Bänner
Kalmari sõda Eestis 1611 - 1613 PDF Prindi

Saateks

Käesolev artikkel oli Ilmar Arensil (1912-1994) ainult visandlikult valminud ning nõudis seepärast üsna palju kohendamist, kärpimist ja korrigeerimist, kusjuures on lisatud uusi andmeid. Need pärinevad osalt Volker Seresse 1992.aastal Kielis kaitstud doktoritööst "Des Königs "arme weit abgelegenne Vntterthanen". Oesel unter dänischer Herrschaft 1559/84-1613" (Frankfurt/M. 1996; vt. ka retsensioon: Kleio 1995, nr. l, lk. 41-45), osalt allikmaterjalidest, mida dotsent Leo Tiik (1910-1996) Tartust lahkelt käsutada lubas. Nende andmete põhjal on olnud võimalik mitte ainult täiendada Ilmar Arensi algupärast artiklit, vaid ka mõnda küsimust erinevalt vaadelda. Leo Tiigi andmeid on osalt käsutatud tekstis, suurem osa neist on lisatud viidetes.

Vello Helk



Sõjategevusest Rootsi ja Taani vahel

Kalmarkriget (Kalmari sõda) oli järjekordne Taani ja tema põhjanaabri Rootsi vaheline sõda. Seekord ülemvõimu pärast Läänemere idaosas, kus Rootsi sõjajõud olid 16.sajandi viimaseil kümnendeil domineerima pääsenud. Rootsi generalissimus Jakob De la Gardie - soomlaste "Laiska Jaakko" - oli 1610.aastal Moskvasse tunginud ning järgmisel aastal Kexholmi kindluse ja Novgorodi vallutanud.

Kõike seda ei suutnud 34-aastane Taani kuningas Christian IV rahulikult pealt vaadata, vaid saatis Rootsi ligi 61-aastasele kuningale Karl IX-le formaalse kirjaliku sõjakuulutuse. Viimane avaldas vaid kurvastusega kahetsust, et Christian IV oli "heaks arvanud" murda Stettini rahulepingut aastast 1570. Taani kuninga sõjakuulutus toimus 4. aprillil 1611, kuid sai Stockholmis teatavaks mõni nädal hiljem.

Tegelikult algas sõjategevus Taani vägede tungimisega üle riigipiiri ning Kalmari piiramisega sama aasta 3. mail, mis lõppes kindluse kapitulatsiooniga 3. augustil. Sellele järgnesid taanlaste rüüsteretked ja vahelduva õnnega kähmlused, näiteks rootslaste kaotus Vittsjös ja võit Källerudi nõmmel. Edaspidi vallutasid taanlased Ryssby kantsi Kalmarist umbes 20 km põhja pool ja Älvsborgi kindluse Göteborgi juures, seejärel Gullbergi ja Borgholmi Ölandil. Taani laevastiku retk küündis 1612.a. sügisel Stockholmi skääridesse. Seejärel vaibus vaenutegevus aga peaaegu täiesti, kuni 20. jaanuaril 1613 sõlmiti Knäredi rahu.

Kalmari sõda Lääne-Eesti saarestikus

1611.aastal Rootsile ja Taanile kuulunud Eestimaa ja Lääne-Eesti saarestiku alad olid sõja algul võrreldes Rootsis toimunud sõjategevusega suhteliselt väiksema, kuid mitte kõrvalise ja vähese tähtsusega, nagu seda Rootsi sõjaajaloolises uurimises seni on väidetud. Näiteks teoses "Generalstaben. Sveriges krig 1611-32":
"Selle laiaulatusliku sõja leegid ulatusid isegi Läänemere provintsidesse, Saaremaale, mis osaliselt Rootsi vägede poolt okupeeriti. Sealsed sündmused olid siiski ebaolulist laadi, et mingit tähtsust omada."
Taoline käsitlus võetakse pikemata omaks ka Eesti vanemais, 1930. aastate ajalookäsitlusis.
Lubatagu käesolevaga heita väheke heledamat valgust ülalmainitud aladel asetleidnud suuremaile sõja- ja rüüsteretkile.

Poolaga oli Rootsi asehaldur Tallinnas Anders Larsson Botilast ("af Botila", Soomes) saavutanud Eesti mandriosas ajutise, kuni 1.juunini 1612 kehtiva ebakindla relvarahu. 29.aprillil 1611, kui Kalmari sõda oli juba ametlikult alanud, kirjutas kuningas Karl IX Tallinna asehaldurile, püüdes tugevdada status quo'd Poola suhtes Eesti-Liivi sõjatandril. Sellest kirjast selgub, et poola asehaldur Liivimaal generalissimus Jan Carol Chodkiewicz suvatsevat ajutist relvarahu Rootsiga pikendada ainult kuni sama aasta oktoobri lõpuni.

