Bänner

Kasulikud lingid

Teised saared

Saaremaale tuleksin meelsamini ?
 
Saksa sõjahaudade otsinguist Saaremaa poolt vaadatuna PDF Prindi

Esimeses, eriti aga Teises Maailmasõjas langenud Saksa sõdurite matmispaikadega seonduv küsimustering oli Nõukogude Liidus üks õrnemaid tabuteemasid, mille käsitlemine võis suure tõenäosusega kaasa tuua toonaste repressiivorganite pingsa tähelepanu alla sattumise.

1980. aastate teisel poolel aset leidnud poliitilised muudatused võimaldasid teiste uuenduste kõrval ka ammustel aegadel lääne poolt tulnud sõdalaste kalmude otsingute ja korrastamisega tegelema hakata. Impulsi siin unarusse jäetud sõdurihaudade korrastamiseks andis Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliit (Volksbund Deutsche Kriegsgräberfürsorge e.V.; edaspidi VDK), kelle esindajatega suhtlemine andis saarlastele hulga väärtuslikke õppetunde ja kogemusi.

Kuigi Nõukogude Liidu aladele jäänud Saksa sõjahaudade hooldamise korraldamine oli riikidevaheliste suhete tasandil juba aastakümneid päevakorral, jõuti ulatuslikuma koostööni selles valdkonnas alles vahetult enne kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemist.
Samm-sammult hakkas endise idabloki maade poliitikute vastuseis Saksa sõjahaudade otsingute ja hooldamise suhtes järele andma. Esimese VDK poolt Nõukogude Liidu jurisdiktsiooni all olnud aladel korrastatud Saksa sõjaohvrite kalmistu sisseõnnistamine toimus alles 15. juunil 1991. aastal Riias. See sündmus sai oluliseks tähiseks ka Eesti jaoks, kus esimesed kaks Saksa vennaskalmistut taaskorrastati Pärnus ja Viljandis.

VDK poolt algatatud Saksa sõjahaudade otsingutega jõuti Saaremaal tegudeni alles pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal. Mõistagi ajasid sakslased asju esmalt maakonnavalitsuse ning seejärel ka esmatasandi omavalitsuse tasandil. Ametnikena olid Saksa sõjahaudade otsingute ning matmispaikade korraldamisega enam seotud maavalitsuse tasandil kontaktisiku ülesandeid täitnud Leo Filippov, maakonna kultuurimälestiste kaitse metoodik Eevi Adoson ning Kuressaare abilinnapea Juhan Nemvalts. Samas kaasati maakonnas tegutsevatest ühiskondlikest organisatsioonidest neisse ettevõtmistesse Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu Saaremaa Ühendus "Memento", Sõrve Taastamise ja Arendamise Selts, samuti ka Nõukogude Liidu vastu peetud relvastatud võitluses osalenuid esindav, veteraniorganisatsioonina tegutsev Saaremaa Vabadusvõitlejate Ühing ning Saaremaa Muinsuskaitse Selts.

Asjassepuutuvat teavet täiel määral valdavat ning kõiki sõjahaudade otsimisse puutuvaid tegemisi koordineerivat keskust meie maakonnas välja ei kujunenud. Seetõttu on tagantjärele raske, kui mitte võimatu kõigist sel alal asetleidnud ettevõtmistest ammendavat ülevaadet saada. Kohapealse ajaloolasena kaasati käesoleva kirjutise autor VDK poolt teostatud otsinguisse õige pea pärast nende algust, mistõttu alljärgnevat võiks käsitada kui paratamatult subjektiivse vaatenurga alt esitatud kokkuvõtet sel alal kogetust ja tehtust.

* * *

Saaremaal, nagu ilmselt ka mujal on VDK tegevuses olnud võimalik eristada kahte põhilist suunda. Neist üks seisneb Saksa sõjahaudade otsinguis, korrastamises ja hooldamises. Teiseks, sealjuures sugugi mitte vähemtähtsaks töösuunaks on suhtekorraldus, eesmärgiga kunagiste vaenuvägede võitlejate kalmude hooldamise suhtes kohaliku elanikonna poolse positiivse või siis vähemalt valdavalt neutraalse hoiaku tagamine. Arenenud demokraatiaga riikides tänapäeval valitsevate arusaamadega sammu käies on VDK oma praeguse põhikirja preambulas sätestanud seisukoha, mille järgi miljonite sõjas ja vägivallas hukkunute mälestus manitseb kõiki rahvaid mõistmisele ja rahule. Seetõttu püütakse sõjahaudade hooldamisega mitte üksnes leinajate valu leevendada, vaid ka mõjutada tänapäeva inimesi kasutama konfliktide lahendamisel mittevägivaldseid meetodeid.

Nagu paljudele teistelegi, tulid Ida-Euroopas kahekümnenda sajandi eelviimase kümnendi lõpus toimunud muudatused VDK-le suures osas ootamatusena. Ettevalmistav töö kirjanduse ja arhiivimaterjalidega oli välitööde alguseks veel valdavalt tegemata, mistõttu vähemalt esimestel aastatel toetuti peamiselt suulise pärimuse kogumise teel saadud teabele.
Alles hiljem selgus, et vähemalt Kudjapele aastail 1942-1943 rajatud Krieger-friedhof Arensburg'i ja Torgus 1944. aastal rajatud välihaigla kalmistu kohta on Saksamaa arhiivides säilinud üpris täpne andmestik. Asjasse puutuvat dokumentaalset materjali õnnestus leida ka kohapeal. Kudjapel läbi viidud väliuurimisi hõlbustasid vägagi tuntaval määral Richard C. E. Kirchhoffi (1886-1972) fotod, mis on Saaremaa Muuseumi kogudesse jõudnud Kanadas elava Mathias F. Kuesteri annetusena.

