1890. aastal Vene tsaaririigis kehtestatud uus gümnaasiumide õppeplaan võeti ligi kümme aastat hiljem kasutusele ka Kuressaares. Vene õppekeelega gümnaasiumi fakultatiivsete õppeainete ritta oli prantsuse ja uute keelte, laulmise, joonistamise ning võimlemise kõrvale ilmunud ka eesti keel. Kuressaare Poeglastegümnaasiumi esimeseks eesti keele õpetajaks sai Kaarma kirikuõpetaja Friedrich Wilhelm Ederberg, kelle esimene eesti keele tund toimus 27. augustil 1901 (vkj).

Juba jaanuaris 1901 oli "Saarlane " kirjutanud: "Kuressaarele jääb aga see arm ja õnn osaks, et ta esimene Eesti pinnal on, kus Eesti kasvandikkudele emakeele õpetust antakse." See õnn jäi aga üürikeseks: kui F. W. Ederberg 1902. a. Saaremaalt lahkus, ei leitud temale asendajat ning eesti keele õpetamine katkes.

Eestikeelse gümnaasiumi avamise eel

2. detsembril 1918 kehtestatud "Eesti Ajutise Valitsuse määrused koolide kohta" kohustasid eestikeelsele õpetusele üle minema hiljemalt 1. jaanuarist 1919. Samas jäi vähemusrahvustele õigus saada haridust oma emakeeles. Maakonnas sai koolitöö juhtivaks organiks maakoolivalitsus, mis oli ühtlasi maavalitsuse haridusosakonnaks.
Saare Maavalitsuse esimeseks haridusosakonna juhataja kohusetäitjaks määrati endine Kuressaare linnakooli inspektor Kirill Kaasik ja sekretäriks Feodor Kanaval (Uku Kajak).

6. detsembril tegi maavalitsus Esimesest ilmasõjast tagasi saabunud füüsikaõpetajale Eduard Pukile ülesandeks rakendada Kuressaares tööle eestikeelne gümnaasium. Alustati sõja-aastail laostatud koolide laialitassitud varade ülesotsimist ja -kirjutamist.
Vaidlused eestikeelse gümnaasiumi vajalikkusest käisid aga edasi: veel 16. detsembri maanõukogu istungil peeti selle üle pikki arutelusid. Kooli avamist toetasid innukalt maavalitsuse esimees Timotheus Grünthal, Saaremaa praost Hugo Bernhard Rahamägi ja maavalitsuse majandusosakonna juhataja Mihkel Neps, kusjuures leiti, et kooli ülalpidamiskulud peaksid proportsionaalselt kandma nii Kuressaare linn kui ka Saare maakond. Tollane linnavalitsus keeldus aga eestikeelset gümnaasiumi toetamast, mõned linnavolikogu liikmeid pidasid seda Kuressaare jaoks isegi liigseks luksuseks.

Algusaastad

15. jaanuaril 1919 pidas kool nimetusega Saaremaa Eesti Segagümnaasium oma avaaktuse. Endise poeglastegümnaasiumi ruumides alustas õppetööd 269 õpilast, neist 173 algklassides ja 96 keskastmes. Õpetajate kaader oli komplekteeritud, direktorina töötas avamise päevast kuni 1940. aasta augustini Eduard Pukk, keda peeti sündinud koolijuhiks, aga ka heaks füüsika, matemaatika ja kosmograafia õpetajaks.

Õppimine gümnaasiumis oli tasuline. Õppemaks, mis 1919. a. oli vaid 2 krooni aastas, tõusis aastatega märgatavalt: 1923/24. õppeaastal oli see maalastel 15 ja linnalastel 20 krooni, 1930. aastate lõpul isegi 60 krooni aastas. Õppetöö hakkas esialgu toimuma küll tsaariaegse poeglastegümnaasiumi õppekava järgi, kuid põhimõtteliseks erinevuseks oli see, et õppekeelena kasutati vaid eesti keelt.

