Eesti rahvusliku liikumise ühest silmapaistvamast juhist ning ideoloogist Jakob Hurdast on kirjutatud monograafiate ja üksikartiklite tasemel nii ulatuslikke uurimusi, et uut võib lisanduda paremal juhul vaid üksikute detailide osas. Käesolev ülevaade, mis esialgsel kujul sai ette kantud 22.juulil 1995.aastal Kärlal Jakob Hurda nimeliste preemiate kätteandmisel, püüab ühte koondada ning pisut enamalt valgustada Jakob Hurda seoseid Saaremaaga, mis seniste käsitluste raames on jäänud põgusama äramärkimise tasemele.

Jakob Hurda esimene tulek Saaremaale 1868.aasta jaanuarikuu esimestel päevadel saaniga üle Suure ja Väikse Väina jää sai teoks veidi kibedatel asjaoludel ja sunnitud olukorras. Hurda jaoks tormilise 1867. aasta lõpuks selgus, et pastorikohta ei ole tal Mandri-Eestis võimalik saada. Luhtus ka lootus hankida stipendium edasisteks õpinguteks keeleteaduse alal, samuti ebaõnnestus katse hakata välja andma ajakirja või ajalehte "Eesti Koit". Paremate äraelamisvõimaluste puudumisel võttis J. Hurt vastu gümnaasiumiõpetaja koha Kuressaares.

Pastoriametist loobumist on toonastes oludes peetud väga julgeks sammuks ning hilisemates käsitlustes võrreldud peaaegu kirikust väljaastumisega. Rahul polnud sellise sammuga ka Hurda lähedased, eriti ema, kes igatses näha poega just kantslist kõnelemas. Oli ju kirikuõpetaja amet enam kui sajand tagasi eestlase jaoks midagi seni kättesaamatut ning tähendas kõrgeimat kohta, kuhu võis välja jõuda.

Otsus kooliõpetaja ameti kasuks ei tulnud Hurdale kergelt, kuid lähtus praktilistest kaalutlustest. Sõprade soovitusi arvestades on ta selle teinud ilmselt juba suvel, jätkates samal ajal siiski veel ka muude võimaluste otsimist. Otepää pastor Moritz Kauzmann, kelle juures J. Hurt sooritas prooviaasta, on julgustanud oma õpilast kirikuõpetaja ametist loobuma. Juba juulis saadetud erakirjas rõõmustas Kauzmann Hurda "selgevaimulise otsuse puhul", soovides talle tulevases pedagoogitöös õnne. Usuõpetuse ja gümnaasiumiainete ülemõpetaja kutse saamiseks vajalikud eksamid sooritas J. Hurt Tartu ülikooli juures ning proovitunni südametunnistuse teemal Tartu gümnaasiumis juba suvel. Talle Tartu Ülikooli poolt välja antud ülemõpetaja tunnistus kannab kuupäeva 17.august 1867.

Ehkki ettevalmistused ja vajalikud formaalsused koolmeistritööks olid tehtud, lootis Jakob Hurt ilmselt veel kogu 1867.aasta teise poole vältel leida mingit kolmandat lahendust. Kirjas Johann Kölerile 31.augustist 1867 avab ta oma tegelikke unistusi selgesõnaliselt:
"Elunähtused ja ligem ärakaalumine on mind kindlale otsusele viinud, teoloogiat maha jätta ja keeleteaduse juure üle minna. Küll ei olnud mulle see samm arusaadavatel põhjustel mitte kerge astuda, kuid ma astusin selle kindlas usus, et olen õieti talitanud. Oma iseäralise kalduvuse järele tahaksin ma end kõige armsamini soome keeltele ja eesti vanavara uurimisele pühendada, seda enam, et mina sel põllul kindlamasse ühendusesse jääksin oma eesti rahvaga ja tema kasuks jõudumööda kirjanduslikult tegev võiksin olla."


Jakob Hurt tegeleski agaralt uue ajakirja "Eesti Koit" väljaandmise ettevalmistustöödega nii sisulise külje kujundamise osas kui ka trükiloa hankimisel. Lõpliku äraütleva vastuse "Eesti Koidu" ilmumisloa asjus tegi Trükiasjade Peavalitsus Õpetatud Eesti Seltsile teatavaks alles 21.detsembril. Võimalik, et see teade sai ka otsustavaks Saaremaal saada olnud koha vastuvõtmisel.
23.aprillil 1870.aastal J. Hurda enda poolt koostatud teenistuskirjast selgub, et Kuressaare gümnaasiumi nooremõpetajaks on teda määratud l. jaanuaril 1868.

Siiski ei jätnud vastne pedagoog veel lootust ajakirjanduse alal tegutsemiseks ning oli arvamusel, et toimetajatööd on võimalik teha ka väljaspool Tartut. Kirjavahetus "Eesti Koidu" teemal jätkus Kuressaarest Õpetatud Eesti Seltsi sekretäri Gustav Blumbergiga, kes 1868. aasta veebruaris teatas Hurdale ÕES-i koosoleku ettepanekust hakata "Eesti Koitu" välja andma kaks korda aastas seltsi toimetistena. Kuna väljaande kirjastamine ja ettetellimine jäid sellisel kujul ikkagi lahtiseks, soovitas Blumberg Hurdal algul oma kirjatööde kogumikke paari aasta vältel ÕES-ist lahus välja anda.
Võimalik, et Hurt lootis ära kasutada ka Kuressaare trükikoda, mis avati 1863.aastal Chr. Assafrey poolt, kuid nagu hilisemast teada, ei olnud sellel ideel määratud teoks saada. Kuresaarest Tartusse tagasi saabununa iseloomustas Hurt ise olukorda juba teiste sõnadega.


