Kuressaare kuurordi alguseks peetakse aastat 1840, mil kohalik puusepp Jakob Weise (1808-1858) rajas umbes praeguse staadioni kohale esimese mudaravila.
Kuressaarest kui kuurortlinnast saame tõsisemalt rääkima hakata alates 19. sajandi 60. aastatest. Selleks ajaks olid juba laiemalt jõudnud levida kuuldused siinse muda heade raviomaduste kohta. Ka oli mudaravila patsientide arv 10- 14-lt inimeselt suve jooksul kasvanud nüüd kümnekordseks.

Ilmet hakkas võtma Kuressaare linnapark, mille rajamisega oli linnapea Hugo von der Borgi (ukj. 1826- 1885) initsiatiivil algust tehtud 1861. aastal. 1890. aastaks olid lõplikult välja kujuneneud suvituselu kaks keskust: pargiväljak koos seda ümbritsevate ehitistega - kolakoja, tivoli ja kuurhoonega - ning mererand oma alleede, kohviku ja suplusmajakestega.

Pargi vanimateks ehitisteks olid 1860. aastail rajatud kohvik-muusikapaviljon Tivoli ja kõlakoda. Tivoli kuulus linnale, kes selle suveks välja rentis. Kohvik oli avatud maist augustini ning siin pakuti hommikul seitsmest õhtul kümneni shokolaadi, kohvi ja teed. 1889. aastal ehitati Tivoli osaliselt ümber. 1920. aastate keskpaigaks oli hoone seisukord nii kehvaks muutunud, et see lammutati. 1928. aastal tegi pristav Sepp linnavolikogu koosolekul ettepaneku parki uus Tivoli ehitada. Rahvasuus rohkem ahvikasti nime all tuntud kohviku uuesti ülesehitamist ei peetud siiski vajalikuks.

1884. aastal valmis juba uus kõlakoda, mis oli eelmisest parema akustikaga ja suurem oli ka kuulajatele mõeldud plats. I Maailmasõja ajal kõlakoda lõhuti.
Nüüd juba kolmas kõlakoda ehitati 1922. aastal Soome selle ala ühe parema arhitekti G. Jursieni projekti järgi. 1929. aastal tuli supluskomisjoni koosolekul arutusele kõlakoja senine asukoht. Nimelt väitis linnapea A. Allik selle väga ebasobiva olevat: helid annavad kahekordset kõla ja lauljatele paistab päike otse silma. Väljapakutud endine Tivoli asukoht ei leidnud heakskiitu ja nii seisabki kõlakoda tänaseni oma esialgsel kohal.

Kuurhoone ehitamine kerkis päevakorda 1880. aastate II poolel. Apteeker R. Fliessi ettepanek ehitada see parki ei leidnud algul poolehoidu. Kardeti, et park jääb taolise hoone jaoks väikeseks ja rikutakse haljastust.
1888. a. suvel võttis linnavolikogu vastu otsuse rajada kuurhoone siiski parki. Ehitama hakati C. Lorenzoni projekti järgi. Kuigi ehitajaga sõlmitud lepingus oli valmimise tähtajaks määratud 15. mai 1889, ei jõutud töödega ettenähtud ajaks ühele poole. Kuurhoone, või nagu teda varsti nimetama hakati " lõbu maja " avapidu toimus 11. juunil.
Huvi oli nii suur, et saal oli rahvast puupüsti täis. Väga pidulikuna kavandatud programm algas kell 8 õhtul. Sõna võtsid supluskomitee esimees dr. G. Carstens, linnavolinik R. Fliess ja meredevalitseja Neptunus ise. Muusikalis-dramaatilise osa ja naljamängu järel algas kell 11 poloneesiga õhtu tantsuline osa, mis lõppes alles kell 1 öösel.

Hisoritsistlikus stiilis hoones olid puhvet, restoran, lugemistuba, (kaardi)mängutuba, daamide tuba, saal teatri, muusika ja tantsu jaoks, lahtine veranda, ametikorter ja vaatetorn. Kuurhoone taha vallikraavi äärde ehitati jääkelder. Kuurhoone kuulus linnale, kes selle suveks välja rentis (talvel oli maja suletud). Mõnikord tuli siia ajalehekuulutuse peale huvilisi ka mandrilt, kuid juhtus ka nii, et pakkumine läbi kukkus. Lõpuks leidus ikka mõni kohalik söögimaja pidaja, kes kuurhoone pidamise suveks enda peale võttis.

Üldiselt valitses kuurhoone einelaua vastu teravdatud tähelepanu. Näiteks avati see 1893. aastal juba aprilli algul Suurel Neljapäeval, millele " Saarlane " mürgiselt reageeris:
" Sellega on siis jälle üks hea alkoholi paradiis elutsemas. "

1921. aastal arutati kuurhoone einelaua küsimust linnavolikogu istungil, kuna see olevat eelmisel suvel kõrtsiks muutunud. Esimese hoog taheti alkoholimüük päris ära keelata. Kuid väiksema sissetuleku kartuses loobuti sellest mõttest ja anti litsents veini, likööri ja õlle müügiks ning otsustati, et kui kuurhoone taas kõrtsiks muutub, tuleb linna üks uus kõrts juurde teha.

