Kuressaaret mainitakse kirjalikes allikates evangelist Johannesele pühendatud piiskopilinnusena esmakordselt 1384. aastal. Kuressaare alevikku mainitakse esmakordselt 1424. a. Arvatakse, et aleviku arengut soodustas aastail 1383 - 1419 Saare - Lääne piiskopiks olnud Winrieh von Kniprode pikaajaline viibimine Kuressaares. 

Piiskop Johannes Mönnichhusen müüs 26. septembril 1559 Kuressaare linna Taani kuningas Frederik II - le.
Riia linnaõiguse sai Kuressaare hertsog Magnuse 8. mai 1563. aasta privileegiga, mille kuningas Frederik II kinnitas 19. septembril 1574.
Linna juhtimiseks moodustati omavalitsusasutusena valitav raad, mille koosseisus oli kaks burgermeistrit, kohtufoogt, viis raehärrat ja kaks palgalist kirjutajat.

Linn vabastati senisest kohtualluvusest lossidroostile. Kohtumõistmine linnaelanike tsiviil - ja kriminaalasjus anti üle raele.
1645. aastal läheb Kuressaare Taani võimu alt Rootsi kuninga valduste hulka ning 1721. a. liidetakse see koos Liivimaa kubermanguga Venemaa alla.

Venemaal 16. juunil 1870 vastu võetud seadus linnade omava1itsuse kohta laienes Baltimaade linnadele Senati 26. märtsi 1877. a. ukaasiga. Kuigi kehtestatud linnaseadus oli oma olemuselt konservatiivne, tõi ta Kuressaare linna valitsemisse siiski muudatusi. Endiste seisuste esindajate asemel moodustati linnaomavalitsus nüüd kõigi maksumaksjate esindajatest. Uue korralduse kõrval säilis aga ka senine kodanikkonna seisuslik jaotus, samuti gildid ja tsunftid. Rae senistest funktsioonidest läksid uue omavalitsuse kätte linnavarade valitsemine, kaubanduse ja käsitöönduse järelevalve, tuletõrje juhtimine jms. Kohtufunktsioonid jäid Kuressaare magistraadile kuni 1889. a. kohtureformini.

Uue linnaseaduse järgi valiti linnavalitsus neljaks aastaks kõigi maksualuste poolt, vaatamata nende seisuslikule kuuluvusele. Kaupmehed ja majaomanikud said va1imisõiguse kohe linna asudes, teistelt maksumaksjatelt nõuti aga kaheaastast linnas elamist.

Valimisõigus polnud ühtlane, sest valijad jaotati vastavalt sissetulekule kolme klassi. Iga klass sai valida võrdse arvu linnavolikogu liikmeid. Selline valimisviis andis eelised vähemaarvulistele suuremate maksude maksjaile arvukamate väiksemate maksude maksjate ees. Hoolimata sellest puudusest kätkes uus linnaseadus suurt edu, jättes linnavolikogule ja - valitsusele kaunis suured võimupiirid ja tegutsemisvõimalused, mida ei saanud takistada kubenergi. Kubemeril puudus linnaomavalitsuse tegevuse üle sisulise kontrolli õigus, ta pidi valvama ainult volikogu otsuste seaduspärasuse järele.

Esimesed linnavolikogu valimised toimusid Kuressaares 4. - 12. aprillini 1879.
Volikogusse valiti 30 liiget, igast valimisõigust omavast klassist 1O liiget. Volikogu esimene koosolek toimus 22. aprillil 1879 ja seal valiti linnapeaks endine Kuressaare burgermeister Hugo von der Borg.

4. mail 1879 valis volikogu linnavalitsuse, mis koosnes linnapeast ja veel viiest liikmest. Kantseleid juhtis linnavolikogu sekretär, kes oli linna palgal. Volikogu poolt kinnitatud koosseisude järgi olid liunavalitsuse teenistuses kassiir, raamatupidaja, arhivaar, kirjutajad ja valvur.

1883. aasta linnavolikogu valimistest võttis osa 297 valijat.
• Neist kuulus I klassi 19 valijat, kelle kinnisvaramaks oli 52,71 - 106,02 rubla,
• II klassi 45 valijat, kes maksid 20,02 - 52,61 rubla ning
• III klassi 233 valijat kinnis varamaksuga 0,2 1 - 19,47 rubla.

Kinnisvaraomanikeks loeti kaupmehi, majaomanikke, krundiomanikke, väikekaupmehi, käsitööettevõtete omanikke ja literaate. Enim hääli kogus neil valimistel linnapea.

Linna eelarvel olid peale linnavalitsuse ka kohtu - ja politseiametnikud. Kuressaare kohtuasutusteks olid magistraat ja maakonna fiskaal oma kantseleidega. Magistraadi ametnikeks olid bürgermeister, sündik, sekretär, kohtufoogt ja raehärra. Politseivalitsus koosnes politseikohtust ja selle kantseleist järgmise koosseisuga: esimees, kaasistuja, politsei ja foogtikohtu protokollija, politseikomissar ning neli politseinikku. Linnavalitsuse alluvusse kuulusid öövalvurid, tuletõrje eesotsas brandmeistriga, linnaarst, velsker, rõugepanija ning linna ja maakonna ämmaemandad.

Linnavalitsuse otseseks ülesandeks oli
• linnamajanduse juhtimine,
• linnavarade ja - kapitalide haldamine,
• linna heakord,
• linna varustamine toiduainetega,
• elanike tervise kaitse ning
• linna koolide, heategevate jt. üldkasulike asutuste ülalpidamine.

Linn sai oma sissetulekud linnavaradelt ja - kruntidelt, elanike kinnisvaralt, kaubandus - ja käsitöönduslikelt ettevõtetelt ning joogikohtadelt võetavatest maksudest.

Linnavarade hulka kuulusid 1670. a. ehitatud raekoda, Lõmala linnamõis, linna heina - ja karjamaad, Tori kaluriküla maad, Tori ja Lõo kõrts, linnavahtide majad, tütarlaste kool, magasiait, linnakaalud, vana sadam ja Lõo sadama kaid ning Põduste jõe sild.

Linna kinnisvara hulka kuulus ka nn. "Saloon" (rohkem tuntud Salongklubina). Formaalselt ei olnud linn seda maja ostnud, kuid linnakassast oli selleks 2750 rubla laenu võetud, mida ei oldud tagasi makstud. Magistraat kirjutab oma 1879. a. varade loetelus:
" Seoses sellega, et see maja on omandatud linna kasuks ja teenib ühiskondlikke huvisid, oleks äärmiselt soovitav, et see läheks linna alluvusse ja oleks antud uue linnavalitsuse juhtimise alla".
Salongklubi linnavalitsuse omandiks andmise otsustas Liivimaa kuberner oma 28. oktoobri 1882. a. kirjaga. Linnavalitsus taotles kubermanguvalitsuselt ka linna tapamaja avamist, kuid kuberner vastas, et seda tüüpi asutused on kantud vabrikute ja tehaste nimekirja ning Linnaseaduse artikkel 115 järgi väljub see linnavalitsuse võimupiiridest. Linna vaestemaja ja selle juhtimine tuleb linnavalitsusele üle anda.

Linnavalitsus rentis linnahaigla ja telegraafijaama (telegraafiühendus mandriga ehitati 1875. a.) hooneid. Linnavalitsus pidi tegema ka linna omanduses olevate hoonete, kasarmute ja haigla remonti; hoidma korras ühiskondlike hoonete esised kõnni - ja sõiduteed ning linna kella; puhastama linna kraave ja avalikke kohti; valgustama linna. Linnavalitsuse ülesannete hulka kuulus ka kahe poeglaste ja ühe tütarlaste elementaarkooli, kõrgema tütarlastekooli ja Lõmala mõisakooli, linna pastori ja kirikuteenrite ning linnahaigla ülalpidamine.
Oma võimupiirkonnas tegutses linnavalitsus iseseisvalt. Kubermangu linnaasjade komisjonil polnud sisulise kontrolli õigust linnavalitsuse tegevuse üle; teostati ainult volikogu otsuste seaduslikkuse järelevalvet.

