Talurahvaõpetuse algus

Ajaloost on teada, et Eestimaale on vallutajaid tulnud muinasajast saadik küll igast ilmakaarest: Venemaalt, Rootsist, Taanist ja Saksamaalt. Selle tummadeks tunnistajateks on rohtunud maalinnused ja lossivaremed üle Eesti ja ainsana säilinud Kuressaare piiskopiloss. 21.sajandi künnisel jääb üle vaid küsida, mille nimel ja miks kõik need sõjad on toimunud, ja loota, et see ealeski ei korduks.

Talurahva õpetamise vajadus tekkis juba 13.sajandil, kui Liivi ordu väed koos taanlastega vallutasid Eesti ja lõpuks ka Saaremaa (1260-61). Taarausuline Eesti rahvas oli vaja muuta uuele võimukandjale kuulekaks. 13.sajandi keskel algas ülemaaline kirikute ehitamine, et talurahvas ristiinimesteks saaks. Senisele mõisatööorjusele lisandus veelgi suurem töökoormus seoses kirikute ehitamisega. Usutoojad-sõdalased ei osanud eesti keelt ja seetõttu ei arenenud ka kirikukultus, talupojad jäid pühapäevase jutluse kuulamise asemel koju puhkama.

1629.aastast läks Eesti Rootsi võimu alla. 1634. aastal nõuti Liivimaa Konsistoriaal- ja visitatsioonikorraldusega kihelkondade pastoritelt, et nad õpetaksid talupoegi katekismust lugema, s.o. etteloetud teksti pastori järele ütlema, kuni meelde jääb. Korraldust ei saadud täita, kuna pastorid ei osanud eesti keelt ja eestlaste hulgas ei olnud piisavalt kirjaoskajaid.

1641.aastal koostati esimene eestikeelne aabits Iheringi poolt. See ilmus ka rootsi keeles. Iheringi nõudmisel tehti korraldus: talupoegadel tuli eelmisel pühapäeval etteöeldud jutlus enne järgmise pühapäeva jutlust oma pastorile üles öelda. Peagi unustati Ihering koos oma esimese aabitsaga.

1656.aastal puhkes Vene-Rootsi sõda, mis pidurdas elu igas valdkonnas. Lisaks sõjakoledustele hakkas levima katk, mis hävitas suure osa Eesti rahvast, saksad ja pastorid kaasa arvatud. Aastatel 1665 -90 ei toimunud katku tõttu õppetööd isegi Gustav II Adolfi poolt 1632.aastal asutatud Tartu ülikoolis Academia Gustaviana. Kuressaares jäi ellu vaid 11 kodanikku.

Aastatel 1660-1672 kindlustusid Rootsi kuninga Karl XI eestkostel ja valitsuse toetusel baltisaksa privileegid ja 1671.aastal vormistati lõplikult talupoegade pärisorjuslik seisus. Kuningavõim tugevnes niivõrd, et senine seadusandlike õigustega Riigipäev jäi vaid nõuandvaks organiks.

1694.aastal kaotati maanõunike kolleegium ja lõpetati Maapäevade kokkukutsumine. Eestimaal oli Rootsi kuningaainuvõim kuni 1697.aastani.

Uuesti tuli talurahva koolivõrgu loomise ideega välja soomerootslane Bengt Gottfried Forselius 1679.aastal. Ta valdas soome, rootsi, saksa ja eesti keelt, õppis Saksamaal ülikoolis ja hakkas kirikute pastoreid koolitama, et need eesti keeles õpetaksid kirikulaule, kirjutamist, arvutamist, saksa keelt ja isegi raamatuköitmist.

Forselius võttis esimesena kasutusele häälimisõpetuse, s.t. silpide kaupa lugema õpetamise. Teiseks uuenduseks oli seni kahekordselt kirjutatud tähtede kirjutamine ühekordselt. Kolmas ettepanek oli võtta kirjakeele aluseks talurahva kõnekeel, mitte eesti keelt purssivate sakslaste sõnavara.

1686-87 toimunud piiblikonverentsidel lükati Forseliuse uuendused Eesti ja Saaremaa konsistooriumide esindajate poolt tagasi, olgugi et nende järgi oli kergem lugema õppida.

1686.aastal ilmus Forseliuse esimene eestikeelne aabits, mida hakati kohe kritiseerima, kuid vaatamata sellele oli tema uuenduste mõju tohutu ja ilmus mitu kordustrükki.

Forselius hukkus laevõnnetusel teel Stockholmist Tallinna 1688.aastal, olles vaid 28-aastane. Tema ideid arendas edasi keele-ja kirjamees J.Hornung, kelle pealekäimisel andis Rootsi kuningas Karl XI 1689.aastal esimest korda korralduse luua igasse Liivimaa kihelkonda üks talurahvakool.

Koolimajade ehitamine tehti ülesandeks kohalikule rüütelkonnale. Paraku jäid need korraldused rüütelkonna vastuseisu tõttu täitmata.

Talurahvaõpetus jäi endiselt rehetoa tasemele, isegi Forseliuse aabitsad korjati ära. Põhjenduseks toodi, et tema keeleuuendused tekitavad piiblist ja saksa keelest võõrandumise. Forselius ja tema isa, Tallinna Toomkooli rektor, olid mõlemad läbinisti eestimeelsed. Sel ajal Saaremaal ametlikult koole ei olnud.

1695.aastal andis Karl XI uue korralduse talurahvakoolide loomiseks, otseselt nimetati ka Saaremaad. Selle alusel olevat ainult Kihelkonnale võetud ametisse kooliõpetaja. Mõisnik pidi andma õpetajale ühe adramaa (5-6ha) põldu. On teada, et aastal 1716 oli Kihelkonnal koolitada 4 last. 1706. aastal võeti kooliõpetaja Karja ja Jaani (Mustjala) kihelkonda.

Suure muutuse tõi Eestimaale Põhjasõda Venemaa ja Rootsi vahel aastatel 1700-1710. Rootsi kuningas Karl XII kaotas sõja Peeter I, kellel läks korda "raiuda aken Euroopasse". Eestist sai Vene tsaaririigi osa mitmeks sajandiks. Põhjasõja ja katku tagajärjel oli 350 tuhandest eestlasest järel kõigest 130 - 140 tuhat.

1711. aastal andis tsaari esindaja käsu talurahvakoolide rajamiseks, kuid sõda ja katk olid hävitanud eelnevad jõupingutused hariduse edendamiseks.

1720.aastal ilmus "Eesti-Ma Rahwa Kalender", milles oli ilmaennustusi, majapidamisalaseid ja arstlikke nõuandeid. See oli esimene eestikeelne kalender.

Konsistooriumi otsusega 1721.aastast andis Eesti Kirjastuskassa välja "Eesti-Ma Kele Kodo ning Kirko-Ramatu", millele hiljem lisandus mitu kordustrükki katekismusest ja Uuest Testamendist.

1725.aastal otsustasid mõisnikud kirikukonvendil nõuda talupoegadelt iga lapse koolitamiseks pool külimittu ( umbkaudu viis kilo) otra või rukist, üks süld (1,4 ruumi) puid ja üks nael (400 g) küünlaid.

1730.aastal õnnestus superintendent J.Metzholdil saada rüütelkonna Maapäevalt otsus - kiriku eestseisjatel ja mõisatel hoolitseda selle eest, et talupojad oma lapsed 10.eluaastast kirikute juurde kooli saadaks. Tõrkujaid ähvardati rahatrahvi ja häbiposti panemisega. Selleks ajaks olid kirikute juurde tööle võetud köstrid-õpetajad.
Õpiti kolm talve: esimesel õpetati veerimist, teisel ja kolmandal aastal katekismuse ja piiblilugude lugemist ja andekamatele ka kirjutamist. Õpilased elasid viis päeva kiriku juures köstritoas, oma leivakott kodust kaasa võetud. Kodus õppijad pidid kaks nädalat enne lihavõtteid köstri juures "katsumisel" käima.

1739.aastal muudeti Liivimaa maanõuniku parun O.F. Roseni deklaratsiooniga seni vabad talupojad pärisorjadeks, keda mõisnik võis koos varaga pärandada, müüa või muul viisil võõrandada. Nende maad mõisastati, s.t. talupoeg muudeti sunnismaiseks. See vajutas ränga pitseri ärkava talupoja hingele, surus maadligi. Talupoegi vahetati isegi koerte vastu.

1765.aasta 18.aprillil avaldas Liivimaa kindralkuberner G.Browne 13 punktist koosneva koolipatendi. Sellega määratleti koduõpetuse ja köstrikoolide tegevusvaldkond, mõisnike kohustused koolimajade ehitamiseks ja nõuti köstritelt jüripäevaks aruannet õpilaste arvu ja edasijõudmise kohta.

Mõisnikud pelgasid talurahva teadlikkuse tõusu ja seisid vastu hariduse andmisele. Isegi Vene tsaar pidas õigemaks hoida talurahvast vaimupimeduses. Saaremaal oli 18.sajandi lõpuks vaid 85 õpilast, kellest oskas lugeda 63,5% ja kirjutada 2,3 %.

1782.aastal andis kahekordse kõrgema usulise haridusega Saaremaal Karja pastorina töötanud F.W.Willmann välja raamatu "Juttud ja Teggud", milles oli 54 valmi, 35 juttu ja 125 mõistatust. Lisaks mesilaste pidamise ja loomade ravitsemise õpetusi. See raamat sai nii populaarseks, et sellest ilmus neli kordustrükki. Willmann pidas talurahvast kõige tähtsamaks rahvakihiks, kes kõrgemaid seisusi toidab ja kelle toel püsib riik.

1795.aastal ilmus eesti keele eest võitleja O.W.Masingu "ABD. Lugemise Ramat Lastele". See oli eelmistest aabitsatest mahukam. Esmakordselt oli selles ka õpetus ka laste vanematele, kuidas lugemist õpetada. Esimest korda oli esitatud ka ükskord-ühe tabel ja ilmalikke jutukesi.

1803 kehtestati rahvahariduse eeskirjad neljaastmelise koolikorralduse sisseviimiseks: kihelkonnakoolid, kreiskoolid, kubermangukoolid (gümnaasiumid), ülikoolid. Talurahvale mõeldud kihelkonnakoolid jäid mõisnike ja talupoegade ülevalpidamisele.

1811 ilmus Viljandimaa Halliste pastori uus ABD lugemik, mis sisaldas ka loodusloolisi ja geograafilisi kirjeldusi. Sellele järgnes esimene aritmeetikaõpik Saaremaa Püha koguduse pastori P.H.von Frey poolt. Esimese osas olid tehted arvudega kuni miljonini, ja tehted murdudega. Lisaks ülesanded mõõdu-ja kaalusüsteemist.

1814. aasta andmetel asusid Saaremaa kihelkonnakoolid Muhus, Pöidel, Jaanis, Karjas, Kaarmal, Kärlal, Kihelkonnal ja Jämajas. Koduõpetus toimus Pühas, Valjalas, Mustjalas, Ansekülas.

Saaremaa haridusloos on oluline koht Püha koguduse pastorina alustanud ja 1804-1820 Kuressaares kooliringkonnainspektorina töötanud Johann Wilhelm Ludvig von Lucel.

Luce oli teoloogia ja arstiharidusega kindlameelne talurahvahariduse eest võitleja. 1816 ilmusid tema "Terwise ja Katekismusse Ramat" koolidele ja "Sarema Jutto-ramat", mis sai Willmanni "Juttud ja Teggud" kõrval teiseks lugemikuks Saaremaal. Raamat sisaldas algupäraseid jutukesi Lääne-Saaremaalt.

1817 asutati Luce eestvõttel eesti keele uurimiseks Kuressaaare Eesti Selts. Luce tegevus innustas ka ümbruskonna mõisnikke haridusele suuremat tähelepanu pöörama.

Luce vastandina on ajalukku läinud Tallinna gümnaasiumi sakslasest õpetaja E.Meyer, kes arvas, et eestlased on mongolid, kes pole oma kultuurialaseid võimeid millegagi tõestanud. Neile kaasa tundmine olevat rumal sentimentaalsus nagu kaastunne hülgerasvast lehkavate punanahkade suhtes. Nende jaoks olevat koolide asutamine vaid ahviarmastus. Teine eestivaenulik maanõunik H.A.Bock on öelnud, et talupojale pole muud vaja, kui ta oskab lugeda, palvetada ja viljakalt tööd teha.

1818 ilmuvad esimesed "Kirjutusse-Lehhed", mille 20 lehekülge kirjanäidised ja õpetused, kuidas hanesulge ja pliiatsit käes hoida.

Koduõpetusest külakoolini

1816.aastal kaotati Eestis pärisorjus ja kehtestati talurahvaseadus, mis muuhulgas nägi ette ehitada iga 1000 elaniku kohta üks kool. Mõisniku poolt määratud kooliõpetaja vabastati sõjaväeteenistusest, pearahast ja ihunuhtlusest. Koolikohustus algas 10-aastaselt ja õppeaasta kestis mardipäevast 10.novembrist kuni 10.märtsini. Pastor pidi kooli "katsumas käima" kaks korda aastas.

Seadusest tulenevalt koostati Kaarma kihelkonna koolivõrgu väljaarendamise plaan "Actum" 30.septembril 1817.aastal. Sellele on alla kirjutanud maavanem, kiriku ülemeestseisja ja konsistooriumi direktor Otto von Buxhöwden, superintendent ja konsistooriumi liige August Henrik Smidt, assessor aadli konsistooriumist major Otto von Sass, konsistooriumi assessor, pastor Peeter Heinrich von Frey, konsistooriumi ülem, pastor Friedrich Hartert.

1817. aastat loetaksegi Vaivere kooli alguseks.

Vaatamata suurejoonelisele plaanile jäi õpetamine koduõpetuse tasemele veel pikaks ajaks. Vaiveres tegutses sel ajal koduõpetajana Arva Anni, kes elas Vaivere ja Kasti küla piirimail. Et sel ajal koolimaja polnud, käis ta lapsi õpetamas peredes.

