Maaomavalitsuste loomine

1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järgse demokratiseerumisprotsessi üheks ilminguks Eestis oli demokraatlikult valitud maaomavalitsuste teke. Uue omavalitsussüsteemi rajamise aluseks sai Venemaa Ajutise Valitsuse poolt 30. märtsil 1917 vastu võetud otsus "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta".

Selle kohaselt liideti Eestimaa kubermanguga ka senised Liivimaa kubermangu eestikeelsed alad: Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu ja Saaremaa kreis. Kubermangu tasandil pidi seadusandlikuks organiks saama maanõukogu (nimetatud ka maapäevaks), maakondades tuli valida 7 - 15 - liikmelised maakonnanõukogud.

Maakonnanõukogude kompetentsi hakkasid kuuluma kohaliku maaomavalitsemisega seotud küsimused, valitsuse otsuste ja seaduste täitmise kindlustamine kohtadel, kohalike maksude kehtestamine maakonna piires jms. Maakonnanõukogu asjajamise keel jäeti selle liikmete endi otsustada, kuid tingimusel, et asju peab saama ajada ka vene keeles.
Täidesaatvate organitena tuli nõukogude juurde moodustada maakonnavalitsused.

Maakonnanõukogu pidi valitama valdade ja linnade valijameeste poolt, kelle arvuks kehtestati üks iga 1000 elaniku kohta. Valijameeste valimine määrati 23. maile.
Kuna enamikul inimestest valimiskogemus puudus, siis pidas kubermangukomissar J. Poska isiklikult vajalikuks, et ajalehtedes tehtaks igakülgset valimiseelset selgitustööd, pöörates peatähelepanu just valimiste tehnilisele küljele.

Mai algul saadeti Saaremaale valimisi organiseerima Timotheus Kuusik, Aleksei Tarkpea ja Otto Reinok, kes pidasid ühe kihutuskoosoleku Kuivastus, teise Kuressaares. Sellele vaatamata jäid valimised 23. mail organiseerumatuse tõttu läbi viimata Kärla, Kogula ja Pärsamaa vallas.
Muhu - Suurvalla elanikud aga keeldusid valimast põhjendusega, et valimiseelseks propagandaks jäänud liiga vähe aega. Neis valdades toimusid 11. juunil kordusvalimised.

Saaremaal kujunes osavõtt valimistest üldiselt loiuks: 29747 eraisikust valijast käis valimiskastide juures 5087 inimest, seega vaid 17,7 protsenti. Saaremaa maakonnakomissar Oskar Linno põhjendas vähest osavõttu pingeliste kevadiste põllutööde ja Vene sõjave poolt elanikkonnale peale surutud ränga küüdi - ja kindlustustöödel käimise kohustusega.

Võrreldes Saaremaa tulemusi teiste Eesti maakondadega nähtub, et siinne valimisaktiivsus jäigi kõige nõrgemaks. Kubermangukomissarile esitatud mittetäieliku aruande kohaselt oli kreisides osavõtt valimistest järgmine: Rakveres 26, Tallinnas 34, Läänemaal 29, Paides 35 ja Viljandis 32 protsenti.

Edasi keskendus poliitiline elu maakonnanõukogude valimiste ettevalmistamisele. 15. juunil kehtestas Ajutine Valitsus Maakonnanõukogude valimise ajutise korra, mille kohaselt tuli valimised kõikjal läbi viia 24. ja 25. juunil 1917. Samadele päevadele määrati ka maanõukogu saadikute valimine maakondades.

Maakonnanõukogud valiti nimekirjade alusel. Saaremaal konkureeris valimistel tervelt seitse nimekirja, millest ükski polnud poliitiliselt määratletud. Hiljem, kui 50 Saaremaa valijameest olid valimispäeval oma otsuse teinud, jagas ajaleht Saaremaa maakonnanõukogu vastvalitud 15 saadikut kindlalt kahte gruppi, võttes aluseks suhte maasse kui omandisse. Nii pääses nõukogusse üheksa maata ja kuus maaga meest.

25. juunil valiti ka nõukogu esimees ja sekretär, kelleks said vastavalt senine rahukohtu sekretär Mihkel Neps (1890 - 1937) ja Kaarma - Suurvalla sekretär Feodor Kanaval (Uku Kajak).

Maakonnanõukogude avamine oli üleriigiliselt määratud 1. juulile. Eestimaa Maanõukogusse saadeti saarlaste esindajatena Leisi kaupmees Jaan Koort ning Tallinnas elavad saarlastest koolmeistrid Victor Neggo ja Timotheus Kuusik.

Kuna 1. juulil pidi Tailinnas esimest korda kokku tulema ka maanõukogu, siis otsustati maakonnanõukogu avamine Kuressaares edasi lükata. Hoolimata sellest, et pidulik avatseremoonia 14. juulil toimus, tuli kõike otsast alata. Vaadanud 12. juulil läbi Pärnu -, Tartu - ja Saaremaa valimisprotokolle, avastas kubermangu maanõukogu, et Saaremaal oli rikutud valimisseadust.

Valijamees, Mõnnuste preester Aleksander Allik oli esitanud kaebuse, et valimiste ajal olevat valimisruumis tehtud kihutustööd millest ka koosoleku juhataja Feodor Kanaval osa võtnud. Samuti olevat vahepeal tagasi võetud ja täiendatud nimekiri nr. 6 valimispäeval taas käiku antud ning halvustatud valjuhäälselt vastaskandidaate, eriti aga kubermangu maanõukogusse pürgijaid. Toimepandud rikkumisi kinnitas ka kohapeal viibinud Saaremaalt valitud maanõukogu liige Victor Neggo. Kõike seda arvesse võttes kuulutas Eestimaa Ajutise Maanõukogu esimees A. Valner Saaremaa Ajutise Maakonnanõukogu valimised kehtetuks. Kohapeal saadi sellest teada alles 24. juulil komissar J. Poska telegrammist.

Uued valimised määrati 3. augustile. Seekord esitati valimiskomisjonile vaid kolm nimekirja, neist esimene sotsialistide oma, teised poliitiliselt määratlemata. Võitis sotsialistide nimekiri, kust maakonnanõukogusse pääses tervelt üheksa saadikut.
Tegelikult jäi aga jõudude vahekord juunivalimistega võrreldes endiseks, sest tookord saadikuks valitud üheksa maatameest kandideerisid nüüd sotsialistide nimekirjas. Ajaleht Saaremaa arvas seepeale, et tõsiselt võetavaid sotsialiste polnud esimeses nimekirjas ühtegi. Ka nimeliselt jäid saadikud enamvähem samaks, väljavahetamisele läks vaid kolm nõukogu liiget. Valimised õnnestusid, komissar Linno teatas Tallinnasse protestide puudumisest ning sealt tuli korraldus nõukogu uuesti pidulikult avada ja seejärel igapäevasele tööle asuda.

