Nasva küla sünd

Nasva sild 

Saaremaa kerkis merest jääaja lõppedes. Kliima järk-järgulise soojenemisega sulasid jääliustikud, tekkis mullastik ning taime- ja loomariik. Tuli ka esimene inimene, julge ja tugev.

Saaremaa kerkib

Maapinna edasise kerkimisega (paari millimeetri võrra aastas) suurenes saar ja laienes asustus. Meie ajaarvamise esimese aastatuhande lõpuks oli Saaremaa üks Muinas-Eesti arenenumaid maakondi.
Suur Katel oli siis praegusest poole suurem, selle lained uhtusid Abruka, Roomaa ja Kure saart ning Linnu, Mullutu ja Suurlahe kaldaid. Pikapeale aga kerkis katlapõhi pinnale ning jättis senised lahed üha enam katlaääre taha. Üle ääre voolav vesi sünnitas Saaremaa veerikkaima jõe, kaevandid (paralleeljõekesed) ja nasvad (nendevahelised liivaseljandikud, leetseljakud). Nasva jõgi kujunes Kaarma ja Sõrve muinaskihelkonna piiriks.

Viikingitel oma linna polnud, aga Kure saarel pidi neil sadamakoht olema, kuna võõramaised vallutajad rajasid sinna kantsi, millest sai ajapikku Saaremaa pealinn. Risti ja mõõgaga maa vallutanud saksa kolonistid lõid Vana-Liivimaal oma riigi, pärast selle lagunemist aga oskasid ka Taani , Rootsi ja Vene valitsuse all olles oma privileegid säilitada ning orjastasid maarahvast ühtekokku seitsesada aastat. Baltisakslaste rahvavaenulikkuse kõrval on aga tahke, millele võib ajalooliselt positiivse hinnangu anda. Seda ka Nasva küla sündi uurides.

Campenhausen

Kui Katariina II aastal 1764 Balti kubermange külastas, pidi ta tõdema, et Peeter I poolt vallutatud rikastes maades oli elu allamäge läinud. Kehv tundus asi olevat ka Peterburi otsealluvuses seisval Saaremaal. Liivimaa kindralkuberneri George von Browne'i ettepanekul allutati Saaremaa jälle Riiale ja moodustati eriline revisjonikomisjon, mis tegutses Saaremaal vahelduva eduga üle 60 aasta.

Esimesed paarkümmend aastat tulemusi ei andnud. Asehalduskorra sisseseadmisega 1782.a. ja mõisate päriseksandmisega aastal 1783 muutus kohalik aadel keskvõimule lojaalsemaks ja Saaremaalgi saadi surnud punktist üle. Kuskilt siit algab ka Nasva küla ajalugu.

Liivimaa asekuberneri Balthasar von Campenhauseni (resideerus Kuressaares 1783-1797) juhtimisel hakati siin maid ümber jagama, maakuivendustöid korraldama, metsa istutama, uut Sõrve postmaanteed ehitama jne.

Tee õgvendamine Suure Katla uuele kaldale oli tõsine tulevikuprojekt. Suure Katla endiste lahtede (Linnu, Suure, Mullutu, Paadla, Kaalupi) veed ühendati kanalitega (Kurgu kanal, Kalaaugu jõgi, Vägara oja). Ühendatud lahtede vesi jõudis Mullutu lahest merre (ja vastupidi, sõltuvalt vete tasemest) Nasva jõe kaudu, kaevandite osatähtsus vähenes. Samal ajal ehitati jõele parvsild ja kaevanditele truubid ning veeti noolsirged teelõigud üle nasvade.

Töid finantseris Vene keisririik Liivimaa kubermangu kaudu. Juba aastal 1769 loodi vastav krediidiasutus - Melioratsiooni Magasin. 1782. aastast korraldama hakatud hingerevisjonide alusel kehtestati uus riigimaks (nn. pearaha), mis laiendas rahalisi võimalusi. Aastal 1787 tuligi G. von Browne'i korraldus jaotada teekohustus hingede arvu järgi. (Ta oli muuhulgas suur silla-ja tee-ehitaja, näiteks Tartu Kivisild valmis 1784.aastal just Browne'i initsiatiivil).

Browne'i-Campenhauseni idee uhkest postmaanteest piki Suure Katla serva jäi kahjuks lõpuni ellu viimata. Mõni verst enne Kuressaare linnust keerati tee Kellamäe peale, et siis üle Suuresilla linna teisest äärest (nn. Schlupi ragatkist) sisse tulla. Põhjuseks võis olla Põduste jõgi oma laiade luhtadega, aga ka riikliku finantseerimise lõppemine pärast Katariina II surma (asehalduskord likvideeriti Paul I poolt, Campenhausen edutati 1797,aastal Liivimaa kuberneriks ning seejärel senaatoriks Peterburis).

Põhjuseks võisid olla ka mõisnike varjatud huvid. Näiteks maanõunik Matthias von Buxhoeveden ostis Kellamäe mõisa 1787.aastal 10 tuhande rubla eest, pärandas selle 1816.aastal pojale hinnaga 40 tuhat rubla, poeg Balthasar aga oskas 1831.aastal pantida mõisa juba 70 tuhandega. Vaevalt olnuks nii suur hinnatõus võimalik ilma riiklike investeeringuteta (post-maanteeta lahtedevahelisel Kellamäe mõisa maal ehk vana kohanimega Väike-Parilas).

Aastail 1798 õnnestus maanõunikul oma venna, Peterburi sõjakuberneri (Kindral Friedrich Wilhelm krahv Buxhoeveden läks ajalukku kui 1808.aastal Soome vallutanud Vene väe ülemjuhataja.) abiga saada tsaarilt luba tööde lõpetamiseks Saaremaal. Luba anti tingimusega, et tööde juhtimist jätkab senaator Campenhausen. Kahjuks suri Balthasar von Campenhausen ootamatult aastal 1800. See juhtus Muhu saarel Matthias von Buxhoevedenile kuulunud Pädaste mõisas.

Pärast Campenhauseni surma allutati Melioratsiooni Magasin Saaremaa Rüütelkonnale ja liideti vastloodud Saaremaa Talurahvapangaga. Maaparandustöid see pank ei finantseerinud.

Kellamäe mõisa ostmine, loa taotlemine tsaarilt maadereguleerimise lõpetamiseks, senaator Campenhauseni ootamatu surm, melioratsiooni-magasini allutamine rüütelkonnale, Mullutu mõisa pantimine ning võimalikud muud seniteadmata asjaolud võisid olla ühe ja sama protsessi osad, mille niite tõmbas maanõunik M. von Buxhoeveden.