Anders Larsson sai kuningalt korralduse sellega mitte nõustuda, vaid teha ettepanek jäädava rahu sõlmimiseks või sõlmida pikemaajaline relvarahu (12, 8 või vähemalt 5 aastaks). Poolakate mõjutamiseks tulevat Rootsi väeülemal Hans (Johan) Maydellil liikuda oma väega Pärnu suunas ning vaadata, "mis teha annab". Samal ajal tuleb Rootsi kaheksast sõjalaevast koosneval laevastikul Pärnu reidil sadamat blokeerida, takistades igasugust juurdevedu ning sundides linna alistuma. Edasi pani kuningas asehaldurile südamele vangide vahetuse korraldamise ja teostamise Tallinnas, sest kuulduste kohaselt olevat Karl Karlsson toodud Riiga.1

Igal juhul näis, et Poola poolt polnud karta mingeid suuremaid sõjalisi operatsioone, vähemalt mitte 1611.aastal. 8.mail 1611 tegi Karl IX oma asehaldurile Tallinnas korralduse tungida võimaliku invasiooni ärahoidmiseks sobival juhul kiiresti, ootamatult ja salaja kõigi käsutusesolevate jõududega Saaremaale. Sõjajõudude suhteline vahekord, umbes 3:1 Rootsi kasuks, oli selleks soodne.

Olles teadlik vastase suurest sõjalisest ülekaalust, oli Taani asehaldur Saaremaal Claus Maltesen (Sehested) pöördunud oma kuninga Christian IV poole, paludes saata kiiresti abiväge, kasvõi mõnisada meest. Ta sai aga eitava vastuse - käesoleval suvel ei olnud mingit abi oodata. Asehaldurit manitseti kõiki kohapealseid jõude maksimaalselt ära kasutama. Ainukese kergendusena nimetas kuningas oma asehaldurile, et tema oma peaaktsiooniga Kalmari vallutamiseks sunnib rootslasi sõjajõudude ületoomisele Eestimaalt.

Rootsi kuningas oli oma vanale usaldusväärsele võitluskaaslasele Anders Larssonile usaldanud kõigi Taani-vastaste sõjajõudude ülemjuhataja ameti Eestimaal. Operatiivse juhina allus talle eelmisel aastal ratsaväekoloneliks ülendatud Hans Maydell, kelle invasiooniväe tuumiku moodustas mitu kohalikku aadlilipkonda. Lisaks sellele kuulus Rootsi rünnakuväe koosseisu Šoti palgasõdureist koosnev kapten Patrick Lermundi löögivõimas kompanii, mida antud seoses võiks nimetada "merejalaväeks". Osa sellest Saaremaa invasiooniväest, eelkõige aadlilipkonnad, oli üle viidud Hiiumaale, sealse halduskeskuse - Pühalepa foogtimõisa lähedusse. Teine osa, sealhulgas mõnisada Soomest ületoodud ja Paide linnuse parandustöödeks kasutatud jalaväelast, oli tõenäoliselt laagris Muhu saare vastas oleval Läänemaa rannikul, Virtsu lähistel. Juuni lõpul ja juuli algul maabusid Rootsi väed Muhus.2



Vanemad baltisaksa ajaloolased nagu P. von Buxhoeveden ja Fr.K. Gadebusch omistavad Chr. Kelchi kroonikale tuginedes Muhu ründamisele suurt tähelepanu, nagu oleks sellega rootslaste kätte langenud Kuressaare ja kogu Saaremaa "toidukamber". Tegelikult ei olnud Muhul (u. 198 km²) mingit otsustavat tähtsust terve Saaremaa (u. 2674 km²) toitlustamisel, kuna näiteks Pöides ja ka mujal Saaremaal leidus viljakamaid alasid kui Muhus.