1931. a. kevadel tekitas linnakodanikes võõristust ja lausa pahameelt kuurhoone sissepääsu kohale ilmunud silt " Restoran Park. " Kohalikus lehes seletati, et restoran tähendab prantsuse keeles rikast trahterit ehk kõrtsi, Kurhaus saksa keeles " kosutuskoha maja " ja lõpuks küsiti, kumba meile rohkem vaja on. Kui hooaeg 28. mail avati, oli silt kadunud ja selle asemele seatud kolm laternat valgustasid kenasti parki.

Mida kuurhoones pakuti?
Nä1teks möödunud sajandi lõpus oli igapäevaseks toiduks loomaliha ja puljong. Kui päevast portsu ära ei tarvitatud, siis müüdi neid 3 ja 5 kopika eest tuttavatele välja. Veel valmistati hakitud liha taigna vahel (pannkoogid hakklihatäidisega), mida tunti nimetuse all " Komm Morgen wieder " (" tule homme jälle ") ja söödi kuuma puljongi juurde.
Veel pakuti vorsti, singi ja juustuga võileibu. Kindlasti olid menüüs vähid, mida poisikesed taskuraha teenimise eesmärgil Põduste jõest püüdsid. Vähke tellisid peamiselt vene ohvitserid ja pangategelastest supelvõõrad. Kõrvale võeti õlut ja topeltkümmelit (kange köömnenaps).

Hingekosutuseks korraldati kuurhoones kontserte, teatrietendusi, tantsuõhtuid, näitusi jm. üritusi. Juba esimesel aastal alustati väga aktiivselt. Kohe pärast kuurhoone avamist kutsuti esinema Potsdami teatridirektor koos Peterburi Keiserliku Teatri lauljanna pr. Glinski-Falkmanniga. Garderoob, rekvisiidid ja mööbel toodi otse Saksamaalt kohale.
Juunis esinesid veel kohalik lauluselts "Liedertafel" ja kvartett Leipzigist. Juulis andsid kontserdi Kihelkonna lauljad. Kahjuks ei läinud iga kord kõik nii, nagu planeeriti. Supluskomitee kutsus mängima Saksa teatri, mis pidi iga kahe nädala tagant viis etendust andma. Kuid juba esimesel viiel õhtul juuni lõpus oli nii vähe rahvast, et rahapuudusel katkestas supluskomitee 20 etenduse peale sõlmitud lepingu.

P.W. Döring näitas 1895. a. juunis kuursaalis esimest korda tolle aja suurt uudist - "udupilte". Pealtvaatajaid oli väga palju, näidati Itaalia ja Ameerika maakohti ja ehitusi ning vene sõdureid. Hiljem hakati kuurhoones näitama ka kino.

Tallinna näitlejate üksikud külaskäigud Kuressaarde algasid 1920. aastail. 1922. a. suvel avati kuursaalis "Teatervarietee", kus Kuressaares suvitavad näitlejad üles astusid. Varieteeteatrit juhtis Kuressaare suvituselu üks kesksemaid tegelasi A. Sällik. Peamiselt mängiti suvitushooaja publiku maitsele vastavaid estraadietendusi. Ilmselt ei olnud aga kuurhoones pakutav meelelahutus küllalt kõrgel tasemel, kuna seda pidi arutama Kuressaare Arstide Seltsi koosolek 1930. a. suve lõpus. Leiti, et on vaja rohkem teatrietendusi ja tuleks kutsuda paremaid näitlejaid nii Tallinnast kui ka Tartust.
1935. aaastal moodustas H. Möller peamiselt Tallinna Töölisteatri baasil nn. Suveteatri. Enamik etendusi anti kuursaalis, kuid mõnikord ka maal ja Kuressaare Eesti Seltsi (KES) saalis. Kuna mandri kutselised teatrid külastasid Kuressaaret harva, tuldi suure huviga vaatama selliste näitlejate mängu, nagu R. Bauman, H. Laur, M. Möldre, H. Möller jt. 1935. aastal oli suveteatri avaetenduseks E. Vilde "Pisuhänd". Kuurhoones esinesid ka T. Lemba klaveril, lauljad T. Wiron, O. Mikk - Krull, A. Arder, B. Hansen jt.

Kuurhoones õhtute sisustamisel lõid aktiivselt kaasa KES ja tuletõrjeühing, mõnikord anti ka kuurhoone rentnikule õigus esinejaid kutsuda. Suvitajatele pakuti küllalt vaheldusrikkaid eeskavasid.
Näiteks korraldas tuletõrjeühing kirju eeskavaga õhtu, kus laulis meeskoor ja mängiti etendust tuletõrjujate elust. "Abessiinia õhtul" pakuti vastavat toitu, teenijaskond ja orkester olid grimeeritud neegriteks ning kuursaal oli sobivalt dekoreeritud. Siin on korraldatud ka suurejoonelisi balletiõhtuid.

1931. aastal tantsiti balletistseeni "Walpurgi öö" ooperist "Faust". Vahepeal laulsid Alfred Sällik ja Bernhard Hansen. Samal aastal andis kontserdi pikemat aega Kuressaares puhanud Tilsiti kovservatooriumi direktor Oskar Becker. Sissetulek läks vaesemaile tasuta mudavannide andmiseks.