Jakob Hurda lahkumist eesti rahvusliku liikumise keskuseks kujunema hakanud Tartust kaugesse Kuressaarde peeti omas ajas tagasilöögiks. 1867. aasta tormilistes sündmustes Hurta igati toetanud Lydia Koidula hindas olukorda otsesõnu pagenduseks. Kirjas Soome Y. S. Yrjö-Koskinenile kirjutas Koidula jaanuaris 1868:
"Hr. Hurt on alates 7.jaanuarist 1868 võetud teadusliku õpetajana tööle Kuressaare gümnaasiumisse Saaremaal. Mõned näevad selles härra Hurda tulevases Saaremaal viibimises tulu teadusele: Saaremaa elanikud, nende tavad, kombed, kohalikud jutud ja pärimused on veel väga vähe uuritud ja tuntud, mille tarbeks oleks Hurt igatahes sobiv isiksus. Võib-olla on selles õigust, ma ei tea selle üle otsustada. Ainult mulle näib, nagu saaks asjade praeguse seisu juures just selline isiksus meie rahva edenemise heaks rohkem ja paremini meie maa keskpunktis mõjuda ja tegutseda, kui tolles provintsinurgas - ma tahaksin peaaegu ütelda: pagenduses."

Kuressaare gümnaasiumis asus Jakob Hurt tööle 1868.aasta 7.jaanuarist. Enamikus üldkäsitlustes jäetakse tavaliselt täpsustamata, mida noor Hurt siinses koolis õpetas. Vaid Rudolf Põldmäe on korra maininud, et J. Hurt võttis vastu kreeka keele õpetaja koha ning 1996.aastal välja antud Saaremaa Ühisgümnaasiumi juubelialbumis on õppeaineks märgitud teaduse alused.

Kuressaare gümnaasiumi 1868.aasta aastaülevaatest lähtuvalt tuleks aga mõlemat ainemääratlust ebatäpseks pidada. Nimetatud publikatsiooni kohaselt õpetas Jakob Hurt 1868. aasta esimesel semestril Saaremaal ladina ja saksa keelt quinta´st secunda´ni. Tema nädalakoormus oli 24 tundi, millest ladina keelt oli 16 tunni ulatuses ning saksa keelt 8 tundi.

Lisa oli võimalik teenida eratundide andmisega.


Kasutada olnud andmetest ei selgu, kui suur J. Hurda palk Kuressaares oli. Ise on ta hiljem Tarusse siirdununa hinnanud teenistust Kuressaares väiksemaks. Ilmselt sai J. Hurt Kuressaares siiski samasugust gümnaasiumi madalamate klasside õpetajatele kehtestatud 550-rublast aastapalka, millele lisandus veel 100 rubla korteriraha, nagu hiljem ka Tartus. Vahe sissetulekutes tulenes aga pedagoogide vahel jagamisele kuulunud õppemaksust laekuvast lisarahast. Tartus ulatus selline lisaraha J. Hurdal 300 rublani.

Siiski on korrapärase sissetuleku saamine Kuressaares, kus korterile kulus 10 rubla kuus, Jakob Hurda senist majanduslikku olukorda oluliselt parandanud. Juba veebruarikuistes kirjades on juttu õpingute ajal tehtud võlgade tasumisest. Mais on aga J. Hurt juba ise rahaliselt toetanud Mihkel Veske õpinguid Saksamaal.

Kui Lydia Koidula võrdles Kuressaaret pagendusega, siis Jakob Hurt ise asja nii troostitult ei näinud. Kuressaare oli tollal eesti suuruselt viies linn Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu järel. 19.sajandi esimese poole kultuurielu tõus oli Saaremaal olnud nii märkimisväärne, et teatud liialdusega võis Kuressaaret pidada isegi toonase eesti keele uurimise ja kultuurielu keskuseks.

1817. aastal Johann Wilhelm Ludwig von Luce poolt asutatud Kuressaare Eesti Selts (Arensburgische Estnische Gescllschaft) oli omalaadsete seas esimene Eestis ning eeskujuks ka kakskümmend üks aastat hiljem rajatud Õpetatud Eesti Seltsile. Sajandi teiseks pooleks oli küll esialgne hoog raugenud, kuid järelmõju oli igati arvestatav.
Veel enne Jakob Hurda tulekut Kuressaarde oli siinne progümnaasium 1865.aastal reorganiseeritud gümnaasiumiks. Samast aastast alustas tegevust Saaremaa Uurimise Selts (Verein zur Kunde Oesels). Esimese mudaravila tegevuse algusest oli selleks ajaks möödas juba kakskümmend viis aastat.

Jakob Hurt kohanes Kuressaares kiiresti. Põhiliselt Gustav Blumbergi ja Jakob Hurda kirjavahetusele tuginedes on Rudolf Põldmäe väitnud, et Kuressaares valitsenud hea koolivaim ja kollegiaalne üksmeel ning kasvatustöö tase ja distsipliin ületanud isegi Tartu gümnaasiumi oma.

Juba veebruaris on J. Hurda õpingute senine toetaja ja tulevane äi Carl Oettel saatnud Kuressaarde vastukirja, milles tunneb head meelt, et J. Hurt on kenasti kohale jõudnud ning et ta muljed on senini head.
"Kui oled juba talvel rahul, on suvel seda enam vaheldust ja meeldivusi. Õnneks ja rahuloluks ei vaja inimene suurt linna tormiliste pidustustega, vaid sobivat tegevuspiirkonda ja väikest arvu sarnaselt mõtlevaid sõpru." Rahul oli kooliõpetaja ametiga ka Jakob Hurda tulevane naine Eugenie Oettel (pereringis kutsutud Jenny'ks), kellele ajakirjaniku abikaasaks saamise väljavaade sugugi meeltmööda ei olnud. Venemaalt õe Julie juurest Jagodnajast on Jenny saatnud Jakobile mitmeid kirju, milles on kohati aimata isegi teatavat kadedusnooti peigmehe kirjadest loetud Kuressaare seltskondliku elu lõbususe üle.
"Sul on Kuressaares väga õdus olemine - igas kirjas sünnipäev, kus sa amüseerid," kordab Jenny ilmselt omapoolsete lisanditega peigmehe poolt kirjutatut, lisades, et erilist rõõmu teeb teadmine lauluõhtutel osalemisest.