Niisiis alustas esimene seaduslikul alusel valitud Saaremaa Ajutine Maakonnanõukogu tegevust rohkem kui kuuajalise hilinemisega. 14. - 15. augustil, nõukogu esimesel töökoosolekul valiti selle juhatus ja osakondade juhatajad. Maakonnanõukogu esimeheks sai metsaülem Feodor Ermus, abiks Anton Verlin Loona vallast, sekretäriks Feodor Kanaval ja abisekretäriks külakooliõpetaja Johannes Oks Ratlast.

Samas pandi ametisse ka maakonnavalitsus. 10. augustil 1917 Eestimaa Ajutise Maakonnanõukogu poolt vastu võetud maakonnanõukogude kodukorra seaduse järgi võis Saaremaa maakonnavalitsuse liikmete arv ulatuda neljani. Valitsuse esimeheks valiti tagaselja, kuid ühehäälselt endine Kuressaare linnakooli õpetaja Kirill Kaasik (1862 - 1944), tema abiks Mihkel Neps, liikmeks Aleksander Velvelt ja sekretäriks Feodor Kanaval.

Osakonnad jagati järgmiselt:
K. Kaasik - tervishoiu -, kooli - ja kirikuasjade osakond,
M. Neps - administratiiv - ja rahandusosakond,
A. Velvelt - kaubanduse, teede - ja postiasjanduse osakond ning
F. Kanaval - maa -, põllumajandus - ja toitlusosakond.

Nii maakonnanõukogu kui - valitsus leidsid peavarju Kuressaare Eesti Seltsi majas, kus 18. augustil 1917 sõlmitud lepingu järgi üüriti terve alumine korrus.

Saaremaa Ajutise Maakonnanõukogu ja - valitsuse esimene tegevusperiood osutus väga lühikeseks. 29. septembril 1917 maabusid sakslased Tagalahes ning ülejärgmisel päeval jõudsid okupatsioonivägede juhtkond ja voorid Kuressaarde. Kohapealseid võimuorganeid ei tunnustatud ja need aeti laiali, kantseleiruumidesse asus sõjavägi. Maakonnavalitsuse abiesimees M. Neps ja sekretär F. Kanaval areteeriti ning viidi Saksamaale vangi, esimehelt K. Kaasikult võeti allkiri Saaremaalt mittelahkumise kohta. Algas ligi 14 kuud kestnud Saksa okupatsioon, mis välistas eestlaste igasuguse omavalitsuse.

Uus algus

3. novembril 1918 alanud Saksamaa Novembrirevolutsioon tõi endaga kaasa okupatsioonireziimi kokkuvarisemise Eestis. 11. novembril alustas Tallinnas taas tegevust Eesti Ajutine Valitsus. Mõni päev hiljem, 16. novembril saabus Kuressaarde Saksa komandantuuri sidekanalite kaudu siseminister Johannes Kuke saksakeelne telegramm, millega määrati Ajutise Valitsuse volinikuks Saaremaal 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni sündmustes silma paistnud maakonna loomaarst Juhan Ainson. Telegrammis anti teada tsiviilvalitsuse formaalsest ülevõtmisest Eesti Ajutise Valitsuse poolt Põhja - Eestis ja saartel, kohustati volinikku hea seisma selle eest, et hoidutaks igasugustest verevalamistest ning anti korraldus mõisate ja valitsusasutuste kaitse alla võtmiseks.

18. novembri õhtupoolikul võttis maakonnanõukogu delegatsioon koosseisus J. Ainson, K. Kaasik, maakonna kassa juhataja A. Leemet, maa - arst P. Põdder, kapten J. Poopuu ja A. Velvelt Saksa maapealik von Sehmelingilt maakonna valitsemise üle. Ülevõtmisel vormistati vaid lakooniline akt ega määratletud sakslastelt ülevõetava vara koosseisu. Maakonnanõukogu tuli pärast pikka sunnitud vaheaega esimest korda kokku 20. novembril. Kahele päevale planeeritud koosolek toimus endise politseivalitsuse (Saksa komandantuuri) ruumides. Sündmuse erakordsust arvestades tõmmati hoone peaukse kohale Saksa riigilipu kõrvale ka Eesti sini - must - valge, mis aga saarte komandandi kindral Balcki käsul J. Ainsoni enda poolt maha võeti.

Koosolekust võtsid osa maakonnanõukogu liikmed Feodor Ermus, Sergei Kadarik, Mihkel Kommel, Mihhail Koov, Timofei Pallas, Aleksander Punab, Hugo Bernhard Rahamägi, Peeter Teis ja Aleksander Velvelt. Peale nende viibisid kohal veel maakonnavalitsuse esimees Kirill Kaasik, volinik Juhan Ainson, Saare -, Hiiu - ja Muhumaa kaitseliidu ülem Johannes Poopuu, kaitseliidu volinik Timotheus Grünthal, rahukohtunik Paul Parts, Muhu talumees Karl Maripuu jt. Kuna kogu riigis valitses keeruline ja ettearvamatu olukord, siis peeti paremaks igasuguste perspektiivsete plaanide tegemisest ja otsuste vastuvõtmisest hoiduda ning keskenduda rohkem päevakajaliste ja organisatsiooniliste küsimuste arutamisele. Üldine õhkkond oli ärev. Et tegelik jõud oli ikkagi veel sakslaste poolel, siis kutsus nii mõnigi vanem saadik võimu mõisnikega jagama. Neile vastu kõnelnud nooremaid mehi peeti kollanokkadeks ja püüti sosinal korrale kutsuda.

Momendi tähtsaima ülesandena seisis ees Kaitseliidu reorganiseerimine, mille relvastamiseks loodeti Saaremaa küladest kokku korjata mitukümmend tuhat vene vintpüssi. Veel käis arutelu koolivõrgu taastamise, raskete toitlusolude, sakslaste sõjavarustusega kaubitsemise jms. ümber. Otsekohe tulnuks tööle rakendada maavalitsus, kuid selgus hoopiski, et selle esimees K. Kaasik oli sisse andnud lahkumispalve, põhjendades oma sammu liiga kõrge eaga. Ka polnud seniajani Saaremaale jõudnud maavalitsuse abiesimees M. Neps ja sekretär F. Kanavai, kes viibisid veel Saksa vangilaagris.

Uueks maakonnavalitsuse esimeheks sai Muhust pärit õigusteaduse üliõpilane Timotheus Grünthal (1893 - 1955), kes koos samal koosolekul valitud põllumajandus - ja toitlusosakonna juhataja kooliõpetaja Johannes Keskülaga ja A. Velveltiga pidid esialgu toime tulema ka Nepsi ja Kanavali tööülesannetega.

Ajutiste omavalitsusorganite volitused kestsid kuni 31. märtsini 1921, mil oma avakoosolekule kogunes maakonnanõukogu järgmine koosseis. Nende suurimaks teeneks tuleb lugeda maakondlike võimustruktuuride tegelikku loomist ja töölerakendamist keerukates sise - ja välispoliitilistes tingimustes.

