1999. aastal täitus Mihkli Talumuuseumi moodustamisest 40 aastat. Talu enda rajamisest peaks aga nüüdseks saama üle 300 aastat.
Muuseumi rajamiseks Mihkli tallu ei olnud vaja teha kogumistööd, talul endal olid olemas nii täielik hoonetekompleks kui ka rikkalikult säilinud tarbeesemete kogu. Nii nagu kõik hooned on ehitatud talu enda meeste poolt, nii on ka kõikvõimalikud talus vajalikud tarbeesemed siinse meespere meisterdatud.

Mihkli talu rajamine ning areng on väga tihedas seoses Viki küla tekke ja arenguga. Kuivõrd Viki küla ajalugu vääriks omaette pikemat uurimuslikku kujutist, siis siinkohal kirjeldame vaid väga lühidalt tulevase küla kõige vanemat ajalugu.


Viki küla tekkimine

Viki küla territooriumil muinasleide ilmselt otsida ei tasu. Märgatavalt tihedama asustusega ala tulevase Kihelkonna aleviku lähistel kujunes muinasaja lõpuks välja rannikule palju lähedasemal Loona-Paju-Kurevere-Odalätsi joonel. Ka praeguse aleviku maa-alal ei olnud varem tihedat asustust. Siin asusid Kihelkonna kirik ja pastoraat.

Kihelkonna lähistel oli üks suuremaid külasid ajalooline Alutaga (varem Allentack, siis Allutaggo) küla. Alutaga algne keskus võis olla vana teeristi ümbruses ja sealt võis küla laieneda eeskätt tulevase Viki küla suunas.
Hallika väikemõisa moodustamise tõttu Pajumõisa aladel 16. sajandi lõpus oli Alutaga talude mõisalik kuuluvus üpris kirju. Päris küla südames, kus enamik talusid kuulus Hallika mõisale, olid 17. sajandi lõpus nende kõrval ka Pajumõisale ja pastoraadile kuulunud talud.

Tulevase Viki küla maastik oma vahelduvate sookeste, metsatukkade ning kiviste ja liivaste seljandikega ei olnud püsiva põllumajandusliku eluviisiga asunduse tekkeks eriti sobiv. Kui aga rahvaarv muinasaja lõpuks väljakujunenud asustusalal aja jooksul üha kasvas, hakati pikkamööda ka taolisi maa-alasid kasutusele võtma, seda eeskätt pundenike ja üksjalgade tegevuse kaudu.

Ajaloost on teada, et 1592. aastal Virita külas elanud Ficke Klement on pidanud külast eemal pundenikutalu. Samad andmed korduvad aastatest 1617, 1618, 1627, 1637 (nüüd juba Vicke Clement) ja aastast 1645 Vicke Simoni kohta. Nime järgi otsustades võis Vicke Clement olla üle mere sisserännanu, mis paiga mereäärse asendi tõttu oli tavaline.

Ilmselt hakati edaspidi esimese pundeniku järgi nimetama kõiki tulevase Viki küla maadel endale majapidamise rajanud talumehi, lisades peremehe nime ette sõna Wicke. Veel peaaegu terve 18. sajandi jooksul kuuluvad vakuraamatus kõik Wicke majapidamised aga Allentacki (Alutaga) küla või selle hajatalude nimistusse. Esmakordselt mainitakse Wickit külana alles 1778. aastal.

Põhjasõja tagajärjed, eriti sõjaga kaasnenud katk, olid laastavad ka Alutaga külale. Esimesest Põhjasõja järgsest vakuraamatust (1731) on näha, et pärast sõda jäid küla 22 majapidamisest tervelt poolte (11) maad sööti. Wicke maade osas läks veidi õnnelikumalt: kaheksast majapidamisest jäi täiesti tühjaks kolm, sealhulgas arvatavalt üks vanimaid, Wicke Simmo talu. Küllap oli aga inimkaotusi ka allesjäänud talude peredes. Üks selliseid oli ilmselt Wicke Peteri pere.



Wicke Peter (u. 1673-1748)

1711. aasta abielumeetrikas on tolle aja kohta ebatavaliselt arvukate abielluastujate nimistus ka Wikki Peter (Peeter) ja Tonni Mardi lesk Reeth (Reet). Teiselt poolt on Pajumõisa 1731. a. vakuraamatust näha, et Wicki Peteri ja Wicki Thomase (tulevase Laratsi talu rajaja) talud on Allentacki hajatalude nimistus uued talud ja peremehed on sinna tulnud Kadweli (Loona) kandist.

Et aga juba abiellumisel 1711. aastal on Peetri nimele lisatud Wikki, peaks viitama sellele, et juba siis ei olnud ta külas uustulnuk, vaid on tulnud sinna mõni aeg varem (seega enne Põhjasõda).
Ilmselt tuli ta koos noore perega (või vähemalt naisega). Naine (ja lapsed?) võisid hukkuda Põhjasõja ajal möllanud katkus, mistõttu Peeter pidi kõhe sõja järel asuma uut peret looma.

Mitmeid aspekte arvestades peaks Peeter olema sündinud enne 1673. aastat. Aastatega 1689-91 algavas Kihelkonna koguduse sünnimeetrikas tema sündi olla ei saa. Koguduse abielumeetrikas võiks olla sissekanne tema oletatava esimese abiellumise kohta, aga kuna me ei tea Peetri täpset päritolu (ei isa ega talu), ei ole seda võimalik leida. Sellele, et Peeter tuli tulevase Viki küla maile veel enne Põhjasõda, viitab ka asjaolu, et ta rajas uue talu senisest asustusest kõige kaugemale. Pärast sõda oleks olnud võimalus end sisse seada ükskõik millisesse tühjaks jäänud talusse.

Võime vaid oletada, kuidas toimus tollal uue talu rajamise tegelik protsess. Normaalseks majandamiseks pidid talus kõigepealt olema vajalikud hooned, eeskätt rehi. Peetri poolt ehitatud rehielamu (edaspidi selgub, et oma aja kohta küllalt suur ja esinduslik) olevat asunud praeguse paargu-sepikoja ja lilleaia kohal.

