Väikeses, tänapäeval peamistest ühendusteedest selgelt kõrvale jäävas Tõnija külas on juba ammustest aegadest teada rida kivikalmeid või raunu, nagu neid nimetab kohalik rahvas.

Jalutades läbi Tõnija, Rõõsa ja nende vahele jääva Põllu küla põldude ja karjamaade, märkab arheoloogi silm eri aegadest pärinevaid muistiseid:
pronksi- või eelrooma rauaaja kivikirst-kalmeid, meie ajaarvamise alguse neljakandilise põhiplaaniga tarand-kalmeid ning viikingiaegseid kiviringkalmeid.

Osa sealt saadud juhuleidudest osutab paikkonna keskaegsele asustusele. Pilti ilmestavad küllap eri aegadest pärinevad muinaspõldude jäänused, mis eriti hästi on säilinud Tõnija ja Põllu külade vahele jääval kivisel ja kadakasel karjamaal. Viimast nimetas kohalik rahvas veel 20. sajandi algul Hiiepõldudeks.

Soodus geograafiline asukoht

Pidades silmas Tõnija-Rõõsa perifeerset paiknemist tänapäeval, kerkib loomulik küsimus, mis on tinginud selle paikkonna tähtsuse eelajaloolisel ajal. Ajalugu on näidanud, et sajandite jooksul keskused nihkuvad ning omaaegne keskpunkt võib aja möödudes osutuda tähtsusetuks äärealaks.
Saaremaa lõunarannikul tuleb arvestada ka maatõusuga, geoloogide hinnangul tuhande aasta jooksul umbes 2,5 meetrit, mis siinseid madalaid rannikualasid tundmatuseni on muutnud.

Heites pilgu Tõnija ümbruskonna kaardile, võib hõlpsasti märgata, et meie ajaarvamise algul on siin olnud tegemist rannalähedase asustusega. Soodsalt liigendatud rannajoon ning hilisemate Tõnija ja Rõõsa külade vahel merre suubuv Maadevahe jõgi moodustasid ilmselt ka looduslikult sobiva sadamakoha.
Viimast võiks otsida omaaegse Pisara küla lähedusest, millest praeguseks on säilinud vaid ahervared. Piirkonna viljakates põllumaades ning läbi sadama toimuvas kaubavahetuses võibki näha Tõnija ümbruskonna tähtsuse peamisi tegureid esiajaloolisel ajal.

Mõned sajandid enne ja pärast ajaarvamise vahetust, s.o. eelrooma ja rooma rauaajal polnud Saaremaa kuigi tihedalt asustatud. Tõnija-Põllu asukate lähimad naabrid elasid praeguses Kalli külas, mis tol ajal võis kujutada endast vaid üksikut suurtalu, ning 6-7 km kaugusel ida pool, soo teisel kaldal praeguste Kahtla ja Üüvere küla maadel.
Tõnijast põhja poole jäi vaid suur soo, napilt 2-3 km lõunasse aga mererannik.

Kaevamised Tuulingumäe tarandkalmel

1995.-1997. aastal toimusid arheoloogilised kaevamised ühel Tõnija ümbruse silmapaistvaimal muistisel - Tuulingumäe-nimelisel künkal (Mägi-Lõugas 1996, 1997; Mägi 1998).

Väliskuju järgi otsustades oli tegemist tarandkalmega, mis leidis kaevamistööde käigus ka tõestust. Künka nimi näis viitavat sellel paiknenud tuuleveskile, mida aga kohalik rahvas enam ei mäletanud. Nimi elab siiski kauem kui rahva mälu ning nii avastasimegi tarandkalme väljapuhastamisel, et osa sellest oli rikutud ilmselt mõnesaja aasta eest künkal paiknenud tuuleveski jala läbi.

Tuulingumäe kaevamisi rahastasid erinevad instantsid:
Saaremaa Muuseum, Valjala vallavalitsus, Ajaloo Instituut ning Riiklik Muinsuskaitseamet, enamik rahast tuli aga Gordon ja Mary Snow poolt Inglismaal organiseeritud fondist "Eesti arheoloogia".