Augustis tehti Saaremaalt rüüsteretk Virtsu ümbruskonda. Sellele vastasid rootslased vaenlase tagaajamisega kuni Kuressaareni. Selle rünnaku edukat läbiviimist tõkestas nähtavasti vallutusväe tuumiku moodustanud aadlilipkondade ratsurite keeldumine rüüsteretke jätkamiseks Saaremaale. 3

See üllatav vastuhakk ajendas kuningat andma käsu kõigi mässumeelsete lipkondade ületoomiseks Rootsi sõjatandrile.4 See täideti aga vaid osaliselt ja suurte viivitustega. Näiteks leidub Tiesenhauseni lipkonnast, samuti Heinrich Rehbinderi ratsuritest toidulolijatena andmeid veel Hiiumaa foogti Jonas Ruuthi arveraamatus aastaist 1612-1613. Rootsi uus asehaldur Gabriel Bengtsson Oxenstierna põhjendab muide hiljem Heinrich Rehbinderi lipkonna kohalejäämist sellega, et vaenlane olevat Saaremaal saanud abiväge ning, märgates teiste aadlilipkondade puudumist, hädaohustavat rüüstamiste, röövimiste ja põletamisega Rootsi või rootslaste poolt vallutatud alasid. Stockholmis toidulolijatena mainitakse 24.märtsil 1612 seega vaid Reinhold Buxhoevedeni, Claes Wachtmeisteri ja Fromhold Patkuli lipkondi, kogusummas 254 ratsurit.

Samasuguse korralduse Rootsi üleviimiseks ja Kalmari piiramise vastu kasutamiseks sai 1611.a. juulis ka Patrick Lermundi löögiüksus. Võibolla ei täidetud seda korraldust Kalmari kiire kapituleerumise tõttu. Selle asemel teostas Lermund septembris invasiooni Muhust Pöidesse, kuhu ta jäi talvituma ja Rootsi peaväe Hiiumaale ilmumist ootama.

Rootsi ühinenud väe sõjaretk Kuressaare vallutamiseks

Kuressaare kindluse ja sellega kogu Saaremaa vallutuskäsu andis Karl IX, ilmselt kibestunud Kalmari ja teiste Rootsi alade vallutamisest Taani poolt, 27.augustil kirjadega niihästi asehaldurile Tallinnas kui ka Hans Maydellile. Käsu kohaselt tuli piirata Kuressaare kindlust ning takistada abijõudude ja proviandi juurdeloomist, et talvel oleks kergem kindlust alistuma sundida.

Kuningas oli kibestunud ka aadlilipkondade tõrkumisest. Ta andis ühele teisele vanale võitluskaaslasele, asehaldur Niels Kyllile Soomes, karmi käsu, et see lähetaks kiires korras mõned ratsurite lipkonnad Tallinna kaudu Hiiumaale, ühinemiseks sealolevate üksustega rünnakuks Kuressaare vastu. Niels Kyll vastas aga, et Soomes puuduvat relvakandevõimelised võitlejad taoliste üksuste moodustamiseks peaaegu täielikult, kuna kõik sealsed relvakandjad viibivat kaugel eemal, Venemaal. Seal olid nad koos Rootsi väejuhi Jakob De la Gardie'ga, kes pärast Moskva vallutamist ning sealt sunnitud lahkumist oli asunud sõjapidamist jätkama, vallutades 1611 Novgorodi ja Kexholmi.

Tänu Karl IX teisele usaldusosalisele Soomes, asehaldur Axel Kurckile Turus, õnnestus Soomes siiski koguda mõnel määral kõlbulisi relvakandjaid sõdalasi. Nendest moodustati üks ratsaväelaste lipkond rittmeister Pär Larssoni juhtimisel. Lisaks nendele tõmmati Kexholmist (Käkisalmi Laadoga järve ääres) tagasi Karjala ratsanikud Tallinna asehalduri poja, teeneka rittmeistri Lars Anderssoni juhtimisel, kes ühtlasi oli samas Kexholmis asehalduriks.

Samal ajal alustasid rootslased propagandasõda Taani "okupatsioonivõimu" vastu Saaremaal. Kas selle mõjul või muudel põhjustel, võibolla oma naha päästmiseks, oli 161 aasta hilissügisel ja talve alguses Saaremaa aadli hulgas tekkinud väikesearvuline rootsimeelsete "partei". Nende hulka kuulusid näiteks Jürgen Buxhoeveden, Claus Vietinghoff (Sandlas), Wilhelm Uexküll (Pöides), Reinhold Leps ja Jobst Taube, kes kõik olevat Taani võimu vastu avalikult välja astunud ning lasknud anda endale kaitsekirju (Schutzbriefe) oma mõisate heaks - rüüstamise ärahoidmiseks. 5 Eriti aktiivselt astusid Taani ülevõimu vastu välja kaks Saaremaa mõisnikku. Esimene nendest oli Tumala ja teiste mõisate omanik, maanõunik Heinrich Schulmann, kes langes rootslaste kätte vangi ja alles 28.detsembril välja vahetati. Temaga oli liitunud teine maanõunik, Paadla mõisnik Otto Buxhoeveden, kes taanlaste suurimal hädaajal, Kuressaare kindluse piiramisel, nõudis Taani asehaldurilt aadliprivileegide parandamist. Pärast asehaldur Claus Maltesen Sehestedi surma 14.aprillil 1612 võttis ta koos mõne teisega omavoliliselt enda valdusse vastavate privileegide laeka (Archivlade), mille ta lahti murdis. Sellest eemaldas ta ettelugemiseks 1562. ja 1574.aasta aadliprivileegid. Mõlemad vahistati pärast Kuressaare vallutamise äpardumist, mõisteti Kopenhaagenis 3. juunil 1613 surma ja hukati.

