Saaremaale kutseõppasutuse loomise mõtet oli Peterburi valitsusasutustes kaalutud juba 1840. aastal. Meresõidu ja laevaehituse arengut arvestades oli selleks loomulikult merekool, mille tegeliku avamiseni jäi siis aga veel oma pool sajandit. Kuressaare Merekool, juhatajaks Ventspilsi merekooli lõpetanud liivlane Johan Prinz (1846-1923), alustas õppetööd 18. (vkj. 30.) novembril 1891 ja tegutses ühtejärgi kuni 1915. a. sügiseni, mil kool I Maailmasõja käigus Hersoni linna evakueeriti. Selleks ajaks oli siit laevajuhi kutsetunnistuse saanud 347 meremeest.

19. sajandi keskel hoogustus Saaremaal usuvahetusliikumine. Sellega kaasnes konkurents luteri- ja õigeusu koolide vahel, mis tuli hariduse üldisele levikule ainult kasuks. Samas hakati seadma järjest kõrgemaid nõudeid kooliõpetajate, aga ka vallaametnike ettevalmistusele. Aastail 1868-1913 tegutsesid Saaremaal koolmeistrite koolitamise alal Kuressaare Eeskujulik Nikolai Kihelkonnakool (rahvasuus tuntud ka Lutsu koolina, jõudis oma tegevusaja jooksul kanda mitmeid erinevaid nimetusi) ja 1870-1910 Kaarma Õpetajate Seminar. Neist esimene valmistas ette õpetajaid õigeusu, teine luteriusu koolidele.

Kutseharidus Eesti Vabariigis

5. detsembril 1918. a. moodustati Eesti Vabariigi Haridusministeerium, kus kutseharidusküsimustega tegeles esialgu kesk- ja kutsekoolide osakond, järgmise aasta 1. juunist iseseisev kutseoskuste osakond. Töötati välja kutsehariduse põhiseisukohad, kus peeti vajalikuks käsitöö- ja oskuskoolide, eriti korralike töökodadega puu- ja rauatöökoolide rajamist. Kutsekoolide peaülesandeks oli kutseoskuste põhjalik õpetamine koos selleks vajalike teoreetiliste teadmistega, samuti õpilaste kunstimaitse arendamine. Kõigil õppeasutustel tuli end haridusministeeriumis registreerida - see tähendas samaaegselt ka kooli riiklikku tunnustamist ning õppetegevuse jätkamiseks vajaliku toetuse saamist. Kutseõppeasutuste finantseerimisega tegelesid ka kohalikud omavalitsused.

Merehariduse saatusest Saaremaal

2. juulil 1919 arutas maakonna koolivalitsus Kuressaare Merekooli taasavamist. Sellekohase avaldusega pöörduti haridusministeeriumi poole ja pärast avamisloa saamist alustas kool 1919. a. oktoobris taas tööd, juhatajaks endiselt Johan Prinz, kelle surma järel 1923. aastal asus sellele ametikohale Saaremaa suurimaid laevaomanikke kaugesõidukapten Julius Teär (1889-1941). Viimane oli koolis juba mõne aasta õpetajana töötanud. 1920. aastatel, mil merekaubandus koondus üha enam suurematesse linnadesse, eeskätt Tallinna, hakkas õpilaste arv Kuressaare Merekoolis langema (1927/28. õppeaastal oli neid vaid 14), kuni valitsus 1928. a. kooli õpilaste vähesuse tõttu sulges.

Merehariduse andmine Saaremaal siiski ei katkenud - J. Teäri Eramerekoolina jätkus tegevus sama juhataja käe all kuni 1941. a. kevadeni. 1. oktoobrist 1938 läks kool täielikult maavalitsuse ülalpidamisele, õpilasi oli neljakümne ringis. Traagiliseks kujunes 1941. aasta hilissuvi, mil teenekas merendustegelane ja koolijuht Julius Teär Kuressaare lossihoovis mõrvati. Järgmisel õppeaastal oli kool suletud.

1942. aasta sügisel asus kooli juhtima Julius Teäri vend, kapten Karl Teär. Töötas kolm klassikomplekti 42 õpilasega, kes olid siia tulnud nii Saare- kui Hiiumaalt, aga ka mandrilt. 1943. a. augustis nimetati Kuressaare Merekool Julius Teäri nimeliseks, direktoriks kapten Herman Maripuu. Läheneva sõjategevuse tõttu lõppes 1943/44. õppeaasta juba 25. märtsil 1944. Samal päeval lõpetasid Kuressaare Merekooli viimased siin kutsetunnistuse saanud 20 laevajuhti.