Praktilise eeltöö põhiraskus Saaremaal asuvate Saksa sõjahaudade otsingul jäi alates 1992. aasta suvest meie maakonnas korraldatud Eesti ja Saksa kooliõpilaste osavõtul toimunud noortelaagrite kanda. Saksamaa-poolset organiseerimistööd koordineeris VDK Alam-Saksi liidumaaühendus, mille tegevjuht Hannes Merten suutis tagada ladusa koostöö kõigi vajalike institutsioonidega. Rahvusvaheliste noortelaagrite siinpoolseks korraldajaks sai Kuressaare II Keskkool (praegune Kuressaare Gümnaasium), mille direktor Toomas Takkis nägi ettevõtmises eelkõige soodsat võimalust saksa keele praktiseerimiseks nii õpilaste kui ka võõrkeeleõpetajate jaoks.

Kuna kõik 1941. aastal Saare- ja Hiiumaal toimunud lahingutes Saksa poolel langenute surnukehad sängitati juba 1940. aastate alguses välihaudadest ümber ülalmainitud Kudjape sõjaväekalmistule, sai noortelaagrite tegevuse põhisisuks peamiselt 1944. aastal Saksa poolel langenute matmispaikade - nii üksikute välihaudade kui ka ajutisena rajatud surnuaedade - ülesleidmine ja tähistamine.

Teavet nende kohta asusid koguma erinevad ühiskondlikud organisatsioonid, kellelt laekunud andmed koondusid maakonna kultuurimälestiste kaitse metoodiku Eevi Adosoni kätte. Organisatsioonina omandas haudade kohta käiva teabe kogumisel keskse tähtsuse Saaremaa Muinsuskaitse Selts, mis tegutseb asutamisest alates keskusega Saaremaa Muuseumi kantseleis ning mille juhatusse on E. Adoson läbi aegade kassahoidjana kuulunud.

Saksa sõjahaudade otsingutesse on saarlased vähemalt kahekümnenda sajandi lõpukümnendeil enamasti poolehoiuga suhtunud. Suurel määral tuleneb taoline sümpaatia maksiimist minu vaenlase vaenlane on minu sõber. Paljud eestlased näevad Hitleri-Saksamaa sõjameestes jõudu, mis astus Teise Maailmasõja käigus - tõsi küll, hoopiski mitte altruistlikel eesmärkidel - võitlusse Eesti iseseisvuse lämmatanud ja siin terrorirežiimi kehtestanud Nõukogude Liidu vastu. Samas mõistetakse, et lahinguis osalenud sõdureil oli väga vähe võimalusi oma elu üle otsustamiseks ning pea kõigil siia kui võõramaa mulda sängitatuil jäid koju saatuselöökide ees võimetuks osutunud omaksed.

Maakonnas, mis kaotas Teises Maailmasõjas langenute, põgenenute ja mitme 1940. aastate massirepressioonilaine käigus hukkunute ja võõrsilejäänute näol ligi kolmandiku oma elanikkonnast, on hästi mõistetav, et paljude mahajäetud kalmude hooldamine ei sõltunud Nõukogude okupatsiooni ja suletud piiritsooni režiimi tingimustes kaugeltki mitte vaid omaste heast tahtest.

Esialgu toimus sõjahaudade kohta käiva teabe kogumine üksnes silmast silma vestlustes küsitlemise teel. Vähese jõudluse tõttu ei osutunud see meetod kõige otstarbekamaks. Nagu nähtub 7. detsembril 1991 aset leidnud Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi suurkogu protokollist, oli selleks ajaks teateid kogutud vaid veidi üle kümne haua kohta. Kogumistöö siiski jätkus, kuid suurema hoo ja laiema kõlapinna sai see alles pärast VDK ettepanekul T. Takkise poolt allkirjastatud pöördumise avaldamist ajalehes "Saarte Hääl" 11. aprillil 1992.

Pöördumises rõhutati, et eestlased on alati austanud ja mälestanud oma surnud esivanemaid ning kaasmaalasi, mistõttu peaks meile mõistetav olema ka saksa rahva soov välja selgitada Teises Maailmasõjas langenud oma rahva poegade hauad. Märgiti, et sõda oli tragöödiaks kõigile selles osalenud rahvastele.

Peamiselt kahe järgneva aasta jooksul koguti sadakond kirjalikku teadet erinevatest Saksa sõjameeste matmispaikadest üle terve maakonna.
Teabekogumiskeskuseks kujunes Saaremaa Muuseumi kantselei Kuressaare lossihoovis ning põhiosa kogumistöö koordineerimisest tegi 1990. aastate algul ära Eevi Adoson. Mitmesugustel põhjustel, millest olulisemaks võib pidada riiklike muinsuskaitseasutuste ümberkorraldamisest tulenenud ajutist segadust, läks 1993. aasta suvest alates meie maakonnas asuvate Saksa sõjahaudade kohta käiva ajaloolise teabe kogumine ja vahetamine järk-järgult üle muuseumi vanemteaduri Raul Salumäe kätte, kes VDK-ga suhtlemisel esines ühtlasi kui Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi esimees.