Nüüd tagasi Kuressaare vallutamiskatse juurde. Rootsi ofensiiv lähtus nende vallutusest Pöides, Maasilinna juurest. Selle läbiviimiseks rakendati peale kohaloleva väe kaks Soomest ületoodud lipkonda ja teisi väeosasid. Rünnak sai alguse jõulude paiku.6 Ühenduses sellega levitati ohtrasti arvatavasti sõjakomissar Adani Schrapferi koostatud ja väeülem Hans Maydelli allkirjaga lendlehte, milles kutsuti saarlasi üles alistumisele.

Rootsi väekoondiste liikumisest Kuressaare alla ja võimalikest kokkupõrgetest strateegilistes punktides pole allikate puudumisel võimalik ülevaadet saada. Kelchi kroonika väidab, et Saaremaa aadlikud (rüütelkond) olevat relvastunud ja asunud koos oma talupoegadega vastupanu avaldama, kuid regulaarsete sõjaväeosade vastu osutunud see võitlus lootusetuks. Hilisema Kuressaare lossifoogti Heinrich Arensi kaebekirja kohaselt Saaremaa asehaldur Jacob Becki peale (1620) olevat üks sõjakatest Saaremaa Wulffidest, Johann Wulff Kõljalast, saanud surma just sellest sõjas.

Järgnevate sündmuste kohta pole võimalik täit selgust saada, küll aga natuke lisa senistele andmetele. On väidetud, et Rootsi väed põletasid Kuressaare linna, aga kindluse vastu ei olevat midagi ette võetud, sest poolakate rünnaku kartusel olevat koju tagasi pöördutud.7

Nagu juba eelpool mainitud, polnud poolakate rünnakuid karta, sest veel kehtis relvarahu. Rootslaste lahkumisel peaksid olema teised põhjused. Kuressaare kindlus oli ju rünnakuväe peamiseks vallutusobjektiks. Seda tõendab ka Kexholmi asehaldur Lars Anderssoni lipkonna kaasasolek. Viimane oli tuntud kui kindluste tarmukas tormaja, kes näiteks 1606. aastal saadeti 300 ratsanikuga ründama ja vallutama Viljandi linnust poolakate käest. See ebaõnnestus ning ründajad löödi veriste peadega tagasi. Taandudes laskis rittmeister Lars Andersson Viljandi linna põlema süüdata.

Sama kordus nüüd Kuressaares. Rittmeister Lars Anderssoni käsutuses oli rünnakuvägi, mis koosnes vähemalt 500-600 mehest. See aga löödi siingi tagasi, kuna kindlusesse olid koondunud mitte üksnes Taani paarisajameheline garnison, vaid ka relvastatud mõisnikud ja linnakodanikud ning osa talupoegadest, kogusummas ülimalt 400-500 meest. Tänu massiivseile kindlusevallidele oli see küllaldane rootslaste rünnaku edukaks tõrjumiseks. Kaitsjate kuulidest langes ka rünnakujuht rittmeister Lars Andersson ning teadmata arv ründajaid, kes arvatavasti maeti kohapeal. Rünnakujuhi laip viidi siiski Hiiumaa foogti Jonas Ruuthi kulul tema asehaldurist isale Tallinnasse.

Kuressaare bürgermeistri Jakob Kohli (vanem) tunnistusest protsessil Schulmanni ja Buxhoevedeni vastu selgub, et relvastatud kodanikud pidasid ilmselt kogu aeg kindluse müüridel valveteenistust. Taolisena mainis Kohl oma valvelolnud häid tuttavaid (ja arvatavasti sugulasi) vendasid Conrad (Cort) ja Heinrich Arensit. Esimene neist, kes oli käsitööliste gildi vanem, sai pärast sõja lõppu "Amtmanniks" Pöides, asukohaga Schulmannilt konfiskeeritud Tumala mõisas, viimane sama ameti Pühas ja peale selle Kuressaare lossifoogtiks. Kui Conrad Arens paljastas bürgermeistrile Schulmanni äraandlikku ässitustööd kodanike hulgas, olevat Kohl vastanud, et selleks polevat kohane aeg, sest vaenlane kipub väevõimuga lossi kallale. Asehaldur Claus Maltesen (Sehested) on nimetanud neid ässitamisi "nerrische Anschlege" Schulmanni ja Buxhoevedeni poolt ning lisanud, et nad selles olukorras loodavad lossist maale pääseda.