Traditsiooniline üritus oli suvekuninganna valimine. Tavaliselt korraldas valimised ja pani auhinnad välja kuurhoone rentnik. Nii näiteks oli 1931. a suvekuningannale auhinnaks vaas 30 itaalia roosiga.

Mõnikord õnnestus kuursaali suuremaid näitusi tuua. Nii eksponeeriti 1922. aastal saksa renessansiaja kunstnike teoste näitus, mille koostas kunstiühing "Pallas" oma kogudest. Samas said huvilised kuulata vastavateemalist loengut.

Aastail 1926-1935 korraldati vähemalt kuus korda maalikunstniku ja graafiku Valentin Stepanovi teoste näitusi, kus võis näha portreesid, Kuressaare vaateid jm. 1935. a. juulis oli väljas koguni 185 Stepanovi tööd. Samal suvel demonstreeris kunstnik E. Viidas sharzide ja karikatuuride valmimist, kusjuures asjahuvilised said soovi korral pildi kaasa. 1937. a. suvel pidi dekoraator-maalija Fritz Matt valmistama kuursaalile kolm dekoratiivset pannood, mis pidid sümboliseerima hommikut, päeva ja õhtut. Kahjuks puuduvad andmed teoste valmimise kohta.

Publiku ligimeelitamiseks hakati külaliste vahel mälestusesemeid välja loosima. Tavaliselt pandi need varem mõne kesklinna poe aknale tutvumiseks välja ja leidsid endale õnnelikud omanikud hooaja lõpetamisel.

Lugemismajake (Lesehalle) ehitati 1898. aastal; hiljem asus siin lasketiir. Tavaliselt toodi siia kevadel KES-i, 1930. aastail ka linnaraamatukogu raamatuid, mis sügisel uuesti oma endisesse kohta tagasi viidi. Samas sai tutvuda ajakirjandusega.

Tenniseväljak rajati 1901. aastal ja seda kasutati küllaltki tihedalt. Näiteks kurtis üks suvitaja 1929. a. juulis, et tenniseväljakule on raske pääseda, sest see on iga päev hommikul kella kuuest õhtul kümneni kinni pandud ja nõnda kuni augusti lõpuni.

Väike puhvet "Salubritas" kuulus samuti linnale ja seda renditi suveks välja. Sealt oli võimalik saada kohvi ja kuumi viinereid. 1928. aastal ehitati supluskomisjoni ettepanekul kuurhoone ja tenniseväljaku vahele kiosk, kust muuhulgas sai osta mitmesuguste ürituste pileteid.

Pargi suurem laiendamine võeti ette 1887. aastal, mil hakati rajama alleed piki ümber kindluse asuvat glassiid. 1920. aastatel kavatseti kuurhoonest mereni ulatuv vallikraavi osa süvendada ja sinna merevesi sisse lasta, et kuurhoone juurest saaks süstadega otse merele sõita. Lesehalie tagune vallikraavi osa, kuhu avanes mitu allikat, kavatseti muuta kalatiigiks. Valitsuse kaudu taotleti ka laenu, kuid asi jäi pooleli.
1920. aastate keskel paigutati pargiväljaku keskele dekoratiivne lillevaas. 1929. aastal tõid gümnaasiumi loodusringi õpilased parki oravad. 1937. aastal hakati pargiväljaku äärde veevärki rajama, kuurhoone torni paigutati veereservuaar. 1938. aastal valmis purskkaev. Kuressaare Kaunistamise Selts viis korduvalt läbi puude istutamise aktsioone.

Parki ümbritses aed ja tihe hekk. Sisse pääses kuue värava kaudu, mille ees müüdi pileteid. Supelvõõras ehk patisaks maksis oma pargimaksu linnavalitsuses ära juba sissekirjutamise ajal. Piletid olid mõeldud kohalikele elanikele, enamasti "kadakatele", kellel oli aega õhtuti parki minna. Tsaariajal maksis pilet 10 kopikat. Probleemiks oli piletite kontrollimine, mida eri aegadel erinevalt läbi viidi. Näiteks 1920. aastate algul piirati kõlakoja esine plats nööriga ümber. Kuna see oli ebamugav ja tekitas rahulolematust, lubas linnavalitsus 1929. aastal paari nädala jooksul pileteid mitte kontrolllida. Kuna selle tulemusena läbimüük järsult vähenes, pandi mõne aja pärast piletikontrolörid uuesti ametisse. Samas avaldati arvamust, et kohalikele võiks prii sissepääs olla, kuna piletitest saadud tulu ei olnud kuigi märkimisväärne.

Suvitushooajal korraldati pargis kontserte, näitemüüke ja ilutulestikke. Esinejaid oli nii kohapealt kui väljastpoolt. 14. juulil 1891 andis Anseküla koguduse segakoor pargis kontserdi, "mis kõigile suur ime ja uudis kuulda oli", sest varem polnud taolisi kohalike kooride kontserte toimunud. Edaspidi olid sagedasemad esinejad Kaarma, Kihelkonna jt. koorid. Nagu kuurhoone õhtute sisustamisel, nii ka pargikontsertide korraldamisel lõid kaasa KES, karskusselts, tuletõrjeühing, hiljem ka Kuressaare Kaunistamise Selts. Suurte kontsertidega tähistati keisriperekonna liikmete nime - ja sünnipäevasid, mis langesid suvisele ajale.