Revisjonikomisjon lõpetas oma töö 1828.aastal. Saaremaa 75 eramõisa 20257 maatükki reguleeriti 173-ks. Riigimõisate talukoormised ühtlustati, need vähenesid endisega võrreldes poole peale. Koormised tehti sõltuvaks talu puhastulust, mida hakati hindama rublades (üks adramaa = 24 rubla). Revisjonirubla kui maa väärtuse mõõtühik kehtis Saaremaal enam kui sajandi.

Nolgimõis

Nasvade esimesed omanikud võisid olla viikingid. 13. sajandil jagasid siin maid juba Riia linn ja Saare-Lääne piiskop. Piiskopilt ostis maa ära Taani kuningas ja selle omanikuks sai hertsog Magnus, kuninga vend. See toimus 1559.aastal. Samast ajast on esimesed kirjalikud teated ka mõisast, mille valdustesse nasvad kuulusid. Selle mõisa nimi oli Schultzenhof ja selle läänistas hertsog Magnus oma kantslerile.

Nasval siis veel elada ei saanud. Mõisal oli kolm üksjalga Suur-Parilas (Mullutu lahe ja Suurlahe vahel), kaks üksjalga Väike-Parilas (Suurlahe ja Linnulahe vahel) ning viis adramaad Unimäe külas. Sellele lisandus kalapüügiõigus Toris ja Nasval. Nasva jõe luhtadel (Leebemaal) olid Unimäe külaheinamaad. Mõisasüda asus Väike-Parilas (hilisema nime järgi Kellamäel). Aastal 1617 osteti ära Randvere mõis ja Aula küla koos kõrtsikohaga. Suur-Parila üksjalad viidi Randverre, kuid Mullutusse rajati kõrvalmõis uute talupoegadega.

1632. aastal said Schultzenhofi omanikeks Nolckenid ja kujunes välja selle mõisa meieni kandunud eestikeelne nimi. Aastal 1653 oli Nolgimõisal 7,5 adramaad mõisamaid, 14 adramaad talumaid ja 20 kalurit. Kalurihütte võis olla ka Nasval. Samal aastal võttis Kuressaare krahv Magnus Gabriel De la Gardie mõisa endale ja andis Nolckenile vastu samapalju adramaid Eikla ja Kõljala vakustest (sellest sündis Eikla mõis). Nolckeni poeg sai päranduseks Mullutu kõrvalmõisa, millele lisati Randvere (endiste Mullutu üksjalgade) maade eest Jõempa külast samapalju adramaid juurde.

Paraku läks Kuressaare krahvkond juba järgmisel aastal hingusele ja Nolgimõis jäi ajaloo hammasrataste vahele. Teostumata jäi ka esimene katse viia Kuressaare piirid Nasva jõeni, linnale jäid aga Tiirimetsa mõis ja Lõmala küla.

Rootsi ajal sündisid eramõisad Kellamäel, Sikassaares ja Mullutus. Imelikul kombel (omanike liini järjepidevus?) peeti viimast Nolgimõisa järglaseks. Ometi eksisteeris Nolgimõis riigimõisana edasi.

Edasi kestis ka Leebe heinamaa. Laidu ja Välja talud on Vene ajal Mullutu mõisa vakuraamatutesse kantud eraldiseisvatena (Unimäe küla Mullutu mõisale ei kuulunud).

Nolcken müüs aastal 1799 Mullutu mõisa maha, ostjaks Randvere mõisnik. Randvere mõis (läänistatud juba 1408) muutus koos Nolgimõisaga riigimõisaks ja sai peale pooleteise sajandi pikkust vaheaega keiser Pauli ukaasiga uuesti omaniku.

Aastal 1800 pantis Mullutu mõisa uus omanik selle maanõunik Matthias von Buxhoevedenile. Buxhoeveden rajas Aula kõrvalmõisa, mille 1828. aastal omandas tema poeg Carl. Carl von Buxhoeveden ostis 1829. aastal pärandiõiguse ka ülejäänud mõisale ja sai 1838. aastal kogu Mullutu mõisa omanikuks.
Nolgimõis likvideeriti maaderevisjoni käigus.

Nasva mättad ja laiud

Nasva vanim tee tuli Mullutu-Parilast ja läks üle Kurgu mere äärde. Kurgu maakitsus lahutas Suurlahte Mullutu lahest. Siin, Nasva jõe alguse lähedal Mullutu lahes, oli kolme kihelkonna - Anseküla, Kaarma ja Kärla - kokkupuutekoht.

Kurgult jõudis Campenhauseni-aegne teeline kõigepealt Ribimaale, mis kuulus Randvere mõisale. Ribimaast paremal oli Mullutu mõisale kuuluv Lambrimätas - väike jõesaar vastu Mullutu lahte. Selle kõrval Sõrve pool jõge oli Mullutu laid (kuulus Mullutu mõisale).

Ribimaalt läks tee Reikamaale (Mullutu). Reikamaal oli tol ajal metsapiir: siit mere pool puid veel ei kasvanud. Reikamaal elas Kangru Jaan. Maaderevisjoni ajal inimasustus Reikamaal lakkas, Kangru nime jäid kandma üks mätas (Mätas tähendab kohalikus murrakus liivamaal või keset vett asuvat rohttaimestikuga kattunud ala, mis on tavaliselt palju suurem kui kirjakeele "mätas". (Boris Kivi märkus.)) ja üks laid. Kangru Jaani järeltulijad Johansonid tulid Nasvale tagasi pärast enam kui poole sajandi pikkust vaheaega ja rajasid Otsa talu.

Reikamaad mööda mere poole minnes jäid paremale kolm jõesaart: Vanapere mätas (Mullutu), Kangrumätas (Mullutu) ja Nolgimõisa mätas(Nolgimõis). Reikamaa ja mätaste vahel oli mõnus kalapüügikoht, mida hiljem kutsuti Sampsoni jõeks. Tänaseks on kaks esimest mätast jõekaldaga kokku kasvanud. Viimast, kõige merepoolsemat, on hiljem kutsutud Lipimättaks, aga ka Lambamättaks; sellel mättal karjatatakse lambaid tänapäevani.

Nolgimõisa mättast Sõrve poole jõge jäi Laukamaa, mis jagune Mullutu ja Nolgimõisa vahel. Sinna rajas kolhoos "Saare Kalur" oma remondi-ja tootmisbaasi.
Laukamaa piirnes Sõrve poolt Laidumaaga (Paadla). Laidumaal elas Laidu Hain. Tema majaplatsil oli hiljem Kopli talu, praegu elab seal Erik Lausmaa

Laukamaast ja Laidumaast põhja pool, Mullutu lahe ääres (Mullutu laiu kõrval) oli Kärlamaa, mis kuulus Kärla mõisale. Seal elas Kärlamaa Mihkel. Hiljem on see koht tuntud Metsa taluna.

