Bänner

Kasulikud lingid

Teised saared

Saaremaale tuleksin meelsamini ?
 
Nõukogude armee Lääne-Saaremaal ja selle suhted kohalike elanikega PDF Prindi

1993. aastaks oli enamik "vene" sõjaväeosi koos tehnikaga Saaremaa pinnalt lahkunud. Nende enam kui viiekümneaastast kohalolekut meenutavad vaid lagunenud kasarmuhooned ja veidrad raudbetoonist ehitised. Sellega lõppes saarlaste ja Nõukogude jõustruktuuri kooseksistents ilmselgelt ülemilitariseeritud maalapil.

Paraku puutub ajaloo- ja rahvateadus tihtilugu kokku tõsiasjaga, et inimene kipub unustama lähimineviku sündmusi. Sageli vajub unustuse hõlma tervetel pikkadel perioodidel nähtu ja kogetu. Sestap ongi oluline igal võimalikul viisil jäädvustada ka esmapilgul ehk tavalisenagi tunduvaid sündmusi.

Käesolev kirjutis käsitleb Nõukogude väeosade viibimist Saaremaa lääneosas - põhiliselt praeguse Kihelkonna, Lümanda ja Kärla valla territooriumil, - nende tegemisi ja kokkupuuteid tsiviilelanikkonnaga. Sama temaatikaga on tegelenud ka Bruno Pao ja Endel Prooses, kes on põhjalikumalt käsitlenud sõjaväeosade paiknemist Saaremaal väeliikide kaupa.

Antud uurimisvaldkond on uus ja sõjaväepoolsed allikmaterjalid kaugel ning seni suhteliselt kättesaamatud. Nii tugineb käesolev kirjapandu peaasjalikult kohalike elanike ja endiste sõjaväelaste mälestustel, mis enamasti on kogutud 1997.-1998. a. välitöödel. Vähemal määral on tuginetud arhiivi- ja teistele materjalidele.

Sellist teemakäsitlust ähvardab subjektiivsuse oht, sest küsitletute arv jääb statistiliste järelduste tegemiseks napiks. Jääb loota, et puudujäägi korvavad kohati vägagi värvikad sündmused ning et tulevikus leiavad asjaosaliste poolt vastamist ja uurijate poolt analüüsimist juba põhjalikumad küsimustikud.



Lääne-Saaremaa on üks Eesti väheseid piirkondi, mis on saanud Nõukogude sõjamasinat "maitsta" n.-ö. algusest lõpuni. Kihelkondlased olid Punaarmeega tutvust teinud juba enne sõja algust. 1939. aasta "baaside lepinguga" määratleti siinne rannik kui strateegiliselt tähtis piirkond ning alustati rannakaitsepatareide ja lennuväljade ehitamist.

Nii nähti juba 1940.aasta alguses sõjaväelasi ja tehnikat teedel liikumas. Lahingvarustuse monteerisid ja paigaldasid nõukogude tehnikud suure saladuskatte all. Abihoonete ehitamisele palgati ka kohalikku vaba tööjõudu, makstes selle eest päris korralikku tunnitasu. Need kohalikud külamehed ei osanud eales arvata, et lähiaastad selliseks kujunevad...

1940. aastal toimusid ka esimesed baasidele jalgu jäänud perede ümberasustamised. 1939. a. aprillis väljatöötatud võõrandatavate päraldiste hindamisjuhendi kohaselt kompenseeriti lahkujatele hooned, õunapuud, marjapõõsad jms. Tundub, et see süsteem ei toiminud - või ei jõudnud korrektselt toimima hakata. Veel 1950-ndatel esines hulgaliselt endiste omanike või nende pärijate selleteemalisi kohtuasju sõjaväe vastu.

Valdavalt jäi saarlaste harjumuspärane elukorraldus seoses Nõukogude rannakaitsepatareide ehitamise ja sõjaväelaste kohalolekuga siiski vääramata. Seetõttu poliitilise alatooniga hoiakud enamasti puudusid, sõduritega istuti juttu ajama ning käidi sõjaväekino seanssidel, kuigi mõnel pool on räägitud Eesti Vabariigi poolsest sellise suhtlemise keelust ja trahviähvardusest.