Jakob Hurda elukohaks Kuressaares sai prantsuse keele õpetajast kolleeg Georges Favre'i käest üüritud korter, mille eest Hurt tasus 10 rubla kuus. Suure tõenäosusega oli selleks maja Pika ja Tolli tänava ristumiskohas, omaaegse aadressiga Tolli 1. Igatahes on selle majavalduse omanikuks 1913.aastast pärinevas Kuressaare aadressraamatus märgitud Georges Favre'i lesk Jeannette.

Georges Favre'i ja tema perekonda võibki pidada Jakob Hurdale üheks lähedasemaks Kuressaares. Kirjandusmuuseumis on säilinud kaks 1868. aastast pärinevat Georges Favre'i kirja J. Hurdale peale viimase lahkumist Kuressaarest. Kirjad väljendavad austust J. Hurda suhtes ning on kantud kahetsusest, et enam ei ole võimalik ühise katuse all koos elada:
"Meeleldi, meeleldi oleme mõlemad meie katuse all koos olnud, aga nagu paljude asjadega siin elus - unenäod kaovad kui vaht."
Pererahvale jäänud Hurdast hea mälestus ning tihti küsinud igatsevalt onu Hurta taga ka G. Favre'i lapsed Louis, Bertha ja isegi väike Martha.

G. Favre oli šveitsi päritolu prantslane, kes pärast lühemaaegset töötamist koduõpetajana Mandri-Eestis tuli 1861.aastal Kuressaarde prantsuse keele õpetajaks. Omas ajas oli ta Kuressaares silmapaistev seltskonnategelane, kelle tavapärasest erinevad vaated üksjagu võõristust tekitasid. G. Favre'i poolt rajatud meeskoori - Liedertafeli kooskäimise kohaks oli Bügermusse, kuhu ta tõmbas kaasa ka Jakob Hurda. Ilmselt just selle meestelauluseltsi üle rõõmustaski Jenny Oettel. Lisaks lauluseltsile on G. Favre'i 7.oktoobri kirjas juttu veel lugemisõhtutest, millest Hurt Kuressaares osa võttis.

Jakob Hurda perekondlikust kirjavahetusest selgub, et Georges Favre oli tuttav ka Tartus. Jenny õde Julie Dsirne on Favre'i mõne aasta eest Tartus oma kodus kohanud ning peab teda tõesti väga kenaks meheks. Carl Oettel ise Georges Favre'iga tuttav ei olnud, kuid seda Lausanne'ist pärit austusväärset peret teadvat abikaasa. Mõlemas kirjas Hurdale palub G. Favre omalt poolt tervitada ka Oetteleid. Kolleegi ja mõneti ka perekonnatuttavana oli Georges Favre kutsutud juulis 1868 Tartusse Jakob Hurda pulma, kuid majanduslikele raskustele ja kaugusele viidates oli ta sunnitud sellest ära ütlema.

Pooleaastase Kuressaares veedetud aja jooksul on J. Hurt püüdnud tegelda ka oma unistuse - keeleteadusega. Fr. R. Kreutzwaldile on Jakob Hurt rääkinud soovist "saaremaa murde iseärasusi lähemalt tundma õppida". Jakob Hurda juubeli puhul välja antud albumis on ära toodud koopia märkmikust, mille pealkirjaks on "Sprachliche Osiliana" ning mis sisaldab mõningaid Saaremaal kirja pandud keelenäiteid stiilis "sibulas teeb silmad selgeks, kaseoks teeb otsa kergeks".

Jakob Hurda hilisemat suurejoonelist rahvaluule kogumisaktsiooni silmas pidades tuleb Kuressaare perioodi tutvustest vast kõige olulisemaks hinnata kokkupuuteid Kuressaare gümnaasiumi vanade keelte ja saksa kirjanduse õpetaja Jean Baptiste Holzmayeriga, kes oli juhtivalt tegev Saaremaa Uurimise Seltsis.

Saksamaal Giesseni ülikoolis klassikalise filoloogi ja muinasteadusliku hariduse saanud J. B. Holzmayer oli suur muinsushuviline ning asjaarmastaja arheoloog. Tema teiseks huvialaks kujunes usundiloolise ja kombestikulise materjali kogumine. Juba 1867.aastast alates kogus J. B. Holzmayer kirjalike küsitluslehtede abil andmeid eesmärgiga need hiljem publitseerida.

Holzmayerile oli selline kogumismeetodi puhul eeskujuks saksa muistendi- ja usundiuurija Wilhelm Mannhardt, kelle põllumajandus-kombestikku käsitlevaid küsitluskavasid levitati 1860.aastatel ÕES-i kaudu ka Eestis. Võimalik, et W. Mannhardti töödega oli Tartu-päevil tutvunud ka Jakob Hurt, kuid selle meetodi järjekindlat ning nii ulatuslikku rakendamist kohtas ta just Kuressaares J. B. Holzmayeri juures.

Ehkki Holzmayeri eeskujuandvat mõju on vähemal või rohkemal määral tunnistanud pea kõik J. Hurda elulooga tegelenud, on seda aspekti eriliselt esile tõstnud M. Laar, rõhutades, et just siit sai Jakob Hurt eeskuju rahvaluule süstemaatiliseks kogumiseks rahva enda seast pärinevate kaastööliste abil.

Jean Baptiste Holzmayeri ja Jakob Hurda suhted jätkusid ka pärast viimase lahkumist Kuressaarest. Aastatel 1872-1880 ilmus J. B. Holzmayeri kogutud "Osiliana" kolmeosalise kogumikuna ÕES-i Toimetiste seerias. "Osiliana" trükkitoimetamise taga oli otseselt Jakob Hurt, kes ÕES-i 1871.aasta koosolekul lubas selleks vajalikke samme astuda. Saaremaa Uurimise Selts valis Jakob Hurda oma korrespondeerivaks liikmeks 1868.aasta 2. oktoobri koosolekul, saates vastava diplomi välja 31.oktoobril.