12. oktoobril 1879 pöördus Liivimaa viitsekuberner Kuressaare linnapea poole kirjaga, andes teada, et ehituste järelevalve ja ehitusplaanide kinnitamine kuulub linnavalitsuse ülesannete hulka. Sealjuures väitis viitsekuber, et Kuressaare linnal pole üldse kinnitatud linnaplaani, mille järgi oleks võimalik linna ehitada ja selle territooriumi laiendada. Linnavalitsus vastas, et linna plaan on siiski olemas.

11. juuni 1892. a. linnaseadus piiras tunduvalt linnavalitsuse õigusi. Kuberneri ja kubermangu linnaasjade komisjoni võim laienes kogu linna omavalitsuse tegevusele. Selle seadusega anti kubernerile sisulise kontrolli õigus. Kuberneril oli õigus peatada iga linnavolikogu otsust, kui see " ei vasta üldistele riiklikele huvidele ja kasule või rikub silmnähtavalt kohalike elanike huvisid ".

Linnavalitsuse tegevus muutus palju konkreetsemaks. Kogu linnamajanduse juhtimine tehti linnavalitsuse ülesandeks eesotsas linnapeaga ning see pidi toimuma linnaseaduse ja volikogu määruste alusel. Linnavalitsus määras vastavalt volikogu poolt kinnitatud koosseisudele kohale kõik vajalikud ametiisikud, tegutses linna tulude suurendamise ja kulude vähendamise huvides.
Linnavalitsuse ülesandeks oli ka andmete kogumine, allasutuste tegevuse kontrollimine ning linna eelarve täitmine, rakendades selleks komisjone.

Üksikute linnamajanduse harude juhtimiseks määrati linnavalitsusele alluvad täidesaatvad komisjonid või üksikisikud (LS art. 103), mis olid järgmised:
1) linna vaestemaja komisjon;
2) supluskomitee;
3) Kuressaare merekooli (morehodnõi klass) juhtimise komitee;
4) Heategevate fondide Albrecht - Stiftung ja Grosswaldt - Stiftung juhtimise komisjonid;
5) Sanitaarkomisjon;
6) Ehituskomisjon;
7) Kinnisvarade hindamise komisjon.

Linnavalitsuse ja komisjonide liikmed valiti neljaks aastaks. Peale kahe aasta möödumist pooled liikmeist asendati, kuid nad võidi ka tagasi valida. Linnavalitsuse ja komisjonide liikmed töötasu ei saanud - need olid auametid. Komisjoni juhtis linnavalitsuse liige või üks volikogu poolt määratud komisjoni liige. Kõik komisjonid allusid linnavalitsusele ja pidid täitma tema nõudmisi.

Linnapea teostas üldist linnavalitsuse ja tema allasutuste tegevuse järelevalvet, andis korraldusi andmete kogumiseks, ettekannete jaoks materjalide kogumiseks jne. Linnapeal oli õigus peatada linnavalitsuse otsused, mida ta pidas ebaõigeks, ja teatada sellest kubernerile. Samuti võis ta igal ajal kontrollida allasutuste asjaajamist ning nõuandva häälega osa võtta nende koosolekuist.

Asjaajamise kord oli järgmine:
• küsimusi otsustati linnavalitsuse istungeil kaks korda nädalas;
• erakorralised istungid kutsus kokku linnapea;
• istungid olid otsustusvõimelised, kui neist võttis osa kolm linnavalitsuse liiget;
• sekretär koostas iga küsimuse kohta protokolli;
• kõik linnavalitsusse saabunud dokumendid vaatas läbi linnapea ja registreeris sekretär.

4. veebruaril 1913 teatati Liivimaa kubernerile linnavalitsuse koosseisu kohta järgmist: 1906. aastast oli linnapea parun Gerhard Nolcken aastapalgaga 500 rubla. Aselinnapea ja linnavalitsuse liige oli Franz Freytagh, kes oli ametis 1898. aastast ja palka ei saanud. Alates 1912. aastast olid linnavalitsuse liikmed Joseph von Hahn (ilma palgata) ja Carl Bergmann, kes sai 200 rubla aastas. 1913. a. märtsis valiti surnud parun Nolckeni asemel uueks linnapeaks Bernhard Behm. 1913. a. detsembris teatati, et 1902. aastal oli linnavolikogusse valitud 20 endist ja 12 uut liiget, 1906. aastal 23 endist ja 9 uut ning 1910. aasta1 22 endistja 10 uut liiget.

Ehituskomisjon tegutses linnapea juhtimisel, koosnedes neljast liikmest ja linnakomissarist. Selle ülesannete hulka kuulus:
• eramajade ehitusplaanide läbivaatamine ja nende ehitustööde järelevalve,
• linnale kuuluvate hoonete haldamine ja remondi korraldamine,
• linna tänavate ja kõnniteede seisukorra järelevalve.
Ehituskomisjoni asjaajamine kuulus linnavalitsuse kantselei pädevusse.

Supluskomitee koosnes kolmest liikmest ja selle kohustuste hulka kuulusid:
• tingimuste loomine kuurordisse saabujate vastuvõtmiseks ja nende teenindamine;
• saabujailt linna kasuks võetava maksu kogumine;
• linnaparkide ja teiste ühiskondlike puhkekohtade korrashoid;
• kuurhoone korrashoid ja juhtimine;
• reklaam.
Asjaajamisega tegeles komitee ise.

Kuressaare vaestemaja komisjon oli neljaliikmeline, sealhulgas esimees ja kassiir. 20. septembril 1884 kinnitatud põhikirja alusel kuulus selle kohustuste hulka vaestemaja hoolealuste eestkoste, vakantsetele kohtadele uute hoolealuste vastuvõtmine, vaestemaja varade seisukorra järelevalve ja korrashoid, Liivimaa Maanõunike Kolleegiumi poolt vaestemajale eraldatud leiva vastuvõtmine ning vaestemajale annetatavate vahendite kogumine.

Kuressaare merekooli komisjon oli neljaliikmeline ja tegeles merekooli majandusasjadega.

Heategeva fondi "Albrecht - Stiftung" kolmeliikmeline komisjon (kaks liiget linnavalitsuse poolt ja üks kohalik luteriusu pastor) tegeles linnavalitsuse käsutuses olnud Albrechti testamendijärgse kapitali haldamise ja selle protsentide jaotamisega.

Sanitaarkomisjon koosnes kahest liikmest - linnaarstist ja politseijärelevaatajast.
Selle ülesandeks oli mitmesugune sanitaarne järelevalve:
• linna joogivee kõlblikkus;
• tapamaja, turu, koolihoonete, vangla, vabriku ja tööndusettevõtete seisukord;
• käimlate olukord ja nende puhastamine;
• tänavate ja väljakute korrasolek ja puhastamine;
• avalike naiste tegevus.

Linnavalitsuse alluvusse kuulus ka linnahaigla, kuid seal valitses väga halb olukord. Kuigi raviküsimusi eriti ei arutatudki, on siiski 1881. aastal linnavalitsusele kaevatud, et haigete toitmine on viidud miinimumini, andes neile päevas vaid 1/8 naela leiba.
Ka Saaremaa sõjaväeringkonna ülem ja piirivalveülem kaebasid, et haigla niisugune olukord on seda enam lubamatu, et sõjavelaste hulgas on hakanud levima "halvad haigused".

