haameri esimene mälestus pärineb ajast, kui vanemad hakkasid oma majas suuremat remonti tegema ja ta jäi lahtise palgi alla.
"Mäletan oma ema kohkunud ja nutetud nägu, kui ta sääl juures seisis, kus töömehed kangutasid üles palki, mis oli minu rinnale varisenud. Jumalale meeldis mind siiski alles jätta, ehkki rind kaua sellest põrutusest valutas."

Harri iseseisvus ja otsustusvõime avaldusid juba siis, kui ta võttis kuueaastaselt nõuks ise kooli minna. Selleks piisas naabritüdrukute märkusest, et nemad lähevad kooli! Koht, kuhu Harri sammud seadis, oli õdede Tomsonite eralasteaed. Kui poisile järgmisel hommikul ka tahvel ja krihvel kaasa pandi, oli ta peaaegu nagu koolipoiss. Tähtede maalimine tahvlile ei olnud Harrile siiski meeltmööda ega saanud temast hiljemgi isa mantlipärijat ilukirja alal.

Seitsmeaastaselt pandi Harri Niidi - Riksu kooli. See oli kolmeklassiline erakool, mille olid rajanud Glafiira Niit ja Alice Riks. Need noored pedagoogid olid tollases koolisüsteemis harvaks nähtuseks. Vahetundides lubasid nad lastel rääkida emakeeles, laulsid ja mängisid nendega rahvapäraseid laule ja ringmänge. Harril on sellest koolist meeles ka üks koerustükk:
"Kateedri kohal oli tsaari pildil klaas katki läinud ja mina joonistasin koeruse pärast tsaari kroonile varblase. Aga kas siis lapsed mõistsid suud pidada. Varsti saadi sellele jälile ja mul tuli koridori nurgas tükk aega hernestel põlvitades oma pattu kahetseda."

Kuressaare pommitamine Esimese Maailmasõja ajal 1915. a. suvel põhjustas elanikes sellist hirmu, et riigiametnike perekonnad otsustati evakueerida. Vana Haamer viis oma perekonna voorimehega Roomassaare sadamasse, kust tee läks Haapsalu kaudu Loksale, kus Caroline - Juliane õemees töötas dokiülemana. Nii jäi Harril Niidi - Riksu kooli viimane klass lõpetamata. Alles hilissügisel, kui meri oli kõige rahutum, jõudis kätte kauaoodatud kodutee.

Ehkki kool oli juba ammu alanud, võeti Haameri poisid Kuressaare gümnaasiumisse vastu.
Kuna Aleksander Haamer oli saanud taas ametikõrgendust, olid ka kooliga seotud majandusmured murtud. Pealegi anti poistele prii ülalpidamine. Eriti uhked olid nad oma hallide sinelite ja toredate vormimütside üle.

Saksa okupatsiooni ajal näitas H. Haamer õppimises üles suurt usinust. Saksa keelega, mis nüüd oli õppekeeleks, tal raskusi ei olnud, kuna tema tädid olid soovinud, et nendega vesteldaks saksa keeles.
Tol ajal oli koolides range kord. Kuna Harril oli hakanud hästi minema, pandi teda klassi korra eest vastutama. Kummaline oli aga viis, millega korda ellu viidi. Kui keegi eksis, langes karistus vastutaja, Harri peale. Teiste "pattude" lunastamiseks pidi kooliõues allohvitseri pilgu all raske seljakotiga trahviringe tegema. Kuna karistus oli raske, jättis Harri õppimise lohakile.

Vabadussõja aeg tähendas Saksa okupatsiooni aegse viletsuse jätkumist. Kõht oli alatasa tühi, koolis - nüüd juba eestikeelses gümnaasiumis - käidi puukingadega. Et peret toita, töötas vana Haamer mitmel töökohal: linnavalitsuse sekretärina ja samas ametis ka merekoolis. Suvel pidid poisid ise aiarohimisega lisa teenima. Kuna aga see teenistus oli vilets, siis kaubeldi nad järgmisel suvel tööpoisteks Undule - Oti mõisa karjamõisa.

Pärast sõja lõppu hakkas olukord pikkamisi paranema. Koolis olid asutatud mitmed huvialaringid: kunsti -, kirjandus -, spordi - ja näitering, millest ka Harri jõudumööda osa võttis.
Haameri poistele tundus kõige rohkem meeltmööda olevat siiski kunstiring, kust Eerik sai esimese tõuke hilisemaks kutsumuseks. Näiteringis anti Harrile ikka "vigurivända" osa mängida. Koerustükke meeldis talle teha veel vanaski eas. Nii meenutab abikaasa, et kui neile külalised tulid, siis pidi Harri ikka midagi tegema, näiteks panema ühe taldriku juurde ainult noad ja teise juurde kahvlid, vms.

Ilmselt oli Harril üha suurem kiusatus näiteringis õpitud osi ka koolitundide ajal harjutada. Kord oli keegi toonud kooli raketi ja see sattus Harri kätte. See riistapuu lasti lahti keset prantsuse keele tundi. Klass sai suitsu täis, kuid uksest välja ei pääsenud, sest keegi oli käepideme ara võtnud. Lapsed põgenesid läbi akna välja, vana kooliõpetaja oli hädas. Harri oli siis asetanud tooli akna alla ja aidanud pr. Theremini klassist välja. Viimane oli teda kui oma elupäästjat tänanud. Kui aga direktor tuli klassi asja uurima, oli pr. Theremini suureks ehmatuseks tema "elupääslja" süüpingis.

Kuna see sündmus ei jäänud Harri "pattude registris" viimaseks, paluti tal kooli mitte enam tulla. Poiss ei julgenud sellest kodus vanematele rääkida ja nii hulkus ta koolitundide ajal oma raamatutega pargis. Ühel päeval tuli Harri isa, kes oli tollal Kuressaares väga lugupeetud mees, koju ja päris Harrilt aru, kus ta need päevad on veetnud. Direktor oli talle nende kohtumisel loost jutustanud ja muidugi palus isa poiss kooli tagasi võtta. Nõnda ka sündis. Kui poleks olnud isa eestkostet, oleks Harrit ilmselt oodanud merekool, kuhu kõik väljavisatud poisid senini olid läinud.

Lisaks vanemate manitsustele otsustas ka Harri ise ennast käsile võtta, et oma energiat kasulikumalt rakendada. Ta hakkas huvi tundma skautliku liikumise vastu, mis oli Saaremaal juba mõnda aega eksisteerinud, kuid polnud sobivate juhtide puudusel õiget hoogu saanud. Kui paljud poisid võtsid seda liikumist ühe suure mänguna, siis Harril haaras skautluse üks põhimõtetest: "Võidelda selle eest, et kõik maailma poisid saaksid vendadeks!"

Endine Saaremaa õigeusu kiriku praost ja Kuressaare koguduse preester Emanuel Lepik on meenutanud, kuidas kõik alguse sai:
"Vanem vendadest - Eugen - tallas sel ajal juba ülikooli teed ja oli suurema osa ajast kodust eemal. Seda agaramalt võtsid aga juhtivalt Jäneste küla [kus Haamerite maja asus] poiste elust osa Harry ja Erich, kes olid astunud gümnaasiumi skaudirühma liikmeiks. Need kaks venda, kelledest eriti Harry ilmutas loodud noortejuhi jooni, muutsid kaklevad ja alalisi kivisõda pidavad Jäneste küla poisid lühikese ajaga organiseeritud noorterühmaks. Jäneste külas pandi alus ja sealt kasvas välja nn. püsiv Saaremaa Skautide Malev."

Otsustavale meelemuutusele aitas kindlasti kaasa ka Harri leeriminek 1923. aastal. Skautlik tegevus oli selleks ajaks Harrit sedavõrd haaranud, et ta käis isegi leeritundides skaudivormis. Hiljem vaimulikuna Püha kogudust teenides tõmbas ta sageli ka talaari armsakssaanud skaudivormi peale.
Leerikursuse lõpul võeti H. Haamer esimest korda armulauale 28. oktoobril 1923.

Järgmisel kevadel lõpetas H. Haamer Saaremaa Ühisgümnaasiumi. Harris oli küpsenud üks kindel mõte, mis suvevaheajale tulnud vanemat venda eriti ei rõõmustanud. Nimelt oli tal plaanis minna ülikooli teoloogiat õppima. Küsimus oli perekonna küllaltki õhukeses rahakotis. Kuid Harri oli hakanud edasiõppimiseks rahagi koguma ning Eugenil ei sobinud isale niigi kalliks maksma läinud ehitusõpinguid välismaal jätkata ja seepärast astus ta sügisel kaitseväkke.

Keskmise venna lisateenistus seisnes selles, et ta hakkas Eesti Ühistegeliku Kindlustusseltsi agendiks ja värbas sellele üle terve Saaremaa uusi kliente. Tubli töö eest - seltsi portfell oli ühe suvega paisunud neljakordseks - määrati Harrile peale palga veel preemia. Nii ei saanud ka kodus olla enam ühtki vastuväidet Harri Tartu ülikooli astumisele.
Vana Haamer oli ainult arvanud, et poeg võiks hakata isa rõõmuks juurat õppima. Oli ta ju ise Kuressaares paljudele juriidiliseks nõuandjaks. Siis ütles Harri Haamer isale ühe tema otsekohesust ja siirust peegeldava lause:
"Mina oma elus valetada, petta ja võltsida ei taha, sellepärast ei saaks minust iialgi õiget advokaati!"