Võrreldes hilisemate aegadega oli maakonnanõukogu tegevus vabariigi algaastail tunduvalt elavam. 1918. aastal jõuti koos käia kahel, 1919. aastal viiel ja 1920. aastal seitsmel korral. Neist kolm koosolekut (20. - 21. november ja 16. - 17. detsember 1918 ning 30. - 31. august 1919) kestsid kaks, üks (4. - 6. veebruar 1919) aga koguni kolm päeva. Seejuures oli enamiku koosolekute päevakorras rohkem kui 20 päevakorrapunkti ja sageli lõpetati need vaid sellepärast, et maalt pärit saadikute kaasavõetud toidutagavarad olid lõppenud. Küllaltki stabiilne oli ajutise maakonnanõukogu koosseis: alates 1917. aasta suvest tuli asendada vaid kolm liiget, neist kaks seoses surmaga.

Maakonnavalitsusel tuli alustada peaaegu tühjalt kohalt. Täiesti iseseisvalt saadi tegutsema hakata alles pärast 6. detsembrit 1918, mil viimased Saksa väeosad Kuressaarest lahkusid. Valitsuse kantselei seati esialgu sisse tsaariaegse politseivalitsuse maja teisel korrusel, kuid 1920. aasta suvel avanes võimalus osta Lossi t. 1 paiknev endine rüütelkonna hoone.

Dokumentide ülevõtmisel selgus, et suurem osa Maanõunike Kolleegiumi arhiivist oli ahjukütteks ära põletatud. Maakonna kassa oli tühi, sest sealt oli mõisnikele ilma igasuguse tagatiseta kümnete tuhandete rublade kaupa laenu antud. Sakslastelt osteti telefoniaparaate, kirjutusmasinaid ja muud kontoritehnikat. Kõigepealt tuli välja töötada maakonnavalitsuse struktuur. 1918. aasta detsembris valmis dokument pealkirjaga "Saaremaa Maakonna Valitsuse asjaajamise kord", mis suures osas jäi valitsuse tegevuse aluseks kuni 1940. aasta Nõukogude okupatsioonini. Maakonnavalitsuse kõrgemateks struktuuriüksusteks olid osakonnad, mille juhatajad olid ühtlasi valitsuse liikmeteks. Valitsuse tähtsaimaks tööorganiks oli koosolek, mis toimus tavaliselt kord nädalas kindlaksmääratud päeval.

Osakondi oli algul kümme:
I - administratiiv -,
II - majandus -,
III - haridus -,
IV - tervishoiu -,
V - töö - ja hoolekande -,
VI - põllumajandus -,
VII - toitlus -,
VIII - teede - ja side -,
IX - tööstus - ja kaubandus - ning
X - üldosakond ehk sekretariaat.

Nendele lisaks loodi 6. aprillil 1919 eraldi osakonnana tööbörs ja mõni aeg hiljem, 30. augustil nn. arvustiku laud ehk statistikaosakond. Esimene neist liideti mõnekuise tegutsemise järel iseseisva üksusena töö - ja hoolekande -, hiljem majandusosakonnaga, teine alates 1. jaanuarist 1920 üldosakonnaga. Seoses toitlusministeeriumi likvideerimisega 1. oktoobril 1921 lõpetasid järgmise aasta jooksul tegevuse ka maakonnavalitsuste vastavad osakonnad. Ette rutates tuleb öelda, et 1927. aastal kadus osakondade nimistust tööstus - kaubandusosakond, 1939. aastal loodi aga tervishoiu - ning töö - ja hoolekandeosakonna liitmisel sotsiaalosakond, 1940. aastal ehitusosakond.

Keeruliste aegade tõttu toimus maakonnavalitsuse koosseisus üsna tihti muudatusi. Ühelt poolt oli see tingitud algusaegade teedrajavast ja närvilisest õhkkonnast ning pingelistest poliitilistest ja majanduslikest oludest, teiselt poolt aga sobivate inimeste vähesusest. Kuna tolleaegne maakonnavalitsus oli küllaltki ülepaisutatud, koosnedes tervelt kaheksast osakonnajuhatajast, siis polnud sõjaaja tingimustes Saaremaal kuigi kerge kõikidele kohtadele võimekaid inimesi leida. Nii on 21 kuud püsinud T.Grünthali juhitud maakonnavalitsuses (astus tagasi 26.08.1920) eri aegadel töötanud kokku viisteist liiget. Veidi enam kui seitse kuud tegutsenud Aleksander Kärneri (1880 - 1942) valitsuses (26.08.1920 - 31.03. 1921) on aga kahel korral välja vahetatud vaid teede -sideosakonna juhataja.

Tõsiseks katsumuseks T. Grünthali valitsusele kujunes 16. veebruaril 1919 Kuivastus alanud mobiliseeritute mäss, mis levis kiiresti üle kogu saare. Pinnas rahulolematuseks oli soodne. Äärmises puuduses vaevleva elanikkonna kannatuse panid proovile toiduainete rekvireerimised sõjaväe tarbeks, mobilisatsioonid, maareformi viibimine, teadmatus mandril valitsevast sõjalis - poliitilisest situatsioonist ja ohtralt levivad kuulujutud. Mässu levikut soodustas asjaolu, et selle puhkemise hetkel viibisid Kaitseliidu ülem J. Poopuu, T. Grünthal ja M. Neps parasjagu mandril, maakonnakomissar V. Neggo aga revideeris Uuemõisa vallavalitsust. Mässu mahasurumisel etendas otsustavat osa 17. veebruaril Tallinnast teele saadetud 250 - meheline karistusüksus, kes purustas 21. veebruaril mässuliste peajõud Upa külas. Lahingus hukkus 81, välikohtu otsusel lasti maha 82 meest.

Kuigi neid traagilisi sündmusi maakonnavalitsusele otseseks süüks ei pandud, esitas V. Neggo 3. märtsil 1919 siseministeeriumile taotluse selle tagandamiseks täies koosseisus, pakkudes asemele oma parteikaaslasi maaliitlasi Aleksander Lepikut, Adolf Aulikut jt. Siiski piirdus keskvalitsus vaid abimaavanem M. Nepsi tagandamisega.

Vaadates hiljem tagasi enda juhitud maakonnavalitsuse tegevusele, iseloomustab T. Grünthal oma kolleege järgmiselt: "Toitluse korraldamisel ning pärast maareformi teostamisel oli maavalitsuses pearaskus Aleksander Kärneri õlul. Igatahes pean ütlema, et Kärner maavalitsuses hiigla töö korda saatis. Oma vaadete ja tööoskuse poolest seisis ta peatäie kõrgemal kõigist riigimaade ülematest, maamõõtjatest ja valitsejaist. Kanaval ja Kärner olid tööl ka jõulupühadel, harilikkudest kõnelemata. Velvelt ja Neps töid alatasa uusi kavasid ja mõlemad olid tüsedad töömehed. Kommel mässas koolidega. Ka oli tema õieti maakonna kaupluse hingeks. See kauplus varustas elanikke raskel ajal hädatarvilikkude ainetega ja andis maakassale suuri tulusid. Kommeli ohvrimeelsus ei tundnud piire. Kui ta ametiasjus Tallinnas käis, ei võtnud ta iialgi päevarahasid, keelis neid teistelegi. Selle tõttu tuli tal siis Kadrioru pingil ööbida. Lühikest aega töötas maavalitsuses ka vanahärra Leeber. Oli äärmiselt aus ja otsekohene mees, kes kõigile kartmatult rääkis tõtt. Kanaval pidas kantseleis kõva käega korda ja valvas selle järele, et mingi asi hooletusse ei jääks. Ta oli kui loodud kantselei juhiksja tundis oma tööd põhjalikult... "

Poliitiline maaomandivalitsus aastail 1921 - 1934

21. detsembril 1920 jõustunud Eesti Vabariigi esimene põhiseadus säilitas senise maaomavalitsuste süsteemi. Maakondade tasandil jäid nn. teise astme omavalitsuslikeks institutsioonideks endiselt maakonnanõukogu ja - valitsus. Uute maakonnanõukogude valimised määrati siseministri poolt esialgu 1921. aasta 30. - 31. jaanuarile, kuid lükati edasi 27. - 28. veebruarile. Nii 1921. kui ka 1923. aasta valimised korraldati 6. septembril 1920 Riigikogus vastu võetud Maakonnanõukogude valimise seaduse alusel.