1828. ja 1829. aastast on säilinud arhiivdokumendid talurahva laste koolitamise kohta Kaarma kihelkonnas. 13. mail 1828 koostatud protokoll annab ülevaate laste lugemisoskusest 18 kontrollitud külakoolis, sealhulgas ka Vaiveres. Sealt loeme, et kihelkonnas õpilaste arvu poolest kolmandal kohal asuvas Vaivere külakoolis oli 62 õpilast, neist 36 poissi ja 26 tüdrukut. Poiste hulgas oli veerijaid 6, keskmisi lugejaid 16, valmis õppinuid 14. Tüdrukute hulgas oli veerijaid 3, keskmisi lugejaid 11, valmis õppinuid 12. Nende õpetajaks oli endiselt Arva Anni.

1834. aastast alates hakkas laste õpetamisega tegelema Jaksonite suguvõsa. Uustallu elama asunud Juhan Jakson (1804-1856) oli mõisarentnik, kes esimesena Uustalu kambris ümbruskonna lastele peale lugemise ka rehkendamist õpetas. Juhan suri tiisikusse ja tema tööd jätkas poeg Mart Jakson (1826-1876).

Õppetöö toimus Uustalu kambris kümme aastat, kuni Muratsi mõisa omanik parun von Güldenstubbe lasi 1858.aastal ehitada Vaiveresse esimese koolimaja. Seal pidi olema kaks klassituba, õpetaja tuba, kaks tahvlit. Teisel tahvlil pidid olema punased noodijooned. Ette oli nähtud ka voodivarustus 12 õpilase jaoks. Kihelkonna poolt muretseti paber, krihvlid ja tahvlid. Kooliõpetaja Mart Jakson asus oma perega Uustalult koolimajja elama. Iga lapsevanem pidi tooma kooliõpetaja tarbeks ühe naela küünlaid (umbes 400 g) ja ühe sülla puid.

Pärast Mart Jaksoni surma jätkas tema tööd poeg Karl Jakson (1856-1920). Ta töötas Vaivere koolis kuni 1913.aastani. Teise õpetajana töötas aastatel 1888-1910 Vaiveres õpetajana Otto Lember.

1877.aastal sai Muratsi mõisa omanikuks Güldenstubbe väimees Otto von Buxhöwden, kes soosis igati kooli arengut: muretses õppevahendeid, lasi maja remontida jne. Vaiveresse tuli lapsi ka teiste mõisate piirkonnast ja kool kujunes tõsiseltvõetavaks piirkonna hariduskeskuseks. Koolihariduse edendamisele aitasid kaasa Kaarma kiriku õpetajad J.L.J. Girgensohn ja Fr.W.Ederberg.

19.sajandi keskel tekkis uus usuliikumine - apostliku õigeusu pealetung luteriusule ja ka Saaremaale hakati ehitama kuplitega kirikuid. Lähemad kirikud ehitati Piilas ja Reos. 1848. aastal moodustasid õigeusklikud Saaremaa elanikkonnast 22%. Luteriusu kindlustamiseks ja haritud õpetajate kaadri ettevalmistamiseks loodi Valga seminari eeskujul Kaarma seminar.

See tegutses aastatel 1871-1910 ja valmistas ette õpetajaid Saaremaa valla-ja kihelkonnakoolidele. Õppeaeg oli algul kolm aastat, hiljem neli. Põhiainete kõrval õpiti muusikateooriat, laulmist, koorijuhtimist, orelimängu, raamatuköitmist, aiandust, mesindust.

Kui teistest kihelkondadest õppis Kaarmal 10-15 õpilast, siis Kaarmalt oli õpilasi üle viiekümne. Kool oli rüütelkonna ülalpidamisel, igast kihelkonnast sai üks tasuta õppekoha, teised pidid maksma 20 rubla õppemaksu. Kaarma seminaris on õppinud 334 õpilast, lõputunnistuse on saanud vaid 189 noormeest. Ka Vaivere kooli lõpetanud noormehed Friedrich Koppel, August Sepp, Aleksander Punab said seal mitmekülgse ettevalmistuse koolitööks. Kaarma seminari mõju oli tugevasti tuntav nii Vaivere kooli- kui ka kultuurielus.

19.sajandi lõpukümnenditel tugevnes Vene surve veelgi ja kogu Eestit haaras tugev venestamiselaine, sellest ei jäänud puutumata ka Vaivere. Nõuti, et õppetöö toimuks vene keeles. Õpetajatel tuli hakata õppima vene keelt, selle tarbeks korraldati Kuressaares kursused. Õpilaste arv koolis aina kasvas ja osa klasse viidi ruumipuuduse tõttu Paimalasse Mardi talust üüritud tubadesse.

Kooliharidusse suhtuti üldiselt poolehoiuga, kuid ette tuli ka negatiivset suhtumist. 1893.aasta "Saarlase" 30.numbrist võime lugeda: "Külakoolmeistrid tuleks lahti lasta ja koole kokku panna, muidu raha raiskajad. Istugu külmas toas ja pangu rohkem riideid selga."
Pidi ju iga lapsevanem koolmeistri tarbeks viima puid ja küünlaid, sellest see pahameel.

19.sajandi lõpust on teada, et Saaremaa külakoolmeistri aastapalk oli 1886.aastal 23 rubla ja 50 kopikat; 1890. aastal 31 rubla 25 kopikat. Võrdlusena olgu lisatud ka mõisamoonaka keskmine aastapalk: 20 vakka vilja, 20 rubla raha, 2 puuda soola; sellele lisaks lubati kaks vakka kartuleid mõisa põllule maha panna ja neli jäda (peenart) köögiviljamaad. Ka paljud kooliõpetajad pidasid lisaks oma põhitööle talu.

Sajandivahetusel ehitati kooli õuele palvemaja, kus eestegijaks sai kohaliku laulukoori juht ja hilisem jutlustaja Juhan Koppel. Selles majas toimusid pühapäeviti usutalitused, vaimulikud kontserdid ja pühapäevakool. Samal ajal alustati Otto von Buxhöwdeni korraldusel uue koolimaja ehitamist.

Külakoolist üldhariduskoolini

Uus sajand tõi endaga kaasa revolutsioonilaine. 1905.aastal süüdati Elme, Kaarma ja Loona mõisa rehi ja lauldi "Mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saab meitele". Vaivere piirkonnas ei süüdatud ühtki mõisahoonet. Eikla, Randvere, Uue-Kaarma, Laadjala ja Elme mõisa hoonetesse pandi külakoolid.

Suursündmuseks hariduselus kujunes M.Kampmanni "Kooli lugemise raamatu" ilmumine 1905.aastal. Õpikus oli suuremat rõhku pööratud kirjandusele, vähem oli grammatikat. Vaiveres õpetasid sel ajal Otto Lember, Jakob Mölder, Meeta Tuul, Friedrich Pihel, Karl Jakson.

Vaivere uus koolimaja valmis 1907. aasta 1.septembriks. Järgnes õpetajate elamu ehitamine Endule, mille Karl Jakson hiljem koos maadega ära ostis. Otto Lember lahkus õpetajaametist, tema asemele tuli Karl Noogen Paimalast Kaalilt ja 1910.aastal lahkus koolijuhataja kohalt Karl Jakson, tema asemele sai Aleksander Punab, kes pidas seda ametit kolmkümmend aastat, s.o 1940.aastani.

Pärast Esimest maailmasõda jätkas Vaivere kool neljaklassilisena. Tööle asus Liidia Koov-Tamm. 24.veebruaril välja kuulutatud Eesti vabariigi Ajutise Valitsuse määrusega 2.detsembrist 1918 muudeti koolikorraldust ka Saaremaal: õpetus muutus emakeelseks, saksa ja vene keele tunde vähendati, suurendati eesti keele tundide arvu, kohustuslik usuõpetus muudeti vabatahtlikuks. Õpetajatele nähti ette prii küte ja valgustus (petrooleum) nii maal kui linnas.

Ränkade üleelamiste osaliseks said Vaivere elanikud seoses Saaremaa ülestõusuga 1919.aasta veebruaris. Upa lahingus Matise ja Nigula põldudel langenud sõjamehed korjati Vaivere Härma talu õuele ja aita kuni omaksed järgi tulid. Vaivere mehed otseselt ülestõusust osa ei võtnud, sest olid enamasti mobiliseeritud sõjaväkke. Neil päevil katkes õppetöö koolis ja Nigula peremees sai surma.

Saaremaa hariduselu paremaks korraldamiseks moodustati koolide nõukogu, kuhu kuulusid ka A.Punab ja L.Tamm. 1920/21. õppeaastal läbi viidud koolide revideerimise akti järgi kuulus Vaivere kool maakonna parimate hulka.

Sel perioodil muudeti ka õpetajate palgamäärasid sõltuvalt haridusest ja elukallidusest. I järgu õpetaja sai 500 marka + elukalliduse raha 250 marka maal ja 400 marka linnas, keskhariduseta V järgu õpetaja sai vaid 175 marka + 250 marka.

Maailmasõja ajal varustati õpetajaid iga kuu järgmiselt:
10 naela heeringaid ja silku pere kohta - 4 marka nael;
2 naela rasvaineid (taimerasva) - 8 marka nael;
2 naela kartuleid pereliikme kohta.
Lisaks sellele aasta peale:
4, 25 arssinat ülikonnariiet (arssin - 0,63 meetrit);
25 arssinat pesuriiet;
1 paar uusi saapaid õpetaja kohta, 250 marka paar,
poolpidused saapad 100 marka.

Tellitud kauba eest tuli raha ette maksta.

Saaremaal algas uus ajajärk koolide avamisel ja sulgemisel. Aastatel 1919 oli Saaremaal 138 rahvakooli, 1921 112, 1926 oli 96 pluss 7 erakooli.

1923.aastal muudeti Vaivere 4-klassiline kool kuueklassiliseks. V ja VI klassis tuli õppeaineid juurde. Päev algas endiselt palvetunniga ja õpiti liitklassides. Valitses suur ruumipuudus, keegi ei tahtnud linna kooli minna: ei olnud ju sel ajal bussiliiklust ja jalgrattaidki polnud kaugeltki mitte igas peres. Koolimajale hakati juurdeehitust tegema, see valmis 1931.aastal. Sellest pidulikust sündmusest annab teada "Meie Maa" 1.oktoobril 1931.aastal: "4.oktoobril peetakse Vaivere koolis ümberehitatud koolimaja avamispidu. Kell 3 päeval aktus. Sisseõnnistamise teevad praost Mähle ja ülempreester Ristkokk. Õhtul kell 18 koorilaulud ja lõbus naljamäng "Mis pärast surma sündis".

Nendel aastatel töötas koolijuhatajana endiselt Aleksander Punab, kes õpetas ka matemaatikat, saksa keelt ja poistele käsitööd. Kuressaare gümnaasiumi pedagoogilise haru lõpetanud Liidia Tamm õpetas ajalugu, eesti keelt ja kirjandust.

Õpilased meenutavad tema ilusat käekirja ja kirjaviisi õpetust - ikka lapse käsi pihku ja tähed õigesse suunda. Ta pani suurt rõhku rahvatantsule ja õpetas soovijatele ka peotantsu. Tema käe alt on sirgunud hiljem Kuressaares tuntuks saanud tantsuõpetaja Meeta Tamm. Pikki aastaid töötasid koolis Karl Noogen ja Mihhail Lempu. Aleksander Punab jäi 1940.aastal pensionile.

Eestimaale saabusid taas heitlikud aastad ja seda oli tunda ka väikeses Vaiveres. Lühikest aega oli koolijuhatajana ametis Eduard Int, tema järel Saksa ajal Peeter Virmastu. Õpetajate kaader vahetus sõja-aastatel kiiresti: kes oli maale tulnud sõjapakku, kes jäänud linnas tööta jne. 1942.aastal asus Vaivere koolis matemaatika ja füüsika õpetajana tööle Albert Lõuk.

1944.aasta 1.septembril ei saanud koolimajas õppetööd alustada, sest sakslased olid taganedes lasknud kooli õue mahajääva sõjamoona õhku ja seetõttu oli saanud maja kõvasti kannatada: lööklaine oli nihutanud seinad vundamendist umbes kolmkümmend sentimeetrit eemale, kõik aknad olid purunenud. Seest oli kõik segi pööratud, õppevahendid kappidest laiali pillutud, raamatud vedelesid õues pori sees. Vaatamata raskustele klaasiti maja aknad ja kohalikud ehitusmehed ja lapsevanemad Juhan Sild, Jüri Martinson ja Aleksander Reinart seadsid hoone Albert Lõugu juhendamisel uuesti korda ning õppetöö algas uuesti 15.jaanuaril 1945.aastal.

Nõukogude aeg tõi kaasa mitmeid muutusi koolielus: koolijuhataja nimetati ümber direktoriks, suurt rõhku pandi sõjalis- patriootlikule kasvatustööle ja loodi pioneeriorganisatsioon. 1.septembrist 1945 kinnitati direktoriks Albert Lõuk.

Õpetajatena asusid tööle Salme Loiken-Kõll ja Linda Väärtnõu. Liidia Tamm jätkas tööd ja andis ka vene keele tunde, kuid peagi viidi ta üle Kuressaare vene õppekeelega kooli vene keele õpetajaks. Tema asemele tuli direktori abikaasa Niida Lõuk, kes oli hiljem ühtlasi ka Kuressaare vene keele õpetajate ainesektsiooni esimees.

Sõjalis-patriootilise ala kasvatajaks ja pioneerijuhiks sai Joosep Reinaru, kes oli õpilasena esimene skautide salgajuht. Kool muudeti 7-klassiliseks ja 1946. aastal lõpetas esmakordselt 7.klassi 17 õpilast. Et koolimaja jäi õpilastele kitsaks, renditi Soera talust üks tuba klassiruumiks.

