Kihelkonna aleviku kujunemine PDF Prindi

Lääne-Saaremaa suurimaks asustuskeskuseks on kujunenud Kihelkonna alevik. See asub samanimelise lahe sügavas sopistuses, alal, millel on pikad asustustraditsioonid. Siinne rannik on tugevasti liigendatud poolsaarte ja lahtedega, merest eraldunud ja eralduvate "silmadega" Savisegused rannad vahelduvad kliburandadega. Pinnakatte moodustavad glatsiaalsed ja merelised setted.

Enamasti on tegemist õhukese vett läbilaskva huumusevaese pinnakihiga. Valitsevateks mullatüüpideks on rähk-liivsavimullad ja keskmise lõimsusega paepealsed mullad (Kihelkonna... 1991). Taoline pinnas jõudis vaevalt toita siinsete külade elanikke.

Kihelkonna kandi mereline asend muutis mereliseks kohaliku elulaadigi. Meri pakkus randlastele leivakõrvast ja laiemaid teenimisvõimalusi. Rootsikülast, Eeriksaarest, Vilsandilt, Kureverest ja teistest Kihelkonna ümbruse küladest võrsus rohkesti meremehi, laevaehitajaid ja muid merendusspetsialiste.

Siinse asustuse tekkimisel mängis määravat rolli sadama olemasolu. Kihelkonna lahe sügavas sopis asuva ajaloolise Rootsiküla sadama kaudu toimus piirkonna kaupade sisse- ja väljavedu. Sadama vahetusse lähedusse, Kihelkonna kirikukihelkonna keskusesse hakkas 1870.- 80.aastatel kujunema Kihelkonna alevik.

 
Vaade Abaja lahele Kihelkonna kiriku tornist.
Keskel Rootsiküla mõisa rehi,
paremal puudesalus teised mõisahooned.
20.saj algus.
Veel 1860. aastatel võis rändaja näha ümbruskonda umbes taolisena. Kihelkonnale jõudmisest ei andnud märku mitte sihvakas Kihelkonna kiriku torn, mis oli alles ehitamata, vaid kõrged põlispuud. Kuressaarest mööda vana postmaanteed tulles jäid paremale esmalt Alutaga küla talud ja siis vanade puude varju uppuv, uhke valgeks lubjatud Kihelkonna kooli- ja köstrimaja.

Samas lookles tolmune Pajumõisa tee. Koolikoha vastas lopsaka pargi taustal võis eristada väikest kirsiaeda. See oli kiriku leseadramaa, praegune Halliste koht, kus lesestunud pastoriprouad oma elupäevi veeretasid.

Korrapärase pargi, tiigi ja isegi ühe mälestussambaga meenutas koht hoolitsetud väikemõisat. Siit laskus postmaantee kuni Kihelkonna esimese teeristini. Üks harutee viis väikese surnuaia juurest mööda Rootsiküla mõisa. Enne mõisa jõudmist tegi tolmune tee käänaku paremale läbi Kurevere küla Tagamõisa suunas. See oli põline ühendustee Tagamõisa poolsaare, Kihelkonna ja Kuressaare vahel. Teine teeharu viis rändaja Lümandasse, sealt edasi läbi rannakülade Sõrveni välja.

Mööda seda teeharu minnes jõuti suure roogkatusega kivihooneni, mis lösutas vasakul teepervel. Teatud-tuntud paik - Pajumõisa kõrts, kus ikka inimesi liikus. Kuid ümbruskond oli lage, tee ääristatud kiviaedadega. Põllulapp vaheldus põlluga, vesine lepavõsa tasase karjamaaga. Kurelt jõuti Kihelkonna järgmise teeristini, kust otsetee kulges tõusu ja laskumisega Vesiku taluni ning tegi siis käänaku Lümanda riigimõisa suunas.

Teine, põlispuude vahelt algav harutee viis Kihelkonna kirikumõisa ja sealt edasi Papisaare metsade vahele. Kohe algasid pastoraadi hooned: ühel pool ruumikas pastoraat koos saunaga, teisel kirikla tallid-laudad, kõik hoolega valgeks lubjatud. Seejärel jõudis kiviaedadega ümbritsetud tee kirikuni. Lasipuudest möödudes pääses vastniidetud kirikuõue, kus kirik ilma tornita hoopis väiksem näis. Torni asendas üle tee kõrgemal seljandikul olev kahe kirikukellaga vana kellatorn, lagedas ümbruses vaid põllulapid ja karjamaad. See oli Kihelkonna Kellamägi, kust avanes avar vaade merele. Selge ilmaga juhtus siia mõni saks jalutama ja klaari vaadet nautima.

Silmapiiri ei risustanud kadastikud ega puudetukad. Vaid kaugel taamal mustendasid Papisaare kuusikud. Lagedal Kellamäel oli kerge tuult püüda. Samas asuski korralik tuulik ja Tuuliku talu. Kellamäelt paistsid kirikumõisa rentniku haritud maad, kus nüüd asub Kihelkonna vallavalitsus, väike valge kivikatusega magasiait ning kaugemal puudetuka sees võis märgata Rootsiküla mõisa palkidest ühekordset häärberit abihoonetega. Kuskil Papisaare metsade taga olid aimatavad kaks saart - Suur- ja Väike-Vilsandi. Selge ilmaga võis noor silm märgata Vilsandi tuletorni.

Eellugu

Asustuse tekkimine Kihelkonna Abaja lahe soppi tulenes eelkõige soodsast sadamakohast. Võib arvata, et sadam oli käigus juba enne 13.sajandit. 1233.aasta Riia linna, Mõõgavendade ordu ja Saare-lääne piiskopkonna vahelises lepingus said pooled õiguse kasutada sadamakohta võrdselt. Kihelkonna alad jagati kolme väikeriigi vahel. Sadam muutus omamoodi kristliku Euroopa väravaks, mille kaudu hakkas Saaremaale saabuma võõramaiseid kaupmehi ja käsitöölisi. Seega mängis Kihelkonna sadam olulist osa euroopaliku kultuuri ja võõra võimu sissetungil Saaremaale.

Lisaks oli siinne sadam Lääne-Euroopast tulijaile soodsa asendiga. Samuti polnud Kuressaare sadam saavutanud veel seda tähtsust, mille ta omandas hilisematel aegadel. Maasilinna igati hea sadamakoht oli veel ordu poolt üles leidmata. Seega võib pidada Kihelkonnat täie õigusega keskaegse Saaremaa üheks olulisemaks, kui mitte kõige tähtsamaks sadamaplatsiks.