Uus valimiskord erines eelmisest tunduvalt. Kui 1917. aastal valiti saadikud valijameeste poolt, siis seekordsed valimised olid otsesed. Iga maakond moodustas omaette valimisringkonna, jaoskonnad organiseeriti kõikides valdades. Valimisõigus oli kõigil antud linna või valla territooriumil elavatel 20 - aastase vanusepiiri ületanud Eesti Vabariigi kodanikel. Maakonna, nõukogu saadikud valiti nimekirjade alusel, mille esitamist pidid oma allkirjaga toestama vähemalt 25 valijat. Nimekirjad tuli sisse anda 30 päeva enne valimisi. Saaremaa maakonnanõukogu suuruseks jäi endiselt 15 liiget.

Võrreldes 1917. aasta valimistega oli maakonna poliitiline elu tunduvalt elavnenud ja arenenud. Keskset osa selles etendasid tööerakondlased ja sotsiaaldemokraadid. Tööerakondlaste juhtfiguurideks olid M. Kommel, F. Kanaval, J. Vorms, T. Grünthal, K. Kider, A. Velvelt, A. Kaar, J. Treufeldt ja A. Mikk. 1920. aastal oli erakonnal Saaremaal 12 osakonda, anti välja ajalehte " Meie Maa ". Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (alates 1925. aastast Eesti Sotsialistliku Partei) nimekamateks tegelasteks olid A. Jõeäär, A. Kärner, H. Sannik, M. Neps, A. Ingalt, K. Leppik jt.

Sotsiaaldemokraatide ja tööerakondlaste kõige agaramaks vastaseks oli Eesti Maarahva Liit (1921. aastast Põllumeeste Kogud), mille aktivistideks Saaremaal olid O. Pukk, J. Teetsov (J. Teetso), A. Lepik, K. Maripuu, G.Tamm, A. Rei, A. Aulik, V. Neggo ja S. Kadarik.

1919. aasta märtsis pandi alus Rahvaerakonna Saaremaa organisatioonile, kus juhtivat rolli mängisid J. Ainson, B. Steinberg, J. Kesküla, E. Lemher jt. Sama aasta 18. märtsil asutati Kuressaares ka Kristlku Rahvaerakonna Saaremaa organisatsioon eesotsas H. B. Rahamäe, M. Prikase ja A. Allikuga.

Oma osa mängis 1921. aasta valimistel kommunistide juhitud legaalne valimisliit " Tööliste ja vabadike ühendus ", mille peamiseks kasvulavaks oli Uuemõisa vald. Kommunistliku ideoloogia propageerimise juhtfiguurideks olid vennad Ellamid (Aleksander, Johan ja Anton), A. Mui, K. Kummits. V. Mölder jt.

Antud hetke maakonna poliitiline spekter peegeldus valimisnimekirjades.
1921. aasta maakonnanõukogu valimisteks esitati kuus nimekirja:
nr. 1 "Saaremaa kalamehed",
nr. 2 - "Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei",
nr. 3 - Eesti Tööerakond,
nr. 4 - Põllumeeste Kogud,
nr. 5 - Tööliste ja vabadike ühendus ja
nr. 6 - Kristlik Rahvaerakond.

Üllatavlt suur oli saarlaste seekordne valimisaktiivsus. 30 720 hääleõiguslikust kodanikust käis valimiskastide juures tervelt 20 621 valijat, seega 67 protsenti. Valimistulemused kujunesid tasavägisteks: pahempoolsetel erakondadel õnnestus saada vaid üks saadikukoht enam, seega kaheksa seitsme vastu.

Uue maakonnanõukogu esimesel koosolekul 31. märtsil 1921 valiti nõukogu esimeheks Põllumeeste Kogude esindaja Sergei Kadarik Laimjala vallast, abiks sotsiaaldemokraadist Abruka vallasekretär Karl Leppik, sekretäriks maakonnavalitsuse sekretär Feodor Kanaval ja abiks Kuressaare metskonna metsnik tööerakondlane Ivan Orb.

Ka maakonnavalitsuse esimehe koht läks parempoolsetele. Sellele kandideerisid kogumehed Reinhold Paas ja Jaan Teetsov. Kuigi Jan Teetsov oli Põllumeeste Kogude organiseerijana Saaremaa poliitilises elus rohkem tuntud, valiti sotsialistide toetusel maavanemaks ja ühtlasi administratiivosakonna juhatajaks Valjala köstri poeg R. Paas (1884 - 1954), kes 1919. - 1920. aastal oli töötanud Pihkva ja Riia Eesti konsulaadis ning seejärel lühikest aega Saaremaa maakonnavalitsuse administratiiv - ja teede - sideosakonna juhatajana. Põllumeeste Kogude ajaleht "Saaremaa" avaldas sel puhul arvamust, et Paas on küll tubli ja töökas mees, kuid liiga pehme iseloomuga. Peale esimehe ametikoha jäi kogupõllumeestele veel vaid majandus -, töö - ja hoolekandeosakonna juhataja koht, millele asus Kogula valla taluperemees Mihhail Koov.

Enamiku maakonnavalitsuse liikmete kohtadest hõivasid pahempoolsed. Abiesimeheks, põllumajandus -, tööstus - ja teede - sideosakonna juhatajaks sai Aleksander Kärner, sekretäriks taas Feodor Kanaval, kaubandus - ja toitlusosakonna juhatajaks kohalik kaubandustegelane Karl Tamm ja haridusosakonna juhatajaks Vabadussõjast naasnud hilisem maakonnavalitsuse esimehe kohusetäitja A1eksander Sepp. Ainsa parteituna pääses valitsusse tervishoiuosakonna juhatajana maa - arst Hans Martinson. Hoolimata vähemusse jäämisest tundsid põllumehed siiski rahulolu selle üle, et tänu käremeelsete M. Nepsi ja T. Grünthali kõrvaletõrjumisele olevat valitsus saanud üsna mõistlik.