Laidu Haini juurest läks üks tee Kärlamaa Mihkli, teine aga Punni Jakobi juurde. Punni Jakob elas Suuremõisa maal üsna Mullutu lahe lähedal, tema järglased asusid hiljem Sõrve postmaantee äärde.

Tee, mis Punni Jakobi ja Kärlamaa Mihkli juurest tulles Laidu Haini maja ees kokku sai, läks üle Laukamaa jõe äärde kalaranda (sinna, kus Nasva kalarand praegugi asub). Sama tee on samas kohas senini.

Aga meie teeline jäi peatuma Reikamaal, Nolgimõisa mätta juures. Laseme tal nüüd mere poole edasi minna.

Edasi tuli juba praeguse külasüdame asukoht. Selle koha nimi on Campenhauseni-aegsetel plaanidel ja revisjonidokumentides Hoste Hauge (Aucke) Mettas (= hobuste augu mätas). Campenhauseni ajal oli see mätas asustamata, ent ühel plaanil on paar eluaseme kohta märgitud (Nuki ja Otsa, kui hilisemaid kohanimesid kasutada), mis viitavad nagu varasemale asustusele. Samale plaanile on joonistatud ka Sõrve postmaantee koos suure punase lipuga tulevase Mullutu kõrtsi kohal. Selle plaani järgi Sõrve postmaanteed vist ehitatigi.

Jõest Sõrve poole viiv maantee algas Tetsimättalt (Mullutu ja Nolgimõis). Sellel mättal oli kolm hoonet - kaks mere ja üks lahe pool teed. Viimane võis olla kalurimaja, sest see asus jõe kaldal kalaranna ja maantee vahel. Mere pool teed võisid olla kõrtsikoht (hilisema Peekri talu eluase) ja heinaküün, mis asus eelmisest veidi Sõrve pool. Neist kolmest hoonest ükski ei olnud eluase, sest samal plaanil märgitud eluasemetele on peremehe nimi juurde kirjutatud. Küll aga on maaderevisjoni kirjelduses, mis sisaldab rohkem infot kui plaan, nimetatud Tori Aadot kui Nolgimõisa maal asuva kõrtsikoha omanikku. Et aga minu versioon tugineb eeskätt tolleaegsetele plaanidele (Nasva Leebe heinamaa plaan ja Mullutu mõisa plaan), võisid ka need kolm nimetut hoonet olla lihtsalt nö. plaanilised objektid nagu postmaantee ja Mullutu kõrtski.

Tetsimättalt joonistati maantee üle lageda Leebemaa kuni kordonimajani (tongrimajani), mis asus Nasva jõest ligi kahe versta kaugusel. Tongriaia taga (Unimäe heinamaal) elas Välja Villem.

Tongrimajast Sõrve pool asus suur Mendina (Mändjala) talu, mis kuulus Suuremõisale. Selle peremeesteks olid Mendina Jürna Karl ja Nõmme Tiidreku Paavel. Eespool mainitud Punni Jakob oli Mendina vabadik.

Mändjala kahetüvelise kohanime teine tüvi kujunes välja küla tekkimise ajal analoogiliste jalg-tüvega külanimede mõjul; varem võis teine tüvi olla "nina". Mändidega kaetud maanina lõikus Suurde Katlasse varem, kui nasvad veepinnale kerkisid. Rootsi ajal elas seal mees nimega Mende Ninna Larets.

Aga tuleme Nasva jõe äärde tagasi ja vaatame mere poole, kus paistavad kaks kuivemat kohta. Neist ühe nimi oli Servetialune maa (Nolgimõis), mida maakeeli Müürialuseks kutsutakse; sinna ehitati kolhoosi ajal nn. tondiloss. Teine oli Kännumätas (Nolgimõis). Need kaks nasvanukki tekkisid merelainete uhutud kaldajoomede ja lahevete uhutud nasvade ristumiskohtades.

Hoste Hauge mättalt linna poole liikudes tuli ületada Liivalaid (Mullutu, osalt Randvere) ja Ristilaid (Nolgimõis, Mullutu, Randvere) koos Ristilaidu silmaga.

Liivalaidudele tekkisid hiljem Kiti, Tuuliku, Nõmme jt. talud. Ristilaidul asub praegu külasilt, teine bussipeatus ja mõned talud. Ristilaidu silma, mis ühendas Suurlahte merega, hilisem nimi oli Laidu kaevand. Silm oli vanasti tähtis kalapüügikoht, mida mainiti juba hertsog Magnuse ürikutes.

Mere ääres asuva suurema joome nimi oli Kangrulaid (Mullutu). Kangrulaidule ehitati I maailmasõja eel kaks muldkindlustust, mida kutsuti block-housideks.

Campenhauseni revisjonidokumentides mainitakse veel kolme mätast, mida kaartidele kantud pole: Vana Jurna mätas, Vilme mätas ja Välja mätas. Need asusid praeguse külasüdame maa-alal, sest neist räägitakse koos ülalkirjeldatud mätaste ja laidudega. Nimetutele nasvadele tekkisid mätaste ja laidude konkreetsed nimed inimtegevuse käigus. Ilmselt oli nasvade vahel vett liiga palju, et seda ristima hakata - kaevanditel (Kaevand tähendab kohalikus murrakus ka looduslikku nõgu.) igatahes enne küla sündi nimesid veel polnud.

Loodemets ja - maa kuulusid enne maaderevisjoni Kasti, Pähkla ja Nolgi-mõisale, pärast seda aga linnale. Tori küla tekkis Nolgimõisa valdustes. Tori külla asusid pärimuse kohaselt elama mitmed Rootsi sõjavangide (1710. aastal alistunud Kuressaare garnisoni sõjameeste) järglased. Maaderevisjoni ajal jagati Nasva jõe ja Ristilaidu silma vaheline vesine ala sirge joonega pooleks - Suuremõisale sai linnapoolne, Mullutu mõisale jõepoolne osa.

Sõrvepoolne jõekallas sai Suuremõisale. Suuremõisale anti tegelikult kogu hõreda asustusega merekallas Nasva jõest Salmeni (Mendina, Keskranna ning Järve talud) ja liideti Sõmera külaga. Teisisõnu sai Suuremõis endale kõik Suure Katla äärsed kõrgemad maad, mis ühendati uue Sõrve postmaanteega.

