Muistse Eesti ühiskonna majanduslikuks algühikuks oli talu ja talupere. Talud koondusid külaks, kihelkond oli külade liit. Saare maakonda kuulusid Kaarma (Carmele), Kihelkonna (Kiligunde), Muhu (Mone), Pöide (Horele), Sõrve (Sworve) ja Valjala (Waldele) kihelkond. Saarlaste jumal oli Tarapita, valitses maausk.

Saarlaste muistne vabadusvõitlus lõppes 1227 Valjala maalinna vallutamisega, ent alistumine sätestati lepinguga, mis jättis osa võimust saarlastele. Kuus aastat hiljem hakkasid vallutajad meie maid jagama. Liivimaa piiskop Albert sai Valjala, ordule läksid Pöide ja Muhu, Riia linnale jäid Kaarma ja Sõrve. Kihelkonna jagati kolmeks: 200 adramaad piiskopile, 100 ordule ja teine 100 Riiale.

1234 tekkis Saare-Lääne piiskopi (Alberti venna Hermanni) näol uus kohalik võim, mis Liivimaa piiskopi maad kaasavaraks sai ja hiljem ka Riia linna maad endale haaras. Hiiumaa jagati ordu (sai Pühalepa) ja piiskopi (sai Käina) vahel. Piiskopil oli valdusi ka Kuramaal. Võõra võimu esimene eesmärk oli viikingite vaimu hävitamine. Võimu kantsideks said Kuressaare piiskopilinnus (Arensburg) ja Maasi ordulinnus (Soneburg).

Võimu olulised tugipunktid olid ristiusu kirikud. Need ehitati kihelkondade keskustesse, paiguti lausa maalinnade kõrvale. Võimalik, et kirikud ehitati kohaliku võimu (saarlaste) eestvõttel. Muinaskihelkondadest said kirikukihelkonnad (parohhiad), nende arv kahekordistus: Sõrve poolitati Ansekülaks ja Jämajaks, juurde tehti Jaani, Karja, Kärla, Mustjala ja Püha. Kolmeteistkümnes kihelkond tuli juurde Ruhnu saare ühendamisel Saare maakonnaga 1713.

Kui nasvad veepinnale kerkisid, sai Nasva jõest Kaarma ja Sõrve kihelkonna piir, 16. sajandist alates aga Kaarma ja Anseküla piir.

Loodi ka uusi haldusüksusi. Ametkond oli keskaegne majanduslik üksus, mis haldas läänistamata maid ja tegutses üldjuhul ühe kihelkonna piires. Ametkond jagunes vakusteks, kuhu kuulusid lähestikku asuvad külad. Vakus oli maksustusüksus.

Maade andmine eravaldusse (läänistamine) algas umbes sajand pärast muistse vabadusvõitluse lõppu. Nasvad jäid mõisale, mille nimi oli Schultzenhoff. Selle mõisa süda asus Põduste jõe vasakkaldal üsna mere ääres, praeguste märkide järgi maakonnahaigla maa-alal. Põduste jõgi oli muistne veetee, mis ühendas Kaarma kihelkonna keskust merega.

Liivi sõja ajal müüdi Saaremaa Taanile. Uueks haldusüksuseks sai Kuressaare linn, mis loodi linnaõiguse alusel 1563. Linn moodustas ka omaette kirikukihelkonna, mis eraldus Kaarmast.

Taani aja lõpus omandas Schultzenhofi mõisa Heimart von Nolcken ja kujunes välja selle meieni kandunud eestikeelne nimi – Nolgimõis. Rootsi ajal läks Nolgimõis Kuressaare krahvkonnale, mis aga peagi likvideeriti ja mistõttu Nolgimõis riigimõisaks ümber tehti. Riigimõisa rentnikuks sai seesama Heimart von Nolcken. Nolgimõisa ühest osast sündis Mullutu eramõis, mille päris Nolckeni poeg.

Rootsi ajal oli Saaremaa pooliseseisev haldusüksus, mille staatuse edasikandjaks läbi erinevate riigivõimude sai kohalik rüütelkond. Õigupoolest oli Saaremaal omariikluse tunnuseid juba muinasajal. Põhjasõjaga läksid Vene tsaari valdusse nii Eesti- kui Liivimaa. Saaremaa oli Uusikaupunki rahulepingu eelnõus küll Rootsile jäetud, ent läbirääkimiste käigus sai siiski Vene keskvalitsusele alluva provintsi staatuse. 1765 liideti Saaremaa taas Liivimaaga ja Peterburi asemel hakati maakonda valitsema Riia linnast.