Kihelkonna sadama tähtsusest kirjutas ka Martin Körber. Ta toetub J. von Luce andmetele, kes väitis end näinud olevat endise sadamasilla jäänuseid. Kahtlemata on Luce väites, nagu paiknenuks Kihelkonnal lausa kaupmeeste ja käsitööliste linn, liialt palju fantaasiat, kuid Põhja-Euroopa linnadest tulnukate püsiasustus levis siin kindlasti.

Ent seda polnud kauaks: 1438.aastal loovutas ordu sadama piiskopkonna kätte ja kohe hakkas selle kasutamine vähenema. Lõpuks langes siinse sadamapaiga osatähtsus niivõrd, et muutus kohaliku tähtsusega kauba- ja kalasadamaks. Määravaks asjaoluks sai pidev maatõus, mis muutis Kihelkonna Abaja lahe sadama laevadele liialt madalaks ja sellele tuli leida teine koht.
Arvatavasti juba 15.sajandi lõpul toodi sadam üle Oiu majaka poolsele lahekaldale. Mainitud paika kasutati kaubasadamana veel 20.sajandi algulgi. Igatahes oli Kihelkonna ajalooline sadam ümbruskonnale tähtsis elusoon. Ta määras ära muistsed liiklemisteed ja, vähe sellest, tänu sadamale valiti 13.sajandil kiriku ehituseks just Abaja lahe sopp.

Muinasaja lõpul oli selgelt väljakujunenud tihedam asustusala Loona-Paju-Kurevere-Odalätsi joonel, mis haaras enda alla ka praeguse Kihelkonna aleviku piirid. Siia, sadama, ühendusteede ja rannakülade juurde otsustati ehitada ka kirik. Kihelkonna Mihkli kiriku hoone valmis 1260.aastatel ilma kellatornita basiilikana. Et piirkond oli jagatud mitme valdaja vahel, siis ka kirikul oli algselt kaks isandat. Ordu ja piiskopi vahelise 1254.aasta kokkuleppe järgi jagasid mõlemad kirkupiirkonna oma kahe preestri vahel. Taoline "kaksikvõim", mis kahtlemata tüli külvas, lõpetati 1262.aastal, kui piiskop Hermann loovutas kiriku patronaadiõiguse ordule. Siitpeale töötas Kihelkonna kirikus ainult üks kirikhärra, kelle määras ametisse ordu.

 
Kihelkonna kirik 20. saj. algul.
Paremal pastoraadi laut.
Peatselt kujunes kiriku juurde kirikumõis. Viimast peetakse Lääne-Saaremaa vanimaks mõisaks, kuigi täpne asutamisaeg on teadmata. Arvata võib, et kirikla koos väikese maavaldusega tekkis kiriku juurde varsti pärast hoone valmimist. Vajas ju preester kindlat peavarju ja eluaset. Tunduvalt hiljem kujunes kiriklast omaette teoorjuslik mõis suuremate maavalduste ja küladega. Kiriku, seda ümbritseva surnuaia ja pastoraadi vahetusse lähedusse ehk kirikumõisa südamesse moodustus mõned sajandid hiljem aleviku keskus. On teada, et pastoraadi elumaja ehitati 1714.aastal. Umbes saja aasta pärast ehitati arvatavasti samale kohale juba kivist hoone. Lisaks kerkisid 19. sajandi algul teisedki kirikla rajatised: laudad, saun ja kirikutagune tõllakuur. Need on püsinud tänaseni.

18. sajandil kuulusid Kihelkonna kirikumõisale Alutaga ja Ütsa külad koos mitme hajataluga, kokku 10 talu. Peale 1828.aastaks lõpuleviidud Saaremaa mõisamaade revideerimist oli kirikumõisale kuuluvate külade arv tõusnud kolmeni ja talude arv 14-ni. Need kolm küla olid Viki, Kõõru ja Alutaga, millele lisaks kuulus pastoraadile aina tiheneva asustusega Vilsandi saar. Veel asusid kirikumõisa maadel nn. koolimaa ehk Kihelkonna kihelkonnakooli ja köstri valdus (endine külanõukogu asukoht) ning leseadramaa (praegu Halliste), mis jäävad Kihelkonna aleviku piiridesse nagu osa Alutaga talusidki.

Siia, Kihelkonna kiriku ja pastoraadi juurde viivate teede ristumiskohta, tekkiski alevik. Asula territooriumile jäi peale kirikumõisa veel Rootsiküla eramõisa süda. Mõis sai nime samanimeliselt külalt, mis asub tänaseni Abaja lahe ääres.

Rootsiküla nimi viitab õigusega kohapealsele rootsi asustusele. Lääne-Saaremaa randlaste ehk vandiraiujate mereröövi ja karilejooksnud laevade rüüstamise komme oli sügavalt juurdunud. Saare-Lääne piiskoppide korduvad katsed karmide karistustega mereröövi takistada ei õnnestunud. Juba 13. sajandist alates hakati randadesse rootslasi ümber asustama. Loodeti, et Lääne-Saaremaa randade rootslaste asualad sulgevad ranniku sisemaale tõrjutud saarlaste eest.

Nii kogunes rohkesti rootsi asukaid ka Kihelkonna lahe ümbrusse. Eeldavasti asustati nad siia 14. sajandi keskel Ojamaalt. Erinevalt põlissaarlastest oli uusasukate õiguslik seisund hoopis parem, sest neid kaitses nn. rootsi õigus. Ajapikku rannarootslaste sidemed kodurannaga nõrgenesid ja nad sulasid kokku kohaliku rahvaga. Juba 16. sajandi lõpuks olid Lääne-Saaremaa rannarootslased eestistatud ja vaid Rootsiküla toponüüm meenutab seda huvitavat asustusajaloolist seika Kihelkonna ajaloos.

Keskajal asus Kihelkonnal arvatavasti kaks Rootsiküla nimelist küla, kumbki kiriku vahetus läheduses, üks piiskopi, teine ordu maal. Keskaja lõpus oli piiskopialal kaks rootsi vakust. 1603.aasta paiku ühendas Reinhold Anrep Kihelkonnal asuva Rootsiküla mõisakese 2 adramaa ja 4 üksjalaga teise Rootsiküla mõisakesega, kuhu kuulus samuti 2 adramaad, millest üks asus Virita külas.