Esimesel sõjasuvel läks vägedel Eestist lahkumisega kiireks. Enamik sõjatehnikat viidi kaasa, kuid hulk tarbimisväärset vara jäeti maha. Undvas olevat külameeste saagiks jäänud mitmesugust aparatuuri ja nii mõnigi naisterahvas sai seelikumaterjali tarbeks hulga signaallippe.
Kõruse patarei juures põletasid madrused kõik, mida ei suudetud kaasa võtta. Tagamõisa poolgi tahtnud külamehed sõjaväelattu "soomust" tegema minna, kuid jäänud hiljaks - juba põles.

Ees ootas suur sõda ja keegi ei osanud arvata, et lahusolek idanaabri sõjamasinast on üürike ja kestab vaevalt kolm aastat. 1944. aasta lõpuks oli Saaremaa taas Punaarmee valduses. Pärast rinde üleminekut leiti end keset suurt sõjaväelaagrit. Suur osa rindeväeosi küll lahkus, kuid näiteks Kihelkonna oli "umbselt sõdureid täis"; mitut värvi mundrikandjaid oli "nigut siplasi". "Mustad" - mereväelased ja "hallid" - jalavägi olid majutatud erinevatesse majadesse üle terve aleviku. Enamasti oldi korteris kas konfiskeeritud majades või elamutes, mida käsitleti kui peremeheta vara - s.t. küüditatutele ja läände põgenenutele kuulunud majades. Sageli valiti sobiv elamu lihtsalt välja ja paluti elanikel meelepärased ruumid vabastada.

Selleks ajaks oli suhtumine sõduritesse muutunud. Neid oli rohkem ja nad ei tundunud enam juhukülalistena. 1941. aasta küüditamine ja sõjasündmused tegid inimesed ettevaatlikuks. Kuusnõmmes ei julgenud tüdrukud enam üksinda lehmi karjamaale ajada, kuna teadsid naiste vägistamisest rindesõdurite poolt. Saanud kuulda marodööritsemisjuhtudest ja vargustest, hakkas külarahvas aitasid lukustama.

Sõjaseaduste ja sõjaväe ülemuslikkusest andis muuhulgas tunnistust massiline küüdikohustus ja lennuväljade lumest puhastamise sundus.

Üha aktiivsemalt hakati tegelema sõjaliste rajatiste väljaehitamisega. ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrustega võõrandad Balti mere laevastikule suured maa-alad Undvas, Kogulas, Kärlal, Jaagarahu ja Papisaare sadamas ning terve Vilsandi saar. Seejuures säilis Jaagarahu kaevandusel õigus käsutada raudteed ja kalamehed said külastada Vesiloo saart Vilsandi külje all.

Kohalikke elanikke puudutasid need otsused erineval määral. Kõige kibedam saatus langes osaks peredele, kelle kodud jäid nn. kaitseotstarbelisele maale ja kes olid sunnitud lahkuma. Esines juhtumeid, mil kodu mahajätnu ei saanud kompensatsiooni ja oli sunnitud endale ise uue eluaseme otsima. Kui palju maju läks sõjaväe valdusse või lõhuti kui "peremeheta vara" (tegelikult sõja virvarris tühjaksjäänud kodud), ei ole enam võimalik kindlaks teha.

Samas tuli uutes oludes ikkagi edasi elada. Kihelkonna tüdrukud hakkasid tasapisi sõdurite poolt korraldatud tantsupidusid külastama, sest seal oli hea muusika. Kohalikud poisid vaatasid sellele muidugi ilmse halvakspanuga. Salamisi toimus kauplemine sõduri pajuki ja varustusega; tekkisid suhted isiklikul pinnal.

Mereväe elektrigeneraator oli aleviku ainsaks vooluallikaks. Sellest saadi voolu sõjaväelaste elamutesse ja vajaduse korral valgustati ka tantsuplatsi. Kohalikud elanikud võisid külastada "voin-torgi" (sõjaväekaubastu) poodi, mida varustati paremini kui tsiviilpoodi.

Esimesed piirivalveväeosad jõudsid Saaremaale 1944. ja 1945. aasta vahetusel, kuid ühtset piirivalvesüsteemi veel ei olnud ja valveülesamet täitsid spetsiaalsed jalaväeosad. Olukord hakkas muutuma 1946. aasta sügisel. ENSV Ministrite Nõukogu 26.oktoobri määrus nr. 58 kanoniseeris ühtse piirivalve korralduse Eesti territooriumil.