Kaevamiste leiud magasineeritakse vastastikusel kokkuleppel Saaremaa Muuseumis peanumbri A - 1466 all. Kaevamisi juhatas Ajaloo Instituudi arheoloog Marika Mägi, osalesid mitme Eesti, Soome ja Taani ülikooli üliõpilased.

Varasem uurimislugu

Tõnija kalmed olid asjaarmastaja-arheoloogidele teada juba möödunud sajandil.
1911. aastal kaevas mõningaid Hiiepõldude kalmeid parun B. von Toll.
1920. aastate algul külastas piirkonda Soome päritolu arheoloog Aarne Michael Tallgren, kes Tartu ülikooli professorina pani aluse Eesti professionaalsele arheoloogiateadusele. 1921. aastal teostas Tallgren väiksemamõõtmelisi kaevamisi Tuulingumäel, mille tulemusi ta kirjeldas oma Eesti arheoloogia ülevaates (Tallgren 1925:47). Kuna Tallgreni kaevamisaruanne pole säilinud, ei ole võimalik tema kaevandit täpselt lokaliseerida.

Kaevamiste tulemustest järeldas Tallgren, et saarlaste matmiskombed rooma rauaajal (100-400 p. Kr.) ei võimalda eristada üksikmatuseid, eriti surnu põletamise tava tõttu. Tuulingumäe kalme dateeris ta sellest leitud luukammi järgi p. Kr. 4. sajandisse (Tallgren 1925:47, joon. 60).

Tallgreni dateeringu õigsusele on osutanud hiljem Eesti arheoloogiliste kammidega tegelenud Heidi Luik (suuline informatsioon) ning sellega pole vastuolus ka 1995.-1997. aasta kaevamiste tulemused.
1995. aasta arheoloogiliste uurimistööde algul polnud Tallgreni kaevendist maapinnal selgeid jälgi märgata. Tuulingumäe künka idaots oli lõhutud 20. sajandi algul sinna võlvitud keldrit ehitades, mille käigus saadud üksikud leiud ärgitasidki Tallgrenit Tuulingumäel kaevama.
Keldrist edelasse jäävat umbes 3 x 3 meetri suurust madalat lohku võikski oletamisi pidada Tallgreni kaevendiks. Väikest, Tuulingumäe tallu viivat kruusateed rajades oli lõhutud ka künka lääneots, kuid nagu hilisemate kaevamiste käigus selgus, polnud kalme sinna ilmselt ulatunudki.

1995.-1997. aasta kaevamised

Kolmel aastal Tuulingumäel toimunud kaevamised hõlmasid kokku 139 m². Nende käigus puhastati välja neli tarandit, mis tähistati avamise järjekorras idast läände numbritega.
Kõikide tarandite suuruseks oli keskmiselt 6 x 2 meetrit ning need olid orienteeritud kagust loodesse. Ülejäänutest varasemateks osutusid tarandid III ja IV, mis ilmselt olid püstitatud üheaegselt. Sissepääs kalmesse oli paiknenud IV käime S-otsas, kus seda markeerisid püstloodis paeplaadid. III ja IV tarandi vahesein oli vaid osaline, sellest puudus põhjapoolne kolmandik. Suur loodepoolne nurgakivi oli oma esialgselt kohalt nihkunud ning libisenud piki künka nõlvakut umbes meetrijagu allapoole.

Tarandid I ja II olid ehitatud eelmiste külge hiljem. Nende müürid olid silmnähtavalt väiksematest, peamiselt raudkividest, millele oli laotud lapiti paeplaatidest müür.
Ka kõige tihedam inimluude ja hauapanustega ala tarandis II oli nii alt- kui ka pealtpoolt sillutatud paeplaatidega. Müür katkes tarandite ühises põhjapoolses nurgas, moodustades sissepääsu mõlemasse tarandisse.

Tarandist II leiti rohkesti inimluid ning hauapanuseid, neist osa importkaup Läänemere kagurannikult, tarand I oli aga peaaegu tühi, sisaldades vaid vähesel määral loomaluid.