Kahjuks ei ole Jakob Hurda tegevusest Saaremaa Uurimise Seltsi liikmena lähemalt midagi teada. Võimalik, et seltsi arhiivi läbitöötamine võib lisada uut ka selles osas. Kirjavahetajaliikmena oli J. Hurt kirjas veel ka 1905. aastal avaldatud nimekirjas. Seni teadaolevalt ei ole andmeid ka J. B. Holzmayeri ja Jakob Hurda võimaliku kirjavahetuse kohta.

 

Jakob Hurda esimesel Saaremaal viibimise ajal tekkinud kontaktidest väärib kahtlemata märkimist just tollal alguse saanud pikemaajaline tutvus Kallaste perega Kaarmalt. 1868. aastal Jakob Hurt siiski ise Kaarmal ei käinud ning tutvus Kuressaares vaid tollase gümnasisti ja J. B. Holzmayeri ühe parema ja andekama õpilase ning usinama materjalikoguja - Rudolf Kallasega. Ehkki Rudolf Kallas pidi 1867. aastal haigestunud silmade pärast kooliskäimise katki jätma, on ta J. Hurdaga kohtunud ja ütleb 1882. aastal omakäeliselt kirja pandud eluloos:
"Sel ajal tuli ka kuulus J. Hurt Kuresaare koolmeistriks ja siin õppis Kallas seda meest tundma, kellega ta pärast alati südamlikus armastuses ja kõikumata sõpruses käsi käes on käinud."
Ka Rudolf Kallase isa Mihkel meenutab tänutundega Jakob Hurta kui oma poja õpetajat:
"Kuidas teie siin Kuressaare gümnaasiumis algades kuni tänapäevani minu poja Rudolphile olete õpetuse ja hea nõuga kui armastaja isa abiks olnud."

Rudolf Kallas ja Jakob Hurt jäid tihedalt seotuks ka pärastpoole. R. Kallas kogus J. Hurdale silmapaistva koguse rahvaluulet, oli tegev "Vanemuise" seltsis ja EKmS-is just J. Hurda presidendiks oleku ajal. Hiljem tekkis Rudolf Kallase ja Jakob Hurda suhetesse küll erimeelsusi. Osaliselt oli see tingitud Kallase väga kõrgetest moraalinõuetest, millele kogu rahvaluuleline materjal ja ka kõik kogujad ise oma isiksuseomaduste poolest ei suutnud vastata. Hilisemas elus jooksid Jakob Hurda ja Rudolf Kallase saatused taas kokku Peterburis. 1902.aastal, kui Hurt oli astunud tagasi Peterburi Jaani koguduse pastori ametist, sai tema järglaseks hingekarjasena Rudolf Kallas.

Hiljem tutvus Jakob Hurt ka Kallaste pere teiste liikmetega, suviti Saaremaal puhates külastati ka Kaarma pastoraati. 1887. aastast algas kirjavahetus noore üliõpilase Oskar Kallasega. Terve Kallaste pere lõi kaasa ka J Hurda rahvaluulekogumistöös, kogudes ise ja kopeerides teiste saadetisi Rudolf Kallase noorem õde Ida Niggol oli üldse teine nais rahvaluulekoguja EKmS-i päevilt.

Juuni algul 1868, juba vahetult lahkumise eel, kohtus J. Hurt Kuressaares Ferdinand Johann Wiedemanniga. F. J. Wiedemann oli järjekordsel lühiajalisel keelematkal ning peatus Kuressaares Jakob Hurda kui oma varasema tuttava pool.
Kuressaares kohtuti ka Rudolf Kallasega ning Pöidel J. Hurda ülikoolikaaslase pastor Karl Nikolai von Nolckeniga. K. N. von Nolcken ise tegeles samuti arvestataval tasemel eesti keele uurimisega ning on filoloogilistes küsimustes Hurdaga kirja teel nõu pidanud. Kingitusena on J. Hurt kohe pärast ilmumist, 1875.aastal, saatnud Pöidele "Vana kandle" esimese vihiku. 1879.aastal saatis K. N. von Nolcken omaltpoolt Pöidelt 18 pulmalaulu, millele oli lisatud saatjapoolne asjalik kommentaar ning murdesõnade seletus.

 
1868. aasta kevadel on J. Hurt kavatsenud Kuressaarde edasi jääda. Tehti ettevalmistusi nii pulmadeks kui ka tulevase abikaasa kolimiseks Saaremaale. Jenny'lt aprillis saadud kirjas on juba juttu mööblist Kuressaare korteri tarvis.
Mai lõpul tuli aga Carl Oetteli kaudu ootamatult teade, et Tartu gümnaasiumis on vabanenud koht ning direktor J. Schroeder pakub seda J. Hurdale. Samas kirjas soovitas C. Oettel J. Hurdal see võimalus kindlasti vastu võtta ning andis nõu, kuidas otsust Kuressaares põhjendada - omaksed on Tartus ning seal saab eesti asju ajada.

22.juunil 1868.aastal andis Kuressaare gümnaasiumi direktor J. Gerz J. Hurdale välja loa puhkusereisiks üle Riia, Dünaburgi (Daugavpils) ja Pihkva Tartusse ning J. Hurt lahkus juuni lõpus Saaremaalt.
15.juulil kirjutas ta juba Tartust rõõmsalt Jaan Adamsonile:
"Juba kaks nädalat olen ma Tartus ja jään ka Tartusse elama. Mind on Tartu kooli valitsuse poolest Saaremaalt siia kutsutud gümnaasi koolmeistriks, ja ma olen rõõmuga tulnud. Esiteks on mul siin vähem õpetamist (3 tundi igapäev, Kuressaares oli mul 4 tundi päevas), sugulased elavad ligemal, palk on suurem ja tõiseks on siin võimalik edasi saada ja ammeti töö kõrval ka mõnda muud ette võtta; siin on ühenõulisi sõbru ja kaastöötegijaid, raamatuid ja muid asjo, mis kirjamehele tarvilised. Nõnda kui Teie teate, oli mul nõu võetud, Kreutzwaldi asemel "Eesti Koidu" väljaandjaks astuda. Kuressaares oli raske, ettevõtmist täita, vistist, et "Koit" mitte õhtu poolt ei tõuse, vaid hommikust paistab."