Piiritsooni kuulusid kõik saared Soome ja Riia lahes ning Mandri-Eesti rannaäärsed alad. Sama dokumendiga määratleti ka piiritsoonis elamise ja liiklemise kord. Näiteks rannavööndis võis liikuda ainult Siseministeeriumi miilitsa organite poolt välja antud passiga, milles oli kohaliku rannavalve märge ja mis oli tembeldatud erilise pitsatiga. Kohalikud võimuorganid olid kohustatud koostöös piirivalvega seadma randades üles piiritsooni märgistuse. Inimestel oli keelatud võtta enda juurde korterisse ajutisi elanikke jms. Kalurid pidid kõik alused registreerima ning sadamates sisseseatud kord nägi ette alalise valve ja territooriumi piirdega ümbritsemise. Paadid lukustati ning aerud-tullid tuli hoida eraldi panipaigas.

Sama aasta 18. detsembri määrus nägi juba ette hoonete Leningradi ringkonna piirivalvevägedele tasuta rendile andmise Kõruse, Ranna ja Pidula külas, Kihelkonna alevikus ning Vilsandi saarel. Algas kordonite ja sidepidamissüsteemide väljaehitamine ning regulaarne patrullimine. Nii pandi lõplikult paika üks osa Nõukogude Liidu läänepiirist, mis toimis peaaegu muutusteta järgnevad nelikümmend aastat.

Samal ajal demobiliseeriti seni siin piirikaitseülesannet täitnud jalaväelased. Nii mõnigi neist sõduritest ja ohvitseridest ei naasnudki kodumaale. Paljud leidsid Saaremaalt sobiva elukaaslase; eelnev ohvitseri elukutse ja vene keele oskus võisid tagada juhtiva koha ka tsiviilelus.

1950. aastate alguseks oli läänesaarlaste elu hakanud stabiliseeruma. Sõjalõpu arvukad väeosad olid tublisti vähenenud: tegevuse kas lõpetanud või tõmbunud väljaehitatud baaside piirete taha. Elu oli omandanud rahuaja normid, harjuti piirikaitse- ja kolhoosikorraga. Sõjaväe tegevus ei puudutanud tsiiviilelu enam otseselt. Silm harjus üksikute möödasõitvate sõjaväeautodega ja alevikus liikuvate mundrikandjatega. Ohvitseriprouad ostsid külanaistelt piima ja rannast kala. Igapäevaseks said ka võimsad mere valgustamise prožektorid, mis graafiku alusel rannast randa liikusid ja ka õhtutaeva valgeks lõid.

Poe juures jutustamise vääriliseks võis pidada ilmselt Kogula lennuväljalt pärineva lennuki hädamaandumist Vilsandil, rannakaitsepatareide harjutuslaskude kõminat Tagamõisa polügonil või suuremaid jala- ja tankiväemanöövreid Undvas. Viimased lõhkusid küll tõsiselt kohalikke teid, mille remondikulud aga armee poolt külanõukogule nurinata rikkalikult tasuti.

Uus suurem sõjaväe ja -tehnika sagimine Saaremaa lääneosas algas aastal 1951, mil alustati ligi viis aastat kestnud raudtee-ehitust. Selle suhteliselt lühikese aja jooksul sai valmis üsna palju töötavaid raudteelõike, raudteelaste maju, jaamahoone ja muid ehitisi.

Sõjaväeehitajad baseerusid Kihelkonna lähedal Viki külas ning sinnasamasse kavandati ka suur teede sõlmpunkt, millest lähtuv raudteetammivõrgustik on tänini jälgitav. Sõjaväelaste majutamisega oli esialgu probleeme ning ohvitseride perekondade puhul kehtis endiselt skeem: "Võta öömajale...". Nii oli see enamikus ümberkaudsetes taludes. Alati ei olnudki omanikel selle vastu midagi, sest raha nappis ja üüriraha andis olulist lisasissetulekut.

Selline mastaapne ehitus nõudis palju tehnikat ja tööjõudu ning seetõttu käis kohalikel teedel tihe liiklemine. Valmis liiprid ja ehituslik toormaterjal veeti sisse Roomassaare ja Jaagarahu sadama kaudu. Vajaminev ehitusmaterjal kanditi sõjaväele kuulunud saekaatris. Kohapeal monteeriti ka liiprid ja relsid ning veeti siis liinidele. Kohalikele poisikestele meeldis sõdurite askeldamist pealt vaadata ja sellele kaasa elada. Üks neist kukkus liiprikoorma otsast alla ja sai rängasti viga.