Nendest väikemõisatest tekkiski Abaja lahe äärne Rootsiküla mõis. 18.sajandil kuulus ka Loona mõisale Rootsiküla nimeline küla. Mäletatakse, et kunagi asunud Abaja lahe kallastel suur hajaasustusega Rootsiküla, mis olnud jagatud nelja mõisa vahel neljaks külaks, kusjuures iga osa kandnud Rootsiküla nime.

Eestile traditsiooniliselt tekkis Kihelkonna alevik kirikukihelkonna südamesse. Tulevase aleviku eelasustus nägi välja sporaadiline ja ebaregulaarne. 19.sajandi 70. aastateks oli Kihelkonna kiriku ümbrusesse tekkinud hajaasustusega küla, mida tinglikult võiks nimetada algseks Kihelkonna külaks. Samuti kuulus siia osa Alutaga ja Rootsiküla taludest. Alutaga küla talud (Keidu, Mardi ja Kõlu) jäid vana Kuressaare-Kihelkonna postmaantee äärde. Nende läheduses olid pastoraadile kuuluv nn. leseadramaa (nüüdne Halliste koht) ja kooli- ehk köstrimaja (endine külanõukogu hoone). Teise osa tekkivast alevikust moodustasid Rootsiküla mõis ja Rootsiküla Kellamäe ümbruse talud. Samuti tegutses tulevase aleviku südames Pajumõisale kuuluv kõrts (praeguseks lõhutud, Kihelkonna bussipeatus).

 
Kihelkonna turg ("Tiiu turg")
1922.a. Taamal teemaja
Kujunema hakkava aleviku südameks sai kolmnurkne teerist. Siit läks läbi Kuressaare - Lümanda postmaantee, mis ühendas Lääne-Saaremaad saare suurima keskuse Kuressaarega. Kolmas teeharu viis Tagamõisa poolsaarele, sellest hargnes omakorda Papisaarde suunduv tee. Tekkinud ühendussõlm muutus turu- ja hiljem laadaplatsiks, mida rahva seas kutsuti "Tiiu turuks". Siin kauplesid kohalikud talupojad oma toidusaadustega veel 1920.aastate lõpus. 1930.aastateks jäi turg kitsaks ja uueks turuplatsiks sai apteegi vastas olev väljak.
"Tiiu turgu" tähistab nüüd haljastatud kolmnurkne plats Kihelkonna keskuses.

Papisaarde suunduv tee viis läbi kirikumõisa, kus asus pastoraat oma lautade ja muude abihoonetega, kirik avara kirikaiaga, tõllakuuri ja selle taha jääva kirikurentniku taluga. Kiriku juurest suundus tee Rootsiküla mõisasse, teest vasakule jäi vana magasiait (hiliseni ETKVL-i ladu). Loetletud hooned asusid alal, kuhu järgnevatel aastatel tekkis Kihelkonna alevik.

Karl-August Thom ja Kihelkonna aleviku tekkimine

Kihelkonna aleviku tekkelugu viib tagasi aastasse 1874. Sel aastal valmis kaupmees Karl-August Thomi esimene maja. Hoone, mis veel mõned aastad tagasi aleviku keskel seisis, on kahjuks lammutatud. Algselt oli maja ühekordne, hiljem, kui jõukus lubas, ehitati hoonele teinegi korrus.
Kuna Karl-August Thom oli eelkõige kaupmees, ehitati maja vahetusse lähedusse paar suuremat kaubaaita, millest üks veel püsti seisab Tollase Kihelkonna pastori Fr. Mederi proua olevat pahandanud, et tema pastoraadi aknast paistvat väljavaadet rikub "matsi" maja. Kuid seda ei osanud kõrk proua aimatagi, et "matsi" majadele veel lisa tuleb.

Järgmise maja olevat K. A. Thom ehitanud pastoraadile veelgi lähemale. Mederi kõrvad jäid proua etteheidetele kurdiks, sest sagedasti rahahädas siplev pastorihärra oli jõuka kaupmehe võlgnik ja oli sunnitud Thomi tegudega nõustuma. Kokku ehitas Karl-August Thom eelmise sajandi lõpus Kihelkonnale neli maja, mis said tulevase aleviku tuumikuks. Kuid mitte ainult nelja majaga, vaid kogu oma kaubandusliku ja ühiskondliku tegevusega määras K.-A. Thom paljuski ära aleviku tekke. Karl- August Thom (5.august 1845 - 27.mai 1927 Karl-August Thom oli Saaremaa "prohvet" Habakuk II (Aleksander Thom) poeg ja Viisani looduskaitseala rajaja ning juhataja Arthur Toomi onu.) tuli Kihelkonnale vaese mehena. Esimestel aastatel külast külla rändava kaupmehena teenitud raha oligi see algkapital, mille Thom lumepallina veerema pani.

Aino Kallas, kellele Thom oma elust põhjalikumalt kõneles, on kirjutanud nii: "Siia Kihelkonna tühja randa tuli 27 aasta vanune Toom (Thom). Temas peitus ärigeenius. Ta alustas väikese poe pidamisega, aga juba mõne aja pärast saabus haruldane õnn. Jõulukuu viimaseil päevil jooksis karile suur inglise kaubalaev. Toom pidi juhtima päästetöid ja lasti maaletoimetamist. Lastiks oli puuvill, suurtes pallides. Toom läks laevale seitsmeteistkümnendal jaanuaril ega tulnud sealt tagasi enne kui 18.märtsil, aga siis rikka mehena, 25-30 tuhat taskus /.../. Toom ei saanud kord neli ööd-päeva sima kinni, viiendal ta magas püstijalu.

Siitpeale oli ta õnn kindel. Ta hakkas ehitama suuri kolmemastilisi laevu, mis purjetasid kuni Ameerikani välja, ta sõitis ka ise kaasa Rootsi, Soome, Saksamaale. Peale selle jätkas ta laevapäästetööd. Ta hakkas ruttu rikastuma ja ehitas endale neli maja Kihelkonna kirikukülla. Et sinna ka postipunkti saada, pakkus ta selleks otstarbeks oma maja tühise väikese üüri eest."