Tarandite I ja II ehitust käsitledes tuleb siiski märkida, et II tarandi idasein oli idapoolsest küljest sirgelt laotud, mis viitab sellele, et I tarand võiks olla ehitatud II tarandi külge mõnevõrra hiljem. Seega ei saa välistada, et tegemist on ülejäänud Eesti tarandkalmeteski üsna levinud nähtusega, kui tarand ehitati küll valmis, kuid sinna ei maetud. "Tühjad" tarandid viitavad eelkõige ilmselt tarandkalmete polüfunktsionaalsusele: need polnud pelgalt matuse -, vaid ka kultusekohad.

Üks kalme teise all

Märkus, et I tarand oli leidudest tühi, vastab tegelikult vaid osaliselt tõele.
Leiutühjad olid selle ülemised kihid, jõudnud aga mitmekümne cm sügavuses tasemeni, kus ootasime tarandkalme rajamise aegset looduslikku tasapinda, hakkasid ootamatult välja tulema leiud, mille võis dateerida tarandist II saadud hauapanustest umbes 400 aastat vanemaks!

Üsna loomulikult tekkis oletus, et tarandkalme on rajatud mingi varasema, meie ajaarvamise vahetuse aegse ehk eelrooma rauaaja kalme peale.
Sellele viitas ka fakt, et tarandkalme lõunasein oli kujutanud enesest otse maapinnale laotud paeplaatidest müüri, erinedes seega täielikult eriti III ja IV tarandi ülejäänud, massiivsetest raudkividest seintest.
Jäi mulje, et tarandkalme ehitusel oli ära kasutatud mingit varasemat konstruktsiooni, s.o. paekivimüüri, mis pealegi oli III tarandi lõunapoolsetes nurkades jäänud osaliselt tarandi küljemüüride kivide alla.

Kõik need oletused leidsid toetust 1997. aasta kaevamistel. Need olid planeeritud vaid kahenädalasena, eesmärgiks uurida läbi mõned kalme avamata jäänud äärealad. Kaevendi laiendus lõuna pool tarandeid III ja IV paljandaski tavapärase tarandite juurde kuulunud äärevare, s. o. paeklibust kihi koos iseloomulike leidudega. Üllatus ootas arheolooge aga varasema kaevendi kagunurka tehtud 13 m² suuruses laiendis.

Idapoolse kaevendi laiendusega lõikasime osaliselt eespool mainitud lohku keldri kõrval, võimalikku Tallgreni kaevendit 1921. aastast. Lohk oli kausja kujuga ning oma äärealadel polnud see ulatunud varasemat kalmekihti rikkuma.
Oma esialgsel asukohal paiknevad kivid välja puhastanud, selgus, et tegemist oli umbes ajaarvamise vahetusest pärineva väikestest korrapäratult üksteise külge ehitatud taranditest koosneva kalmega, mis vähemalt osaliselt oli ulatunud hilisema tarandkalme alla.
Kuna 1997. aasta kaevend oli mõeldud vaid hilisema tarandkalme ääreala väljapuhastamiseks, oli selle ulatus piiratud ega võimaldanud varasema kalme ehitust täpsemalt selgitada. Kaevendisse mahtunud üks terve ja kaks osalist väikest paeplaatidest kastitaolist moodustist ei jäta varasema kalme tüübi osas siiski mingit kahtlust.

Tuulingumäe kalmete rekonstruktsioon

Asustusüksus oli kujunenud tänapäeva Tõnija küla ümbrusesse juba pronksiajal, 1500-500 aastat e. Kr.
Tolleaegsed asukad on ilmselt maetud Tõnijalt Rõõsale viivast teest vasakule jäävatel (endise nimega) Kooljamäe põldudel leiduvatesse kivikirstkalmetesse.

Aja möödudes muutusid ettekujutused hauatagusest elust ning viimasel sajandil e. Kr. või ajaarvamise vahetusel rajati tänapäeval Tuulingumäe nime kandvale künkale varane tarandkalme. Selle ehituskäik pole täielikult selge, kuid ilmselt koosnes see algselt ühest kiviaeda meenutavate müüridega nelinurksest tarandikust, millele ajapikku lisati teisi.