Mida võis pargis veel kuulda - näha?
17. juulil 1893 andis etenduse kuulus köiel tantsija. Köis tõmmati kuue sülla kõrgusele; akrobaat tantsis sellel valssi ja polkat ning lõpuks kõndis, põlev lamp pea peal. 1893. aastal korraldatud "Itaalia öö " ajal põles pargis üle 500 värvilise laterna, lasti rakette, mängisid linna- ja tuletõrjeorkester. Sissepääs oli vabatahtlike annetuste eest, millega teeniti kokku 43 rubla.
13. augustil 1895 korraldas Kuressaare Karskuse Selts "linnapääl" (Lossihoovis) peo, kus kõnega esines K. A. Hermann. Maalt tuli laulma kuus koori kokku 100 liikmega. Õhtul kell 8 mängiti kuursaalis näitemängu "Punga Martja Uba-Kaarel".

Populaarsed olid näitemüügid ehk basaarid. Neid korraldati väikeste laste, õigeusu vennaste seltsi, kurttummade jpt. heaks. Linnavolikogu otsus 1924. aastast keelustas edaspidi taoliste ürituste läbiviimise pargis.
Kärarikkad basaarid rikkusid nõudlikumate puhkajate rahu ja ilmselt oli probleeme ka pärastise pargi koristamisega.

Suvituselu lahutamatuks osaks olid suvemuusikakontserdid. Suveorkestri moodustamise printsiibid olid eri aegadel erinevad, samuti varieerus kontsertide korraldamise tihedus ja kellaaeg.
Näiteks 1890. aastatel mängis linnaorkester kolm korda päevas: hommikul, lõuna ajal ja õhtul. See oli 14-15- meheline keelpilliorkester, mida juhatas sakslane Bartelt. Kui suvitushooaeg algas, sõitis Bartelt Riiga ja tõi sealt 10-12 meest suveks Kuressaarde. Mõned neist jäid kohapeale elama, abiellusid siin ja leidsid endale alalise töökoha. Suursündmuseks kujunes sõjaväeorkestri Kuressaarde tulek. Mõnikord kuni 80 mängijaga orkester ööbis sõjalaeval Roomassaare sadamas ja mängis tavaliselt 4-5 õhtut järjest. Vaatamata küllalt kallile piletile - 15-20 kopikat - tuli alati palju rahvast kokku.

Kõlakoja ees teatati ka I Maailmasõja algusest. See oli 2. augustil 1914, kui orkestri mängimise ajal astus pulti kõigile tuntud sõjaväeülem, peatas orkestri ja teatas, et Saksamaa on Venemaale sõja kuulutanud. Seejärel võttis ta mütsi peast ja hüüdis orkestrile "Boze, tsarja hrani!" Vaimustatud rahvahulk hakkas orkestrile kaasa laulma. Iseäranis rõõmsad olid noored, kes muudkui seletasid ja vehkisid rusikatega. Nii kestis see paar õhtut. Lõpuks hakkas pargis vaikus maad võtma ja nädala jooksul jäi linn supelvõõrastest tühjaks.

1920. aastail mängis meelelahutuseks sõjaväeorkester Tartust. Äripäevadel võis puhkpillimuusikat kuulda kuuest kaheksani ning laupäeviti ja pühapäeviti seitsmest üheksani õhtul, pühapäeval lisaks veel kaheteistkümnest üheni päeval. See orkester käis meelelahutust pakkumas kuni 1928. aastani, mil sõjaväeorkestrites tehti ümberkorraldusi ja edaspidi neid enam ei kutsutud.

1929. aastal sõlmis linnavalitsus lepingu C. Kaljoga. kes pidi organiseerima 20-mehelise puhkpilliorkestri ja seda juhatama. Kolmel suvel juhatas orkestrit Joosep Aavik, tihti tegid seda ka dirigendid mandrilt. Orkester, mida finantseeris linnavalitsus, pandi kokku nii kohalikest kui ka Tallinna ja Tartu orkestrite mängijatest. Muusikat püüti pakkuda igale maitsele. 1931. a. hindas üks välismaa ajakirjanik suveorkestri heaks - see pakkuvat muusikat ka nõudlikumale maitsele. 1930. aastate alguses meenutati veel üsna tihti omaaegseid sõjaväeorkestrite meeleolukaid ülesastumisi, sest siis " ... oli mürtsu, särtsu, fokstrotte, voolavaid valsse ja sekka tõsist muusikat. "
1931. aastal kirjutas üks supelvõõras järgmiselt:

" Donnerwetter! Mul on jooksja, tulin siia seda arstima ja tahan valude vahel natuke rõõmust ja kerget pillilugu. Jumala eest, nii kui näen, et poogen käib pikka ja tasa ülalt alla ja alt üles, nii, et mul hirmus valu lõikab kodaraisse. Metsa nendega! Laske üks valss või muidu lustakas lugu. "



Tsaariajal korraldas linnavalitsus igal suvel pargis ühe lastepeo.
Esimene nn. "Kinderfest" toimus 1882. aastal. Enne lõunat sõitis orkestri klouniks riietatud pasunamängija pasunat puhudes ratsahobusel mööda linna ja kutsus lapsi suurele peole. Parki ehitati kaskedest kioskid, kus müüdi maiustusi.
Pidu algas kell kolm pärast lõunat ja sissepääs maksis 15 kopikat, mis oli tolle aja kohta küllaltki kallis.

