Tuletornid PDF Prindi

 

Tuletornid läbi aegade

 

Aegadel, mil tuletorne veel polnud, püüti veekogudel seilates rannikut mitte silmist lasta. Pimedal ajal süüdati kõrgematel kohtadel lõkked, et kauemaks merele jäänud leiaksid kodutee. Lõkete alla sätiti kivist või pinnasest kuhilaid. Merekaubanduse arengu, laevade kandevõime ja riskide suurenemisega kasvas vajadus rannikul pimedal ajal püsivalt töötavate tuletornide järele.

Tuletornide ehituskonstruktsioon ja välimus muutusid koos majanduse ja teaduse edenemisega. Läbi sajandite on tuletornide ehituslik areng olnud suunatud sellele, et kindlustada meresõitjatele kaugele nähtav ja teistest tule- tornidest kergelt eristatav tuli. Esimeste meremärkidena kanti 16. sajandil merekaartidele Kuressaare ja Maasilinna kindluse tornid. Sõrve alustati tulepaagi ehitamist 17. sajand keskpaigas.

Järgmiste tuletornide ehitamisega hakkasid tegelema rootslased niipea, kui nad siinsed maad oma valdusesse said (1645.a). Nad alustasid tuletornide rajamist Ruhnu saarele ja Sõrve poolsaare tippu juba järgmisel, s.o 1646. aastal.

Seoses Venemaa piiride laienemisega Läänemereni ja oma laevastiku tekkimisega Peeter I valitsemisajal tekkis ka vajadus Soome lahe faarvaatri ohtlike kohtade märgistamiseks. 18. sajandi esimesel veerandil rajati tsaar Peeter I käsul kivitulbad, millele sai pimedal ajal lõkketuld teha Kerile (Kokskär) ja Vaindloole (Stenskär).  Uusinkaupunki rahu (1721) alusel olid Venemaa valdusesse läinud ka Kõpu, Ruhnu, Sõrve, Riia, Kolka ja Seiskari tuletornid. Meremärkides süüdati Peetri käsul tuled vaid siis kui Venemaa laevastik oli liikvel.

Vene tsaaririigi merendusalane tegevus seiskus pärast Peeter I surma aastakümneteks ning loomulikult peatus ka tuletornide areng. 18. sajandi teisel poolel hakati sellega rohkem tegelema ning sel perioodil rajati rida kivist tuletorne: 1760. aastal Suurupisse ja Pakri neemele, 1765 Osmussaarele ja 1770.a Sõrve suur neljatahuline tuletorn, mis hävitati II maailmasõja käigus(pildil).

1801. aastal troonile asunud Aleksander I osutas laevandusele jälle suuremat tähelepanu ning uue sajandil algul tehti ära suur töö meremärkide rajamisel. Kaptenleitnant Leonti Spafarjevi energilise töö tulemusena rekonstrueeriti: Keri tuletorn (1803), Osmussaare (1804) ja Pakri (1808). Lisaks rajati uued tuletornid Tallinnasse Lasnamäele ja Mohni saarele (1806), Narva–Jõesuusse (1808) ja Vilsandile (1809).

Esimestes tuletornides oli valgusallikaks lõkkevalgus - põletati puitu, kuivi haokubusid, harvemini välismaalt imporditud sütt. Näiteks on teada, et tööaasta jooksul kulus Kõpu tuletornis ca 1000 sülda puid. Lõketest kuni algeliste valgustusseadmeteni jõudmiseks kulus mitu sajandit. Samal ajal kui paljudes Euroopa maades oli juba 18. sajandi lõpul tarvitusele võetud vastleiutatud katoptriline valgustusseade, kasutas Venemaa vana viisi enamasti puid ja sütt ning väga harvadel juhtudel küünlaid või õlivalgusteid.

 


 

 

19. sajandi esimesel veerandil hakati ka siinsetes tuletornides kasutama küünlaid ja õlilampe koos reflektoritega. Lähedalasuvaid tuletorne hakati eristama plinkivate tulede abil. 1817.a võeti Vilsandi ja Naissaare tuletornides kasutusele esimesed ringleva ekraaniga plinktuled.

