Eestis on 1502 saart ja laidu, neist valdav osa Läänemeres ning mõned Peipsi järves. Saared võtavad enda alla 9% Eesti maismaa pindalast. Kogukonnaga püsivalt asustatud saari on 12.

Saaremaa koos Muhumaaga ja Hiiumaa koos Kassariga on vähemalt Eesti mõistes suured saared, nendele lisaks on kogukondadega asustatud veel Kihnu, Vormsi, Ruhnu ja Piirissaar (saarvallad); Prangli, Abruka, Vilsandi ja Manilaid (suuremate valdade saarelised osad). Üksikud alalised elanikud on Naissaarel, Vahasel, Kesselaiul, Aegnal ja ehk veel mõnel saarel ja laiul.

Võrreldes 1939. aastaga on saarte rahvaarv vähenenud 32%. Enne II maailmasõda elas 40-1 saarel 78 000 inimest, neist 91% elas kahel suuremal saarel - Saaremaal ja Hiiumaal. 1999. a. algul elas saartel 52,8 tuhat inimest, s.o. 3,6% kogu Eesti elanikkonnast, neist 97% Muhus, Saaremaal ja Hiiumaal.

Saarte urbaniseerumisaste on märgatavalt madalam Eesti keskmisest, mis teatavasti on 69%, vaid 40% saarte rahvastikust elab kahes saartel asuvas linnas.

Eesti saartele on iseloomulik hõre asustus. Meie saarte asustustihedus on keskmiselt 11 in/km² ja rahvastiku vähenemise tendents jätkub.

50 aasta pikkuse Nõukogude okupatsiooni jooksul asusid Eesti saared NL läänepiiril. Keelualaks ehk piiritsooniks olemine tingis saarte tavapärasest suurema poliitiliselt sihipärase isoleerituse. Kõik varasemad ülemere kontaktid katkestati, saarte elanike laevasõidu - ja purjetamistraditsioonid katkesid suures osas. Saarte jaoks traditsiooniliste turismi ja puhkusega seotud tegevusalade arendamiseks olid võimalused väga piiratud. Mõnedel saartel oli välja suretatud ka kalapüük. Infrastruktuuri arendati eeskätt Nõukogude piirivalve huvides. Selline isoleeritus omakorda tagas looduskeskkonna puutumatuse ja ranna alade täisehitamisest puutumatta jäämise.