Haigla allus linnaarstile, kuid seda ametit pidavad tohtrid ei püsinud kuigi kaua kohal. Ilmselt oli üheks põhjuseks väike palk ja nagu selgub linnavalitsuse 29. septembri 1897. a. otsusest, ei oldud seda mingil juhul nõus suurendama. 1903. aastal oli Kuressaares rõugeepideemia ja linnavalitsus oli sunnitud vallandama linnaarsti dr. E. Ohmsi, kes keeldus vaeseid tasuta ravimast.

1904. a. pandi linnaarsti kohustused Saaremaa maakonnaarsti õlule. 27. aprillil 1904 kinnitas Liivimaa Kubermanguvalitsuse tervishoiuosakond linnaarstiks endise vaestemaja arsti Richard Emil Meywaldi Dr. Meywaldi eestvedamisel toimus Kuressaares 1904. a. suvel Liivimaa arstide kongress, kus neile tutvustati ravivõimalusi siinseis mudaravilais. Volikogu ja linnavalitsuse arvates õnnestus kongress täielikult.

Peale loetletud alaliste komisjonide tegutses linnavalitsuse juures vastavalt vajadusele veel rida ajutisi komisjone.

14. mail 1879 moodustati Kuressaare linnavolikogu otsusega vabatahtlik tuletõrjekomando(Tuletõrjega tegeles Kuressaares 1867. a. asutatud Vabatahtlik Tuletõrje Ühing, mis aga tihtipeale oli linnavalitsusega teravas vastasseisus. Ilmselt see saigi mainitud komando asutamise põhjuseks, mille edasisest tegevusest ei ole midagi teada), mille esimene koosolek toimus 18. septembril 1879. Linnavalitsuse juurde moodustati 13. märtsil 1880 tuletõrjekomisjon, mille ülesannete hulka kuulus linnamajadele numbrite andmine ja järelevalve küttekollete üle.

1880. aastal hakkas linnavalitsus teostama ka trahterite järelevalvet.Vastavalt linnaseaduse 106. artiklile publitseeris linnavalitsus 6. septembril 1880 turukorra, mille kohaselt määrati turuväljakuks raekoja esine väljak ja suuremõõduliste kaupade müügiks Pika ja Vaestemaja tänava vahel asunud väljak. Kauplemine oli lubatud esmaspäevast laupäevani kuni kella 12 - ni päeval. Müügile minevaid toiduaineid kontrollis linnaarst. 16. detsembril 1880 moodustati turupolitsei ja määrati kindlaks turumaks.

1888. aastal kinnitas Liivimaa kuberner linnade politseikomandode koosseisud. Kuressaare politseikomandosse kuulusid üks vanem ja kuus nooremat linnavahti (kardavoid), kes olid linna ülalpidamisel.
1893. a. kaotas linnavolikogu oma otsusega ära turujärelevaataja ametikoha, mis 1. juunil 1898 siiski taastati seoses ametikoha vajalikkusega.

1880. aastal andis linnavalitsus loa auruveski ehitamiseks. 1882 kinnitas Liivimaa kubermanguvalitsus volikogu otsuse parun Hartwig Sassile kuulunud Arensburger Wochenblatti trükikoja avamise kohta ja 23. juulil 1883 otsuse selle juurde asutatud raamatukogu kohta.

1884. aastal soovis Pajumõisa elanik Carl Simon avada Kuressaares raamatutrükikoja, kuid ei saanud selleks linnavalitsuse heakskiitu.

12.oktoobril 1882.a. anti Fjodor (?) Hahnile luba avada Kuressaares raamatukogu.

Linnavalitsuse kohustuste hulka kuulus linna vaimulike ja kirikuteenrite ülapidamine. Vastavalt Koha1iku Seadustekogu artikkel 926 -le ja 28. novembril 1832 kinnitatud Venemaa luteriusu kirikute seaduse artikkel 222 - le määras linnavalitsus oma 20. juuli 1888. a. otsusega pastori ja köstri ülalpidamiseks 416 rubla aastas.

Liivimaa kubermanguvalitsuse linnaasjade komisjon muutis oma otsusega 30. aprillist 1889 selle kohustuse Senati 23. veebruari 1888. a. otsuse alusel, tuues põhjenduseks, et Kuressaares pole mitte ainult luteriusu, vaid ka õigeusu ja katoliiklik kogudus.

Kuressaares oli kool olemas juba 17. sajandil, kuid selle kohta on säilinud vahe täpsemaid andmeid. Linna koolivõrk kujunes välja 19. sajandi keskel.

Linnavolikogu koosolekul 17. mail 1894 valiti koolikolleegiumi ja Kuressaare merekooli valitsusse kummassegi kaks liiget ning üks väeteenistuskomisjoni ja üks linna vaeslastekohtu liige.

1909. aastal tegutsesid linnavalitsuse juures gümnaasiumi - ja koolikolleegium. Esimese kuraatoriks oli parun Freytagh - Loringhoven ja liikmeiks linnapea parun G. Nolcken, ülemõpetajad E. Igel ja L. Troitski ning konvendisaadik parun A. Güldenstubbe.

Koolikolleegiumi juhtis linnapea G. von Nolcken ning liikmeiks olid gümnaasiumi direktor N. Lutsau, rahvakoolide inspektor D. Savarentski, pastor E. Blossfeldt ja arst G. Carstens.

Linnas olid järgmised koolid:
• gümnaasium,
• kõrgem tütarlastekool,
• linnakool,
• linna poeg - ja tütarlaste elementaarkoolid,
• Saksa Seltsi kool,
• Niidi ja Riksu eesti eraalgkool,
• eesti ja saksa luteriusu kirikukoolid,
• apostelliku õigeusu Nikolai vennaskonna algkool ja
• merekool.

Koolide küsimusega Kuressaare linnavalitsus kahjuks eriti palju tegelenud ei ole. 1912. aastal kerkis üles Tütarlaste Gümnaasiumi hoone ehitamise küsimus. Linnavalitsus pöördus Rahvaharidusministeeriumi Ehituskomitee poole palvega saada selleks riigilt 20 aastaks 35000 rubla protsendita laenu. Ehituskomitee vaatas esitatud gümnaasiumihoone projekti oma istungil 8. mail 1913 läbi ja leidis, et see ei ole vastuvõetav. Projekti puudusteks olid liiga väike krunt ja aktuste saal, ettenähtud normist väiksemad klassiruumid, võimla, füüsika - loodusõpetuse - ja käsitööklassi puudumine, halvasti valgustatud koridor, kraanikausside puudumine tualettruumis jm. Enne eelarve koostamist tuli projekti täiendada. Nimetatud hoone jäigi ehitamata.

1891. a. novembris kinnitati uus laenu - hoiuühisuse põhikiri (varasem oli kinnitatud 19.jaanuaril 1876.

29. detsembril 1881 toimunud rahvaloenduse andmeil elas Kuressaares 3602 inimest, kellest kohal viibis 3 471.

Mehi oli 1 525 ja naisi 1 946 ehk vastavalt 43,94 % ja 56,06 %.

Kõige enam inimesi elas Pikas ja Kubermangu tänavas - vastavalt 508 ja 372 ning kõige vähem - ainult kolm inimest - Põik tänavas (Quergasse).

Rahvaloenduse käigus koguti ka muid huvitavaid andmeid. Nii loendati linnas 1 272 sakslast, 1 785 eestlast, 271 venelast, 12 poolakat, 6 lätlast, 3 liivlast, 3 tatarlast, 111 juuti ja 7 shveitslast.

Usutunnistuse järgi oli luterlasi 2 683, õigeusulisi 650, katoliiklasi 22, reformeeritud kiriku liikmeid 2, juudiusulisi 111.