Aasta pärast asus pioneerijuhiametisse Karl Jõevere Kärdukülast. 1948.aastal lahkus Salme Loiken ja tema asemel asus tööle Asta Kuldmaa (Maripuu).

1950.aastal alustas Vaivere kool 5 klassikomplektiga: I+II, III+IV,V,VI JA VII klass. 1949.oli tööle asunud algklasside õpetaja Silvi Janson, 1952.aastal tuli bioloogia ja poiste käsitöö õpetajaks Ants Rand, mõlemad töötasid Vaiveres aastakümneid.

1951.aasta 1.septembril avas kool uksed põhjalikult remondituna: koridorsüsteem, uus õpetajate tuba ja pioneerituba, käimlad ja riidehoid. Alguse sai uus kvaliteet õppe-kasvatustöös - ruumid olid head ja kaader jäi püsima. Põhiainete õpetajad enamasti tulid ja jäid. 1954.aastal alustas eesti keele õpetajana tööd Asta Sepp. Leida Paakspuu tuli tagasi oma kooli saksa keele õpetajaks 1957.aastal.

Õpilaste arv koolis aina kasvas, sest seoses väiksemate koolide likvideerimisega tulid Ilpla ja Vätta lapsed Vaivere kooli viiendasse klassi ja tekkis tõsine vajadus internaadi järele. 1955.aastal oli jäänud Uustlu maja tühjaks ja nüüd sõlmiti selle omanikega rendileping laste majutamiseks. Tubadesse muretseti vajalik inventar ja sisustati köök.

Meenutab Ants Rand: "Internaadis oli kolm magamistuba ja köök. Ühes toas elas kokatädi Alevtiina Koopuu. Külas ei olnud veel elektrit. Laes olid petrooleumilambid ja need pani põlema kasvataja. Kooliteenija hoolitses selle eest, et petrool oleks lambis. Kokk koostas menüü, aga raha ja kulude arvestust pidas kasvataja. Lapsed tõid kodudest aedvilja, mahla, kartuleid ja liha. Tangained, jahu ja suhkur toodi kooli hobusega linnast. Internaat oli söömise ja magamise koht. Õppima tuli minna kasvataja saatel poole kilomeetri kaugusel asuvasse koolimajja." Haridusosakonnast saadi nõusolek osta Uustlu maja päriseks. Pärast ostu-müügilepingu sõlmimist 25 000 rubla eest alustati Uustlu maja juurdeehitust. Talu rehealusesse ehitati 3 tuba ja 2 väljakäiku ning abihoone. Ehitajateks olid Otto Kiider ja Aleksander Tang.

Muret tekitas ka poiste tööõpetuse ruumi puudumine, kuid Ants Rand ja Albert Lõuk leidsid sellelegi probleemile lahenduse ja sisustasid poistele puutöökoja. Tõsi küll, see tõi endaga esialgu kaasa pahandusi ja ettevõtlikku koolijuhti süüdistati raha mittesihipärase kasutamise eest, kuid järgmisel aastal saadi selle eest hoopis kiita. Ühes ruumis olid tööriistad, puidutreipink ja höövlipink; teises, pliidiga ruumis said poisid iseseisvalt saagida, viilida ja meisterdada.

1961.aastal muudeti kool 8-klassiliseks ja järgmise aasta lõpetajatel jäi seljataha juba kaheksa aastat õppetööd Vaiveres.

Meenutab õpetaja Ants Rand:
Õpetasin bioloogiat, geograafiat, keemiat, füüsikat ja poiste käsitööd. Töökasvatuse parandamiseks rajasime kooliaia. See oli üks vähestest Nõukogude aja kasulikest kampaaniatest. Kooli lähedale eraldati 1 ha põldu. Kõigepealt tuli koostada aia plaan ja kindlaks määrata, mida ja kui palju kasvatada. Selle alusel jagasime maatüki mullastiku sobivust arvestades järgmiselt: puuviljaaed, marjaaed, köögiviljaaed ja kollektsiooniaed. Õunapuuistikud tõime Kõljala puukoolist. Korraldasime kevadel lastega jalgrattamatka Kõljalga ja õhtuks jõudsime 60 istikuga tagasi. Marjapõõsad, 80 sõstraistikut saime Karjast. Maasika-ja lilletaimed, samuti püsikud saime enamasti laste kodudest, hiljem ka Tallinna botaanikaaiast. Taimede kastmiseks rajasime aeda veevärgi 36 meetri sügavuse puurkaevuga ja pumbamajaga.

1958.aastal ehitasime väikese köetava klaaskasvuhoone. See oli hädavajalik istikute kasvatamiseks. Kõik laabus hästi ja peagi hakkas laste ühine kätetöö ja hool vilja kandma. Kõigepealt hakkasime saaki saama köögiviljaaiast. Mõne aasta pärast hakkas oma andidega lapsi rõõmustama ka marjaaed, toidulaud rikastus sõstarde ja kirssidega. Õpilased hooldasid aeda kindla graafiku järgi ja koristasid sügisel saagi, mida hoiti söökla varustamiseks.

Sooja lõunat said kõik õpilased, internaadi lapsi toitlustati ka hommikuti ja õhtuti. Õunapuude istutajad pidid oma töö vilju kõige kauem ootama ja said vaid mõnda õuna maitsta, sest enne kui puud kandma hakkasid, sai kool läbi. Edaspidi saime saaki juba nii palju, et jagasime laste vahel ära või vahetasime millegi vastu. Aga oma kätetööd, mis on säilinud tänapäevani, on meeldiv meenutada nii tolleaegsetel koolijütsidel kui ka nende juhendajal. Siinkohal ei saa märkimata jätta ka kooli direktorit Albert Lõuku, kes juhtis kooli majandamist arukalt ja kindlakäeliselt.

1955.aastal saime oma väikese "meteoroloogiajaama"- väljakul oli sademetemõõtja, termomeetrid, tuulelipp ja tuule tugevuse mõõtja. Mõõtmiste tulemused kanti ћurnaali ja anti edasi Tallinna ilmajaamale. Kogutud andmeid kasutasime ka õppetöös. Kogutud materjali hoidmiseks ehitasime väikese aiamaja, kus sai ka puhata, kui päike liiga tegi.

Õpilased tegutsesid aias, spordiväljakul ja koolimaja ümbruses suure innuga ja kooliaed saavutas ülevaatustel häid kohti, samuti läks hästi bioloogiaolümpiaadidel.

1960.aastal õnnestus meil Orikülas paiknenud sõjaväeosalt saada üks vana veomasin, mis vahetas välja seni kooli kasutuses olnud hobuse. Masinaga saime vedada aeda sõnnikut ja mere äärest adrut, samuti oli nüüd hõlpsam vedada ehitus-ja remondimaterjali. Ka poisid said autoga sõita ja selle eest olid nad valmis tegema kõiki töid. Autoga oli naljaasi tuua metsast ja Praakli mõisa maadelt noori lehiseid. Need puud kaunistavad koolimaja ümbrust tänaseni. 1962.aasta lõpetajad istutasid omanimelised puud ja lumemarjaheki, mis kasvab kooli õues teeraja ääres tänaseni.

Koolimajas oli sel ajal elavnurk, kus kasvatati hulgaliselt toalilli, ainuüksi kaktusi oli üle 30 liigi. Ei puudunud ka loomad, oma koha olid leidnud kaks akvaariumit kaladega ja isegi nastikud, kes elasid spetsiaalselt nende jaoks ehitatud puuris. Elavnurka hooldasid peamiselt tüdrukud.

Vaivere koolis töötatud aastaid 1952 - 1976 pean meeldivamaiks oma kõikidest tööaastatest.


Meenutab Leida Paakspuu-Keskküla:
Õppisin Vaivere koolis ja lõpetasin 6.klassi 1944.aasta kevadel. Järgmisel aastal muudeti kool 7-klassiliseks ja ma tulin kooli tagasi ning lõpetasin ka seitsmenda klassi.

Vaivere kooli tulin veel kord tagasi ja nüüd juba saksa keele õpetajana. Kauaaegne vene ja inglise keele õpetaja Niida Lõuk valmistus pensionile minema ja kool vajas uut võõrkeeleõpetajat. Inglise keele õpetajat polnud kuskilt tulemas ja nii otsustati jätkata saksa keele õpetamisega ning mind võeti tööle. Kõhe oli tulla oma endiste õpetajate hulka, aga hilem nägin, et kartused olid asjata. Kõik hakkas hästi laabuma ja kollegid andsid alati asjalikku nõu, kui seda vajasin. Oma kooli tuttav tunne oli ka abiks.

Meenuvad esimestel õpetaja-aastatel nõutud tunnikonspektid, mis pidid olema täpselt õppeplaanis ettenähtud teemade kaupa koostatud. Ühest küljest oli see hea, teisest küljest aga ahistas õpetaja loomet ja isiksuse potentsiaali aine õpetamisel. Aastate jooksul kujunes oma õpetamise metoodika.

Haridusosakonna inspektorid ja ka oma direktor käisid tundides kontrollimas nii õpetamist kui õpilaste taset. Aga isegi see andis kindlust, et oled õigel teel.

Kaks korda aastas tuli külastada õpilaste kodusid. Muud liiklusvahendit ei olnud kui hobune ja jalgratas ning talvel tõukekelk. Heade õpilastega ei olnud probleeme, aga igal ajal on olnud koolis ka oma Tootsid, kelle vanematega tuli tihedamalt suhelda. Sellepärast tuli käia vahel küllalt kaugel, 5-7 kilomeetrit ja Vättalgi on tõukekelguga ära käidud.

Õpetajal oli väga suur ühiskondliku töö koormus. Kui kooli juurde moodustati pikapäevarühm, töötasime esialgu seal graafiku alusel, hiljem võeti tööle palgaline kasvataja. Õpetajatel tuli tihti esineda kasvatuslike ettekannetega lastevanemate koosolekutel, õppida poliitringides, tegutseda valimiste agaitaatoritena jne.

Viiekümnendatel aastatel oli puudus kõigest, autodest ja bussiliiklusest rääkimata. Talude hobused olid kolhoosi lauta viidud. Kool sai kolhoosist endise Roomeldi hobuse Tooni, kellega sai vedada linnast vihikuid, raamatuid, petrooleumi ja muud hädavajalikku. Ka oli hobune hädavajalik aias maa harimiseks. Kuna heina polnud kuskilt võtta - kolhoosis ei jätkunud oma loomadelelgi - pidime suvepuhkuse ajal seda ise tegema. Suurema osa heinast saime kooli aiast ja Uustlu internaadi juures olevalt põllult. Hobusega tõime heinad kooliteenija August Sepa koju, hiljem Uustlu rehalasse. Talitamisega tegelesid kordamööda internaadi kokk, kasvataja ja kooliteenija.

Teine raske lisatöö naisõpetaja jaoks oli koolile küttepuude toomine. Metsamajandist juhatati kätte metsatukk, kus puud asusid, haridusosakonnast saadi veoauto ja siis sõitsime veoauto kastis metsa. Õpetajatele oli ette nähtud oma tarbeks 6 ruumi tasuta puid aastas, saime korraga need ka ära tuua. Lapsevanemad aitasid ka meid selles töös.

1956.aastal ühinesid ümbruskonna väikesed kolhoosid Mereranna kolhoosiks ja esimeheks sai Aleksander Pitk. Kolhoosielu hakkas paremini minema ja see andis tunda ka koolielus. A.Pitka ja A.Lõugu eestvedamisel hakati Kasti mõisa suurde saali ehitama lava, töömehi abistasid ka vanemate klasside poisid õpetaja Ants Ranna juhendamisel.

Majas asus ka kolhoosi kontor ja esimehe korter. Kasti endisest mõisahoonest sai mitmeks aastaks kooskäimise koht nii lastele kui ka kolhoosnikele. Alguse sai Kasti mõisa Vene perioodi hiilgeaeg: õpiti näitemänge Niida Lõugu juhendamisel, Annika Iin pani lapsed ja noored tantsima, Valve Tiitma juhendas mandoliinimängijaid ja Mihkel Reinarti algatusel loodi puhkpilliorkester. Vaivere kooli isetegevuslased lõid laineid ka väljaspool Vaiveret kuni Tallinna ülevaatusteni välja. Selline oli kooli seltskondlik elu.


Meenutab Asta Sepp - Albert
Asusin tööle 1954.aastal eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Sel ajal töötas kool tõelise kasvatuskombinaadina - teooria ja praktika käsikäes noore inimese maailmavaate kujundamisega. Õpetajate töötingimused paranesid ja kaader muutus püsivamaks. Probleeme oli korteritega. Algul oli hea, kui noor õpetaja sai omaette toa, enamasti pandi kaks inimest ühte tuppa elama. Direktor "kauples" külaperest toa - sel ajal oli korter ja küte (6 ruumi puid) maaõpetajale tasuta - ja sellest saigi noore õpetaja kodu. Niimoodi elati Veerel, Roomeldil, Tehnal ja Soeral. Mõned õpetajad käisid linnast ratastega või isegi jala.

Enne 1961.aasta rahareformi maksti õpetajatele töötasu tarifikatsiooni alusel. Näiteks algklasside õpetaja palk oli 500-700 rubla, vanemate klasside õpetajatel keskmiselt 800 rubla. Direktor sai 900 rubla. Sellest arvestati maha tulumaks 8%. Pärast reformi maksti algklasside õpetajale 80-90 rubla, vanemate klasside õpetajatele 120-130 rubla. Direktoripalk oli üle 200 rubla kuus.

1955.aastal asus algklassiõpetajana tööle Valve Tiitma-Rauna ja kaks aastat hiljem tuli pioneerijuhiks Annika Iin. Need kaks inimest olid nagu pärm saiale. Neid jätkus kõikjale: õppetundidesse, õhtutundidesse, spordiplatsile ja pidude ettevalmistamisele.