Praktilised välitööd, mille eesmärgiks oli seatud haudade ülesleidmine ning nende tähistamine looduses, algasid 1992. aasta suvel. 4.-19. juulini toimus meie maakonnas esimene VDK poolt korraldatud noortelaager, millest võtsid kahekümne saksa noore kõrval osa ka viis Kuressaare II Keskkooli õpilast. Laagrijuhiks oli Ingo Müller, pedagoogide ja tõlkidena kandsid suurt osa töökoormusest mainitud kooli saksa keele õpetajad Maimu Hirvoja ja Viivi Nepper.

Töö käigus leitud matmispaikade tähistamiseks paigaldasid laagris osalenud õpilased ühtekokku 60 puuristi, neist kuus Läänemaal Kõmsi kiriku lähistel, ülejäänud peamiselt Sõrve poolsaarel ja mujal Lääne-Saaremaal. Praktilise otsingutöö käivitamise kõrval oli noortelaagri üheks tähtsamaks tulemuseks vastastikune tundmaõppimine. Oma rahvuskaaslaste jaoks olid sakslased suuresti esmaavastaja rollis, kes nimetamisväärsete eelteadmisteta omandasid vastvabanenud rahva hulgas esmaseid suhtlemiskogemusi. Teisalt aitas VDK noortelaager ka saarlastel oma senist maailmapilti laiendada.

Mõnevõrra nõutuks tegi siinseid teabekogujaid noortelaagris kasutusel olnud välitööde metoodika. Koos saatjatega umbes kolmekümneliikmeliseks paisunud laagripere sõitis iga üksikteate peale välja üheskoos, kasutades transpordivahendina autobussi. Kuigi teateid oli palju, tegeles sisulise otsingu-, tähistamis- ja kirjeldamistööga korraga vaid 2-3 inimest. Sealjuures jäid töö tulemused eeskätt pideva kiirustamise tõttu loodetust pinnapealsemaks ning suur osa laagrisolijaist ei leidnud võimetekohast rakendamist.

Siinsete abiliste poolt soovitati noortelaagri korraldajail jagada oma hoolealused kolme gruppi, mis oleksid haudade otsingutel eraldi tegutsenud. Nii oleks leitud rohkem aega kohapeal inimeste küsitlemiseks, mille tulemusena oleks nii mõnigi matmispaik saanud täpsemini tähistatud ning seega ka plaanitavaks ümbermatmiseks paremini ette valmistatud.

Kuigi otsingutega tegeleva grupi liigset suurust möönsid ka VDK esindajad, jätkus töö samal viisil ka järgnevatel aastatel. Taolist teguviisi saarlastele ei põhjendatud, ometi võis seda kõrvalseisjanagi kuigivõrd mõista. Laagri palgal oli liialt vähe pedagooge, tagamaks VDK kasvatuslike eesmärkide järgimist ka hajutatud tegevuse korral. Samuti osutus, et Saaremaal oli neil aastail veel liialt vähe vajalikul tasemel saksa keelt oskavaid inimesi, keda oleks saanud noortelaagri töösse kaasata.

Saavutamaks oma tegevusele kohapeal laiemat kõlapinda, püüdsid VDK esindajad saarlasi Saksamaa ametivõimudega kontaktiloomisel ja suhtlemisel aidata. Selles osas oli üheks tähelepanuväärsemaks ettevõtmiseks VDK ettepanekul Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi poolt 25. märtsil 1993 Kuressaare linnuse roosas saalis korraldatud VDK esindaja Hannes Merteni kohtumine n.-ö. rohujuure tasandil asjasthuvitatutega. Umbes paarikümne kohaletulnu ees esinedes tutvustasid noortelaagri korraldajad VDK eesmärke ning vastasid rohketele küsimustele üsnagi erinevatest valdkondadest. Pikemalt vahetati mõtteid Saksa sõjaväesurnuaia taastamise, laiendamise ning ümbermatmistega seonduva probleemistiku ümber.

Koosolekul vastuseta jäänud küsimustele viisataotluste, kontaktandmete ja peamiselt sõjaväepensionide taotlemise asjaajamiskorra asjus tegi H. Merten kodumaal järelepärimised ning vastav teave jõudis asjahuvilisteni peamiselt Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi kaudu.

Teine VDK noortelaager toimus Saaremaal 4.-14. juulini 1993. Seekord tähistati kogutud pärimusliku teabe alusel 49 matmispaika, peamiselt Ida-Saaremaal, mõni üksik ka maakonna lääneosas - Sõrves ja Kärla vallas. Laagriülemaks oli seekord Dieter Schewe, kes täitis samu ülesandeid ka järgnevatel aastatel. Seoses Maimu Hirvoja lahkumisega mandrile asus noortelaagris vakantseks jäänud tõlgist pedagoogi kohale samuti Kuressaare II Keskkoolis võõrkeeleõpetajana töötav Külli Kõvamees.

Seega suutis noortelaager kahe aasta jooksul läbi käia terve maakonna ning suurema, laiemalt tuntud ja ühtlasi kergemini leitava osa teadaolevatest Saksa sõjahaudadest ka looduses tähistada. Mõistetav, et järgnevatel aastatel kujunes kirjeldatud matmispaikade arv senisest väiksemaks, kusjuures tuli ette ka senitehtu kordamisi ja täpsustamisi. Teabevahetuse korras on VDK poolt Saaremaa Muuseumi arhiivraamatukokku hoiule antud vaid 32 matmispaikade arvelevõtukaardi koopiat 1994. aastast (26 juuli - 9. august) ning 1995. aasta (10.-28. juuli) kohta on vastav arv kahanenud 21-le.