1731. a. vakuraamatu järgi oli Peetri talul veerand adramaad haritavat maad. Hobuseid oli kaks, lehmi kolm, noorloomi kolm. Umbes sellisel tasemel püsis talu järgneva enam kui poole sajandi vältel.

Kihelkonna koguduse tolle ajajärgu üsna lünkliku meetrika (täielikult puuduvad 1718-45.a. surma- ja 1759-68.a. abielumeetrika) järgi oli Peetril ja Reedal vähemalt kuus last:
Jürri (Jürgen, Jüri) sünd. 1712
Mickel/(Mihkel)1715
Marre 1715
Laes 1718
Reeth 1721
Ann 1724

Peetri naine Reet on surnud ajavahemikus 1724-1727; seega jäid nende nooremad lapsed rohkem Peetri järgmise naise Wio (Viiu) kasvatada, kellega ta abiellus 1728. a. suvel ja kes oli Merjama Jaeni lesknaine.
Wicki Peter suri kirikumeetrika järgi 1748. aastal (kahjuks ei ole vanust märgitud). Kuid 1744. a. vakuraamatus on juba enne isa surma talu peremehena märgitud vanem poeg Jüri.


Wicki Petri Jürgen (Jüri; 1712-1763)

Niisiis on ajavahemikus 1738-1744 tulevase Mihkli talu uueks peremeheks saanud tavakohaselt kõige vanem perepoeg Jüri. Vanima poja "seisuse" kohaselt on Jüri küllaltki noorelt (21-aastaselt) naise võtnud, tuues 1733. a. tallu noorperenaiseks Pelli Reino tütre Risti. Jüril ja Ristil sündis seitse last:
Leen 1734
Tönnis 1737-1744
Wio 1738-1744
Risti 1739
Tawi 1741-1744
Ewa 1744
Reeth 1746

Paraku Jüril - Ristil head pereõnne ei olnud, sest vakuraamatus toodud pere koosseisu aluseks võttes (vastava perioodi surmameetrika puudub) on nende lastest kolm juba 1744. aastaks surnud, sealhulgas mõlemad pojad. Kas seepärast (Jüril puudub 35 aasta vanuses meessoost järglane) või mõnel muul põhjusel on 1750. a. vakuraamatu järgi talu peremeheks juba Peetri noorim poeg Laes.
Ka Laes on vahepeal naise võtnud ja teinud seda noorima venna kohta üsna noorelt (27-aastaselt).
8. detsembril (kuupäevad on esitatud vana kalendri järgi) 1745 on Kihelkonna kirikus laulatatud Wicki Petri Laes ja Herma Jago Kerth (Kert). Peaaegu täpselt aasta hiljem (3.12.1746) sünnib neil esimene poeg, kes saab kirikuraamatus nimeks Mickel (hilisem kirjaviis Mihkel ja Michkel).

Ja kuna sama aasta aprillis oli Jüril sündinud jälle tütar (Reeth), siis küllap seejärel toimubki talus "võimuvahetus" ning uue peremehena eelistatakse nooremat venda Laesi, kellel peale pojast järglase võis olla ka muid eeliseid.

Ilmselt seejärel lahkub Jüri isatalust, sest pere liikmete arv 1750. a. vakuraamatus näitab, et Jürit oma perega talus enam ei olegi. Jüri leiame samast vakuraamatust Alutaga küla Kollo Simmo talu peremehena, mis oli pärast Põhjasõda tühjaks jäänud ja kuulus samuti Pajumõisale.

Uues elukohas sündis Jüril ja Ristil veel kaks last - poeg ja tütar. Kuid pojaõnn oli neid lõplikult hüljanud ning ka see poeg sureb väga väikesena. Hiljem pärib talu tütar Ewa koos koduväi Kesperiga ning neist saavad omakorda suure suguvõsa esivanemad.
19. sajandi alguses, ilmselt mõisate maavalduste ümberjagamise ning maade kirikumõisale üleandmise aegu tuleb (tuuakse) Kolu talu Alutagalt Viki külla üle ning sellest saab Mihkli naabertalu üle maantee.

Peetri vanuselt teine poeg Mihkel abiellus 1739. aastal, minnes naabertallu koduväiks. Peetriga koos tulevase Viki küla maile tulnud Wicki Thomasel pojaõnne ei olnud (pojad surid noorelt). Tema tütre Annega abiellunud Wicki Petri Mictikelist saab hiljem tulevase Laratsi talu peremees.

Niimoodi olid 19. sajandi alguses koguni kolme naabertalu - tulevaste Mihkli ja Laratsi ning Kolu talupered kõik enam kui sajand varem tulevase Viki küla maile tulnud Peetri kauged järglased. (Umbes pool sajandit hiljem tuleb tulevasse Laratsi tallu siiski teine suguvõsa.)


Wicki Petri Laes (1718-1802)

Seega sai Laes tulevase Mihkli talu peremeheks hiljemalt 1750. aastal (32-aastaselt) ja väga pika eluea tõttu kujunes temast kõige pikema staazhiga peremees talu ajaloos.

Laesi ajal jätkus talu areng. 1778. a. vakuraamatu järgi suurenes haritav maa juba Põhjasõja ajal tühjaks jäänud naabertalude arvel neljandikust adramaast kolmandikuni. Vastavalt suurenes ka loomade arv.