Vanuseliselt jagunes elanikkond järgmiselt:
• alla 10 eluaasta 6 625,
• 10 - 20-aastaseid 615,
• 20 - 50-aastaseid 1 546,
• 50 - 60-aastaseid 320,
• 60 - 70-aastaseid 217,
• 70 - 80-aastaseid l12,
• 80 - 90-aastaseid 34,
• üle 90 aasta vanuseid 2.

Vallalisi oli 2 111, abielus 1 060, leski 292 ja lahutatuid 8 isikut.
Aadlikke oli linnas 250.

Elukutsete järgi:
• vaimulikke, literaate ja ametnikke 250,
• kaupmehi 96,
• käsitöölisi 676,
• teenijaid 615,
• sõjaväelasi 125 ja
• ilma elukutseta 1 640 isikut.

Kirjaoskuselt jagunesid vanemad kui 14 - aastased järgmiselt:
• lugeda ja kirjutada oskas 1 689,
• ainult lugeda 739 isikut ning
• kirjaoskamatuid oli 150.

Vaimuhaigeid oli linnas 10.

Tänavaid oli rahvaloenduse ajal 27, linnakrunte 403, millest ainult 113 olid eraomanduses. 365 krunti olid hoonestatud ja 38 hoonestamata. Hoonestatud kruntidel oli 452 elumaja ja 330 kõrvalhoonet. Tube oli elumajades 2 436 ning arvestusliku keskmisena elas igas majas 5,61 ja toas 1,42 inimest. Loetletud andmed kajastavad ainult hetkeseisu, kuid annavad üpris huvitava pildi linna elanikest ja hoonetest.

1910. a. andmeil oli Kuressaare linna territoorium 1 346 hektarit, millest asustatud oli 84,2 ha. Linnas oli 48 sillutamat tänavat kogupikkusega 16,1 km, mida valgustas 194 petrooleumilaternat. Veevärk ja kanalisatsioon puudusid. Linnaelanikke ja suvitajaid teenindas 31 voorimeest.

1. jaanuaril 1913 elas Kuressaares 5 267 inimest, neist:
• eestlasi 3 451,
• venelasi 529,
• sakslasi 1 449,
• juute 35,
• poolakaid 34 ja
• 69 teistest rahvustest isikut. 

Kuressaare oli eelkõige kuurortlinn. 1840. aastaks ehitas puusepp Jakob Georg Weise (1808 - 1858) dr. Normanni algatusel nn. Weise heinamaale esimese mudaravila ja supelasutuse, mis oli aga kesklinnast kaugel.

1882. a. saatis Liivima Kubermanguvalitsuse tervishoiuosakond Kuressaare linnavalitsusele järelepärimise tema lese Wilhelmine Weise poolt Pargi tänavas avatava muda - ja mereveevannidega raviasutuse kohta (Weisede mudaravila Pargi tänavas avati juba 1858. aastal. 1882. a. oli tegemist selle laiendamise ja ümberehitamisega).
Krunti, kus W. Weise kavatses raviasutuse avada, kasutas puusepp ja tislermeister Weise juba 1854. aastast kruntrendi alusel.

1876. aastal avas Peterburi arst Wladislaw von Szeliga - Mierzeyewski magistraadiga 26. juunil 1875 sõlmitud lepingu alusel Roomassaares oma supelasutuse. 1882. a. vabastas volikogu Mierzeyewski mudaravila linnale kuuluvad 535 ruutsülda maad alatiseks kruntrendist (kogu mudaravila alla kuulunud pind oli 1620 ruutsülda, millest enamuse moodustas kirikumõisa maa). 1894. aastast on säilinud Roomassaare mudaravila plaan.

1883. aastal avati Kuressaares Pargi tänavas kolmas mudaravila nimetusega " Uus mudaravila ja supelasutus ", mis kuulus linnavalitsusele. Muda toodi linnast nelja kilomeetri kaugusel asuvast Suurlahest.

1909. a. suvehooaja lõpparuande andmeil saabus Kuressaarde hooaja jooksul politseis registreerituna kokku 1 076 isikut, neist mehi 208, naisi 576 ja lapsi 292.

Kuurordikülastajate tegelikuks arvuks arvatakse aga ligikaudu 2 000 isikut. Piirkonniti jagunesid külastajad järgmiselt:
• Peterburist ja põhjapoolsetest kubermangudest 495,
• Balti kubermangudest 384,
• Moskvast ja idapoolsetest kubermangudest 86,
• Poolast ja läänepoolsetest kubermangudest 78,
• lõunapoolsetest kubermangudest 27,
• Siberist 2,
• Turkestanist 2 ja
• välismaalt 2 inimest.

Kuurordi külalised olid linnale märgatavaks tuluallikaks. Linnaelanikud teenisid korteriüüridena kokku 19 084 rubla, kusjuures:
• 25 rubla eest üüriti 144 korterit,
• 25 - 50 rubla eest 145,
• 50 - 100 rubla eest 89,
• 100 - 200 rubla eest 27 ning
• rohkem kui 200 rubla eest kahte korterit.

Ravimuda kasutati samal aastal kokku 1949 kasti, sellest uues mudaravilas 1 132, Mierzeyewski mudaravilas 461 ja linna mudaravilas 356 kasti. Ravilais tehti peale mudavannide ka männiekstrakti -, soola -, süsihappe - ja puhta vee vanne. Pärast suplust meres oli R. Weidenbaumi supelasutuses võimalik võtta sooja merevee vanne. Kuurordi tegevusele hinnangut andes leidis linnavalitsus, et hooaeg on möödunud edukalt, ja lootis külastajate arvu suurenemist.

Senati 1909. a. 17. juuni ukaasiga lubati Kuressaare linnavalitsusel võtta viie aasta jooksul hooajamaksu isikuilt, kes saabusid linna 1. maist kuni 1. septembrini. Hooajamaks üksikisikult oli 3 ja perekonna1t 5 rubla.

Volikogu poolt 17. juulil 1909 koostatud reeglite järgi olid maksust vabastatud teenistusega seotud isikud, mustatöölised, alla 9 - aastased lapsed, sadamas seisvatel laevadel töötavad isikud, linnas alla kolme päeva peatuvad isikud, linna saabunute teenijad, toa - ja köögitüdrukud, lapsehoidjad, ammed, lakeid, kokad ja kutsarid.

Samuti olid maksust vabastatud praktiseerivad arstid ja kohaliku orkestri liikmed ning kõik isikud, kel oli Kuressaares kinnisvara. Sealjuures ei vabastatud maksust guvernante, bonnesid ja repetiitoreid.

Maksu võis võtta ainult neilt, kes peatusid linnas. Linna lähedal peatujaile maksunõue ei laienenud, kuid tihti maksid ka nemad hooajamaksu, et käia linnapargis tasuta muusikat kuulamas. Saadud tulu kasutatigi põhiliselt muusikuile maksmiseks, kusjuures linn maksis oma vahendeist ka linnapargi korrashoiu ja valvuri tasu ning murutennise, reklaami, broshüüride jm. puhkajatele mõeldud meelelahutuste eest.

Linnavalitsus ise väitis, et Kuressaare jääb kaugele maha Riia mereäärsetest kuurortidest, kus muusika on suurepärane. Kui 1909. aastal saadi saabunuilt 637 rubla hooajamaksu, siis pargimuusikale kulutati 2 397 rubla;
1910. a. vastavalt 2 511 ja 2 986 rubla,
1911. aastal 2 387 ja 3 056 rubla ning
1912, aastal 2 685 ja 3 575 rubla.

Täpseid andmeid külaliste kohta linnavalitsusel aga ei olnud, sest puudus õigus nõuda majaomanikelt statistilisi andmeid saabunute kohta ja mudaravilate omanikelt haigete kohta ning neid koguti eraviisiliselt.