Üleminek emakeelsele õpetusele oli proovikiviks ka pedagoogidele, kuna puudusid vajalikud õpikud ja oskussõnad. 1920-26 koolis eesti keele õpetajana töötanud Johannes Aavik kasutas õppetöös enda kirjutatud brošüüre ja artikleid, tema nn. uut keelt olevat füüsika ja matemaatika õpetamisel tarvitanud isegi direktor Pukk.

Saaremaa Eesti Segagümnaasiumist Saaremaa Gümnaasiumiks

1919. a. avatud eesti gümnaasium oli humanitaarkallakuga kool, kus sai õpinguid jätkata pärast algkooli kolmanda klassi lõpetamist. 1922. a. "Avalikkude keskkoolide seadusega" muudeti kool viieaastaseks, kuhu oli võimalik astuda pärast 6-klassilise algkooli lõpetamist. Keskhariduse omandamisele kulus nüüdsest 11 aastat. Samast aastast sai kooli nimetuseks Saaremaa Ühisgümnaasium.

1923. a. sügisest hargnes senine ühetüübiline gümnaasium reaal-, humanitaar- ja pedagoogiliseks haruks. Kahes esimeses kestis õppetöö viis, kolmandas kuus aastat. Pedagoogiline haru oli Eestis ainulaadne, olles ellu kutsutud õpetajate suurest puudusest Saaremaal. Erinevalt teistest harudest oli pedagoogilise klassi õpilastele haridus täiesti tasuta. Aastail 1927-1930 andis gümnaasiumi pedagoogiline klass neli lendu ehk 73 koolmeistri ettevalmistusega lõpetajat.

1934. a. koolireformiga pikenes gümnaasiumihariduse saamine 12 aastale. Saaremaa Ühisgümnaasiumiga ühe majas ja ühtse juhtimise all alustas tööd 5-aastane Saaremaa Keskkool, kuhu esimesel aastal võeti nii algkooli neljanda kui ka kuuenda klassi lõpetanuid, vastavalt siis kas I või III klassi. Keskkooli lõpetamise järel võis õpinguid jätkata kas kolmeaastases gümnaasiumis või seminarides.

1937. a. muudeti keskkool 5-aastaseks Saaremaa Progümnaasiumiks ja 3-aastaseks Saaremaa Reaalkooliks. Progümnaasium põhines algkooli neljandal, reaalkool kuuendal klassil. Samast aastast hakkas Saaremaa Ühisgümnaasium kandma nime Saaremaa Gümnaasium, millise nimetuse all jätkati tööd 1940. aasta augustini.

Aasta nõukogude kooli

1940. a. juunisündmuste järel asusid uued võimud ümber korraldama ka siinset mitmeastmelist koolisüsteemi, kohandades seda N. Liidu 11-aastase ühtluskooli mudeliga. Kuigi esialgu kuulutati õppemaks tingimusteta kaotatuks, kehtestati see 1940. a. oktoobris uuesti kesk- ja kõrgkoolides õppivatele "mittetöisest tulust" elatuvate vanemate lastele. Õppemaksu suuruseks väljapool Tallinna oli 100-140 krooni aastas.

Olemasolevad gümnaasiumid muudeti keskkoolideks, seega sai 1940. a. augustis Saaremaa Gümnaasiumist Kuressaare Keskkool. Direktoriametist kõrvaldatud Eduard Puki asemele määrati senine eesti keele ja kirjanduse õpetaja Bernhard Sööt. Kool töötas kahes vahetuses: hommikupoolikul eestlased, pealelõunal vene sõjaväelaste ja baasitööliste lapsed. Viimaste jaoks oli samas majas organiseeritud ka kolmeaastane algkool. Õppetöö kulges ebatavalises ja harjumatus olukorras, ehituna väliselt rohkete punaste loosungite ja lippude ning sisult uue ideoloogiaga. Vilunud pedagoogide käe all viidi õppeaasta siiski edukalt lõpule: kooli lõpetas 34 abiturienti, kellest kaks, Olev Jõgi ja Jaan Ratassepp, said õiguse astuda kõrgkooli sisseastumiseksamiteta. Tavalise abituuriumi kõrval anti lõputunnistused ka kümnele pedagoogilises eriklassis algkooliõpetaja kutse omandanud noorele.