Mitmete kaudsete andmete varal võib oletada, et Laes oli mitmekülgselt väljapaistev ja võimekas mees (vanema venna kõrvalt väga noorelt peremeheks saamine, kupjaameti pidamine 1767. a. paiku, väga palju lapsi, tolle aja kohta väga pikk eluiga jms.).
Laesil ja Kerdil oli kokku kümme last, neist kahed kaksikud:
Mickel (Mihkel) 1746-1827
Haen 1749-1752
Peter 1752-1767
Marre 1752-1752
Reth 1754-1767
Ann 1756-1758
Jaen 1756-1758
Jaak 1758-1767
Jürge 1761-1767
Tönnis 1765-1827

Kahjuks jõudsid neist täiskasvanuks saada vaid kõige vanem ja kõige noorem poeg. Ülejäänud surid lapseeas.
Suguvõsas on säilinud pärimus, et ühe difteeriaepideemia ajal suri talus neli last. Neist kaks olevat maetud korraga ning kolmas surnud kodus sel ajal, kui eelmisi maeti. Ekslikult on seda pärimust hiljem seostatud Mihkli lastega, keda oli samuti palju. Tegelikult olid need Laesi lapsed ja koguduse surmameetrika tõendab, et täpselt nii võiski olla.

See traagiline kuupäev, mil kolmas laps suri teiste matmise ajal, oli seega 30. september 1767, mil suri Laesi 6-aastane poeg Jürge. Jaak (9-a.) oli surnud 25., Reet (13-a.) 26. septembril - nii et kõik klapib.
15-aastane Peeter suri nädal aega hiljem - 6. oktoobril. Ka teised kaksikud Jaen ja Ann on surnud ühel ja samal 1758. aastal, kuid mitte lähestikku - poiss kevadel, tüdruk sügisel, kusjuures kumbki ei jõudnud veel kaheaastasekski saada (sünd. 8.12.1756).

Laesi noorimast pojast Tõnisest sai Vikil tulevase Laasi talu peremees, kuna selle talu eelmise peremehe järglaskond oli nõrgaks jäänud. Talu hilisem nimi tulenes Tõnise poja Laesi nimest.
Laesi naine Kert suri 1788. aastal. Hiljemalt siis läksid taluperenaise amet ja kohustused üle poja Mihkli naisele Kerdile, kes oli tolleks ajaks juba 18 aastat noorperenaise rollis elanud.
Kuna Laes ise oli siis juba 70-aastane, võiks arvata, et ta samal ajal ka peremehe ameti sisuliselt pojale Mihklile üle andis, kes oli juba 42-aastane. Kuid edaspidi püsib vakuraamatus Wicki Petri Laes talu peremehena ikka edasi ning on seda isegi veel 1807. aastal viis aastat pärast Laesi surma (Laes suri 1802. a.). Ilmselt oli kauaaegse ja legendaarse peremehe Laesi nimi talunimega niivõrd kokkukuuluv, et isegi mõisaametnikud ei märganud seda tegeliku peremehe vahetudes uue peremehe nimega asendada.


Wicki Laese Mihkel ehk Mihkel Reht (1746-1827)

Niisiis sai Mihkel talu pärisperemeheks juba päris eaka mehena (56-a.) hiljemalt 1802. aastal pärast oma isa Laesi surma.
Elades ka ise kõrge eani (81-aastaseks), sai ta siiski 25 aastat täisperemees olla, mille jooksul jõudis jätta talu ajalukku nii mõndagi, eeskätt talu tulevase nime Mihkli. See omistati talule ametlikult siiski mitte Mihkli enda eluajal, vaid palju hiljem.

Veel viimase, 1858. a. hingeloendi ajal olid Viki küla vanimad talud - tulevased Laratsi, Mihkli, Laasi ja Anni - kirjas nummerdatult veel ühise nime Wikki all. Kuid küllap kutsuti külas peresid nende eristamiseks peremehe nime järgi, mis hiljem said ka ametlikult talu nimeks.

Mihkli peremeheks oleku ajal pandi talurahvale priinimed (enne 1826. a. hingeloendit) ja tulevase Mihkli talu perele sai selleks Reht. Võib-olla viitab nimi sellele, et talul oli (Peetri poolt ehitatud) suur ja esinduslik rehielamu ning muu rehepeksuga seotud majapidamine?

Naisevõtuga ei ole Mihkel eriti kiirustanud, kuigi pere ainukeseks naisliikmeks oli tollal viiekümnendale eluaastale lähenev ema Kert. Hiljem (24-aastasena) on aga Mihkel oma elu ühe tähtsama toimingu vormistamisega ilmselt tõsisesse ajahätta jäänud: umbes kaks ja pool kuud varem, kui Mihkel oma pruudi Pisso Matsi Henrige Kerthiga altari ees ära käia ning korraliku pulmapeo maha pidada jõudis, oli nende esimene tütar Liso juba ilmale tulnud.
Kokku oli Mihklil ja Kerdil üheksa last:
Liso 1770-1780
Redik 1771-1823
Pert 1773-1838
Rein 1775-?
Ewa 1777-u. 1840
Mats 1779-1811
Ohl 1781-1849
Thomas 1784-1852
Ingel 1788-1792

Seega kuus poega ja kolm tütart, kellest kaks surid lapseeas. Mihkli poegade saatus on aga otsekui näide heast ajalooõpikust perepoegade võimalike elukäikude kohta tollases eesti külas:
Reedik pidi vanima pojana saama järgmiseks peremeheks;
Pert lahkus isakodust ja rajas endale vabadikukoha;
Rein lahkus isakodust, minnes naaberkülla koduväiks;
Mats suri noorelt, jõudmata oma eluteed veel kujundada;
Ool elas vanapoisina surmani isakodus;
Toomas tõi naise isatallu ja elas seal surmani.

Mihkli talu tänaseni säilinud vanima ehitise - vana hoone (aida) - ehitusajaks hinnatakse umbes 18. ja 19. sajandi vahetust. Seega on see igal juhul Mihkli poolt ehitatud, võimalik, et isegi Laesi viimastel eluaastatel.

Seoses mõisate maavalduste ümberjagamisega 19. sajandi algul on talu aastaks 1823 (seega Mihkli ajal) läinud Pajumõisalt üle Kihelkonna kirikumõisale ning jäi sellele mõisaaja lõpuni.