Ülikooliaastad

"Otsustasin ülikooli astudes hoolega õppima hakata, et ruttu saada diplomeeritud maailmaparandajaks."
1924. a. sügisel sai Harri Haamerist Tartu ülikooli usuteaduskonna üliõpilane. Kirikuõpetaja ametist oli ta unistanud juba 12 - aastase poisina.

Tartus soovitas vanem vend Eugen tal mitte astuda korporatsioonidesse neis valitseva joomise pärast. Alguses see õnnestuski, kuni vastne üliõpilane puutus kokku kaasvõitlejatega, kes olid tegevad skautlikus liikumises. Nemad kuulusid organisatsiooni, milles saadi hakkama ka ilma kesvamärjukese abita. Nõnda sai Harrist üliõpilasseltsi "Huljehiis" liige.

Seltsitegevus võttis oma aja, kuid palju rohkem aega ja vaeva kulutas ta skautidega tegelemiseks. Põhitegevuseks jäi siiski õppimine ja eksamite sooritamine. Hädad ei tulnud ajapuudusest, vaid pigem alatoitlusest. Kehv toit nõrgendas füüsilist jõudu ja 1925. a. kevadel pidi Harri enne eksamisesooni algust tuberkuloosis kahtlustatuna koju sõitma.

Kodune õhkkond ja vanemate hool mõjusid sedavõrd, et Harri hakkas nõu pidama, kuidas hakata jälle kindlustusagendina raha teenima. Sellest ei tahetud kodus midagi kuulda. Kuna perekonnal ei lasunud enam vanema poja koolituskulusid, oli isa hea meelega nõus keskmist poega sedavõrd toetama, et too vähemalt ei peaks Tartus nälgima.

Harri oli suutnud enne Tartusse siirdumist kodusaare skautide tegevuse ka suveperioodil käima panna. Nüüd, kui skaudid hakkasid taas suvelaagrisse minema, ei saanud "poiste päälik" kuidagi koju jääda. Kaks nädalat Karujärve skaudilaagris mõjusid Harrile veel paremini kui kodune ravi, nii et ta viimase osa suvest siiski kindlustusagendina mööda Saaremaad liikus.

Tervisepuhkus pikendas Haameri teoloogiastuudiumi poole aasta võrra. Viimaste eksamitega sai ta hakkama 1928. a. sügissemestri lõpuks ning lõpetas ülikooli 1929. aastal.
Selleks ajaks oli valminud ka H. Haameri esimene raamat - Saaremaalt pärineva vaimuliku, kirjamehe ja matemaatiku Rudolf Kallase elulugu. Algselt magistritööna kujutatud uurimus jäi siiski ülikooli juures kaitsmata, kuna rahapuuduse tõttu otsustas autor müüa käsikirja avaldamise õiguse 25 krooni eest kirjastusele "Eesti Kirik".

R. Kallase eluloo kirjutamine oli huvitav ja kindlasti vaimselt rikastav töö. Rudolf Kallase elu oli kujunevale isiksusele heaks eeskujuks, mille poole püüdlemist alustas Harri Haamer.

Tulevase ameti valiku õigsuse kinnitusena pälvis üks tema ülikooli juures esitatud jutlus esimese auhinna. Ülikooli lõpetamisel oli Harri Haamer 22 - aastane, seega kirikuõpetaja ametiks veel liiga noor (kanooniline vanus 25 aastat). Siiski lubas konsistoorium tal õpetajaameti kandidaadi eksamid sooritada juba 1929. a. kevadel.

16. ja 17. aprillil toimunud eksamite koondhindeks sai Haamer "väga hea", millega need tunnistati sooritatuks pro venia concionandi ja pro ministerio. Hinnetelehel on alla kirjulanud piiskop Jakob Kukk.

Esimene EELK noorsootöö sekretär

Juba aasta alguses oli piiskop Kukk palunud Haameril rakendada oma scoutmasteri kogemusi kiriku noorsootöös. Selle pakkumise võttis ta pikemalt kaalumata vastu, saades seega esimeseks EELK noorsootöö sekretäriks. Ametlik kinnitus anti selleks 6. märtsil 1929, kuid tegelik töö algas juba kuu aega varem. See amet ei tähendanud toolil istumist ja paberite täitmist, vaid sekretäril tuli hakata mööda Eestimaad ringi rändama. Kuna see tööharu oli kirikus alles uus, tuli Haameril seda oma kogemustele toetudes kujundada.

Jaanuaris Tartus peetud õpetajate konverentsil tutvustati Haamerit tema tulevases uues ametis. Pärast seda tuli tema juurde üks vana praost, kes küsis noormehe plaanide järele. Saades kuulda, et viimasel on prooviaasta alles pidamata, pakkus ta välja oma kogudust. See oli Martna koguduse õpetaja ja Lääne praost Gustav Haller, kes sai noorele vaimulikule tõeliseks hingekarjase eeskujuks ja kellel oli suur osa tema kujunemisel.

Noorsootöö sekretäri ametis oli Haamer kuni 15. oktoobrini. Kogu selle kaheksa kuu jooksul rändas ta paigast paika. Ise pidas ta kõige südamelähedasemaks tööd leerieelsete noortega. Sekretäriametit tuli jagada pastori prooviaastatööga.
Praost G. Halleri soovituskirjast konsistooriumile selgub, et õpetajakandidaat H. Haamer on pidanud 21 noorte töökoosolekut, asutanud vähemalt kolm noorsooühingut, toimetanud kiriklikke talitusi, tutvustanud noortetööd Läänemaa sinodil, kirikupäeval ja erakoosolekuil.

Martnas olemise aeg jäi küllaltki lühikeseks - nimelt viibis ta oma juhendaja juures ainult 15 päeva, kuid oli temaga kogu aeg kirjavahetuses. Kuna aga Haameri tervis hakkas pidevast teelolemisest nõrgaks jääma, palus ta mõlemat oma vaimulikku juhendajat, praost Hallerit ja õpetaja Aleksander Tähevälja, et nad kostaksid tema eest piiskopi juures. Ilmselt kandis eestkoste vilja, sest konsistoorium andis oma 12. juuni otsusega õpetajakandidaadile loa kandideerida Püha koguduse õpetaja kohale.

Püha koguduse hingekarjane

7. juuliks 1929 oli asi niikaugel, et Püha kogudus võis korraldada õpetaja valimised. Enne täiskogu koosolekut toimus kirikus jumalateenistus, kus pihitalituse pidas Läänemaa praost G. Haller, kes ka koosolekut juhatas.

Täiskogu koosoleku päevakorras oli kaks tähtsat punkti: õpetaja valimine ning õpetaja uue elumaja plaani ja eelarve kinnitamine. Salajase hääletamise tulemusena andsid kõik 166 kohalviibinud hääleõiguslikku koguduse liiget oma hääled Harri Haameri poolt.

Tegelikult oli ta juba alates eelmise aasta nelipühadest jõudumööda täitnud Püha koguduse õpetaja kohuseid, sest oma hingekarjane puudus siin juba kümmekond aastat. Pühas veetis ta ka oma viimase koolivaheaja enne ülikooli lõpetamist, asutades muuhulgas Pühasse kristliku skaudirühma, ning 1928. a. jõulupühad.

Konsistoorium kiitis valimised heaks ja määras õpetaja Haameri alates 21. augustist 1929 ametisse.
Oma esimese armulauaga jumalateenistuse pidas Haamer Pühas lõikustänupühal, 13. oktoobril. Kui Püha kogudus 1929. aastast kokkuvõtteid tegi, võis ta rõõmustada, sest kõik näitajad olid hakanud ülesmäge minema. Kasvas armulaualiste arv, uue õpetajamaja heaks oli suvel korraldatud näitusmüük, millelt saadi 600 krooni tulu. Koguduse liikmed aitasid ehitusele kaasa ka tasuta kivide ja puude kohalevedamisega.

Noor õpetaja Haamer oli asutanud Pühas neli noorteringi: "Õed Betaaniast", kristliku noormeeste klubi, skaudirühma ja gaidirühma. Kogudusega liitus aasta jooksul 324 inimest. Aastaülevaate kujutaja lootis, et niisuguse hooga edasi kasvades võib mõne aasta pärast rõõmustada 1000 liikme üle. See ümmargune arv jäi kogudusel siiski saavutamata. Vabariigi lõpuperioodil oli Püha kogudus oma 700 liikmega Saaremaal Jaani koguduse ees eelviimane.

Kui senini on rõhutatud Harri Haameri tähendust Saaremaale eriti seoses skautliku liikumisega, siis tähelepanuta on jäänud tema teine oluline töövaldkond - külatundide pidamine, et tasakaalustada priiusuliste ja baptistide tollase aktiivse kihutustöö mõju.

Tema enda sõnade kohaselt oli see olnudki tema peamiseks tööks Pühas. Niisiis tuldi kokku nii külades kui kirikus. Erilise populaarsuse omandasid koguduse toas toimunud neljapäevased piiblitunnid. Pühapäevakoolis käis erinevais külades kokku üle 200 lapse.