Teisel pool linna ulatusid Suuremõisa valdused Kiratse ja Uduvereni, ka valdav osa praeguse Kuressaare linna territooriumist kuulus tol ajal sellele mõisale. Kaarma-Suuremõisa eelkäija oli Püha-Suuremõis. Maade-revisjoniga tehti sellest Saaremaa suuremaid riigimõisu. Mõisasüda asus Orissaare maantee ääres Ruubi ragatki taga (nõukogudeaegne Kingissepa EPT).

Nasva jõe Sõrve-poolsel kaldal ei pidanud revisjonikomisjoni üheülbaline otsus siiski ajaproovile vastu ja vanad Nolgimõisa-aegsed maakasutuse tavad taastusid tasapisi. Umbes poole versta laiune jõekallas jäi Suuremõisale, Mändjala väli kuni tongrimajani koos Välja taluga läks aga Unimäe külale tagasi (kirikumõisa koosseisus). Paadla mõis suutis taastada oma valduse keset kirikumaad; sellel kiilukujulisel maatükil tekkis Kohvi talu (ametliku nimega Laidumaa talu), mille peremees tuli Sõmeralt.

Esimesed külaelanikud

Liivimaa talurahvaseadus kuulutati Kuressaare kirikus välja 6. jaanuaril 1820, maakirikutes 12. märtsil 1820. Mihklipäeval 1822 küsiti igalt taluperemehelt, missuguse priinime ehk liignime ta endale võtab.

Nasva jõe ääres sai seda küsida vaid ühelt mehelt - Tolli Karlalt, kes võttis priinimeks Doll. Ta oli vist sillavaht ja kogus sillamaksu. Karl (1777-1857) ja Hedving (1781-1879) tulid Kuressaarest, nende lapsed sündisid Nasval: Gustav (1809-81), Liisa (1814- 67) ning Aleksander (1822-78). Nii on kirjas Anseküla kirikuraamatus.

Kirikuraamatute järgi pidanuks Tolli talu justkui Suuremõisale kuuluma, kuigi see ei asunud Suuremõisa maal. Paraku Suuremõisa hingeloendites sellist talu ei ole. Tolli talu ei ole ka Mullutu hingeloendites. Jääb üle oletada, et Tolli Karla oli riigiteenistuja (kogus maksu, mille kuberner 1816. aastal kehtestas) ega allunud ühelegi mõisale. Ette rutates võib öelda, et kiriklik ja ilmalik alluvus oli segane ka mõnes teises Nasva peres.

Nasva jõe linnapoolne kallas (Hoste Hauge mätas), kus Tolli talu asus, kuulus sel ajal krahv Carl Magnus Osten-Sackeni valduste hulka, mis teatavasti olid panditud Buxhoevedenile. Seega olid omandisuhted siin natuke segased.

Saaremaa iidse traditsiooni järgi pidi igal külakogukonnal (vakusel) olema vaba juurdepääs merele. Nasva jõgi koos Kärla (Kaarmise) jõega oli vanasti tähtis veetee nii Kärla kui Kaarma kihelkonnale. Ilmselt neil ajenditel sattuski sel segasel ajal Nasvale Hindrik Rahumeel (sünd. 1800) Kaarmiselt Antste talust. Ta võeti Mullutu mõisas (mis kuulus Randvere mõisnikule) arvele 1826. aastal.

Hindrik Rahumeele koduks sai Nasva talu. Tal oli naine Tiina (1797), tütar Miina (1827) ning pojad Friedrich (1830), Aleksander (1833) ja Juhan (1837). Nasva pere käis Kärla kirikus, pereliikmete ametlikuks sünnikohaks oli Kaarmise mõis. See riigimõis rajati 1750. aastatel Põhjasõjast ja katkust (1710) tühjaks jäänud talumaadele, mida talupojad olid hakanud omal algatusel uuesti majandama.

Nasva ja Tolli talu olid jõe ääres kõrvuti. Nasva talu asus mere pool viimasel kõrgemal nasvanukil, Mullutust üle kurgu tuleva tee lõpus. Möödunud sajandi algul oli Nasva talu asustamata, ent siin oli kalarand (Nukiaianukk). Hiljem tekkisid Nasva talu kohale Reediku, Nuki, Kaju, Antsu ja Jaani talud. Varem võis siin elada Nasva Mart, esimene nimeliselt teadaolev Nasva mees (aastast 1759). Ka tema võis tulla Kaarmiselt: seal elas 1744 mees nimega Hanste Mart. Suulise pärimuse järgi oli Nasva talu põline jõehoidja.

Gea Troska andmetel (1974) kujunes Nasva küla välja ühest vabadiku-perest. Pere nimi on aga selles teaduslikus artiklis märkimata. Sama autori monograafias "Eesti külad 19.sajandil" on Saaremaa küladest samuti pikalt juttu, kuid mitte Nasva külast.

Olen teatud määral uurinud Nasva perede genealoogiat, kuid mingi ühe emapere domineerimist pole mul avastada õnnestunud. Julgen seega Gea Troska seisukohas kahelda. Möödunud sajandi keskpaigaks Nasvale elama asunud peredest kahes oli küll kaks leibkonda (Andersonid ja Keskülad), ent kumbki neist ei hakanud külas valitsema.

Minu arvates kujunes Nasva küla välja analoogiliselt Tori külaga. Tahan sellega rõhutada linnalise asula (äärelinna) tunnuste olemasolu Nasval algusest peale.

Mis vabadikuperedesse puutub, siis Nasval oli ka neid leida - normaaltalusid pole Nasval kunagi olnud. Kaks sedasorti peret olid Laidu ja Remmi pered, kes hooldasid maaderevisjoniga Suuremõisale antud Nasva maid. Mendina talu, mille vabadikud need pered olid, oli lähim normaaltalu, õigemini kaksiktalu, mida tunti rohkeni Jürna (perekond Liiv, hiljem Sepp) ja Tiidreku (perekond Nõmm) taludena.

Laidu pere on põline siitkandi pere, selle järeltulijaid elab praegu nii Mändjalas kui Nasval. Laidu Hain sündis Mullutu mõisa alamana laidumaal (Leebemaa) ja suri samas Paadla mõisa alamana. Tema poeg Hindrik (1760)(Sulgudes antud üks daatum tähistab sünniaastat; surmaaeg on teadmata. (Toim)) laulatati Punni Jakobi tütre Liisaga (1762), neil oli kolm last: Kristjan (1791-1812), Hedvig (1797)ja Frido (1799). See pere on samuti kahe mõisa käsutada, kusjuures Suuremõisa alluvusse sattumine tõi kaasa ka elukoha vahetuse.