Mõistagi tekkis sellises olukorras raskusi noortelaagrist osavõtjaile rakenduse leidmisega, vaatamata sellele, et Kudjape sõjaväekalmistu korrastamisel osutus õpilaste abitööjõuna kasutamine üha suuremal määral võimalikuks.

Vähehaaval hakkas kirjanduse ja arhiivimaterjalidega tehtav töö oma tulemuslikkuse poolest suulise pärimuse kogumisele järele jõudma. Uuesti võeti teadmiseks unarussevajunud tõsiasi, et kõik Esimese Maailmasõja käigus 1917. aastal langenud ja Saaremaale maetud Saksa sõjameeste säilmed on 1940. aasta sügisel ümber maetud Ida-Preisimaale, Königsbergi uuele sõjaväekalmistule Sackheimi värava lähistel.

Nimetatud surnuaed on VDK hinnagul tänaseks hävinud. 1941. aastal Saare- ja Hiiumaal Saksa poolel langenute surnukehad koondati aga õige pea üksikhaudadest Kudjapele rajatud sõjaväekalmistule kokku. Seetõttu jäi VDK noortelaagrite ülesandeks vaid 1944. aastal langenud sõjameeste matmispaikade otsimine ja tähistamine.

Pärimuslike andmete põhjal võeti teadmiseks, et vahetult pärast Saaremaa taaslangemist Nõukogude okupatsiooni alla 1944. aastal tehti Saksa sõjaväekalmistu Kudjapel uute võimurite käsul maatasa. Samasse kõrvale, veidi väiksemale lääne poole jäävale alale rajati aga suuresti sakslaste planeeringut matkiv Nõukogude vennaskalmistu, mis nüüdseks juba korduvalt ümberkujundatuna püsib tänini heakorrastatuna.

Veidi üle viiendiku endise Saksa sõjaväekalmistu haudadest hävis 1970. aastatel, jäädes enamalt jaolt kõrvalasuva tsiviilsurnuaia laienduse alla. Mõned Saksa sõjahauad hävisid aga umbes samal ajal uue, praegugi samas kohas asuva monumendi püstitamisega Nõukogude sõjameeste mälestuseks.

1994. aasta suvel saabus Saaremaale VDK kahemeheline uurimisgrupp ülesandega välja selgitada Kudjapel asunud Saksa sõjaväesurnuaia taastamise võimalused. Grupi liikmed Fritz Tschiersky ja Torsten Knoche kasutasid kohaliku abitööjõuna aktsiaseltsist "Kommunaal" tellitud väikest ekskavaatorit koos traktoristiga. Matmispaikade kohal ja ümbruses tehti mitu kaevandit, mille uurimisel selgus, et olemasolevate plaanide alusel on Saksa sõdurite haudade asukohad võimalik maapealse mõõtmise varal täiesti täpselt kindlaks teha. Samuti selgus, et naabruses oleval aiaga piiratud alal on piisavalt ruumi esialgu plaanitud ümbermatmiste tarvis.

Samas põhjustasid Kudjapel läbiviidud kaevamised ka siinse elanikkonna esimesi tõsisemaid võõristusi VDK tegevuse suhtes. Paljud saarlased nägid ulatuslikes uurimisotstarbelistes kaevetöödes surnute rahu tarbetut rikkumist. Ärevusse sattus ka Eesti muinsuskaitseameti juhtkond, kes pidas toimuvat sakslaste omavolitsemiseks. Viimatinimetatud hinnangu näol oli tegu siiski ilmse liialdusega, mis tulenes probleemi uudsusest, aga ka muinsuskaitseameti seesmise teabelevi ja vastutuse delegeerimisega seotud probleemidest.

Suuresti just Kudjapel toimunud kaevamistest ajendatuna hoiatas Muinsuskaitseameti peadirektor Jaan Tamm infoagentuuri ETA kaudu avalikkust, et temale alluva ametkonna eriloata on sõjahaudade lahtikaevamine karistatav. Samas väitis J. Tamm, et mitmel pool Eestis on sõjas hukkunute säilmete ebaseaduslikke väljakaevamisi juba toimunud, tuues näidetena esile Narva, Tallinna ja Saaremaa.

Olles eelnevalt VDK esindajatega nõu pidanud, reageeris Raul Salumäe Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi esimehena J. Tamme väidetele märgukirjadega Muinsuskaitseametile ja ETA-le, milles juhiti tähelepanu asjaolule, et sõjahaudade avamisi on Saaremaal teostatud vaid VDK poolt Kudjape surnuaial, ja seda Muinsuskaitseameti kohaliku inspektsiooni teadmisel ja loal.

Kaevamiste kirjalik kooskõlastamine Muinsuskaitseametiga jäi ära üksnes seetõttu, et sama aasta kevadel VDK initsiatiivil Kuressaare raekojas toimunud selleteemalisel nõupidamisel osalenud vastava ametkonna esindajate hinnangul ei olnud rohtukasvanud matmispaik kultuurimälestisena riikliku kaitse all, mistõttu antud küsimust ei peetud nende poolt riikliku muinsuskaitse pädevuses olevaks.

Ilmse vastusena laekunud protestidele levitas Muinsuskaitseameti ajaloomälestiste peainspektor Andres Aua 19. septembril 1994 ETA kaudu juba märksa vaoshoitumas toonis teadaannet hauarüüstamiste kohta, mille juhuseid on tema sõnutsi olnud Valgas, Ida-Virumaal ja mujal.