Pärast Kuressaare äärelinna põletamist ja tavalist laialdast röövimist-riisumist Saaremaal, sundisid lahkuvad Rootsi väed märtsis saarlastest talupoegi koos perekondade ja varaga Läänemaale kaasa tulema, kus nad jaotati sõdade tõttu tekkinud tühjade talude asustamiseks. Tõenäoliselt teostas seda esijoones vallutusväkke kuulunud Läänemaa aadlilipkond. Sellest on Evald Blumfeldt andnud 1934.aastal üldjoontes objektiivse kirjelduse. Mõnede vahepeal leitud ürikute varal on võimalik teha natuke lisaanalüüsi, seda kronoloogilises järjestuses.

Eriline julmus ja hoolimatus, võib-olla eelkõige Patrick Lermundi Šotlaste ja teiste võõraste lipkondade poolt, õhutas siitpeale Saare- ja Hiiumaa vahelise tõelise rüüste- ja hävitussõja puhkemist. Saaremaalaste "laevastik" oli kahtlemata vägevam ja võimsam hiidlaste ja läänlaste omast, ðotlaste "sõjapaadid" kaasa arvatud. Seetõttu toimusid 1612.aastal taanlaste hävitusretked Hiiumaa vastu mitte üle jää, vaid paatidel üle Soela väina. Nende hulka võiks tõenäoliselt arvata Kalana küla (enamasti jäävaba sadamaga) ja ümbruskonna rüüstamise strateegilise Kõpu poolsaare edelarannal. Võib nimetada ka Hiiumaa foogti Jonas Ruuthi sissekannet tema 1612./13.aasta arveraamatus Hiiumaa viljapõldude rikkumise kohta vaenlase poolt.

Kättemaksu pealöök röövimise ja rüüstamise ning Kuressaare põletamise eest anti arvatavasti kohe pärast jaanipäeva 1612, kui olid saabunud abijõud Taanist, arvatavasti paatidega Kassari alla või Orjakusse, ning sealt edasi mindi Suuremõisa (tol ajal veel Pühalepa) kallale, mis rootslaste halduskeskusena Hiiumaal rüüstati ning maha põletati. Piki suuremaid teid jäid ette ka suuremad külad ning jõuti välja Kõpu poolsaarele, kus kalurid jäid ilma oma paatidest ja kodukohtadest.

Ründajate sõjasaaki loetletakse üksikasjaliselt ning see sisaldab muuhulgas 9 lehma, 8 noort härga, 40 varssa ja mullikat, 56 lammast ja oinast, 131 kana, 5 hane, 7 hobust ning 40 siga; peale selle mitut liiki nahku, lugematu arvu igasuguseid mõisamajanduses tarvilikke töö- ja tarberiistu, mitmesuguseid toiduaineid ning lõpuks veel 4 vaati õlut ja 12 tünni tõrva. Nii tehti foogti kindlustatud peamõis, mida tähtsuselt võiks võrrelda Kuressaare linnusega Saaremaal, enne põlemasüütamist täiesti lagedaks. Vereohvreid foogtimõisa kaitsjate hulgast ei ole mainitud, kuid kindlasti leidus ka neid, kuna foogt kirjutab oma arveraamatus lakooniliselt, et vaenlase kallaletung tuli täiesti ootamatult. 8

Rootslastel oli Saaremaal värvatud teadeteandja ehk spioon, nimelt Kuressaare kodanik Hans Kemna (Kämmo), kes aga juba 1607.aastal koos oma kälimehe Jürgen Ortkeniga spioneerimises kahtlustatuna oli vahistatud, sest tema juures leiti kirju Rootsi sõjakomissar Adam Schrapferilt Tallinnast. Ta oli sellepärast Saaremaalt pagendatud. Rootsi Tallinna asehalduri käsul hüvitati Kemnat teenete eest Rootsi sõjapidamisele. Võib-olla sai ta hoiatada rootslasi Hiiumaal taanlaste ja saarlaste ühise pealöögi eest, mis anti 17.veebruaril 1613, peaaegu kuu aega pärast Knäredi rahu sõlmimist, kui merejää Soela väinas juba kandis. Igal juhul olid rootslased sellest ettevõttest informeeritud ning asehaldur saatis Hiiumaale Engelbrecht Tiesenhauseni tema ratsuritega ja 100 sõjasulast Tallinnast ja Paidest. Sellega läks üllatusmoment kaduma. Saaremaalt tulnud sõjavägi olevat olnud 250-meheline, neist osa ratsa-, osa jalamehed. Et nende hulgas leidus ka saarlasi, selgub vangilangenute loetelust. Nad põrkasid juba enne Pühalepale jõudmist ülekaalukale luurelolevale Rootsi väekoondisele. Ägedas võitluses sai 12 rootslast surma, taanlasi langes veelgi rohkem. Taanlased pidid põgenema, jättes maha mõne hobuse ja röövitud vara. Samuti olevat nad maha põletanud mõned majad. Taanlaste-saarlaste väest langesid taandumisel vangi Jürgen Vietinghof, kodanik Hans Arens ja mõned talupojad.