See ei olnud üldsegi mitte omakasupüüdmatu pakkumine. Nimelt pidas ta kaupmehena ka Vilsandi päästejaama ülema ametit, olles seega äärmiselt huvitatud kiiretest teadetest laevaõnnetuste kohta. Viimaseid aga juhtus Kihelkonna lahe suudmes väga sageli.

Kui 1883.aastal Vilsandile telegraaf sisse seati, hakkas telegrafist otse linna õnnetustest teateid läkitama. Ent Thom ja tema päästemeeskond Kihelkonnal vajasid hoopis kiiremat infot mereõnnetustest, seepärast taotleti telegraafi- ja postkontori avamist Kihelkonna tollase kirikumõisa lähistele. Omaltpoolt püüdis Thom igati asja kiirendada ja selletõttu soostus telegraafi jaoks maja ehitama. Kindlasti lõikas ta kasu ka päästetööde ajal merre visatud või muul viisil laevalt pärinevast kaubast, kui ta osagi päästetud kaubalaadungitest oma poes ara müüs.

1890.aastal valmiski Thomi teine maja Kihelkonnal, mis asus keskuse teeristil. Kohe üüris Thom maja 25 rubla eest aastas telegraafi- ja postkontorile välja. Samal aastal tuli Kihelkonnale esimese telegrafistina tööle Wilhelm von Vegener. Kihelkonna esimene postkontor asus hilisemas Jürgensi, nüüdses metskonna hoones. Ajajooksul Vegeneri rahakott kosus ja ta suutis 1903. aastal ehitada teisele poole teed juba oma maja. Siia kolis üle ka postkontor, kus jätkas tööd aastakümneid.

 
Endine Pajumõisa kõrts 1920. aastal
Aastaid pidas K.-A. Thom oma majas poodi ja oli ametis Pajumõisa kõrtsi rentnikuna. Noorena Kihelkonnale tulnud, töötas ta algul Rootsiküla vallakirjutajana, hiljem sai Rootsiküla mõisavalitsejaks. Ühtlasi pidas ta Kihelkonna kirikumõisa, Atla ja Lümanda mõisate rentniku ametit, seda siiski erinevatel aastatel. 1892.aastal kuulus K.-A. Thom kaupmeeste 2. gildi, mis annab tunnistust tema kindlast majanduslikust positsioonist ja teatavast jõukusest.

Kaubandusest kogutud raha paigutas Thom laevaehitusse. Pealegi oli talle kui kaupmehele kergem mõni kaubalaev soetada kui pidevalt veokulusid maksta. Ei maksa unustada, et peamine kaubavedu käis meritsi Kihelkonna sadama kaudu. Aegade jooksul kujunes temast Lääne-Saaremaa mõjukamaid reedereid, kelle laevatellimused hoogustasid kohalikku laevaehitust Papisaare poolsaarel.

Küllap olid K.-A. Thomil veelgi laiemad plaanid. Miks muidu otsis ta kontakte 19. sajandi Eesti laevanduskeskusest Heinastest. Siin tutvus Thom Heinaste kõige jõukama kapteni Jüri Weidega. Tundub, et kavandatud plaanid ei täitunud, kuid omajagu tulu neist kontaktidest tõusis siiski: kuulsa kapteni ühest pojast, Oskar Weidest, sai Karl-August Thomi väimees ja kaaslane tema kaubanduslikes ja merelistes ettevõtmistes. Oskar Weide abiellus Thomi ainsa lapse Mariega ja asus Kihelkonnale elama. Selleks puhuks ehitati Thomi elumajale teine korrus ja juurdeehitus ning noored asusid vanapaariga ühe katuse alla elama. Oskar Weidega kahasse ehitas Thom nüüd juba kolmanda maja, kus Weide avas oma kaupluse.

Oskar Weide koloniaalkauplus asus praeguse Kihelkonna kultuurimaja vanemas osas, riietehoiu ja fuajee kohal. Hoone oli siis märksa väiksem ja teise kujuga. Eesti Vabariigi ajal peeti seal jätkuvalt poodi, siis küll ETK poolt. Alles nõukogude ajal ehitati hoone ümber saali ja lavaga kultuurimajaks. Kuigi maja funktsioon ja kuju on tundmatuseni muutunud, on välisfassaad säilitanud esialgse väljanägemise. Kõnealuse hoone täpne vanus pole teada, ent selle tõenäoliseks ehitusajaks võib pidada 19.sajandi 90. aastaid.

Viimaseks kaupmees Thomi rajatiseks Kihelkonna aleviku südamesse jäi nn. teemaja. Jällegi pole teada täpne ehitusaeg, ent olemasolevate andmete järgi peab see jääma 1905. ja 1909.aasta vahele. Teemaja asukoht oli väga soodne: otse aleviku südames, teeristil tekkinud kolmnurgas. See oli puhveti ja suurema saaliga söögi- ja joogikoht, kus järgnevatel aastatel võis saada ka öömaja. Hiljem kasutati rajatist rahvamajana.
Nii seda hoonet rohkem vana kultuuri- või rahvamaja nime all tuntigi.

 
Jaan Hõbenik (1867 - 1957)
Kui teemaja ülalpidamine majanduslikult liialt kulukaks läks, müüs Thom ehitise teistele kaupmeestele, kellest tuntuim oli Laagi külas elav koolmeister ja seltsielu eestvedaja Jaan Hõbenik. Kõik Thomi ehitatud neli hoonet asusid tulevase aleviku keskuses, vahetult teede ääres, kuhu ajapikku hakati rajama teisi maju. Tema määravat osa aleviku tekkimisel mõistsid juba Thomi kaasaegsed ja mäletasid järgmised põlvkonnad.

Paikkonna jõukaima eesti soost mehena oli tal oma koht täita ka kohalikus kiriku- ja seltsielus. Just tänu Thomile muutus 19.sajandi lõpul paljuski Kihelkonna kiriku välisilme. Koos teiste Kihelkonna ja Vilsandi rahakamate meestega toetas ja kavandas Thom nii raha kui nõuga kirikule torni ehitamist. Kui erinevad pastor L. Masingu ja K.-A. Thomi ettekujutused rajatavast tornist olid, seda kirjeldab Aino Kallas:
"Õpetaja oleks tahtnud päris lihtsat, ainult "Jumala sõrme, mis taevasse viitab". Algus oli juba tehtud, kui Toom (Thom) ilmus õpetaja juurde: "Nüüd on aeg käes, mis üldse olla saab, kirikuga ei tohi nalja teha, torn tuleb ehitada selline, nagu see on teistel kirikutel, maksku mis maksab."