Reedik Reht (1771-1823)

Reedikust oleks Mihkli vanima pojana pidanud saama talu järgmine peremees, kuid isaga võrreldes suri ta noorelt (52-aastasena), tervelt neli aastat isast varem. Seepärast ei ole õige Reedikut talu pärisperemeeste hulka lugeda.
Siiski andis ka tema panuse talu töödesse ja arengusse, seda aga ainult noorperemehena isa kõrval. Eriti oluline on asjaolu, et tema kaudu jätkus meesliinipidi talu peremeeste dünastia.

Vanima poja staatusele vaatamata on Reedik abiellunud üpris hilja, 27-aastaselt. Selle üheks põhjuseks võis olla talupere suurus. Peale vanaperemehe Laesi ning Mihkli ja Kerdi elasid kodus veel kõik Reediku vennad ning õde Eeva - kokku 10 inimest. Kuid enne, kui keegi neist lahkub, toob Reedik 1798. aastal siiski nooriku majja, kelleks saab Lümanda kandist Pajoküla Mickli Toma ning Reeda tütarderikkast perest (5 tütart ja l poeg) pärit vanim tütar Leen (s. 1779).

Reediku ja Leenu elu jääb eelkäijatega võrreldes lastevaeseks; neil on ainult kaks last:
Laes 1800-1876
Marris 1804-u. 1840

Leenu elutee kujunes päris lühikeseks: ta suri 1810. aastal, kui ta lapsed olid alles 10- ja 6- aastane. Nüüd tekkis olukord, kus talul ei olnud enam õiget perenaist, sest küllap olid taluperenaise kohustused juba pärast vanaperenaise Kerdi surma 1805. aastal noorperenaisele Leenule langenud, kuigi Reedik ei olnud veel peremees. Leenu surres oli talus küll veel kaks naispereliiget, Perdi naine Reet (abiellusid 1806. a.) ja alles 1810. a. jaanuaris majja tulnud noorima venna Tooma naine Eeva, kuid oma meeste positsiooni tõttu ei saanud nad kumbki õige perenaise "mõõtu" välja anda.

Kuidas nad siiski perenaise kohustusi (ja võimu) jagasid (kui üldse jagasid) - see jääbki teadmata, kuid nii möödub neli aastat. Reedik uut naist majja ei toonud. Seda teeb hoopis vanaperemees Mihkel ise, abielludes 1814. a. oktoobris 67- aastasena Heigaste Petri lesknaise Ristiga. Ilmselt sel ajal lahkub talust Mihkli vanuselt teine poeg Pert oma perega ning asutab Välja vabadikukoha.

Ka Ristil ei olnud antud kaua selle talu katuse all elada ning selle arvatav perenaine olla. Vähem kui viie aasta pärast (1819. a. suvel) ta sureb ning talu perenaise amet on järjekordselt vakantne.

Vahepeal on aga täiskasvanuks sirgunud Reediku poeg Laes (jun.), kellest vastavalt järjepidevusele pidi varem või hiljem saama talu peremees. Laes abiellubki traditsiooni kohaselt üpris noorelt ning toob 1820. a. lõpus 20-aastaselt majja nooriku, kelleks on Säre Luddi tütar Judi (Juudi). Kolme aasta pärast (1823) sureb 52-aastane Reedik. Ja kuna Mihkel on siis juba 77-aastane, on selge, et Laesi täisperemeheks saamine ei ole enam kaugel.


Laes (jun.) Reht (1800-1876)

Mihkel sureb 1827. a. sügisel peaaegu 81 aasta vanusena ning järgmiseks peremeheks saabki tema pojapoeg Laes (jun.). Wicki Peetrit mitte arvestades (kelle vanust talu rajamisel me ei tea) oli Laes (Jun.) Mihkli talu kõigi aegade kõige noorem peremees (27- aastane). Ja kuigi talu nimeks sai ametlikult Mihkli, on seal just mõlemad Laesid Mihklist umbes kaks korda kauem peremehed olnud.

Ilmselt pidi Laesi noorik Juudi Mihklile tulles talu täisperenaise rolli kohe oma noorukestele õlgadele võtma. Juudi oli oma vanemate (Luddi ja Tio) vanuselt teine laps, kuid vanim tütar. Paistab, et Juudi vanemate suguvõsa on kihelkonda mujalt sisse tulnud, sest Kihelkonna koguduse meetrikast ei ole leida ei Juudi sündi ega tema vanemate laulatust.

Juudi nooremate õdede - vendade sündide sissekanded algavad 1804. aastast; 1816. a. hingeloendi järgi on 1811. aastal pidama jäädud Kadwelli (Loona) mõisa Saare tallu.

Ka Kihelkonna personaaliaraamatus ei ole Juudi sünniandmeid. Kuid sealse leeriaasta (1815), samuti hingeloendis antud vanuse järgi arvestades peaks Juudi olema sündinud 1799. aastal. Juudi kodu - suguvõsa sai endale perekonnanimeks Kütt, kuid seda juba pärast Juudi Mihklile tulekut.
Laesil ja Juudil sündis kuus last:
Peter 1822-1897
Mihkel 1824-1854
Jakob 1826-1873
Tina 1829 -?
Redik 1833-1835
Mina 1837-1838

Seega Laesi - Juudi lastest kaks kõige nooremat surid väga väikestena. Vanuselt teine poeg Mihkel võeti 1846. aastal Vene nekrutiks ja olevat langenud 1854. a. Türgi sõjas.
Vennad Peeter ja Jakob jäid mõlemad Mihklile.
 

 

Laesi ja Peetri ehitustegevus

Praegu Mihkli talus olevad hooned (v. a. vana hoone ja loomalaut) on kõik ehitatud Laesi (jun.) peremeheks oleku ajal. Senistes Mihkli talu käsitlevates kujutistes on toonitatud Laesi vanima poja Peetri väga hea ehitusmeistri mainet, sest ta olevat käinud ka väljaspool ehitustöid tegemas, et talule lisatulu teenida. Pealegi on viimastel ehitistel Peetri poolt sisse lõigatud aastaarve ja tema nimi.