1930. aastal lahkus Kaarma õpetaja Herbert Lieberg koguduse teenistusest ja see koht jäi vakantseks. Kuna kohe ei leitud tema asemele teist õpetajat, võttis Haamer enda peale ka Kaarma koguduse hooldamise, mis kestis kaks aastat. Kaarmal pidas ta kaks korda kuus jumalateenistust, peale selle tuli pidada leeritunde ja kõiki vajalikke talitusi. Mõnikord juhtus, et õpetaja võttis küll kõik soovid vastu, kuid suure vahemaa tõttu oli neid füüsiliselt väga raske teoks teha. Kaarma kogudus pidi lisaks palgale tagama õpetaja, tema kutsari ja hobuse prii ülalpidamise.

Uus hooldusõpetaja oli alguses oma olemuselt kogudusele võõras. Lieberg oli vanem mees, oma ametis kogenud, kõva ja selge sõnaga. Haamer tegeles skautlusega ja see tekitas rahvas võõristust. Nende arvates ei sobinud see kirikuõpetaja ametiga kokku. Kui kogudus Haameriga rohkem harjus, oli tema aadressil ainult head kuulda.

Juba 1931. aastal oli Püha koguduse töös abiks olnud usuteaduse üliõpilane Rudolf Reinart (Reinaru). 1932. aasta Kaarma leeritunde andsid nad Haameriga kahekesi.

Leeriõpilase Vilhelmine Oolupi mälestuste kohaselt pidas reedeti tundi Reinart ja laupäeviti Haamer. Vahetundidel mängis noor õpetaja Haamer leerilastega "viimast paari". Siis, kui õpetaja kord joosta oli, püüdsid teda kõige suurema innuga tüdrukud. Noored panid tähele ka kähe õpetaja erinevust: Haamer oli huumorimeelne, Reinart seevastu ametlik ja tõsine.
Pärast Pühast lahkumist soovitas senine õpetaja just R. Reinartit oma mantlipärijaks.

1933. a. alguses pöördus H. Haamer tervisehäirete tõttu Kuressaare arsti poole. Dr. W. Hoffmann leidis, et patsiendil on krooniline kopsukatarr ja ta vajab tungivalt pikaajalist puhkust ja sanatoorset ravi. Kuid alles kahe kuu pärast kirjutas Haamer konsistooriumile avalduse puhkuse saamiseks, mis rahuldati alates 30. aprillist. Samal kevadel sattus ta tuberkuloosis kahtlustatuna Tallinn - Nõmme sanatooriumi, kus ta kiiresti kosus ja Saaremaale tagasi pöördus. Haameri tervise eest kostjaks sai Tartu professor A. Paldrok, kes oli kahe skaudipoisi, isa ja suvesaarlane. Tartu Pauluse koguduse juhatuse liikmena tegi just tema suvel Saaremaal viibides Haamerile ettepaneku kandideerida selle koguduse õpetajaks. Oli selge, et senine töökoormus ei või enam kaua kesta.

Harri Haamer ja Saaremaa skautlik liikumine

Nagu Harri Haamer oli alati olnud ettevõtlik ja sammunud poiste esirinnas, nii arenes ta ka skautluses. Temaga koos tulid liikumisse mitmed seni halva kuulsusega poisid, millega võis kaasneda vanemate inimeste mõningane ettevaatlik suhtumine. Igatahes oli tekkinud noormeeste sõprusring, kes soovisid elada oma elu skautlike põhimõtete järgi.

Poisid talusid oma otsust ka vandega kinnitada. Selleks mõeldi välja pidulik plaan. Kuressaare Kudjape surnuaias on mitu kabelit, kuhu on maetud aadlike perekonnad. Ühel ööl läksid poisid surnuaeda, asetasid ühe kabeli altarile Piibli ja süütasid küünlad. Nad palvetasid ja igaüks neist andis vande:
"Ma ei põleta tubakat, ei joo vägijooke ega kurameeri tütarlapsega, kellega ma ei taha abielluda!"

Seda vannet andes oli Harri Haamer 16 - aastane. Tema vanem poeg Eenok on kirjutanud, et veel elu lõpuski oli ta seda korduvalt meelde tuletanud ja kinnitanud, et tänu Jumalale oli ta suutnud kogu elu oma skaudi - tõotust pidada. Temale oli skautlus elamise viis.

Harri oli 16 - aastaselt saanud "hundude" juhiks. Selles ametis korraldas ta "hundipere", gaidide ja skautide ühisettevõttena esimese laagri Karujärvel. Järgnesid laagrid Järvel, Mändjalas ja mujal.
13. septembril 1922 valiti Kuressaare skaudirühma uus juhatus. Juhiks sai Harri Haamer ja abiks Roman Kitt. Sellega muutus olukord kogu rühmas: juhuslikkus asendus eeskujuliku juhtimise ja korrapärasusega. Järgneval kahel aastal oli rühma töö niivõrd edukas, et üleriigilisel eeskujuliku rühma võistlusel saavutati II koht.

Mitmes laagris oli Haamer kõige vanem, kes kõigi ja kõige eest vastutas. Üsna sageli lasusid tema õlul ka koka ülesanded. Tavaliselt ootasid näljased "hundid" iga lõunakorda ning ega kokale endale alati putru jätkunud, temal tuli leppida leivaga. Kõhn kuju oli ta juba ennegi, kuid laager tegi veelgi kõhnemaks. Harri sai endale lõpuks hüüdnimeks "Kuningas Nälg".

Haameri siirdumisega vaimuliku tööpõllule Pühasse algas Saaremaa skautluses uus ajastu. Seni peamiselt Kuressaares levinud skautlus kandus nüüd ka maale. Pühas tekkis 1928. aastal tugev skaudiüksus. Poisid ise rääkisid sellest nii:
"Ühel palaval pühapäeva pärastlõunal, kui Harryl oli jutlus peetud ja vanad koju läinud, asutati Pühasse skautide rühm. Istusime ümber Harry ja kuulasime jutte skautlusest. Et aeg igavaks ei läheks, mängiti "kartulijooksu", "linna põletamist" jne. See oli lõbus aeg. Poisse oli igast kandist."

Tundub, et Harri Haamer on suutnud Püha kirikla ja selle ümbruse kirjutada Eesti skautluse ajalukku. 1939. aastal tähistas Saare Skautide Malev oma 20. tegevusaastat. Vabariiklik skautide ajakiri pühendas sellele teemale suure osa oma mahust. Oma mõtteid Püha skautlusest jagas siin ka Feodor Orb, kes varem oli olnud Saaremaa poiste oma ajalehe "Saare Skaut" toimetaja:
"Püha vana õpetajamaja, kirikutagune ning Kuusiku mets on Saare skautluses ajaloolise tähendusega. Õpetajamajas on ju elatud üle paljugi ilusaid päevi, kiriku taga palli taotud ning Kuusiku metsas vana röövlilossi kaunis ümbruses laagerdatud. [- - -] Ma arvan, et meist vähestel tuli Harrilt meelde küsida, kas ja kuipalju me talle toiduaineid võlgneme. Tema ei teinud sellest tüliküsimust: teisel aastal kutsus ta meid uuesti ja siis kordus vist sama lugu!"

Harri tööviljana ei jõudnud skautide tegevus mitte ainult Pühasse, vaid rühmad tekkisid ka Lümandas, Sõrves, Koiklas, Leisis, Mustjalas ja paljudes teistes kohtades. Mitmed kooliõpetajad suhtusid liikumisse väga hästi. Üksikute rühmade vahel tekkis tugev side.

Harri tegevus scoutmasterina leidis ka rahvusvahelist tunnustust. Kui ta viibis 1930. a. suvel Soome NMKÜ laagris, tehti talle ettepanek tulla Tamperesse noortetööle. Peatselt toimunud järgmisest laagrist ei tahtnud 200 soome poissi Harril enam kojugi lasta.

Hüvastijätt muinasmaaga

Teade õpetaja Haameri võimalikust lahkumisest tabas Püha kogudust tõsise löögina. Tartu Pauluse koguduse uue õpetaja valimised pidid toimuma 13. ja 14. novembril 1933. Harri Haamer viivitas vastuse andmisega kuni viimase võimaluseni. Temas pidi toimuma suur võitlus iseendaga. Saaremaalt lahkumine ei tähendanud ju ainult Püha koguduse tööst loobumist, vaid ka eemaldumist armastatud noortest sõpradest ja oma vanematest. Lõpuks kirjutas ta 6. septembril kandideerimisavalduse, paludes konsistooriumil teatada sellest ka Pauluse kogudusele. Kandideerimisloa sai ta alates 14. septembrist.

Kuuldus õpetaja lahkumisest levis kulutulena külast külla. Paljudele koguduse liikmetele tundus õpetaja samm täiesti ebaõigena. Olukorda iseloomustasid ühe koguduseliikme sõnad:
"Sa pole meie juurest ära läinud, sa kargasid ää! Üks õige inimene ei jätaks oma vara sinnapaika, kui ta säält ära läheb."

Püha kirikumõis oli veel ühe olulise sündmuse tunnistajaks, millest esialgu keegi midagi arvata ei osanud, aga millel oli hindamatu väärtus tervele Haamerite perekonnale. Ühel suvel sõitis rühm Viljandi inimesi Saaremaad uudistama. Nende hulgas oli ka tollase Viljandi linnapea August Maramaa tütar Maimu. Ringi sõideti veoauto kastis.