Laidu pere uueks koduks sai väike mätas keset Ristilaidu silma. Sellest mättast veeti üle ka Sõrve postmaantee. Noorperemees Fridol ja tema naisel Viial (1802) sündis palju lapsi: Aleksander l821, Kristjan 1825, Miina 1830, Juula 1832, Karl 1833, Juhan 1834, Viisa 1839, Otto 1841. Pere priinimeks pandi Laid. Suure pere järgi muutus Ristilaidu silma nimi ajajooksul Laidu kaevandiks.

Silma linnapoolsel kaldal, Kellamäe mõisa maal, oli silma värav. Hiljem tunti silma väravat Reesielu taluna (Kellamäe mõisa hilisema omaniku Georg Rehsche nime järgi). Remmi pere elas Jürnal: Frido Jüri p. (1752), tema poeg Peeter (1777) naise Friina (1775) ning laste Juhani (1809), Frido (1812), Kristjani (1816), Mari (1813) ja Katrinaga (1820).
Frido vend Jakob Rem(m) (1760) oli Keskranna talu vabadik Niglasel. Remmid pärinesid Kuressaare linnale kuuluvast Lõmala mõisast. Samale mõisale kuulus ka Järve kõrts.

Järve ja Nasva kõrts tekkisid koos Sõrve postmaanteega, nende tegevust korraldati Kuressaarest. Eespool mainitud Tori Ado pidas Nasval kõrtsi arvatavasti Tori kõrtsi kaasabil. Ka Peekri maja võis Nasval olemas olla juba Nolgimõisa ajast.

Otto Tomson (1790-1852) olid vist Tori Ado ürituse jätkaja. Suuremõisa 1834.a. hingeloendis Tomsoneid ei ole, kuid Anseküla meetrikaraamatus on. Sel aastal sündis Otto ja Marie Tomsonil tütar Anna Luisa, kelle vaderiteks olid Frido Rem(m), Jakob Anderson, Leena Berndson ja Liisa Doll. Samal aastal surid nende kaks last - kuine Anna Luisa, kelle sünnikohaks on märgitud Nasva, ja 7-aastane Carolina, kelle sünnikohaks oli Tiinuse mõis. Järgmisel aastal sündis Tiinusel nende kolmas tütar Juliana Elisabet, kes elas poolteist aastat ja suri Nasval. Tiinuse mõis kuulus siis Nolckenitele ja läks 1847 Buxhoevedenitele.

Otto Tomson sündis Kareda mõisas (Jaani kihelkond), tema naine Marie (1798-1882) oli pärit Pöide kihelkonnast. Nende vanem poeg Karl suri 22-aastaselt Nasval (1854, kaks aastat peale isa). Ainsana sai täisealiseks Kuressaares 1845.a. sündinud poeg Julius Friedrich.

Kareda mõis kuulus aastani 1821 Nolckenitele. Varem oli see Koigi mõisa osa Pöide kihelkonna järgi. Koigi mõis kuulus aastail 1823-1832 Buxhoevedenitele.

Juhan Peetri p. Remmi (1809-51) naine Loviisa (1808- 68) oli samuti Pöide kihelkonnast. Neil oli poeg Frido (1832-77) ja tütar Karoline (1835 -52). Tütre nimi pandi ilmselt Tomsonite tütre järgi, kes aasta varem suri. Remmi pere rajas kodu Peekrilt veidi Mändjala poole, praeguse külasildi lähedale. Sellel majaplatsil (Tihemetsal) elab nüüd Arvo Käesel. Tol ajal kutsuti seda kohta kiluaiaks.

Nasval elas ka kolmas Pöide naine - Liisa Tenson, kes suri siin 1849. aastal 60-aastasena. Maria Tomson, Loviisa Rem(m) ja Liisa Tenson olid ilmselt sugulased. Võimalik, et nad tulid Nasvale Koigi mõisast.

Frido Jaani p. Anderson (1810-46) ja Miina (1808-88) laulatati Kuressaares, nende lapsed aga ristiti Anseküla kiriku poolt Nasval: Juhan (1836-62), (1837), (1841-1922) ja Liisa (1843).

Kohe peale Frido surma abiellus tema vend Jakob (1813-80), kes laulatati 1846. aastal Ansekülas Leena Berendsoniga (1814-61). Neil oli kolm tütart: Miina (1846), Juula (1848-82) ja Katrina (1851).
Mõlema Andersoni pere elukoht oli Peekril.

Berendsonid tulid Nasvale Paadlast. Paadla mõis oli põline Buxhoevedenite kants, läänistatud juba 1458.aastal. Aja jooksul sai mõis mitmesaja erinevates kohtades asuva maatüki omanikuks, sh. Nasval (Laidumaa). Kuna Paadla laht jäi kalasadama jaoks üha madalamaks, tõusis Nasva jõe osatähtsus Paadla kalurite tegevuses. Nende sadam Nasval tõi siia ka Berendsonid (Laidu pere läks ju Paadla Buxhoevedenite käest Suuremõisale, sest maaderevisjoniga reguleeriti suure maatükkide arvuga eramõisate valdusi kõige enam).

Sander (1820-58) ja Miina Berendsonil oli kuus last: Karl Friedrich (1846-1905), Lovisa Maria (1849), kaksikud Villem Juhan (1852) ja Daniel Bernhard (suri kolmekuisena), Juula Luisa (1854) ning Daniel Friedrich (1857-1905). Miina Berendson võis olla Frido Andersoni lesk.

Nasval elas ka Maunus Berendson, kes suri siin 80-aastasena 1876. aastal. Tomsonitel, Andersonidel ja Berendsonidel olid tihedad sidemed Tori külaga.

Minu esivanemad tulid Nasvale Tõllustest. Vennad Jüri ja Reedik Kesküla võeti Kaarma kirikus arvele 6. veebruaril 1849 ja Mullutu mõisas 10. mail 1849.

Jüri Peetri p. Kesküla (1816-1900) laulatati 1840 Püha kirikus Tiina Tõruga (1820-95, sünd. Kastil). Nasvale toodi kaasa kolm last: Liisa (1841), Reedik (1844) ja Frido (1847). Nasval sündisid Vilhelmine Lovise (1851), Otto (1853) ja Karolina Matilde (1854). Jürist sai Mullutu mõisa kubjas. Nende elukoht oli Tolli ja postmaantee vahel (praeguse klubi maa- alal), seda hakati kutsuma Iidu taluks. Hiljem tunti seda kohta Kingissepa taluna.

Minu vanaisa vanaisa Reedik (1823-95) leidis naise Nasvalt: 1.juunil 1854 laulatati ta Kaarmal Miina Rahumeelega (1827-99). Neil sündis viis last: Karolina Luisa 1857, Juula Amalia 1859, Maria Lovisa 1861, Otto Friedrich 1863 ja Maria Paulina 1867. Neist kaks (mõlemad Mariad) surid lapseeas. Elukoha valikul aitas Reedikut ja Miinat Nasva talu peremees, andes noortele platsi enda kõrvale. Seal asub Reediku talu tänapäevani.