See kõik võib nii olla, kuid viletsam ehitusmees ei saanud olla ka Peetri isa Laes. Talu kõige suuremate ehitiste - uue elumaja, rehemaja ning uue hoone (aida) - valmimise ajal oli Peeter alles üpris poisike.
On avaldatud arvamust, et elumaja roovialusega köögi ehitamisel on malli võetud isegi Lätimaalt seal ehitustööl käies. Kui nii, siis see mallivõtja sai olla ainult Laes.

Uute hoonete ehitamisega alustati Mihklil 19. sajandi 30. aastail. Hoonete ehitamise järjekord paistab olevat igati säästlik ja läbi mõeldud. Me ei tea, milline ja kui suur oli talu rajaja Peetri ehitatud vana rehielamu, kuid mitmed asjaolud lasevad arvata, et see oli oma aja kohta küllalt suur. Kuid ilmselt oli just selle elanikele ulualust pakkuv osa üha kasvavale perele ammu kitsaks ning ajast maha jäänud.
Ajal, mil Mihkli täiskasvanud lapsed kõik veel kodus elasid, pidi seal korraga peavarju leidma kümme pereliiget ning ega hiljemgi võinud pere eriti suurt vähenemist ette näha.

Teiselt poolt, küllap oli Liivimaa talurahvaseaduse väljakuulutamisele Saaremaal 1820. aastal järgnenud üldine maarahva eneseteadvuse tõus ammu jõudnud ka ärksate Mihkli meesteni, kellel ei sobinudki enam elada rohkem kui sajand tagasi ehitatud (arvatavasti korstnata) rehielamus. Et muidu võis maja olla veel igati kõlbulik, näitab selle seinapalkide kasutamine uute ehitiste rajamisel.

Järgmisena (1842) on valminud uus hoone (ait), mille ehitamiseks on kasutatud vana rehielamu kambriosa seinapalke, mis on pikuti pooleks saetud. Uus hoone on ehitatud uuest elumajast sama kaugele (u. 40 m), kui oli vana hoone vanast rehielamust.

Uut rehemaja hakati ehitama 1840. aastal. Nagu aastaarvud maja esi- ja tagaküljel näitavad, kestis ehitamine kolm aastat. Vaatamata sellele, et rehte tuli talus igal aastal peksta, on leitud võimalus vana rehielamu võimsaid suitsunud seinapalke uue rehemaja seinteks kasutada. Rehealuse osa laetalade tüved on metsas maha raiutud, ladvaotsad aga saetud. Sellest võib teha kaudse järelduse, et just neil aastail jõudis talusse tööriistana saag.

Talupere koosseis oli tollal selliseks talult suurt koormat nõudvaks ehitustegevuseks igati soodus, sest siin elas ju kolm täiskasvanud meest (Laes, tema onud Ool ja Toomas), kellele hiljem lisandusid Peeter ning nooremad vennad. See võimaldas osal meesperel tegelda rohkem ehitusega ja vajaduse korral lisateenistuse saamiseks isegi väljaspool ehitustööl käia.

1846. aastal ehitati praegusesse õunaaeda saun. Kas talul varem sauna oli, ei ole teada.

1849 on nn. ratastemaja (tegelikult rohkem meeste töötuba) ehitamise aasta. Maja seinas on lihvitud paekivi, millesse on raiutud aastaarv ja nimi Peter Reht, mis peaks osutama hoone otsesele ehitajale. Hoone koosneb puit - ja kiviosast. Puitosas hoiti ka sõiduvankreid - siit ka hoone nimetus (rattad tähendab murdes vankrit). Kivist osa alla on ehitatud talu kelder. Nii ratastemaja kui ka 1854. aastal valminud paargu - sepikoja ehitamisel on kasutatud ka niisugust kivimaterjali, mida talus ei oleks tohtinud olla.

Arvatakse, et see on toodud Kärla vana kiriku juurest, mis lammutati 1842. aastal. Mihkli mehed võisid uue kiriku ehitamisel talule raha teenimas käia ning need kivid sealt tuua.

1860. aastal ehitati sadakond meetrit eemal asuvale väikesele kõrgendikule pukktuulik (tänaseks hävinud). Järgmisel aastal tehti rehemaja külge väike juurdeehtis mesilastarvete jaoks, mis näitab, et hiljemalt sellest ajast on talus tegeldud mesilaste pidamisega. 1864. a. ehitati elumajale juurde läänepoolne otsakamber.


Peeter (1822-1897) ja Jakob (1826-1873) Reht

Laesi ja Juudi pojad Peeter ja Jakob elasid mõlemad oma peredega Mihklil ning jätsid talu ja suguvõsa ajalukku suure, kuigi samas väga erineva panuse. Peetrist sai vanima pojana talu järgmine peremees ning ta jäädvustas ennast eeskätt enamiku praeguste hoonete ehitajana (või noorpõlves vähemalt ehitusest osavõtjana). Jakobile oli aga saatus talu suguvõsa jätkajana määranud hoopis erineva rolli. Ühes olid aga vennad hämmastavalt sarnased, valides oma naised samast suguvõsast, mis ei olnud Mihkli rahvaga kuigi kauges sugulusastmes.

Teatavasti sai talu ühe esiisa - Laesi (sen.) kümnest lapsest täiskasvanuks ainult kaks poega - kõige vanem, Mihkel, ja kõige noorem, Tõnis, kellest sai tulevase Laasi talu peremees. Et aga Tõnis oli Mihklist 19 aastat noorem, siis samal ajal kui Mihklil oli elamas juba neljas põlvkond, elas Laasil alles kolmas.
Ning kui Peetril vanima poja ning tulevase peremehena oli vaja varakult noorik majja tuua, ei leidnud ta selleks sobivamat kandidaati (küllap ei tahtnudki leida) kui Tõnise pojatütar - Laasi talu peretütar Marie (sünd. 1821 Haav).
Ja kui Jakob kolmteist aastat hiljem (1854) asub samuti peret looma, siis toob tema omakorda endale noorikuks Tõnise tütretütre Miina (sünd. 1827 Keidong).