Osavõtjaid lapsi oli paarsada. Neile korraldati mitmesuguseid mänge: väikepüssidest märgilaskmine, palliviskamine, kotisjooks, köievedu; sai ka hobusel ratsutada. Oma trikke tegid klounid, kohal olid kaardimoorid. Peo lõpus seati lapsed kolmekaupa kolonni ja igaühele anti kingiks paberist lipuke. Nüüd algas rongkäik: orkester eesotsas, sammuti ümber pargi mere äärde ja teist äärt pidi uuesti tagasi.

Sama lahutamatuks pargiürituste osaks nagu suveorkestri kontserdid olid ka ilutulestikud. Tavaliselt tehti neid jaanipäeva paiku, vahel ka mitu korda ühe suve jooksul. Tsaariajal oli kombeks neid rannas läbi viia. Veskitiibade, lillekorvide, risti-südame ja ankrumotiividega tulevärk pakkus kõigile oodatud vaatemängu. Kiideti, et kuskil mujal polevat see nii suurejooneline olnud kui Kuressaares, sest siin korraldas seda omal ajal Kroonlinnas pürotehnikuks olnud Artur Grass.

Parki piirasid tiheda sõõrina mudaravilad ja pansionaadid, mis moodustasid ühtekokku suure kuurordiansambli.
Tori poolt ringiga ümber pargi tulles hakkasid esimestena si1la mudaravilad. Pargi t. 9 asus Weise mudaravila (oli siia kolinud 1856. a., 1908. a. omandas selle linn) ja Pargit. 8 Uus Mudaravila. Edasi tulid kolm pansionaati: majas nr. 5a Renneri, hilisem Kingissepa, nr. 4a Stackelbergi, hilisem Waldmanni ja nr. 3 Wilde pansionaat (põles maha arvatavasti 1912. a.).


Lossi tänava algusesse jäid kaks võõrastemaja: nr. 14 (hävinud), kus enne I Maailmasõda oli pansionaat "Riia ", hiljem " Park Hotell " ja 1930. aastail Saaremaa Merispordi Seltsi einelaud koos võõrastemajaga.
Selle vastu üle tee jäi nr. 17 (praegu uusehitis), kus pärast I Maailmasõda töötas pansionaat " Bellevue " (prantsuse k. - " ilus vaade ").

Allee tänava alguses oli Michelseni pansionaat (hilisem Kaitseliidu hoone) ja lõpus mudaravila " Roomassaare ". Viimase lähedusse jäi veel kaks pansionaati - Uus-Roomassaare t. 6 Blatti ja Vana-Roomassaare t. 2 Sassi oma. Pargis võttis külalisi vastu Pohli pansionaat (praegune hotell " Lossi ").

Rahvast oli pargis ja selle lähikonnas rohkesti liikumas. Ravialused käisid mudavanne võtmas, kes jalgsi, kes kasutas voorimehe abi. Pansionaatidest ja mujalt linnast tuldi parki jalutama ja muusikat nautima. Uudistamist oli pargivaksalis (ehitati 1924. a.), kui oli susla saabumise või lahkumise aeg.

Kõik ei olnud siiski nii kena, kui väljastpoolt paista võis. Iga aastaga suurenev suvitajate hulk tõi kaasa oma probleemid.
Tuli arvestada supelsakste järjest kasvavate nõudmistega; tihti olid päevakorral pargi üldise heakorra küsimused. 1901. aastal võttis linnavalitsus vastu 10-punktilise eeskirja, mis pidi pargis senisest parema korra tagama. Kirjas seisis, et park ja alleed on mõeldud puhkajatele, mistõttu tööriietes ja tööriistadega töölistel oli keelatud sealt läbi käia. Ei tohtinud seista, istuda ja mängida muruplatsidel, noppida lilli, lõhkuda pinke ja toole. Koeri võis ainult paela otsas jalutada, vanemad pidid jälgima oma lapsi, et need ei segaks muusika kuulamist, jne.

Kõige murettekitavamad probleemid sai tegelikult kokku võtta ainult kahe sõnaga - tolm ja lehmad.
1893. aastal kirjutas " Saarlane ", et tänavaid peaks rohkem kastma, sest kuiva ilmaga on nii kange tolm, et pargi tee ääres " ... üle uulitsa teist inimest nähja ei või. "

1914. a. nõuti " Hääles " päevast uulitsapühkimise keelustamist ja seda eriti pargi ääres. Pea igal supluskomisjoni koosolekul oli üheks arutelu punktiks tänavate pühkimine ja kastmine.

Mõnevõrra paranes olukord selles osas 1930. aastate teisel poolel, kui parki rajati veevärk.