Linnavalitsuse poolt trükitud saabunute nimekirjad on koostatud ainult neist isikuist, kes registreerisid end politseis. Linnavalitsuse liikmed arvasid, et neid arve võib korrutada umbes kolmega.

Kuressaare oli eelkõige naiste ja laste kuurort. 1909. aasta nimekirjas oli 503 sissesõinut ja müüdud oli 234 hooajapiletit,
1910. a. vastavalt 789 ja 699,
1911. aasta1 817 ja 677 ning
1912. aastal 858 ja 756.

7. maist kuni 11. juulini 1912 saabunud 858 isikust oli kõige rohkem sisse sõitnud Peterburist, seejärel Riiast ja Moskvast.

Veel esinevad selles nimekirjas järgmised kohanimed: Eestist Tartu, Haapsalu, Tallinn, Rakvere, Pärnu, Valga, Viljandi; Venemaa teistest kubermangudest Liibavi, Karlsbad (Majori), Bauska, Toropets, Rostov, Orjol, Vologda, Prikulna, Ventspils, Vitebsk, Ostashkov, Doblene, Miitavi, Tver, Omsk, Telshi, Rjazan, Varssavi, Kaasan, Vladimir, Vladivostok, Ufaa, Minsk, Peterhof, Kroonlinn, Vilnius, Novgorod, Pihkva, Tiflisi, Valmiera, Polotsk, Dvinsk, Tukums, Kostroma, Novoselje, Bakuu, Luuga, Orenburg, Tsarskoje Seloo, Hintsenberg, Batumi, Verhneustinsk, Vladikavkaz, Smolensk, Kuldiga, Orsha ja Rõbinsk. Rootsist oli tulnud kaks inimest, Hiinast Pavel Golubi nimeline mees ja Jaapanist Kobest Pelageja Kostjurina.

Kasutati võõrastemajade "Meissner", "Kommerts" ja "Central" ning "Michelseni" pansionaadi teenuseid, kuid enamik saabunuist peatus eramajades.

1913. aastal lisandusid loetletud kohanimedele Nertshinsk, Nikolsk, Perm, Grodno, Jaroslavl, Helsingi, Saraatov, München, Arhangelsk, Tuula, Vjatka, Kaluuga, Tsherepovets, Jamburg, Ligovo, Tshudovo, Samaara, Poltaava, Scharlottenburg, Dmitrovsk, Mogiljov, Talsi, Zagorsk, Herson, Serpuhhov, Narva, Simferoopol, Harkov, Ostrov jt. Neid kohanimede loetelusid vaadeldes võib tõdeda Kuressaare suurt populaarsust kuurortlinnana.

Linna mudaravila direktor teatab 1913. a. märtsis oma pöördumises linnavalitsuse poole, et suveperioodil töötab neil kolm arsti. Doktor A. M. Oldekop soovis lisaks olemasolevaile veel üht arsti Moskvast, kes oleks spetsiaalselt tegelenud laste mudaraviga. Linnavalitsus keeldus eriarsti kutsumisest, sest siis oleks pidanud vabastama kaks pikemat aega mudaravilas praktiseerinud arsti ning polnud kindel, kas vajalik arv patsiente üldse saabub. Suvekuudel soovis mudaravilas asuvas kabinetis praktiseerida eradotsent dr. med. Aleksander Paldrock Tartust, kuid talle öeldi ära.

1891. a. augustis pöördus II gildi kaupmees J. Rosenfeldt linnavalitsuse poole palvega lubada ehitada Loode mereranda lubjapõletamise vabrik, kuna ta oli leidnud Loode metsast selleks sobivaid kivimeid. Ühtlasi palus ta luba kaevandatva lubjakivi väljaveoks, rõhutates, et ainult temal ainuisikuliselt lubataks selle äriga tegeleda. 1892. aasta1 tuli sama mõttega linnavalitsuse ette kaupmees Carl Bergmann. Kuid teoks need kavatsused ei saanud.

1899. a. suvel soovib Riia tsemendivabriku direktor Alfons Schmidt sõlmida linnava1itsusega lepingut Roomassaarest ja Loodest paekivi kaevandamiseks ja Riiga vedamiseks. Esialgu annab linnavalitsus A. Schmidtile loa kuni 1. novembrini 1901. aastal luhjakivi kvaliteedi ja varude suuruse kohta uuringute tegemiseks linna karjamaadel Vana - Roomassaare tänava ja mere vahelisel alal ning endise Loode sadama tee ja Loodest linna suunduva tee vahel. Juhul, kui uuringute tulemused on positiivsed, siis võib Schmidt 25 aastat lubjakivi kaevandada. Linnavalitsuse poolt kirjutasid 1901. a. lepingule alla linnapea Sengbusch ja linnavalitsuse liikmed Freytagh ja Lichinger. Schmidt pidi iga aasta maksma linnakassasse 1000 rubla.

Tööstus ei olnud Kuressaares nimetamisväärselt arenenud. 1892. aastal oli linnas 124 käsitööettevõtet ja ainult kolm suuremat tööstusettevõtet.
Nendeks olid:
• 1858. a. asutatud Wildenbergi nahavabrik,
• 1870. a. asutatud A. Kingissepa lukksepa - ja masinatöökoda Marienthalis ning
• Schmidti auruveski Rannaaidas.

Wildenbergi nahavabrikus, mis paiknes Suur - Sadama ja Veski tänava vahelisel maa - alal, oli enne I Maailmasõda umbes 300 töölist.

1905. aastal valiti komisjon, mis pidi tegelema Lõmala linnamõisa maade talupoegadele müümise võimaluste selgitamisega. Lõmala mõisa talumaade müügi projekti järgi pidi müüki minema 21 talukohta Lõmala külast ning seitse talu - ja seitse popsikohta Toomalõuka külast. 1907. aastal pakuti talupoegadele võimalust talukohtade päriseksostmisel maksta esialgu rahas 10 % talu hinnast ja ülejäänu 55 aasta jooksul Talurahva Põllupangast saadava 4,5 %-se laenuga.

Lõmala mõisa revisjonikomisjoni aruandes linnavalitsusele 15. oktoobrist 1911 kirjutatakse, et hoonete katused on äärmiselt halvas seisukorras ja linnavalitsuse liige Esser teeb ettepaneku mõisa müümiseks. Linnavalitsus polnud ettepanekuga nõus, sest Lõmala oli Kuressaare linnamõis olnud juba mitusada aastat. Linnavalitsus võttis mõisa uueks rentnikuks A. Alliku, kes ei nõudnud mõisahoonete katuste parandamist linnakassa arvelt, vaid pidi need remontima mõisametsast saadava puiduga, ostma roogu ning tasuma töö eest mõisast saadavate tulude arvelt.

1892. a. linnaseaduse art. 63 punkt 11 järgi oli linnavalitsusel õigus kontrollida kangete jookide müüki. Volikogu 18. oktoobri 1894. a. instruktsiooni kohaselt ei tohtinud linnas kangeid jooke müüvaid kõrtse ja joogipoode olla kokku rohkem kui seitse ning neilt kogutav spetsiaalne joogimaks läks linna kasuks. Liivimaa kubermanguvalitsuse määrusega 20. juulist 1900 viidi Kuressaares sisse riiklik viinamonopol.

Tapamaja kuulus linnale ja 4. juunil 1886 andis linnavalitsus avalikult teada, et alates s. a. 7. juunist ei tohi keegi müügi jaoks kodus loomi tappa, vaid seda tuli lasta teha "Tapmise majas Suure Sülla juures".
Juurde oli lisatud:
" Kis ümber kandes müüb, peab Tunnistuse mark, ette naitama ".