Kudjapel toimunud kaevamiste ümber tekkinud arusaamatused tõid positiivse tagajärjena kaasa taolisteks uuringuteks loa taotlemise korra täpsustamise ja maksmapaneku Riigi Muinsuskaitseameti poolt. Samas jäi mulje, et sestpeale hakkas VDK piirama omapoolse teabe väljastamist Eestis tegutsevatele asjasthuvitatud asutustele ja organisatsioonidele. Vaatamata varasematele lubadustele ja hilisematele meeldetuletustele ei edastanud VDK Saaremaa Muuseumis säilitamiseks lubatud koopiat Kudjapel toimunud uuringute raportist, selgitades suusõnal, et uurimisgrupi liikmed sattusid tagasiteel Poolas raskesse liiklusõnnetusse, mistõttu Saaremaal tehtud märkmed kas läksid kaduma või hävisid sootuks.

Sellegipoolest pidas VDK enda käsutuses olevat teavet piisavaks, et alustada Kudjape sõjaväekalmistu rekonstrueerimistöödega. Nii Nõukogude kui ka Saksa sõjameeste haudu hõlmava surnuaia kujunduse osas jõudsid VDK esindajad nii Kuressaare kui ka Tallinna asjassepuutuvate instantsidega kokkuleppele juba 1995. aasta esimesel poolel. Samal ajal hakkas ilmnema tõsiasi, et seni väljaselgitamata sõjahaudade kohta enam uusi nimetamisväärseid teateid loota ei ole ning VDK noortelaagrist osavõtjad osutusid tööjõuna alakoormatuiks.

Seetõttu tehti rahvusvahelises hea tahte missioonis osalenud õppureile ülesandeks lammutada Nõukogude ja Saksa sõjahaudu eraldanud kiviaed ning saadud paekivitükid ehitusmaterjalina suuruse järgi sorteerida. Olude sunnil mõnevõrra ennatlikult ette võetud töö sai korraldusele vastanud mahus ka tehtud ning kiviaia aseme kõrvale tekkinud paekuhilad jäid samasse paika kuni järgmise aasta kevadeni.

Ulatuslikumate ümberkorraldustöödega alustati Kudjapel siiski alles 1996. aasta kevadel, kohe, kui ilmad seda võimaldasid. Nõukogude sõjameeste mälestuseks 1970. aastatel rajatud massiivsetel betoonalustel nimetahvlid paigutati kalmistu kujunduse terviklikkuse huvides veidi madalamale maa sisse. Mulda juurde vedades tõsteti kogu rekonstrueeritava ala pinda ning seni osalt veel vaevumärgatavad hauakohad tasandati.

Iga sõjamehe hauda eraldi ei tähistatud. Puutumata jäänud Saksa sõjaväesurnuaia alale hajutati 120 Volli Saia kiviraietöökojas Kaarma dolomiidist valmistatud risti. Tsiviilsurnuaia laienduse alla jäänud haudades puhanud sõjameeste nimed on nüüdseks jäädvustatud kolmeteistkümnele dolomiitplaadile, mis kinnitati vennaskalmistut tsiviilsurnuaiast eraldava kivimüüri külge. Praegu teadaolevatel andmetel maeti Teise Maailmasõja aastail Kudjapele ühtekokku 674 Saksa poolel langenud sõjameest. Neist 658 nimi leidub ka hauatähistel: 505 ristidele ning 153 müürile kinnitatud tahvlitele kantuna.

Nõukogude sõjameeste mälestuseks püstitatud pronksskulptuuriga monumendi alla ja vahetusse lähedusse jäänud kuueteistkümnesse hauda sängitatud Saksa sõjamehe nimed ei kajastu aga paraku kuskil. Paljude võõrapäraste nimede hulgast võib leida leida ka seitsme 1941. aastal Saksa poolel langenud eestlasest vabatahtliku kohta, kellest kaks on paraku tundmatud. Nimede ja väeosade järgi otsustades võib sakslaste hulgast suurema või vähema tõenäosusega eristada veel kuni viit sõjamehena langenud eestlast.

Ümberkujundatud Kudjape sõjaväekalmistu piduliku sisseõnnistamiseni jõuti 20. juulil 1996. Selle sündmuse puhuks oli Saksamaalt kohale sõitnud mitme autobussi jagu külalisi, kelle hulgas andsid tooni Teise Maailmasõja aastail Lääne-Eesti saartel hukkunud sõjameeste sugulased. Mälestuspäev algas eesti- ja saksakeelse mälestusjumalateenistusega Kuressaare Laurentiuse kirikus, kus sel puhul Saksamaalt saabunud külalisena teenis mõlemat keelt perfektselt valdav pastor Theo Hasselblatt. Jumalateenistuse järel suunduti Kudjape surnuaiale, kus uue mälestusrajatise pidulikul sisseõnnistamistseremoonial esinesid sõnavõttudega Saksamaa Liitvabariigi suursaadik Bernd Mützelburg, VDK Alam-Saksi liidumaaühenduse esimees erukindralmajor Adalbert von der Recke ja Kuressaare linnapea Ülo Vevers. Keskse monumendina Saksa poolel langenute mälestuseks püstitatud suure rauast risti juures seisid auvahtkonnas Saaremaa kaitseliitlased.