Kool arenes jõudsalt direktor Albert Lõugu eestvedamisel. Ilma juhita ei liigu ükski masin maa peal ega laev merel, ei tööta korralikult ükski asutus, sealhulgas kool. Albert Lõuk oli kindla sõnaga, nõudlik, kuid ka isalikult õpetlik. Ta oli abivalmis ja hea organiseerimisvõimega inimene ega läinud kaasa kõikvõimalike kampaaniatega, vaid sammus oma kindlat rada eesmärkide poole. Tänu direktori enesekindlusele ei mõjutanud meie kooli "protsentide tagaajamise aastad". Meile tehti selgeks - kes oma kahtede pärast peab "istuma" jääma, see ka jääb. Muidugi tuli järelaitamistunde palju teha, et õpilased rahuldavalt edasi jõuaksid. Vaivere kool püsis Kingissepa rajooni koolide parimate hulgas ja tunnustuse osaliseks saadi nii aineolümpiaadidel, isetegevuskonkurssidel kui ka kooliaedade ülevaatustel.

Ometi oli koolil üks väga "oluline puudus" ja nimelt - parteikomiteele oli pinnuks silmas, et koolis puudus partei algorganisatsioon. Direktor jäi aga selgi korral oma põhimõtetele kindlaks ja keeldus. Nii mõnigi autasu jäi tal selle tõttu saamata, kuid elu on näidanud, et õpetaja on kuulus nende kaudu, keda ta on kasvatanud, mitte aukirjade järgi. Ja temal on tõepoolest tublisid järetulijaid nii oma viie lapse kui ka paarisaja Vaivere kooli lõpetanu näol. Albert Lõuk, kes on olnud Vaivere kooli direktoriks 25 aastat, on tuntud üle kogu Saaremaa.

Meile, noorematele õpetajatele, tehti korduvalt nn grupiteraapiat, mis lõpuks ka õnnestus. Sm. Holm, partei rajoonikomitee sekretär, käis isiklikult kohal ja lõpuks moodustati ka meie koolis algorganisatsioon koosseisus Ants Rand, Asta Albert, Leida Keskküla, Helga Tatar, Aino Pallas.

1967.aasta kevadel jäi Albert Lõuk pensionile ja direktoriamet tuli vastu võtta minul.

Esimestel aastatel kujunes direktoriamet mulle tõsiseks eksamiks, sest raske oli säilitada kooli head taset, nagu see eelmise direktori ajal kujunenud oli. Kõige enam häiris aga see, et olin olnud enne reaõpetaja oma kolleegide keskel. Aga hiljem hakkas kõik laabuma, ka majandusküsimused.

Rajasin oma kodu kooli lähedusse, et lastel oleks hea koolis käia. Aga reformituuled puhusid ka siis ja õpilasi jäi kolhoosikorra tingimustes järjest vähemaks. Bussiliikluse elavnemine andis võimaluse linnas koolis käimiseks ja nii lahkus koolist palju õpilasi. Minu neljast lapsest ei saanud ükski Vaiveres kooli lõpetada, sest kool lõpetas tegevuse üldhariduskoolina. 1970.aastal lõpetas viimane 8.klass. Õppebaas oli aga tugev ja nii otsustati asutada Vaivere Eriinernaatkool.


Meenutab Valve Rauna:
Pärast Haapsalu Pedagoogilise Kooli lõpetamist 1955.aastal suunati mind tööle Vaivere 7.klassilise Kooli algklasside õpetajaks, kus töötasin 1961.aasta lõpuni.

Tööleminek oli nagu sukeldumine vette tundmatus kohas, st tuli teha ka sellist tööd, milleks ma koolis ettevalmistust ei saanud: töö liitklassiga, pioneerijuhina, muusikaõpetajana, internaadikasvatajana, rahavamaja juhatajana jne. Palju tuli iseseisvalt lugeda, uurida ja end täiendada.

1958. aasta augustist töötasin lisaks põhikohale koolis ka Praakli rahvamaja juhatajana. Praakli mõisahoone oli lagunenud ja rahvamaja asus Kasti mõisas. Arenes vilgas seltsitegevus, mis nõudis oma osa. 1959.aastal rahvamaja likvideeriti. Samal aastal määrati mind vanempioneerijuhiks. Mul tuli endiselt teha ka õpetajatööd. Lugesin paksu pioneerijuhi käsiraamatu kaanest kaaneni läbi, et saada ettekujutus sellest tööst.
Elektrit ei olnud. Töötada tuli petrooleumilabi valgel hiliste öötundideni. Õpetasin ja õppisin koos õpilastega. Sellest võib järeldada, et noor inimene jõudis küllaltki palju teha. Ta ei julgenud kasutada sõna "ei", vaid asus tegema seda, mis oli parajasti vajalik.

Liitklassid olid moodustatud sellisel põhimõttel, et koos oleksid noorem ja vanem klass: I+III, IV+II. Nii oli võimalik üks klass kümneks minutiks iseseisvalt tööle panna ja teisega suulist tööd teha.

Lugema õpetamisel oli oluline häälikuanalüüs. Tähti tuli hääldada, mitte kasutada tähenimesid. Oli vaja selgitada, et tähti ei loeta ühekaupa, vaid järgmise tähega kokku (lind, mitte el-i-en-de). Tähtsaks abiliseks oli liikuv aabits. Tähtedest sõnu ladudes õppis laps üsna kergesti sõnas häälikuid eraldama ja sõnu lugema.

Kirjutamisel kasutasime pehmeid pliiatseid ja nõudsime õiget istumist, õiget pliiatsihoidu ja vihiku asendit. Hiljem kirjutasime kõik tööd tindiga. Pastapliiatseid siis veel ei olnud.

Matemaatikas oli vaja rikastada, täpsustada ja laiendada laste matemaatilisi kujutlusi suurusest, vormist ruumist ja ajast, arvudest ja nende koostisest. Lapsed pidid oskama võrrelda asju suuruse järgi, pidid tundma ringi-, ruudu- ja kolmnurgakujulisi esemeid, tundma nädalapäevi ja aastaaegu. Ka kellatundmine oli vajalik. Eriline rõhk oli peastarvutamisel ja tekstülesannete lahendamisel.

Tundide elavdamiseks mängisime mänge, lahendasime mõistatusi, ja laulsime laulukesi.
Näitvahenditeks olid looduslikud esemed: pähklid, õunad, kastanid, käbid, puulehed jms. Palju viibisime õpilastega õues, käisime aias ja metsa ning õppisime loodust tundma.

Direktor Albert Lõuk oli nõudlik ja range oma töös. Tema kinnitas meie tööplaanid ja tunnikonspektid. Esimestest tööaastatest Vaivere on jäänud mulle meeldivad elamused. Sain oma esimesed töökogemused ja elutarkused. Sügav kummardus kõigile neile, kes noorele kogemusteta õpetajale ulatasid oma abistava käe: Albert Lõuk, Niida Lõuk, Silvi Janson, Asta Albert.

Olen oma töös juhindunud põhimõttest - kui midagi oskad, õpeta seda ka lastele. Meenutan sageli oma õpilasi, tihti meenuvad mulle M.Õunapuu luuleread:
Sulle, mu õpilane,
mõtlen ja mõtlen,
mõtlen uinudes ja ärgates:
kuidas sulle anda parimat,
anda endast kõik, mida
anda suudan ja oskan.

Õpilasorganisatsioonid

Kolmekümnendatel aastatel hoogustus kogu Eestimaal skautide ja kodutütarde liikumine, nii ka Vaiveres. 1931. aastal toimus koolimajas põhjalik remont, laiendati ruume ja klassiväliseks tegevuseks avanesid soodsamad võimalused.

1931.aastal asutati Vaiveres esimene skaudisalk. Kohal olid skaudimaleva esindaja Veli Aarma ja kriminaalpolitsei esindaja Talvik Kuressaarest, vabariiklik skaudijuht Tallinnast ja fotograaf Karl Salong. Skaudiks said Joosep Reinaru, kes valiti ka salga juhiks, Hugo Kiider, Karl Kiider, Anton Reinart, Aksel Reinart, Heino Kivi, Erik ja Endel Koppel, Aksel Noogen, Eduard Raud.
Hundipoisiks sai Juljus Albert (skaudiks liiga noor).

Kogunemisi peeti üks kord kvartalis. Kõigepealt said selgeks skaudiseadused, käsklused ja rivistamine, õpiti ka matkatarkusi, morset ja sõlmede tegemist. Kevadel korraldati huvitavaid matku ja spordivõistlusi. Suvel käidi Kuressaare lahel jahiga sõitmas, kapteniks oli Karl Salong.

1934.aastal oli suur pidulik kogunemine, millest võtsid osa ka Kuressaare skaudimaleva juhid ja koolijuhataja Aleksander Punab.

Vaivere skautidel käis külas ka tolleaegne Püha kiriku õpetaja Harri Haamer. Ta kõneles viisakast käitumisest, suhtlemisest ja inimestevahelistest suhetest.

Skaudiliikumise aastail ehitati Metsa männikusse suur, kahe poolega kiik ja Anton Reinarti juhendamisel rajati esimesed pallimänguplatsid. 50-ndatel lisandusid korralikud jooksurajad ja hüppeplatsid ning kool sai staadioni.

Sel ajal kui poisid tegutsesid skaudisalkades, leidsid tüdrukud rakendust kodutütarde organisatsioonis. Tegeldi valdavalt laulude ja näidendite õppimisega, õpiti pühapäevakoolis, esineti emadepäeval ja kirikupühadel. Ka tüdrukutel oli olulisel kohal suhtlemis- ja kombeõpetus.

Võimuvahetus tõi kaasa uued traditsioonid ja kombed. Skautlus tunnistati kodanlikuks igandiks ja Nõukogude võimule ebasobivaks ning alguse sai pioneeriorganisatsiooni tegevus. Esimeseks pioneerijuhiks sai kommunistlik noor Ilmar Reinmägi 1940. Sellest aastast ei ole rohkem teada.

1942.aastal algas sakslaste "jaht" senistele aktivistidele ja nii mõnelegi said esimesed sõja-aastad saatuslikuks. Põlesid õpetaja Lembri kodu Praaklis ja õpetaja Indi kodu Tahulas. Paljudes kodudes valitses lein ja teadmatus omaste pärast, majanduslik olukord oli raske.

1945.aastal alustas pioneeriorganisatsioon taas. Esimestel aastatel oli pioneeritöö väga tagasihoidlik. Uut organisatsiooni umbusaldati ja isegi kardeti. Alles mõne aasta pärast sai pioneeritöö hoo sisse. 1945/46 õppeaastal oli pioneerijuhiks Joosep Reinaru, tema järel hakkas seda tööd tegema Karl Jõevere. Poistele korraldati võistlusi, tüdrukud lõikasid ajakirjadest välja sõjakangelaste pilte ja kleepisid neid albumitesse. Hakati ka seinalehti välja andma - need kajastasid igapäevast koolielu ja pakkusid tegijatele rohkesti rõõmu.

1947.aastast on säilinud pioneerimaleva staabi nimekiri: malevanõukogu esimees Taivo Lõuk, seinalehe toimetaja Agnes Õunapuu, staabi liikmed Aara Rahnel, Enn Lõuk ja Loidi Vöörma.

1950.aasta 13. mai ajalehes "Saarte Hääl" ilmus artikkel "Elav pioneeritöö Vaivere 7.klassilises koolis", milles oli juttu eesrindlikust pioneeriorganisatsioonist Silvi Jansoni juhtimisel.

Aastatel 1954-57 töötas pioneerijuhina Hilja Varvas. Pioneeritööks avanesid paremad võimalused - valmis internaat ja lapsed said pärast tunde rohkem üritustest osa võtta.

Järgmise pioneerijuhina asus tööle Annika Neitsov-Iin. Algasid Vaivere pioneerielu hiilgeajad. Malevanõukogu esimeheks oli sel ajal Maire Aavik. Tööd alustas aktiivikool Evi Veegeni juhtimisel.

1959.aastal naasis Vaiverre muusikamees Mihkel Reinart, kes õpetas poisid pilli mängima. Vaivere pioneeride pasunakoor saavutas nii hea taseme, et kooliorkestrite ülevaatuselt Tallinnas toodi ära teine koht ja auhinnaks saadi puhkpillide komplekt 12 tuhande rubla väärtuses. Ohvitseride Majas toimunud ülevaatusel juhatas orkestrit Mihkel Reinarti poeg Peep, sest täiskasvanu ei tohtinud dirigeerida. Peep jutustas 50 aastat hiljem, kuidas isa näitas nurga taga liigutused ette ja tema aina dirigeeris! Paljud poisid, kes olid kooliajal pillimänguoskuse omandanud, mängisid hiljem edasi linna orkestrites.

1960/61. õppeaastal oli pioneerijuhiks Valve Titma-Rauna. Tema juhendamisel alustas tööd mandoliiniansambel.

Loodi timurlaste rühm, kes abistas üksikuid vanureid. Noored naturalistid hooldasid koolimajas elavnurka ja kasvatasid kodudes küülikuid. Parimad küülikukasvatajad olid Eimo Näälik, Laine Muruvee, Enel Saun. Poistele korraldati koolisiseseid malevõistlusi, rajooni rahvastepallivõistlustel saavutati II koht.

Sportlased olid tublid vaatamata selle, et koolil polnud võimlat ja harjutada sai ainult väljas.

Sel aastal sai Vaivere pioneeriorganisatsioon tuusiku Artekki. See tõstis Vaivere mainet kogu Saaremaal. Malevanõukogu esimees Maire Aavik loobus sõidust ja tuusik määrati Evi Veegenile, kes oli tunnistatud kooli parimaks pioneeriks.

Meenutab Evi Veegen-Maasik:
"Kas tõesti Artekki?" - nii küsisin malevanõukogu koosolekul, suutmata oma üllatust ja heameelt varjata. Nii see tõepoolest oli.