Hoolimata 19. saj algupoolel rajatud ning rekonstrueeritud meremärkidest, kaebasid meresõitjad siiski tuletornide vähesuse ja nende kehva valgustuse üle Vene vetes. Selline olukord kestis Krimmi sõja lõpuni 1856.a, mille järel hakati mereteede märgistamisega energilisemalt tegelema.

20. sajandi alguseks oli Eesti vetes tuletornide ja sadamatulede arv kasvanud poolesajani. Nüüd asendati rida puitmärke kivi- ja raudtornidega. 1907 ehitati Laiduninale tellistest kaunis tuletorn koos teenistushoonetega (pildil), mis aga kaotas varsti oma tähtsuse ning juba I maailmasõja puhkemisel paigutati tema valgustusseade Kübassaare puittuletorni, mis küündis kaugemale Liivi lahte.

Esimese maailmasõja ajal rajati hulk ajutisi puidust tuletorne (nt Paralepa, Norrby Vormsis), mis aga juba paarikümne aasta pärast kasutamiskõlbmatuks muutusid ning asendada tuli. Rida tuletorne (Ruhnu, Ristna, Sõrve jt) sai ka sõjas kannatada ning seega oli iseseisvunud Eesti Vabariigil küllalt tegemist, et tagada meresõidu ohutus oma vetes. Esimestel aastatel tegeleti olemasolevate meremärkida taastamise ja remondiga.

1. jaanuarist 1941 läksid kõik tuletornid, meremärgid ja tulelaevad koos neid teenindavate laevadega NSVL Sõja-Merelaevastiku Hüdrograafia Teenistusele ehk muudeti sõjaväele kuuluvateks objektideks.

Alates 1950. aastast hakati NSVLs ellu viima tuletornide ja navigatsioonimärkide ehitamise programmi. Selle käigus rajati olemasolevate tuletornide juurde erineva otstarbega tehnilisi spetsiaalehitisi. Alates 1960. aastast varustati tuletorne elektrienergiaga ainult diislil töötavate automatiseeritud elektrigeneraatorite abil. Samal ajal alustati uute monoliitsest raudbetoonist tuletornide rajamisega. Uus tehnoloogia võimaldas ehitada erineva läbimõõdu ja kõrgusega silindrilisi, püramiidi- ja koonusekujulisi torne. Uues tuletorn ehitati ka Sõrve (52 m) 1960.

 


 

 

1993. aasta sügisel andis Vene Föderatsiooni sõjamerelaevastiku hüdrograafiateenistus vastavalt riikidevahelisele kokkuleppele Eesti Veeteede Ametile (EVA) üle Eesti territooriumil paiknenud tuletornid ja –paagid. Valdav osa rajatistest vajas remonti või renoveerimist ning meresõiduohutuse tagamiseks nõutaval tasemel ka tuleseadmete väljavahetamist. Arvestades arenenud mereriikide kogemusi (eriti Rootsi ja Soome) töötati välja Eesti navigatsioonimärkide moderniseerimise kava. Koostöös TA Küberneetika Instituudi arendusbürooga EKTA alustati ka kohalikele tingimustele sobiva navigatsioonitulede automaatika- ja kaugseiresüsteemi väljatöötamist ning juba 1995. aastal selle testimist ja juurutamist. Sajandivahetuseks olid kõik EVA halduses olevad olulisemad navigatsioonituled automatiseeritud ning käesolevaks ajaks kõik tuletornid ja –paagid lülitatud ühtsesse seiresüsteemi. Valdav osa EVA halduses olevatest tuletornidest on ka remonditud ja ajaloolised tuletornid kas renoveerimisel (Mohni, Vilsandi) või renoveeritud (v.a. Keri ja Sorgu).

Tuletornide automatiseerimisega langes ära vajadus nende mehitamise järele. Automatiseerimise tulemusena kadus ka vajadus tuletornide juures olevate kõrvalhoonete ja rajatiste järele ning EVA andis need vastavalt kehtestatud korrale üle kohalikele omavalitsustele. Tänapäeva tuletornides kasutatakse energiaallikatena päikesepaneele ja väikesi tuulegeneraatoreid.