1892. aastal pöördutakse kubermanguvalitsuse poole uue tapamaja ehitusloa saamiseks. 1896. a. oli see valmis ja anti rendile Johan Kowemjakinile. Tapamaja vahetas lühikese aja jooksul mitu korda rentnikku, olles veidi pikema1t (l. jaanuar 1903 - 31.detsember 1906) rendil Girseh Lenge käes. 9. detsembril 1903 kinnitas Liivimaa kuberner tapamaja ümberehitamise plaani.

Kuressaare hobupostijaam reorganiseeriti 23. septembril 1902 linna postijaamaks. Alguses kaks, hiljem kolm korda nädalas toimus postivedu Pärnu ja Kuressaare vahel.
Navigatsiooniperioodil, 1. maist kuni 1. septembrini, toimus postivedu Kuressaarest Lihula ja Risti suunas ning Kuressaare ja Riia vahel aurikul "Konstantin". Kuressaare postijaama rentis 1. jaanuarist 1907 kuni 31.detsembrini 1918 linna elanik Karl Wellig. Peale postijaama oli Kuresaares veel posti - telegraafi kontor, millel olid osakonnad Kuivastus, Orissaares ja Kihelkonnal.

1907. aastal hakati linnas rajama telefonivõrku ja paigaldama telefone. 30. aprillil 1909 pöördus linnapea poole Riia Posti - Telegraafi Ringkonna Valitsus, et rajada Kuressaarde ühtne telefonivõrk, mille ehitamine ka käivitus. Telefonikeskjaam asus Turu t.4.

Linnavalitsus soovis endale paigaldada kolm telefoni, kuid väitis, et ei saa iga telefoni pealt maksta rohkem kui 25 - 30 rubla aastas. Telefonikasutus laienes ja 1912. a. märtsis pöördus Kuressaare Tolliamet linnavalitsuse poole väitega, et olemasolev telefoniühendus linna ja Roomassaare sadama vahel on ebarahuldav. Tolliamet on pöördunud Riia Posti - Telegraafi Ringkonna Valitsuse poole, et üldiseks kasutamiseks avataks riiklik telefonivõrk. Nimetatud valitsus lubas avada riikliku telefonivõrgu 1913. aastal. Vastuseks palus linnavalitsus luba jätta olemasolev telefonivõrk alles ja kasutada seda endistel alustel kuni riikliku võrgu ehitamiseni. 22. detsembril 1914 saatis linnapea Kuressaare Posti ja Telegraafi Kontori ülemale kirja, milles teatas, et 1914. a. 6. septembri seaduse alusel tuleb kokku koguda kõik telefoniaparaadid, mis on paigaldatud enne eelpoolmainitud tähtaega. Samuti tuli aastamaksust vabastada kõik Kuurhoone ja Roomassaare sadama üldkasutatavad telefonid.

1909. aastal hakkas linnavalitsus tegelema Kuressaare elektrijaama ehituse ning linna majade ja tänavate elektrivalgustusele üleviimisega. Kohe esitasid mitmesugused Riia, Magdeburg - Buckau ja Peterburi elektrifirmad oma pakkumised projektide koostamiseks ja vajalike materjalide hankimiseks. Ühtlasi huvituti, kui palju on asutuste ja eraisikutena tarbijaid ning kui palju on need suutelised elektrivalguse eest maksma.

Riia AS "Allgemeine Elektricitäts - Gesellschaft" kirjutas 1912. a. mais, et esimese elektriliiniga tuleks valgustada linnavalitsuse ja kohtu ruumid, äriruumid, posti - ja telegraafivalitsused, klubid, lokaalid, hotellid, pansionaadid, mudaravilad, arstide ja hambaarstide kabinetid ning haiglad. Viimases järjekorras tuleks elektrivõrku ühendada eramajad, koolid, kirikud ja viketöökojad.

Saaremaa Maanõunike Kolleegium palus 2. aprillil 1912 linnavalitsuselt luba elektrivalgustuse sisseviimiseks Kuressaare linnusesse. Vajaliku elektrienergia lootis rüütelkond saada Wildenbergi vabrikust.

Elektrijuhtmed kavatseti linnusesse vedada mööda Veski tänavat ning läbi pargi ja kindlusevallide, Veski tänavale ja linnaparki paigaldada elektripostid. Linnavalitsus vastas, et Kuressaares kavatsetakse ehitada linna elektrivalgustus kontsessiooni korras ning seetõttu saab anda rüütelkonnale nõusoleku ainult ajutiste elektriliinide ehitamiseks.

Elektrijaama ja linna elektrivõrgu kontsessiooni korras ehitamise kohta väikelinnades pöördus linnavalitsus järelepärimistega Viljandi, Limbawi jt. linnavalitsuste poole, kuhu elektrijaamad olevat juba ehitatud.

Viljandi linnavalitsus vastas, et nende elektrijaam on ehitatud linna vahendite arvel, ja Limbawi linnasekretär, et nende linnas elektrivalgustust veel pole. Peterburis asuva ajakirja "Gorodskoje Delo" toimetus vastas, et kontsessiooni korras on ehitatud Kertshi ja Danilovi elektrijaamad, kuhu soovitati pöörduda ehitusprojektide lepingute saamiseks. Mõlemad linnavalitsused vastasid Kuressaare järelepärimistele kontsessioonivõimaluste kohta.

5. aprillil 1913 kirjutas Võru linnapea Kuressaarde ja palus saata volikogu poolt kinnitatud elektrijaama ja -liinide projekte, et alustada elektrijaama ehitusega ka Võrus, põhjendades, et Kuressaare ja Võru on enamvähem ühesuurused linnad.

18. mail 1913 pöördus Riia AS "Svet i Sila" linnavalitsuse poole küsimusega, kas on veel jõus linnapea parun Nolckeni kontsessiooni pakkumine elektrijaama ehituseks 20. veebruarist 1909. Aktsiaselts oli ette valmistanud projekti ja hinnapakkumise, sest 1912. a. oli tekkinud tööde teostamiseks märkimisväärseid konkurente.

Riialased pakkusid ehituse maksumuseks 3000 rubla. l913. a. juunis pöördus linnavalitsus Liivimaa Kubermanguvalitsuse linnaasjade - ja ehituskomisjoni poole palvega Kuressaare elektrijaama ehituse küsimus lõplikult ära otsustada, sest linn peaks saama korraliku elektrivalgustuse juba sama aasta sügiseks.

23. oktoobril 1913 teatati apteeker A. Allikule, et ta peaks sulgema oma isikliku elektrijaama, kuna see segab linna telefonisidet. Saaremaa Maakonna ülem lubas aga oma kirjaga 19. detsembrist 19l3 farmaatsiamagister A. Allikul valgustada linna - ja eramaju oma elektrijaamast.

1914. aastal tekkisid seoses sõjaoludega raskused elektrijaama küttega varustamises. Siis paluti linnavalitsuselt luba linna elektriga varustamiseks ainult kella 10 - ni õhtul kuni olude paranemiseni. Samuti juhtis Saaremaa Maakonna ülem 14. augustil 1914 tähelepanu sellele, et seoses sõjaolukorraga tuleb jälgida, et mere poole olevate majade aknad poleks pimedal ajal valgustatud.

Sama aasta septembris nõudis Saaremaa garnisoni ülem kõigi linna tänavalaternate süütamata jätmist. Lõpuks andis viitseadmiral Gerassimov Tallinnast 1. oktoobril 1914 loa Kuressaare linnatänavate nõrgaks valgustamiseks öisel ajal. Kubermanguvalitsuse ehitusosakond vaatas juba valmis ehitatud elektrijaama projekti läbi ja kinnitas selle 21. mail 1915, kuid seoses sõjaga ei jõutud jaama ametlikult vastu võtta. 1. mail 1916 elektrijaam rekvireeriti ja läks sõjaväe juhtimise alla.