Koht ümbruskonna kõrgeimal künkal oli kalmele sobiv: siit paistis see hästi kätte nii kohalikele elanikele kui ka juhuslikele möödujatele, andes tunnistust sinna matva perekonna jõukusest ja võimust.

Hiljemalt aastal 100 p. Kr. kalmesse matmine arvatavasti lakkas, niipalju kui võib otsustada surnutele kaasa pandud esemete järgi.
Koht püsis puutumatuna vähemalt kaks sajandit. Võimalik, et kalme müürid olid hakanud lagunema, kuid igal juhul olid need endiselt nähtavad, kui samasse kohta 4. sajandil p. Kr. rajati uus, kahetarandiline kalme.

4. sajandi tarandkalme ehitamisel kasutati ära veel säilinud varasema kalme paekividest müüri, kuid tarandite ülejäänud seinad püstitati suurtest raudkividest. Oma monumentaalsuses võib Tuulingumäe kalmet pidada üheks Saaremaa silmapaistvaimaks tarandkalmeks. Oli see märk perekonna kasvanud võimsusest?

Kuna lähiümbruskonnas pole teada rohkem tarandkalmeid, võis tegemist olla piirkonna juhtiva perega. Vahest andis aga kaugele nähtav kalmeehitus tunnistust hoopis mingi uue suguvõsa jõukusest, mida rõhutati eeskätt vähendamaks vana, oma aja ära elanud eliidi mõjuvõimu?

Need on küsimused, mis ilma piirkonna kompleksse uurimiseta peavad jääma esialgu vastuseta.

4. sajandil Tuulingumäele rajatud kalme koosnes kahest osast, millest matmiseks kasutati peamiselt ühte. Kalmesse sisenemisel esimene, suurtest raudkividest tarandik - tarand IV - oli mõeldud eelkõige loomade ohverdamiseks või rituaalsete söömaaegade korraldamiseks, kuigi lisaks loomaluudele ja savinõukildudele leiti sealt ka veidi inimluid. Niisiis oli tegemist kompleksiga, mis oli ühtaegu nii matmise kui ka riituste koht.

Võib-olla oli see omamoodi templihoone, umbes selline surnumaja, nagu me neid tunneme idapoolsete sugulasrahvaste juures. Kivivundamendi peal võis olla puitkonstruktsioon, mis pole tänapäevani säilinud ning mille olemasolu või puudumist pole seega enam võimalik kindlaks teha.

Mõni aeg peale nimetatud kahetarandilise kalme rajamist, 4. sajandi lõpul või 5. algul laiendati kalmet algul ühe ning seejärel veel teise tarandiga - taranditega II ja I.

II tarandi leiud annavad tunnistust perekonna mõjuvõimu kasvust. Eriti tuleks siinkohal mainida rauast karjasekeppnõelast, rauast profileeritud peaga nõelast ning nende vahel rippunud raudketist ja 11 klaashelmest koosnevat uhket rinnakeed, pronksist ämbrikujulisi ning merevaigust ripatseid.
Taolised ripatsid on Eesti arheoloogilises materjalis haruldased eksportkaubad, mille kaasamatmine viitab kohaliku eliidiperekonna mõjuvõimu seotusele soodsa sadamakohaga.

Tuulingumäele matnud pere jõukusest annavad tunnistust ka samast leitud kassi luud. See on vanim teadaolev kass Eestis. 4.-5. sajandil polnud kass siinmail kaugeltki tavaline koduloom, pigem luksuslik kingitus emandale.

Tuulingumäe tarandkalme noorimad matused võib dateerida 7.-8. sajandiga. Need on tüüpilised järelmatused tol ajal ilmselt veel hästi säilinud kalmesse, võib - olla rõhutamaks oma seotust esivanematega.
Viikingiajal, s.o. 9.-11. sajandil, mattis kohalik eliidiperekond oma liikmeid tollele ajale tüüpilistesse kiviringkalmetesse Hiiepõldudel. Neist enamik on 1970. aastate maaparanduse käigus kahjuks hävitatud.