Mälestusrajatise sisseõnnistamise eel peetud jutluses nentis pastor Theo Hasselblatt, et maailmas on sündinud nii palju arusaamatut, et inimesed tunnevad end kurva ja süüdiolevana. Ta kutsus kõiki üles neid surma-barjääre ületama ja üksteisele andestama. Mõjusa lepitusesõnumina jäi kõlama ka VDK noortelaagrist osavõtnute nimel kõnelenud Kätlin Ivalo ja Stefan Kühne esinemine. Leppimispüüde märgina viidi mälestustseremoonia käigus VDK poolt pärjad veel nii Nõukogude relvajõududes langenud sõjameeste kui ka kommunistliku võõrvõimu poolt valla päästetud repressioonides hukkunud saarlaste mälestuseks püstitatud monumendi jalamile.

Veel samal suvel, 5. augustil 1996 jõudsid Saaremaale VDK spetsialistid Wolfgang Dietrich ja Klaus-Peter Schug ülesandega alustada Eesti-Saksa noortelaagrite mitmeaastase töö tulemusena täiustatud matmispaikadest Saksa sõjameeste säilmete identifitseerimist ja ümbermatmist Kudjapele.

1994. aastal asutatud, keskusega Pärnus tegutseva Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu poolt olid Saksa spetsialistidega abitööjõuna kaasas Urmas Esna ja fotograaf Ain Krillo, kellele lisaks kaasati Saaremaal grupi töösse tõlgi ülesandeid täitnud Sulev Salong.

Ligi kuu aega kestnud töö tulemusena kaevati meie maakonnas välja 1944. aastal langenud 262 sõjamehe säilmed. Üks neist leidudest tunnistati väljakaevajate poolt Nõukogude sõduri maisteks jäänusteks ning maeti Torgu vallavalitsuse ja Muinsuskaitseameti poolt oma relvavendade juurde. Ülejäänud 261 leidu maeti nummerdatud kilekottidesse pakituna 3. septembril ümber Kudjape sõjaväekalmistule. Mingit pidulikku tseremooniat ümbermatmise puhuks ei korraldatud, kuna VDK esindajad ei pidanud seda vajalikuks.

Ümbermatmisgrupi poolt 1996. aastal tehtud töö tulemusena selgus, et algselt plaanitud Kudjape surnuaia laienduse järele puudub tegelikult vajadus. Kui veel sama aasta suvel arvestas VDK ilmselt suulise pärimuse alusel tehtud hinnangute alusel tulevikus umbes kahe tuhande ümbermatmisega, siis hilissuvel tehtud uuringute tulemusena selgus, et Teise Maailmasõja järel ümbermaetavate Saksa sõdurisäilmete koguarv saab tõusta kõige enam 500 lähedale. Vestlustes Muinsuskaitseametit kohapeal esindanud Tõnu Sepa ja muuseumitöötajana samas kohal viibinud Raul Salumäega nentis W. Dietrich, et pelgalt suulise pärimuse teel saadud andmestiku alusel on välihauad noortelaagrite poolt küll tähistatud, kuid sageli ebapiisava täpsusega. Seetõttu osutus matmispaikade leidmine isegi suurte tapluspaikade läheduses mõnikord üle jõu käivaks ülesandeks.

Näiteks Tehumardi lahinguvälja lähedal õnnestus leida ja välja kaevata vaid üheksa Saksa sõjamehe säilmed. Suurima ettevõtmisena maeti ümber kõik 1944. aastal Torgus asunud välihaigla lähedusse rajatud matmispaigas leidunud säilmed, mille identifitseerimisega ei tekkinud korraliku surnuaiaplaani olemasolu tõttu ilmselt erilisi probleeme. Pooleli jäid väljakaevamistööd vaid Kargis, kus asunud välikalmistu asemelt viidi Kudjapele vaid kümne sõjamehe säilmed, kuid väljakaevamised tuli katkestada pinnasevee kõrge seisu tõttu.

1996. aastal Kudjapele ümbermaetute uue matmispaiga kohal ei ole veel praegugi nimesid kandvaid hauatähiseid. Ümbermatmisgrupi poolt välja öeldud arvamuse kohaselt oleks saadud andmete töötlemisega valmissaamist tasunud oodata umbes aasta. Paraku on reaalne elu teinud sellesse lootusse oma korrektiivid.

Vastusena Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi nimel tehtud järelepärimisele teatas VDK ehitus- ja hooldusosakonna töötaja U. Paschke 15. detsembril 1998, et ümbermatmist käsitlevad protokollid on VDK poolt läbi töötatud ning hiljuti Berliinis asuvasse teabekeskusse Deutsche Dienststelle kontrollimiseks edasi saadetud. Hauatähiste püstitamine sõltub seega nüüd sellest, kui kiiresti suudab nimetatud asutus talle esitatud materjalid läbi töötada. Samast kirjast nähtub, et VDK ei pea ümbermatmistöid veel lõpetatuks, viidates ühele kõrge veetasemega matmispaigale, kus läbiviidavate tööde teostamiseks on vaja pikemat kuivaperioodi.

Võõral maal langenud Saksa sõjaohvrite mälestamise käigus tuli paratamatult ette erinevatest kultuurialastest tõekspidamistest, aga ka kummagi maa poliitilistest oludest tulenevaid arusaamatusi. Tagantjärele on põhjust rahuloluga märkida, et tänu vastastikustele püüdlustele ei paisunud saarlaste eriarvamused VDK esindajatega ühelgi teadaoleval juhul tüliks.

