Sada aastat tagasi kuulus Saaremaa Liivimaa kubermangu koosseisus Vene keisri piiramatu isevalitsuse alla. Venemaad loeti küll mahajäänud agraarmaaks, kuid Saaremaa arenes merenduse, kultuuri ja majanduse alal Riia kaudu siia tunginud Lääne Euroopa mõjude tõttu ülejäänud impeeriumist kiiremini.

Kõige ilmekamaks näiteks on see, et märtsis 1900 esitati Kuressaare Laurentiuse kirikus kohalike jõududega J. S. Bachi Matteuse Passiooni I osa. Isegi praegu oleks meil nii nõudliku suurteose esitamisega raskusi.

Üsna üldine ja heal tasemel oli siin, võrreldes Venemaa teiste osadega, kirjaoskus, mis suurelt osalt oli ka Kaarma Õpetajate Seminari kasvandike üle veerand sajandi kestnud tulemus. Haridust saanud teadlikud Saaremaa talunikud aga ostsid päriseks talukohti, et edendada põllumajandus - tootmist mõisate tasemele, kus peeti juba tõukarja ja juustukodades valmistati kuulsaid ja nõutud juustusorte, sest Saaremaa liigirikas taimestik vääristus loomasöödas kvaliteediks, mis hakkas ka reaalset tulu andma.

Juustupiima toobist maksti sel ajal lehmapidajale 3 - 4 kopikat, mis oli kahe kanamuna hind.
Kui 19. sajandil valmistati mõisates Saaremaa viljast palju viina, mida müüdi ka 144. külakõrtsis, siis 1900.a. mõisakõrtsid suleti ja nõuti nende ümberseadmist teemajadeks. Viina hakkasid müüma 7 monopoolset riigiviina kauplust. Kodune õllepruulimine aga kosus. Omatehtud märga ei tohtinud enam võõrastele müüa. Seda võis niisamuti mekkida anda.

Kõige paremale järjele oli eelmise sajandi vahetuseks tõusnud Saaremaal merendus. Kuressaare merekoolis oli uue aasta saabudes käsil üheksas õppeaasta. Märtsis paastu - maarjapäeva paiku lõpetas kursuse kolm kaptenit, viis kaugsõidu tüürimeest ja kolmkümmend üks ligisõidu tüürimeest, kes võisid seilata ka halulaevade kipritena.

Sügisel alustati 53 noormehega, eksamid sooritasid 39, neist 25 hiidlast. Meremehed viis koolipinki asjaolu, et viisteist aastat tagasi oli alanud eesti soost randlastel tugev laevaehituskihu. Soodsaid olusid kasutades ehitati aastas üle kümne puust purjelaeva.

Ka aastal 1900 ehitati Saaremaa randades 13 laeva, neist 4 üle 100 registertonnised. Laevad ja välislaevadel seilavad meremehed tõid sisse kena kopika - mõnisada tuhat rubla aastas (võrdluseks võiks mainida, et uue elumaja ehitamine koos rehealusega maksis 350 - 400 rubla).

Tuhat uut elumaja aastas! Ka Kuressaare linn oli oma majade kindlustus - väärtuselt kaugel ees Viljandist ja Rakverest, rääkimata Haapsalust. Linnas elas 15 - 16 laevaomanikku ja üle kümne kaugsõidu kapteni. Sadama tänavas on veel alles mõned nende ehitatud majad.

Saaremaa rüütelkond oma maapäeval ei saanud samuti mööda laevasõidu probleemidest. Peaküsimusena arutati liiklusolusid Suures Väinas.

Otsustati riigi toetust kaasates tellida jäämurdja tüüpi laev Kuivastu ja Virtsu vahelisele liinile. Teine oluline küsimus oli tee parandamine Kuressaare linna ja Roomassaare sadama vahel. Soovitati sinna rajada isegi raudtee, hobusega veetava trammi jaoks. Raudtee ehitamise ideed Keilast üle Kessulaiu ja Muhu Kuressaare kaudu Kihelkonnale pakkusid ajakirjanduses mitmed soliidsed mõtlejad.

Asi seisis selles, et Venemaal oli sel ajal Läänemeres üksainus jäävaba sadam Liibavi (Liepaja).
Teiseks pakuti uut sadamat Kihelkonna lahte.

Pealegi hakkasid ärimehed uurima võimalusi Kihelkonnale tsemendivabriku rajamiseks. Saaremaal tegutses seni ju ainus tõsise vabriku nägu ettevõte, Wildenbergi nahavabrik.

Suured kiidusõnad kuulusid Jakob Weisele, kes rajas aastal 1840 esimese mudaravila, mis linnale kuulsust tooma hakkas. Roomassaare mudaravila rajati aastal 1875. Viimane aga tõmbas linna rikkaid patisaksu, kelle pärast ja kaudsel toel hakkas paranema linna heakord. Kõik olid aga selle poolt, et Suurlahe ammendamatutest ravimuda varudest linn ka pisut väljapoole müüa saab. Prooviks eksporditi Dunaburgi ehk tänapäeva Daugavpilsi 16 tünni, igaühes 200 toopi ravimuda.

Kogu saarel käis sitke venestamine. Tsaari tahe ühise usu ja ühise keele juurutamisel oli tugev. Veel tugevam oli aga aadlike ja talupoegade vastuseis oma emakeele säilitamiseks. "Arensburger Wochenblatt" kirjutas saksa keeles ja "Saarlane" eesti keeles. Valla - ehk külakoolides anti algõpetust samuti emakeeles.

Ja maamees luges tõlgi vahenduseta lehest, et vakk rukist turul maksab 3 rubla 30 kopikat, sada räimest 35 kopikat ja nael (409 grammi) võid 22 kopikat. Naelane siiakala maksis 9 kopikat ja eelmisel aastal oli Väikeses väinas enne jõule olnud niipalju angerjat, et naelast küsiti ainult 9 kopikat. Umbes 200 meest oli neid uniseid, talvitumiskohta otsivaid siuge ahmimas ja kalakaupmehed, kes õigel ajal jaole said, lõid hinna alla.

Pikka aega oli pudel viina, nael angerjaid ja nael võid olnud ühes hinnas. Nüüd oli see tasakaal imeliku juhuse tõttu paigast ära nihutatud.