Uue Nõukogude okupatsiooni alguskuudel tehti veel kord katse Kuressaares mereharidust andma hakata. 1944. a. detsembris määrati nüüdsest tööjõureservide alluvusse läinud õppeasutuse juhatajaks kaugesõidukapten Feliks Voolens, uue aasta algul kuulutati välja 15-16-aastaste füüsiliselt tervete ja meresõiduks kõlbulike noormeeste vastuvõtt Kuressaare Merekooli. Huvilisi poisse registreerus vaid kümmekond. Kuna samal ajal oli Saaremaast saamas rangelt kontrollitav piiritsoon, kuhu mandrilt õppima asumine muutus praktiliselt võimatuks, siis õppetöö ei alanudki. Kuressaare Merekool, mis 1919. a. alates oli asunud Suur-Põllu t. 4, likvideeriti, tema varad anti üle Tallinna 3. merekoolile. Sellega oli üks enam kui poole sajandi pikkuse ajaloo ja traditsioonidega Saaremaa kutseõppeasutus, kus oli koolitust saanud ligi 700 eriharidusega laevajuhti, lõpetanud oma tegevuse.

Mereharidus Saaremaal vajus pea pooleks sajandiks unustusehõlma, kuni 1991/92. õppeaastal avas oma merendusklassi Orissaare Keskkool. Taas avanes poistel-tüdrukutel võimalus Saaremaal merendusalaseid teadmisi omandada, et siit edasi tõelistesse merekoolidesse siirduda.

Haritud põllumehi Saaremaa taludele

Vastloodud Eest Vabariik ei vajanud mitte ainult haritud laevajuhte, vaid ka koolitatud talupidajaid. 1919. a. hilissügisel alustas Kuressaares, merekooliga ühe katuse all, tööd põllutöökool, juhatajaks mitmekülgsete huvidega riigi-, seltsielu- ja põllumajandustegelane Aleksander Kaar (1892-1943). Kuna linnas puudus koolil õppetalu näol oma praktikabaas, viidi õppeasutus 1921. a. Kõljala mõisasse ning ongi siitpeale tuntud Kõljala Põllutöökoolina.

Kaheaastase õppeajaga põllumajanduskoolil oli mõisasüdames 150-hektariline õppetalu, kus õpilased said praktikas järele proovida koolis omandatud teoreetilisi teadmisi. Aastail 1922-51 juhatas kooli agronoom Paul Häidesk (1888-1979). Kool töötas jõudu mööda ka esimesel Nõukogude ja sellele järgnenud Saksa okupatsiooni ajal. Sõjasündmuste arenedes lõppes koolitöö juba 1944. a. veebruaris ning jätkus alles jaanuaris 1945. Uueks nimetuseks sai Kõljala Põllunduskool. Kohustuslike poliitiliste ainete ja vene keele kõrval kuulus õppekavva siiski lai valik traditsioonilisi põllumajanduslikke erialaaineid, kool suutis säilitada ka oma õppemajandi.

1949. a. märtsiküüditamisele järgnenud massilise kollektiviseerimise käigus oli kiiresti vaja kolhoosikaadrit. Põllumajanduskoolide õppeplaanid ühtlustati üleliidulistega, kõik senised kaheaastased põllumajanduskoolid muudeti üheaastasteks. Kõljala Põllunduskoolist sai loomakasvatuskool kolhooside karjafarmide juhatajate ettevalmistamiseks, kus 1951. aastast alustati ka põllundusbrigadiride koolitamist. Kool nimetati Kõljala Põllumajanduskooliks, direktoritena töötasid 1951. a. lühikest aega Karin Kivistik-Allik ja 1951-55 Ago Klaassen. Kuna sõjajärgsetel aastatel oli saarlastel haridustee jätkamine mandril üsnagi keeruline, kerkis korraks üles isegi tehnikumiklassi avamine. Samas oli koolil tõsiseid raskusi järjest suurenevate vastuvõtuplaanide täitmisega.