Õpetaja oli vastu, ütles lõpuks: "Mitte keegi kogu maailmas ei ole mulle niipalju meelehärmi teinud kui teie, Toom, täna." Aga Toom sai oma tahtmise läbi viia ja oma meelejärgi torni."
Tõesti, valminud torn on kõrgeim Saaremaal. Vähe sellest, peamiselt K.-A. Thomi rahadega ehitati kirikusse uus tammine altar ja altaripiire.

Kesise haridusega ja paljudes asjades iseõppijana tegutsenud Thom mõistis suurepäraselt hariduse vajalikkust. Kui Kihelkonnal hakkas 1908. aastal tegutsema Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi kool, siis ruumide puudusel lubas kooli oma majja Karl-August Thom. Siia jäi kool kuni oma tegevuse lõpuni 1920.aastal.

Kahtlemata juhindus Thom oma tegevuses isikliku kasusaamise eesmärgist, kuid paljudel kordadel suutis ta näha kaugemale ja mõtelda mastaapsemalt kui enamus kaasaegseid. Paljudki tema ettevõtmised ei omanud mitte ainult ärilisi eesmärke, vaid olid märksa laiemad, uuenduslikumad omas ajas. Mitmetest K.-A. Thomi algatustest said alguse olulised protsessid paikkonna sotsiaalmajanduslikus elus.

Laevandusest laekub tulu Kihelkonnale

Kihelkonna kui keskuse kujunemisel oli määrav tähtsus 19.sajandi lõpus Papisaare sadamas alanud hoogsal laevaehitusel. Siin ehitatud laevadega teenisid Kihelkonna kandi ettevõtlikud kaptenid ja laevaomanikud raha, millega püstitati elumajad ja pandi käima tulutoovad ettevõtted. Tänu nende teenistusele kasvas ka asula. Nii mõnigi endine ookeanidel ja võõrastel meredel sõitnud laevamees paigutas oma säästud Kihelkonnale ehitatavasse kodusse.

Kunagi oli Papisaare omaette saar, mida ülejäänud Saaremaast eraldas väin. Nagu nimigi ütleb, kuulus saar pastoraadile. Ent juba 18.sajandi lõpuks oli saar ülejäänud Saaremaaga kokku kasvanud. Papisaare muutus omaette poolsaareks, jagades suurema Kihelkonna lahe väiksemateks Abaja ja Lülle lahtedeks. Papisaare kõrged kuusemetsad andsid ümbruskonna taludele ja mõisatele häid küttepuid. Puid hakati kaugemalegi vedama.

 
Papissaare rand
Esimesi teateid siinsest paadiehitusest kohtab juba 19.sajandi alguse mõisadokumentides. Algusaegade lihtsatele kalapaatidele lisaks hakati peale Krimmi sõda vette laskma ka suuremaid aluseid. Uute sõiduvahendite ehitamise platsiks kujunes Papisaare poolsaare tipus olev tuultele avatud nukk, mille juures Vilsandi kalurid kirikusse tulles randusid. Esimese teadaoleva laeva pani Papisaares purjede alla 1859.aastal Loonalaiu asunik Peeter All (1829-1898), kellest hiljem kujunes tunnustatud tuuker, võimekas laevadepäästja ja meremees. Laeva nimi oli "Adler". Veel ehitas ta "Richardi" ja koos Noarootsist pärineva Andreas Vesterbuschiga kahemastilise "Schnelle Rosalie".

Meresõit ja laevaehitus oli vajalik ka mõisnikele. Nii kuulus Tagamõisa rentnikule Theodor von Buxhoevedenile (1836-1892) kahemastiline "Nelly" (ehitatud 1869.a.) ja hiljem omandas ta veelgi suurema "Taggamoisa".

Kuigi laevaehitusega tegelejate esirinnas olid sageli Vilsandi saarelt võrsunud mehed, ei tähenda see, et kihelkondlastel oleks olnud kohalikus laevaehituses väiksem osatähtsus. Pealegi olid enamus neist vilsandlastest väikesaarele asunud endised Kihelkonna rannakülade talupojad, nagu näiteks Kullid, Teär ja Hannus. Mihkel Küll (1839-1881) ehitas koos vilsandlase Pavel Matvejeviga Papisaares purjeka "Maria Filsand", mis oli juba üsna kogukas laev. Kaupmees Karl-August Thom muretses endale esimese laeva 1880.a. Ta kasutas ära soodsa juhuse ning lasi koos Andreas Vesterbuschiga ära parandada Vilsandi taga karile jooksnud soomlaste purjeka "Maria". Sellest Thomi esimesest laevast sai päästelaev.

1885. aastal ehitati kahemastiline "Schwalbe", neli aastat hiljem lasi Thom koos Jaak Hausiga (1862-1935) vette "Anna Maria". Thom kuulus samuti 1893. aastal ehitatud kolmemastilise kuunari "Jupiter" omanike ringi. Veel enne seda, 1889. aastal, valmis Papisaares suurim Saaremaal ehitatud laev. See oli kolmemastiline "Estland", 130 jala pikkune hiiglane.

Kümne aasta jooksul (1896-1906) ehitati Kihelkonna vallas 11 laeva, neist kaks Koovi ja üks Pidula lahes. Ülejäänud alused valmisid Papisaare kahel ehitusplatsil, neist enamus kolmemastilised purjekad - galiotid. Alused kuulusid Kihelkonna ja Vilsandi laevaomanikele. Peale Papisaares valminute oli nende käsutuses ka mujal maailmas ehitatud aluseid, millest kõige legendaarsemaks on saanud Jaen Teäri "Rock City" ja "Cophangel", mille kaptenina seilas Enn Uuetoa ehk Kihnu Jõnn. Need laevad tõid kiiresti jõukust. Papisaares ehitatud kolmemastilised purjekad läksid maksma 6000-7000 rubla. Kogemused näitasid, et juba 3-4 aastaga teenisid nad end tasa. Nii näiteks veeti kevadeti, kui väinad veel jäävangis püsisid, Saaremaa looderannikult Tallinna esimesi halulaste. Liibavi ja Vindavi sadamaehitustele transporditi kive, Riiga karjasaadusi. Koju osteti elutarbelist kaupa.