Kahjuks ei laabunud maakonnavalitsuse töö nii, nagu loodetud. Peagi algasid põllumeeste ja sotsialistide omavahelised nääklemised. Sotsialistid süüdistasid kogumehi, eriti aga esimees R. Paasi tegevusetuses, mis rikkuvat ära ka nende head kavatsused. Kogumehed ise aga hindasid oma meeste tegevust valitsust tasakaalustavaks. Plahvatusohtlikuks muutus olukord seoses vaidlustega 1922. aasta eelarve ümber. Maakonnanõukogu oli kinnitanud valitsuse poolt esitatud eelarve, milles kulud ületasid tulusid poole võrra, siseministeerium aga keeldus seda läbi laskmast.

Nüüd tuli nõukogu välja süüdistusega, et maakonnavalitsus on neile eelarveprojekti liiga hilja esitanud ja seetõttu ei jõutud sellega vajlikul määral tutvuda. Samuti olevat valitsus teinud kõik selleks, et eelarve ilma suurema aruteluta kiiresti läbi suruda. Maakonnavalitsuse - poolse käiguna pandi lauale lahkumisavaldused. Seekordne valitsuskriis leidis lahenduse 8. mail 1922 toimunud maakonnanõukogu koosolekul, kus kolmandal lugemisel võeti vastu uus eelarve ja muudeti mõningal määral valitsuse koosseisu. Lahkusid A. Kärner, K. Tamm ja H. Martinson ning siitpeale jäigi valitsus pikaks ajaks tegutsema neljaliikmelisena.

Kuid ka tasakaalustatud koosseisuga (kaks parem -, kaks pahempoolset) maakonnavalitsus ei püsinud võimul korraliste maakonnanõukogu valimisteni. 11. juunil 1923 esitasid tagasiastumispalve kogumehed R. Paas ja M. Koov. Esimene põhjendas seda sammu kehva tervisega, teine aga maale elama asumisega. Asi lahendati esialgu A. Sepa esimehe kohusetäitjaks ja valitsuse senise asjaajaja Aleksei Kuskovi osakonnajuhatajaks määramisega. Ajutiselt kahanes maakonnavalitsuse liikmete arv kolmele, sest nõukogu poolt teede - side -, administratiiv - ja tervishoiuosakonna juhatajaks valitud endine I Riigikogu saadik Georg Tamm keeldus ametit vastu võtmast.

Pikaleveninud ebastabiilsuse periood lõppes 19. septembril 1923, mil Saaremaa maakonnavalitsuse etteotsa valiti sotsialist Mihkel Neps. Koos temaga jätkasid abiesimehena A. Kuskov ning liikmetena A. Sepp ja F. Kanaval. Uue valitsuse tegevusse astudes andis M. Neps 1. novembril 1923 Saaremaa maakonnavalitsuse ajaloos esimese pressikonverentsi, millel tutvustas oma poliitilisi vaateid ja maakonnavalitsuse tegevuskavu.

M. Neps oli mees, kes vaatamata oma kehalistele puuetele (oli sünnist saati vigane ja küürakas) ja mõneti skandaalsele käitumisele püsis Saaremaa tüüri juures ligi 12 aastat, s. o. kuni 1935. aastani. Tänu oma sihikindlusele, loomulikule intelligentsile, lahtisele mõistusele ja kõneosavusele pälvis M. Neps peagi nii kolleegide kui ka rahva suure lugupidamise, saades neilt õige pea hellitava "Saaremaa kuninga" tiitli. Rahvamehena ei põlanud ta ära ka vägijooke ja sellel pinnal tekkis teinekord arusaamatusi. Siiani mäletatakse kunagise maakonnavalitsuse esimehe legendaarseid tegusid. Nii sõitnud ta kord maakonnavalitsuse täku seljas Saaremaa Merispordi Seltsi einelauda sisse. Samuti teatakse rääkida tema öisest ristimistseremooniast Kuressaare linnuse kabelis, kus parajas tujus seltskond, ajanud üles lossivalvuri, asus linnuse kabeli dolomiidist ristimisvaagnas Nepsi "ristima". Vahetevahel olevat teda nähtud Saaremaa Merispordi Seltsi puhvetis tuliseks kippuvaid vaidlusi karguhoopidega lõpetamas. Kord pidanud naine teda hukkunuks, teatades hommikul politseile, et öösel jõudnud koju Kellamäele Nepsi hobune üksinda, kaarikus vaid peremehe üks kark. Mõne aja pärast selgus, et Neps ise läinud tuttava juurde edasi pummeldama. Kui aga maakonnavalitsuse esimehe käitumist maakonnanõukogu või - valitsuse koosolekul arutada püüti, jäi ta alati resoluutseks, öeldes, et kellelgi pole õigust tema eraellu sekkuda.

Kolmanda maakonnanõukogu valimised toimusid 9. ja 10. detsembril 1923. Valimistest osavõtt oli eelmisega võrreldes tunduvalt loium: hääletamas käis vaid 45 protsenti hääleõiguslikest kodanikest.

Vastvalitud maakonnanõukogu kujunes eelkäijast kirjumaks. Ka seekord said enim hääli Põllumeeste Kogud, kes saatsid nõukogusse kuus saadikut. Neile järgnesid sotsiaaldemokraadid viie saadikuga. Kaks kohta sai esmakordselt poliitilisele areenile ilmunud erakond, 1923. aastal Põllumeeste Kogudest eraldunud Asunike, Riigirentnike ja Väikepõllumeeste Koondis, ühe koha Kristlik Rahvaerakond ja põrandaaluste kommunistide poolt juhitud valimisliit Töörahva Ühine Väerind.

30.jaanuaril 1924, maakonnanõukogu esimesel koosolekul valiti selle etteotsa kogupõllumehest sepp Karl Eduard Sepp. Abiesimehe kohle jäi endiselt sotsialist Karl Leppik, sekretäriks sai Juhan Ots Kogula, abisekretäriks Aleksander Piipuu Laimjala vallast.

Samal koosolekul tuli arutlusele Töörahva Ühise Väerinna kommunistist saadiku Aleksander Mui asendamise küsimus, kes oli end areteerimise hirmus jaanuari algusest alates varjama hakanud ja prästpoole, sama aasta kevadel, hoopiski Nõukogude Liitu põgenes. A. Mui asemele asus järgmine kandidaat samast nimekirjast, Kahutsi küla Alla talu kurikuulsa kommunistide pere keskmine poeg Johan Ellam. Ette rutates tuleb märkida, et siseministri määrusega 28. veebruarist 1925 valimisliit Töörahva Ühine Väerind likvideeriti seoses selle liikmete osavõtuga 1924. aasta 1. detsembri ülestõusust. Seega osutusid lõppenuks ka J. Ellami saadikuvolitused. Viimane oli juba 1924. aasta detsembris areteeritud ja mõisteti peagi kümneks aastaks sunnitööle. Töörahva Ühise Väerinna asemel sai maakonnanõukogusse selt algul napilt välja jäänud tööerakond.

Muuseas sundis ülestõus ka maakonnavalitsust ettevaatusabinõusid tarvitusele võtma. 1925. aasta 31. jaanuari koosolekul otsustati muretseda kolm revolvrit, mida tuli ametikohustuste täitmisel kaasas kanda.