15. oktoobril 1954 lõpetas Kõljala Põllumajanduskooli viimane lend - 8 põllundus- ja 13 loomakasvatustehnikut. Jaanuaris 1955 viidi loomakasvatuse õpilased üle Arkna ja põllunduse õpilased Avanduse Põllumajanduse Kooli. Sellega oli järjekordne peatükk Saaremaa kutseõppe ajaloos läbi saanud. Kolhoosikaadri "sepipada" sulges oma uksed.

Lääne-Saaremaa Põllumajanduslik Rahvakool

Need alghariduse omandanud poisid-tüdrukud, kellel edasiõppimise asemel tuli kodutalus tööle asuda, said oma põllumehetarkusi täiendada algkoolide juures tegutsevates põllumajandusklassides. 1925. a. avas meile juba eestpoolt tuttav Aleksander Kaar oma koduvalla Lümanda algkooli juures sarnase üheaastase õppeajaga täiendusklassi, kus traditsioonilistele põllumajanduslikele erialadele lisaks anti õpetust emakeelest ja kirjandusest, matemaatikast ja raamatupidamisest, kodaniku- ja kõlblusõpetusest, kodumajandusest ja keetmisest, toimusid praktilised tööd karjalaudas, sigalas, kanalas ja aias.

Õppetöö toimus paaril päeval nädalas õhtupoolikuti. 1937. a. sügisest muudeti õppetöö kaheaastaseks, uued klassid loodi Kärla, Pidula ning 1939. a. Lõopõllu algkooli juurde. Kõik kokku sai nimeks Lääne-Saaremaa Põllumajanduslik Rahvakool, mis kuulus haridusministeeriumi koolivõrku, kes ka õpetajaile palka maksis. Nii Saare maavalitsus kui asjaosalised vallavalitsused aitasid kaasa kooli ülalpidamisele. 1930. aastate II poolel tegutses põllumajandusklass ka Saareküla algkooli, 1928/29. õppeaastal kalanduse täiendusklass Vana-Lõve algkooli juures.

Põllumajandusklassid jätkasid tööd ka 1940/41. õppeaastal, juunis 1941 küüditati aga nende tegelik hing ja eestvedaja Aleksander Kaar, kes üle paarikümne aasta oli pühendanud Saaremaa talupidajate harimisele. Töö siiski päris soiku ei jäänud, jätkudes veel Saksa okupatsiooni aastail: 1942. a. novembris avati täiendusklassid Kaarmal, Pöides, Muhus, Mustjalas, Leisis, Pihtlas ja Lümandas, õpilaste arv ulatus 1943. a. jaanuaris 189-ni. Põllumajandusõpilaste koolide võrk kinnitati ka 1944. a. sügiseks, kuid siis need enam tööd ei alustanud.

Talutüdrukust haritud taluperenaiseks

Täisajaliste põllumajanduskoolide hulka kuulusid ka üheaastased kodumajanduskoolid, mille ülesandeks oli mitmekülgse hariduse andmine tütarlastele, tulevastele taluperenaistele. Sarnane kool, mida riigilt saadava toetusega pidas ülal Saare maakonnavalitsus, avati 1929. a. jaanuaris Karja mõisa härrastemajas. Kooli võeti vastu vähemalt 16-aastaseid ja 6-klassilise algkooli lõpetanud neidusid. Õppemaksu ei olnud, kooli poolt oli õpilastele tasuta korter koos kütte ja valgustusega, ülalpidamiskulude katteks vajamineva summa (1930. aastate lõpul 12 krooni kuus) võis maksta ka toiduainetes.

Kooliaasta koos 2-3-nädalase suvevaheajaga, mil õpilased said kibekiirel heinaajal kodus oma vanematele abiks olla, kestis 15. jaanuarist 15. detsembrini. Õppetöös pöörati erilist tähelepanu neljale valdkonnale: toiduvalmistamine, käsitöö koos kangakudumisega, aiandus ja loomakasvatus. Lisandusid tervishoid, lastekasvatus, koduhoid, ühiskonnateadus, kodukorrastus, arvepidamine, laulmine ja võimlemine. Õpilased olid jagatud viide gruppi, töötati nädala kaupa kordamööda köögis, karjalaudas, aias ning käsitöö ja koduhoiu alal. Praktiliste tööde jaoks oli koolil oma õppetalu.