28. detsembril 1898 tegid volikogu liikmed linnavalitsusele ettepaneku hoburaudtee ehitamiseks Kuressaarest Roomassaarde. 1900. a. juuniks valmis komisjoni aruanne tehtavate tööde mahu kohta. Kogu hoburaudtee pikkus Roomassaarest linna turuplatsini pidi olema 2383 3/7 sülda, ehituse maksumuseks oli arvestatud 24 312,20 rubla. Linnavalitsus ise keeldus raudteed ehitamast, kuigi leidis, et see oleks linna seisukohalt väga soovitav.

1902. aastal pöördus hobu - või aururaudtee ehitamise küsimuses linnavalitsuse poole suplusasutuse omanik Friedrieh Weidenbaum. Raudtee - ehituse küsimust kaaluti ning tutvuti teistes linnades ehitatud hoburaudteede ja nende ehituslepingutega, kuid raudtee ehitamist Roomassaare sadamast linna alustati alles 1917. aastal. Ehitati ajutist ja kergemat tüüpi raudtee. 20. veebruaril 1917 otsustati volikogu koosolekul anda tasuta linna maad raudteejaama ja -liini ehitamiseks Kuressaares, seades ehitajaile tingimuseks, et linn saaks raudteeühenduse Roomassaare sadamaga. Maaeralduse viimaseks tähtajaks oli 31. detsember 1919.

Kuressaare vaestemaja kuulus juba magistraadi aegadest linna haldamisele. 1912. aastal oli linna vaestemajas 18 voodikohta, millest 1. jaanuariks oli täidetud 16. Aasta jooksul tuli vastemajja juurde kaks hoolealust ja suri üks.

Vaestemaja ülalpidamiseks kulutati aasta jooksul 1 413,14 rubla, seega iga hoolealuse kohta 22,7 kopikat päevas. Vaestemaja ülalpidamisrahade saamiseks korraldas linn mitmesuguseid heategevaid üritusi. Näiteks 8. detsembril 1913 korraldati Salongklubi ruumides heategevusmüük ja - loterii.

1913. aastal olid ülevenemaaliseks probleemiks saanud mahajäetud lapsed. Liivimaa Kubermanguvalitsuse linnaasjade komisjon teatas linnapeale Venemaa Siseministeeriumi poolt 18. novembril 1913 korraldatud Ülevenemaalisest Kongressist, kus arutati mahajäetud laste ja ühiskondliku hoolekande küsimusi.

Pärast 1917. a. Veebruarirevolutsiooni kinnitas Ajutine Valitsus 30. märtsil uued linnaomavalitsuse alused. 15. aprilli 1917. a. määruse "Linnavolikogu ja - valitsuse liikmete valimistest" alusel viidi kiiresti läbi uute volikoguliikmete valimised. Ajutise Valitsuse Kohaliku Majanduse Valitsuse Linnamajanduse osakonnale teatati 15. mail 1917, et Kuressaare linnavolikogu viimased valimised olid toimunud 7. jaanuaril 1914, mil volikogusse valiti 38 liiget.

Alates 10. maist 1916 täitis linnapea kohustusi aselinnapea Vassili Sipjagin, linnavalitsuse liikmed olid Ivan Vilgor, Aleksander Allik ja Aleksander von Harten. Linnavolikogu organiseeris ka rahvamiilitsa, mis koosnes miilitsaülemast, tema asetäitjast ja seitsmest militsionäärist.

Volikogu erakorralisel istungil 17. märtsil 1917 valiti miilitsaülemaks Aleksander Haamer. Ametlikult saadeti politsei laiali ja asutati linna rahvamiilits alles mõni aeg hiljem, 30. märtsil 1917 vastu võetud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel. Miilits oli linnavalitsuse täielikul ülalpidamisel ja selle funktsioonid määrati kindlaks Ajutise Valitsuse 17. aprilli 1917. a. seadusega. Miilitsa kohustuste hulka kuulus peale korra kindlustamise veel mitmesuguste maksude kogumine ja sissenõudmine.

Hääleõiguslike kodanike nimekirjade koostamine tehti linnavalitsuse ülesandeks ja Kuressaare linnavolikogusse oli lubatud valida 20 saadikut.

Sel perioodil moodustati linnavalitsuse juurde lisaks olemasolevaile alalistele komisjonidele rida ajutisi.
20. veebruaril 1917 moodustati eriline revisjonikomisjon, mis pidi uurima Kuressaare linnavalitsuse poolt aetud toitlustusasju. Märtsis asutati ülesaaremaaline toitlustuskomitee. 30. märtsi 1917. a. seaduse alusel loodi Linna Toitlustusamet ja Linna Toitlustuskomitee. Kõigi nende organite funktsioonide hulka kuulus elanikkonna toiduainetega varustamine.

1917. a. juulikuuks oli linna varustamine toiduainetega jäänud väga viletsaks. 18. juuli õhtul kogunes organiseerimatu inimhulk linna toiduainete poe ja ladude juurde. Elanikke toetasid ka soldatid ja madrused, ähvardades lõhkuda toitluskomitee laod. Rahutused kestsid kuni kella kolmeni hommikul.

Rahvahulka rahustada püüdnud notar Tamm vahistati soldatite poolt ja saadeti garnisoni peavahti, kus teda hoiti õhtul kella 11 - st kuni järgmise päeva kella 12 - ni. Järgmisel päeval piiras põhiliselt avalikest naistest ja soldatitest koosnenud rahvahulk ümber linnapea ja nõudis mitme kaupmehe ladude avamist, kus teati hoitavat suuremas koguses jahu.

Rahva omaalgatusel toimus rida kaupluste läbiotsimisi, mis ei möödunud ilma röövimisteta, kuid suuremate rahutusteni asi ei läinud. Võimud püüdsid anda asjale ka mõningast poliitilist värvingut, kuid linnavalitsus tunnistas rahutuste olemuseks siiski toiduainete puuduse. Kuressaares otsustati sisse viia kaardisüsteem, mille järgi määrati juunikuuks (tagantjärele) iga inimese kohta 5 naela jahu ja juulikuuks 3 naela kuni olukorra paranemiseni.

5.juunil 1917 asutati Kuressaares seoses sõjaolukorraga rekvisitsioonikomisjon.

1892. a. linnaseadus kehtis kuni 9. juunini 1917. aastal, mil see asendati uue, demokraatlikuma linnaseadusega.

28.augustil 1917 toimunud volikogu koosolekul määrati linnavolikogu ja -valitsuse asjaajamiskeeleks vene keel, valiti linnapea V. Sipjagin, kolm linnavalitsuse liiget ning volikogu ja valitsuse ühine sekretär. Samal koosolekul valiti Johan Ainson Eesti Ajutise Maanõukogu liikmeks.

1917. a. sügiseks oli olukord linnas siia majutatud arvukate sõjaväeosade tõttu märgatavalt halvenenud. Eriti hull oli sanitaarne seisund: kaevud olid puhastamata ja joogivee kvaliteet oli muutunud väga halvaks, mille tulemuseks oli nakkushaiguste levik. Linna käimlaid polnud võimalik õigeaegselt puhastada, rääkimata nende desinfitseerimisest. Nende tööde tegemiseks tegi linnavalitsus ettepaneku suurendada linna eelarvet 1000 rubla võrra. 13. septembril 1917 toimunud volikogu koosolekul valiti vaestemaja juhataja ja tõsteti linnavalitsuse kahe kirjutaja, valvuri ja käskjala palka.