Sajandivahetusel purjetasid kihelkondlased esimest korda Läänemerelt välja Atlandi ookeanile. Eriti tulus oli vedada paastuturska Põhja-Venemaalt Peterburgi, aga ka kivisütt edukalt tegutsevale Wildenbergi nahavabrikule Kuressaares ja Mustjala metsa Inglismaale. Nii andis laevaehitus ja laevasõit rannaäärsetest küladest pärit meestele tööd. Kogutud rahaga rajati oma moodsam kodu mitte enam metsatalusse või tuulisele rannakäärule, vaid aeglaselt kerkivasse Kihelkonna alevikku.

Oli ka selliseid meremehi, kes oma kapitali kaugematel meredel teenisid ja hiljem kodukanti tagasi pöördusid. Samaselt teenis oma algkapitali Vaiksel ookeanil seilates Karl Truuväärt (sünd. 1850). Juba tema rahvapärane hüüdnimi - Hiina-Kaarli - viitab kaugetele maadele. Kihelkonnale tagasi jõudnud, ehitas ta omale maja - praeguse ühistu kontori. See kuulub aleviku vanemate hoonete hulka ja on arvatavasti ehitatud sajandivahetusel.

Kihelkonnale soetas poe sel ajal juba tuntuks ja jõukaks saanud vilsandlasest tuuker ja sadamaehituse asjatundja Jaak Haus. 1912.aasta Kihelkonna valla kindlustatud hoonete nimistus kirjutatakse temale kuulunud Hausi kohast, mille elumaja oli ehitatud 1900. ja juurdekuuluvad aidad 1901.aastal. Hausi poe asukoht pole teada, kuid kindel on see, et ta ise poepidamisega ei tegelenud, vaid töötas mitmel pool mandril, juhtides sadamasüvendutöid.

Papisaares ei ehitatud ainult kihelkondlaste laevu, siin tahuti meresõidukeid ka kaugemalt pärit meestele. 1890.aastal ehitasid Lümanda jõukamad mehed Papisaares esimese ookeanipurjeka, kolmemastilise "Emma", kus Thomgi osanikuks oli. Peaosanikuks tõusis eesti purjelaevanduse suurkuju ja tuntud metsakapten Jaen Teär (1854-1925). Hiljem läks see laev tervenisti Teärile. 1892.aastal veeskasid Vilsandi laevakaptenid tugeva kolmemastilise "Davidi". Selle laevaga saadud tulu pani aluse nii Kihelkonna kui Vilsandi linlikumale ilmele. Püstitatud hooned olid laudvooderdise ja suuremate akendega, eenduvate tuulekodade ja katusealustega.
Hilisematel aastatel said jõukuse ja progressi märgiks värvilistest klaasidest akendega verandad. Täiesti uus oli majade värvimise komme, mis võeti üle Skandinaaviast ja Saksamaalt.

Kirikukülast kasvab alevik

Kihelkonnast kujunes sajandivahetusel kaubanduslik keskus, kus puudusid tööstuslikud väikeettevõtted ja tegutses võrdlemisi vähe käsitöölisi. Tasapisi kasvas talupojapoodide ja koloniaalkaupluste arv. Nii tegutses 1892.aastal kiriku läheduses kaks poodi. Üks neist, K.-A. Thomi koloniaalpood, asus kiriku juures nn. Thomi majas, teine, kellegi M. Renneri talupojapood, pidi olema Rootsiküla mõisa maadel. Võimalik, et see asus hiljem tegutsenud R. Hauseni poega samas kohas, Ausna majas. Igatahes oli see koht igati soodne paik kauplemiseks: siit möödusid kõik Tagamõisa poolt tulijad ja Rootsiküla mõisa külastajad. Selle sajandi algul tegutses kirikumõisa maadel juba kaks talupojakauplust ja kuskil Rootsiküla mõisa maadel asus Jakob Hausile kuuluv pood.

19.sajandi lõpukümnenditeks oli Kihelkonna kirikumõisast kujunenud traditsioonilise aastalaada paik. Nii on teada, et iga aasta 9. või 10. septembril peeti Pajumõisa kõrtsi juures aastalaata. Pole kahtlust, et laadaplatsiks kasutati praeguses keskuses olevat teeristi.

 
Kihelkonna apteek 1930.aastal
Kuressaarest kaugel asuv kujunev alevik vajas hädasti apteeki. 1899.aastal avatigi Kihelkonna apteek, omanikuks magister A. Allik, kes elas ja töötas Kuressaares. Tegelikult töötas Kihelkonna apteegis proviisor J. Kehring. Rohupood asus Thomi majas, kus hiljem ka kohalik arst endale ruumid üüris. Alates 1909.aastast mainitakse Kihelkonnal omaette apteegimaja.

19. sajandi viimastel aastatel kerkis Karl Truuväärti maja, mis esimest korda leiab mainimist 1902.-03.aasta Kihelkonna kinnistute nimekirjas. Selle vastas üle tee tegutses Pajumõisa kõrts, mida sajandi alguses rentis Karl-August Thom. Samal pool asus Jaan Reediku poeg Truuväärtile kuulunud Saia elamu. Seal töötas üks Kihelkonna kahest pagarist. Teine pagar, Artur Hiidel, kes valmistas peenemaid saiu, asus 20.sajandi alguses praeguse apteegi vastas. Talle kuulus suur hollandi tuulik, kus jahvatati ümberkaudsetele talumeestele.

1905.aastaks ümbritsesid aleviku peatänavat peale eeltoodud majade veel postkontor, Karl-August Thomi teemaja, kirik koos pastoraadiga. Selle taga oli kirikurentnikule kapten M. Hannusele renditud maa, vastas vana magasiait (ehit. 1810). Veel Rootsiküla mõisa poole minnes jäid paremale poole Aida talukoht hilisema nimega Halliku ja Raksi Jaagule kuulunud nn. "pisise elu". Edasi tuli juba Rootsiküla mõisa ühekordne palkidest peahoone koos majapidamishoonetega.
Lümanda poole suunduva teeharu ääres paiknesid kaks kaupmees Karl-August Thomile kuuluvat hoonetekompleksi - praegune metskonna maja ja mõned aastad tagasi lammutatud nn. Thomi maja. Linlikumat ilmet lisas asulale teemajas asunud Jaan Hõbeniku raamatupood, kus ka raamatuid laenutada sai.