1850

Aastal 1850 jõudis inimeste arv Maal ühe miljardini. Kuressaare oli kasvanud elanike arvult viiendaks Eesti linnaks, töötas mudaravila. Sõrve postmaantee aitas kaasa inimasustuse levikule Kuressaare ja Salme vahel, siin sündisid uued külad.

Nasva jõge pidi kulgesid kõikvõimalikud (kihelkondade, valdade ja mõisate vahelised) piirid. Ometi hakati jõe ääres elavaid mehi ühtviisi Nasva meesteks kutsuma, sõltumata sellest, kummal kaldal keegi elas.

Nasva mehed aastal 1850 olid (kõrval sünniaasta ja -koht):

Karl Doll 1777 Kuressaare
Otto Tomson 1790 Kareda
Hindrek Rahumeel 1800 Kaarmise
Juhan Rem(m) 1809 Mändjala
Jakob Anderson 1813 Kuressaare
Jüri Kesküla 1816 Tõlluste
Sander Berendsen 1820 Paadla
Reedik Kesküla 1823 Tõlluste



Üks Nasva mees (Frido Jaani p. Anderson, 1810-46) oli selleks ajaks oma elutöö juba teinud. Nasva mehed elasid kobaras ümber silla, elumajad lähestikku nagu linnas. Linlik elukorraldus meeldis eeskätt võõrapäraste priinimede kandjatele; küllap kujunes Nasval linna ja küla elulaadide teatav vastasseis. See puudutas just neid lähimate talude peremehi, kes elasid sillast paari versta raadiuses ja tahtsid ka Nasva mehed olla - eestlane igatseb peale oma talu ka oma küla. Siinkohal ei saa kindlalt väita, kas nad kuulusid Nasva küla koosseisu või mitte. Küll aga võib kirja panna nende talude ja peremeeste nimed:

Tiidreku - Hindrek Nõmm (1792);
Laidu-Frido Laid (1799);
Jürna - Gustav Liiv (1801);
Reesielu - Juhan Saar (1811);
Metsa - Riidu Nurk (1814);
Punni - Juhan Punn (1827);
Välja - Hindrek Feldmann (1828).

Nasva küla nime laialikandjateks olid Tori küla mehed, sõrulased, linnakodanikud, baltisakslased jt. Nasva kohanimi on vana, küla aga noor. Kohanime muutumine külanimeks tähistaski Nasva küla sündi.

Teine põlvkond

Nasva meeste põhiliseks tegevusalaks ja sissetulekuallikaks oli kalapüük. Nasva jõkke tulid kevadeti kudema säinad ja särjed, püüti ka ahvenaid, haugi jm. Merest sai silku, lesta, siiga, angerjat jms. Põhilised kalapüügivahendid olid võrgud, noodad ja õnged, harrastati ka unnapüüki.

Uue tõhusama vahendina hakati kasutama mõrda. Joomede tõttu madala jõesuudme pärast kasutati Nasval lamedapõhjalisi lotjasid, suurema süvisega paadid seisid joomede taga ankrus.

Põllumajanduse arenguks Nasval tingimusi ei olnud, hädavaevu saadi hakkama loomapidamise ja kartulikasvatusega. Leivavilja vahetati kala vastu Kuressaare turul või otse Nasva kalarannas. Leivavilja jahvatamiseks ehitasid minu esivanemad tuuliku, see oli praeguse Roland Kivi maja taga asuva tiigi kohal.

Pärisorjuse ajakütkeist vaba küla kasvas mitte ainult nende perede arvel, kes Nasvale elama asusid. Siin sirgus teine põlvkond, kelle sünnikodu oli Nasva ja kes siin oma pere lõid.

Aleksander (1822-78) ja Amalia Doll (1829-61) laulatati Kuressaares. Neil oli kolm tütart: Caroline Vilhelmine (1856), Anna (1857, sündis surnult) ja Ida (1859-1929). Aleksandri vanem vend Gustav ja õde Liisa ilmselt ei abiellunud; Ida Doll läks 1882 mehele Karl Friedrich Andersonile.

Frido (1832-77) ja Juula Remmil (1832-97) oli kuus last: Juhan Villem (1859-82), Pauline Vilhelmine (1862-96), Sander August (1864-82), Vilhelmine Caroline (1867), Lovisa Maris (1870) ja Marie (1873). Remmi perekonnanimi suri sajandi lõpus välja; koha päris peretütar Pauline, kes 1884. aastal abiellus Aleksander Sepaga. Nii Remmi kui Tolli kohanimed on säilinud tänapäevani.

Jüri Kesküla vanem tütar Liisa (1841-1914) laulatati 1859 Kaarmal Juhan-Julius Jüri p. Ausiga (1837-97) Sikassaarest. Nende kodu sai ülejõe Iidu vastu otse silla nurka, kusjuures Ausist sai Hausmann.

Ausna talus oli palju lapsi, neid ristiti nii Kaarmal kui Ansekülas: Fridrich Eduard (1862), Emma Emilie (1864), Marie Kristiine (1868-94), Karl Leopold (1869-1912), Otto Aleksander (1872-91), Heinrich (1874), Kristiine (1875-91), Heinrich Johannes (1883).

Kupja teine tütar Vilhelmine Lovise läks 1869 Sõrve mehele, kolmas tütar suri lapseeas 1862. Vanem poeg Reedik suri 26-aastaselt 1871, Frido ja Otto olid Mullutu mõisa teenistuses. Pärijaks tituleeritud Otto abiellus 1882 Mari Roesiga (1848 Pihtla), kuid Mari suri 1884 lapsi jätmata. Opman Fridol oli küll kuus last, kuid kõik surid noorelt. Jüri liinis suri Kesküla nimi välja, Iidu talust sai Kingissepa (selle ostis sepp Gustav Kingissepp Marienthalist).

Nasva talu perepojad Fridrich, Aleksander ja Juhan lahkusid külast. Juhan Rahumeel (1837-99) abiellus 1860 Tiidreku peretütre Tiina Nõmmega (1839-1912) ja elas Tiidrekul. Neil oli viis last; teine poeg Aleksander (1863-1935) tuli Nasvale tagasi ja rajas Antsu talu. Antsu (Hansu) talu on osa tema vanaisale kuulunud Nasva talust, kohanime tüvi pärineb aga Kaarmiselt.