 

Tänapäeval on meie saarel 6 töötavat tuletorni

 

Anseküla tuletorn seisab maantee ääres, Sõrve sääre kitsama koha peal. Torn moodustab liitsihi Lõu tulepaagiga. Vanasti oli Lõu lahte teed näitava liitsihi ülemiseks osaks Anseküla kiriku sale torn. Kuna kirik 1944. aastal hävis, siis ehitasid Vene sõdurid 1953. aastal kiriku kohale uue tuletorni. Metsa kasvades ei paistnud tuletorn enam merele ning seepärast ehitati 2005.a tuletornile pikendus sõrestiku näol, mis 2007.a asendati kinnise osaga. Neljatahulise ülalt musta ja alt valge tuletorni tule kõrgus merepinnast on nüüd 42 meetrit.

Samasse ehitusperioodi (1952-1954) kuuluvad veel Sõrve poolsaarel Torgu vallas asuvad neljatahulised kivibetoonist Kaavi ja Loode (pildil) tuletornid ning Pihtla vallas Liivi lahe ääres asuv Sääretuka tuletorn. Kõigi kõrgus jalamist on 15 meetrit. Nii Loode kui Sääretuka tuletornide jalamilt võib nautida kaunist merevaadet.

Lõu tulepaak asub Sõrve poolsaare põhjarannikul. Armas Luige poolt projekteeritud ning tema juhtimisel 1934. aasta sügisel ehitatud tuletorn asub endise puitkandelaabri koha peal. Monoliitsest raudbetoonist torni kõrgus alusest on 9 meetrit ja tule kõrgus merepinnast 11 meetrit.

Sõrve tuletorn. Sõrve (Zerel) sääre tippu, ühte kaunimasse paika Saaremaal, rajati algeline ülestõstetava koldega tulekorv juba 1646. aastal. Esialgne tulepaak asendati 1770. aastal neljatahulise kivitorniga, mis aga sai I maailmasõja ajal tugevasti kannatada. Hävis ka säärel olnud merepäästejaam. Viimases ilmasõjas hävinud torni asendas 1944-1960 ajutine püramiidjas puittuletorn. Praegugi tegutsev raudbetoonist torn valmis 1960. aastal.

Kübassaare tuletorn. Saaremaa kõige idapoolsemasse ossa, Kübassaare poolsaare tippu rajati 1914.a puidust tuletorn, mis varustati Laidunina tuletornist toodud 6. järgu Fresneli aparaadiga. 1923. aastal põles tuletorn pikselöögi tagajärjel maha, aasta hiljem (1924) valmis samas Eesti randade vanim raudbetoontorn. Ümmarguse, laternaruumi ja rõduga betoontorni kõrgust suurendati 1939. aastal ja sellisena on torn säilinud tänapäevani. Uuendatud on vaid tehnilist aparatuuri. Kübassaare tuletorn täidab tähtsat rolli Suure Väina mereliikluses.


 

 

Lainunina päevamärkLisaks töötavatele tuletornidele asub Saaremaal mitu huvitavat endist tuletorni. Pilkupüüdvaim neist on muinsuskaitse all olev Laidunina päevamärk (pildil) Laimjala vallas, mille ehitamise aasta on 1907. Tsaari-Venemaa tuletorniteenistusele kuuluvas kompleksis olid peale torni enda vahimaja, saun, ait, majakavahi elumaja, kütuseait ja kelder. Üsna varsti aga selgus, et tuletorni asukoha valik oli ebaõnnestunud, kuna valgus ei ulatunud Liivi lahes Balti laevastiku jaoks olulistesse kohtadesse ning Laidunina valgustusseade paigutati kiiruga rajatud Kübassaare puittorni. Tuletornide kuldaegu meenutab vaid lagunev tellistorn, kõrvalhoonete materjal on laiali tassitud.

Mahajäetud Kiipsaare päevamärk seisab Harilaiu rannas (Kihelkonna vald). Puittulepaak püstitati Harilaiule juba 1879. aastal. Meie päevini säilinud 25 m kõrguse raudbetoonist torni ehitas firma Maximilian Arronet & Otto de Fries Kiipsaare neeme keskele, mõlemast rannajoonest ca 100 meetri kaugusele 1933. aastal. Rannaprotsesside toimel vajus veepiirile "nihkunud" majakas 1992. aastal viltu ja jäi peale Nõukogude vägede lahkumist peremeheta varaks, mille vald müüs eraomanikule. Samuti eraomandis olev Oiu (Oju) päevamärk on Kihelkonna liitsihi alumine märk, liitsihi ülemiseks päevamärgiks on Kihelkonna kiriku torn. 1954. aastal ehitatud Oiu tuletorn on kaheksatahuline 18 meetrit kõrge betoontorn.