 
Kihelkonna alevik 20.saj. alguses
Esiplaanil Karl Truuväärti maja
Seega oli 1905.aastaks Kihelkonna peatänav ääristatud uute, linna tüüpi, valdavalt kaubanduslike ettevõtetega. Lisaks neile oli pastoraadi ning Rootsiküla mõisa ümbrusesse tekkinud rida vabadiku-ja rendikohti, mis hiljem jäid aleviku piiridesse. Järgmisel aastakümnel jätkus uute hoonete ehitamine peamiselt kiriku taha jääva Tagamõisa suunduva tee äärde.

Esimesed teadaolevad andmed ja põhjalikuma ülevaate Kihelkonna asustusest andis ispravnik J. Tuuling oma ettekandes 1907.aastal. Tema aruande põhjal elas Kihelkonnal 1907.aastal 79 täiskasvanut, nende hulgas kõige enam kaupmehi. Töötas viis kaubanduslikku ettevõtet, neist kaks, O. Weide pood ja pagar J. Truuväärd saiapood asusid pastoraadi maa peal aleviku keskel.

Rootsiküla mõisa aladel töötas kaks poodi - R. Hauseni talupojapood Ausna kohal, ja A. Jürgensi pood Vesiku talu maadel. Seal tegutses ka kroonu viinamonopol asukohaga Minnuse talu vastas ja õllepood, mille täpsem asupaik on teadmata.

Tuuling märkis kohalike elanike peamiste tegevusaladena põlluharimist, meresõitu ja kalapüüki. Kihelkonnal väiketööstust, nagu Pidulas, Pajumõisas ja Vaigul, ei tekkinud, kuid kauplemiseks olid siin soodsad tingimused. Kauba kohalevedu toimus meritsi Kihelkonna sadama kaudu, keskmiselt peatus siin aastas 5 kuni 8 kaubalaeva. Põllumajanduslik tagamaa kaupade müügiks oli piisavalt lai.

Tuuling kirjutab ettekandes, et Kihelkonnal puudus suvituskoha maine. Suvitajaid ei liikunud, kuid kui vajati peatuspaika, siis saadi see Pajumõisa kõrtsi möbleeritud tubadest. Arvatavasti ei osanud politseiülem Tuuling näha neid võimalusi, mida kohale pakkunuks mudaravi. Ometi asusid siin tervistava muda leiupaigad ja mudaraviga tegeleti Kihelkonnal juba ligemale 100 aastat. Esimesed andmed Rootsiküla mõisale kuuluva rannaäärse mudaga ravitsemisest pärinevad aastast 1824. Sellest ajast alates käidi siin end ravimas. Hea laevaühendus Kihelkonna sadama kaudu laiendanuks tulevaste pantsientide ringi veelgi, kuni Riia ja Tallinnani välja. Tekkinud linlik keskus ja üüripindade ning öömaja olemasolu Kihelkonnal oleksid andnud võimalusi pikemaajalisteks peatusteks.

 
Vaade Kihelkonnale edelast. Vasakul kellatorn,
taga keskel A.Hiideli veski
Kihelkonna perspektiive mudaravi keskusena mõistis suurepäraselt noor, alles arstitööd alustav Siegfried Talvik (1878-1929), kui ta Kihelkonnale, oma esimesele töökohale oli saabunud. Hiljem sai S. Talvikust tuntud arstiteadlane ja Tartu Ülikooli kohtumeditsiini professor. Kuigi noor arst töötas siin lühikest aega (1907-1909), suutis ta käivitada kaks uut algatust. S. Talvik, kellele siinne ravialuste kontingent kahtlemata väikese ja vaesena tundus, nägi mudaravis suuri võimalusi. Küllap innustas teda ka Haapsalu, Pärnu ja Kuressaare kuurordi eeskuju alustama Kihelkonnal mudaravila rajamist. Üheks tema algatuseks saigi mudaravila ehitamine Kihelkonna Abaja talu mereäärsetele maadele. Raha ehituse alustamiseks saadi aktsiate müügist.

Mitmed Kihelkonna mõjukad kaupmehed ja laevaomanikud toetasid paljulubavat ettevõtmist aktsiate ostmisega. Hoonegi saadi katuse alla. Siis aga tekkisid Talvikul vastuolud mõjukate isikutega ja ehitus seiskus. Peatselt lahkus S. Talvik Kihelkonnalt ja nii jäigi mudaravila ehitus igaveseks lõpetamata. Hea võimalus muuta Kihelkonna kuurortasulaks jäi teostamata.

Ent teine Siegfried Talviku algatus - avada Kihelkonnal progümnaasiumitüüpi õppeasutus - teostus. Kui Talvik 1907.aastal Kihelkonnale tööle tuli, elas asulas juba piisavalt palju neid kaupmehi, laevnikke ja käsitöölisi, kes soovisid oma lastele gümnaasiumiharidust anda. Neid ei rahuldanud enam talupoeglik kihelkonnakool, mis oli külakooli loomulikuks jätkuks. Linlikumas keskuses muutus gümnaasiumiharidus hädavajalikuks. S. Talviku eestvõttel organiseeriti kõigepealt Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Kihelkonna osakond, mis alustas uue kooli korraldustöid. Loodav õppeasutus pidi olema ettevalmistavaks kooliks neile lastele, kes soovisid edasi õppida gümnaasiumis. Kuid rahvasuus kooliseltsiks kutsutud haridusseltsi tegevus ei piirdunud ainult uue kooli loomise ja haridustööga, vaid haaras kohapealset kultuurielu laiemalt. Korraldati ajastule omaseid näite-mänge, kontserte ja piduõhtuid.

Kõige olulisemaks sai siiski uut tüüpi kooli asutamine. Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Kihelkonna algkool ehk elementaarkool alustas tööd 1908.aastal kahe jaoskonna ehk klassiga. Esimesel aastal õppis koolis 30 last ühe õpetaja käe all. Järgmisel aastal, kui avati III jaoskond, kutsuti kooli lisaks teine õpetaja. Kool oli tasuline. Oma ruumid puudusid ja seetõttu renditi klassiruume madala üüri eest kaupmees Thomilt.