Kui Peeter tõi endale naise üpris lähedalt Laasilt (vaid Laratsi talu asub vahel), siis Jakob oli veelgi "mugavam" ning tõi oma naise lausa aia tagant, sest Miina isa Herm Keidong oli siis Mihkli naabertalu (tulevase Laratsi) peremees.

Vendadel Peetril ja Jakobil oli järglaste seisukohast väga erinev pereõnn. Peetril ja Mariel oli ainult üks laps - Frido (1844-1866).

Jakobi ja Miina lapsed olid:
Kusta 1855-1860
Karl-Friedrich 1857-1937
Lena 1862-1863
Marie 1863-?
Peter-Aleksander (Sander) 1866-1950

Raske löök tabab talu 1866. a. aprillis, kui sureb Peetri ainus poeg Frido. Kuigi siis olid peremeheohjad veel vanaperemehe Laesi käes (suri 1876), pidi ju Fridost tulevikus ikkagi saama oma isa Peetri järel talu järgmine peremees. Lööki ei pehmendanud arvatavasti ka Jakobi perre kolmanda poja Sandri sünd sama aasta juuli lõpus.

Kuigi Frido surres ei olnud peremeheseisuses veel ta isa Peetergi, oli nüüd tõstatunud tulevikuküsimus: kes saab peremeheks pärast Peetrit?

On loogiline, et mõtted pöördusid noorema venna Jakobi poegadele. Pärimused, ühelt poolt Sandri järeltulijate kaudu ning teiselt poolt vanimate külaelanike suust, kõnelevad ühtmoodi sellest, et muutunud olukorras oli mingil ajal otsustatud mitte enam järgida vanema poja kui talu pärija ainueesõigust (pealegi oli ka Jakobi vanim poeg Kusta juba surnud).

Talu olevat pidanud jääma vendadele Karlile ja Sandrile võrdselt. Sellise otsuse sünnis võis olla suur osa vendade emal Miinal, kes pärimuse järgi olevat olnud kange oma poegade võrdsete õiguste eest võitleja.

Nii siiski ei läinud ja pärast onu Peetri surma 1897. aastal saab Mihkli talu täisperemeheks vanem vend Karl - Friedrich. Nooremal vennal Peeter - Aleksandril tuli leppida vabadikukohaga.


Keidongite suguvõsa

Kuna Mihkli talu suguvõsa kõik hilisemad põlvkonnad pärinevad oma esiema Miina Keidong-Rehti kaudu ka Keidongite suguvõsast, siis vahelepõikena väga lühidalt ka selle suure suguvõsa ajaloost.

Keidu on arvatavasti üks vanimaid kunagise Alutaga küla talusid. Eelmine suguvõsa elas Keidul üle ka Põhjasõja, kuid suri siiski 18. saj. keskpaiku välja. Järgmised asukad tulid Keidule teiselt poolt tulevast alevikku, kunagisest Hitsa külast ning nende järglaskond arenes suureks ja tugevaks suguvõsaks. Priinimede panemise ajal saadi nimeks Keidong.
Paraku ei olnud aga põlvkond hiljem tollasel Keidu peremehel pojaõnne ning koduväi Tagamõisa kandist toob tallu uue perekonnanime - Pilder.

Tollase Keidu talu arvuka ja tugeva pere üks poegadest - Herm - tuleb umbes 1840. a. paiku Wickile tulevase Laratsi talu peremeheks. Sel perioodil heidabki naabri noormees Mihkli Jakob (sen.) peretütrele Miinale silma ning viib ta 1854. a. noorikuna oma tallu.

Kuid ka selles, Viki küla talus ei olnud Keidongitel õnne. Pärast vanima poja, 28-aastase Peetri surma 1853. ja 65-aastase Hermi enda surma 1857. aastal ei jäeta talu nooremale pojale, 22-aastaseIe Kustale ning too rajab kodutalu maadele tulevase Meiu vabadikukoha. Talu peremeheks tuleb aga Hendriku talust Larrats Tamm oma tugeva perega, kelle järgi saab talu ka oma lõpliku nime.


Karl - Friedrich Reht (1857-1937)

Karl Reht oli 1890. aastail Kihelkonna vallavanem. Kuna ei ole täpselt teada, millal Peeter talu Karlile üle andis, siis võib oletada, et Karl sai vallavanemaks isegi varem kui taluperemeheks. Mainitud asjaolu peaks näitama tema intellektuaalset võimekust ja autoriteeti. Karli vallavanemaks oleku algusaeg langeb kokku endiste mõisavaldade ühendamise ajaga (1891).
Et sellega seoses ehitatud uus vallamaja rajati mitte alevikku, vaid Viki küla alevikupoolsesse serva, peaks samuti näitama Karli mõjukust (pärimuse järgi - et vallavanemal oleks lähem ametis käia).

Kaasaegsete mälestuste järgi olnud Karl Reht väga tõsine ja asjalik mees, rääkinud ainult tööst ega lobisenud kunagi niisama. Alati olnud ta õues tööl, nagu kogu peregi.
Karli ajal on elumajale tehtud suur remont: kolmandiku võrra suuremad aknad, uued uksed jms.

1910. aastal ehitati saunale uus puitosa. 1926. a. on ehitatud nn. paargukamber, millel oli mitu otstarvet: piimaköök, õllekeeduruum, samuti on seda kasutatud saunana. Kui Mihkli eelmise põlvkonna mehed olid kuulsad ehitusmeistrid, siis Karl polevat seda olnud. Küll aga olnud ta väga osav käsitöömeister, eriti puutöö peale. Seega peaks suur osa talumuuseumis eksponaatidena välja pandud puust tarbeesemetest olema Karli tehtud. Karli ajal on rajatud ka talule kuulsust lisanud suur õunapuuaed.

Ilmselt suutis Karl oma vallavanemaseisust kasutades mõjutada tollal veel peremeheks olnud onu Peetrit muutma varem tehtud otsust talu jagamise kohta vennapoegade Karli ja Sandri vahel. Lõplik otsus võis sündida pärast ema Miina surma 1891. a. detsembris.