Juhan Frido p. Anderson (1836-62) laulatati linnas Carolina Kristjanseniga (1839-1914), neil oli poeg Karl Friedrich (1860-91; Tolli koduväi 1882-91). Carolina Anderson-Kristjansen abiellus kuus aastat peale mehe surma uuesti. Ta laulatati 1868 Ansekülas Julius Otto p. Tomsoniga (1845-1918); neil oli kuus last: Otto (1870-1929), Ida (1872), Leo (1873-76), Henriette (1875) ning kaksikud Aleksander Leopold (1878-80) ja Eduard Gottlieb (1878-85).

Jakob Frido p. Anderson (1841-1922) laulatati linnas Miina Hanseniga (1848-1908). Neil oli kuus last: Fridrich Georg (1870-1938), Marie (1872), Karl (1877-78), Heinrich (1878-78), Alide (1880) ja Karl (1883).

Uuesti abiellus ka Jakob Jaani p. Anderson (1813-80). Ta laulatati 1870. aastal Ansekülas Triin Vallaga (sünd. Jõgi, 1826-96). Neil lapsi ei olnud, Jakobil oli aga kolm täiskasvanud tütart esimesest abielust.

Karl Berendson (1846-1905) laulatati 1873 linnas Matrona Peetri t. Lembriga (1848 Kuressaare). Ka lapsed ristiti linnas: Alma Vilhelmine (1878), Aleksander Eduard (1880-1915) ja Albert Karl (1884). Karl Berendson oli kapten. Ta ehitas Nasvale uue maja.

Uusi maju kerkis ka linna pool jõge. Kõigepealt asustati Suuremõisa kalaranna vastas olev kõrgem jõekallas, kuhu tuli kolm peret.

Johansonid tulid Jõempa külast Kangru vabadikukohalt. Pereisa Hain Jaani p. Ries (1767-1835) sündis Mullutu mõisa alamana Reikamaal, maaderevisjoniga läks tema pere aga Kellamäe Buxhoevedenitele. Aastal 1817 sai Kangru perest jälle Mullutu mõisa alam (Randvere mõisniku alluvuses). Mullutu hingeloendites (aastani 1858) on nende perekonnanimeks Ries: Häddi Haini t. Ries (1803) ning tema neli vallaslast Karl Juhan (1826-48), Vilhelmine Lovise (1835), Aleksander Robert (1838) ja Lovisa Vilhelmine (1842). Nasval said Riisidest Johansonid, mis kajastub ka Kaarma meetrika- ja personaalraamatutes.

Johansonid asusid Otsa kohale; see oli vist nende vaarisa Kangru Jaani kalarand. Vanem tütar Vilhelmine Lovise (1835-97) läks 1863 mehele Hindrek Kahverile, temast sai Kohvi talu perenaine. Otsa peremeheks sai Aleksander Robert (1839-1917), kes laulatati 1874 Kaarmal Juliana Lumiga. Neil sündis neli tütart: Vilhelmine Luise (1875), Elise (1878), Karoline Lowise (1882) ja Ida Marie (1887).

Johansonide kõrvale asusid Seemannid Parilast (Randvere kõrvalmõis). Parilas oli kaks peremeest, kelle priinimeks pandi Seemann - Parila Frido ja Parila Laes. Seemani koha peremeheks Nasval sai Parila Frido poja Karl Seemanni (1819-88) noorem poeg Juhan (1843-1912), kes laulatati 1871 nii Ansekülas kui Kaarmal Katrina Nõmmega (1850 Tiidreku). Lapsi neil polnud. Pärast Juhani surma elas Riina isakodus Tiidrekul, Seemanile tulid aga Parila Laesi järglased (Paju).

Õigeusku Villemsonid tulid Torist ja asusid otse Mullutu kõrtsikoha taha. Neid oli vist kaks leibkonda ja nende hulgas võis olla ka luteriusulisi. Nad ei elanud Nasval kaua: sajandi lõpus läks see koht õigeusklikule Jalaka perele.

Riiklik poliitika toetas veneusulisi. Eriti lõi see välja 1860. aastate lõpus, kui maad laastasid ikaldus ja nälg. Samal ajal (1868) ära keelatud mõisategu ja järsk üleminek raharendile panid ärkava eesti rahva proovile - igaüks pidi nüüd ise hakkama saama. Saaremaa 1865. aasta talurahvaseadus lubas lisaks hingelisele priiusele ja vallasvarale omada ka maad ning muud kinnisvara - seda sai aga ainult raha eest. Samal ajal kutsus Vene keiser eesti õigeusklikke talupoegi Venemaale ümber asuma, lubades neile seal tasuta maad ja sinna minekuks taskurahagi. See tekitas ulatusliku väljarände Saare- ja Hiiumaalt, sihtkohaks Põhja-Kaukaasia. Samamoodi toetati ka Saaremaa-siseseid veneusulisi ümberasujaid. Kuigi vene riigi poliitika oli petlik, leidus selle järgijaid Nasvalgi.

1870. aastatel kerkis postmaantee ja Mullutu tee ristmikul üks väga suur maja: 8 sülda pikk, 3 ja pool sülda lai ning 8 jalga kõrge. Et seal oli ka koolituba, siis hakati seda kutsuma Kooli taluks. See võis olla Mullutu ja Paadla Buxhoevedenite ühisprojekt Vene keisri ja tema usu kiituseks (et saada luba kõrtsi avamiseks Nasval, tagasi saada maavaldus Mändjala väljal vms.).

Mis kooli puutub, siis see töötas Anseküla pastori Martin Körberi eestvõttel juba varem (Lembit Andreseni andmetel alates 1856. aastast). Kooli piirkond ulatus Järvelt Nasvani.

Kooli peremees Mihhail Kaasik (1844 Paadla) laulatati Jelena Kohuga (1850) Mõnnuste õigeusu kirikus. Kaasikuid elas Koolil palju: Oskar, Jakob, Aleksander, Eduard jt. Mihhaili ja Jelena lapsed olid Joosep (1877) ja Marie (1882).

Kooli Mihkli teine abielu oli luterlik. 1897. aastal laulatati ta Kuressaares Vilhelmine-Karoline Hindreku t. Feldmanniga (s. 1869 Väljal), samal aastal sündis ka Sinaida.

Feldmannid elasid sel ajal juba Kongil (Laiaseljal). Väljale tulid Unimäelt uued asukad.

