Harva on koolidel nii pikk asutamislugu kui Kuressaare merekoolil. Teadaolevalt vältas see umbes pool sajandit. Juba 1840. aastal on Peterburi valitsusasutustes kaalutud merekooli avamist Kuressaares.

1867. aasta Vene merekoolide seaduse väljaandmise järel on Baltimaade kindralkuberner Albedinski esitanud Rahandusministeeriumile Kuressaare merekooli asutamise kava, mis jäi aga kinnitamata.
1880. aastal teatati Vene Kaubalaevanduse Edendamise Seltsile, et Saaremaa rahvas sooviks väga merekooli asutamist. 1887. a. on vastava taotlusega esinenud Pilguse vald.

Samas ei ole 1880. aastail Saaremaalt läinud kuigi palju meremehi õppima lähematesse mandril asuvatesse merekoolidesse Heinastes ja Paldiskis.
Nii on Kuressaare linnast 1880. aastail läinud vaid 4 noort õppima Paldiski merekooli. Kihelkonnalt on samal kümnendil läinud l mees Heinastesse ja 6 Paldiski merekooli; Jämaja kihelkonnast on läinud l mees Paldiskisse; Kaarmalt 2 Paldiskisse; Mustjalast l mees Käsmu merekooli ja Pöidelt l mees Paldiskisse. Kokku 16 meremeest 10 aasta jooksul.
On võimalik, et mõned õppisid veel ka Riias või mujal. Hiiumaalt on 1880. aastail Eesti merekoolidesse läinud õppima hoopis rohkem - 26 meremeest. Ja ometi, kui Kuressaare merekool avati, tuli sinna Saaremaalt piisavalt õpihimulisi. See näitab, et vajadus niisuguse õppeasutuse järele oli tegelikult olemas.

1888. aastal esitas Tartu õpperingkonna kuraator Kapustin Rahvahariduse Ministeeriumile ettepaneku sulgeda Kuramaal Užava merekool ja anda selle riiklikud ülalpidamissummad (900 rbl. aastas) kavandatavale Kuressaare merekoolile. Nii teatavasti tehtigi. Kuid me ei tea, kas see oli Kapustini enda idee või soovitati talle niisugust võimalust. Seoses sellega on omal ajal mõnikord räägitud Užava kooli üleviimisest Kuressaarde. Niisugusele seisukohale on tähelepanu juhtinud 1985. a. ka Ants Pärna, seda ometi pooldamata. Sest Peterburist vaadatuna võis küll paista, et tegu on vaid merekooli üleviimisega ühest Liivimaa punktist teise.
Meie seisukohalt kuulub aga 1870. aastail avatud ja 1890. a. suletud Užava merekool läti rahva merenduse ajalukku, 100 aastat tagasi avatud Kuressaare merekool eesti merenduse ajalukku. Need on kaks erinevat õppeasutust.

Kuressaare merekooli asutamist kergendas ka see, et siin oli osavõtlikke linnaelanikke, kes oma varandust kooli heaks ohverdasid, nagu Emilie ja Ludvig Grosswald jt. Ning ka linnapea Julius Rehsche oli merekooli asutamise agar toetaja.

1860.-1880. aastail Läänemere kubermangude rannikul kujunenud merekoolide võrk oli ebaühtlane. Läti rannas Heinastest kuni Liepajani oli 10 merekooli, Eesti randades vaid Paldiski, Käsmu ja Narva koolid. Merekooli asutamine Kuressaares täiendas oluliselt tolleaegset merekoolide võrku.

Kuressaare merekool avati pühapäeval, 17. (29.) novembril 1891. a. kooli õnnistamisega. Õppetöö algas esmaspäeval, 18. (30.) novembril 17 õpilasega Pikal tänaval. Talve jooksul tuli õpilasi veel juurde. Lõpuks sai neid 32. Kevadel 1892 sooritasid neist 9 meremeheeksami. Rannasõidutüürimehe kutse said Ivan Käsk ja Karl Kider Saaremaalt, Nikolai Koževnikov Kuressaarest, Aleksander Kurikjaan ja Juhan Rüis Saaremaalt, Toomas Mesbach Harjumaalt ja Juhan Pärtel Hiiumaalt, kaugsõidutüürimehe kutse Eduard Melkert Kuressaarest ja Priidu Kõmmus Hiiumaalt. Noorim neist meestest oli 20-, vanim 36-aastane.