Eelduse Nasva küla sünniks lõi aastail 1783–97 kehtinud asehalduskord, kui Sõrve postmaantee üle nasvade õgvendati ja siinkandis olulisi maaparandustöid tehti (Kurgu kanal, Kalaka jõgi, Vägara oja, Pühajõgi). Sõrve postmaantee ja Nasva jõe ristumiskohal ümber kõrtside tekkis omaette asula, mis eraldus Mändjalast.

Nolgimõis likvideeriti 1798, selle valdused liideti Kaarma-Suuremõisaga. Kaarma-Suuremõisa põhiline rentnik oli perekond Nolcken.

Mullutu mõisa müüs Reinhold Friedrich von Nolcken 1799 salanõunik Carl Magnus von Osten-Sackenile, kes selle järgmisel aastal maanõunik Mattias von Buxhoevedenile edasi pantis.

Liivimaa talurahvaseadus seadustas valla kui talurahvakogukonna uue vormi. Valla piirid ühtisid tavaliselt mõisa piiridega ja valla tegevusvaldkonnad (talurahvakohus, magasiait, vaestehoolekanne, kool jne.) jäid mõisa eestkoste alla. Saaremaal algas valdade loomine 1820, mõisavallad püsisid 1890. aastani.

Baltimaade vallaseadus (1866) muutis vallad riiklikeks haldusüksusteks ning tõstis talurahva osa nende tegevuse korraldamisel. Sama suunda jätkas Balti vallakohtuseadus (1889).

Nasva oli Anseküla ja Kaarma kihelkonna piiriküla, ka Kärla kihelkonna piir oli Nasvalt vaid versta kaugusel. Nasva küla ühendas majapidamisi Mullutu, Kaarma-Suuremõisa, Kellamäe, Abruka ja Paadla valdadest, Kuressaare kirikuvallast ning linnast. Kirikus käidi linnas (nii luteri kui õigeusu kirikus), Ansekülas, Kaarmal, Kärlal, Mõnnustes või Tiirimetsas.

1891. aastal ühendati mõisate külge seotud nõrgukesed vallad suuremateks ja tugevamateks. Nädalaleht Olevik kirjutab sellest 1892. aasta 23. numbris nii:

“Saaremaa wallad on minewa aasta jooksul ära ühendatud ja nimelt järgmiselt: 3) Kärla, Kärla kirikuwald, Oriküla, Kudjapä, Mõnuste, Kandla, Paadla, Kaarmise ja Mullutu wallad Kärla wallaks. 13) Elme, Kaarma, Kaarma kirikuwald, Loona, Meedla, Eiküla ja Piila wallad Loona wallaks. 14) Suure-Kaarma, Randwere, Kellamäe, Pähkla, Muratsi, Praakli ja Tahula wallad Suure-Kaarma wallaks. 15) Lõmala, Tiirimetsa, Tiinuse, Anseküla kirikuwald, Leo, Abruku ja Kääsla wallad üheks Abruku wallaks. Seega sai meie endistest 114 weikesest wallast 19 suurt walda.”

Uus Abruka vald kattis pea täielikult Anseküla kihelkonna ja ulatus otsapidi Kihelkonna ja Kärla kihelkonda. Välja jäid Järve, Keskranna ja Mändjala küla ning Nasva jõest Sõrve poole jääv Nasva küla osa, mis liideti Kaarma-Suure vallaga (siin avaldus ilmselt mõisa mõju – need maad kuulusid eeskätt Kaarma-Suuremõisale). Abruka vallamaja ehitati Salme külla, seal asus ka Abruka mõisa süda (et see riigimõis loodi eeskätt hobusekasvatuseks, piirati vanasti saarel inimasustust, sh. mõisa ja valla valitsemist).

Kaarma kandi vallad ühinesid Loona vallaks, Kuressaare linna ümbrusest sai Kaarma-Suure vald. Kaarma-Suure vald sai nime mõisa järgi, mille süda oli Orissaare maantee ääres Ruubi ragatki taga (nõukogudeaegne Kingissepa EPT). Selle mõisa eelkäija oli Püha-Suuremõis, mis maaderevisjoni käigus 1798 likvideeriti ja mille asemele Saaremaa üks suuremaid riigimõisu tehti. Nii Püha-Suuremõisa kui Kaarma-Suuremõisa nimed kujunesid kihelkonna nime järgi. Saaremaa uhkeim kahekordne kivist vallamaja ehitati 1895–96 Suuremõisa poolt kingitud krundile Landrati (nüüd Pärna) tänav 1, selle kogumaksumus oli 18000 rubla.