Raskem oli sarvilistega. Peaaegu igal Kuressaare majaomanikul oli lehm. Tavaliselt läksid need iseseisvalt kes Loode, kes Roomassaare karjamaale. Hommikuti sattusid hilised karjamaale minejad ning varajased mudaravilasse tulijad tänaval kokku. Koju tagasi jalutasid lehmad parajasti orkestri õhtuse kontserdi ajal.
1895. aastal seadis linnavalitsus sisse uue korra lehmade karjamaale ajamiseks. Kui varem oli komme, et ajajad korjasid lehmad ühte kohta kokku ja suundusid alles seejärel karjamaale, siis nüüd tehti kohustuseks otse koduväravast karjamaale minna.

1923. a. kevadel anti linnavolikogule tutvumiseks sundmäärus lehmade karjamaale ajamise kohta. Selles öeldi, et lehmad peab ära saatma enne kella seitset hommikul ja kõnniteedest tuleb nad eemal hoida. Volikogus leiti, et kirjapandud kellaaeg on sügiskuudel liiga varajane, leppida võiks sellega ehk sesooni ajal. Asja edasisel arutamisel avastati, et määruses pole sõnagi pullide ja teiste kariloomade kohta. Lõpuks muutus koosolek lihtsalt üheks naljaviskamiseks ning dokument saadeti redaktsiooniliste paranduste tegemiseks linnavalitsusse tagasi.

Sinna see tõenäoliselt jäigi, sest sama asja arutati jälle väga tõsiselt 1928. a. aprillis supluskomisjoni koosolekul. Nüüd püüti vähemalt seda saavutada, et lehmad parajasti kontserdi ajal mööda tänavat ei jalutaks. 1930. aastal nõudis arstide seltsi koosolek lehmade ajamise kategoorilist keelustamist Pargi tänaval. Kuid lõpuks jäi ikkagi nii, nagu ütles pansionipidaja pr. Blatt:
"... lehmad oma ammumisega rikuvad suvitajate rahu, selle kõrvaldamiseks ei saa ka midagi teha, kuna annavad hääd ja värsket piima. "

Esimesed suplusmajakesed ehitati mereranda 1870. aastail. Need olid mõeldud ainult meestele, sest tol ajal peeti naistele ebasündsaks end paljalt näidata. Algul olid suplusmajakesed ajutised: kevadel ehitati ja sügisel lammutati.
Aja jooksul muutus ka nende asukoht.

1920. aastatel oli supluskomisjonis pidevalt päevakorral riidehoiuruumide ajakohasemaks tegemine. 1932. a. valmisidki uued riidehoiuruumid. Need asusid rannakohviku hommikupoolsel küljel ning olid eraldi meestele ja naistele. Ruumid olid avatud hommikul üheksast seitsmeni õhtul ja kabiini kasutamine maksis viis senti.

Mitteametlikult käidi ujumas kella kümne-üheteistkümneni õhtul ja "...selle aja kohta puudus igasugune korraldus," nagu kohalikus lehes kaevati (ka meeste ja naiste suplemisajad olid eraldi). Nõnda polnud sugugi harvad juhtumid, kus hilisel õhtutunnil ujuda soovija sattus randa "valel ajal" ja pidi vastassugupoole nõudmisel lahkuma.

Arusaamatuste vältimiseks soovitati ka meeste ja naiste õhtused suplusajad kindlaks määrata või, mis veel parem - võimaldada meeste ja naiste ühissuplemist.

Esimene rannakohvik ehk joogipaviljon valmis 1884. a. suvehooaja alguseks apteekritest vendade Fliesside eestvõttel. See oli mõeldud peamiselt mineraalvee jt. jookide müügiks. Paviljoni juurde rajati puiestee ja paigutati istepinke. Käesoleva sajandi alguses ostis linn paviljoni Fliessi pärijate käest ära ja tegi siin 1903. aastal suurema remondi. 1916. a. augustis põles paviljon koos kõrval asunud presendist lennukiangaariga sakslaste pommirünnaku tagajärjel maha.

1920. aastate alguses oli supluskomisjonis ujulate kõrval teiseks suuremaks mureks randa uue kohviku ehitamine. 1925. a. jõuti niikaugele, et linnavalitsus kuulutas välja konkursi kohviku projekti saamiseks. Neid laekus 10-12, kuid sinnapaika see jäigi.
Asi võttis vedu alles 1929. aastal pärast uue konkursi läbiviimist.

Aprillis käis kohviku ehitus juba täie hooga. Uksed-aknad lasti tööstuskoolis valmis teha. Kohvik sai avara saali, mille ühte nurka paigutati klaver. Kolmest küljest piiras hoonet veranda. Kohe esimesel pakkumisel õnnestus kohvikule suveks rentnik leida, kuid suure peo ja tulevärgiga avamine, mis kavandati jaanipäevks, jäi halva ilma tõttu ära.

Lihtne ja funktsionalistlik rannahoone, mis asus praeguse staadioni lähedal, valmis linnainsener Eugen Hameri projekti järgi põhiliselt 1936. a. augustiks. Kuna ehitise juures oli veel üht-teist korrastada ja viimistleda lükkus avamine järgmisele hooajale.

Sadamaid oli rannas kolm. Saksa jahtklubi (rahvasuus Kiisa kabeli) hoone selle viimasel asukohal avati pidulikult 21. juunil 1909.
Paadisadam (rahvasuus Tursa kirik) ehitati tõenäoliselt möödunud sajandi alguses.