Karja Kodumajanduskooli esimeseks juhatajaks oli 1931. a. lõpuni Linda-Rosalie Häidrits-Grünberg. 1929. a. jaanuaris alustas õppetööd 7 tüdrukut, I lennu lõpetas aga 10 tulevast taluperenaist. Kooli populaarsus kasvas kiiresti: 1931. a. oli 25-le õpilaskohale soovijaid 27 ja kui 1938. a. tähistati kooli 10. aastapäeva, loetleti Karjast perenaisetarkusi omandanud neide juba üle 200.

1932-38 juhatas kooli Linda Juut-Jalvendi. Suureks auks ja tunnustuseks koolile oli Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi külaskäik 1939. a. suvel. 1940. jaanuaris algas õppetöö, nagu see ikka oli alanud, detsembris lõpetati koolikursus juba uues riigis - Eesti NSV-s.

Jaanuaris 1941 punavõimu tingimustes alustanud lend lõpetas oma kooliaasta aga Saksa okupatsiooni all. Keset õppeaastat küüditati Siberisse koolijuhataja Linda Parts. Sama aasta novembris kinnitas haridusdirektoorium uueks koolijuhiks Lisette Piiskorbi. Kitsastele sõjaaja oludele vaatamata tähistati 1943. a. pidulikult kodumajanduskooli 15. aastapäeva. Taluperenaiste kooli populaarsus oli jätkuvalt väga suur: 1944. a. jaanuaris soovis kooli astuda 80 tütarlast, vastu sai võtta vaid 35. Õppeaasta Karjas küll algas, kuid lõppes peagi seoses sõjategevuse ja okupatsioonide vahetumisega, andmata uut lendu lõpetanuid. Novembris 1945. a. anti kodumajanduskooli õppemajand koos varade ja õigustega üle Polli Aianduse-Mesinduse Uurimise Instituudile, inventar ja õppevahendid Kõljala Põllunduskoolile. Taluperenaiste aeg oli selleks korraks möödas, ees ootas kolhoosiaeg.

Kuressaare Ametikooli lugu

Ainus Saaremaa kutseõppeasutus, mis ajale vastu on pidanud - see on tänane Kuressaare Ametikool. Seoses hiljutise juubeliga ilmus kooli ajaloost ja kujunemisest rohkesti kirjutisi, nii et järgnev on väga kokkuvõtlik ülevaade. Samal ajal eraldus sellest koolist 1930. aastate lõpul haru, mis pani aluse uuele kutseõppeasutusele - naiskutsekoolile ja hiljem Kuressaare Ehitustehnikumile. Kahjuks hääbus see "nõukogude viljastavates tingimustes".

Ehitusinstruktorite koolist tööstuskeskkooliks

1922. a. 8. mail võttis Saare maakonnanõukogu vastu otsuse avada Kuressaares kutsekool. Mõtte algataja oli tolleaegne riigi haridusnõunik kutsehariduse alal, Kuressaares sündinud akadeemik Aleksander Poleštšuk (1863-1944). Arvestades saarlaste tuntust osavate ehitustöölistena, asutati 6. novembril 1922. a. kolmeaastase õppeajaga Ehitusinstruktorite Kool, mille esimeseks juhatajaks valiti rootsi päritolu insener Egolf Roman Hugo Dagobert Nurslandt (1886-1964, jäi sellesse ametisse 1928. aastani). Koolile leiti ruumid Kohtu t. 22, puidutöökoda asus Kauba t. 12. Tegelik õppetöö algas 8. jaanuaril 1923. Jaanuaris 1925 sai ehitusinstruktorite koolist Kuressaare Tööstuskool, kus lisaks ehitusosakonnale oli ka puidu- ja metallitöö osakond.

1928-41 töötas koolijuhatajana Henno (Heinrich) Kahu (1902-41). 1931. a. valmis Kohtu tänavas kooli oma maja. 1938. a. jaanuari algul puhkenud tulekahjus hävines selle ülemine korrus, kuid juba sügiseks oli hoone taastatud korrus kõrgemana kui varem. Sama aasta suvel sai tööstuskoolist Kuressaare Tööstuskeskkool, kasutusele tuli uus õppeprogramm, millega õppetöö pikenes neljale aastale. 1939. a. sügisel avati tütarlastele üheaastase õppeajaga kangakudumise eriklass, mis mõne aasta pärast sai uue iseseisva kutseõppeasutusele tuumikuks Saaremaal.