Nagu tavaks, kasutas Nõukogude sõjavägi ehitustöödel vähemharitud ja umbkeelseid sõjaväekohuslasi. Läänesaarlaste hulgas on isegi käibel jutud raudus töötanud sunnitöölistest, karistust kandvatest sõjast kõrvale hoidnud kaukaaslastest ning koguni meestest, kes olid "kettis ja imesid verd". Igatahes olevat ehitajad olnud valdavalt tõmmunahalised. Distsipliin puudus, ehitusväelasi kardeti ja seda ka põhjusega, sest naabruskonnas oli vägistatud isegi 80-aastast naist.

Samas sõjaväelinnakus asusid ka mitteehituslikud väeosad, kus valitses distsipliin ja kellega läbisaamine oli väga hea. Talutüdrukuid palgati pesu pesema, sõdurid aitasid majapidamistöödel jne. Erilist puudust ei tuntud millestki, mida sõjaväeladu sisaldas.

Kihelkondlastel on teatav võõristus lõunamaise välimuse suhtes. Tõmmut verd ja arusaamatut keelt kõnelev võõramaalane võib ebalust tekitada küll, eriti kui seda toetavad legendid sõduritest, kes, "maskid peas", tüdrukuid taga ajasid. Mainitud suhtumine kehtis kuni viimase ajani, mil samas vaimus eristati "raketšikuid" ja piirivalvureid. KGB alluvuses olnud piirivalveväed värbasid enesele enamasti metropolidest ja Balti vabariikidest pärit keskharidusega nekruteid, kes olid tunduvalt tõenäolisemad võimaliku suhtlemise partnerid.

Üldiselt olevat raudtee-ehitusel valitsenud kaunikesti suur korralagedus: napsitati, toimetati kõrvale materjale. Juhtunud ka rongiõnnetus, kus Taavi mäel lahtipääsenud vagunid tapsid inimese ja veeresid omapäi Jaagarahuni välja.
Autoril puuduvad andmed selle kohta, kui kaugele ehitamisega jõuti. Küll aga veeti töö peatamise aegu Jaagarahu sadamast Karujärvele vaguniga puid. Tööd olevat lõpetatud nii ootamatult, et kui Undvas alles ehitati, siis Sõrves korjati juba teed üles.

Toonasest raudtee-ehitusest on ehk ka pisut kasu olnud. Kõik Kihelkonna aleviku majad, mille ehitamisel kasutati liipreid, on kindlasti kauakestvad, rääkimata pikkadest sirgetest kõvapõhjalistest teelõikudest, mis on ehitatud toonastele raudteetammidele.

1956. aastal asus Viki küla vabanenud raudteehoonetesse jalaväeüksus, mis oli varem paiknenud Karujärvel. Hoolimata sellest, et ajateenijad aegajalt ühtteist varastasid ja õunaaedu tühjendasid, said külaelanikud nendega hästi läbi. Külastati sõjaväepoodi, käidi kinos ja ühistel tantsupidudel. Neid "tantsulkasid" külastasid isegi Kihelkonna tüdrukud.

Valdavalt suhtutigi sõduritesse kui nähtusesse, "mis lihtsalt on", ja see suhe näib olevat enamasti positiivne olnud. Noorukeste ajateenijate vargused ja hüppeskäigud võisid suisa koomilised olla. Lümandas tuli sõdur õhtusel ajal tuppa, rääkis pisut juttu ja hakkas siis täiest kõrist lauldes kükktantsu vihtuma. Peremehele tundus asi kahtlane ja esikusse minnes leidiski ta teise mehe, kes müra varjus üritas koduõlut lasta. Teisal jälle pakkusid "venelased" perenaisele õlle vastu vahetamiseks tema enda õuelt varastatud pesu. Koduõlu oligi hästi "pähehakkav" jook, mida paljudes peredes leidus ja mis sõdurpoisse sinna asja tegema ajas.

Sõjatehnika edenedes ja hruštšovliku sula saabudes hinnati ümber Nõukogude kaitsekontseptsioon. Kätte jõudis raketiajastu. Saaremaal kadus seeläbi vajadus rannakaitsepatareide ja kohalike lennuväljade järele. Sama suundumust oli näidanud juba loobumine raudteevõrgu väljaehitamisest. Järk-järgult anti vabanenud eriotstarbelised maa-alad tsiviilvõimudele üle. Edaspidi keskenduti põhiliselt õhu- ja mereseirele.