1925. aastal eraldusid saksa jahtklubist eestlastest merespordihuvilised omaette osakonnana KES-i juures. Samal aastal võeti paadisadam linna käest rendile ja selle avamine toimus 10. mail 1925. aastal. 1928. a. viidi läbi sadamasilla põhjalik remont.

Alates 1926. aastast iseseisvalt tegutsenud Saaremaa Merispordi Selts (SMS) pidas aga plaani endale päris uus hoone ehitada. Seltsi liige Heinrich Kahu koostas projekti ja Richard Kahu valmistas maketi ning juba 1929. a. kevadel alustati töödega.
Sel aastal rajati hoone vundament, osteti puitmaterjal ja enam - vähem valmis sai sadamasild. Piduliku avamiseni jõuti 3. augustil 1930. Jahtklubi alumisel korrusel asus ruumikas kuur, kus talvel hoiti jahte ja suvel kuivatati purjesid. Kuuri ulatuvat slippi mööda oli kerge jahte üles tõmmata. Allkorrusel olid veel köök ja majapidamisruumid. Teise korruse võtsid enda alla suur saal ja rõdu.

Kuressaare ranna suurimaks probleemiks oli rand ise, õigemini selle puudumine.

" Aga lõbu ei ole siin teps mitte, "

võime lugeda ühe suvitaja kirjast 1931. a. ajalehes " Meie Maa ". Ja edasi:

" Kui sa ei ole kõrtsiskäija ega pea tantsust suurt lugu, siis on sul mõnigi kord igav. Kui sa siis veel juhtud olema üks eksemplar niisuguste inimeste liigist, kes ei leia küllaldaselt rahu sellest, et ta võib olla selili rohul ja vahtida selgesse sinisesse taevasse, vaid tahaks näiteks vallatleda rannaliivas, sulistada madalas vees ja näha oma ümber kümneid ja sadu rõõmsaid ja kilkavaid inimnägusid, siis sul Kuressaares selleks kohta ei ole. "



Rannapiirkonna korrastamisega alustati juba ülemöödunud sajandil. Möödunud sajand algas rannas nn. Wersmanni pargi rajamisega. 1898. aastal kinkis laenu- ja hoiukassa linnale tuhat rubla. Järgmisel aastal lisandus sellele teine tuhat salanõunik V. Wersmanni päranduse nol. Nende rahadega otsustati Weise heinamaa, Mierzeyewski mudaravila ja rannapaviljoni vahele park rajada.
Täpsemad andmed haljasala planeerimise kohta puuduvad. Puude istutamisega alustati 1901. a. ja siin lõid kaasa gümnaasiumi õpilased. Soovitud tulemust ei andnud siinne töö ja vaev aga kunagi - tugevad tuuled ja niiske pinnas ei sobinud pargipuudele.

Järjekordne suurem puude istutamise aktsioon nn. Wersmanni parki toimus 1929. aastal. Selleks toodi Abruka metsast 300 lehtpuuistikut ning Saaremaa Ühisgumnaasiumi ja Kuressaare Algkooli õpilased rajasid oma kooli nimelised alleed.
Järgmisel aastal ranna korrastamine jätkus ning hädaabitööde korras rakendati tööle 30 inimest. Haisev vesi juhiti aukudest kraave mööda merre ja täideti need seejärel mullaga.

Uue kohviku valmimise ajaks 1929. a. puhastati ümbruskonna rand kividest ja hakati looma kunstlikku liivaranda. 1932. a. suveks sai osa sellest valmis, kuid õiget ranna mõõtu see välja ei andnud. Kurvalt nenditi, et Kuressaare kuulsal "ihu ja hinge" kosutamiseks ehitatud liivarannal näeb harva suplejaid ja päikesevanni võtjaid. Kuid üks kasu oli ometi silmnähtav - ajalehes sellest kirjutanu tähelepaneku kohaselt oli tol aastal mererannas ja pargis rohkem kui kunagi varem pidzhaamades daame liikumas.

Vaatamata mitte just headele ujumisvõimalustele oli rannas ilusate ilmadega päris palju rahvast aega viitmas. Populaarsed olid paadi - ja süstasõidud Tori lahel ja väljasõidud Abrukale. Veespordialadega tegelemine hoogustus eriti pärast SMS-i jahtklubi valmimist.

Suvel korraldati tavaliselt 3-4 regatti, neist üks kindlasti öösel.
Suvel külastasid SMS-i sadamat jahid Soomest ja Rootsist. Kaitseliidu malev ja Punane Rist korraldasid suviti ujumiskursusi. Rannakohvikus sai õhtuti tantsida. Mõnel suvel viidi läbi rannakuninganna valimised. Oli hooaegu, mil suveorkester andis kontserte kordamööda nii pargis kui ka mere ääres. Sajandivahetusel olid väga populaarsed promenaadikontserdid rannapaviljoni juures.

Tol ajal läks moodi konfettide ja serpentiinide viskamine. Esimesed olid ümmargused kirjust paberist helbekesed, mida kurameerijad teineteisele näkku viskasid. Serpentiinid olid kitsast paberiribast rullid, mida ühest otsast kinni hoides lahti visati. Õhtuhämaruses jalutati ehk promeneeriti orkestrihelide saatel, värvilisest paberist pargilaternate valguses.