Eestist sõitis 25 poissi-tüdrukut, kõigil pidulik pioneerivorm seljas. Olime nagu tõelised maailmarändurid marsruudil Tallinn-Moskva-Simferoopol. Lõunamaa loodus lummas meid kõiki: küpressid, Must meri, ümberringi sinetavad mäed. Oli aprillikuu. Parajasti õitsesid mandlipuud, rohetasid teeistandused astangutel, tee äärde jäid ka loorberi-, viinamarja- ja mandariiniväljad.

Laager asus mäe jalamil ja koosnes neljast suurest kompleksist. Eestlased paigutati igale poole laiali, et teiste N.Liidu rahvaste lastega tuttavaks saada ja sõprussidemeid arendada. Elasin ja õppisin koos kirgiiside, tadћikkide ja valgevenelastega. Heaks sõbraks sain armeenlanna Allaga, kellega olin aastaid kirjavahetuses.

Kogu laagrielu käis fanfaarisignaalide järgi: üks äratas, teine kutsus sööma, kolmas riviõppusele. Rivi oli põhiline: ikka rivis sööma, peole, kogunemisele. Olin valitud ka laagri malevanõukogusse, samuti mu rühmakaaslane Leelo Tungal.

Hommikupoolikuti olid meil tunnid vene keeles. Olin lõpuklassis (7.ndas) ja mul oli ka mure lõpetamise pärast. Vaiverest saadeti mulle matemaatikaülesandeid, teiste ainetega polnud probleeme. Iga nädal saatis papa Lõuk mulle suure ruudulise lehe matemaatikaülesannetega, mina saatsin lahendused jälle tagasi. Ma olin ainuke, kellele saadeti õppematerjali laagrisse järele ja ma olin väga uhke oma õpetaja Albert Lõugu üle. Tänutundega meenutan oma õpetajaid praegugi, et ma sain Artekki minna ja kevadel ka kooli ära lõpetada.

Meeles on toredad ekskursioonid Simferoopolisse ja Jaltasse. Pidime seal marssima ja laulma. Tänavate ääres kasvasid küpressid, mis olid pügatud kotkaste ja elevantide kujulisteks. Vapustava elamuse valmistas matk Aju-Dagile.

12.aprillil lendas Juri Gagarin kosmosesse. See vallandas tohutu rõõmupeo: tänavatel pakuti kreemikooke ja veini, väljakutele istutati roose. Laagris toimusid rahvaste sõpruse õhtud. Eesti õhtul õpetasime eesti mänge ja tantse.

Palju tehti sporti: toimusid kergejõustikuvõistlused ja pallimängud. Mina võitsin kaugus-ja kõrgushüppes medalid ja sain auhinnaks särgi.

Laagris käisid ka väliskülalised. Meenuvad tõmmud kuubalased, kes olid veelgi tumedama nahaga kui sealsed kohalikud elanikud.

Rahvuste pinnal tekkis ka probleeme: eestlasi peeti liiga läänelikeks, meid nimetati koondnimetusega pribaltiiskije ja selles sõnas oli tunda kadedust ja varjatud vaenulikkustki. Laagris kandsime kõik ühtmoodi vormiriietust. Aga meie poistel olid siilisoengud, hiina ketsid jalas, tüdrukutel olid pitsidega kombineed, öösärgid ja sukahoidjad, mida teistel polnud. Sukkpükse polnud siis isegi meil. Me õmblesime oma dressipükstele jala alt kummid läbi, et püksisääred sirgelt seisaks. See kõik torkas teistele valusalt silma ja riivas hinge. Kui laagrivorm lõpuks oma riiete vastu sai vahetatud, nägime kenad välja: valged pluusid, kaelarätid, instruktorimärgid ja vilenöörid. Meie rõõm ei mahtunud "siberjakkide" hinge ja nad nimetasid meid fritsudeks.
Pisiasjad aga ei rikkunud seda tohutu suurt elamust, mille Artek meile tegelikult valmistas. Võimsad muljed on hinges tänaseni.


Järgmistel aastatel töötasid pioneerijuhtidena Viive Aus ja Inna Jürjestaust. Lisandusid uued huvitavad ettevõtmised - peeti üheskoos vastlapäeva ja nauditi talverõõme. Pallimängudes võideti linnakooli poisse. Arendati kirjavahetust Gruusia pioneeridega ja Mahtra sõjast osavõtnute järglastega Siberist. Enamik õpilastest olid pioneerid.

Vanemate klasside poisid olid abiks koolimaja juurdeehitusel ja kasvuhoone torustiku paigaldamisel. Kevadel korraldati koolisisesed olümpiamängud. Selleks ürituseks valmistati lipp ja tõrvik. Parimaks sportlaseks, olümpiavõitjaks krooniti Harri Aduson. Suursündmuseks kujunes Pihtla kooliga peetud sõjamäng. 23. mail 1963 korraldati matk "Mööda isade võitlusradu" Sõrve poolsaarele.

1964.aastast kuni kooli sulgemiseni töötasid pioneerijuhtidena Maaja Härmat-Õnnis, Lilli Suurna-Vaga ja Liivi Kuusk.

Eriinternaatkooli aastad

1970.aastast jätkas kool tegevust eriinternaatkoolina, vahetusid õpilased ja muutus kooli suunitlus.

Meenutab kooli direktor Asta Albert:
"Kõige pakilisemaks tööks osutus koolimaja esiseina kapitaalremont, sest pehkinud palkidele ei saanud enam kindel olla. Mulle oli toeks Aleksander Veegen, kes oli majandusjuhataja. Tema organiseeris ka majade sanitaarremondi, pidas õpetajate kommunaalteenuste arvestust, muretses kütte ja varustas internaati toiduainetega.

Erikoolid olid riigi poolt hästi varustatud, õpetajatele maksti 25 % kõrgemat palka kui tavakoolis, ka ettenähtud toiduraha oli suurem ning internaadi varustus ja kooliriided olid tasuta. Nendelgi aastatel oli väikese sissetulekuga perekondi, kes ei häbenenud oma lapsi Vaivere kooli saata, vaid lausa avaldasid selleks soovi, kuna ülalpidamine oli tasuta.

Uued õpilased olid peamiselt vaimsete puuetega lapsed, kes ei suutnud tavakooli õppenõudeid täita. Nad olid väga erinevatest perekondadest, erineva vaimse arenguga. Kooliprogramm oli kohandatud tasemele, mis andis õpilasele vajaliku kirjutamise ja arvutamise, raha lugemise ja loetava käekirja oskuse.

Oluline oli kohusetunde kasvatamine. Kasvandikud vajasid palju individuaalset õpet, eeskätt rahulikku ja sõbralikku õhkkonda. Nad elasid kõik internaadis. Enamik õpilasi olid püüdlikud ja said oma kohustustega koolipingis ja internaadis kenasti hakkama.

Vahel tuli ette ka veidraid juhtumeid. Kord jäi üks vargapoiss vahele. Kui poiss oli süü üles tunnistanud, kutsuti tema miilitsast isa kooli. Isa ütles pojale: "Sa kuradi tola, teed ja räägid ka veel!" Kommentaarid on liigsed.

Kord küsis õpetaja kolmanda klassi õpilastelt, mis pühad on oktoobripühad. Pakuti mitmeid vastuseid: sügispühad, koolivaheaja pühad jne. Lõpuks tõstis käe üks tõsise näoga poiss, pani pea viltu ja ütles kõva selge häälega - seatapupühad.
Veel on meeles, kuidas õpetaja esitas küsimuse:"Mitu aastaaega on?" ja sai vastuseks "Kevadsuvitalv!"
"Aga kas sügis polegi aastaaeg?"
"Mis aastaaeg see kah on, puha sopp ja pori!"

Pärast lõpetamist jälgisime oma õpilaste käekäiku ja mitmeid poisse usaldati kolhoosis traktorite peale. Kaks siinõppinut abiellusid hiljem ja nende tütar õppis ühes maakoolis peamiselt viitele.

Aastast 1967 oli saanud 1976 ja kool seisis jälle teelahkmel: kooli oli nii palju soovijaid, et ei mahtunud enam ära ja nii viidi vanemad klassid üle Kallemäele ja siia jäid algklassid. Kaotati direktorikoht ja koolijuhatajana jätkas tööd Etvelia Tamm. Ants Rand sai linnas haridusosakonna juhatajaks, mina jäin väljateenitud aastate pensionile."


1981.aastal lõpetati Vaivere koolimajas ka eriinternaatkooli tegevus. Lapsed viidi kokku Kallemäe kooli, õpetajad leidsid uue töökoha teistes koolides ja muudel elualadel. Eriinternaatkooli aastatel töötas koolis palju häid õpetajaid, kes suhtusid mõistvalt ja suure südamesoojusega oma hoolealustesse.
Need olid Asta Albert, Etvelia Tamm, Saima Pira, Vilma Pau, Leida Poopuu, Mark Joon, Rein Sepp, Sulev Sepp, Marvi Sirkel, Linda Otsa, Jüri Pehk, Marvi Kaljo, Siina Koost, Ellen Kahm, Mai Lember.

Vaivere koolis aastatel 1910-1976 pikemat aega töötanud õpetajad

Aleksander Punab 1910 -1940 õpetaja, kooli juhataja
Karl Noogen 1908 - 1930
Mihhail Lempu
Liidia Tamm 1918 - 1945 eesti ja vene keel, ajalugu
Albert Lõuk 1942 -1967 matemaatika ja füüsika, direktor 1948 - 1967
Niida Lõuk 1948 - 1960 vene ja inglise keel
Salme Loiken-Kõll 1945 - 1952 vene keel, tüdrukute käsitöö
Silvi Janson algõpetus
Ants Rand 1952 - 1976 bioloogia, keemia, füüsika, poiste käsitöö
Asta Sepp-Albert 1954 - 1970 eesti keel ja kirjandus, direktor 1967 - 1976
Valve Tiitma-Rauna algklassid, pioneerijuht 1955-1961
Hilja-Nurja Rand 1956 - 1963 matemaatika
Leida Paakspuu-Keskküla 1957 - 1970 saksa keel
Saale Tang-Reinart 1959 - 1963 matemaatika
Helga Tatar 1963 - 1970 algklassid
Aino Pallas 1963 - 1976 algklassid
Ellen Kahm 1968 - 1981 matemaatika, kasvataja
Mai Velvelt-Lember 1967 - 1981 algklassid
Niina Väin 1964 - 1970 vene keel
Tarmo Allik 1964 - 1970 kehaline kasvatus

Lühemat aega on Vaiveres töötanud järgmised õpetajad:
Karl Jõevere, Joosep Reinaru, Asta Maripuu, Jete Laes, Ella Suur, Salme Piht, Jesse Kaevand, Aita Munk, Aino Tammesild, Marvi Kasekänd, Laine Sepp, Hilja Varvas, Annika Iin, Veera Savkina, Mall Tiidovee, Vaike Roost, Helbe Lõuk, Viive Aus, Inna Jürjestaust, Loreida Neeme, Leini Mägi, Maaja Härmat, Eevi Eelma, Urve Nõmm, Svetlana Jõgi, Harri Iin, Lilli Vikat, Mati Tarvis, Armilde Beljakov, Saima Kolesnikov.

Vaivere kooli lõpetanud

1939

Armilde Saar
Lidia Allik
Helga Kask
Alide Albert
Aleksander Rahnel
Arnold Saart

1940

Aino Kuusk
Ester Reinart
Anton Hansen
Alfred Tiivits
Aksel Reinart
Ilmar-Ferdinand Kalm
Endel-Eduard Koppel
Eduard Raud
Ludvig Maripuu
Heino Nelis
Roman Orula
Theodor Saar
Friedrich Toompuu

1941

Hilda Käo
Ilmar Reinmägi
Aleksander Rüütel
Lembit Punab
Ardi Liiv
Juta Punab
Rudolf Kiider
Linda Lepik
Bruno Opp
Linda Martinson

1942

Agnes Martinson
Salme Kadarik
Aksel Punab
Olev Hansen
Herbert Laidma
Laine Lepik
Linda Reinart

1943

Vilhelmiine Jürgens
Sinaida Vöörman
Kalev Loiken
Alfred Kiider
Eduard Albert
Humo Rahnel
Linda Käo
Nadeћda Meiesaar
Aksel Maripuu
Külli Int

1944

Meeta Kiider
Õie Koopuu
Kalju Metsmaa
Richard Martinson
Leida Paakspuu
Hedvig Lõuk

1945 ja 1946
(esimene 7-klassiline lend)

Paul Hansen
Juljus Albert
Nadeћda Hansen
Linda Martinson
Õilme Maripuu
Gilbert Grass
Linda Alder
Silva Koppel
Nadeћda Rüütel
Õie Saart
Endel Reinart
Richard Martinson
Linda Reinart
Lembit Tõll
Valdeku Tamm
Leida Paakspuu
Hedvig Lõuk

1947

Aino Reinart
Robert Kalm
Valter Grass
Lucia-Esmene Reinart
Lea Rahnel
Linda Laidma

1948

Heino Allik
Naima Lõuk
Taivo Lõuk
Heino Rauna
Uno Reinart
Lia Reinmägi
Silvia Tornberg
Harri Vask
Loidi-Leo Vöörmaa

1949

Leida Albert
Ülo-Endel Ting
Bruno Lõuk
Erich Martinson
Valdek Lõuk
Asta Uuston
Agnes-Pärja Aunpuu

1950

Valve Kundrats
Enn Lõuk
Eino Aavik
Aara Rahnel
Laine Kurikjan
Kaljo Kuldma
Valdek Aavik
Loreida Kundrats

1951

Vello Reinart
Aili Lõuk
Ainu Opp
Paavo Lõuk
Helju Lepik
Ilmar Aavik
Endel Paakspuu
Ilma Lõuk
Elle Aavik