1960. aastate Lääne-Saaremaa militaarne üldpilt oli ligikaudu järgmine. Suurimaks baasiks jäi endiselt Karujärve, kus mõne hinnangu kohaselt platseerus umbes 300 tanki. Tanki T-34 väljavahetamisel mudeli T-54 vastu toodi uued masinad Kaliningradist kohale n.-ö. omal jalal. Teekonnal läbi Leedu ja Läti liiguti enamasti mööda mereäärt ja rannikulähedasi külateid, kusjuures tanki uus modifikatsioon võis arendada kurust kuni 80 km/h. Mandrilt Muhumaale sõideti Virtsust üle Kesselaiu mööda merepõhja. Karujärvel asus ka raketivägede tehniline divisjon, kus komplekteeriti ja monteeriti Saaremaa raketiväeosade laskemoon.

Undvas tegutses lokaatoripolk, mille ülesandeks oli õhuruumi jälgimine ja teabe edastamine lennuväele. Samas külas, praeguse Eesti Piirivalve kordoni asualal, oli ka merelaevastiku 10-15-meheline vaatluspunkt, mis pidi kontrollima merepealset ja -alust läänepiiri.

Kureverre ehitati uus kompleks kolme maa-õhk-tüüpi raketiseadeldisega, mida teenindas umbes 30-40 meest. Lisaks lennukitele võis nende relvadega hävitada ka lähivetes sõitvaid laevu.

Piirivalvurid "pesitsesid" Kõrusel, Kihelkonnal ja Austlas. Jalgsi- ja ratsapatrullid liikusid ööpäevaringselt. Mööda rannaäärt kulges õhuliin (hiljem maa-alune kaabel), mille kaudu tehti väeosa korrapidajale regulaarselt ettekandeid. Vilsandi piirivalveüksus viidi peale õnnetult lõppenud vahejuhtumit saarelt ära. Traagilised sündmused said alguse kohaliku majakavahi sünnipäevast, kus pidutseti ja tõenäoliselt pruugiti ka ohtralt tulivett. Peojärgses viinauimas leidsid asjaosaliste meeste ja naiste omavahelised keerulised armusuhted kurva väljundi. Kordoni komandör lasi oma teenistusrelvast maha noore naise ja ka kohalerutanud majakaülema. Seejärel, tõenäoliselt juba šokiseisundis, rakendas ta hobuse saani ette ja kihutas Saaremaa poole. Sõjaväejõud said ta kätte alles kümnekonna kilomeetri kaugusel Kihelkonnalt Kuressaare poole.

Teine armeeteenistujatega seotud mõrv olevat toimunud Tagala kandis, kus Karujärvelt pärit, eestlannaga abielus olev sõjaväelane tappis kaks vanainimest. Ilmselt varanduse asukohta uurides olevat ta neid kohutavalt piinanud (raiunud jäsemeid) ja seejärel koos majaga ära põletanud.

Need kaks juhtumit näivadki olevat selles kandis ainukesed süsimustad sõjaväega seonduvad sündmused. Märkimist väärib asjaolu, et kuritöö sooritanud Vilsandi piirivalvepealiku Dobrodejevi (tõlkes heategijal) eestkosteks kirjutasid vilsandlased palvekirja, mis kuuldavasti mõjutas sõjaväetribunali sedavõrd, et surmanuhtlus asendati vanglakaristusega.
Kirja kirjutamise põhiajendiks oli leitnandi eelnev tegevus ja hea maine saarlaste hulgas. Vilsandi kinnine ühiskond ja eraldatus võimaldasid sõjaväelaste ja elanike küllaltki usalduslikku ja tihedat läbikäimist. Piirivalvurid olid abiks põllutöödel ja toetasid nii maal kui merel transpordiga. Vastastikku käidi külas. Seesama väikestele kinnistele kogukondadele omane liigne lähedus, ning põhiliselt muidugi alkohol, olidki eelpool kirjeldatud kurbmängu märksõnadeks. Täna meenutavad Vilsandi piirivalveväeosa ainult Rahvuspargi käsutuses olevad hooned ja kaks säilinud valvetorni.