Viikingiajal ja eriti 12.-13. sajandil tekkinud uued keskused jätsid Tõnija ääremaadele, mistõttu võib oletada kohaliku ülikuperekonna mõjuvõimu vähenemist.
12. sajandil kujunes uus keskus Valjalasse, mida Läti Henrik nimetas 13. sajandi algul Saaremaa tähtsaimaks linnuseks.
Kas tegemist oli uute pealike esilekerkimisega või lihtsalt vana keskuse nihkumisega, pole enam võimalik kindlaks teha. Sellest, et asustus jätkus Tuulingumäe ümbruses läbi keskaja kuni uusajani välja, annavad tunnistust nii napid kirjalikud andmed kui ka mõningad juhuleiud.

Matused poolteist tuhat aastat tagasi

Valdav enamik Tuulingumäe kalmest saadud inimluudest olid põletamata, kuid tegemist ei olnud tavapäraste laibamatustega, nagu need toimuvad tänapäeval. Arheoloogidel ei õnnestunud leida ainsatki anatoomilises korras paiknevat skeletti.
Hoopis vastupidi: saadud luud olid kivide vahel täiesti segamini, koos loomaluude ning leitud esemetega.

Nagu selgus, olid igast skeletist esindatud vaid valitud osad, justkui oleks laibad tükeldatud ning osaliselt kalmesse maetud. Peaaegu kõik põletatud inimluud olid korju tükid - kas surnute pead olid põletatud, kehad aga tükeldatud ning maetud kalmesse osakaupa?

Etnoarheoloogia - teadusharu, mis kasutab arheoloogilise materjali mõtestamisel võrdlust kaasaja primitiivsete rahvaste tavade ja kommetega - on näidanud, et suhtumine hauatagusesse ellu, matmisesse ning surnusse üldse võib ajaliselt ja kultuuriliselt tohutult erineda. Meie kristliku taustaga matmiskombestikuga harjunud inimestele tunduvad näiteks mitmed Indoneesia suguharude tavad võõristavad, julmad ning lausa vastikud, pole seda aga nende inimeste endi arvates.
Ei ole mingit põhjust eeldada, nagu oleksid meie esivanemad poolteist tuhat aastat tagasi samamoodi mõelnud kui meie.

Ühes Rootsi juhtiva etnoarheoloogi Göran Burenhulti dokumentaalfilmis demonstreeritakse matuseid ühe Indoneesia saarestiku suguharu juures. Peale seda, kui laipa on mõned päevad leinatud, on surnu poja aukohuseks oma ema või isa liha luudelt kivinoaga maha kraapida. Seejärel kondid pestakse, kogutakse kokku ning maetakse perekonna kalmistule. On teada ka kombeid, mille järgi surnu maetakse esmalt tavapäraselt maha ning teatud arvu aastate pärast, kui liha on luudelt kõdunenud, maetakse kondid perekonna kalmesse.
Arheoloogiakirjanduses nimetatakse taolisi matmiskombeid sekundaarseteks matusteks. Mõnikord on luid omavahel tahtlikult segatud, võib - olla rõhutamaks suguvõsa ühtsust. Ka Rootsi rooma rauaaja kalmete luumaterjali põhjal on mõned uurijad oletanud, et konte aeti segamini mingi kombe kohaselt, nimetades seda "rituaalseks rüüstamiseks".

Kaevates Tuulingumäe kalmet koos osteoloogidega, tekkis juba kaevamistööde käigus oletus, et siingi võiks tegemist olla sekundaarsete matustega. Arvestades luude korrapäratut paiknemist, tundus taoline oletus ainuvõimalik. Kaevamiste järgne luumaterjali analüüs mitte ainult ei kinnitanud meie oletusi, vaid tõi esile üht - teist muudki huvitavat.

Tuulingumäe kooljad

Tuulingumäe kalmest leitud luid analüüsisid antropoloogid Raili Allmäe ja Jonathan Kalman ning osteoloog Liina Maldre. Siinkohal peatume lähemalt inimluude uuringutel.