Enne Kuressaarde jõudmist otsustati Püha kirikut vaatama minna. Kohale jõudnud ja autost väljunud, tervitasid neid värava juures kaks skaudivormis noormeest.
Üks neist ütles:
"Tere tulemast Püha kiriklasse!" Küsiti, kas tema on siin väravahoidja.
Vastuseks saadi:
"Kord selle värava, kord taevavärava hoidja."

Nüüd tahtsid külalised õpetajat näha ja nende üllatus oli suur, kui seesama noormees vastas: "Mina olengi õpetaja!"

Külaliste hämmastusest võis aru saada, kuna Saaremaal olid neid tervitanud peamiselt vanemad saksa soost õpetajad. Noor õpetaja viis külalised kirikusse ja mängis neile orelit. Kiriku ees tehti koos külalistega palju pilte, mida ka talle lubati saata. Pastoraadi juures kasvas ilus roosipõõsas, Maimu Maramaa imetles selle üht õit. Noor vaimulik astus lähemale ja lõikas selle roosi neiule. Roosile lisaks sai Maimu kingiks ka Harri esimese kirjatöö R. Kallase elust.

Õhtul võis Kuressaares näha järgmist pilti: noor neiu loeb hoolega üht raamatut, autori poolt kingitud roos tema ees vaasis. Lubatud fotod saatis õpetajale Maimu. Sellest algas nende omavaheline kirjavahetus.
Nüüdne lahkumine Saaremaalt tähendas ka sellele aadressile, mida Harri sageli ümbrikule kirjutas, lähemale astumist.

Lõpuks saabus konsistooriumi ametlik kinnitus, et Harri Haamer oli valitud Tartu Pauluse koguduse (I pihtkonna) õpetajaks. Üldse oli hääletajaid 2306, kellest 1471 andsid oma hääle Haamerile. Valimiste tulemuste kohta oli esitatud ka proteste, kuid need jättis konsistoorium tähelepanuta.

1933. aasta igavikupühapäeval pidas Harri Haamer Püha kirikus lahkumisjutlust. Jutluse aluseks oli ta valinud sama kirjakoha (Gal. 6, 14), mis kolm aastat tagasi, mil ta piiskop Jakob Kuke poolt Püha koguduse õpetajaks seati.

27. novembril kirjutas Haamer konsistooriumile lahkumisavalduse, mis rahuldati kolme päeva pärast, kinnitades ta ühtlasi Pauluse koguduse õpetaja ametisse. Jõulude eel saatis ta Tartust Pühasse jõulukaardi rahusooviga:
"Oma unustamata kodule ja pisikesele lapsepõlve muinasmaa kogudusele Pühas."

Püha kogudus oli võrreldes Tartu Pauluse kogudusega (üle 20000 hinge) väga väike. Haameri töökoormus kasvas seega mitmekordseks. Kui tal Pühas oli aega poistega mööda metsi joosta, siis Tartus kippusid arvukad kohustused tema isiklikust elustki enamiku ajast ära võtma.

1934. aasta sügise hakul sai ta teate, mis teda jälle rohkem kui korra Saaremaale ja oma kodule mõtlema pani. 13. augustil seiskus jäädavalt Caroline - Juliane Haameri süda, põhjuseks südamelihaste haigus. Enne ema surma oli Harri jõudnud talle tutvustada oma tulevast abikaasat. Ema jäi poja valikuga väga rahule ja andis noorpaarile oma õnnistuse.

Aleksander Haamer suri kolm aastat pärast abikaasat, 3. septembril 1937. aastal suhkruhaigusesse. Isal oli võimalus süles hoida Harri ja Maimu esimest poega Eenokit.

Otsesed sidemed, mis Harril Saaremaaga sidusid, jäid nüüd nõrgemaks. Haamerite koju jäi veel vanem vend Eugen, kes oli Kuressaare linnainsener ja tollal veel poissmees. Noorem vend Eerik töötas siis juba Tartus võimlemis - ja joonistusõpetajana. Ometi ei unustanud H. Haamer Saaremaad, ei kaotanud vastutustunnet ja muret siinsete koguduste ja inimeste suhtes. Sellest annavad tunnistust tema hilisemad sagedased komandeeringud kodusaarele sel ajal, mil tema ametivennad olid siit kas juba läinud või minemas.

Harri Haameri lahkumine Tartusse ei puudutanud mitte üksnes Püha kogudust, vaid kogu saare vaimulikku elu. 1933. a. detsembris ilmus ajalehes "Meie Maa" pikem sõbralikus toonis artikkel lahkunud Püha õpetajast. Tema lahkumist võeti justkui paratamatusena, öeldes, et see on Saaremaa saatus:
"Kes vaimuannete poolest keskpärasest parem, teistest peajao pikem, see kutsutakse mandrile."

Haamer seati ühte ritta selliste mandrile lahkunud suurmeestega, nagu H. B. Rahamägi, A. Piip, T. Grünthal ja Johannes Aavik. Polnud ta ju mitte ainult erinev tolle aja Saaremaa vaimulikkonnast, vaid ta oli täiesti uue ajastu kuulutajaks, mil tööle asusid eestikeelsest Tartu ülikoolist hariduse saanud noored eestlastest vaimulikud.

Saaremaa - periood - lapsepõlv, kooliaastad ja töö Püha koguduses - pani tugeva aluse kogu Haameri hilisemale elule. Olles juba vaimulikuna tööl, elas ta Saaremaal ühe pimeda usuvenna, Upa Riidu kodus läbi vaimuliku ärkamise, mis pani teda maailma peale hoopis uue pilguga vaatama. Õpetaja Haamer jäi pärast palvetundi Upa külla öömajale. Teda vaevas mure. Harri imestuseks tunnetas pime vend seda ja küsis, mis õpetajat vaevab. Harri vastas:
"Juba varsti kaks aastat ma jutlustan Püha kogudusele ja ootan, et nad pöörduksid selle tõe poole, mida ma neile kuulutan. Kuid selle asemel märkan ma, et nad on seljaga minu poole pöördunud."
Seepeale vastas külamees:
"Õpetaja, sa oled suures koolis käinud, aga Püha Vaimu koolis pole sa mitte käinud."

Kirikuõpetaja ametit ei võtnud Haamer kui palgatööd. Inimestesse suhtus ta inimliku soojusega, jagas nendega seda, mida ise omas. Seda oli ta õppinud juba skaudipõlves. Rahvas suhtus temasse kui oma poega. See lähedane side viis teda koos töömeestega majaehitusele ja kaluritega merele. Tal oli koguni isiklik kalapaat. Selletõttu sai ta kohaliku rahva hulgas hüüdnimeks "kalurite papp".

Tartu Pauluse koguduse I pihtkonna õpetaja

1933. a. jõulupühade eel saabus Harri Haamer kahe kohvri ja seljakotiga Tartusse, et asuda täitma Pauluse koguduse õpetaja kohuseid. Ta hakkas kohe suure hoolega tööle. Pauluse koguduse II pihtkonna õpetajaks sai alates 3. detsembrist 1934 Artur Võõbus.

10. mail 1934 toimus Pauluse kirikus Maimu Maramaa ja Harri Haameri laulatus. Pruudi isa oli sotsiaaldemokraadist Viljandi linnapea. Maimu oli tema vanem tütar. Alguses Harri muidugi ei teadnud, kellega ta Pühas tutvus ja kirjavahetust alustas. Kui asi avalikuks sai, oli palju kahtlejaid, kas selline liit kaua püsib, kuid Jumal õnnistas nende abielu.

Abielu laulatas Tartu Maarja koguduse õpetaja Axel Erich Vooremaa. Laulatusele kogunenud inimesed mahtusid vaevu 3000 istekohaga Pauluse kirikusse. Harri enda sõnul ei olnud see nende abielule halvaks endeks. Varsti sai Maimu Haamerist oma mehe suur abiline ka kogudusetöös. Tema õlule jäi pühapäevakool, aga ka leerilaste õpetamine. Maimut oli õnnistatud ilusa lauluhäälega. Varsti hakkas ta jumalateenistustel ja piiblitundides seda annet kasutama, millest kõik rõõmu tundsid.

Maimu sõnade kohaselt oli Harri see, kes 1934. a. algul asutas koguduse pühapäevakooli, mille õpilaste arv kasvas varsti viiesajale. Kahekesi ei olnud sellise suure hulga lastega enam midagi peale hakata. Pühapäevakooli abilised tulid esimeste leerilaste hulgast, keda igal aastal tervelt kolmesaja ümber kogudusega liideti. Pauluse koguduses sai H. Haamer täie eduga rakendada oma rikkalikke kogemusi noortetöö vallas.

Tartus jätkas ta ka skaudiliikumise organiseerimist, moodustades leerieelsetest poistest skaudi - rühma "Põhjatäht" ja tüdrukutest gaidirühma "Lootus". Omaette peatükki vääriks Pauluse koguduse noortekoondise tegevus, mis sai tulevaste kirikutöötegijate taimelavaks. Nimetagem vaid mõningaid tollase noortekoondise liikmeid: Hillar Põld, Irene Reidak - Põld, Arved Paul ja tema abikaasa Linda, Eduard Salumäe (Näkk) ja tema abikaasa Johanna, Selma Sotnik - Põld. Noortekoondis andis välja oma ajakirja "Ristivalgus".
Lisaks kogudusetööle jõudis H. Haamer osaleda ka kohalikus kultuurielus. Vabariigi teisel aastakümnel hakati Tartus korraldama maakondlikke kokkutulekuid. Nii said alguse ka saarlaste õhtud Tartus, mille sagedane külaline oli prof. Paldrok.