Tsaariaegse merehariduse ajaloos on kaks oluliselt erinevat ajajärku: 1867-1902, mil merekoolid töötasid 1867. aasta suhteliselt vabameelse merekoolide seaduse alusel; alates 1902. aastast, mil mereharidus allutati rangemalt keskvõimu bürokraatlikule kontrollile, tsentraliseerimis- ja venestamissurvele. Kuressaare merekool asutati ajal, mil veel kehtis 1867. aasta merekoolide seadus, ent ometi oli juba alustatud ägedat ääremaade venestamise poliitikat. Seetõttu määrati Kuressaare merekooli 5. nov. 1890 kinnitatud põhikirjas õppekeeleks vene keel.

Põhikirja järgi oli kooli eesmärgiks teadmiste andmine rannasõidutüürimehe eksamiprogrammi ulatuses. Seega pidi ta saama I järgu merekooliks. Ent nagu nägime, lõpetasid kooli juba esimesel tööaastal 2 meest kaugsõidutüürimehe kutsega. 1893. aasta kevadel lõpetasid kooli 4 kaugsõidukaptenit, 8 kaugsõidutüürimeest ja 12 rannasõidutüürimeest. See näitab, et kool ületas õppetöö tasemelt kaugelt talle ametlikult omistatud I järgu ja hakkas tegelikult tööle III järgu koolina. See sai võimalikuks tänu asjaolule, et õpilaste hulgas oli küllaltki suurte meresõidukogemustega meremehi. Korduvalt taotleti järgu tõstmist, ometi ei tõstnud tsaarivalitsus kooli järku ja riiklikku toetust.

Edukas töös oli oma osa ka juhtkonnal ja õpetajatel. Esimeseks õpetajaks (juhatajaks) oli kooli avamisest peale Ventspilsi merekooli lõpetanud vilunud kaugsõidukapten Johan Prinz (1846-1923). Tema õpetas eeskätt merendusaineid. Vene keele ja üldainete õpetajaks (abiõpetajaks) oli aastaid Kuressaarest pärit Vassili Konstantinov, kes olevat hiljem olnud samas ametis Kuramaal. Kooli eestseisusse kuulus ka linnapea Rehsche.
Eksamikomisjon tuli igal kevadel kokku Kuressaares. Aastaid oli selle esimeheks polkovnik Glinsky, kelle suhtumisel samuti oli oma osa kooli edukas töös.

Nagu öeldud, oli õppekeeleks põhikirjas määratud vene keel. Selle nõude täitmine täht-tähelt olnuks 1890. aastail väga raske ja toonuks suurt kahju eesmärgile, mille nimel kool oli asutatud. Kuidas toimiti tegelikult? Dokumentides on selle kohta osalt vasturääkivaid andmeid. Mõnikord on öeldud, et õppekeeleks on vene keel, mõnikord on lisatud, et eesti keelt kasutatakse abikeelena.

Mihkel Kommeli järgi "sündis õppimine peaasjalikult Eesti keeles. Saksa, Vene ja Inglis keeli tarvitati, kuidas asi seda nõudis" ("Meie Maa", 24. aug. 1929). Võime öelda, et 1902. aastani pääsesid Kuressaare merekooli ka need meremehed, kes vene keelt oskasid vähe või ei osanud üldse.

1894. aasta novembris saatis Vene tehnilise ja kutsehariduse tegelaste II kongressi komitee laiali küsimuslehed 38 merekooli juhatajatele. Vastused avaldati Vene Kaubalaevanduse Edendamise Seltsi "Toimetistes" ("Izvestja"). Selle ankeedi vastustest saab ülevaate ka Kuressaare merekoolist 1894/95. a. talvel, samuti võimaluse võrrelda Kuressaare kooli teiste merekoolidega.

Kõigepealt antakse teada, et Kuressaare merekooli asutamist taotles linnavalitsus, kooli asutamist toetas ka Vene Kaubalaevanduse Edendamise Selts. Linnavalitsus annab koolile 171 rubla aastas ja valib kooli kuratooriumi (komitee), kes tegeleb majandus- ja administratiivküsimustega. Koolis on 2 õpetajat: eriainete ja üldainete õpetaja.