Neljas tarandis kokku suudeti eristada 32 inimese luid, kuid ei saa välistada võimalust, et maetuid oli tegelikult mõnevõrra rohkem. Osa surnuist oli maetud eelrooma, suurem osa aga rooma rauaaja tarandkalmesse. Rohkem kui poolte puhul võis kindlaks teha ka maetute soo ja umbkaudse ea.

Enamus Tuulingumäe kalmesse maetud inimesi oli surnud 18-35 aasta vanuses, rohkem kui 50 aastat oli õnnestunud elada vaid ühel naisel ning ühel mehel. 31% maetutest oli surnud lapseeas, neist neli enne neljaaastaseks saamist.

Sekundaarne matmine leidis antropoloogide kindla tõestuse vähemalt kahe luustiku osas.
Nimelt olid II tarandis osal kontidel säilinud jäljed, mis võisid tekkida vaid pikemaajalisest (mõneaastasest?) ilmastiku meelevallas viibimisest. Niisiis olid need säilmed enne tarandkalmesse matmist paiknenud matmata kujul kusagil mujal. Antropoloog Kalman pakkus siinkohal välja etnograafiast tuntud paralleeli, et elu ja surma vahele jäeti teatud üleminekuperiood, mil isikut ei peetud ei elavaks ega surnuks. Kalmani arvates võis see olla vajalik ühiskonna stabiilsuse säilitamiseks, eriti kui tegemist oli pealikuga.

Tuulingumäele maetute puhul oleks taoline vaheperiood alanud isiku füüsilise surmaga ning lõppenud mõne aasta pärast kontide toomisega perekonna tarandkalmesse.

Spetsiifilised põlemisjäljed kolju sisepinnal tunnistasid, et ka inimluud olid põletatud juba laibast eraldatutena. Toetudes paralleelidele Põhja-Eesti Tõugu kalmega on võimalik, et põletamata ning põletatud sekundaarsed matused kuuluvad samadele surnutele, kuid tõestada seda uurimise praeguse seisu juures ei saa. Ka Tõugus leiti põletatuna peamiselt koljutükke, kuid põletamata luumaterjalis domineerisid skeleti ülejäänud osad. Kalmani arvates osutavad taolised nähtused kolju sümboolsele ja rituaalsele tähendusele tarandkalmeisse matnud inimeste hulgas.

Huvitavaid järeldusi võis teha ühe parempoolse õlavarreluu fragmendi põhjal. Lõikejälg sellel osutas, et luud oli lõigatud surma ajal või vahetult enne või pärast seda; lõikejäljest allpool oli nõrga põletuse jälgi. Kalmani arvates võib lõikejälge interpreteerida kui liha tahtlikku eemaldamist luudelt, põletusjälg näib aga viitavat võimalikule kannibalismile.

Tuulingumäe rahva tervis

Tuulingumäe luumaterjal oli sinna maetute haiguste ja tervisliku seisukorra analüüsimiseks üsna fragmentaarne, kuid mõningaid huvitavaid järeldusi sai siiski teha.

Vähemalt kaheksal juhul oli säilinud jälgi raua puudusest organismis, nelja maetu säilmed aga andsid tunnistust luu hõrenemisest. Rauda leidub rohkesti lihas, kalas ja kaunviljades ning algeline viljelusmajandus võis tõesti põhjustada rauapuudust.
Samu jälgi võisid luudele tekitada aga ka nakkushaigused, eriti lapsepõlves põetud.

6,8% Tuulingumäelt leitud hammastest oli kaariesest puretud. Hammaste põhjal võis ka järeldada, et siinsed elanikud pidid taluma üsna rasket stressi, arvatavasti oma igapäevase äraelamise pärast muretsedes. Mitmete maetute luud kandsid ootuspäraseid jälgi kasvueas põetud haigustest ja toidunappusest.

Ühe umbes kahekümneaastase noormehe peaaegu tervenisti säilinud kolju oli moondunud kaugele arenenud luukasvaja mõjul. Võime ainult ette kujutada valu ja kannatusi, mida too õnnetu oli pidanud taluma enne surma - tolleaegsetes tingimustes ainukest lahendust sellele raskele haigusele.