1937. a. oli tööstuskooli juures alustanud tööd uus osaajaline kutseõppeasutus - Kuressaare Tööstusõpilaste Kool, kus said teoreetilisi teadmisi omandada vähemalt 6-klassilise algharidusega juba töötavad töölised. Kursuse läbimine oli kohustuslik kõigile neile, kes soovisid omandada oskustöölise või meistri kutset. Õppetöö toimus õhtuti kolmel päeval nädalas, kursus kestis kolm aastat.
Lisaks erialastele teoreetilistele teadmistele oli programmis ka eesti keel ja kirjavahetus, arvepidamine, ühiskonna- ja käitiseõpetus ning laulmine.

Kooli esimene lend lõpetas 1940. a. mais, järgmine sai 1941. a. 21. juunil aga juba ENSV Hariduse Rahvakomissariaadi Tööstusõpilaste Kooli lõputunnistuse. Mõnevõrra tegutses see koolitüüp ka veel Saksa okupatsiooni aastail.

Tööstuskeskkoolist "Truda kooliks"

1940. a. suvel vahetus Eestimaal võim. Tööstuskeskkoolid ja poeglaste ametikoolid allutati ENSV Rahvakomissaride Nõukogu juurde moodustatud Vabariiklikule Tööjõureservide Valitsusele. Õppetöö Kuressaare Tööstuskeskkoolis jätkus puidu- ja metallitöö osakondades, ehitusosakonna asemel avati kaheaastase õppeajaga Kuressaare Ametikooli puuseppade ja müürseppade klass. 20. juunil 1941 jagati koolis lõputunnistusi, paari päeva pärast algas Nõukogude-Saksa sõda. Rinde lähenedes hakkas ka tööstuskeskkool täima sõjalisi tellimusi: märkimisväärseim neist oli kindlasti hävituspataljoni jaoks valmistatud kaks traktoritest ümberehitatud soomusmasinat.

1941. a. sügis ja Saksa okupatsioon. Punaarmeesse mobiliseeritud Henno Kahu asemel kinnitati koolijuhatajaks Peeter Aarla. Õppetöö jätkus traditsioonilistes ehitus-, metalli- ja puiduosakondades. 1943/44. õppeaastast kanti Kuressaare Tööstuskool nimetust, osakondi oli kaks - metall ja puit.

1944. a. sügis ja uus võimuvahetus. Kuressaare Tööstuskool läks koos teiste omataolistega jälle tööjõureservide (trudovõje reservõ) koosseisu, õppetöö allutati stalinliku majanduspoliitika elluviimisele. Algas massilise tööliskaadri ettevalmistus.

Nimed uued, sisu sama

15. jaanuaril 1945. a. alustas õppetööd Kuressaare Tööstuskool nr. 11 (1952-54 Kingissepa Linna Tööstuskool nr. 11) remondilukksepa, treiali, autoremondilukksepa ja tisleri erialal. Kursus kestis kaks aastat, kaadrit koolitati põhiliselt Tallinna ja Narva tehastele, samuti Kohtla-Järve kaevandustele. Direktoritena töötasid esimestel sõjajärgsetel aastatel Johannes Niit (1944-45), Artur Meos (1945-46), Aleksei Villa (1946-51) ja Villem Estorn (1951-54).

1954. a. sai Kingissepa Linna Tööstuskoolist nr. 11 Kingissepa Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tööstuskool nr. 2, põhiülesandeks Saare- ja Hiiumaa, aga ka Pärnu ja Haapsalu rajooni varustamine põllumajandusliku tööliskaadriga. 1957-62 kandis kool nimetust Kingissepa Tehniline Erikutsekool nr. 3. Need olid keerulised aastad nii koolile kui juhtkonnale: sel perioodil õppis siin ligi 200 lastekodukasvandikku, kellest tuli nelja aastaga koolitada autode-traktorite ja põllutöömasinate remondilukksepad, lisaks pidid nad kaasa saama 7-klassilise üldhariduse.

Aastail 1954-62 vahetus koolil 5 direktorit: Juhan Zvers (1954-55), Johannes Külm (1955-59), Oskar Raadik (1959-60), Endel Rössler (1960-61).