Nagu ikka pandi maakonnanõukogu esimesel koosolekul ametisse maakonnavalitsus. Esimehe, administratiiv -, töö - hoolekande - ja tervishoiuosakonna juhatajana jätkas M. Neps. Abiesimeheks, teede - side -, statistika - ja haridusosakonna juhatajaks valiti Sauvere algkooli juhataja Peeter Lauri ning põllumajandus - ja tööstus - kaubandusosakonna juhatajaks J. Ots. Sekretäri ja majandusosakonna juhataja kohustused langesid Jaan Haabi õlule, kes seni oli töötanud linnavalitsuse asjaajajana.

Seekordne maakonnavalitsus püsis üsna kindlalt. Vaid abiesimees Peeter Lauri lahkus pärast aastast ametisolekut Kuressaare linnasekretäriks. Tema kohale valiti alates 19. jaanuarist 1925 Saaremaa Ühisgümnaasiumi inspektor Bruno Steinberg.

Kuigi põllumehed olid valimised võitnud, suhtusid nad nii maakonnanõukogu kui -valitsuse uude koosseisu suure skepsisega. Kuna vanast koosseisust oli nõukogusse pääsenud vaid neli saadikut, siis peeti selle liikmeskonda juhuslikuks ja seadusandlikuks tegevuseks täiesti ettevalmistamatuks. Ajaleht Saaremaa kirjutas: "Tühine tunne jääb järele, kui nõukogu koosolekult lahkud. Vaieldakse, nägeletakse, viidetakse jumalamuidu aega ja tehakse maakonnale kulu... Nõukogusse oleks kõige pealt tarvis inimesi, kes järjekindlalt oskaksid mõtelda ja vähemalt ka ise teaksid, mis nad tahavad ja kuhu nad püüavad. "

Alates neljandast koosseisust, mis valiti 20. - 21. märtsil 1927, nimetati maakonnanõukogud ümber maavolikogudeks, maakonnavalitsused aga maavalitsusteks. Valimised korraldati uue, Riigikogus 16. detsembril 1926 vastu võetud " Maavolikogude valimise seaduse " alusel. Suuri põhimõttelisi erinevusi uue ja vana seaduse vahel ei olnud. Olulisemateks muudatusteks võib lugeda mööndust, et kandidaatide nimekirja võis nüüdsest sisse anda vaid viie toetusallkirjaga endise 25 asemel ja nimekirjad tuli esitada vähemalt 40 päeva enne valimisi.

Parteidest tulid oma nimekirjadega välja Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei, Asunike, Riigirentnike ja Väikepõllupidajate Koondis ning Eesti Rahvaerakond, valimisliitudest aga Kihelkonna valla asunikud, Põllumeeste Kogude ja Kristliku Rahvaerakonna koondis ning Maarahva Liit. Peamine vägikaikavedu käis seegi kord sotsialistide ja põllumeeste vahel, kusjuures ühe saadikukohaga (7:6) jäid peale esimesed. Sel puhul pahandas kogumeeste ajaleht " Saaremaa " oma erakonna arusaamatu käitumise üle, kes teadmata põhjustel jätnud valimisnimekirjadest välja esikandidaadid Bruno Steinbergi ja Aleksander Lepiku. Kolmandana õnnestus kahe saadikuga volikogusse pääseda asunikel ja riigirentnikel. Volikogu juhatajaks valiti kaks aastat järjest abiesimehe kohuseid täitnud Karl Leppik, asunikest Jan Kerkelist ja Eduard Kervesest said vastavalt abiesimees ja sekretär.

Pärast mõningast segadust õnnestus volikogu esimesel istungil 16. mail 1927 ametisse määrata ka maavalitsus. Kuigi esialgu paistis, et seekord moodustavad valitsuse kogupõllumehed ja asunikud, kujunes olukord sootuks vastupidiseks. Põllumeeste ja asunike poolt seati üles eelnevalt omavahel kokku lepitud koosseis: esimeheks senine linnasekretär Theodor Ugi, abiks Käesla algkooli juhataja Johannes Bormann (Johannes Arela), sekretäriks senine riigimaade ülema sekretär Eduard Kerves ja liikmeks Juhan Ots. Hääletamisel kukkusid aga T. Ugi ja J. Ots läbi ning see lõi kogumeeste kaardid segi. Ajaleht " Saaremaa " siunas sel puhul asunikke, et need polevat koalitsioonikokkuleppest kinni pidanud. Tööerakondlik ajaleht " Meie Maa " avaldas aga arvamust, et kogupõllumehed pidanuksid kandidaatideks esitama tuntumad mehed Bruno Steinbergi ja Jaan Haabi. Teistkordsel hääletamisel läksid läbi hoopiski vahepeal üles seatud sotsialistide kandidaadid - M. Neps valitsuse esimehena ja K. Tamm liikmena. Seega moodustati maavalitsus koosseisus: M. Neps - esimees, J. Bormann - abiesimees, K. Tamm - liige ja E. Kerves - sekretär. Kuna aga J. Bormann veel enne tegelikku ametisse astumist väidetavalt majanduslikel ja perekondlikel põhjustel tagasi astus, siis lepiti omavahel kokku endise abiesimehe B. Steinbergi jätkamise asjus.

Põllumehed pidasid tekkinud segaduses peasüüdlaseks nõrka ettevalmistustööd. Nende poolt esitatud maavalitsuse koosseis olevat suure õhinaga ilma eelnevate silmast - silma läbirääkimisteta telefoni teel kokku seatud ja see tinginudki T. Ugi ja J. Otsa mahahääletamise ning J. Bormanni äkilise tagasiastumise. Oldi veendunud, et parim variant olnuks siiski kogumeeste ja asunike koalitsioonivalitsus, sest sotsialist Neps ei suutvat " hädise tervise pärast või mõnel muul põhjusel kohal viibida ", maavalitsuse töö juhtimisest rääkimata.

Viimase, järjekorras viienda Saare maakonna seadusandliku kogu valimised, mis toimusid 2. - 3. märtsil 1930, kulgesid erakordselt aktiivselt: üles oli seatud tervelt 36 eraldi nimekirja ning valimistest osavõtt küündis 67,6 protsendini, olles vaadeldava perioodi parim tulemus. Kõige rohkem hääli (41 protsenti) kogusid Põllumeeste Kogud, hõivates seitse saadikukohta. Sotsialistid saatsid eelmise seitsme asemel volikogusse viis saadikut, kaotades 1643 häält. Suure sammu edasi tegid asunikud ja riigiretnikud, kes täitsid järelejäänud kolm kohta. Taas seisid kogumehed dilemma ees, kas asuda koalitsiooni asunikega või eelistada sotsialiste. Kuna aga esimesed olid eelmisel korral põllumehi alt vedanud, asudes lubadustele vaatamata koostööle sotsialistidega, siis peeti paremaks seekord ise otsekohe sotsialistidega koaleeruda. Vastavalt omavabelisele kokkuleppele valiti volikogu juhatus järgmises koosseisus: kogupõllumehed Aleksander Rei Uuemõisa vallast - esimees ja Magnus Õispuu Pihtla vallast - sekretär ning sotsid Karl Leppik - abiesimees ja Albert Kald Pihtla vallast abisekretär.