Kaarma kihelkonna Mullutu mõisavald liideti 1891. aastal Kärla valla külge. Sellega läks Nasva küla keskosa Kärla valda, küla halduslik killustatus süvenes veelgi. Linna poolt esimesed talud kuulusid Kaarma-Suure valda, küla süda jäi Kärla valda, üle silla aga oli jälle Kaarma-Suure vald. Küla jäid endiselt poolitama piki jõge kulgenud kihelkondade, valdade ja mõisate piirid. Pea iga Nasva pere jaoks kujunesid omad asjaajamise ja kirikuskäimise sihtkohad. Näiteks minu esivanemad pidid käima Kärla vallamajas ja Kaarma kirikus, mõlemasse kohta oli poole päeva tee.

Ka Mändjala halduslik staatus polnud lihtsam. Tiidreku ja Jürna suurtalud kuulusid koos oma vabadikega ametlikult Sõmera (!) küla külge, peale selle oli Mändjalas neli vabadikku Upa küla järgi. Ajaleht Saarlane tõi 21.10.1909 selle kohta hea näite:

“Upa küla ja Mändjala meeste piirid käiwad Mändjalas kokku. Kalapüügi õiguse pärast on sääl mõtete lahkuminek. Upa küla 16 meest andnud kahele Haapsalu mehele luba “oma meres” kalu püüda, mida aga Mändjala mehed oma jaoks loewad ja kaebasiwad sellepärast Haapsalu mehed omawolilise kalapüügi pärast kohtusse.”

Sõmera ja Upa külad kuulusid Kaarma-Suuremõisale, Mändjalas aga oli maatükke veel üheksal mõisal. Samasugune halduslik killustatus valitses Keskrannas ja Järvel.
1891. aastast alates kuulusid Kaarma-Suure valda järgmised külad: Anijala, Ansi, Irase, Järve-Keskranna, Kellamäe, Kiratse, Kärdu, Laadjala, Lilbi, Mändjala, Nasva linnapoolne ja Sõrve-poolne ots, Paimala, Pähkla, Pärni, Saia, Sepa, Tahula, Tõlli, Uduvere, Upa ja Vaivere. Valla suurim küla oli Vaivere.

Tsaariaegse haldusbürokraatia järgmiseks sammuks olid 1900. aastal paigaldatud venekeelsed külasildid, mille lugemine paiguti naljanumbriks muutus.

1908. a. loodi Kaarma-Suure valla kaubatarvitajate ühisus, selle üks harukauplus avati Nasval.

Kaarma-Suurel vallal oli probleeme mitte ainult oma suure vallamaja ülalpidamisega. Ajaleht Saarlane valgustas asja 25. aprillil 1909:

“Kaarma-Suurewalla piirid on laialised ja mitmed kohad on teistele wallamajadele palju lähemal, nagu Keskrand on Abruka vallamaja külje all, Sõmera Kärla vallamaja lähedal, Rootsikülad Pihtla wallamaja naabruses jne.

Niisama teeb see raskust, et Kaarma-Suurewallal on tegemist 10 kiriku maksude jagamise ja sissesundimisega.”

1. juunil 1909 otsustas volikogu valla osi teistele valdadele välja pakkuda, aga Kärla vald ei soostunud selle ettepanekuga. Oktoobris 1909 otsustati valda siiski mitte jagada. Ilmselt oli see problemaatika väga oluline, sest oktoobri lõpus valiti nii vallavalitsusse kui -kohtusse kõik uued ametnikud.

1917. a. Veebruarirevolutsiooniga tekkinud võim liitis Liivimaa eestikeelse osa Eestimaaga, mistõttu ka Saaremaa valitsemine läks Riiast üle Eestimaa kubermangu pealinna Tallinnasse. Sellega kaasnes eesti keele osatähtsuse tõus. Ajaleht Saaremaa kirjutas 18. märtsil 1917:

“Eestimaa kuberner J. Poska on kõikidele wallawalitsustele ringkirja saatnud, mille järele wallad oma asju Eesti keeles wõiwad ajada.”