1952

Urve Suurhans
Urve Nelis
Hinge Lõuk
Maimo Allik
Aime Aru
Maimo Kolk
Arvo Lõuk
Veljo Kurikjan
Heldur Reinart

1953

Lilja Tuurmaa
Leida Lõuk
Viivi-Anni Reinart
Elle Pagil
Maie Saart
Juta Koppel
Väino Aavik
Aita Kuldmaa
Hugo Kukk
Valter Sääsk
Maiu Hairk
Milvi Lõuk
Hilja Paberits

1954

Heljo Kiho
Aimi Kuusk
Elvi Koppel
Valdur Muruvee
Aarne Tõnn
Peeter Lõuk
Külli-Mai Lõuk
Linda Paakspuu
Kaljo Madal
Arvo Sild
Eldur Nelis
Nurme Kose

1955

Henno Lõuk
Kalev Suursaar
Peeter Riisik
Eino Opp
Roomet Välveld

1956

Milvi Illik
Ivi Vahi
Linda Aro
Arvid End
Virve Tõll
August Kiil
Aksel Nelis
Asta Kuub
Urmas Lõuk
Lea Siim

1957

Maimu Albert
Juta Kose
Sirje Viimsalu
Taivo Tang
Ilme Saar
Vendo Lõuk
Rein Naarismaa
Helbe Lõuk
Loreida Kõuts
Helmi Laidmaa
Lusti Mägi
Mati Muruvee

1958

Uuno Kremm
Priit Lõuk
Anni Kiirend
Ellen Lilp
Ado Kuusk
Jüri Viiand
Linda Suurhans
Ellen Jürgens
Vaike Paberits
Siiri Rand
Urve Raun
Jaan Koopu
Aimi Koppel
Heimar Sepp
Alfred Lätt

1959

Peeter Aro
Aime End
Peeter Jalakas
Ellen Kubits
Tõnu Naarismaa
Uno Raudsepp
Valve Paberits
Aili Saar
Eda Soostemaaker
Enda Tõnn

1960

Jaan Mägi
Heino Sild
Ellen Lätt
Lembit Kahm
Vilja Viiand
Marje Saar
Urve Lilp
Jaanus Sall

1961

Endel Kirss
Aksel End
Olav Tabur
Peep Reinart
Vello Muruvee
Maire Aavik
Maia Sääsk
Evi Veegen
Inge Rüütel
Taimi Pihelpuu
Aala Rotmeister
Maret Riisik
Naima Tiits
Aide Sirkel
Irma Viimsalu
Helgi Muruvee

1962
(esimene 8-klassiline lend)

Aksel End
Olev Tabur
Peep Reinart
Maire Aavik
Maia Sääsk
Evi Veegen
Taimi Pihelpuu
Maret Riisik
Naima Tiits
Inge Rüütel
Aide Sirkel
Irma Viimsalu
Helgi Muruvee

1963

Eini Aavik
Aino Hints
Juuljus Kiirend
Marve Leivat
Harald Lilp
Urve Raamat
Elvi Sepp
Helmut Sääsk
Mai Velvelt
Milvi Aedmaa

1964

Ellen Hairk
Velda Kolk
Liivi Kuusk
Sirje Nelis
Helene Opp
Maie Pihelpuu
Hillar Rand
Anti Sirkel
Tiio Timmermann
Elma Tomson
Sirje Uustulnd
Silvi Viiand
Martin Kaju
Harri Tõnn

1965

Tõnis Muruvee
Uno Näälik
Heiki Raudsepp
Erika Reinart
Enel Saun
Evi Toompuu
Urmas Toompuu
Mati Viimsalu

1966

Asta Kraaner
Maie Murula
Liivi Muruvee
Taivi Petrov
Elle Lepik
Helje Toompuu
Luule Kirss

1967

Andres Aru
Arno Lember
Liisi Kiirend
Enno Pihelpuu
Salme Tiits
Hillar Uustulnd
Taivo Viimsalu

1968

Thea Leht
Volli Lember
Eimo Näälik
Rein Raudsepp
Vaike Riisik
Eha Sall
Alje Tiits
Linda Viiand
Liivi Sepp

1969

Harri Aduson
Väino End
Paavo Kaju
Liia Lepik
Jaan Muruvee
Marje Muruvee
Maret Paakspuu
Silja Parbus
Lea Sepp
Saima Pira

1970

Marge Lepik
Malle Eindof
Tiia Õun
Helgi Reinart
Maaja Pisler
Toivo Sepp
Jaanus Juhanson

Tuntumaid vilistlasi

Rudolf Reinaru (1911-1993) - esimene Vaivere kooli õpilane, kes omandas kõrghariduse, lõpetades 1935.aastal Tartu ülikoolis usuteaduskonna.
Rudolf Reinaru teenis Püha ja Rõuge kiriku õpetajana, lahkus Eestist 1944.aastal ja tegutses USA ning Kanada kogudustes praostina kuni aastani 1987.

Joosep Reinaru (1921) - epidemioloog, meditsiinidoktor (1970), professor (1981). Joosep Reinaru lõpetas Vaivere kooli 1936.aastal ja Kuressaare gümnaasiumi 1941.aastal. Mõni kuu hiljem mobiliseeriti ja osales II maailmasõjas Eesti Laskurkorpuse koosseisus. Lõpetas Tartu ülikooli arstiteaduskonna 1952.aastal, oli sealsamas kuus aastat õppejõud, pärast seda arst Kuressaaares. Aastatel 1961-1987 töötas Joosep Reinaru Tallinnas Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Teaduslikus Uurimisinstituudis, alguses teadussekretärina, hiljem epidemioloogia-laboratooriumi juhatajana. Aastatel 1988-1992 oli Tartu ülikooli hügieeni kateedri professor. Alates 1993.aastast emeriitprofessor.

Lucia-Esmene Reinart-Tasa (1932) lõpetas Vaivere kooli 1947.aastal kiitusega, Kingissepa Keskkooli hõbemedaliga ning Tartu ülikooli arstiteaduskonna farmaatsiaosakonna kiitusega. Lucia Tasa oli kauaaegne Saaremaa Apteegi nr. 49 juhataja ja Kuressaare Apteegi nr. 50 juhataja. 1976.aastal anti talle teenelise meditsiinitöötaja aunimetus. Alates 1989.aastast pensionil.

Taivo Lõuk (1934) lõpetas Vaivere kooli 1948.aastal, Kuressaare Keskkooli 1952.aastal ja omandas insener- hüdrotehniku kutse Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Pärast EPA lõpetamist 1957. aastal töötas Taivo Lõuk maaparanduse peainsenerina Hiiumaal. Aastatel 1964-90 Saare EPT juhataja ja Põllumajandusvalitsuse juhataja ning 1991- 93 esimene Kuressaare linnapea taasiseseisvunud Eestis. Pensionile jäänud, valiti ta Kuressaare linnavolikogu esimeheks. Kauaaegne linnavolikogu liige, samuti pensionäride ühenduse esimees.

Enn Lõuk (1936) lõpetas Vaivere kooli 1950.aastal, Kuressaare Keskkooli 1954.aastal. Pärast Tartu ülikooli arstiteaduskonna lõpetamist 1964.aastal töötas lühemat aega Kingissepa haiglas. Hiljem asus tööle Pärnu haigla kardioloogina. Enn Lõuk on tuntud mesindussaaduste kui looduslike ravimite propageerija ja sellesisuliste raamatute autor.

Paavo Lõuk (1939) lõpetas Vaivere kooli aastal 1951, Kingissepa Keskkooli 1955 ja Moskva Lomonossovi nim. Riikliku Ülikooli füüsikateaduskonna kiitusega 1961. aastal ja temast sai Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi teadur pooljuhtide alal. Paavo Lõuk on füüsika-matemaatika teaduste kandidaat, 1982.aastal omistati talle riiklik teaduspreemia.

Külli-Mai Lõuk-Teesalu lõpetas Vaivere kooli 1954, Kingissepa keskkooli 1958 ja Tartu ülikooli arstiteaduskonna 1964. Töötas sisehaiguste arstina algul Kuressaares, hiljem Tartus.

Priit Lõuk (1944) lõpetas Vaivere kooli 1958, Kingissepa Keskkooli 1962. Pärast keskkooli lõpetamist asus õppima Tartu ülikooli matemaatika-füüsikateaduskonnas, kuid võeti sealt sõjaväkke. Hiljem lõpetas Leningradi lennukooli 1970.aastal ja töötas Tartu lennujaamas lendurina. Pärast Leningradi Tsiviillennunduse Akadeemia lõpetamist oli ta Tartu lennugrupi ülem, 1984-91 Eesti tsiviillennunduse valitsuse ülema asetäitja, 1991-97 Estonian Air'i peadirektor ja alates 1997.aastast ELK Lennuliinide peadirektor.

Elvi Koppel-Põder (1940) lõpetas Vaivere kooli 1954 kiitusega, Kingissepa keskkooli 1958, Tartu ülikooli eesti filoloogia eriala 1963 kiitusega ja psühholoogia eriala 1972 kiitusega. Elvi Põder töötas Tartu ülikoolis psühholoogiaõppejõuna, alates 1987.aastast Põllumajandusülikooli Maasotsioloogia ja Ühistegevuse Instituudi psühholoogialektor.

Helmut Sääsk (1947) lõpetas Vaivere kooli 1963, Kingissepa Keskkooli 1966, NSVL Leningradi Siseministeeriumi Kõrgema Miilitsakooli 1977.aastal juristina. 1987.aastal lõpetas NSVL Siseministeeriumi Akadeemia jurist - organisaatorina. Ta on olnud miilitsaosakonna ülem, Rakvere esimene politseiprefekt, hiljem samas ametis Saaremaal, Politseiameti peadirektor ja nõunik Tallinnas 1995-97 ning alates 1997.aastast uurimisteenistuse juht Saaremaal. Teenekaid vilistlasi on teisigi, kuid kõiki ei jõua üles lugeda erinevatel põhjustel.

Meenutusi kooliaastatest

Taivo Lõuk

Minu koolitee algas 1942.aastal. Olin kooliks hästi ette valmistunud, seetõttu arvati mind juba kuu aja pärast II klassi, kus ma olin kõige noorem. Kodust Kastilt kooli oli päris pikk maa, kolm ja pool kilomeetrit, ning väikemehele oli see päris raskeks katsumuseks. Algul oli toeks isa julgustav käsi, hiljem käisin naabripoiss Loidi ja vendadega. Pikal teel juhtus nii mõndagi huvitavat, eriti kevadel suurvee ajal ja sügisel, kui loikudele tekkis esimene jää. Siis tuli järele proovida, kas jää ikka kannab - sageli ei kandnud ja koju tuli minna märgade "jalavarjudega". (Saapaid sel ajal iga päev ei kantud, mamma juhendamisel õmblesime paksust riidest "pätid", mille tallad olid lõigatud auto õhukummist). Kadariku ristis sai nii mõnigi kord kivi- või lumesõda maha peetud, et igamees oskaks "õiges suunas" koju minna.

Kevadel pidasime Kaubi truubi juures plaani, kuidas jäälahmakatega auku ummistada, et vesi hakkaks üle jooksma ja me ei saaks kooli minna. Kui vesi oli madalam, tassis papa Kasti lapsed oma kummisaabastega üle, aga suurema veega saatis koju tagasi. Suuremate poiste eestvõttel sai pööratud pikkade sarapuuritvadega jäälahmakad truubi ette, nii et läbivool sai takistatud ja lõpptulemusena saimegi vaba päeva. Seda, et siin ka oma poiste käsi mängus oli, ei saanud papa kunagi teada.

Ükskord suuremad poisid pistsid meid, "papapoegi", ninapidi lumehange. Mõtlesime, et kaebame papale ära. Aga õigust me ei saanud. Papa ütles, et kuidas te ei saa kolmekesi kolme vastu (mina, Enno, Paavo). Sellega oligi kõik öeldud ja me tegime ise järelduse - oleme ise mehed ja keegi ei tulnud meid enam togima.

Nagu poisid ikka, tahtsime ka meie suitsu proovida. Saime siis kuskilt lõhnad juurde. Aga papa ei suitsetanud ja avastas meie "meheteo" kiiresti.

Ta läks toast välja ja tuli üsna varsti tagasi, kaasas tubakalehed, ja keeras meile "plotskid"ette. Seda läkastamist, mis sellele järgnes, meenutan tänaseni.

Kodune kord oli meil range, oli ju isa direktor ja ema õpetaja. Me tunnetasime, et pidime tasemel olema, eelkõige oma õppimise ja käitumisega. Suvel pidime vanematele abiks olema heinateol, aiatööl ja loomade karjatamisel. Mere lähedus oli meelitav, kuid vaba aega saime alles siis, kui kodused toimetused tehtud.
Sõja-aastad olid rasked, kõigest oli puudus ning toit ja suurem osa riietest tuli kõik kodusest majapidamisest.

Mulle meenub, kui me saime oma esimese ratta. Hakkasime sellega koolis käima. Sõita saime poole kilomeetri kaupa, siis tegime vahetust.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel polnud petrooli. Õppisime "tattnina" valgel. Kaalikas lõigati pooleks, lõigati seest õõnsaks. Selle sisse torgati puutikk, mille ümber mässiti vatti või riideriba. Sellest sai taht. Sularasv, tavaliselt lambarasv, valati kaalikasse ja lasti hanguda. Valguseandja oligi valmis. Selle valgel sõime, õppisime ja vanemad parandasid vihikuid.

Olime oma vanematele head lapsed ja meid otsustati selle eest premeerida: üks lehm müüdi ära ja meile osteti akordion. Õppisime seda mängima ja hakkasime esinema koolipidudelgi.