Kättemaksuks toimus vaevalt neli päeva hiljem, 21 .veebruaril 1613 rootslaste hävitav ja laastav sõjaretk Saaremaale. See rootslaste julmim ja arvatavasti veriseim üritus kestis kuni 27.veebruarini. Rootsi asehaldur Gabriel Bengtsson Oxenstierna teatab 12.märtsil, et Rootsi väed olevat Kuressaare eeslinna teist korda maha põletanud ja kogu Saaremaal puhta töö teinud, välja arvatud Sõrve poolsaar. Rahusõlmimisteate olevat asehaldur saanud alles 2.märtsil. Tema arvates tuleks vastase võimalikud kahjutasunõudmised tagasi lükata, sest viimane ise olevat oma eelnenud rüüstamiste ja põletamistega 17.veebruaril Hiiumaal selle kättemaksuretke põhjustanud.

Rootsi väed sooritasid järelikult tollal Saaremaa vastu kaks suuremat rüüsteretke. Neist esimene toimus detsembris 1611 ja kestis koos Kuressaare piiramisega kuni järgmise aasta märtsini. Teine leidis aset veebruaris 1613 - pärast rahu sõlmimist. Saaremaa taluehituste hävitustöö paistab olevat väga ulatuslik olnud. Selle suhteliselt lühiajalise retke eesmärk oli hävitamine peamiste teede ääres. Osa võttis ainult 400 meest ja külavaheteede kaudu nad väikestesse Lääne-Saaremaa metsaküladesse ei jõudnud, nii et need jäid põletamata. See hävitusretk on andnud põhjust oletuseks, et siinsele hoonestusele eriomane elamismoodus - rehi-eluhoone võib olla tekkinud sõjajärgsete aastate hädaehitusist.9

Rootslaste ebaõnneks olid Kuressaare linnakodanikud ja Saaremaa aadlikud, samuti suurem osa talupoegi muutunud rohkem kui 50-aastase Taani halduse all taanimeelsemaks, kui seda oldi arvestatud. Vastumeelsust Rootsi võimude suhtes võisid veelgi süvendada Kalmari sõjas kasutatud kaugemalt toodud karmimat ja julmemat liiki ratsuritest rüüste- ja laastamisväeosad.

Lõpuks tuleks tõsiselt arvesse võtta seda, mida väidab Saaremaa ajaloo hea tundja Evald Blumfeldt:
"Suhtelisest jõukusest annab tunnistust Saaremaa taaniaegsete vanatalude rikkalik hoonestik ja elamu avarus. Niisiis elas Saaremaa talupoeg kogu Taani aja võrratult paremais elutingimustes, kui see samal ajal sai osaks eesti talupoegadele mandril."

Epiloog

Jätkuvaks tüliõunaks olid Saaremaalt äraviidud talupojad. Juunis 1613 pöördus uus Saaremaa asehaldur Jacob Beck selles asjas oma Rootsi kolleegi poole Tallinnas, seletades, et mõned talupojad olevat osalt vabatahtlikult, osalt vangidena koos loomade ja muu varaga Rootsi aladele viidud. Nüüd tahaksid nad tagasi tulla, kuid neid takistatakse rahulepingu vastaselt. Peale selle nõudis ta tagasi kahte kirikukella, mis kapten Engelhart olevat Pöidest ära viinud.

Järgmisel aastal tehti koguni katse neid Läänemaa mõisnike vahel välja jaotatud Saaremaa taluperesid tagasi tuua. Seda tegi relvastatud mõisameeste jõuk Kuressaare lossipealiku Gert von Hove juhtimisel. Arvatavasti deporteeritute laiale asualale hajutatuse tõttu suudeti neist leida ja tagasi tuua vaid vähesed. Selle probleemi lahendamiseks moodustati rootslaste ja taanlaste segakomisjon ning läbirääkimised kestsid aastaid. Läänemaa mõisnikud püüdsid aga talupoegade tagasisaatmist iga hinna eest vältida, sest siis oleksid vastavad talumaad suures ulatuses jälle harimata jäänud.