Niisuguse hinnanguga võttis Jakob Hurt kokku oma pooleaastase tööperioodi Kuressaares, mida on peetud enamasti ka tema kujunemis- ja murranguaastate lõpuks.
22. juulil laulatati J. Hurda abielu Carl Oetteli kolmanda tütre Eugeniega ning 1. augustist asus ta tööle Tartu Kubermangugümnaasiumi teadusõpetaja ametikohale. Esimene Üle-Eestiline laulupidu toimus juba järgmisel suvel.
 
*** 
 
Uuesti tuli Jakob Hurt Saaremaale alles kaheksa aastat hiljem. See 1876.aastal teoks saanud reis on tavakasutustes enamasti mainimata. Võib arvata, et sõidu üheks ajendiks on olnud Kallaste perekonna kutse ning just sel aastal saab teoks esmakordne külaskäik Kaarmale. 4.juulil on J. Hurda abikaasa saatnud mehele Otepäält kirja, milles rõõmustab Saaremaa-sõidu üle ning lisab, et veel eelmisel laupäeval on olnud Niggolitega sellest juttu: "Sa peaks kord ikka Kaarmal ära käima".
Siiski polnud J. Hurda sõit Saaremaale päris ootamatult ette võetud. Juba mai keskel saadetud kaaskirjas Kaarma seminari õpilaste rahvaluule-saadetisele loodab seminari juhataja Georg Markus suvel J. Hurta Kuressaares kohata. Teate oma Saaremaal viibimisest on J. Hurt jätnud ka F. J. Wiedemannile, kellelt on talle Haapsalust 12.juulil saadetud kiri: "Te pole mulle oma täpsemat aadressi teatanud; loodan, et väikeses Kuressaares jõuab mu kiri Teieni ilma sellisetagi".
Samas kirjas palutakse tervitused edasi öelda ka Rudolf Kallasele.

Jakob Hurt saabuski Saaremaale juunikuu lõpus. Tema nimi leidub ajalehes "Arensburger Wochenblatt" 30. juunil avaldatud supelvõõraste nimekirjas saja viiekümne üheksandana. J. Hurda majutuskohaks on samas märgitud Võlla mõisa omaniku parun Buxhoevedeni maja.

Võimalik, et 1876.aastal teostunud sõit oli kõige muu kõrval seotud ka EKmS-is samal aastal alanud, süstemaatilisele kihelkondlikule printsiibile rajatud rahvaluule kogumisega. 15.-16.juunil 1876 toimunud EKmS-i koosolekul on J. Hurt eraldi esile tõstnud eelpoolmainitud Georg Markuse saadetist. Rahvaluule kogumiseks on J. Hurda käest Kuressaares isiklikku õhutust saanud ka kooliõpetaja F. Matson. 26.veebruaril 1877 saatis ta J. Hurdale Jõelähtmelt kirja koos 82 Saaremaal kogutud rahvalauluga: "Auulik õpetaja teab kuida meie suvel Saaremaal, linna surnuajal kokku juhtusime ja pärast seda jälle linna poole sammusime ja tee peal nõnnda Eestikeele kirjapõhjast jutustasime".

Lisaks Kuressaarele ja Kaarmale on J. Hurt 1876.aastal käinud ka Pöidel Karl Nikolai von Nolckeni juures. Omaaegsete õpingukaaslaste vaated läksid juba varem lahku eestikeelse kõrgema hariduse ehk Aleksandrikooli küsimuses. K. N. von Nolcken oli seisukohal, et eestikeelsel kõrgemal haridusel ei ole tulevikku, sest linnastudes on saksastumine paratamatu. Seetõttu ei pooldanud ta ka Aleksandrikooli kui eestikeelse kõrgema astme kooli asutamist, võttes sellel teemal avalikult sõna ajakirjanduse veergudel. Arvatavasti on sama teema olnud arutusel ka 1876.aasta suvel. Järgmise aasta jaanuaris J. Hurdale saadetud kirjas meenutab K. N. von Nolcken südamlikult J. Hurda lühiajalist külaskäiku ning seletab oma seisukoha veelkordselt üle.

1880. aasta oktoobris pidas Jakob Hurt Otepää kirikus lahkumisjutluse, et veel samal kuul asuda teenima Peterburi Eesti Jaani kogudust. Ehkki igapäevatöö oli kaugel, Venemaa pealinnas, jäid tema kontaktid Eestiga sellest hoolimata väga tihedaks ning ulatusid ka Saaremaale. Kärla pastoraadis leidis Hurda pere endale paljudeks aastateks suvituskoha.
 

1878. aasta mais abiellus Jakob Hurda abikaasa noorem õde Mathilde Oettel eesti päritolu noore pastori Johannes Kergiga. Samal aastal kolis Kergide abielupaar Saaremaale, kus Johannes Kergist sai Kärla koguduse hingekarjasena esimene eestlasest kirikuõpetaja Saaremaal. Gümnaasiumiõpilase ja tudengina oli Johannes Kerg tegev eesti soost üliõpilaste koondamisel, osales Koidula näidendites, Kalevipoja-õhtutel, võttis osa EKmS-i tegevusest. Tartu-perioodist pärines ka J. Kergi lähem tutvus Jakob Hurdaga. Otepää pastoraat, kus Hurtade perekond 1870.aastatel elas, kujunes omamoodi palverännakukohaks. Eriti sagedasteks käijateks olid seal teoloogiaüliõpilased Rudolf Kallas ja Johannes Kerg.  

 
Pärast Kergide Saaremaale kolimist jäid õdede pered omavahel kirjavahetusse, mis muutus eriti tihedaks peale Hurtade lahkumist Peterburgi. Kui esimestel aastatel tuldi Venemaalt puhkama tuttavlikku Otepää kanti, siis alates 1884. aastast sai Jakob Hurda perekonna suvituskohaks Kärla pastoraat. Võimalik, et muude isiklike põhjuste kõrval said määravaks ka Otepääga seotud kurvad mälestused tütar Helmi surmast 1881. aasta suvel. 