Tõrgeteta kulgesid ka maavalitsuse liikmete valimised. Kogumehe Hendrik Otstaveli poolt seati esimehe kandidaadiks taas üles M. Neps, kes volikogu üksmeelsel toetusel ametisse valiti. Ülejäänud kolm kohta valitsuses said Põllumeeste Kogude esindajad: H. Otstavel (abiesimees), B. Steinberg (liige) ja M. Õispuu (sekretär). Küll püüdsid asunikud valitsuse liikmena üles seada ka oma kandidaati J. Bormanni, kuid viimane kogus vaid kolm poolthäält.

M. Nepsi juhitud viimase maavlitsuse tegevus kujunes skandaaliderohkeks. Volikogu heitis valitsuse liikmetele ette rahadega laiutamist, autode ja traktori ebasihipärast kasutamist, maakonna kassast laenude võtmist ja tagasimaksmisega viivitamist, maakondlikeks ehitusteks mõeldud materjali kõrvaletoimetamist, ebapiisavat valdade järelvalvet, Saare lastekodu juhataja V. Tederi kuritarvituste varjamist jne. Kõige ägedamate rünnakute alla langes maavalitsuse esimees M. Neps, keda süüdistati suutmatuses valitsust juhtida. Vastasseis kulmineerus 1933. aasta 27. novembril, mil volikogus toimus umbusaldushääletus M. Nepsi vastu. Maavalitsuse esimeest toetasid vaid ta enda parteikaaslased - sotsilistid. Siiski ei kõrvaldatud Nepsi täielikult ametist, vaid vabastati osakondade juhtimisest. Ajaleht " Saaremaa Teataja" õelutses sel puhul, et nüüdsest jäävat esimehe mureks üksnes palga vastuvõtmine. M. Neps ise pidas volikogu otsust ebaõiglaseks ja juriidiliselt valeks ning vaidlustas selle Tallinn - Haapsalu Rahukogus.

Vahepeal oli aga Eestis alanud poleemika kahetasandilise maaomavalitsuse kaotamise ümber. Omavalitsusreform oli kõneaineks juba 26. ja 27. jaanuaril 1931 Tallinnas toimunud maaomavalitsuste esindajate nõupidamisel, kus Harju maavalitsuse esimees P. Männik tutvustas seda kui omaaegse majandusministri J. Kuke kava, pidades seda Eesti jaoks siiski liiga varajaseks. Sellegipoolest käis valitsusringkondades töö omavalitsuste reformimise kallal edasi ja 19. jaanuaril 1934 võttis Riigikogu vastu Maakondade ajutise valitsemise seaduse, mis sätestas maakondliku tasandi omavalitsuste kaotamise alates 24. jaanuarist 1934. Seega muutusid ajalooks ligi 17 aastat tegutsenud maakondlikud omavalitsusorganid - maakondade volikogud (nõukogud) ja nende poolt moodustatud maa(konna)valitsused.

Reformide aeg 1934 - 1940

1930. aastal valitud maakonna volikogude ja valitsuste volitused pidid lõppema 31. oktoobril 1933. Kuna oli aga kavas läbi viia põhjalik omavalitsusreform, siis pikendati olemasolevate maavolikogude tähtaegu seoses "Maakondade ajutise valitsemise seaduse" rakendamisega 1. aprillini 1934. Viimase volikogu poolt moodustatud valitsused jäid aga edasi töötama ajutiste maavalitsustena. Neile anti üle seniste maavolikogude õigused ja kohustused. Maavalitsuste poolt tehtud otsused või korraldused, mille kinnitamine oli seni kuulunud maavolikogude kompetentsi, tuli nüüdsest saata edasi kohtu - ja siseministeeriumile. Ajutistele maavalitsustele läksid üle volikogude varad, nendega seotud kohtuasjad, maksutulud jms. Sisuliselt muudeti maavalitsused siseministeeriumile allutatud riiklikeks haldusorganiteks maakondades, mille liikmeid võis edaspidi tööle võtta või vabastada üksnes vabariigi valitsus sise - või kohtuministeerinmi ettepanekul.

Saare maavalitsus jäi algul tööle endises koosseisus: maavalitsuse esimees M. Neps, abiesimees H. Otstavel, liige B. Steinberg ja sekretär M. Õispuu. Kõigepealt vabastati vabariigi valitsuse otsusega alates 16. märtsist 1934 ametist kauaaegne abiesimees ja haridusosakonna juhataja B. Steinberg. Seega kahanes valitsuse koosseis kolmele liikmele. Järgmisena lahkus M. Neps, kes palus end ametist vabastada küll alates 1. jaanuarist 1935, kuid avaldus rahuldati siiski alates sama aasta 15. märtsist.

Ühelt poolt tingis teeneka omavalitsustegelase ja poliitiku tagasiastumise omavalitsussüsteemi riigikeskseks muutmine, mis oli vastuolus M. Nepsi arusaamadega ja kärpinuks tublisti tema loomingulist juhtimisstiili, teiselt poolt aga järjest halvenev tervis. Mõni kuu hiljem, 7. juulil tunnistas pensionide peakomisjon Tallinnas, et M. Neps on kaotanud sada protsenti oma tööjõust, poole jalavigastuse, teise poole muude arvukate haiguste tagajärjel. Mihkel Neps suri kaks aastat pärast maavalitsuse esimehe ameti mahapanekut 21. märtsil 1937 infarkti. Ajalehe "Postimees" andmetel kujunes tema matus Kuressaares kõikide aegade suurimaks, tuues tänavatele üle 3000 leinaja.

M. Nepsi asemel sai maavalitsuse esimehe kohusetäitjaks senine abiesimees Hendrik Otstavel (1888 - 1942), abiesimeheks määrati aga kolm koosseisu järjest (II, III ja IV) Põllumeeste Kogude saadikuna Riigikogus olnud Jaan Teetsov. Kuna sekretäriks jäi edasi Magnus Õispuu, siis koondus kogu võimutäius kogupõllumeeste kätte.

Kuigi uue maakonnaseadusega loodeti valmis saada juba 1935. aasta 1. maiks, kujunes ajutiste maavalitsuste eluiga märksa pikemaks. Seaduse vastuvõtmiseni jõuti Riigivolikogus alles 19. aprillil 1938.

Uue seaduse kohaselt olid maakonna valitsemise organiteks maavolikogu, maavanem, maavalitsus ning linna - ja vallavanemate täiskogu. Maavolikogu oli maakonna omavalitsuste esinduskogu ja otsustav organ, mis koosnes olenevalt maakonna elanike arvust 11 kuni 25 maavolinikust (iga viie tuhande elaniku kohta üks volinik). Saare, Petseri, Järva ja Valga maavolikogude suuruseks määrati 11 liiget. Kõige arvukam oli 24 liikmega Tartu maakonna volikogu. Maavolinikud valiti linna - ja vallavanemate täiskogul eranditult valla - ja kolmanda astme linnade vanemate hulgast. Kuna Saaremaal kolmanda astme linna polnud, valiti 11 volikogu liiget 18 vallavanema hulgast. Volikogu volituste tähtajaks määrati viis aastat. Selle põhiülesanneteks olid maanõunike valimine, maakondlike maksude kindlaksmääramine, eelarve vastuvõtmine, laatade ja turgude lubamine, maakonna kohtuasjade algatamine, maavalitsuse ametnike koosseisu kinnitamine jne. Volikogu juhatajks oli maavanem, sekretäriks maavalitsuse sekretär.