Saksa okupatsiooni aastad

1941. a. hilissuvel-sügisel alanud Saksa okupatsioon lõi taas kord segi kõik eluvaldkonnad, kaasa arvatud hariduselu. Uuesti mindi tagasi 6-aastasele kohustuslikule algharidusele, millele järgnes 5-aastane gümnaasium. Saaremaa ainus keskõppeasutus, mis nüüd kandis nimetust Kuressaare Gümnaasium, oli õppetööks valmis juba 1941. a. novembris, kuid üleriigiliselt lükati kooli algus gümnaasiumides edasi 2. jaanuarile 1942. Direktoriks oli läbi kogu Saksa okupatsiooniaja sama kooli vilistlane, kodusaarele tagasi pöördunud eesti keele õpetaja Vambola Klauren.
Nüüdki oli koolielu suuresti politiseeritud, ainult et kõik oluline oli seotud Suur-Saksamaaga.

1942/43. õppeaastal muudeti gümnaasiumi kaks esimest klassi alam- ja kolm viimast ülemastmeks, kusjuures alamastme lõputunnistuse esitajal oli õigus jätkata õpinguid kas ülemastmes või siirduda kutsekooli elukutset omandama. Seati sisse üldine 108 riigimarga suurune õppemaks, mida 25% ulatuses võidi alandada lasterikastest, kehvadest ning rindevõitlejate peredest pärit lastele. Sõjasündmuste arenedes lubati õppemaksust vabastada ka need, kes olid vähemalt kuus kuud teeninud Eesti Leegionis või julgestuspataljonis.

Sõjaajast tingituna kulges õppetöö varasemast tunduvalt ebakindlamalt: puudus oli õpetajatest, küttepuudest, riietusesemetest, õppeaastad jäid väga lühikeseks, lisaks toimusid mobilisatsioonid Saksa armeesse. Kõik see tekitas nii õpetajates kui õpilastes ükskõiksuse ja lootusetuse tunnet, langes õppeedukus, nõrgenes distsipliin.

15. jaanuaril 1944 tähistas eestikeelne gümnaasium oma 25. aastapäeva: toimus pidulik aktus ja õpilaste kontsert, tervitusi tõid maavanem, linnapea ja maakoolivalitsuse juhataja, kuid õiget peotuju siiski ei olnud. Veebruaris 1944 võtsid sakslased koolihoone üle, paigutades sinna sõjaväe toidulao. Suutmata ladu evakueerida, süüdati maja 7. oktoobril, vahetult enne linna mahajätmist, põlema. Koos majaga läksid tuleroaks kooli inventar, raamatukogu ja arhiiv.

Uuesti nõukogude kooliks

1944. a. sügisel veeres haridusvanker taas nõukogude koolisüsteemi rööbastesse. Haridustee hakkas koosnema 1.-4. õppeaastani kestvast algkoolist ja sellele järgnevast mittetäielikust keskkoolist (5.-7. õppeaasta). Siit edasi võis minna kas kutsekooli või tööle, keskhariduse omandamiseks tuli veel neli aastat koolis käia. 1960. aastate algul kehtestatud kaheksaklassilise koolikohustusega muutus keskkool kolmeklassiliseks (9.-11. õppeaasta). 1956/57. õppeaastani kehtis keskkoolides õppemaks, suuruseks 300 rubla aastas, millest olid vabastatud Punaarmees langenute, sakslaste poolt mõrvatute ning invaliidide, aga ka lasterikaste perekondade ja rasketes majanduslikes tingimustes olevad lapsed.