Töö ja igapäevaelu

Osteoloogiline analüüs näitas, et Tuulingumäe elanike igapäevaelu oli karm ja täis rasket füüsilist tööd. Paljude kalmesse maetud inimeste elus oli olnud traumasid, olid need siis põhjustatud sõjast või õnnetustest.
Kahel maetul oli ette tulnud ribimurde, mis pealegi polnud korralikult kinni kasvanud. Ühel juhul lisandus neile ka selja tagant mingi terava relvaga löödud torkehaav, mis oli läbistanud vasakpoolse ribi. Torkekoha ümarad servad tunnistasid, et ohver oli haavast siiski paranenud ning mitte see polnud tema surma põhjuseks.

Mitmed luudel säilinud vägivallajäljed osutasid võimalikele sõjalistele konfliktidele.
Nii näiteks võis ühe vasaku kodarluu murru põhjal oletada, et käsi oli saanud viga enesekaitsel, kui see tõsteti löögi tõrjumiseks näo ette. Ümarate servadega torkekoht ühes käsivarreluus oli jälg paranenud võitlushaavast. Mitmed rangluu - ja toruluude murrud osutasid kukkumisele või muudele õnnetusjuhtumitele.

Tuulingumäe elanike põhitoiduse moodustasid maaviljeluse saadused, eeskätt teravili. Nagu tunnistavad kalmest leitud loomaluud, kasvatasid sealsed elanikud ka koduloomi: sigu, härgi, lambaid ja kitsi, ning käisid kalal ja jahil.

Ühe suurpere matmiskoht

Komplekssed uuringud Rootsis on näidanud, et nii eelrooma kui ka rooma rauaajal oli asustusüksuseks suurtalu, mitte küla. Samadele järeldustele on oma uurimistöös Tallinna ümbruskonna asustusest jõudnud Valter Lang.
Külade kujunemine algas selles piirkonnas üldiselt alles viikingiajal, m. a. I aastatuhande lõpus. Seega on põhjust oletada, et ka Tuulingumäe kalmesse matnud inimesed elasid läheduses paiknenud suurtalus.

Kuna tarandkalmetesse maeti ilmselt vaid väike osa elanikkonnast, ühiskonna eliit, võib arvata, et Tuulingumäe perekonnal oli ümbruskonnas silmapaistev positsioon. Jõukusest annavad tunnistust ka 4.-5. sajandi importesemed, mis mõistagi olid kättesaadavad vaid valituile.

Arvestades tänapäeva Tõnija ümbruskonna suurt eriaegsete kalmete hulka, võib ilmselt õigustatult oletada, et neisse on matnud sama perekond või vähemalt sama talu valitsenud inimesed.
See on näide läbi mitme aastatuhande ulatuvast järjepidevusest. Uurimise praeguse seisu juures pole võimalik öelda, millistel tänapäeva Põllu küla maadel muinasaegne suurtalu asus; see võib olla sajandite jooksul ka oma asukohta vahetanud.

Ühiskond

Eelrooma ja rooma rauaaja Eesti ühiskonnast on andmeid napilt. Viimase aastakümne uurimused naabermaades on näidanud, et ettekujutus suhteliselt demokraatlikust ja ühetaolisest talupojaühiskonnast on vaid rahvusromantiline kujutelm.
Taani arheoloogilise materjali põhjal võib rääkida koguni varasest riigist rooma rauaajal, nagu on näidanud Lotte Hedeager ühes oma Põhja - Euroopas viimasel aastakümnel enim tunnustust leidnud uurimistöös.

Eesti ja Taani muistised pole siiski otseselt võrreldavad ning siinmail võib varariiklikku struktuuri oletada vast alles viikingiajal.
Samas on nii Priit Ligi kui ka V. Lang näidanud, et Eestigi ühiskond oli meie ajaarvamise esimesel poolel juba tugevasti hierarhiseerunud, maa eraomandi ning sellel baseeruva maksustussüsteemiga.