Suvituselu korraldas supluskomitee (nimetatud ka - komisjoniks), mille moodustamise printsiibid aja jooksul muutusid. Tavaliselt kinnitas selle koosseisu linnavalitsus ning kindlasti kuulusid sinna arstid. Väga tihti käis komitee koos 1920. aastail.
Komitee püüdis põhiliselt lahendada jooksvaid probleeme, kuid arutati ka kuurordielu pikemas perspektiivis. 1930, aastail muutusid koosolekud järjest harvemaks.
1937. a. avaldas arstide selts oma muret kuurordielu korralduse pärast, kuna selleks ajaks ei olnud supluskomiteed mitu aastat kokku kutsutud. Kardeti, et varsti ei suuda Kuressaare enam Haapsalu ja Pärnu kuurordiga võistelda.

Alates 1920. aastate lõpust hakkas suvituselu korraldusse aktiivselt sekkuma Kuressaare Kaunistamise Selts, mille põhikirjalisteks tegevussuundadeks olid linna ja selle ümbruse loodus -, ajaloo - ja kultuurimälestiste kaitsmine, uute alleede ja lillepeenarde rajamine, mereranna korrastamine ning kuurordielu korraldamine.

Suvitushooaja algus kujunes alati suureks sündmuseks. Kuurhoone veranda, mis sügiseti kinni naelutati, tehti uuesti lahti ja määrati kindlaks piduliku avamise kuupäev.
Pargialleede äärde paigutati talvel varjul olnud pingid ja kõlakoja ette seati toolid.
Rannas avati kohvik, tööd alustasid mudaravilad. Kuurordihooaja kestus oli seotud mudaravilate tööga ja see määrati kuupäevaliselt kindlaks. Tavaliselt jagati see omakorda kolme etappi, näiteks 25. maist 25. juunini, 26. juunist 20. augustini ja 21.augustist 20. septembrini. Seejuures olid esimesel ja kolmandal etapil hinnad madalamad.

Ajakirjanduses avaldati regulaarselt teateid suvituselu kohta, mis trükiti enamasti esilehel. Ülemöödunud sajandi " Saarlases " tehti seda suhteliselt tagasihoidlikult, " Arensburger Wochenblattis " aga kiideti ülivõrdes iga väiksematki saavutust kuurordielus.
Samuti avaldas see leht järjekindlalt politseivalitsuses registreeritud puhkajate nimekirju. Eesti Vabariigi ajal piirduti lühiteadetega tuntumate külaliste saabumisest ja lahkumisest. Küll aga võrreldi iga kuu külastajate arvu eelmise aasta sama ajavahemiku näitajaga.

Siia saabunud puhkajalt kasseeriti koos sissekirjutamisega suvitusmaks. Enne Esimest Maailmasõda ulatus suvitajate arv linnaelanike arvuni ja see oli 3 - 4 tuhat.
Sõja ajal toimus kuurordielus suur tagasilöök, millest päriselt enam ei toibutudki.

1925. aastal saabus Kuressaarde kokku 1206 suvitajat. 1939. a. oli suvitajaid 2082, kellest 1688 olid Eestist, 130 Lätist, 102 Rootsist ja 89 Soomest.
Üha suurenes nende arv, kes suvitasid kaks nädalat. Neid, kes sõitsid siia terveks kuuks või kogunisti suveks, jäi iga hooajaga järjest vähemaks. Inimesed olid muutunud liikuvamaks ja tahtsid oma lühikese puhkuse jooksul rohkem näha. Suvitamine "... ei ole enam suurte sakste luksuslik lõbu, vaid selle osaliseks tahab viimasel ajal saada igaüks," kirjutas "Meie Maa" 1937. a.

1936. aastal avaldati ajakirjanduses ulatuslik kuurordi arendamise plaan, mis nägi ette rannhoone ehituse lõpetamise, istepinkide paigutamise Weise heinamaale, ujumisbasseini väljaehitamise, rannakohviku ja Weise heinamaa vahelise ala täitmise ja kindlustamise.

1938. aastaks pidi Weise heinamaa lõplikult korda saama. 1939. aastaks oli planeeritud kuurhoone laiendamine vallikraavi suunas teise veranda ehitamise näol. Vallikraavide puhastamine oli planeeritud mitme aasta peale.
Lõppsõnas nenditi, et liivaranna ehitamine Kuressaare mereranda on ebaõnnestunud ja tuleb leppida olukorraga, kus supelrannaks jääb Weise heinamaa. Tuulevarjuks kavatseti sinna pajupõõsaid istutada. Senine kohvik ühes laste mänguplatsidega pidi jääma päevaseks vaikseks nurgaks. Lisaks pargikontsertidele plaaniti hilistele rannas jalutajatele kohvikusse plaadimuusika.

1940. a. juubelihooaeg, mil täitus 100 aastat kuurordi algusest, möödus väga vaikselt. Töötas ainult üks mudaravila ja seegi avati alles 10. juunil. Kuurhoone jäigi suletuks, suvemuusikat pargis ei olnud. Mingeid juubeliüritusi ei korraldatud.

MARET SOORSK
Saaremaa Muuseumi "Kaheaastaraamat 1997 - 1998"