1884. aasta suvel saabus Kärlale esmalt Jakob Hurda naine koos lastega. Kirjas mehele Peterburgi teatab Jenny, et laevasõit Saaremaale möödus kenasti, ehkki esimesel ööl oli merel torm, ning kirjeldab idüllilist elu kirikumõisas:
"Meie elame siin suurepäraselt. Ainult Mathilde hellitab meid liialt heade söökidega. - Liha pakutakse kaks korda nädalas - täna sõime me jälle täitsa värsket sinki, mis tuuakse otse korstnast, seejärel lauale pannakse ja meile otse suhu. Iga kord mõtlen ma sinule ja kahetsen, et sina neist söökidest midagi ei saa."
Järgneb kirjeldus, et ilmad on seni olnud ilusad, lapsed kosuvad hästi, käivad ujumas ja paadiga sõitmas ning on kiindunud onu Kergi, keda nad "onukeseks" kutsuvad. Üleannetuks polevat nad veel siiski muutunud. Jenny ise on kudunud mehele usinalt sokke, mida plaanib J. Kergiga Peterburgi saata. Lapsed ootavad igatsusega isa tulekut.
 


Jenny Hurt käis Kaarmal, kus kohtus Rudolf Kallase ja tema verivärske abikaasaga ning kirjeldas mehele Kallase edukat jutlustamist Kaarma kirikus. Samas kirjas väidab Jenny, et J. Hurdast räägivad kõik vaimustunult: nii aadlikud kui mitteaadlikud, kooliõpetajad ja pastorid, ning teatab mehele, et viimane peab Kärlale tulles vastremonditud kirikus kindlasti jutlust pidama.
"Ära lükka seda Kergi palvet tagasi, ta rõõmustab juba ette, et võib kord oma kogudusele külalisõpetaja kutsuda."
Kirja lõpetuseks teatab Jenny plaanist minna järgmisel nädalal Kuressaarde laadale lastele palituid vaatama ning esitab mehele vaid ühe palve: too kaasa piisavalt apelsine, vähemalt 40 tükki.


Jakob Hurt ise jõudis Saaremaale 1884.aasta juuli algul. Johannes Kerg, kes oli ajalehe "Saarlane" sisuliseks suunajaks, pole jätnud juhust kasutamata ning on organiseerinud 12. augusti numbrisse sõnumi:
"Vahe aeal (3. Juulil) tuli Peterburi Eesti Jaani koguduse õpetaja oma prauat, kes suiseks aeaks oma õele meie õpetaja Prauale külaliseks tulnud, vaatama - ja jäi nimetatud pühapäävaks seia; nenda oli meil kaks õpetajat käes. Mõnede soovimise ja palve pääle tegi nüüd Peterburi õpetaja härra J. Hurt jutlust. Et kogudus sest lugust sugugi ei täädnud ja just rahva kogu tulemise aeg kaunis vihmane ilm oli, seega ei olnud mitte väga palju rahvast kirikus. Seda enam rõõmustasid need, kes vihmasest ilmast hoolimata oma püha kotta olid ruttanud ja nüüd nii kogemata üht üliväga maitsevad vaimuliku küla leiba osaks said, mis nii õrnal ja puhtal ema keelel kõigile koos olejatele jagati."
 

Kärlal veetis Hurtade perekond ka järgmise, 1885.aasta puhkuse ning seejärel, pärast väikest pausi, taas viis suve järjest - aastatel 1889-1893.
Kirjavahetusest Kergidega nähtub, et Saaremaale on Jakob Hurda peret oodatud rohkemgi ning äraütlemist pahakski pandud. 15.veebruaril 1890. aastal saatis Johannes Kerg Peterburgi kirja, milles räägib, et on saanud kaks koolmeistrit rahvaluulet koguma ning loodab toetust ka Kihelkonnalt ning Ansekülast. Samas palub J. Kerg J. Hurta, et viimane teataks ometi, et ta suvel kindlasti Saaremaale tuleb. Järgmisel aastal kirjutab J. Kerg, et on hoolitsenud selle eest, et J. Hurdale vajalikud korrektuurpoognad korrapäraselt Kärlale jõuaksid ning palub tulla kasvõi lühikeseks ajaks, lubades samas kälimehele sünnipäevaks jälle uue luuletuse teha. Lause - "teata ometi, millal saabud, tulen sulle Roomassaarde vastu" - kordub mitmes kirjas.

 
1900. aasta mais on J. Kerg saatnud Peterburgi kärsitu ja pahase kirja: "Sinu naise kirjast sain ma teada, et sa Linda ja Mathildega šveitsi sõidad ja Kärla peale vilistada tahad. Sellega ei ole ma üldse rahul. Mina olen sinu norskamise kambri tapetseerida lasknud, et sa paremini magada saaksid".
Kirjade sage kõneaine on ka äritehingud. Jakob Hurt on ilmselt aidanud Johannes Kergil tema raha Peterburis mitmesuguste väärtpaberite ja aktsiate alla paigutada. 21. jaanuaril 1885. aastal Kärlalt saadetud kirjas väljendab Johannes Kerg oma rahulolu juba ette: "Ma ütlesin juba, et sa oled hea ärimees".

 
Saaremaal veedetud puhkuste ajal on Jakob Hurt tähistanud ka kahte suurt juubelit. 1889.aastal viibis J. Hurt Kärlal oma 50. sünnipäeva ajal. "Saarlane" kirjutas sel puhul. "Heina-kuu 10. päeval s.a. oli meil Saarlastel õnn, et siin meie hulkas üks tähtsam suguvend oma 50.aastase sündimise päeva pühitses, nimelt - Dr. Jakob Hurt. Kelle õige Eestlase süda ei hakkaks küll seda nime kuuldes kärmemine tuksuma, sest ta on meie rahva oma laps, rahva seest ilusama oksana välja võrsunud."  