Sander jõudis ema eluajal oma noorikugi Mihklile tuua, abielludes 1891. a. kevadel Kehila küla neiu Marie Vakkeriga. Seega on loomulik, et pärast 1891. aastat hakati Sandrile rajama omaette vabadikukohta, mille hooned ehitati Mihkli talu maale, paarsada meetrit Kuressaare poole. Pärimuse järgi on Sandri ja Marie kaks vanemat tütart sündinud Mihklil, kuid kolmas tütar Emma - Elise 1895. a. detsembri lõpus juba uues kodus Maanti vabadikutalus.

Maanti talus elas Sander kuni vanemate laste täisealiseks saamiseni. 1912. aastal sai vanim tütar Anna Marie Wilhelmine mehele Nasva küla Mullutu kõrtsi rentniku vanimale pojale Mihkel Laht'ile. Mõni aeg hiljem siirdus Sander kogu ülejäänud perega Nasvale, rajades sinna 1920. aastate alguses Rehe koha, kus on sündinud ka käesoleva kirjutise autor. 1920. aastate teisel poolel läksid Sander ja Marie koos vahepeal lapsendatud vanima tütre poja Bernhardiga (kelle ema suri 1918. a.) tagasi Vikile oma Maanti vabadikutallu, loovutades Rehe talu oma vanuselt järgmisele tütrele Helenele ning tema perekonnale.

Karl Reht abiellus 1883. aastal Loona kandi neiu Ann Linkiga (s.1862) ja neil sündis seitse last:
Miina-Lowiise 1884- ?
Jakob-Eduard 1886-1969
Sohwia (Viia) 1888-1976
Peter-Aleksander 1891-1891
Rosalie-Elise 1892-1932
Aleksander-Bernhard 1895-1947
Marie-Elwine 1898-1901

Miina ja Rosalie läksid naaberküladesse mehele, Viia jäi vallalisena Mihklile. Aleksander - Benjamin invaliidistus I Maailmasõjas. Ta oleks tulnud paigutada invaliidide kodusse, kuid talu hoolitses tema eest ise ja Eesti riik maksis selle kinni.

1934. aastal andis Karl talu vanemale pojale Jakob-Eduardile üle, jättes enda nimele vaid tuuliku.

Karl Reht suri 1937. aastal; kaks aastat varem oli surnud ta naine Ann.



Jakob - Eduard Reht (1886-1969) 

Mihkli talu viimane peremees Jakob Reht sai täisvereline taluperemees olla vaid kuus aastat, sest niipalju jäi aega pöördelise 1940. aastani.
Mihkli oli 30-ndate aastate lõpus Viki küla eeskujulikumaid talusid. 1939. a. põllumajandusloenduse andmeil oli talul maad 74,72 hektarit (külas suuruselt Laratsi järel teine), sellest põldu siiski ainult 3,82 ha (külas suuruselt viies).

Väljapaistev oli talu aga oma rohke ja täiusliku hoonetekompleksi ning töövahenditega. Hoonetest ehitas Jakob 1939.a. juurde uue loomalauda. Üheks talu uhkuseks oli suur õunapuuaed, mille saagi ülejääki kaasaegsete mälestuste kohaselt ei olevat müüdud, vaid jagatud teistele tasuta. Edukalt tegeldi ka mesindusega, magustoitude tegemisel kasutati ainult oma mett. Kuivõrd oluline oli uhke vaimuga peremehele talu populaarsus ja hea nimi, näitab asjaolu, et masinarehetalgute ajal olevat Jakob kutsunud talgulauda sööma kõiki mööduvaid teelisi.

Kui Mihkli talu varasemaid peremehi võiks ette kujutada suurte, tugevate meestena (Karl oli keskmist kasvu, kuid "tugeva kondiga"), siis viimane peremees seda küll ei olnud.
Noorelt olnud Jakob väga kõhn ning ei olevat tihanud isegi kiige alla teiste külanoorte hulka tantsima minna.

Samavõrra võis aga Jakob teistest intellektuaalselt üle olla. Ta oli peale tavalise vallakooli lõpetanud ka Lümanda ministeeriumikooli. Ühiskondlikult oli J. Reht väga aktiivne, osaledes kõikvõimalikes Kihelkonna ühingutes ja liitudes, enamasti juhatuse liikmena.

Jakob Reht abiellus 1921. aastal Liisa Arg-Meieriga, seega oma talupärija "seisuse" kohta küllaltki hilja (34- aastaselt). Liisa abiellus teistkordselt ja tal oli esimesest abielust poeg Osvald Arg.
Jakobil ja Liisal sündis kaks poega:
Peeter Heinrich (Heino) 1921-1942
Julius Robert 1924-1940

Seega kulges ka perekondlikult kuni 1940. aastani kõik hästi. Vanem poeg sirgus teadmises, et temast saab talu pärija; noorem poeg pidi tolle aja tava kohaselt saama parema hariduse ning Julius õppiski edukalt Saaremaa Ühisgümnaasiumis.

Talu elas täisverelist elu; vaid Liisa poja Osvaldi õnnetu uppumissurm 1936. aastal Eesti mereväes teenides oli otsekui hoiatus läheneva krahhi ees.

Kui Eesti Vabariigi okupeerimine ning sellele järgnev oli üldrahvalik tragöödia, siis Mihkli talu perele oli täiendav ränk löök Jakobi noorema poja Juliuse ootamatu surm meningiiti 1940.a. suvel. Järgmisel suvel mobiliseeriti vanem poeg Heino Nõukogude armeesse ning viidi koos kümnete tuhandete saatusekaaslastega Venemaa põhjarajoonidesse töölaagrisse.

Omaaegse suure Mihkli talu pere oli kahanenud nii väikeseks, nagu ta polnud ilmselt kunagi olnud selle rajamisest peale 17. saj. lõpus. Liisa, Jakob ja tema õde Viia olid mitu aastat täielikus teadmatuses pere ning talu ainsa lootuse Heino saatuse suhtes.