Samal sügisel Saaremaa vallutanud Saksa okupatsioonivõim, mis kestis 13 kuud ja 24 päeva, tõi kaasa enneolematu hulga käske ja korraldusi. Lääne-Eesti saartel moodustati kubermang, selle kantselei oli Kuressaares Kubermangu 14 (nüüd Tallinna 19). Võeti kasutusele uus kalender (veebruar 1918 oli 12 päeva võrra lühem, kuu algas 13. veebruariga). Nasva küla liideti Kaarma-Suure vallaga, külla toodi kool ja lubati asutada kalameeste ühisus.

Eesti Vabariigi tulekuga aga lõppes see lõbu ära ja taastus tsaariaegne haldusjaotus (sh. vastloodud kalameeste ühisus likvideeriti ja kool viidi Nasvalt Mändjalga tagasi). Asja klaarimiseks esitasid Kärla valda kuulunud 36 külaelanikku 26.03.1924 Saare Maakonnavalitsusele palvekirja. Ajaleht Saaremaa valgustas seda probleemi 04.06.1924:

"Naswa ümbruskond, mis asub wõrdlemisi kaugel ja lahus teistest wallaosadest, kuulub seniajani Kärla walla külge. Sarnane eraldatud seisukoht on Naswa elanikkudele mitmeti raskusi sünnitanud, muu seas näiteks ka selle tõttu, et nende parandada määratud teeosad liig kaugele, Sauwere küla ligidale on sattunud."

Siseminister kirjutas 21.08.1924 alla Kärla ja Kaarma-Suure valla piiride muutmise määrusele, millega endise Mullutu mõisa järgi olnud Nasva küla osa Kärla vallast eraldati ja alates 1. jaanuarist 1925 uuesti Kaarma-Suure vallaga liideti.

Kuressaare linna ümber, endise palissaadi taga, elasid põllupidajad, saunikud (Badstübler), kalurid jt. linnaga seotud käsitöölised. Nende suuremad asulad olid Põllu alev ja Tori küla.
Kuressaare linnavolikogu istungil 14.06.1921 käidi välja idee liita linnaga ka Suurlaht ja viia linnapiir Kurgu kanalist mööda Nasva jõge mereni. Seda põhjendati vajadusega hooldada Suurlahe tervismuda Nasva jõe kaudu.

Linnavolikogu erakorralisel istungil 11.05.1926 pandi uus piir ühepoolselt paika. Otsustati, et linn võtab Põllu alevi ja Tori küla üle vaid sel juhul, kui Nasva küla ka linnale antakse. See on teadaolevalt ajaloo tõsiseim katse Nasva küla likvideerida.

Et asi küttis ka poliitilisi kirgi, näitab Saarlases 29.05.1926 ilmunud artikkel:

"Neljapäeva õhtul (27. mail) peeti Kaarma-Suure walla kõrgema algkooli saalis edasi nelipühi 3. pühal katkenud koosolekut. Kokku oli tulnud Naswalt ja Põllualewist üle 150 majaomaniku. Harutati ja selgitati, missugused paremused ja mõnusused on elanikkudel walla külge jäädes ja missugused linnaga liitudes.

Riigikogu liige härra J. Teetsow selgitas erapooletult pikemas kõnes koosolijaile walla külge jäämise ja riigilt maasaamise kasu. Härra Teetsow kõneles, et Kuressaare linna soow omale uusi maa-alasid saada ei ole kasulik põlluharijale rahwale, Põllualewi ja Naswa küla elanikkudele; ka riiklikus mõttes on kasulikum, et Suuremõisa maad sellesama mõisa maal asuwaile Põllualewi elanikkudele riigi poolt jagatakse ilma linna wahetalituseta. Kui küsiti, kellel on tahtmine walla külge jääda ja riigilt maad saada, siis awaldasid kõik seda soowi."


Linnavalitsus aga korraldas alevi elanike seas hääletuse, et linnaga liitumise soove tegelikult teada saada. Ajaleht Saarlane kirjutab sellest 09.06.1926:

"Hääletamise sedeleid oli wälja saadetud 214. Hääletamas käis 177, seega 83 protsenti. Linnaga ühinemise poolt anti 145 häält, wastu oli 31."

Nasva elanike tahe erines Põllu alevi elanike omast. 15.06.1926 tehti kiri siseministrile, kus väljendati rahulolematust linnavõimu 11. mai ühepoolse otsusega. Selle tagajärjel jäigi linna ja Nasva piir vanale kohale, Ristilaidu silma ehk Laidu kaevandi joonele.