Kihelkondlaste kontaktid olidki kõige tihedamad piirivalvuritega. Tuli neile ju aru anda käikudest mere äärde ja kalale minnes. Kohtuti ka tänaval ja kaupluses. Harvad ei olnud juhused, kui sõjaväelased abiellusid kohalike tüdrukutega. See ei ole ka ime, sest käidi ju koos kinos ja tantsupidudel. Sõjaväeosa ümbruskonna lapsed olevat tänu tihedale läbikäimisele osanud suhteliselt hästi vene keelt. Pikki aastaid tegutses Kihelkonna kooli juures piirivalve noorte sõprade ring (PNS), mille tegevuse raames viidi läbi huvitavaid üritusi, käidi vastastikku külas ja osaleti samalaadsete ringide vabariiklikel kokkutulekutel. Kuigi ettevõtmiste töökeel oli vene keel, võtsid lapsed nendest innukalt osa. Vastastikust suhtlemist hõlbustas ka piirivalve ajateenijaks värbamise põhimõte, eesõigus valida teenistusse valdavalt keskharidusega ja heade soovitustega nekruteid.

Hea läbisaamise aluseid tuleb tõenäoliselt otsida ka Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) koosseisu kuuluvate piirivalvevägede töö metoodikast. Ainult lojaalne ja sõbralik "aborigeen" sai olla tulemusrikka töö aluseks. See eeldas mõõdukat, aga mitte väga lähedast suhtlemist. Osalt sellepärast kestsidki ju ohvitseride lähetused ühte teenistuspaika ainult 3-4 aastat.

Samal ajal "töötas" elanikkonnaga ka eriosakond. Näiteks mäletatakse eesti keelt kõnelevat võõrast meest poe ees juttu tegemas ja Rootsi põgenemise võimalusi uurimas. Küsija olevat olnud aga nii provokaatori moodi, et õlut rüüpavad mehed teda tõsiselt ei võtnud. Teada on ka mõned värbamiskatsed, mille puhul püüti randlaste hulgast välja selgitada need, "kes omavad registreerimata kummipaati ja õpivad salaja inglise keelt".

Ühtlasi toimus rannatsoonis järjekindel dokumentide kontroll. Loeti sadamast lahkuvaid paate ja inimeste arvu nendes. Suvitaja, kes soovis Vilsandile minna, pidi esmalt taotlema reisiks loa elukohajärgses passilauas, seejärel registreerima end Kuressaares piirivalve staabis ja lõpuks Kihelkonna kordonis. Alles pärast viseeritud lubade ettenäitamist sadama- või rannapatrullile võis saarele suunduda.

Sellist kadalippu läbides tuli sageli ette mitmepäevaseid viivitusi. Oli ka juhtumeid, mil piirikaitsjad pidid ülepingutatud valvsust kahetsema. Näiteks suri väikesaarel lehm, sest kohaliku loomaarsti loasaamine viibis. Küll aga õnnestus edasise asjaajamise käigus sõjaväeprokuratuuri kaudu piirivalvelt otsaleidnud lojuse eest kompensatsioon välja nõuda.

Mõnikord piisas Vilsandile pääsemiseks ja piirikaitselise bürokraatia murdmiseks ainult kõnest kohalikku parteikomiteesse ja lahendus leiti kiiresti.

Üldiselt näibki, et kõrgemad sõjaväelased ning kohalikud partei-, kolhoosi- ja külanõukogude tegelased suhtlesid omavahel sageli ametialaselt ja tundsid üksteist hästi. Tihti kohtuti ka ametiväliselt - näiteks käidi kalal ja jahil. Läbisaamise tulemuslikkus sõltus ennekõike suhtlejate isiksustest. Ütlus "Suur on issanda loomaaed...!" kehtib kõikjal tavaeluski, kuid näib, et eriti kohane oli see Saaremaal teeninud sõjaväelaste suhtes. See oli armeegeograafilises mõttes omamoodi "Siber", kuhu saadeti nii lollpäid kui ka ärksaid, pugemist ja sõjaväelikku tölplust põlgavaid isemõtlevaid mehi. Nii sai osade väeülematega asju aetud palju tegusamalt kui teistega.