Saksa sõjahaudade otsigute käigus ilmnes tähelepanuväärne tõsiasi, et suur osa siinsest elanikkonnast austab haua kui matmispaigana ennekõike kohta, kus surnu liha saab mullaks. Maakonna eri paigust saadi korduvalt teateid Esimese Maailmasõja aegsete välisurnuaedade kohta, vaatamata sellele, et sõjameeste säilmed viidi neist juba 1940. aasta sügisel ära Saksamaale.

Samas tuli 1941. aasta ajutiste matmispaikade kohta teateid äärmiselt napilt ning ühe, Luuguse kõrtsi aseme lähedal Kuressaare-Kuivastu tee ääres asunud välisurnuaia Saksamaa arhiividest leitud asukohaskeemi täpsustamise tarvis lisateabe hankimine osutus üllatavalt vaevaliseks.

VDK poolt 1994. aastal Kudjapel teostatud haudade avamised mõjusid paljudele saarlastele üpris ehmatava ettevõtmisena. Kuigi ekskavaatoriga läbi viidud kaevamised tundusid pühaduseteotusena mitte üksnes Muinsuskaitseameti peadirektor Jaan Tammele, peeti surnute rahu rikkumist valdavalt sakslaste omavaheliseks asjaks, seda enam, et teadaolevalt ei avatud uuringute käigus ühegi eestlase hauda. Küll aga tundub tagantjärele, et senise aktiivse abistamispüüde asemel hakkas saarlaste hoiak VDK suhtes muutuma sestpeale mõnevõrra vaoshoitumaks.

Siinsete elanike võõristust süvendasid veelgi 1996. aasta septembris toimunud ümbermatmised. Kui veel 1994. aastal näidati asjahuvilistele kahesuguseid - plastmassist ja papist - väikesi kirste säilmete tarvis, siis 1996. aastal kasutasid ümbermatjad vaid kilekotte, mis maeti koos sisse-pakitud sõjameeste luudega nimetamisväärse tseremoonitsemiseta Kudjape surnuaia territooriumile.

Raskestimõistetavaks jäi Nõukogude sõjameeste vennaskalmistute rohkusega harjunud saarlastele seegi, miks oli ümbermatmise läbi vaja likviderida Torgus enam-vähem puutumatuna säilinud endine välihaigla kalmistu.

Päris võõras pole mullaks saanud inimsäilmete austamine siiski ka sakslastele. Raudse eesriide langemise järel üha sagedamini meie maakonda külastavate saksa turistide poolt on üheks enamotsitud vaatamisväärsuseks saanud kirjanik Walter Flexi (1887-1917) haua ase Pöide surnuaial.

Kolmekümneaastase reservleitnandist kompaniiülemana sai W. Flex Esimese Maailmasõja ajal Saaremaa pärast peetud võitlustes 15. oktoobril 1917 Oti mõisa lähistel raskelt haavata. Päev hiljem suri ta saadud vigastustesse ning sängitati Pöide surnuaial võõramaa mulda. Surmajärgselt, kahe maailmasõja vahelistel aastatel sai sõjamehena hukkunud kirjanik oma kodumaal ülisuure menu osaliseks. Tema isiklikke sõjaelamusi kajastav, 1916. aastal esmakordselt ilmunud peateos "Der Wanderer zwischen beiden Welten" ("Rändur mõlema maailma vahel") tõusis maailmasõdade vahelisel Saksamaal kogutiraaži poolest kuuendale kohale ning Robert Götzi (1892-1978) poolt viisistatud luuletus "Wildgänse" ("Metshaned") on sakslaste hulgas tänapäevalgi rännakulauluna hästi tuntud.

Samas ei peeta W. Flexi loomingut seal väljenduva võitlev-patriootliku hoiaku tõttu tänapäeva Saksamaal valitsevate sõjavastaste suundumustega kokkusobivaks. Seetõttu distantseerusid VDK esindajad kõigest kõnealuse kirjanikuga seonduvast ning neile oli silmnähtavaks kergenduseks asjaolu, et kunagi ülistatud kirjaniku säilmed olid 1940. aasta lõpus toimunud ümbermatmiste käigus viidud Königsbergi.

Päris ära unustatud W. Flex siiski ei ole. Mitmel pool Saksamaal meenutavad nüüdseks küll eeskätt vanema generatsiooni hulgas tuntud kirjanikku tema nime kandvad tänavad. Esimeses Maailmasõjas langenud Saksa sõjameeste mälestuseks püstitatud monumentidel võib sageli kohata tsitaate Walter Flexi loomingust. Saaremaal Teise Maailmasõja ajal rajatud Kudjape kalmistu esimene keskne monumentki kandis endal autorinimele viitamata tsitaadina kaht rida W. Flexi luuletusest "Dankesschuld" ("Tänuvõlg"): "Dass ich die Händ noch rühren kann, das dank' ich dir, du stiller Mann." ("Et ma veel kätt liigutada saan, tänan ma sind, sa vaikne mees.")

Juba üsna pea pärast Saaremaa avamist välisturistidele leidus sakslasi, kes otsisid W. Flexi kunagise haua aseme Pöide surnuaial üles. Sestpeale võis kunagise matmispaiga juures üha sagedamini näha kaugelt tulnud külaliste hädapärase ning paraku mitte eriti reeglipärase hoolitsuse jälgi.
Esialgsete tähistena püstitati hauakoha päitsisse kaks paekivitükkidest ilma mördita üles laotud poole meetri kõrgust tulpa, mille juures võisid möödakäijad nii mõnigi kord näha lillekimpe või koguni pärgi. 1995. aastal paigutas üks end "Rändlindude" ("Wandervögel") liikumisse kuuluvana määratlenud Saksa koolinoorte grupp W. Flexi haua aseme päitsisse kasepuust risti sisselõigatud nimega ning kuskilt Saaremaa lahingupaikadest leitud Teise Maailmasõja aegse teraskiivriga.