Liiva Antsu (Anton Reinart) eestvedamisel käisime pärast tunde Metsa männikus sporti tegemas. Meil olid omavalmistatud spordivahendid: odaks sarapuukepp, kuuliks ehtne ümmargune kivi. Kui juba keskkoolis käisin, panime oma perega võrkpallimeeskonna kokku ja võistlesime sealsamas.

Meenutan tänutundega oma vanemaid, kes tegid kõik selleks, et meil oleks toit laual ja riie seljas ning kodusoojus majas. Saime kõik - neli venda ja õde - kõrghariduse. Ma ei ole nii ennast ohverdavat naist ei enne ega pärast näinud, kui oli mu ema. Papa oli range, kuid mõnes asjas siiski leebem kui mamma.

Alles aastakümnete pärast saab inimene aru, mida annavad talle kodu, kool, lapsepõlv. Meiegi õppisime omal ajal vanemate meeleheaks, arusaam õppimise vajalikkusest tuli hoopis hiljem.


Leida Iir (Roomeldi Leida)

Albert Lõuk tuli Vaiveresse 1942.aastal koos oma poja Taivoga. Kaaslastega suheldes ütles Taivo alati: papa ütles nii, papa tegi seda jne. Järgmisel aastal tuli kooli poeg Enn ja papast räägiti veelgi rohkem. 1945.aastal sai Albert Lõugust direktor, kuid omavahel hüüdsime teda ikka papa Lõuguks ja kooli hakati nimetama papa Lõugu kooliks.

Ta kujunes tõeliseks eeskujuks oma poegadele, õpilastele ja õpetajatele, olles nõudlik ja tasakaalukas, kuid sõbralik ja humoorikas. Võimeka juhina suutis ta kooli välja arendada, nii et see kuulus rajooni parimate hulka. Vaivere koolist sai tema elutöö.

Igal ajal on olnud neidki, kes kooli hea sõnaga ei meenuta. Niisugused inimesed on sageli koolitee pooleli jätnud ega ole mõistnud hariduse vajalikkust. Siinkohal meenuvad Endel Reinarti luuleread:

"Kui olin laps, siis mõnikord näis, et õpetaja lihtsalt kiusab mind. Sest õigust endal ülegi jäi siis ning viha tegi vigu märkind tint."

Vaivere kooli lõpetanute enamus aga tunneb siiamaani uhkust oma kooli üle ja meenutab tänutundega oma kooliaega.


Maimu Nelis ( Muratsi Raunalt)

Vaivere koolist sain kaasa rahvatantsu pisiku. Õpetaja Liidia Tamm tegeles eesti keele tundide kõrvalt ka rahvatantsu ja näitemängu õpetamisega. Tantsisin tol ajal Matise Meetaga (Meeta Tamm) paaris. Meetast sai hiljem rahvatantsuõpetaja.

Meenub üks vahejuhtum õpetaja Lempuga. Koolis käisid poola päritolu vennad Roћinskid, üks oli Salumäel, teine Kandjas kasulapseks. Lempu sai Juhani peale vihaseks ja lõi rusikaga väikse harmooniumi kaanelauad laiali ning tutistas Juhanit. Juhan polnud kade ja käratas vastu: "Võta või karvad koos kupliga, homme ma enam kooli ei tule!" Ja ei tulnudki. Juhataja Punab vabandas küll juhtunu pärast, aga poiss oma jalga kooli ei tõstnud.


Elvi Pajur Muratsist

Õppisisn Vaivere koolis 20. aastatel. Läksin kooli 10-aastaselt. Lugeda oskasin, aga kirjutada mitte. Koolimajas oli 3 tuba, kus pikad pingid ja lauad sees. Küll oli tülikas koos poistega kohale trügida ja üle pinkide ronida, pikad seelikud seljas!

Vihikuid oli sel ajal vähe. Kirjutamiseks oli kaldkriipsudega kirjavihik. Õpetaja hoidis käest kinni ja nii ma kirjutama õppisingi. Rehkenduse jaoks oli eraldi vihik. Harjutamiseks kasutasime tahvlit ja krihvlit. Tahvel oli väike hallikas plaat puuraami sees. Kandsime tahvlit ja krihvlit kogu aeg kaasas. Ema õmbles paksust riidest koti kooliasjade jaoks. Eraldi vahe oli võileiva jaoks.

Kord juhtus koolis õnnetus. Tänava Ellale lasi üks poiss mingi püssiga kuuli kintsu sisse. Ehmatus oli suur, arst kutsuti kooli ja Ella sai abi. Mis karistuse poiss sai, ei mäleta enam. I maailmasõja järel leidus rohkesti ohtlikku sõjamoona ja nii mõnigi kord sattus see laste kätte.


Endel Reinart (1946.aasta lõpetanu, õpetaja)

Kõik su töö ja vaev on null

Jüri räägib murdekeelt.
Teised läksid koju,
aga tema koduteel
ütleb: lähen kodu."

Õpetajal valmis plaan,
mõtles: oota poju,
küll ma selgeks õpetan
sulle sõna "koju".

Pärast tunde väikemees
sõnu ritta lükib.
Vihikusse õiget keelt -
"koju, koju… trükib.

Õpetaja unustas
aga poisi ära.
Klass tuli alles ta
mõne tunni pärast.

Vaatas - laual vihik täis,
sõnu terve rodu,
aga üle kaane käib:
"Läksin ära kodu!"


II maailmasõjas langenud ja teadmata kadunuks jäänud Vaivere kooli endised õpilased

Kui ruttas sõtta nooruke sõjamees,
Oli rada tal tundmata, raskused ees.
Sõda on sõda, ei küsita seda,
Kas oled peres ainus või oled juba isa.
Ainult saatus ja õnn said heita sul armu,
Et su elu ei langeks kuuliga põrmu.
Isad ja emad pidid kasvatama poegi
vägivallale, võimule, kurjale,
vägivaldsele sõjale, surmale.

Needus rõhugu nende põrmu,
kelle süül sai sündida maapealne põrgu.
Valusam tulehaavadest on kaotusvalu
inimestel inimestest,
kes andsid oma elu meie õnne eest.

See sundis mõtte liikuma
ja nimed kokku koguma.
Ei tee me vahet -
kes, kus või mille eest.
Tähtis on hoida mälestust
vägivaldselt elu kaotanud inimestest.

L.Iir

II maailmasõja päevil hukkusid rindel või jäid teadmata kadunuks

Kasti külast Artur Jõevere (Laudalt), Artur Koopuu (Maanult), Aleksander Rahnel (Lilbilt);
Kärdu külast Juljus Kurikjan (Annilt), Paul ja Aksel Noogen (Kaalilt), Oskar Aavik (Tirissult) - mõrvati Kuressaare lossi hoovis 1941.aastal;
Muratsi külast Aleksander Aavik (Nurgalt), August Arula (Nukilt), Eduard ja Voldemar Jakson (Laiselt), Richard Jürgens (Arult), Ilmar Kalm (Põllult), Rudolf Lember (Liigundilt), Johannes Lõuk (Lõugult), Voldemar Ots (Timurilt), Aksel Reinart Mainalt), Alfred ja Leopold Tiivits (Kandjalt), Friedrich ja Voldemar Õun (Rannalt);
Tahulast Eduard Allik (Endrekult), Paul Riisik (Lallelt), August Riisik (Väljalt), Kirill Lepik (Tõllilt) - mõrvati lossi hoovis 1941, Aleksander Sirkel (Aavikult), Mihkel Punab (Punabe-Saunalt), Eduard Tõll (Nukilt);
Vaiverest August Alder (Ollilt), Bernhard End (Soeralt), Aleksander ja Robert Kiider (Riidult), Juhan Kiider (Marguselt), Voldemar Lember (Salumäelt), August Loiken (Viiumaalt), Johannes Reinaru (Uustlult), Rein Roћinski (Salumäelt), Eduard Saar (Saunalt), Boris Tänav (Mulgult), Johannes Tomson (Tänavalt);
Vatskülast Ismail Kaljulaid (Kaljulaidilt), Rudolf Maripuu (Uustlult), Arnold ja Bernhard Saart (Peetrilt), Herbert Sild (Allikalt), Mihkel Vattel (Lehtmetsalt);
Praaklist Konstantiin ja Manivald Lepik (Lepikult), Gustav Lõunat (Venelt).

Vaivere kool aastatel 1991-2001

Oli aasta 1990. Üha rohkem hakati rääkima kooli taasavamise vajalikkusest-võimalikkusest. Valitsus toetas endiste väikekoolide taastamist, vallavalitsus oli kooli taasavamise poolt, hooned olid säilinud-niisuguses situatsioonis saigi võimalikuks Vaivere kooli taassünd.

1.septembril 1991 avas kool pärast 10 aastast vaheaega jällegi oma uksed, seekord neljaklassilise algkoolina, ja kooliteed alustas 10 õpilast. Koolijuhatajana-õpetajana asus ametisse kevadel Tartu Õpetajate Seminari lõpetanud Inga Küüts, muusikaõpetajana Ene Grass. See päev oli kauaoodatud suursündmuseks kogu ümbruskonnale.

Sellele sündmusel on kooli vilistlane Leida Iir pühendanud järgmised read:

Täna meil põhjust taas kokku on tulla,
kooliõuel jälle rõõmu võib tunda.
Lõppenud majale vaikus ja piin -
Lapsi võib näha kilkamas siin.

Palju on teinud siin töökad käed,
oma silmaga seda sa näed.
Korda on tehtud klassid ja kemps,
minema veetud risu ja rämps.

Maja särab uues kuues,
Ootes lapsi rõõmus suures.
Algus on raske, raha on vähe-
peale peab jääma töökus ja tahe.

Õnn teil kaasa, koolipere,
iga hommik ütleb tere,
elujulgus, rõõmus meel
olgu saatjaks kooliteel.

Järgmisel aastal lisandus 5.klass ja õpilaste nimekirja kanti juba 27 õpilast. Juurde tuli õpetaja Inge Arnold. Väike töökas koolipere õppis pidudeks selgeks toredaid eeskavasid, milles kõik said kaasa lüüa.

1993.aastal oli õpilasi 35 ja lisandus 6.klass. Õpilasi tuli ka ümberkaudsetest küladest. Tööle asusid Kairi Virveste ja Mai Lember, kes oli varemgi Vaivere koolis töötanud. Endised õpetajad jäid lapsepuhkusele. Saare KEK andis koolile üle ka söökla ja saali osa, milles tehti põhjalik remont. Lapsevanem Heli Jõeveer tegi saali suure seinamaalingu, mis köidab iga sisenejat.

1994.aasta kevadel anti 6. klassi lõpetajatele välja esimesed lõputunnistused. Suvel toimus vilistlaste kokkutulek ja avati mälestustahvel endistele kauaaegsetele koolijuhatajatele. Sügisel tuli kooli 34 õpilast.

Aasta hiljem asus koolis õppima 24 õpilast, õpetajatena jätkasid Inga Küüts ja Mai Lember, juurde tulid Daili Tuuling ja Krista Kuusk.

27.septembril 1996 tähistati taasavatud kooli 5.aastapäeva. Kutsutud olid endised õpetajad, õpilased ja külalised. Õpilased esinesid toreda eeskavaga, milles lõid kaasa kõik õpilased-õpetajad.

Juubeli puhul kirjutas Leida Iir järgmised luuleread:

Tere jälle, Vaivere kool!
Täna sind tervitab vana ja noor.
Oleme kõik sinu endised lapsed,
läbi sajandi jaganud tarkust siin õpsid.

Midagi suurt ja hella me hinge sa jätsid,
kui olime su väikesed koolijütsid.
Siis suurena näisid su maja ja aed,
veel kõrgemad tundusid klasside laed.

Väikesed olime siis ja nii arad,
Õpetajad tähtsad ja targad.
Väikese kooli nii kodune tunne
julgustas leidma meid rõõmu ja õnne.

Nii on see kestnud põlvest põlve,
vanust sul üle saja kahekaskümne.
Paremaid - halvemaid päevi sa näinud,
aegade tuuled su'st üle on käinud.

Täna meenuvad rõõmud, mured ja kriimud,
mis aastateks meid kokku on liitnud.
Rõõm südames, laulud suus,
tervitab kõiki põlvkond uus!

1997.aasta sügisel oli koolis 32 õpilast ja esimest korda avati koolieelikute rühm: 10 pisipoissi - tüdrukut alustas staaћika õpetaja Mai Lemberi käe all oma kooliteed.

Järgmisel õppeaastal õppis koolis 31 õpilast, kellele lisandus 6 koolieelikut.

Vaivere kooli tugevaks küljeks on alati olnud isetegevus, nii ka sajandi lõpukümnendil. Ene Grass oskas iga lapse laulma ja tantsima panna.Tema juhendamisel õpiti selgeks näidend "12 kuud", millega käidi esinemas teistes koolides ja lasteaias.

1998.aasta jõulude ajal esineti Kuressaare lossis näidendiga "Kääbikud", juhendaja Krista Kuusk. Suurim saavutus oli 1997.aasta aprillis Saaremaa koolinoorte kultuuripäevadel saavutatud III koht näidendi "Must ja valge Karoliine" eest. Osa on võetud mitmetest kunsti ja käsitöö näitustest.

Koolil on oma traditsioonilised üritused: sügismatk, spordipäevad, kadrikarneval, jõulupidu, vastlapäev, emadepäev ja kultuurinädal, mille ajal tehakse kokkuvõteõpitud näidenditest, luuletustest, lauludest. Igal aastal korraldatakse ekskursioon mandrile või mõnele väikesaarele.

1999.aasta 1. septembrist lakkas Vaivere kool tegutsemast iseseisva juriidilise asutusena ja allutati Kaarma põhikoolile. Senine koolijuhataja Inga Küüts asus tööle Kuressaares ja Vaiveres jätkasid õpetajatena tööd Krista Kütt, Daily Tuuling ja Mai Lember 24 õpilasega.
Järgmisel aastal õppis koolis veel 16 õpilast, Mai Lember jäi asendusõpetajaks.