Alates 1960. aastatest hakkas tööealiste inimeste hulk Saaremaa lääneosas ja ka mujal kiiresti vähenema. Mindi linnadesse õppima ja tööle. Maal nappis töökäsi ja siingi aitas sageli hea isiklik läbisaamine sõjaväejuhtidega, kel oli voli käsutada ajateenijaid. Sõdurpoisid olid tegevad heinateol ja mitmesugustel abitöödel. Tasustamine toimus tavapärase päevapalga näol või osapooli huvitavas naturaalvormis.

N.-ö. "personaalne tutvus sõjaväelastega" lõpetas Undva bussipeatuse juures teeristil seisnud tuuliku eksistentsi. Nimelt meeldis Kalinini-nim. kolhoosi toonasele juhile sm.Tammele pidutujulisena küla peal autoga ringi tuurata. Ükskord, kui ta parajasti sõitis Undva väeossa piiritust maitsma, sattus tuuliku pöörupuu juhuslikult autoaknast sisse. Et midagi sellist enam ei juhtuks, andis ta järgmisel päeval töökäsu tuulik traktoriga maha tõmmata.

Ennekõike ühendasid mõlemaid osapooli siiski vastastikune kasusaamine. Sõjavägi oli justkui rikkalikult koormatud vanker, mille laadungil ei olnud iskulist peremeest ning mille kadusid sai vajaduse korral "korstnasse kanda" ja tühikuid uuesti täita. Mitmesugune salakaubeldud armeevarandus leidis oma koha kodustes majapidamistes. Sageli oli abi sõjaväe tehnikast ja inimjõust. Armeehelikopterid ja -paadid olid hädaolukorras tihti ainukesed tõhusad abivahendid.

Tegime juba juttu sõjaväekaubastu poodidest, kust tavainimenegi sai osta ja tellida ka defitsiitset kaupa. Poemüüja võis külamehele olla isegi nii tuttav, et öise napsivõtmise käigus tekkinud viinapuudus ja kaupmehe ülesäratamine ei tekitanud probleeme.

Just alkohol oli väga paljudel juhtudel väärtuse mõõtmise ekvivalendiks. Sõjaväelaost väljakirjutatud piiritus oli ohvitseridele väljaspool sõjaväeosa väärtuslikuks maksevahendiks. Sellega sai tasuda meistrimehele tehnika remondi eest või vahetada seda vajamineva varuosa vastu. Tõenäoliselt ajasid sõjaväe võtmeisikud ka mastaapsemat äri, ehkki autoril ei ole õnnestunud leida konkreetset viidet.

Kui kohalikud mehed said viina või õllega ajateenija juures jutule, oli loota tulusat äri, sest viimased ei vastutanud otseselt mahaäritsetava eest ja mõnujoogid kulusid neile marjaks ära. Sellisel kombel "smugeldati" väeosade territooriumilt välja sõjaväevara kaitsevärvi ülikondadest kuni tonnide vedelkütuseni.

Venemaa vägede väljaviimise eel kaubandus sõjaväeomandusega küll elavnes, aga enamasti küsisid müüjad kauba eest nüüd juba dollareid. Seejuures üritati rahaks teha kõik mittetransporditav. Eriti käis see värvilise metalli kohta, mille müügibuum oli Eestis juba alanud. Usinasti korjati üles sidekaablit jms. Samuti läksid müüki kütuse "puutumatud tagavarad". Vägede Eestist lahkumise eelne kauplemine sujus jällegi paremini "mustade pagunitega meeste juures, sest piirivalvuritel oli kord majas".

Äraminek toimus üsnagi operatiivselt ja valutult. Kui selle kohta kihelkondlastelt küsida, vastab enamik: "...ja siis olid nad äkitselt läind."

Valdavalt mäletatakse vaadeldavat perioodi võrdlemisi hea sõnaga, ehkki pidev "inimseire" toimus alates sõja lõpust kuni impeeriumi kokkuvarisemiseni. Kohalikud inimesed harjusid nõutavate piirangutega. Ülal pool kirjeldatud kuritegusid ja pahandusi sünnib ju ka tsiviilelus. Küll ei saa aga tõenäoliselt enam kunagi tekkida sellist kauba- ja tuluallikat. Ja hoidku Jumal selle eest!

TORMIS JAKOVLEV,
Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1997 - 1998

 
 

Sündmused / Events

<<  Oktoober 2018  >>
 Es  Te  Ko  Ne  Re  La  Pü 
    
Saaremaa huvitavaim vaatamisväärsus on:
 

Ilm Saaremaal