1962. a. muudeti erikutsekool 1,5- ja 2-aastase õppeajaga Maakutsekooliks nr. 26, mida asus juhtima Evald Koosma. Tema jäi sellesse ametisse 1966. aastani, andes seejärel koha üle Voldemar Kuusele. 1965-68 kandis kool nimetust Linnakutsekool nr. 18. Põllumajanduslikele kutsealadele lisandusid elektrimontööri ning mõned ehituse erialad.

1969 nimetati linnakutsekool taas Maakutsekooliks nr. 26, põhiülesandeks ikka põllumajanduskaadri koolitamine. Seoses üleminekuga kohustuslikule keskharidusele reorganiseeriti õppeasutus 1976. a. Kutsekeskkooliks nr. 26, mille ette lisati 1979. a. täiend "J. Ellami nimeline". 10 aastat koolijuhi ametit pidanud Voldemar Kuuse vahetas 1976. a. välja Rein Otstavel.

1978/79. kooliaastast alates toimus õppetöö kõigis gruppides kolm aastat. 1982. a. sügisel alustas üle hulga aja tütarlaste õppegrupp (silmkoetoodete valmistajad), mis peagi reorganiseeriti kodumajanduskallakuga loomakasvatusmeistri erialaks. Taasalustati tulevaste ehitajate koolitamist. 1989. a. sügisel võeti vastu esimene grupp keskharidusega noori, kellest kaheaastase õppeaja järel pidid saama koolitatud hotelliteenijad-ettekandjad. Aastail 1988-90 juhtis kooli Toivo Mogom.

J. Ellami nim. Kutsekeskkoolist Kuressaare Ametikooliks

1980. aastate lõpp oli kiirete muutuste aeg. Senisest vabariikliku alluvusega kutsekeskkoolist sai kohalikule täitevkomiteele alluv õppeasutus, mis 1. septembrist 1990 hakkas kandma nime Kuressaare Ametikool. Järgmisel aastal asus koolijuhi kohale seni eriainete õpetajana töötanud Neeme Rand.

Kuna põllumajanduse osakaal tööhõives järsult langes, tuli hakata mõtlema uute erialade ettevalmistamisele. 1992. a. viidi põllumajanduslikud erialad linnast välja iseseisvasse kutseõppeasutusse - Upa Põllutöökooli, mis peagi nimetati ümber Saaremaa Kutseõppekeskuseks ja 1998 a. liideti uuesti Kuressaare Ametikooliga. 1990. aastate algul oli ametikoolis õpilasi kodumajanduse, ehituse, viimistluse, turismimajanduse ja koka erialal.

Kooli ühiselamutubades majutusteenuse pakkumisest kasvas välja Mardi külalistemaja (alustas 1989) ja selle juurde 1992. a. hotelli- ja restoranierialade ettevalmistamiseks hädavajalik kohvik, hilisem restoran "Kass". Aasta-aastalt lisandus uusi erialasid. Sajandivahetuseks töötasid koolis hotelli- ja restoraniteeninduse, ärikoolituse, käsitöö- ja kunsti- ning tehniliste erialade osakonnad, kus oli võimalus valida enam kui paarikümne eriala vahel.

Kutse omandamiseks põhihariduse järgselt kulus 3-3,5 aastat, keskhariduse baasil 1-2 aastat. Koostöös tööhõiveametiga loodi 1996. a. omaette täiskasvanute koolituse osakond. Uude sajandisse läks kool ligi 800 õpilasega, kes said omandada kutseoskusi pea veerandsajal erialal.

Kuressaare Naiskutsekool

26. oktoobril 1942 alustas endise Kuressaare linna algkooli ruumes Tallinna t. 3 tööd tööstuskeskkooli kangakudumise klassist välja kasvanud naiskutsekool, koolijuhatajaks Leida Rava. Kool töötas kolme osakonnaga: õmblemine, kangakudumine ja kodumajandus. Tung kooli oli väga suur: esimesel sügisel laekus 224 sooviavaldust, kellest vastu võeti 86 tüdrukut. Esimene lend, 20 kodumajandus- ja 8 kangakudumisklassi lõpetajat, said kutsetunnistused 1944. a. märtsis. Selleks ajaks oli Kuressaare Naiskutsekoolis 125 õpilast.