Tähtsamad õppevahendid on kaardid, kompassid, kronomeeter, sekstant, mehhaaniline logi, kompassi deviatsiooni määramise instrumendid ja laevade joonised. (Muidugi tuli õppevahendeid aastatega juurde. Nii kõneldakse 1898. aastal kooli väikesest aurumasinast.) Võrreldes Heinaste, Paldiski ja Narva merekooli vastustega tundub, et Kuressaares oli tol korral (1894) õppevahendeid vähem. Küll aga oldi enamvähem võrdne Käsmu merekooliga.

Õpilaste eelteadmiste kohta sisseastumisel on öeldud, et Kuressaare merekooli kõik 32 õpilast oskasid lugeda ja kirjutada, paljud neist omasid ka rohkem eelteadmisi. Sisseastujate eelhariduselt jäi Kuressaare merekool kindlasti maha Paldiski merekoolist, kuhu tuli palju linnanoori, kel oli kas linna elementaar- või koguni osaline keskharidus. Ehk olid ka Heinaste merekooli astujate eelteadmised mõnevõrra paremad (sest nad kõik olevat osanud rohkem kui vaid lugeda ja kirjutada). Paljudesse Venemaa merekoolidesse võeti aga päris kirjaoskamatuid. Ka Narva merekooli oli ankeedi kohaselt sel aastal pääsenud üks analfabeet.

Päevas oli 8, nädalas 48 õppetundi. Õppetöö kestis 20. oktoobrist 20. märtsini. Reklaami kool ei vajanud, sest sisse astuda soovijaid oli ikka rohkem, kui vastu võtta saadi. Takistuseks oli eelkõige ruumipuudus; koolil oli ainult 3 üüritud tuba: klassituba, õpetaja tuba ja riietehoiuruum. Vormiriietust õpilastel sel ajal ei olnud, kuid Kuressaare merekool on pidanud selle kehtestamist soovitavaks.

Küsimusele õppemeetodi kohta (kas see on rangelt matemaatiline või näitlik), vastab Kuressaare merekool: matemaatiline meetod. Võrdluseks: Paldiski merekoolis olnud käsutusel näitlik meetod, Käsmus - enamasti näitlik ja Heinastes nii matemaatiline kui näitlik.

Kooli normaalset arengut takistas kõige enam asjaolu, et seda ei olnud ikka veel muudetud III järgu kooliks, kuigi seda oli taotletud 1892. aastast. Sellest tulenes rahapuudus, mis ei võimaldanud suuremaid ruume üürida. 1901. aastal läks asi veelgi hullemaks: sügisel koliti odavamale, seega ka väiksemale pinnale. Jälle tuli paljudele õppidasoovijatele ära öelda.

Õpilaste arv, mis 1900./01. a. talvel oli 72, vähenes 1901./02. a. talvel 42-le. Seni trükis avaldatud töödest me ei leia Kuressaare merekooli õpilaste ja lõpetanute iga-aastast arvu. Küll on avaldatud kokkuvõtvaid andmeid.

1986. aastal juhtisin Saaremaa tookordses ajalehes "Kommunismiehitaja" tähelepanu Tallinnas Eesti Riigiarhiivis säilinud J. Prinzi informatsioonile, mis pärineb 1918. ja 1919. aastast. Siin on muu hulgas tabeli kujul Kuressaare merekooli õpilaste arv talvede kaupa kooli asutamisest kuni 1915. aastani. Siin on ka andmed kutseeksami sooritanute kohta igal aastal. Merekooli õpilaste arv 1891.-1904. aastani oli kokku 530. Neist olid Saaremaalt (ka Hiiumaalt ja teistelt Lääne-Eesti saartelt) pärit 491 ja mujalt 39.

Kõige vähem oli õpilasi 1894./95. ja 1896./97. a. talvel - 25, kõige enam 1900./01. a. talvel - 72. Kokku tehti sel ajavahemikul, 13 õppeaastal, mil töötati 1867. aastal kehtestatud korralduse järgi, kutseeksam 312 korral. Merekooli õpilastest sooritasid 41 kaugsõidukapteni, 100 kaugsõidutüürimehe ja 171 rannasõidutüürimehe eksami.