 
Järgneb lühike elulugu ja kiitev hinnang J. Hurda tegevusele ning ametlike kingituste üleandmise kirjeldus 
 
"Ka meil saarlastel oli võimalik selle pidu päeva kaunistuseks midagi teha. Sündimise päeva hommikul tuli nimelt Kärla segakoor pidulast lauluga äratama ja teretama. Pärast poole sõitsivad mitmed Saaremaa sõbrad ja tutavad ligemalt ja kaugemalt kokku Kerla kiriku mõisasse, kus Dr. Hurt seekord oma kälimehe õpetaja herra J. Kerg'i juures võersil oli, et sünnipäeva lapsele õnne soovida. Nii oli kaunis salgakene lõbusalt koos. Pärast lõunat laulis segakoor M. Südda juhatusel mitmed ilusad ja liigutavad vaimulikud ja ilmalikud laulud mõnusaste ja puhaste ära. Dr. Hurt ajas laulukoori liikmetega lahkeste juttu ja vahel kõlasivad uueste jälle laulukoori lahked ja armsad hääled. Nõnda jõudis pea õhtu ja lõpetas kauni päeva. Iga suguvenna ja õe südames aga elab ja liigub vistist tõsine soov: Elagu meie kõrgest auustatud suguvend hr. Dr. Jakob Hurt veel kaua õnnes ja tervises, keha ja vaimu jõus meie rahva seas hiilgava tähena ja ilusama, ausama eeskujuna! Andku armu Issand temale oma rohkemat õnnistust ja jõudu igas töös ja ettevõttes!" 
 
Ehkki sündmus ise oli pidulik, oli see J. Hurda enese jaoks samal ajal ka väga raskeks ajaks. Jakob Hurda abikaasa oli samal ajal vanima tütre Mathilde juures Novgorodis, kust paar päeva enne 10. juulit tuli väimehelt teade, et perre oodatud esiklaps on mõned päevad peale sündi siit ilmast lahkunud.

 
Hoopis rõõmsamaks peoks kujunes Jakob ja Jenny Hurda hõbepulmade tähistamine Kärlal 1893. aasta 22.juulil. Külalisi oli selleks puhuks Kärlale tulnud hulgaliselt. EÜS-i liikmete poolt anti J. Hurdale üle sametisse köidetud luksuslik auaadress. EÜS-i vilistlaste kingituseks oli korjanduse teel kogutud 240 rubla eest ostetud hõbedane puuviljavaas, mida Johannes Kerg kartulikausiks pidas. Kahjuks on selle ilusa aluse, mille jalale olid graveeritud kõigi annetajate nimed, saatus tänapäeval teadmata. Johannes Kergi kingituseks oma kälimehele oli järjekordne luuletus, mille käsikiri on tallel Eesti Kultuuriloolises Arhiivis Tartus. 
 
Kolm päeva hiljem, 25.juulil on J. Hurt viibinud Kaarmal, kus tähistati Mihkel Kallase 50-aastast juubelit köstrina ning tema poja Eduardi kihlusi. Jumalateenistuse Kaarma kirikus pidas sel puhul Rudolf Kallas, jutlusekõne oli Jakob Hurdalt. 18.juulil 1893 käis J. Hurt jutlustamas Anseküla kirikus uue oreli sisseõnnistamisteenistusel. Anseküla pastor Adolf Greinert kuulus samasse J. Hurda lähemasse tutvusringkonda Saaremaal, kelle teiseks kokkusaamise kohaks oli Kaarma pastoraat. 

 
Kaarmal on teistkordselt kokku sattunud ka Jakob Hurda ja Thomas Undritzi elusaatused. Saarlastele eelkõige Kaarma Seminari juhi ja muusikategelasena tuntud Thomas Undritz oli Jakob Hurda Otepää pastoriks olemise ajal samas kihelkonnakoolmeistriks.
J. Hurt on oma lühieluloos teda iseloomustades küllaltki kriitiline: "Tubli koolimees, kuid natuke järsk ja mitte populaarne, mispärast talupojad teda ei armastanud. Tema tööd ja selle tagajärgi võisin mina aga ainult kiita."
 
1880. aastal, kui J. Hurt Otepäält Peterburgi siirdus, oli Th. Undritz see, kes lahkumise puhul kohaliku rahva nimel "ühe pitkema mõnusa kõne" pidas. Hiljem, kui Thomas Undritz asus tööle Saaremaale, jätkus omavaheline suhtlemine kirja teel. 1886.aastal saatis Th. Undritz J. Hurdale eestikeelse õnnesoovi doktorikraadi omistamise puhul, millele J. Hurt on omalt poolt vastanud väitekirja trükieksemplari saatmisega. Thomas Undritz oli sellisest tähelepanust eriti liigutatud, nimetades vastuskirjas Jakob Hurta oma teiseks vaimulikuks isaks. Samas kirjas on juba aimata Th. Undritzi soovi Saaremaalt kuhugi parema koha peale saada. Kibestunult kirjutab ta J. Hurdale: "Mida peaksin ma küll Teile Kaarmalt teatama? Kas seda, et Euroopa poliitikat mitte siin ei tehta." 1900. aastal lahkuski Thomas Undritz Kaarmalt, võttes vastu J. Hurda poolt pakutud Peterburi Katharina koguduse vaeslastekooli juhataja koha. 