Viimane õppeaasta oli rinde lähenedes möödunud keerulistes oludes: kodumajandusklassi tüdrukud korraldasid mobiliseeritud meeste toitlustamist, nii õpilased kui pedagoogid kudusid sõduritele kindaid-sokke, abistati evakueerituid jne.

1944. a. sügise sõjakeerises hävines naiskutsekooli hoone koos sisseseadega. Õpilased ja õpetajad suutsid siiski päästa osa lõngatagavara jm. materjale, mis kastidesse pakituna ja eri kohtadesse hoiule antuna elasid üle kõige raskemad ajad, nii et sõja järel uuesti alustades oli vähemalt midagi, millega alustada.

Kuressaare Käsitööstuslikust Koolist ehitustehnikumiks

Naiskutsekooli taastamise mõtte algatajaks ja elluviijaks oli sama kooli õmblemisõpetaja Leida Metsniit-Vinkel (1921-70), kellest sai ka kooli esimene sõjajärgne direktor. Tööd alustati 9. jaanuaril 1945 ja kuna oma maja enam polnud, asuti esialgu allüürnikuna tööstuskooli ruumidesse. Kooli nimetuseks oli 1945. a. suveni Kuressaare Käsitööstuslik Kool, seejärel Kuressaare Tööstustehnikum.

Esimene vastuvõtt kuulutati välja kolme osakonda: kodumajandus (jäi ilmselt avamata), õmblemine ja kangakudumine. 1945. a. sügisel lisandus kahele tütarlaste erialale (rõivaste konstrueerimine ja modelleerimine ning dekoratiivkudumine) ka üks poistele sobiv ala - ehitus, kuigi sinnagi võeti vastu tüdrukuid. Õpilaste vanus oli 14-30 eluaasta vahel, stipendiumi maksti sõltuvalt kursusest 80-140 rbl. kuus, õppemaks oli150 rubla aastas.

Tehnikumi kursus kestis 4 aastat, koos eriala ja tehniku kutsega saadi ka keskharidus, mis võimaldas paljudel lõpetanuil jätkata haridusteed kõrgkoolides. Üld- ja erialaainetundidele lisaks toimusid õppe- ja tootmispraktikad. Esimesel õppeaastal töötas kool 7 klassikomplekti ja 120 õpilasega. Ruumikitsikus oli suur, õppetöö toimus kohati kolmes vahetuses ja lühendatud tundidega. 

Talvel 1945/46 koliti tööstuskooli ruumidest Suur-Põllu t. 6, sealt 1946. a. suvel Pargi t. 4, endisesse Waldmanni pansioni, mis jäi tehnikumi koduks lõpuni. 1. augustist 1946 kuni kooli sulgemiseni juhtis tehnikumi kauaaegne ühisgümnaasiumi direktor Eduard Pukk (1886-1955). 1947. a. sügisel nimetati kool Kuressaare Industriaal- ja aasta hiljem Kuressaare Ehitustehnikumiks. Traditsioonilisi tütarlaste erialasid hakati tasapisi sulgema, suund oli võetud peamiselt ehitusala spetsialistide koolitamisele. 1948. a. sügisel lisandus õpetatavate erialade hulka haljasalade rajamine, kuhu võeti õppima nii poisse kui tüdrukuid.

1951. a. tunnistati koolimajana kasutatav endine pansionihoone varisemisohtlikuks, raskusi oli ka üleliia suurte vastuvõtuplaanide täitmisega. 1952. a. kevadel lõpetasid tehnikumi viimased ehitajad ning esimene ja viimane lend haljastajaid, sama aasta 17. augustil Kuressaare Ehitustehnikum suleti. Poolelijäänud ehituskursused suunati Tallinna Kommunaal-Ehitustehnikumi (hilisem Polütehnikum), kuhu anti üle ka kooli inventar ja raamatukogu. 7 aasta jooksul oli Kuressaare tehnikumis õppinud vähemalt 330 poissi-tüdrukut, kellest lõpetas 146. Arvestades sõjajärgsete aastate keerulisi liikumisolusid ja kasinaid materiaalseid võimalusi, oli tehnikum andnud paljudele Saaremaa noortele võimaluse omandada elukutse kodusaarelt lahkumata.

Külli Rikas,
Saaremaa Muuseum