30. septembri koosolekul valiti uute alaliste komisjonide liikmed:
• revisjonikomisjoni kolm,
• ehitus - ja kinnisvarade hindamise komisjoni kolm,
• sanitaar - ja tuletõrjekomisjoni kolm,
• sõjavägede majutamise komisjoni viis,
• linnavarade nimekirja koostamise komisjoni neli liiget,
• peale nende veel koolikomisjon.

Praktiliselt lõpetas selle perioodi linnavalitsus oma tegevuse 1918. a. alguseks. Kogu linnaomavalitsuse tegevusaja jooksul 1879. - 1917. aastal jäid valitsemisohjad Kuressaares põhiliselt sakslaste kätte. Märkimisväärset opositsiooni eestlaste poolt, nagu see oli mitmel pool Mandri - Eestis, Kuressaares ei olnud.



Kuressaare linnapead aastail 1879 - 1917

Hugo von der Borg - 22. aprill 1879 - 4. juuli l885. (Kuupäevad vana kalendri järgi)
Sündis 27. dets. 1825 Tartu Ülikooli sündiku Carl von der Borgi pojana; ema Caroline (sünd. Hoffmann).
Õppis Tartu gümnaasiumis ja aastail 1846 - 50 ülikooli filosoofiateaduskonnas (lõpetas 1854. a.). Oli aastail 1856 - 58 Viljandi kihelkonnakohtu adjunkt, 1858 - 59 Kuressaare raehärra ja kohtufoogt, 1859 - 85 justiitsbürgermeister, alates 1879. a. ühtlasi linnapea. 1861. a. oli ta linnapargi rajamise peamisi initsiaatoreid. Suri 4. juulil 1885 Kuressaares ja on maetud Kudjape kalmistule.

Julius Peter Rehsche - 12. august 1885 - detsember 1893.
Sündis 19. juulil 1822 Lätis Lazdona khk. Prauliena mõisa valitseja Peter Rehsche pojana; ema Eliese (sünd. Tiller).
Pärast isa surma tuli 1830. aastate lõpus Saaremaale Lahetaguse mõisa valitsejaks, talviti töötas selle rentniku kaupmees Grubeneri äris Kuressaares. Peatselt sai iseseisvaks kaupmeheks, 1875. a. omandas koos vennaga Kellamäe mõisa. Oli üks mudaravila "Roomassaare" asutajaid ja laevaühingu "Osilia" kaasdirektoreid. 1885. a. valiti Saksamaa aukonsuliks. Suri 15. augustil 1901 Riias.

Napoleon von Ditmar - 24. jaanuar - 5. mai 1894.
Sündis 21. juunil 1834 Mustjala khk. Küdema mõisas selle omaniku Georg von Ditmari pojana; ema Wilhelmine (sünd. von Moeller).
Küdema mõisa omanik, kahurväe reservleitnant, Saaremaa maakohtunik. Suri 17. juulil 1919 Kuressaares.

Ernst von Nolcken - 5. mai 1894 - 18. aprill 1898.
Sündis 23. veebruaril 1838 Jämaja khk. Torgu mõisas selle rentniku Alexander von Nolckeni pojana; ema Wilhelmine (sünd. von Derfelden).
Kaunispe mõisa omanik, Saaremaa aadlikonvendi saadik. Õppis Moskva ülikoolis, aastail 1858 - 61 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (lõpetas 1864, a.). Oli Saaremaa Maakohtu assessor, aastail 1865 - 66 rüütelkonna delegaat Baltimaade Keskjustiitskomisjonis, 1879 - 88 Saaremaa Kreisikohtu sekretär ja assessor. Suri 18. aprillil 1898 Kuressaares.

Konrad von Sengbusch - 28. aprill 1898 - 12. jaanuar 1906.
Sündis 4. aprillil 1831 Hiiumaal Pühalepa kirikumõisas pastor Alexander von Sengbuschi pojana; ema Juliane (sünd. von Nolcken).
Lõpetas St. Peterburgi Pedagoogilise Instituudi koduõpetaja kutsega, asus 1862. a. Liivimaale, valiti 1865 Pärnu III kihelkonnakohtu kohtunikuks. 1867 siirdus Saaremaale, 30. dets. 1878 immatrikuleeriti Saaremaa Rüütelkonda, omandas Karja mõisa. Oli aastail 1881 - 98 Saaremaa sillakohtunik; valiti 24.jaanuaril 1898 Kuressaare volikogu liikmeks ja kolme kuu pärast linnapeaks. Aurahukohtunik, aastail 1906 - 09 uuesti linnavolikogu liige. Suri 29. jaanuaril 1913 Pöide khk. Kingli mõisas.

Gerhard Rudolf Ernst von Nolcken - 23. märts 1906 - 22. veebruar 1913.
Sündis 5. jaanuaril 1876 Kuressaares kohtuametniku hilisema linnapea Ernst von Nolckeni pojana; ema Ida (sünd. von Toll).
Lõpetas Kuressaare gümnaasiumi, õppis Moskva ja aastail 1895 - 99 Tartu Ülikooli ajaloo - keeleteaduskonnas (ei lõpetanud). Võhksa mõisa omanik, aadlikonvendi saadik, aurahukohtunik. Mõrvati 22. veebruari 1913 öösel Kuressaares tänaval koos noorema venna, ülemtalurahvakohtunik Wolfgang von Nolckeniga.

Bernhard Georg Behm - 13. märts 1913 - 5. veebruar 1914.
Sündis 22. märtsil 1864 Vigala vallas.
Õllepruulikoja kaasomanik Kuressaares, linnanõunik ja - volikogu liige. Suri 26. augustil 1923 Kuressaares.

Karl Axel Erwin von Rehekampff - 24. veebruar 1914 - 5. september 1915.
Sündis 29. augustil 1879 Kaarma - Suuremõisas Mõntu ja Triigi mõisa omaniku maanõunik Karl von Rehekampffi pojana; ema Emilie (sünd. von Rennenkampf).
Lõpetas 1897. a. Kuressaare gümnaasiumi, õppis seejrel Berliini, Halle ja Jena ülikoolis keemiat, põllumajandust ja poliitökonoomiat, kaitses 1901. a. Jenas filosoofiadoktori kraadi uurimusega Lääne - Eesti saarte majandussuhetest. Alates 1902. a. majandas Triigi mõisa, kus tegeles mh. Kesk - Euroopa metsa - ja viljapuude aklimatiseerimisega ning asutas Saaremaa esimese suure viljapuukooli.
1913. a. määrati Riia Kommertspanga Kuressaare filiaali direktoriks. Alates 1915. a. sügisest kuni 1918. a. alguseni viibis sundpagenduses Siberis, seejärel määrati Saksa okupatsioonivõimude poolt teistkordselt Kuressaare linnapeaks. 1919. a. asus Saksamaale, kus tegutses kaupmehena, tarnides muuhulgas aastail 1929 - 33Kuressaare Linnavalitsusega sõlmitud lepingu alusel Suurlahe ravimuda Lääne - Euroopasse. Suri 24. detsembril 1953 Darmstadtis.

Joseph Edmund Eduard von Hahn - 28. september 1915 - mai 1916.
Sündis 24. märtsil 1860 Valjala khk. Uue - Lõve mõisas selle rentniku kolleeegiumiassessor Karl von Hahni pojana; ema Elmire (sünd. von Nolcken).
Võhksa, Lööne ja Randvere mõisa rentnik. Suri 7. mail 1942 Austrias Königsbruchis.

Vassili Sipjagin - 10. mai 1916 - juuli 1917 (kohusetäitja); 28. august - 30. september 1917.
Endine salanõunik, sotsialistide saadik linnavolikogus.

TIIU OJA
Saaremaa Muuseumi "Kaheaastaraamat 1997 - 1998"