Pärast Nõukogude armee tagasitulekut 1944.a. sügisel tuli aga peatselt sõnum, et Mihkli Heinot tagasitulijate ridades ei ole. Nagu väga paljud teised tugevad maapoisid ei olevat temagi jõudnud töölaagrist kaugemale. Mihkli talu peremees Jakob Reht, nüüd juba 58-aastane eakas mees, pidi seega tõdema, et tal järglast ei ole ning talu ja selle hulga hoonete eest hoolitsemine lasub vaid tema enese õlgadel.


Talumuuseumi sünd

Esimesed sõjajärgsed aastad Mihkli talu ellu olulisi muutusi ei toonud.
Sundkollektiviseerimisele eelnenud 1949.a. küüditamislaine, mis tabas Viki küla rängalt, läks Mihkli talust mööda. Ilmselt seetõttu, et perepoeg Heino, kuigi sunniviisiliselt Venemaale viidud, oli siiski surnud n.-ö. Nõukogude poolel - mis sest, et samahästi kui sunnitöölaagris. Viki külas moodustatud kolhoosile oli vaja tootmisbaasi. Mihkli talu hoonetest sobisid selleks väga hästi rehemaja ja alles 1939.a. ehitatud laut, mis talult võõrandati.

Nii möödusid aastad ja küllap mõtles Jakob Reht vananeva mehena murelikult üha sagedamini, mis saab talu hoonetest siis, kui tema jaks ükskord lõpeb. Peaaegu lootusetus seisus leidus mõneti ootamatu väljapääs, millele aitasid tõhusalt kaasa Jakobi enda ergas vaim ja ettenägelikkus.

Nimelt toimus 1958.a. augustis Saaremaal Balti vabariikide muuseumitöötajate seminar, mille käigus külastati ka Mihkli talu. Taluhoonete ja neis säilinud esemete komplekssus pani külalised lausa ahhetama. Selle seminari järel hakkas kindlamat kuju võtma Saaremaa Koduloomuuseumi töötajate kavatsus Mihklile talumuuseum rajada, millega ka peremees Jakob kohe nõus oli. Ainult ühes olevat ta algusest peale kategooriline olnud: Mihkli talust midagi välja ei viida!

Järgnesid tolleaegse muuseumidirektori Timoteus Linna taotlused Kultuuriministeeriumile ning 17. oktoobril 1958 tunnistas rajooni täitevkomitee viimase ettepanekul Mihkli talu kaitsealuseks arhitektuurimälestiseks. 5. veebruaril 1959 kujutas kultuuriminister A. Ansberg alla käskkirjale Saaremaa muuseumi uue filiaali loomise kohta, mis avati sama aasta 21. juunil. Muuseum sõlmis Jakob Rehtiga lepingu, kes andis kõik hooned muuseumile tasuta rendile; viimase kohustuseks jäi nende kõigi korrashoidmine. Kogu oma museaalse väärtusega vallasvara andis J. Reht muuseumile üle tingimusel, et seda talust välja ei viida. Ühtlasi säilitas ta õiguse elu lõpuni oma majas elada.

Abikaasa Liisa olevat talu muuseumile loovutamise vastu olnud, kuid Jakob viis oma tahtmise läbi. Liisa suri üsna varsti pärast muuseumi avamist - 1959. a. sügisel. Jakob elas kuni 1963. aastani talus kahekesi koos oma vallalise õe Viiaga, siis abiellus teistkordselt - Linda Vakrõmiga.

Kuni oma surmani 1969.a. talvel tutvustas Jakob ise külastajatele talu ja selles leiduvaid esemeid. Tema teine naine Linda suri 1973. aastal.
Varem kolhoosile võõrandatud rehemaja ja lauda andis kolhoos hiljem tasuta muuseumile, muude hoonete pärijaks osutunud Linda tütrelt Silvialt osteti muuseumile ülejäänud hooned. Niimoodi sai muuseumi omandiks kogu Mihkli talu koos seal leiduvate esemetega.

Jakob Reht oli võib-olla talle endalegi ootamatul viisil täitnud esivanemate poolt põlvest põlve pärandatud kohustuse talu säilitamiseks ning ta enda kunagi lausutud prohvetlikud sõnad: "Kõik talud kaovad, aga Mihkli jääb."



Kokkuvõtlikke andmeid Mihkli talu elanike kohta

Talus on selle eksisteerimise 300 aasta jooksul pereliikmeina üldse elanud 86 inimest;
neist mehi 41
naisi 45

Talus on sündinud 64 last;
neist poisse 38
tüdrukuid 26

Väljastpoolt on tallu tulnud 22 inimest;
neist naisi 20
neist abielludes 19

Talus elades on surnud 60 inimest;
neist lapsi 26

Talust on lahkunud 26 inimest, nende hulgas neli peret:
Jüri u. 1747. a. 6 inimest
Tõnis u. 1793. a. 2 inimest
Pert u. 1815. a. 5 inimest
Peeter - Aleksander u. 1895. a. 4 inimest
Lahkujatest mehele läinud 6
koduväiks 2

Talul on ametlikult olnud kaheksa peremeest:
Peeter (sen.) aastail u. 1700-1740
Jüri u. 1740-1747
Laes (sen.) u.1747-1802
Mihkel 1802-1827
Laes(jun.) 1827-1876
Peeter (jun.) 1876-1897
Karl 1897-1934
Jakob 1934-1969

Perenaisi, kui nende hulka lugeda kõiki peremeeste naisi, sh. Peetri (sen.) kolm ja Mihkli kaks naist, peaks olema olnud kaksteist.
Reediku naine Leen on ilmselt ainsana pidanud täisperenaise ametit (aastatel 1805 -1810) ilma, et ta mees üldse kunagi oleks peremees olnudki.

HARRY TUULIK
Saaremaa Muuseumi "Kaheaastaraamat 1997-1998"