Pärast H. Haameri Pauluse koguduse õpetaja ametisse pühitsemise jumalateenistust, mille viis läbi uus piiskop H. B. Rahamägi, toimus õpetaja korteris pidulik lõunasöök. Koguduse juhtkonna eestvõttel oli Haamerile kingitud kodune altar, mis üldjoontes sarnanes kirikus olevale. Altaripildi oli joonistanud Eerik Haamer. Pärast lõunasööki pühitses piiskop altari.

Samas korteris sündisid - ajanappuse tõttu peamiselt öötundidel - noorsoole mõeldud raamatud "Tema käsi" (1934) ja "Sinule" (1940) ning lasteraamatud "Vanaema inglilaul" (1937), "Pilk päikesesse" (1938), "Jeesus kutsub" (1938) ja "Ester" (1943). Need kirjatööd tulenesid eelkõige praktilisest vajadusest anda oma koguduse noortele värske vaimuliku kirjanduse näol kristlikku õpetust. Selle kõrval tuli pidevalt teha vaimuliku sisuga kaastööd ajalehtedele ja ajakirjadele. Lastejutte kujutades mõtles Harri Haamer ka oma laste peale. Esimene poeg Eenok sündis 17. mail 1935.

See, mida saarlased Haamerist lootsid - et ta oma vastutulelikkuse ja lahkusega paljude inimeste südamed võidab, leidis Tartus varsti kinnitust. Eks suures koguduses oli probleeme kuhjaga ja esitati ka erineval tasemel süüdistusi, mida õpetajal tuli käia koos juhatuse esimehega koguni Tallinnas arutamas.

Ometi oli Harri Haamerile raske midagi ette heita. Rahvas rääkis lugu, kuidas õpetaja Haamer pidi esinema ühel ja samal kellaajal kõnega kolmes eri linnas, viies eri kohas. Kuna ta ei osanud kellelegi ära ütelda, tuli tal see olukord ise lahendada.
Süüdistused "õpetaja väärikuse" puudumises kordusid vanema rahva hulgas ka siin, nagu juba varem Saaremaal. Mõni koguduseliige ütles:
"No küll on aeg, õpetajahärra paneb karjapoisi püksid jalga, ja isegi põlved on paljad ja endal on jalad pikad nagu adrakured."

Tartus tuli Haameril kokku puutuda mitmete probleemidega, mida ta Saaremaa poolt vaadates ei osanud ette näha. Pauluse kogudus oli temast sõltumata kaheks pihtkonnaks jagatud. Suurem osa käimasolnud tööd siirdus koos õpetaja Võõbusega teise pihtkonda. Haameril tuli kõik uuesti organiseerida, kuid rahvas tuli tema initsiatiiviga hoogsalt kaasa.
Jaanuaris 1934 taastati õpetaja Habichti algatatud piiblitundide pidamine. Piiblitund, millest võttis osa 200 - 300 inimest, kujunes pealselt koguduse osaduse keskkohaks.

Harri Haamer ei olnud mitte üksnes hea hingehoidja, vaid leidis lahenduse ka majandusküsimustes. Kuna Pauluse kirik ja kogudusemaja olid suhteliselt uued ehitised, siis lasus kogudusel tema õpetajaks saamise ajal veel suur ehitusvõlg. See sai paari aasta jooksul tasutud. Suurel kogudusel hakkas tekkima ka teatav rahavaru. 1939. aastal kavatseti tellida Soomest uus orel, ent saabunud võimuvahetus muutis senise maksevahendi nulliks.

Haamerile oli antud olla Eesti ühe suurema koguduse õpetajaks vabariigi kõige paremal ajajärgul. Seda aega kasutas ta ära peaaegu maksimaalselt. Tänutäheks otsustas koguduse nõukogu 1939. a. detsembris kinkida oma armastatud hingekarjasele tema 10. ametiaasta puhul kuldse ametiristi.
28. oktoobril 1940 andis kiriku valitsus selleks loa ja Harri Haamer võis tänuks oma viljaka töö eest selle koguduselt vastu võtta. Inimliku mõõdupuu järgi võis see olla üks tema elu suurtest hetkedest. Edaspidi tuli tal tööd teha palju raskemates oludes, kuid positiivne tagasiside jäi seejuures palju väiksemaks või andis koguni maad tema vastu suunatud vaenule.

Kui algas sõda ja maale saabusid keerulised ajad, lahkusid ametist mitmed Pauluse koguduse juhatuse liikmed, jättes koguduse õpetaja hooleks. Haamer sai ka sellest ajast üle. Oli selliseidki juhatuse liikmeid, kes uue võimu tulekul soovitasid õpetajal minna täitevkomiteesse luba küsima, kas kirik ikka tohib koguduse puid põletada.

Saksa okupatsiooni ajal sai kogudus lõpuks uue juhatuse, kes oli õpetajale tema töös suureks abiks. Sõja ajal võttis H. Haamer vastu ka mitmeid kutseid jumalateenistuste pidamiseks väljaspool Tartut.
Nii näiteks käis ta 1942. aasta külmal talvel Saaremaa kirikuelu korraldamas ja Leningradi lähistel rindel jõulujumalateenistusi pidamas.

Uue Nõukogude okupatsiooni algust tähistas Pauluse kiriku ja kogudusemaja hävimine 25. augustil 1944. Kuid see kirik oli üks esimesi hooneid Tartus, mida hakati ühiste jõududega taastama. Õpetaja oli sageli meestega metsas puid langetamas ja Emajõest palke saeraamile vinnamas. Täitevkomiteest anti mõista, et ta ei tohiks kirikut taastada, kuna linn on taastamata. Harri vastas, et need inimesed, kes taastavad kirikut, taastavad linna rohkem kui teised. Kogudus oli nõuks võtnud taastada kirik selle endises suuruses. 1. detsembril 1946 hakkasid Pauluse kiriku kellad jälle helisema.

Pärast praost A. Kuusiku surma 1946. a. kevadel nimetas konsistoorium H. Haameri Tartu praostkonna praosti kohusetäitjaks. Kuna ta oli valitud ka vennastekoguduse töötegijaks, tekkis tal mitmel korral vastuolusid konservatiivsemate õpetajatega.
Väga tõsiselt pandi pahaks seda, et Haamer ordineeris Tartu praosti ülesannetes Kursi koguduse õpetajaks Arved Pauli. Selle tagajärjel vabastas konsistoorium Haameri praosti kohusetäitja ülesannetest.

Juulis 1947 võttis H. Haamer veel kord ette reisi Saaremaale. Kahekümne päevaga jõudis ta külastada kõiki kogudusi, pidades iga päev jumalateenistusi nii kirikutes kui ka palvemajades. See külaskäik on eriliselt meelde jäänud sõrvelastele, kes said sõjas kõige rängemalt kannatada.
Anseküla kirik oli õhku lastud ja Jämaja väga halvas olukorras. Kui Harri viimase juurde jõudis, ei olnud seal hingelistki. Vana skaudina, kes pidi iga päev midagi kasulikku tegema, hakkas ta kirikut kraamima. Varsti ratsutas kohale üks piirivalveseersant, kes Harri tegevuse kohta aru päris. Kuulnud, et mees tahab siin jumalateenistust pidada, kuid ei tea, kas kogudust enam on, kostis sõbralik sõjamees:
"Isake, ära muretse, kogudus saab olema!" Varsti tulid esimesed inimesed seda "batjushkat" uudistama, kes nende kirikut kohendab. Õhtul peeti seal esimest tänujumalateenistust pärast Sõrve lahinguid.

Harri Haamer ei muretsenud enda, vaid eelkõige koguduse ja oma perekonna eest. Koguduselt ei võtnud ta rohkem palka, kui perekonnale söögiks tarvis läks. Kogu sellel perioodil oli Harri kõrval armastav abikaasa Maimu, kelle tuge oleks raske alahinnata. Nii vähe kui neil kogudusetöö kõrvalt teineteise jaoks aega jäi, proovisid nad ikka koos olla. Harri oli alati lõbus ega põlanud ara ka vallatlemist.

Voldemar Ilja on meenutanud üht talvepäeva Võrumaa metsas, kus nad olid koos looduse ilu nautimas. Korraga nõjatus Harri vastu kuuse tüve, jättes mulje, et tal läks süda pahaks. Kui aga Maimu tema juurde ruttas, raputas ta seda kuuske nii, et kogu lumi kukkus neile kaela. Nalja kui palju!
Harri oskas olla mitte ainult hea noortejuht, vaid ka hea perekonnaisa oma neljale lapsele. Tundus, et perekonnaõnne ei suuda hävitada ka järjest raskemaks muutunud töötingimused.

Kuid ka see pere pidi järgnenud kaheksa aasta jooksul läbi elama traagika, mis sai osaks tuhandetele Eesti perekondadele. Põhjuseid, miks Harri Haameri tegevus häiris selleaegseid julgeolekutöötajaid, oli mitu: aktiivne töö üliõpilaskonna keskel, ähvarduste tähelepanuta jätmine, suure kiriku taastamine, mille müürid 1948. aasta alguseks juba tellingute tagant paistma hakkasid.