Aastal 2001 oli selge, et kooli saatus on otsustatud: õpilasi oli nii vähe, et kooli ülevalpidamine oli muutnud mõttetuks. Maikuus toimus koolimajas algkooli viimane lõpupidu. "Meie Maa" kirjutab oma 7.juuni numbris:
"Lõpuaktusel said Vaivere kooli viimase lõputunnistuse kuus IV klassi lõpetajat, kuid kokku õppis Kaarma põhikooli Vaivere filaalis 17 last. Kõnelesid Kaarma kooli direktor Aime Pihel, Vaivere kooliõpetaja Krista Kütt ja noorsootöötaja Inga Teär, kelle initsiatiivil 10 aastat tagasi taasavatigi Vaivere kool. Pärast õpilaste kontserti võtsid sõna vallavalitsuse esindajad. Sotsiaaltöötaja Liida Kaare sõnul oli Vaivere kooli, kus tegutses sõbralik ja teotahteline koolipere, alati hea tulla. Vallavanem Ülo Vevers pidi aga kinnitama, et laste arv ümbruskonna külades väheneb ja seetõttu on paratamatu kooli sulgemine.
Viimasel ajal on Vaivere kool tegutsenud kümneaastaste tsüklite kaupa ja optimistid loodavad, et vähemalt kümne aasta pärast puhutakse Vaivere kooli taas elu sisse."


Vaivere taasavatud kooli õpilasraamatusse on aastatel 1991- 2001 kantud 84 õpilast. Neist on Vaiveres 6 aastat õppinud vähesed, paljud on alustanud oma kooliteed mujal või on erinevatel põhjustel siirdunud õppima teistesse koolidesse.

Kõik kuus aastat õppisid siin Inge Grass, Annika Jõeveer, Madis Hiiet, Romet Vasemägi, Tõnis Tuulik. Esimesed viis aastat õppis Vaivere Annika Müür, kes kõik klassid lõpetas kiitusega ja elukohavahetuse tõttu jätkas Kuressaares.

Vaivere kooli viimane õpilaste nimekiri 2000/2001

I klass
Jürgen Kivi
Maanus Koppel

II klass
Anni Mikko
Sirly Kallas
Alex Kallas
Janar Johanson

III klass
Mare Kiider
Marii Jõeveer
Tiina Tuulik
Maero Pruul

IV klass
Alice Kallas
Kedli Tuuling
Kristjan Pilv
Kadi Porss
Triin Porss
Anita Hansen

Õpilasomaloomingut

Kevade tulek

Taevavõlvil päikene -
suur ja helekollane.
Armas päike, ole hea,
paita soojalt meie pead.

Kevad, too me õuele
õitsvaid kauneid lilli.
Taevas sinine ja õrn,
kuulen pajupilli.

Sinilill ja varsakabi
kraavi serval õitsevad.
Rõõmsad nad, sest talv on läbi,
sooja ilma naudivad.


Madis Hiet, 6.klass


Kevad

Aprillis veed on voolamas,
pajul pungad puhkemas.
Linnud hõiskamas on ju-
käes on kaunis kevadkuu.
Tõnis Tuulik, 6.klass


Ootame sind, kevad!

Märtsikuu on kevadkuu,
lumikellukesed õites,
lume alla õisi peites.

Sulab lumi, vulab vesi.
Paju kraavis jalgu pesi.
Hõiskas loom ja hõiskas lind:
"Ootame, kevad, SIND!"
Raivo Pilv, 6.klass


Elu on kallis vara

Elu on kallis vara,
mida iial osta ei saa.
Kui oled kaotanud elu,
siis seda tagasi ei saa.

Elu on kallis vara,
mida peab hoidma hoolega.
Kui oled kaotanud elumõtte,
siis otsi ja uuesti alusta.

Elu on kalleim aare
päikese all,
elu on kalleim kõigile
hinges sügaval.
Maido Hiet 6.klass


Mida ma elus tähtsaks pean?

Elus on palju tähtsaid asju: elu, perekond, töö, raha ja armastus.
Elu peab hoidma, seda on igal inimesel vaid üks. Elu peab olema lõbus ja ka soovid peavad täituma. Mõnede inimeste jaoks on ainult raha tähtis, aga palju raha teeb inimesed hulluks. Inimesed peavad hoidma ühte, teisi aitama ja kaitsma ning armastama. Minu arust peaksid kõik inimesed võrdsed olema.

Raivo Pilv, 5.klass


Minu kool

Ma tulin siia kooli 1997.aastal. Käisin algul linnakoolis, seal oli mul raske. Siin on head õpetajad ja mul läheb paremini. Koolis on õpilasi sama palju kui suure kooli ühes klassis. Mul on palju sõpru ja keegi ei pea ennast teistest paremaks. Ainus halb asi on see, et siin on liitklassid. Aga see õpetab iseseisvalt töötama.
Meie kool asub ilusa koha peal. Siin ei sõida palju autosid. Oleme palju etendusi teinud. Ühega käisime lossis esinemas. Emadepäeval mängisime "Vanapagana" etendust, mis kõigile väga meeldis. Õpetaja Krista on selle kooli kõige parem õpetaja, sest ta on kõik need üritused ja etendused korraldanud. Ta õpetab hästi.
Käime kooliga ka ekskursioonidel. Suvel käisime Viljandis. See meeldis mulle väga.
Vaivere kool on kõige parem kool, kus ma olen käinud, ja tahan, et uus kool, kuhu ma Vaiverest lähen, oleks samasugune.

Tanel Perens, 6.klass


Kodu ja kodutus

Mina arvan, et kodu on turvaline koht, paik, kus iga laps on kaitstud maailma murede eest. Palju on lapsi, kellel polegi kodu. Põhjuseid on mitmeid. Üks põhjus on see, kui lapse vanemad joovad ja peksavad lapsi. See on põhjus, mis sunnib lapsi kodust lahkuma ja tänaval elama. Tänavalapsed varastavad, et püsida elus, satuvad kampadesse. Seal õpitakse jooma, suitsetama ja narkootikume tarvitama. Sellised kambad on ühiskonnale ohtlikud.
Ja ikkagi arvan - kõik probleemid saavad alguse kodust, vanematest. Igal lapsel peab olema kodu ja armastatud vanemad. Eriti pean lugu vanematest, kes on võtnud enda kasvatada lastekodulapsi ja hoolitsevad nende eest nagu oma laste eest.

Romet Vasemägi, 6.klass


Talverõõmud

Jälle käes on talvekuu,
härmas põõsad, valged puud.
Õues olla on nii hea,
helbed tunda vastu pead.

Kelgumäel on lapsi palju,
kilkavad seal hästi valju.
Neil on hea olla seal
uhke kõrge künka peal.
Annika Müür


Tund loomaaias

Oli ilus ja päikseline päev. Me läksime emaga loomaaeda. Jõudsime lõvi puuri juurde ja ma küsisin: "Miks lõvi nii kurb on?" Ema vastas: "Lõvi igatseb oma endise elu järele, kus tal oli vabadus ja palju ruumi." Ma küsisin jälle: "Miks ta siia siis elama tuli?" Ema ütles: "Ega ta siia ise tulnud, ta toodi vägisi ära oma sõprade ja vanemate juurest."
Mul hakkas kurb. Mõtle ise, kui sa peaksid olema terve elu puuris vangis. Mul oli raske sellele mõelda ja see tegi valu mu südamele. Mul hakkas lõvist kahju, kuid mida saab laps teha lõvi heaks. Lõvi vaatas mulle oma nukrate silmadega otsa ja paistis nagu ta nutaks ja paluks tagasi oma endist elu.
Me olime ainult tund aega loomaaias, kuid ma sain palju teada loomade kohta. Eriti sai selgeks see, mis puudutab vabadust.

Maido Hiet, 5.klass


Minu isa

Minu isa on armas, tark ja korralik. Tema juuksed on pruunid ja silmad on samuti pruunid. Minu isa on 1.87 m pikk. Oma kehaehituselt on ta kõhn. Ta on 35-aastane. Talle meeldib arvutimänge mängida ja raamatuid lugeda. Ta on viisakas ja intelligentne.
Minu isa igapäevane töö on mööbli vastuvõtmine ja arvetega tegelemine. Minu isal ei ole palju sõpru. Talle meeldib kapsasupp ja õunamoos. Minu isa oskab kõige paremini kassi joonistada ja igasuguseid muid loomi. Mina hindan oma isas kõige rohkem armastust minu ja teiste pereliikmete vastu.

Triin Porss, 4.klass


Toitude koosolek

Ükskord hakkasid toiduained nõu pidama. See juhtus enne lõunat, kui lapsed veel koolis olid ja vanemad tööl. Köögis oli suur ümmargune laud ja selle peale sättisid kõik toidud end ritta. Juhuslikult oli peres kellelgi sünnipäev ja seepärast tuli külmkapst välja ka Kartulisalatikauss ja Kreemitort. Kreemitort oli nagu alati kõige ilusam ja kiitles oma ilu ja maitsega. Kartulisalat aga arvas, et ilma temata ei saa ükski kõhtu täis. Rasvased Lihapirukad tahtsid ka millegagi keksida, hüppasid üle kausiääre valgele laudlinale ja hõiskasid: "Meie teeme kõik kõhnadeks ja paksudeks ja meis on kõige rohkem kaloreid."
"Kalorite poolest olen mina kõige parem," nohistas Halvaa. Kõik keksisid: Heeringad, Lihalõigud, Kompotid ja Magustoitude vaagen. Igaüks tahtis olla parim.

Järsku tuli teisest toast vana hall kass. Hüppas lauale, võttis mõned lihalõigud ning hüppas uuesti põrandale. Kõik toidud olid nüüd vait. Keegi ei teadnud, kes on järgmine - kas kass sai oma kõhu täis? Vaikuse katkestas emand Puder: " Niisiis mu kullakesed, teadke et tervislik toitumine on väga oluline. Mina olen kasulik - putru süües kasvavad lapsed ilusateks ja tugevateks. Mõned toidud sosistasid, mõned hakkasid itsitama. Preili Piim hoidis end Pudru poole, sest tema arvates oli temagi üks vajalik ja tervislik jook.

Siis avanes uks ning Mare ja Riho astusid kööki. Lapsed nuusutasid üht ja teist toitu, lõouks hüüdis Mare Rihole: "Siin pole midagi isuäratavat, lähen ostan kartulikrõpse ja pepsit!" Ei saanud Mare õieti juttu lõpetadagi, kui Riho ütles: "Oota, ma tulen ka!"
Toidud, kes olid end liialt kiitnud jäid sõnatult mõtlema, miks lapsed neid ei tahtnud.

Kaspar Jõeveer, 4.klass


Karuoti kevad

Karuott see teise külje
oma koopas keerand on.
Aga nüüd, kui sulab lumi,
uni peagi läinud on.
Tilk tal pähe potsatab,
krapsti koopast väljub ta.
"Tere, päike, tere, kevad!"
rõõmuhõiskel hüüab ta.
Romet Vasemägi 6.klass


Kevad

Kevad tuli nüüd,
vesi hakkas sulisema, vulisema.
Päike hakkas piiluma,
kõrgemale hiilima.
Alari Loik , 4.klass


Kodukene

Kodukene armas mulle,
armas kõigile.
Minge koju,
minge koju!
Ütlen kõigile.
Geili Tuuling, 3.klass


Koostajalt

Olen sündinud 30.oktoobril 1934.aastal Vaivere talupidaja peres noorima lapsena. 1942. aasta sügisel sai minust Vaivere 6.klassilise kooli õpilane. Pärast kooli 7. klassi lõpetamist 1949.aastal töötasin mõned aastad Kuressaares müüjana ja asusin õppima Olustvere Põllumajandustehnikumis, mille lõpetasin 1958.aastal kiitusega. Töötasin Olustveres agronoomina. hiljem tehnikumis õpetajana kuni 1980.aastani. 1972.aastal lõpetasin kaugõppe teel EPA agronoomiateaduskonna.

Asusin taas elama Saaremaale. 1984-1991 töötasin Kuressaare Kutsekeskkoolis nr.26 põllumajanduslike ainete õpetajana kuni pensionile jäämiseni.

Olen hingelt looduslaps ja sellepärast valisin ka agronoomi kutse. Loodusest olen saanud elujõudu ja hingerahu kogu elu vältel.

Kodumetsad, põllud,
Vaikne mererand -
need mu elus olnud
jõu, ande allikad.

Osa pensioniaastatest olen pühendanud kodukandi ajaloo uurimisele ja kirjapanemisele, mille tulemusena valmis 1999.aastal Vaivere küla esmamainimise 555.aastapäevaks "Vaivere küla lugu" ja sai kaante vahele ka kooli esmamainimise 185.aastapäevale pühendatud kogumik "Vaivere kultuuri lugu".

Lõpetuseks

Vaivere kooli ja kultuuri lugu peegeldab Vaivere piirkonna elanike elu-olu läbi sajandite. Oluliselt on mõjutanud siinsete inimeste käekäiku Vaivere asukoht ja tihti vahetunud riigikord - algul Taani ja Rootsi aeg, edasi Vene tsaari aeg, iseseisvusperiood, Nõukogude võim ja taasiseseisvumine.

Andku lugeja mulle andeks, et rohkem on nimetatud Vaivere nime. Vaivere all mõtlen eelkõige Vaivere kooli piirkonda jäävaid külasid; koolis käisid ju lapsed ka Muratsi, Praakli, Kärduküla, Tahula, Kasti, Vatsküla ja Lilbi küladest. Samade külade elanikud olid ka aktiivsed seltsielu edendajad.

Sügav kummardus ja tänu Vaivere kooli ja kultuurielu kujundajatele ja juhtidele, kooliõpetajatele ja meie esivanematele läbi sajandite, et tänaseks on Vaiverest midagi mäletada, meenutada ja üles kirjutada.

Lugupidamisega

Leida Iir