Unimäe suurima, Toola talu peremehel Hindrik Toolil (1788-1846) oli viis last. Toola talu üht osa, Tiidreku kohta, pidas perepoeg Villem. Tema perest saigi Unimäe küla vanade tavade taastaja Leebemaal ja Välja talus. Villem Tool (1823-71) laulatati 1853 Meedla neiu Viia Frido t. Martinsoniga (1824-89). Neil oli kuus last: kaksikud Jakob Friedrich ja Aleksander Eduard (1854), Vilhelmine Henriette (1857), Caroline Juliane (1859-62), Carl August (1864) ning Caroline Elisabeth (1868-71).

Ka Laidu talus (Ristilaidu) vahetus peremees. Laidide pere läks Mändjalga Niidi vabadikukohale. Laidule tuli Kiratse mees Mihkel Raud (1801-75). Tema naine suri 1860, järele jäid kaks täiskasvanud poega: Hendrik (1830) ja Sander (1833). Mihkel oli aga kange mees ja võttis 1861 uue naise, kuigi Liisa Kusta t. Kull (1836 Mändjala) vanuse poolest rohkem Mihkli poegadele sobinuks. Sellest armastusest sündis 1862 tütar Juliane Vilhelmine.

Laidid olid Anseküla kiriku hingekirjas, hiljem aga Kaarmal. Kuressaares ja õigeusu kogudustes. Rauad olid arvel Kaarmal, aastast 1876 aga Kärlal. Kuressaare kirikumõisa alamad Toolid olid kiriklikul arvel Kaarmal. Jakob Tool ja Juuli Raud laulatati 1883 Ansekülas ja Kaarmal.

Laidumaal (Leebemaa) tekkis uus peremees - Hindrek Jüri p. Kahver (1828-1901) Sõmeralt. Esimene laulatus oli tal 1854 Ansekülas Reet Maripuuga, aga see naine oli temast paarkümmend aastat vanem ja suri 1862 54-aastasena. Järgmisel aastal kosis Hindrek naiseks Vilhelmine Luise Johansoni (1835-97), kelle nooremast vennast sai teatavasti Otsa peremees. Laulatus oli Kaarmal, lapsi ristiti nii Kaarmal kui Ansekülas: Linda (1863), Frido (1865-65), Karl (1866-80), Loviisa (1869), Marie (1874) ja Friedrich (1878). Kahverid ei kasutanud Laidu pere vana majaplatsi, vaid rajasid uue Kohvi talu. Uus kohanimi on mugandus perekonnanimest.

Kohvi, Metsa, Välja ja Laidu, kohati ka Jürna, Tiidreku jt. pered määratlesid end Nasva küla järgi. See kajastub ilmekalt Anseküla kirikuraamatutes: kuigi nende täitmisel nõuti elukohana mõisa äramärkimist, tehti Nasva küla suhtes erand. Nasva mehed ise Anseküla pastoriga küla laiendamise küsimuses alati ühte meelt ei olnud.

Mändjalas, aga ka Keskrannas ja Järvel toimus sel ajal samasugune küla tekke protsess nagu Nasvalgi. Ametlikult kuulusid kõik viis sealset talu - Jürna, Tiidreku, Keskranna, Kangru ja Järve - oma vabadikega Sõmera küla koosseisu. Mändjalas oli peale selle veel Upa küla maid ja vabadikke. Sõmera ja Upa külad kuulusid Suuremõisale, Mändjalas aga oli maatükke veel üheksal mõisal. Samasugune killustatus valitses Keskrannas ja Järvel.

Killustatud oli ka kirikuelu. Nasva jõge pidi kulgev kihelkondade piir määratles ametliku kuuluvuse kas Anseküla või Kaarma kirikukihelkonda. Mitmetel põhjustel see piir ei toiminud, lisaks sellele käidi kirikus Kuressaares ja Kärlalgi; õigeusklikel aga olid hoopis oma kirikud. Tosina pere peale pool tosinat kirikut - selline oli pilt noores Nasva külas.

Pärisorjusest vabanemisel tekkis uus talurahvakogukonna vorm - vald. Valla piirid ühtisid üldjuhul mõisa piiridega ja valla tegevusvaldkonnad (talurahvakohus, magasiait, vaestehoolekanne, kool jne.) jäid esialgu mõisa eestkoste alla. Saaremaal algas valdade loomine 1820, mõisavallad püsisid 1890. aastani.

Linna pool Nasva jõge oli versta jagu Mullutu valda ja teist niipalju Kaarma-Suurvalda. Sõrve pool jõge oli pool versta Kaarma-Suurvalda, järgmise poole versta sisse mahtus natuke kirikuvalda ja natuke Paadla valda, jne. Järelikult puudus Nasval ka valla ühendav mõju.

Miks küla sünnib, kui selleks pole ei administratiivseid ega ka looduslikke eeldusi nagu Nasval?

Kõigepealt oli vaja jumala armust kerkivat maad, mis paneb mere taganema. Siis läks vaja asekuberner Campenhausenit, kes uue postmaantee kulgemise kätte näitas. Vaja oli ka kalarikast jõge kolme kihelkonna ääremail, kus pehkinud korra kombitsad enam hästi ei toiminud.

Nasva küla sünniks oli vaja tosin julget ja tugevat meest, kes usus paremasse tulevikku Nasva jõe äärde oma hütid püsti panid ning iseendale ja oma lastele pidevalt sisendasid just selle elupaiga eeliseid kõigi muude kohtade ees.

Käesolev lugu lõpeb seal, kus algab Nasva küla hoogne areng. Seetõttu võib-olla polegi õige teha põhjalikumaid järeldusi küla sünni asjaoludest. Edasine uurimine (sild, kõrtsid, kool, postijaam jns.) võimaldaks kindlasti enamat teada saada.

Loo lõpetuseks veel paar asja. Aastail 1850-80 lõppes elutee järgmistel Nasva meestel:

Karl Doll 1777-1857
Otto Tomson 1790-1852
Hindrek Rahumeel 1800- ?
Juhan Remm 1809-1851
Jakob Anderson 1813-1880
Sander Berendson 1820-1858
Aleksander Doll 1822-1878
Frido Rem(m) 1832-1877
Juhan Anderson 1836-1862



Peremehi 1880:

Tolli Gustav Doll 1809 Iidu Jüri Kesküla 1816 Reediku Reedik Kesküla 1823 Ausna Julius Aus (Hausmann) 1837 Otsa Aleksander Robert Johanson 1838 Villemsoni Juhan Gottlieb Villemson 1839 Peekri Jakob Frido p. Anderson 1841 Seemani Juhan Seemann 1843 Kooli Mihhail Kaasik 1844 Toomsoni Julius Friedrich Tomson 1845 Berendsen Karl Friedrich Berendsen 1846 Nasva ja Remmi taludes aastal 1880 peremehi pole.

KALLE KESKÜLA
Saaremaa muuseumi kaheaastaraamat
1995 - 1996