Sellist ühiskonnakorraldust nimetatakse enamasti pealikkonnaks (chiefdom). Pealikkonnas on võim mingis tavaliselt mitte eriti suures administratiivses piirkonnas 1-2 suguvõsa käes, kelle hulgast valitakse pealikud. Viimaste tegelik võim baseerub ennekõike siiski isiklikel omadustel, majanduslikul edukusel, sõjaõnnel ja muudel juhuslikel teguritel. Kui õnn pealikule selja pööras, haaras tema koha järgmine mees, kes tavaliselt pärines aga siiski samast suguvõsast.

Võib arvata, et kui suurtalu oligi asustuse algüksuseks, polnud talud kaugeltki ühesuguse suuruse ja mõjuvõimuga. Tõenäoliselt oli enamik ümbruskonna väiksematest taludest pealikutalust mingil moel sõltuvuses. Suurtalu äärealadel leidus arvatavasti ka väiksemaid, ise maad mitteomavaid majapidamisi, peale selle oli suurtalus hulk sulaseid - teenijaid, küllap ka orje.

Oletades, et Tuulingumäe kalmesse mattis oma surnuid vaid kohalik suurema või väiksema tähtsusega pealikuperekond, kerkib mõistagi küsimus, kuhu on siis maetud ühiskonna vaesemad liikmed?

Ilmselt maeti enamik tolle aja inimesi üsna tähelepandamatul moel, ilma muld - või kivirajatisteta, tõenäoliselt ka ilma hauapanusteta, põletatult või põletamata. Kui noid haudu omal ajal tähistasid mingi kõdunevast materjalist, näiteks puidust täius, on see sajandite möödudes jälgi jätmata hävinud. Lihtsaid panusteta maa - aluseid haudu, eriti põletusmatuseid, pole tänapäeval praktiliselt enam võimalik ara tunda ja dateerida.

Kuna Tuulingumäe kalme sisaldas nii meeste, naiste kui ka laste, isegi imikute luid, võib arvata, et nende inimeste ühiskonnas otsustas üksikisiku saatuse eelkõige suguvõsa, millesse ta kuulus. Laps sai oma staatuse, sealhulgas ka õiguse saada kivikalmesse maetud, kaasa juba sündides.
Ka perekonna vähemtähtsad liikmed, näiteks peres elavad kaugemad sugulased, kes ise maad ei omanud, või vigased - meenutagem koljukasvajaga noorukit - maeti ikkagi tarandkalmesse. Küllap nautisid need isikud ka eluajal mitmeid vaid neile kui valitseva perekonna liikmetele kättesaadavaid privileege, olgu nendeks siis kas või mõnevõrra rikkalikum söögilaud või kindel katus pea kohal.

Kokkuvõtteks

Eesti kivikalmete luumaterjal, mida alles viimastel aastatel on hakatud teaduslikult läbi töötama, on avanud uue lehekülje muistsete ühiskondade mõistmisel. Teated muinasinimeste toitumistavadest, põetud haigustest ning töö - ja eluviisidest toovad nad meile mõtteliselt lähemale, andes tuhmunud kontidele uue ja hoopis elavama tähenduse.

Viimastel aastakümnetel Läänes arendatud teoreetilise arheoloogia suunad on pööranud varasemast rohkem tähelepanu muistsetele ühiskondadele ning mõtestanud oluliselt ümber väljakaevatud arheoloogilist leiumaterjali. Seepärast pole imeks panna, et Eestis, mis aastakümneid oli rahvusvahelisest teadusest ära lõigatud, on arheoloogiline mõtteviis teinud just viimaste aastatega läbi olulise muutuse. Loodetavasti on selle üheks näiteks ka käesolev Tuulingumäe kalme käsitlus.

Kuna 1997. aasta kaevamistel selgus, et kalmet on säilinud ka Tuulingumäe künka idapoolses otsas, on plaanis kaevamisi seal jätkata. Ka on osa luumaterjalist, 1997. aastal saadu, veel läbi uurimata. Kogu kompleksi uurimistulemused tervikuna on kavas tulevikus eraldi monograafiana publitseerida. Olgu käesolev kirjutis selle esialgseks ja sissejuhatavaks peatükiks.

MARIKA MÄGI
Saaremaa Muuseumi "Kaheaastaraamat 1997 - 1998"