1944. a. sügisel oli koolitöö algus Kuressaares keeruline: vanast gümnaasiumist olid järel suitsevad ahervaremed, linna algkoolihoonel oli purunenud üle 300 aknaruudu. 15. oktoobril 1944 võttis maakonna haridusosakond avatava keskkooli direktorina ametisse Johannes Valgma. 10. jaanuaril 1945, pärast kolmekuulist ettevalmistustööd, avaski Garnisoni tänava endises linna algkoolihoones uksed Saaremaa Keskkool. Kaheksa klassikomplekti jaoks ehitatud koolimajja mahutati 18 klassikomplekti 621 õpilasega, neist 185 keskkooliosas. Vanematel klassidel tuli koolis käia teises vahetuses. 1949. aastast, kui tööd alustas Kuressaare Töölisnoorte Keskkool, toimus õppetöö tegelikult kolmes vahetuses. Pidevat ruumide nappust leevendas alles uue koolimaja valmimine Hariduse tänavas 1961. a..

1947. a. nimetati Saaremaa Keskkool Kuressaare Keskkooliks (samast aastast võttis kooli juhtimise üle Pauline Kremm), millele 1949. aastast lisandus täiend "Viktor Kingissepa nimeline" ja kui Kuressaarest sai 1952. a. Kingissepa, muutus ka kool vastavalt Kingissepa V. Kingissepa nim. Keskkooliks. Selle nimega elati üle pea kogu nõukogudeaeg. Enamuse sellest ajast tegutses kool eesti õppekeelega koolina, kuid kui 1964/65 suleti linnas vene keskkool, liideti juurde ka viimase kesk- ja vanema astme klassid, nii et aastail 1964-78 toimus õppetöö nii eesti kui vene keeles.

1963. aastast töötas kooli direktorina Boris Kivi, kelle 1976 vahetas välja Veli Varik (oli direktoriks 1989. aastani).
1989-90 täitis direktori kohustusi kauaaegne õppealajuhataja Vilve Männa, 1990. aastast on direktoriks Viljar Aro.

1970. aastail toimus partei ja valitsuse direktiividega paika pandud üleminek kohustuslikule keskharidusele. Linna ainsas keskkoolis oli 1977/78. õppeaastaks õpilaste arv koos 102 venekeelse koolipoisi-tüdrukuga tõusnud üle 1300, uue koolimaja vajadus oli möödapääsmatu.

1978. a. 1. septembril avaski Nooruse tänavas uksed linna teine eestikeelne keskkool, esimeseks direktoriks Kusti Kokk (1987. aastast Toomas Takkis). 10 aastat hiljem, pärast Kuressaare ajaloolise linnanime taastamist, sai V. Kingissepa nimelisest Keskkoolist peagi Kuressaare I Keskkool ja 1980. aastast Aleksander Mui nime kandnud II Keskkoolist lihtsalt Kuressaare II Keskkool, mõlemas tublisti üle 1000 õpilase. 1993. taastas I Keskkool esimese eestikeelset keskharidust andva õppeasutuse järglasena oma nimetusena Saaremaa Ühisgümnaasium, 1994. sai II Keskkoolist Kuressaare Gümnaasium. 20. sajandi lõpu-21. sajandi alguse kiiresti muutuvates tingimustes on mõlemast saanud sihtasutused, oma põhifunktsiooni täidavad nad tänagi eestikeelset põhi- ja keskharidust pakkuvate üldhariduskoolidena.


Keskharidus ka maale

1945. aastani oli võimalik keskharidust omandada vaid ühes ja ainsas linnas asuvas gümnaasiumis ehk keskkoolis, olenevalt sellest, kuidas kooli mingil perioodil just nimetati. Hariduse kättesaadavamaks muutumine sõjajärgsel perioodil tõi esialgu kaasa õpilaste arvu kiire kasvu, seda ka maapiirkondades. Samas oli maalastel nii majanduslikult kui ka kehvade transpordiolude tõttu raske kodust kaugemale õppima minna.

Muhu tuntud kodu-uurija ja kohaliku ühiskonnategelase Vassili Randmetsa algatusel avatigi 1946. a. sügisel Piiri Mittetäieliku Keskkooli juurde 8. klass, millega pandi alus Muhu Keskkoolile. Kooli esimeseks direktoriks sai Kersti Õispuu.