Kui H. Haamer 5. veebruaril 1948 areteeriti, oli ta 41 - aastane. Tartusse jäid tema parimad täismeheaastad. Maha jäid ka 5 - aastane poeg Andres, 9 - aastane tütar Maarja, 12 - aastane poeg Eenok ja 17 -aastane kasupoeg Albert. Kiriku taastamine seiskus.

Kohtus öeldi Harrile, et ta olevat noori kasvatanud kodanlik - natsionalistlikus vaimus. Nõnda tõlgendad tema soovi saavutada seda, et kõik maailma poisid oleksid vennad. Talle mõisteti 8 aastat vangistust, mille põhiosa möödus Kolõma laagrites, ja 3 aastat asumist. Harri Haamer on jõudnud oma elu jooksul kujutada hulga raamatuid. Ainult üks kaante vahele jõudnutest räägib tema enda läbielamistest. Kuna raamat "Meie elu on taevas. Siberimälestused" (kirjastus "Logos", 1993) on lugejale tuttav ja kättesaadav, jätan selles kirjeldatud osa tema elust ruumipuudusel käsitlemata. H. Haameri tagasivaade laagrielule erineb tunduvalt teistest samalaadsetest mälestustest. Ta ei varja lugeja eest vaimuliku enda sisemisi läbielamisi. Tema sõnum seisneb selles, kuidas ka sellistes tingimustes on võimalik vastu pidada, kuidas ta suutis kõige jubedamast vägivallast hoolimata säilitada usku ja lootust ning jagada seda teistelegi. Kes jagab, sellele antakse. Vangla-aastate kogemus Haameri pilgu läbi annab tunnistust sellegi kohta, et inimeste omavahelised pisiprobleemid kaotavad rasketes tingimustes tähenduse ning kunagised eriarvamused võivad teed sillutada püsivale sõprusele. Väga suure tähendusega oli Harri Haameri see eluperiood neile sadadele meestele, kellele ta sai olla kaugel kõdust vaimseks toeks ja eestpalujaks.

Uuel tööpostil

1954. aastal jõudis kodusteni teade Harri Haameri peatsest vabanemisest. Kui perekond lõhuti, jäi noorem poeg Andres Tartusse koguduse organisti hoole alla. Nüüd oli temast sirgunud 12 - aastane nooruk. Saanud teate isa võimalikust kojutulekust, käis ta iga päev rongi vastas, aga pidi alati pettunult tagasi pöörduma.

Harri astus Tartu jaamas rongilt maha 8. augustil 1955. aastal. Jaamaülem ja mõned naised tundsid temas ära endise Pauluse koguduse õpetaja. Ainuke, kes teda ära ei tundnud, oli Andres. Ka isa ei osanud pikka kasvu poisile piisavalt tähelepanu pöörata. Komposteerinud jaamas Tallinnasse edasisõiduks pileti, seadis Harri sammud Pauluse koguduse kantselei poole. Andres oli seal juba ees kurva teatega, et isa ei tulnud. Siis astus sisse Harri.

Andres astus tema juurde ja küsis:
"Onu, kas teie olete minu isa?"
Kui H. Haamer erinevalt vanglakaaslaste ennustustest kuivade silmadega Eestimaa pinnale astus, siis nüüd ei suutnud ta pisaraid tagasi hoida. Varsti sai ta teada, mida perekond oli pidanud tema äraolekul läbi elama ja kui sügavad jäljed see nende olemusse oli jätnud.
Taas kokkusaanud perekond leidis peavarju oma vanas korteris, millest ametivend loovutas Harrile paar tuba. Need olid tulijad: vaatamata sellele, et nende vara ei konfiskeeritud, oli julgeoleku erikomisjon kõik asjad kui peremeheta vara ära viinud ja mis neile ei sobinud, tühise hinna eest maha müünud.

12. septembril kirjutab Haamer palvekirja peapiiskop Jaan Kiivitile, et teda võimaluse korral uuesti EELK teenistusse arvataks.
Lootusega Tartus tööd saada võtab tee Tallinnasse ette ka abikaasa Maimu. Kui peapiiskopil ja kirikuvalitsusel selle vastu midagi olla ei saanud, siis olid nende käed aga seotud KGB ettekirjutustega. Amnestia alusel vabastatud vaimulike töötamine kiriku juhtkonnas või mõnes suuremas linnas oli välistatud. Peatselt võttis KGB H. Haameri ja samuti vanglast vabastatud vaimuliku Elmar Kulli formulartoimikute alusel ka agentuurse järelevalve alla.

Peapiiskop ei teinud Tartu suhtes ka Maimu Haamerile mingeid järeleandmisi. Valida sai kahe koguduse, Audru ja Tarvastu vahel. Kuna M. Haameri emapoolne vanaisa oli olnud Tarvastu kirikuvanemaks, valiti viimane pakkumine. Lõplikult lepiti selles asjas Haameri ja Kiiviti vahel tõenäoliselt kokku 19. oktoobril Tallinnas.
Alates 10. novembrist 1955 määras konsistoorium Harri Haameri Tarvastu koguduse õpetaja ametikohale.

Nüüd, kus Jumal oli pika lahusoleku järel kinkinud Harri Haamerile aega veeta oma päevi perekonna keskel, kasutas ta seda tänuliku südamega. Igal suvel veetis perekond vähemalt kaks nädalat jalgratastel mööda Eestimaad rännates. Nendel matkadel näinust on säilinud kümmekond vihikut Harri mälestustega. Need sisaldavad endas head läbilõiget 1958. - 1970. aastate kirikuelust rännumehe silmade läbi. Igas võimalikus kohas, kindlasti aga igas kirikus, oli kuulda Maimu ja Harri, Maarja ja Eenoki laulu.
Esimene selline reis sai teoks 1958. a. suvel Lääne - Eestissse. Järgmise aasta suvel võeti rataste alla Saaremaa tee, mis oli otsekui palverännak Harri Haameri muinasmaale. Lapsed said näha ka seda kohta, kus nende vanemad esmakordselt kohtusid.

Püha koguduse vaimulik Armand Leimann kutsus õpetaja Haamerit 1959. a. oktoobri lõpus Saaremaale, et ta võiks oma esimeses koguduses tähistada ordinatsiooni 30. aastapäeva. Haamer esitas peapiiskopile vastava palvekirja, millel seisab punase pliiatsiga kirjutatud otsus:
"Silmas pidades asjaolu, et oktoobri kuul toimub Saarte praostkonnas terve rida üritusi, ei peeta vajalikuks õpetaja Haameri sõitu Pühasse, millest õpetaja Haamerile teatatud telefoni teel."

See otsus olenes selgelt kirikust mittesõltuvatest asjaoludest; püüti vältida igasugust suuremat rahvakogunemist Haameri osavõtul. Kümne aasta pärast olid Saaremaale sõidu keelu põhjused sama otsitud.

Usuteaduse Instituudi õppejõud (1962-1970)

Harri Haameri tegevusse kirikuõpetajana oli vangistuse tõttu tekkinud pikem paus. Enne vangistamist oli ta laialt tuntud kui hea ja elulähedane jutlustaja.
Siberist tagasi tulnud, oli nii mõnigi asi teisiti. Tundes hirmu, et ta on oma viletsuseaastate vältel ehk üldse kaotanud võime jutlustada, hakkas ta oma jutlusi kirja panema.

Kuuekümnendate aastate algus tõi Eestimaale vabamaid tuuli - oli alanud "Hrushtshovi sula". Usuteaduskond, mis oli kuni 1940. aastani tegutsenud Tartu Ülikooli juures, pidi muutunud oludes vahetama nii nime kui ka asukohta. Saksa okupatsiooni algul saadi veel ruume ülikoolilt ja Pauluse koguduselt. Seejärel tegutseti kuni 1944. aastani Toompeal Toomkiriku vastas asunud konsistooriumi hoones Kiriku plats 3.

Alates 1944. aastast jagati konsistooriumiga ruume endises noorsootöökeskuse hoones Kiriku tänav 8.
Kool kandis nimetust Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon (UKK). Kooli sisuline juhataja oli alates 1940. aastast Evald Saag. Tema tegigi vanglast vabanenud Haamerile ettepaneku hakata jõudu proovima usuteaduse vallas. Endise vangi rakendamine teadustööl polnud Saagile kaugeltki kerge ülesanne. Moskvast heideti üsna tõsiselt ette, et Haamer ei ole ustav. Saag sai siiski oma tahtmise, vastates:
"Ta on just ustav. Te ei pidanud neid ju vangis, vaid töö - ja kasvatuslaagris. Te ju kasvatasite neid."

Kuuekümnendate aastate alguses hakkas H. Haamer kirjutama magistritööd Uue Testamendi Efesose kirja kohta. 1962. aastal alustas ta UKK - s loengupidamist, seda küll Vana Testamendi ja semiidi keelte alal. Ka vanem poeg Eenok oli nõuks võtnud kirikuõpetaja ametit õppida, mis rõõmustas Harrit südamest. Oma magistritöö Pauluse Efesose kirja seletusest pühendas ta Eenokile.
Tööd aitasid juhendada ja tegid vajalikke märkusi magister Ago Viljari ja hiljem doktor Uku Masing. Tööle pani Haamer punkti 12. juunil 1962 ja seda peeti teoloogiamagistri kraadi vääriliseks. Magistritöö kujutamise ajal tuli Haameril taluda julgeolekuorganite ähvardusi. Anti mõista, et teda võib tabada uus vangistus. Selleks oli loodud pretsedent Varbla koguduse õpetaja Paul Saare näol, kes omal ajal uuesti vangistati.