 
Saaremaal veedetud suved on Hurtade perekonnale olnud tõeliseks puhkuseks nii tollasest suurlinnast Peterburist kui ka suurest töökoormusest. Ehkki sõit Kärlale oli pikk ja aeganõudev ning külalislahke pastoraadimaja suviti rahvast täis, on aega Saaremaal nauditud. 1891.aastal kirjutas Jakob Hurt poeg Rudolfile Tartusse: "Nüüd viibime me idüllilises pastoraadis, armastusväärselt, hoolitsetult, kosutame endid põhjalikult ja maitseme kena maaõhku". J. Hurda poeg Max tuli sellel suvel Kärlale koos Oskar Kallasega Tartust jalgsi, läbides vahemaa 350 versta seitsme päevaga. J. Hurdal oli 1891.aastal puhkuseks neli nädalat, mida ta veetis koos kälimehega Kihelkonnal arheoloogilisi kaevamisi teostades. Aasta varem, 1890.aastal kaevas J. Kerg Kärlal koos Max Hurdaga 

Peale 1893.aastat tuli Saaremaal veedetud puhkuste reale pikem vahe 1895.aasta suvel käis J. Hurt puhkusereisil  Euroopas, kus tema saatjateks olid väimees Aleksander Mohrfeldt, kälimees Johannes Kerg ning tollal Kaarma koguduse hingekarjasena ametis olnud Friedrich Wilhelm Ederberg.  
 
Fr. W. Ederberg, kes end ise seltsiliseks pakkus, võttis enda kanda ka teejuhi ülesanded ning meenutab sellega seoses ühte Jakob Hurdaga seotud iseloomulikku seika: "Nii seisime kord Wormsi turuplatsil, ma näitasin käega teisele poole platsi ja ütlesin: "Sealt vist läheme!" Kärsitult ütles Hurt: "Kuidas vist. Kas sa siis selgesti ei tea?" Hurt oli minu juhatusega nii harjunud, et väike vääratus teda juba häiris. Ta oli teadlane, kes raamatut üles ei leia, kui see paar tolli alalisest paigast kaugemale sattunud. " 

Reis kestis 40 päeva ning selle jooksul külastati 41 linna Saksamaal šveitsis ja Austria-Ungaris. Reisist on avaldatud kaks fotot, millest ühel on kogu seltskond, teisel aga puudujaks Johannes Kerg.
Fr.W Ederberg on oma mälestustes andnud seletuse ka sellele väikesele nüansile "Hurt oli meist küll kõige vanem, aga marssisime alati ühes, tema meist maha ei jäänud, ennem jäi meist noorem Kerg paar korda maha. Noor Kerg tõrkus küll paar korda. Streikis lihtsalt Wartburgi mäe all, ei viitsinud üles ronida. Seal tahtis meid päevapiltnik pildistada, aga Kerg tõrkus, selle tõttu on meid pildil ainult kolm. Seal oli küll eesel ootamas, kes oleks väsinud reisija mäe otsa viinud, aga Kerg pidas paremaks eesli kõrvale maha heita." Samas mälestustekatkes on Fr. W. Ederberg meenutanud ka tõika, et ta sai J. Hurdalt kirja teel keelealast abi 1901. aastal Kuressaares esimesi eesti keele tunde andes.

 
1895.aastale järgnenud suvel toimus Riias X ülevenemaaline muinasaja uurijate kongress, kus J. Hurt tutvustas laiale auditooriumile oma rahvaluulekogu.

Saaremaalt võttis sellest esinduslikust teadusfoorumist osa Saaremaa Uurimise Seltsi ametlik delegatsioon, kuhu kuulus ka J. Kerg Saaremaale puhkama jõudis Jakob Hurt uuesti alles 1898.aastal ning tema viimaseks Kärlal veedetud puhkuseks jäi 1904.aasta suvi. 

 
J. Hurda perekonna teised liikmed on Saaremaal puhanud ilmselt rohkemgi. 1900. aastal kirjutab Jenny Hurt Kärlalt saadetud kirjas pojale, millise põnevusega tahetakse näha Oskar Kallase noort kaasat: "Temake olevat küll üliarmas, nõnda lihtne tualettide poolest ja ometi väga kena; tädi Mathilde /Kerg/ ei vaimustu nõnda kergesti, aga tema /Aino Kallas/ meeldib Mathildele väga. Augustis peame välja mõtlema, mis me talle pulmakingiks teeme. Peaks ta ometi Kärlale tulema!"
Jakob Hurt suri Peterburis 31.detsembril 1906.aastal. Tema surma järel avaldati nekrolooge kõigis suuremates eesti lehtedes.
Kuressaares ilmunud ajaleht "Hääl" nimetas J. Hurta järelehüüdes "meie tähtsam eestlane". Omamoodi side jäi Jakob Hurdal Saaremaaga ka pärast surma. 1907. aastal avaldas esimese J. Hurdale pühendatud väikese mälestusraamatu Villem Rattur.
Omaaegne Saaremaa kooli- ja ajakirjandustegelane V. Rattur sattus 1880.aastate lõpus, pärast seda, kui ta oli aastaid ise usinalt rahvaluulet kogunud ja teisi "Saarlase" veergudel kogumisele õhutanud, Jakob Hurdaga sel teemal vastuollu. Konflikt oli nii tõsine, et takistas V. Ratturil vastu võtmast koolmeistrikohta Peterburi läheduses J. Hurda tööpiirkonnas.
J. Hurda surma järel avaldatud raamatuke ongi omamoodi andekspalumine: "Mina arvasin, nagu mitmed minuga arvasid, et vanavara korjamine tema vaimuliku ametiga mitte kokku ei sünni. Aga minu avaldus ei olnud mitte üsna südame puhastus, vaid enam kivi viskamine, millest ma aga sel ajal mitte aru ei saanud."

Rahvaluulekogumine, mis Saaremaal seondus samuti Jakob Hurdaga, ei ole käesolevas kirjutises eraldi käsitlemist leidnud. Siiski tundub lõpetuseks päris paslik meenutada asjaolu, et 1980. aastate lõpus, mil uue ärkamisaja laineharjal Jakob Hurda nimi ja teod taas avalikku väärtustamist leidsid, asutas üks toonase rahvusliku liikumise eestvedajatest, Eesti Muinsuskaitse Selts Jakob Hurda teeneteristi, millega esimesena autasustati 1989.aasta novembris rahvateadusliku ainese saarlasest suurkogujat Aadu Toomessalu.
 
 
ÕILME SALUMÄE, 
Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1995 - 1996