Elementaarkooli lõpetanud poisid said edasi minna gümnaasiumi I, tütarlapsed II astmesse. Väga oluliseks peeti rahvuslikku vaimsust, milles lapsi õpetati. Õpetus toimus eesti keeles, lisaks õpetati vene ja prantsuse keelt. Loodeti, et see kool levitab eestluse ideid ja piirab kadakasaksliku mentaliteedi vohamist Kihelkonnal.

Hoogsalt alanud õppetöö takerdus õpetajate vahetumise tõttu. Ent kool tegutses siiski edasi kuni 1920.aastani, mil kõik ümberkaudsed koolid ühendati Rootsiküla mõisa südames õppetööd alustanud Rootsiküla algkooliks. Taoline progümnaasiumi-laadne kool oli Saaremaa tingimustes täiesti erandlik nähtus ja viitas selgesti Kihelkonnal kujuneva keskuse linlikumale iseloomule.

Huvitav ettevõtmine oli seotud Kihelkonna lähedal asuvas Kurevere külas leitud lubjakivi ehk jaagarahu "marmoriga". Viimase tööstusliku tootmise alustamine oleks kahtlemata avanud Kihelkonnale võimaluse areneda märkimisväärseks tööstuskeskuseks. Juba 1888.aastal, kui tehti Jaagarahu lubjakivi esimesed keemilised analüüsid, avastati selle paljutõotavad omadused. Kohe tekkis mõte, et Jaagarahul on perspektiivikas alustada lubjakivi tootmist. Ent katsed siia kapitali paigutada jäid vaid katseteks. Kaevandamine toimus väikestes kogustes ja saaremaise turu jaoks.

Kui Riia ja Kunda näited olid suurepäraselt tõestanud, et heade lubjakivimaardlate juurde on tulus asutada tsemendivabrikuid, siis ei jätnud nende eeskuju ükskõikseks Karl-August Thomi sugust majanduslikult otsivat ärimeest. Tingimused tsemendivabriku ehitamiseks olid soodsad: sadam, väga heade keemiliste näitajatega tooraine ja põletusmaterjal Papisaare poolsaare metsade näol olemas. Arvatavasti oli see Thom, kes otsis Peterburist üles ärimehed, kes tema mõtet toetama hakkasid. Kihelkonna majandustingimused olid K.-A. Thomile ammuilma kitsaks jäänud. Ta vajas uusi investeerimisvõimalusi. Nii suutis ta 1904. aasta paiku koostada nende potentsiaalsete rahastajate nimistu, kes hakkasid ellu viima Kihelkonna tsemendivabriku mõtet. Jaagarahu sadama lähedusse kavatseti rajada võimas ettevõte portlandtsemendi, lubja ja ehituskivi tootmiseks. Aastatoodanguks planeeriti 130 000 tonni tsementi. Algkapital - 2 miljonit rubla - loodeti saada Peterburi suurärimeestelt, kelle eesotsas oli Karl Behn.

Loodi tehase asutamiskomitee, kuhu kuulusid peterburglaste kõrval Kihelkonna kaupmehed Karl-August Thom, Oskar Weide, Richard Hausen ja Oskar Vesberg (Port-Kilkond 1904).
Ettevalmistustööd käisid veel 1905.aastal, kuid siis asi soikus. Arvatakse, et tsemenditehase ideele said saatuslikuks 1905.aasta sündmused ja tsaaririigi pealinna jõudnud hirmutavad jutud eestlaste mässumeelsusest. Igatahes loobusid Peterburi kaupmehed ettevõtmisest. See aga tähendas kogu projekti lõppu, sest Kihelkonna kaupmeeste kapitalist ei piisanud tehase käivitamiseks. Nii laotas Kihelkonna suure šansi saada Kunda või Mõisaküla taoliseks tööstuskeskuseks.

***

 
Jürgensi maja Kihelkonnal
1910. aastaks oli Kihelkonna saavutanud linliku ilme. Enamust aleviku südamikku püstitatud hooneist ilmestasid värvitud laudvooderdis, avarad aknad ja klaasverandad. Aleviku selgroog Kihelkonna-Lümanda tee äärde ehitatud majade kujul oli selleks ajaks välja kujunenud. Järgnevatel kümnenditel hakkasid hooned kerkima kõrvalteede äärde. Kihelkonnast oli saanud mereline alevik, kus määravat rolli mängis rannikuäärne asend oma sadamaga ja tegevusalad, mis seotud merendusega.

Lisaks sellele omas suurt tähtsust piirkondlik kaubandus. Sajandialguse ühistegevusideede vaimus tekkis Kihelkonna ümbruses rohkesti kaubanduslikke ühistuid ja ühendusi. Nii on teada, et 1909. aastal tegutsesid Kihelkonna Tarbijate Ühing "Koguja" ja Kurevere Tarbijate Ühing "Ühendus". Esimese pood asus praeguse Kihelkonna kultuurimaja parempoolses tiivas ja teisel Jaan Hõbeniku talus Laagi külas. Paikkonna kolmas ühistu loodi hiljemalt 1913. aastal Lümandas. Tänu tihedamale asustusele ja sadamale muutus Lääne-Saaremaa kaubanduslikuks keskuseks siiski Kihelkonna alevik. 1913. aasta andmetel asus siin viis kauplust ja kaks joogiasutus.

I maailmasõja alguseks oli Kihelkonna lahe äärde välja kujunenud Lääne-Saaremaa suurim keskus - Kihelkonna alevik, mis oma linliku moe ja harituma ning antvärklikuma elanikkonnaga muutus koos Vilsandi saarega üheks külastatavamaks kohaks Saaremaal. Siia pääses nii maitsi kui meritsi. Kihelkonnal suvitasid Oskar ja Aino Kallas, Gustav Suits, Konrad Mägi, kontserdi andis Aino Tamm.
1912-1913. aastal loeti Kihelkonnal 13 elumaja ja 7 suvilat. Siin elas 50 alalist ja 45 ajutist elanikku. Kihelkonna aleviku territooriumi suuruseks loeti 9,78 tiinu.


REET TRUUVÄÄRT,
Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1995 - 1996

 
 

Sündmused / Events

<<  October 2014  >>
 Mo  Tu  We  Th  Fr  Sa  Su 
    4
  6  7  8
20212223
2728293031  
Saaremaa huvitavaim vaatamisväärsus on:
 
Bänner

Ilm Saaremaal