Maavanemale pani seadus kahesuguse ülesande. Ühelt poolt oli ta keskvalitsuse kohapealne esindaja, teiselt poolt aga maakondliku omavalitsuse juht. Maavanemaks võis saada vähemalt 30 - aastane kõrgharidusega Eesti Vabariigi kodanik, kes määrati ametisse vabariigi presidendi poolt kuueks aastaks ja allus siseministrile. Maakonna omavalitsuse juhina kuulus tema võimkonda maakonna omavalitsusametnike ametissenimetamine, maavolikogu koosolekute kokkukutsumine ja päevakorra koostamine ning valdade üle järelevalve teostamine.

Maakonna igapäevast valitsemist teostas maavalitsus, millesse peale maavanema kuulus üks või kaks maanõunikut. Valitsuse volitused kestsid viis aastat. Selle liikmed, aga ka teised maavalitsuse ametnikud pidid ametikohustuste täitmisele asudes andma maavanemale ametitõotuse.

Neljanda astme valitsemisorganina oli ette nähtud nõuandva funktsiooniga valla - ja linnavanemate täiskogu. Peale maavolinike valimise kuulus selle kompetentsi oma esindaja saatmine maavalitsusse ning ettepanekute tegemine maksude, teede - ja koolivõrgu, tervishoiu ja kodukaunistamise alal. Samuti võis maavanem täiskogu kokku kutsuda laiemat otsustajateringi nõudvate pakiliste asjade arutamiseks. Vastupidiselt varasemale kujunes uus maakondliku tasandi omavalitsus apoliitiliseks.

Kuigi H. Otstavelil puudus kõrgharidus, kinnitati ta alates 1. jaanuarist 1939 Saare maavanemaks. Esialgu levisid kuuldused, et Saaremaal jääb maavanema kõrval ametisse vaid üks maanõunik. Siiski kehtestas siseminister oma otsusega 16. jaanuarist 1939 võrdselt igasse maakonda kaks maanõuniku ametikohta. Seoses sellega säilitasid ka J. Teetsov ja M. Õispuu esialgu kohad maavalitsuses kui maanõunike kohusetäitjad. Varem maavalitsuse liikmete hulka kuulunud maavalitsuse sekretär arvati uue seaduse kohaselt valitsuse ametnikkonna hulka. M. Õispuu asemel sai alates l. aprillist 1939 maasekretäri kohusetäitjaks omavalitsuste revident Theodor Ugi.

Maavolikogu valiti 11. juunil 1939 Saaremaa vallavanemate täiskogu esimesel koosolekul, millest võtsid osa kõik vallavanemad peale ruhnlase I. Meldersi. Kokkutulnuid tervitades avaldas viimase nn. poliitilise maavolikogu esimees Aleksander Rei rahulolu selle üle, et volikogude moodustamise uus kord tõstab maakondliku esindusorgani poliitikast kõrgemale, luues seega pinnase tõsisemaks ja tulemusrikkamks tööks. Sellest tulenevalt kulgesid ka valimised ilma tavapärase poliitilise pingeta. Volikogu võimalik koosseis oli omavahel eelnevalt kokku lepitud ja täiskogul seisis ees vaid vormistamise küsimus.

Seoses uue maakonnaseaduse kehtestamisega kinnitati presidendi otsusega 7. augustist 1939 kõikidele maakondadele ühtne valge - roheline lipp normalmõõtmetega 110 x 220 cm, mille valge laiu keskel asus eritunnusena vastava maakonna vapp. Saare maakonna vapp, mis kujutas endast paremle suunduvat viikingilaeva, hõbedase purje ja seitsme kuldse kilbiga pardal, kinnitati Riigivanema poolt 5. veebruaril 1937. Makonna vapi kujutis võeti kasutusele ka valdade ja maakonna pitsatitel.

8. märtsil 1940 toimusid viimased maavolikogu valimised. Sama aasta kevadel muudeti ka maavalitsuse koosseisu. Volikogu 17. mai koosolekul kinnitati üheks Saare maanõunikuks omaaegse maakonnavalitsuse esimehe Reinhold Paasi noorem vend Arnold Paas, kes seni oli töötanud Riigikontrolli revidendina. Teiseks maanõunikuks määrati siseministri käskkirjaga alates 1. juunist A. Paasi kolleeg Riigikontrollist, Tartust pärit Arno Karneol. Maavanema ametipostil jätkas endiselt H. Otstavel. Seniste maanõunike kohusetäitjate J. Teetsovi ja M. Õispuu jaoks loodi aga maavalitsuse juurde uued ametikohad: esimesest sai alates 1. juunist 1940 põllumajanduse inspektor, teisest maavalitsuse majandusjuhataja. 1. juunil 1940 toimunud uue maavalitsuse esimesel koosolekul jagati omavahel osakonnad. Maavanema juhtimisele allutati üld -, administratiiv -, haridus - ja statistikaosakond, nõunik A. Paasile jäid majandus - ja sotsiaaloskond, A. Karneolile aga teede -, põllumajandus - ja ehitusoskond.

Viimase maavolikogu ja - valitsuse volituste aeg jäi väga lühikeseks 17. juunil 1940 alanud Nõukogude okupatsiooni ja 21. juunil toimunud kommunistliku riigipöörde tulemusel muutusid maavalitsuste koosseisud ja nende töö sisu täielikult. Alates 8. juulist vabastati president K. Pätsi käskkirjaga maavanema kohalt H. Otstavel. Uute võimumeeste poolt määrati Saare maavanemks kommunistidega koostööd teinud ESTP liige, endine maavolinik Aleksander Ingalt, kes võttis üle ka samad osakonnad. H. Otstavel jäi esialgu vormiliselt abimaavanemks ning teede -, ehitus - ja põllumajandusoskonna juhatajaks. Oma kohale jäeti mõneks ajaks ka nõunik A. Paas. 1940. aasta augustikuus figureerivad aga maavalitsuse koosseisude nimekirjas abimaavanemana endine postiametnik Antoni Mikk ja nõunikuna Vladimir Sepp.

Linna - ja maavolikogud saadeti laiali presidendi dekreediga 25. juulist 1940. Nende kohustused anti üle vastavate omavalitsuste täitevorganitele. 1941. aasta jaanuaris kadus aastakümneteks käibelt ka maavalitsuse nimetus, mis nüüdsest asendati maakonna täitevkomiteega. Oli alanud pikk ja sünge okupatsiooniaeg.

ENDEL PÜÜA
Saaremaa Muuseumi "Kaheaastaraamat 1997 - 1998"