Nüüd algas Harri Haameri elu kirjanduslikult viljakamaid perioode. Kuue aasta vältel sündis paralleelselt loengutega Usuteaduse Instituudis (UI; endine UKK) igal aastal mõni mahukam teos: 1964. aastal Genesise kommentaar "Jäljed minevikust", 1965. a. eelmise järjena "Teekond tundmatusse", 1967. aastal kommentaar nutulauludele ja 1966. - 1968. a. kommentaar Koguja raamatule - "Tühjuste tühjus".
E. Saag meenutab, et mõned ei pidanud Haamerit teadusemeheks. Siin võib aga rääkida konkreetsest isikupärast. Omades rohkem pietistlikku tausta, seisis ta kindlalt vastu igasugusele ratsionalismile. See oli talle nagu härjale punane rätik. Teda võis nimetada selliseks parempoolseks teoloogiliseks mõtlejaks, kes oma vaateid teaduslikult põhjendas. Tema teoloogilised vaated olid tihedalt seotud Jeesuse isikuga. Nii tema õpetuses kui ka kuulutuses oli tunda vennastekoguduse mõju.

EELK kirikukogu valis 1968. aastal uueks peapiiskopiks Viljandi Pauluse koguduse õpetaja praost Alfred Toominga. Just tema ametisoleku ajal sai teoks H. Haameri tagandamine Usuteaduse Instituudi õppejõu kohalt. Muidugi avaldati konsistooriumile selleks survet. Loengupidamise keelust teatati H. Haamerile telefoni teel. Mõistes olukorra lootusetust, andis ta loobumiseks suulise nõusoleku. Varsti pärast seda paluti Haameril tuua oma Koguja raamatu kohta peetud loengu konspekt Viljandi rajooni Täitevkomiteesse. Kuigi ta loovutas loengu originaali, jõudis ta selle enne paljundada.

Haameri kirjutistes leiti süsteemivastast kriitikat. Ka kirikuvalitsus oli sunnitud tegema kujunenud olukorrast oma järeldused. Konsistooriumi 1970. aasta 8. oktoobri istungi päevakorras oli Haameri personaalküsimus. Koosoleku otsus kõlab järgmiselt:
"Õpetaja Harri Haamer on paari aasta eest pakkunud konsistooriumi Usuteaduse Instituudile õppematerjalina oma töö "Tühjuste tühjus". Usuteaduse Instituudi õppejõud andsid tookord sellele kirjutisele halva hinnangu, kuna ta ei oma mingisugust teoloogilist väärtust ja lükkasid ta tagasi. Nüüd on selgunud, et õpetaja H. Haamer on oma artikli paljundanud ja levitanud. EELK Konsistooriumi täiskogu mõistis õpetaja Harri Haameri sellise teguviisi hukka."

Mida UI õppejõud ja konsistooriumi liikmed asjast tegelikult arvasid, jääb selgusetuks. Asi taheti ilmselt võimalikult kiiresti lõpetada ja Haamerit ebameeldivuste eest võimaluste piires säästa. Usuteaduse Instituudi õppejõudude lootus, et Haamer ehk pärast vallandamist KGB poolt rahule jäetakse, ei kandnud vähemalt esialgu vilja. Neid tegureid oli piisavalt palju, mis pälvisid KGB kõrgendatud huvi tema isiku vastu: liiga head suhted teiste konfessioonidega, noortelaagrites osalemine, võimaluste piires kontaktipidamine välismaailmaga jms. Nende ja paljude teiste asjade kohta tuli tal KGB ees vastust anda kuni 1977. aastani.

Töö võitleva ateismi tingimustes

Kui kultuuritöötajad võisid kuuekümnendate aastate Eestis veidi kergemalt hingata, siis ideoloogiline surve kirikule aina kasvas. Näiteks ÜLKNÜ XIV kongress nõudis noortelt "mineviku igandite" põlgamist, mis tähendas võitlust kiriku vastu.
"Võitlusele kodanliku ideoloogia ja moraali mõju ning mineviku igandite vastu tuleb anda terav, ründav iseloom. Mitte enesekaitse, vaid pealetung ideoloogilisel rindel - selleks kutsub meid üles partei."

H. Haameri õppejõuna tegutsemise perioodi ilmestas üha süvenev vastuolu selle ajastu mõtlemise ja tema enda tõekspidamiste vahel. Veel peapiiskop Kiiviti ametisoleku ajal tabasid Haamerit süüdistused "omavolilise" osavõtu eest 1965. a. oktoobris Tapa metodistide koguduse poolt korraldatud piiblinädalast.

Varsti sai Haamerile teatavaks asjaolu, mis teda eriti valusalt puudutas Nimelt oli tema kodusaarel ilmunud ajaleht "Kommunismiehitaja" 26. veebruaril 1966 avaldanud teda laimava artikli.
Selles tõstetakse esile Haameri vanu "patte", mis olid seotud peamiselt Pauluse koguduse perioodiga. Haamer saadab vastulause nii ajalehetoimetusele kui ka kirikuvalitsusele. Selle kirja võiks kanda ateistliku propaganda vastu võitlemise klassikasse. Vaevumata Haameri kirjale vastama, avaldas lehetoimetus 27. septembril uue laimuartikli, mis võiks konkureerida tänapäeva kõige kollasema ajakirjandusega - "Püha koguduse pastorid".

Haamerit nimetatakse selles õpetajaks, kes Saaremaal olles lõikas kogudusetööst isiklikku kasu, zhongleeris osavalt oma sõnadega.
"Töötades praegu Viljandi rajoonis pastorina ei jäta Haamer kasutamata võimalusi oma tolleaegse tegevuse ülistamiseks noorsoo kasvatamisel. [...] On selge, et skautide juhid taotlesid noorsoo ideoloogilist vääramist tagurlikus, kodanlusele meelepärases suunas. Olgu siinjuures märgitud, et pastor Haameri eestvedamisel korraldasid skaudid haridusseltse torpedeerivaid noortele "isamaalastele" piibukultuuri õpetavaid õhtuid."

Artikli ilmumise aeg ei olnud ilmselt juhuslikult valitud. Kaks järjestikust propagandaartiklit pidid juba ette kujundama rahva arvamust pastorist, kes soovis oma ordinatsiooni aastapäeval, 6. oktoobril Saaremaale tulla.

Pärast vallandamist UI õppejõu kohalt kirjutas õpetaja Haamer 28. novembril 1970 peapiiskop Toomingale oma vallandamise küsimuses pika ja küllaltki otsekohese arupärimise. Kirja lõpetas ta nii:
"Loodan, et kirikuvalitsus ei sunni mind kirikust lahkuma, kuigi tal on minuga häda ja risti küllalt olnud. [- - -] Kirikuvalitsus teeks ühele vanale võitlevale töömehele palju rõõmu, kui ta ei aitaks jumalata võimul teda auku ajada, vaid sirutaks käe tema august välja aitamiseks."
Kirja kuskil laiemalt ei arutatud ning Tooming jättis selle enda teada.

Järgmisel suvel tähistas Tarvastu õpetaja oma 65. sünnipäeva. Pool aastat varem teineteise peale pahased Tooming ja Haamer soovisid nüüd vastastikku õnne. Nelja aasta pärast Haamerile tema 45. ordinatsiooniaastapäeva puhul õnne soovides ütles peapiiskop Tooming tagasi vaadates:
"Inimlikult võetuna on su senine tööaeg olnud raskustega võitlemine, aga Jumal teab, miks ta sulle sellise osa on andnud."

Seitsmekümnendatel aastatel tingis julgeolekuorganite huvi Haameri vastu tema osavõtt kristlikest noortelaagritest ja nende organiseerimine. Üks selliseid kirikunoortelaagreid peeti 9. mail 1973 Viliveres Sillasool. Informatsioon laagrist jõudis ähvardava etteheitena ka peapiiskop Toomingani. Taas võeti pihtide vahele H. Haamer, kellel tuli kujutada seletuskiri usuasjade volinikule. Ta nimetas seda kokkusaamist ühe uskliku noormehe sünnipäevapeoks ja kasutas võimalust seletuskirja abil volinikule evangeeliumi kuulutada.

Viimased kümme aastat Harri Haameri elust olid rahulikuks tööajaks, aga ka tagasivaatamiseks möödunule. 1979. aastal 73 - aastaseks saanud auväärsel vaimulikul lähenes ordinatsiooni 50. aastapäev. Päevakohane jumalateenistus leidis Tarvastus aset laupäeval, 6. oktoobril peapiiskop Hargi osavõtul. Siinkohal tuleb märkida, et mälestusteraamatu "Meie elu on taevas" lisas toodud pilt sellest päevast on tegelikult tema 80. juubeli kajastus, mida samuti peeti Tarvastu kirikus. Sellel pildil puudub aga Edgar Hark...