Vaatamata sellele, et W. Flexi haud oli muutumas Saksa turistide jaoks üheks tähtsamaks Saaremaa huviväärsuseks, püüti meie maakonnas kirjaniku mälestuse jäädvustamise probleemistikus eeskätt VDK hoiakutega arvestada. Saaremaa Muinsuskaitse Seltsini jõudsid juba 1995. aastal esimesed, suusõnal esitatud ettepanekud kirjaniku hauaasemele uue mälestustahvli või -kivi paigaldamiseks. Kõnealuse ettevõtmisega kaasneva poliitilise probleemistiku tõttu osutus aga otstarbekaks uue hauatähise, täpsemini küll juba kenotaafi püstitamisega viivitada.

Saksamaal kogutud annetuste eest Kuressaare lähedal Kellamäel aktsiaseltsi V.K.J. kiviraietöökojas tehtud mälestuskivi paigutati Pöide surnuaiale alles 1997. aastal, ühenduses kirjaniku 110. sünniaastapäeva piduliku tähistamisega.

VDK Walter Flexi mälestamisel ei osalenud. Erakondade ja riiklike võimustruktuuride välise kultuuriühendusena üritust korraldanud Saaremaa Muinsuskaitse Selts võttis kogu vastutuse selle ettevõtmise võimalike tagajärgede eest enda kanda.

Teise Maailmasõja järgse Saksamaa poliitilise probleemistiku mõistmine osutus sõjahaudade otsinguil ja korrastamisel osalenud saarlaste jaoks ilmselt kõige raskemaks ülesandeks. Seoses tuntud Saksa filosoofi Iring Fetscheri 1995. aastal toimunud külaskäiguga Saaremaale sai samal aastal tema sulest ilmunud mälestusteraamatu "Uudishimu ja hirm" ("Neugier und Furcht")14 kaudu teatavaks, et Nõukogude armee vastu Saaremaal 1944. aastal peetud võitlustes osales 9. grenaderirügemendi staabiohvitserina ka hilisem Saksamaa liidupresident aastaist 1984-1994 Richard von Weizsäcker.

Tavapärase teabevahetuse korras juhtis Raul Salumäe ajaloolasena sellele ka VDK esindajate tähelepanu, esinedes samas ettepanekuga kutsuda 24-aastase kaptenina (Hauptmann) ööl vastu 24. novembrit 1944 teostunud Saksa vägede evakueerimise ajal viimati Saaremaal viibinud eks-liidupresident Kudjape sõjaväekalmistu taasavamisele oma langenud sõjakaaslasi mälestama.

Kõrgesti auväärne külaline jäi paraku siiski tulemata. H. Merteni poolt R. Salumäele suusõnal edastatud teabe järgi olevat VDK poolt kutse R. von Weizsäckerile tõepoolest edastatud. Adressaadi endaga polevat neis asjus otsekontakti olnud, kuid tema kantseleist olevat palutud suhtuda mõistmisega asjaolusse, et endine liidupresident meenutab oma kunagist sõjameheteed äärmise vastumeelsusega.

Alates 1996. aasta sügisest hakkas VDK huvi Saaremaa vastu silmnähtavalt raugema. Suurem osa seatud eesmärkidest oli end selleks ajaks ammendanud. 6.-22. augustil 1997 toimus järjekorras kuues ja ilmselt ka viimaseks jääv VDK poolt korraldatud Saaremaa noortelaager. Kuna uusi teateid sõjahaudade kohta enam samahästi kui polnud, leiti laagrilistele rakendust peamiselt Kudjape surnuaia hooldustöödel, Püha kiriku juures ning puuetega inimeste abistamisel.

Ehkki saarlaste sidemed VDK-ga ei ole katkenud, on lahendamist vajavaid probleeme jäänud üsnagi väheks. Kudjape sõjaväekalmistu hooldamise korraldamise kõrval on teravamalt päevakorras veel vaid samasse ümbermaetud sõjameestele hauatähiste püstitamine ning Kargis asuva matmispaiga heakorrastamise või sinna maetud säilmete üleviimise korraldamine.

Saksa sõjahaudade otsingud andsid saarlastele suurte poliitiliste muutuste ajal nii vajalikku mõtteainet elu püsiväärtuste üle. VDK-ga suhtlemisel saadud kogemused võimaldasid siinsetel inimestel oma ettekujutusi kalmistukultuurist korrastama asuda. Rohtukasvanud sõdurikalmude otsinguil ja kordaseadmisel edasi antud lepitusesõnum on kahtlemata aidanud vältida vandaalitsemisi vastaspoole, seega siis Nõukogude Liidu eest langenud sõjameeste haudade kallal. Eestlastele on aga kokkupuuted võõrriikide vennaskalmistute probleemistikuga osutunud tänuväärseks impulsiks meie oma rahva sõjamehena langenud poegade matmispaikade otsingutele ja korrastamisele asumiseks.

RAUL SALUMÄE,
Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1997 - 1998

 
 

Sündmused / Events

<<  Oktoober 2018  >>
 Es  Te  Ko  Ne  Re  La  Pü 
    
Saaremaa huvitavaim vaatamisväärsus on:
 

Ilm Saaremaal