Viirelaiu tuletorn asub Suure väina lõunaosas Viirelaiu (kuni nimede eestistamiseni 1933. aastal Paternoster) idatipus. Sagedaste laevahukkude poolest erilise kuulsuse omandanud tähtsal laevasõiduteel hoiatab tuletorn meremehi Viire kurgu ohtlike vete eest, kuhu sisenedes oli vanal ajal kombeks lugeda meie- isapalvet. Tänapäevase nime on saar tõenäoliselt saanud merelinnu viirese järgi.

Abruka tuletorn. 1897. aastal ehitati Abruka saare idakaldale kaks puidust tuletorni, mis turvasid 1845.a avatud Peterburi ja Riia vahelist aurulaevaliini. Esialgu oli ülemine tuletorn laudvooderdisega, kaheksatahuline ja umbes 30 meetri kõrgune. Kokku oli tornil 8 korrust ja 3 lahtist rõdu. Algselt põletati tornis atsetüleengaasi. Tuletorn oli arhitektuuriliselt muljetavaldav vaatamisväärsus. 1931. aastal asendati puittorn raudbetoonist tuletorniga. 1970. aastatel paigaldati tuletornile elektriline aparatuur. Raudbetoonist tuletorni kõrgus alusest on 36 meetrit ja merepinnast 38 meetrit. Värvilt on torn valge, ülaosas on mustad rõhttriibud. Tuli paistab 9 meremiili kaugusele. Tuletorni avamist külastajatele ei planeerita. Torn on Abruka matkaraja osa, rajal on tuletorni tutvustav infotahvel.

Tänaseni säilinud Vilsandi tuletorn ehitati 1809. aastal. 1860. aastal paigaldati Vilsandi torni Kõpult toodud Fresneli dioptriliste klaasprismadega varustatud valgusti. 1870.a ehitati tuletorn põhjalikult ümber: paigaldati uus trepp, metallist latern ja püsiva tulega 1. järgu Fresneli aparaat. Seda peeti tol ajal üheks paremaks pidevat valgust andvaks majakalambiks Baltikumis. Tuletorni remonditi mitmeid kordi, viimane suurem remont oli tuletornis 1957. aastal ning sellisel kujul on see säilinud tänapäevani. Nii Vilsandi tuletorn kui siin säilinud merepäästejaam on muinsuskaitse all.

Ruhnu tuletorn. Ruhnus paiknes üks kahest praeguse Eesti alade kõige algelisemast navigatsioonimärgist – tulekorv. Rootsi admiraliteedi otsusega rajati sarnased viipemajakad ka Sõrve otsa ning Kolka neemele, et turvata laevaliiklust Liivi lahel. Ruhnu saare läänerannikule püstitati ülesvinnatava tulega puidust tulepaak 1646. aastal.
1757 ehitati Ruhnu idaküljel kõrguvale Haubjerre mäele (saare kõrgeim koht) uus tulepaak, mis aja jooksul lagunes. 1860 alustas tööd uus tuletorn, 32 m kõrgune kuuetahuline kollaseks värvitud tüvipüramiid.
1877 asendati see Prantsusmaal, Le Havre'i tehases valmistatud detailidest kokku pandud punase metallsilindertorniga. Läänemere piirkonnas on see arhitektuurilt ainulaadne ning seetõttu ka IALA arhitektuurimälestiste nimistus ja muinsuskaitse all. Üle saja aasta töötanud metalltorn on tänaseni töökorras. Veeteede Ameti hallatav tuletorn on aastast 2004 mehitamata, kõrvalhooneid kasutab piirivalve.

 
 

Sündmused / Events

<<  Октябрь 2017  >>
 По  Вт  Ср  Че  Пя  Су  Во 
        1
  2  3  4  5  6  7  8
  9101112131415
16
     
Saaremaa huvitavaim vaatamisväärsus on:
 

Ilm Saaremaal