Õpilasi oli registreerunud 86, neist vanim 26- ja noorimad 14-aastased. Töötati kitsastes oludes, elati ümberkaudsete külade taluperedes, kuid kõiki ühendas suur õppimis- ja tegutsemistahe.

1953. aastani töötas Muhu Keskkool Piiril, kuid juba 1948. a. oli maakonna täitevkomitee määranud kooli uueks asukohaks Orissaare aleviku. Nii toodigi Muhu Keskkool, mida 1940. aastate lõpul - 1950. aastate algul juhtis direktorina Linda Murko, 1953. a. Piirilt üle Tumalasse, kus jätkati juba Orissaare Keskkooli nime all.

Kui 1955. a. valmis Orissaares uus ja uhke stalinistlikus stiilis keskkoolihoone, alustasid seal tööd seni Maasi küla kahes taluperes tegutsenud Orissaare algkool ja Tumalast üle toodud keskkooliklassid, mille tulemusena kujunes esialgu vaid alg- ja keskkooliklassidega töötav Orissaare Keskkool. Aastail 1953-60 oli kooli direktoriks Vanda Jõelaid, seejärel 1979. aastani Heino Tiidus. 1970. aastal lisati kooli nimetusele Aleksei Müürisepa nimi. 1970. aastate lõpust tänaseni on kooli juhtinud Lembit Söömer (1979-1987), Evi Männik (1988-1995) ja Peeter Hansberg (alates 1995). 1997/98. õppeaastast kannab kool nimetust Orissaare Gümnaasium.

1947. a. avati Leisi Mittetäieliku Keskkooli juurde VIII, IX ja X klassiga täiskasvanute kool.1950. aastal reorganiseeriti senine 7-klassiline kool üldhariduslikuks keskkooliks, mille esimeseks direktoriks sai Karl Allas, kellelt 1952. aastal võttis juhtimise üle Boris Kivi. Pärast viimase asumist linna keskkooli direktoriks jäi kuni 1987. aastani koolijuhi ametikohale Endel Noor.

Kehva täituvuse tõttu on 1960. aastate keskel Leisi Keskkooli ähvardanud isegi likvideerimine, kuid kool jäi siiski hariduskantsina püsima, asudes nüüd 1983. a. valminud koolihoones. 1980. aastate II poolest on kooli direktorina juhtinud Väino Vaha (1987-94), Lembit Söömer (1994-99) ja alates1999. aastast Tõnu Erin.

Aastal 1953 avati Mustjala 7-klassilise kooli juures 26 õpilasega 8. klass, millega senisest mittetäielikust keskkoolist sai Mustjala Keskkool. "Idee autoriteks" ja kooli tegelikeks käimalükkajateks olid Heino ja Ester Tohvert, noor õpetajatest abielupaar, kellest viimasest sai 1953/54. õppeaastaks ka kooli esimese direktor. Aastail 1954-60 juhtis kooli Heino Tiidus. Keskkooli loomine tõi kaasa kogu elu elavnemise ümbruskonnas. Keskharidust anti Mustjalas 7 aastat, kooli lõpetas viis lendu. 1961 reorganiseeriti keskkool uuesti põhiharidust andvaks 8- klassiliseks kooliks. Viimasel keskkooli aastal juhtis kooli Muhu Keskkooli I lennu lõpetanud Kaljo Pere, kes jäi Mustjalga koolijuhiks 1981. aastani.

1961. aasta sügisel alustas Saaremaal tööd uus üldhariduskool - Sõmera Keskkool samas tuberkuloosisanatooriumis ravil viibivatele õpilastele. Kooli direktori ülesandeid täitis raviasutuse peaarst, sisulist koolitööd juhtis õppealajuhataja (esimene neist Asta Reinart, hiljem Ilme Saarniit-Kruus). Õpetajaid oli koolis kümmekond, õpilasi vastavalt sellele, kui palju lapsi ravil viibis. 1964. aastast läks kool tervishoiuministeeriumi alluvusse. Viimased lõpetajad saadeti Sõmera Keskkoolist ellu 1966. aasta kevadel.

KÜLLI RIKAS,
Saaremaa Muuseum