1616.aastal pöördus Paadremaa ja Läänemaa mitme teise mõisa omanik leskproua Sophia von Uexküll sõbraliku kirjaga oma "vana hea sõbra", Kuressaare lossifoogti Heinrich Arensi poole palvega teha asehaldur Jacob Beckile selgeks, et deporteeritute jaotamisel temale määratud saarlane (talupoeg) Kortte Pert koos perega tundvat end tema juures nii hästi, et ta loobuvat Saaremaale tagasi pöördumast ning teda selleks sundida tema ei tahtvat.
Järgmisel aastal võtsid eespool mainitud segakomisjoni arutlusest Taani-poolsete esindajatena osa kolm "Amtmanni", ilmselt nendest ametkondadest, kust toimus deporteerimine, nende hulgas Cort Arens Pöidest. Igal juhul näib Rootsi vägedel olevat Kuressaare alt tagasitõmbumisel olnud väga kiire ning kaasa haarati talupoegi koos peredega eelkõige peatee äärest või lähistelt.

Saaremaa võimud ja mõisnikud jätkasid talupoegade tagasinõudmist. Kuigi kuningas Gustav Adolf andis 1624.aastal käsu äraviidud saarlased kolme aasta jooksul oma maale tagasi lasta, pole sellel nähtavasti olnud erilist mõju, sest see küsimus oli ka hiljem aktuaalne ja lahenes lõplikult vist alles 1645.aastal, kui Saaremaa Rootsi alla läks.



Kommentaarid

1 Siin on tegemist kuningas Karl IX-da sohipoja Carl Carlsson Gyllenhielmiga (1574-1650), kes 1601 poolakate kätte sõjavangi langes ja alles 1613.aastal vabaks sai.

2 Sõjategevuse kohta vt lähemaid andmeid EAA, fond nr. l (L. Tiik): 5.02.1611. Johan Dertelt Haapsalust Anders Larssonile Tallinnas: Claes Wachtmeisteri lipkonnast on Hiiumaal 102 ja Vormsil 30 ratsurit. Veel on Fromhold Tiesenhausenil 53 ja Engelhartil 16 ratsurit; 14.06.1611. Hans Maydell Anders Larssonile: Varbla ja Pärnu vahel on liikumas l O Taani laeva; 20.06.1611. Knut Classon Anders Larssonile: Väge ei saa Saaremaale viia, vast ehk Muhusse. Laevu on vähe ja merel liiguvad Taani laevad; 22.06.1611. Samad: on 40 paati, kuid tuule tõttu on takistusi; 30.07.1611. Johan Dertelt Anders Larssonile: Saatsin 40 ðotlast mööda randa paate otsima, kuid inimesed on omad ara peitnud ja nii leili neid vähe. Nüüd saadan uue meeskonna paate otsima; (Ilma kuupäevata). Samad ratsurid on paatidega Hiiumaale toimetatud Patkuli ja Rehbinderi ratsurid ootavad veel paate ja siis jääb Haapsalu täiesti ilma sõjaväeta. - V. Seresse ei usalda baltisaksa ajaloolaste kirjeldusi võitlustest, sest need on tema arvates liiga "malerisch" (Volker Seresse, Des Königs "arme weit abgelegenne Vntterthanen". OeselunterdänischerHerrschaft 1559/84-1613. Frankfurt/M. 1996, lk. 197).

3 Teistes käsitlustes on tõlgitsetud, nagu oleksid ainult vastavad rittmeistrid tõrkunud käsutäitmisest ümar Arens arvas, et tõrkumise põhjuseks võis olla vastumeelsus rünnata oma lähemaid või kaugemaid sugulasi Saaremaal, aga see ei pea vist paika kohalike aadlike suhtes, sest neid oli nähtavasti ratsurite seas vähe (vL allpool). Selle kohta lähemaid andmeid EAA, fond nr. l (L. Tiik): 8.08.1611. Johan Dertelt Anders Larssonile: Kogu vägi on ara saadetud. On ainult soome sulased ( Knechte) Haapsalu lossi ehitusel, kuid neil on ainult hellebardid. Eile õhtul sain teate, et 40 sakslast ja Mchael Klick ning talupojad tulid paatidega Virtsu ümbrusse rüüstama ja põletama. Neid asuti takistama, aga siiski õnnestus neil 150 lammast Kesselaiule ära viia ning nad ähvardasid uuesti tulla. Täna hommikul tuli Šoti lipnik Hiiumaalt ja teatas, et nad eile läksid Muhusse röövitud saaki kinni püüdma.; 22.08.1611. Samad: Meie vägi ajas vaenlast taga kuni Kuressaareni. Palun laevu, et üle viia Šotlaste ja Wachtmeisteri salgad Saaremaal on vili koristamata. Möödunud esmaspäeval (kas 12. või 19.08.) läksid meie omad Saaremaale ja ajasid vaenlast taga Maasilinnast kuni Kuressaareni.