Siinkohal tuleb lisada, et Nasva külakogukonna ühtekuuluvustunne tõusis ka mõisate likvideerimisega mõni aasta varem ning kirikukihelkondade likvideerimisega samal aastal (01.07.1926).

Nasva jõgi oli tsaariajal Mullutu ja Suuremõisa vahel pikuti pooleks jagatud. Eesti aja algul kuulus jõgi samuti kahele peremehele (Põllutööministeeriumile ja Saare Maavalitsusele), kuni see maareformiga Nasva Kalurite Ühingule kinnistati.

Kaarma-Suure valda kuulusid järgmised külad: Abruka, Anijala, Ansi, Irase, Järve-Keskranna, Kiratse, Kärdu, Laadjala, Lahe, Lilbi, Mändjala, Nasva, Paimala, Pähkla, Pärni, Saia, Sepa, Tahula, Tõlli, Uduvere, Unimäe, Upa ja Vaivere. Valla suurimaks külaks sai ühendatud Nasva küla.

Põllu alev ja Tori küla liideti linnaga 1929. aastal, piiskopilinnus 1934. aastal.

Abruka vald nimetati 1936 Salme vallaks. Küla Abruka saarel lahutati Salme vallast 1919 ja liideti Kaarma-Suure vallaga (õigupoolest oli see Saksa okupatsioonivõimu poolt 1918 tehtud otsus, mille maakonnavalitsus 1919 heaks kiitis). Järve-Keskranna küla liideti Salme vallaga 1938.

Kaarma-Suure valla nime muutmine võeti päevakorda 1938 seoses valdade reformiga. Vallavolikogu liikmetelt laekus mitu ettepanekut (näiteks Randla vald, Nurme vald), aga peale jäi riigiametnike pakutud Kuressaare vald. 1939 loodud Kuressaare vald tehti põhiliselt endisest Kaarma-Suure vallast, millele lisati Loona ja Pihtla valla osi. Sama reformi käigus nimetati Loona vald ümber Kaarma vallaks, millele omakorda lisati endise Mustjala valla osi.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–44 oli Saaremaa koos Läänemaaga Tallinna kindralkomissariaadi Kuressaare piirkonnakomissariaadi (Gebietskomissariat) koosseisus. See haldusüksus meenutas 1234. aastal piiskop Alberti loodud keskaegset vürstiriigikest.

Kuressaare vald kestis kümmekond aastat läbi nelja riigivõimu (Eesti Vabariik, Eesti NSV, Saksa okupatsioon ja uuesti Eesti NSV). Külanõukogud loodi 1945. Valimisi ei korraldatud, ametnikud määrati, nende põhiülesanne oli kontroll partei käskude täitmise üle.

Kuressaare vallas moodustati Kuressaare, Randvere ja Tahula külanõukogu. Kuressaare valla Kuressaare külanõukokku jäid Nasva, Mändjala, Lahe, Unimäe, Praakli, Kudjapäe, Kasti ja Muratsi külad.

Kaarma vallas moodustati 3 (Aste, Eikla, Kaarma), Salme vallas 2 (Anseküla, Tiirimetsa) külanõukogu. Üldse loodi Saaremaal 42 külanõukogu, Eestis oli neid kokku 637.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega 26.10.1946 nr. 58 sai Saare maakonnast NSV Liidu kinnine piirirajoon, kuhu minekuks oli vaja vastav kirjalik luba (propusk).

Samal 1946. aastal moodustati Hiiu maakond, kus kehtis samasugune piirireziim.

1950 maakonnad ja vallad likvideeriti. Saaremaa poolitati Kuressaare ja Orissaare rajooniks, Ruhnu saar anti Pärnule.

Kuressaare linn nimetati 1952 Kingissepa linnaks ja Kuressaare rajoon Kingissepa rajooniks. Samal 1952. aastal moodustati Pärnu oblast, mis pärast Stalini surma siiski likvideeriti.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega 17.06.1954 vähendati külanõukogude arvu poole võrra. Kingissepa rajooni 24st külanõukogust jäi alles 11: Kaali, Kaarma, Kihelkonna, Kuressaare, Kärla, Lümanda, Mustjala, Pihtla, Salme, Torgu ja Võhma.

Salme külanõukogu moodustati Anseküla, Koimla ja Tiirimetsa külanõukogu liitmisel. Randvere ja Tahula külanõukogu liideti Kuressaare külanõukoguga ning Aste ja Eikla külanõukogu Kaarma külanõukoguga. Sellega taastusid Kuressaare ja Kaarma valdade endised piirid.