Peapiiskop Hark ei välistanud ka Harri Pühas jutlustamist, aga seda mõnel teisel pühapäeval. See päev saabus veel samal sügisel, 1979. a. lõikustänupühal, mil ta oli pidanud ka oma esimese jumalateenistuse Pühas. Vastava avaldusega oli kirikuvalitsuse poole pöördunud selleaegne Saarte praost Toomas Paul. Takistusi sel korral ei tehtud.
Samal aastal oli Haamerit külalisena veel mitmesse kogudusse jutlustama kutsutud.

Juba 1974. aastal oli Harri lastelastele mõeldes kujutanud "Naatani lood". Hiljem sünnivad veel mitmed lastelood, millest teised pole kahjuks trükivalgust näinud. Nimelt kirjutas ta igale lapselapsele 5. sünnipäevaks nimelise raamatu. Rootsis trükiti 1980. a. raamatuke "Seitse palvet", mis oli kirjutatud Tarvastus konkreetsele inimesele haigevoodis lugemiseks. Samal aastal kutsuti Maimu ja Harri Haamerit Soome. Konsistoorium koostas viisa saamiseks väga positiivse iseloomustuse, kuid KGB - le ei olnud väga otsekohesed kirikumehed meeltmööda. Haameri viisataotlus lükati resoluutselt tagasi, põhjendades seda järgmiselt:
"Haamer on vaenulikult meelestatud, on Vatikani luure agendi Vello Salo (Toronto) sidemees."

Kaheksakümnendate aastate algus kujunes mitme vanema põlve vaimuliku, Haameri aatekaaslase ärasaatmise ajaks. Nii tuli tal 1981. a. veebruaris Saaremaal matta Mustjala koguduse õpetajat Friedrich Jalakat. 1985. a. juunis suri Kuusalu koguduse õpetaja Eduard Salumäe, kes oli Haameri lähemaid kaastöölisi Tartu - päevil ja hiljem lühikest aega Tarvastu koguduse hooldaja - õpetaja.
1984. aastal täiustati Uku Masingu 75. sünnipäeva. Juubelist osavõtjad kogunesid andresepäeval Pilistverre, kus Toomas Paul pidas jutluse ja ettekande. H. Haamer pidas oma kirjas Paulile seda ettevõtmist möödalaskmiseks, sest tema arvates käsitleti seal Masingu loomingu kõige kahvatumat osa.

Kirjast võib välja lugeda etteheidet, et Masing, kes olnuks suuteline looma eestipärast kristlust, ei ole oma häid ideid kogudusetöös kasutanud. Selles pikas kirjas andis ta hinnangu nii ühiskonnale kui ka kirikule. Väliseestlastele viidates kirjutas Haamer:
"Ma ei suuda uskuda, et rahvariiete ja rahvatantsude propageerimisega säilitatakse oma rahvuslust."

Kiriku olukorda hinnates oli ta vägagi kriitiline:
"Meie kirik on inimesed üksi omaette jätnud. See ongi eestlaste kõige suurem valu, et ta hingele on raske ligi pääseda. [- - -] Meie häda ei seisne selles, et me pole leidnud Lutheri kirikus oma rahvale sobivat vormi, milles kristlust serveerida, vaid selles, et meie hingekarjased pole sageli kokku puutunud ülemhingekarjasega."

Haameri heatahtliku kriitika osaliseks ei ole langenud mitte ainult T. Paul, vaid ka teised ametivennad. Vast kõige enam oli tal võimalusi manitseda ja koolitada oma poega Eenokit; alles üsna hilja hakkasid Eenoki jutlused tema arvates olema n.-ö. enam - vähem.

Harri Haamer pidas heaks jutlustajaks seda, kelle sõnad ja teod on omavahel kooskõlas. "Sõnakuulutajast sõna tegijaks" - see lause sobiks iseloomustama tema arusaamist koguduse karjase ametist. 1983. aasta kevadel lõpetas ta Tartus oma ettekande sellise kokkuvõttega:
"Mulle on kord näha antud, kuidas Jumala armastus tuli õnnistama minu kaaskannatajaid. Ühe sooja sõna, ühe sõbraliku käepigistuse, ühe jagatud leivapalukese ja ühe vaikse palvehetkega, mis sa koos temaga pidasid, enam kui terve kantslitäie jutlusega."

Oma 80. juubelit tähiustas Harri Haamer 8. juulil 1986 Tarvastu kirikus. Sõbrad soovisid teda autoga kirikusse tuua, aga vana võitleja võttis neid ennetades kuurist oma armsa jalgratta ja sõitis tervitajatele vastu. Praost Kuurme abikaasa puistas tema teele lilli. Juubelile oli kogunenud 16 ametivenda ja kirikutäis rahvast. Jumalateenistus koos tervitustega kestis neli tundi. Kohalikele inimestele on enam meelde jäänud vaimulike rongkäik, millist pole Tarvastus varem nähtud.

Omaette sünnipäevakingiks kujunes Rootsis elanud venna Eerik Haameri kodumaavisiit. See oli tema esimene külaskäik kodusaarele pärast sunnitud põgenemist. Koos vennaga külastati Kuressaare linnust ning istuti koos Saaremaa Kunstiklubi liikmete ja muuseumi töötajatega paar tundi ühises kohvilauas. Kohtumisest võttis osa ka Kuressaare õpetaja Joel Luhamets. Saaremaa Muuseumi töötajale Olavi Pestile jättis Harri Haamer mulje kui inimene, kes lausa kiirgas leebet heatahtlikkust ja tarka mõistmist. Ta arvas, et kui mõned inimesed on pühakud, siis võis Harri Haamer olla üks sellistest.

Kuigi H. Haamer oli üle elanud nii mõnegi noorema ametivenna, oli tema viimane eluaasta võitluseks nõrga tervise ja tugeva tahte vahel. Oma aja nõudis tema suur kirjavahetus. Abikaasa andmetel läkitas ta igal aastal teele umbes 1000 kirja. Viimastel aastatel laienes eriti kirjavahetus välismaailmaga. Tema aadresside raamatust võis leida vähemalt 50 laiemale üldsusele tuntud kiriku - ja kultuuritegelase nime. Kõik pühadekaardid joonistas ta ise. Samuti on ta mitme Haamerite kodus leiduva maali autor.

1987. a. juuli viimastel päevadel nõrgenes Harri Haameri tervis sedavõrd, et ta toimetati südamevaludega Viljandi haiglasse. 7. augustil tema olukord halvenes. Arst käis teda vaatamas ja Harri oli talle jutustanud oma eluloo. Arst lasi ta paigutada reanimatsioonipalatisse hapnikumaski alla, kuigi ta oli kaugel arvamisest, nagu oleks tegu surijaga. Varsti Harri Haamer enam abi ei vajanud, ta oli lahkunud oma taevase Isa juurde.

Ärasaatmine toimus 14. augustil 1987 peapiiskopi ja ametivendade osavõtul. Talaarikandjaid oli kohal viiekümne ringis. Inimesi aina tuli ja tuli, nii et kirik sai täis ja rohkem sisse ei mahtunud. Ilm oli väga ilus, soe ja vaikne. Peapiiskop Pajula pidas kõne, koorid laulsid ustavale töömehele jumalagajätupsalme tema 58 - aastase kirikutöö mälestuseks. Puusärki kandsid pojad ja pojapojad. Inimesi oli matuserongkäigus kilomeetri pikkuselt. Kohalikud elanikud mõistsid alles nüüd - või hakkasid mõistma - milline mees oli nende keskel 32 aastat elanud.

Mitu tuhat inimest üle terve Eesti oli tulnud Harriga jumalaga jätma. See sündmus sai vana ja uue ajastu omamoodi piirjooneks. Vana sümboolne märk seisnes kas või selles, et matuse laululehtede trükkimiseks tuli luba taotleda usuasjade volinikult. Lubatud 700 lehest tuli muidugi puudu. Samal ajal said Eestimaal alguse suured sündmused. Käimas oli nn. fosforiidisõda, augusti keskel loodi "Molotov - Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp" (MRP - AEG).
23. augustil toimus Hirvepargis poliitiline meeleavaldus. Aleksander Lust avaldas 1989. aasta 5. juuli ajalehes "Noorte Hääl" arvamust, et meie uus rahvuslik ärkamine ei alanud Hirvepargis ega Tartu muinsuskaitsepäevadel, vaid Tarvastus Harri Haameriga jumalagajätmise päeval. Harri ise neid sündmusi enam ei näinud, küll aga aimas. Tema oli olnud nende ettevalmistajaid.

Ametivennad kandsid tema puusärgi hauale. Praost Herbert Kuurme pidas hauakõne ja peapiiskop õnnistas. Kalmule asetati tuhandeid lilli. Üks vana skaut tõi hauale pärja, millel oli tagasihoidlik sini - must - valge lint. Esmakordselt sõjajärgsete aastate jooksul toodi avalikult välja meie rahvusvärvid. Ja need jäid. Aasta pärast asetas kogudus kalmule hauakivi, millele on kirjutatud sõnad: "Meie elu on taevas."

ANTI TOPLAAN
Saaremaa Muuseumi "Kaheaastaraamat 1997 - 1998"

 
 

Sündmused / Events

<<  September 2018  >>
 Es  Te  Ko  Ne  Re  La  Pü 
       1  2
  3  4  5
Saaremaa huvitavaim vaatamisväärsus on:
 
Bänner

Ilm Saaremaal