4 Anders Larsson kuningale: Sain käsu saata Wachtmeisteri, Engelharti, Tiesenhauseni, Buxhövdeni ja Rehbinderi ratsurid ning Šoti soldatid Rootsi, kui nad tulevad tagasi Saaremaalt Aadlilipkondades on igaühes ainult 2-3 aadlikku - kõik aadlikud hoiavad oma nahka

5 Volker Seresse põhjendab Saaremaa aadlike hoiakut pettumusega Taani kuninga võimetusest neid kaitsta

6 Vrdl. EAA, fond nr. l (L. Tiik): 26.11.1611. Johan Dertelt Anders Larssonüe: Retk Saaremaale tuleks teha 8 päeva enne jõulupühi. 20.12. 1611 tuli Tallinnast käsk teha uus retk Saaremaale ja see vallutada. - Volker Seresse kirjutab (op. eit, lk. 198), et 2. jaanuaril 1612 maabusid 700-800 meest Saaremaal ja liikusid Kuressaare alla, mida nad kuni märtsini piirasid.

7 Leo Tiik arvab, et põletati loomulikult ainult äärelinnad puumajadega, mis oli tavaline linna piiramise puhul. Tuleroaks langes ka Unna kirik, mis olevat asunud nüüdse pargi nurga sees. Ilmselt selle retke ajal tehti maatasa ka Vana-Lõve mõis, mis oli piiskopi suviseks residentsiks. Pärast seda rajati Uue-Lõve ametimõis, mis oli ka merele lähemal (kiri 15.03.1994).

8 Retke geograafiline ulatus ja teostamine põhineb Leo Tiigi järeldustele. EAA fond nr. l (Tiik): 28.06.1612. Hiiumaa foogt Jonas Ruuth asehaldurile: Maarahva olukord on väga halb, pole toitu, saarlased rüüstasid ja põletasid Küdeval ning viisid ära 18 paati; nad kavatsevad sügisel jälle Hiiumaale tulla. Sama hoiatus Tallinnast 7.11.1612: Vaenlane Saaremaal tugevdab ennast. Möödunud suvel laastas ja põletas Hiiumaal ning talvel tuleb jälle.

9 Selle kohta kirjutab Leo Tiik (kiri 15.03.1994): "Veel 1630-ail aastail on teada Saaremaal ainult väheseid külasid, kus olid peale rehehoonete olemas ka talude elamud (Wohnhäuser). Idapoolne Saaremaa oli olukorras, kus talu ainukeseks eluruumiks oli saun; isegi loomalauta ei ole arvele võetud, kuna need olid vist hagudest üles ehitatud. Muidugi oli nii Muhu kui ka Ida-Saaremaa väga metsavaene, nii et said ehitusmaterjali kas mandrilt või Hiiumaalt. Siis oli vaja ka mõisatöid teha ning usutavasti keelati ka talupoegadel oma ehitustöö osas "liialdamine". Rehielamute kui peale saunade ainsale eluruumide maksmapääsemine on minu arvates otseses seoses Vene-Liivi sõjaga, mis algas 1558, aastal ja millele järgnesid teised sõjad kuni 1625.aastani. Saaremaal läitis selle osa 1613.aasta veebruaris toimunud rootslaste hävitusretk Leo Tiik on uurinud ka nende rüüstamis- ja hävitamisretkede tulemusi ja jõuab järeldusele, et Saaremaa vakused alles 1627. aastaks olid niivõrd kosunud, et nad suutsid anda täied nõutud normid. Hävitustöö tulemused olid märgatavad ka Hiiumaal, kus 161l/1612.aasta maaraamatuid 1612/1613.aastaga kõrvutades on silmapaistev asustatud adramaade vähenemine.

ILMAR ARENS,
Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1995 - 1996

 
 

Sündmused / Events

<<  Lokakuu 2018  >>
 Ma  Ti  Ke  To  Pe  La  Su 
    
Saaremaa huvitavaim vaatamisväärsus on:
 
Bänner

Ilm Saaremaal