Mina sündisin 1949 Saare maakonna Kuressaare valla Kuressaare külanõukogus. Aastatel 1950–52 elasin Kuressaare rajooni Kuressaare külanõukogus, aastatel 1952–53 Pärnu oblasti Kingissepa rajooni Kuressaare külanõukogus ning alates 1953. aastast Kingissepa rajooni Kuressaare külanõukogus. Tegelikult elasin oma vanematega kogu aeg samas kohas Nasva jõe ääres. 1956 hakkasin õppima Kingissepa rajooni Kingissepa linna Viktor Kingissepa nimelises Keskkoolis. Selles koolis oli 1200 õpilast, õpiti nii eesti kui vene keeles.

Orissaare rajoon liideti 1959 Kingissepa rajooniga. 1960 likvideeriti Saaremaal 10 külanõukogu. Salme külanõukogu valdused jagati Kuressaare, Lümanda ja Torgu külanõukogu vahel. Kuressaare külanõukogu sai 1960 juurde Salme ümbruse, 1963 osa Kärla külanõukogust ja 1966 veel Salme tagant terve Sõrve maakitsuse.

Torgu külanõukogu nimetati 1972 Salme külanõukoguks, samal ajal liideti sellega Kuressaare külanõukogu lääneosa ning Lümanda külanõukogu lõunanurk.

Alevik kui haldusüksus loodi 1975–76 toimunud maa-asulate reformi käigus, samal ajal vähendati tunduvalt külade arvu. Saaremaa 528 külast jäi alles 256 küla ja 7 alevikku.

Nii liideti Unimäe ja Lahe küla Kellamäe külaks, külanimi võeti aga pisikeselt naaberkülalt (mis jagati Irase ja Randvere vahel, et ühes kandis topelt külanimesid poleks). Randvere külaks liideti Koidu, Põllu, Pärni, Randvere, Tamsalu, Tõlli ja Viira küla ning osa Kellamäe külast.

Arusaamatuks jäi ka Kuressaare küla tekitamine Kudjape asunduse ümbernimetamise kaudu. Väärsamme tehti mujalgi, need kinnitati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 25.02.1977 seadlusega.

Kaarma külanõukogu liideti 1976 Kuressaare külanõukoguga, sellest sai üsna Kaarma kihelkonna sarnane haldusüksus. Selle koosseisu jäid Aste alevik ning Abruka, Anijala, Ansi, Asuküla, Aula, Eikla, Endla, Haamse, Hakjala, Irase, Kaarma, Kaarmise, Kaisvere, Kasti, Kellamäe, Kiratsi, Kuressaare, Kärdu, Laadjala, Loona, Meedla, Mullutu, Muratsi, Mändjala, Nasva, Piila, Pähkla, Randvere, Saia, Sikassaare, Tahula, Tõrise, Uduvere, Upa, Vaivere ja Vätta küla.

Külanõukogus oli kolm looduskaitseala: Abruka salumets, Linnulaht ja Loode tammik.

Kuressaare külanõukogu külad kuulusid enamasti Lenini-nim. kolhoosile, välja arvatud Nasva ja Abruka (mis kuulusid Saare Kaluri kolhoosile), Mändjala ja Kellamäe (kuulusid Saaremaa Metsamajandi Kuressaare metskonnale) ning Aste alevik (kuulus Tallinna Eksperimentaalse Juveelitehase Aste tsehhile).

1986 arvati Ruhnu saar Pärnu rajoonist Kingissepa rajooni (see anti Saare Kaluri kolhoosile, mis oli siis oma jõukuse tipus).

Kuressaare linna nimi ennistati jaanilaupäeval 1988, raekoja ees lehvitati taas ka sinimustvalget lippu.

1989. aastal taastati Kaarma külanõukogu, mille moodustasid 19 Kuressaare külanõukogu idapoolset küla (sisuliselt taastati Kaarma valda).

Eesti esimene ametlikult taastatud vald oli Muhu, see sündis 1990. Esimese Eesti linnana sai samal 1990. aastal omavalitsusliku staatuse Kuressaare linn. Kingissepa rajoon ennistati Saare maakonnaks samuti 1990. aastal.

Külanimed taastati 1991, Saaremaale jäi 491 küla.

Kuressaare külanõukogu muudeti Kuressaare vallaks 1992. aastal.

1999. aastal Kaarma ja Kuressaare vald liideti, Kaarma kihelkond sai jälle kokku.



KALLE KESKÜLA