Nii õpilaste arvult kui töötulemustelt jäi Kuressaare merekool maha Heinaste merekoolist. Õpilaste arvult ületas ta Narva ja Paldiski merekooli. Kaugsõidukapteni kutsega lõpetanuid oli Kuressaares tunduvalt rohkem kui Käsmus.

1867. aasta merekoolide seadus oli 19. sajandi lõpul pinnuks silmas Rahvahariduse Ministeeriumi ja Mereministeeriumi venestus- ja tsentaliseerimishimus tegelastele. Muidugi oli merekoolide ainelise külje parandamise ja õppetöö täiustamise vajadus ilmne. Ka rahva üldine haridustase oli 30 aastaga tõusnud, mis võimaldas esitada suuremaid nõudmisi sisseastujatele.

Muudatused olid vajalikud. Kuid kui 20. saj. algul merekoolid reformiti, väljendusid selles eelkõige tsaarivalitsuse püüdlused allutada merekoolid tugevamalt keskvõimule, muuta mereharidus astmeliseks, seejuures takistades madalamas astmes õppinute pääsu kõrgema astme koolidesse, piirata põhjendamatult madalama kategooria laevajuhtide õigusi. Olgugi et merekoolidele hakati rohkem raha andma, ei saanud niisuguse ebaõiglust süvendava ja rahvustunnet solvava reformi tulemused olla viljakad.

1902. ja 1903. aastal reorganiseeriti Eesti tublilt tegutsenud merekoolid madalama astme 2- ja 3-klassilisteks merekoolideks, mis andsid varasemaga võrreldes piiratud õigusi. 1918. aastal kirjutas J. Prinz: "1. juulis 1902 muudeti Kuressaare merekool 2-klassiliseks merekooliks (kolme ettevalmistusklassiga)." Teistel andmetel on kool reorganiseeritud küll 2. juulil. Ja ettevalmistusklasse nimetati 3-klassiliseks ettevalmistuskooliks, mille juhatajaks, nagu ka 2-klassilise merekooli juhatajaks sai J. Prinz.

Prinz jätkas: "Ametisse pandi kooli direktor ja 4 õpetajat. Õpilastelt hakati võtma õppemaksu järgmiselt: eriklassides - mujalt tulnutelt 18 rbl. aastas, kohalikelt 12 rbl. aastas; ettevalmistusklassides - mujalt tulnutelt 10, kohalikelt 6 rbl. aastas.
Viies klassis kokku oli aastas keskmiselt 50-70 õpilast. Eriklasside lõpetamine andis lähisõidutüürimehe õigused. Kooli tegutsemise jooksul lõpetas niisuguse kutsega 73 õpilast.
Ettevalmistuskooli lõpetamine andis õiguse kaugsõidu merekooli astumiseks. Kokku lõpetas ettevalmistuskooli 75 õpilast.
Nagu ülaltoodust silmnähtavalt ilmneb, saavutasid vanad meresõiduklassid paremaid tulemusi kui viimati tegutsenud ümbermuudetud kool. See on seletatav asjaoluga, et viimane kool andis ainult lähisõidutüürimehe õigused, mispärast püüdlikumad noored mehed kaugsõidukoole eelistades sinna ei läinud. "


Niisiis hakkas Kuressaare 2-kl. merekool ette valmistama IV järgu tüürimehi, kel vastavalt 1902. a. seadusele oli õigus olla läbisõidu kaubaveopurjekatel kapteni abiks ja kaugsõidu kaubaveopurjekatel kapteni nooremaks abiks. Ühtki kõrgema astme merekooli Eestis ei avatud. Oli ju mõtegi rahvuslikest haridusvajadustest tolle aja võimumeestele vastuvõtmatu. Seetõttu kutsus 1902. a. reform eesti merendusringkondades esile pahameele.

2-klassilises merekoolis langes õpilaste arv. Aastail 1904-1915 kõikus see vaid 11-st kuni 22-ni. Langes ka kooli kutsega lõpetanute arv. Õpilasi tuli nüüd kaugemalt (s.o. mandrilt) suhteliselt veidi rohkem kui 1890. aastail. Ometi jäi Kuressaare merekool nüüdki valdavalt saarlaste õppeasutuseks.

Süvenevast bürokratismist ja kohalike tegelaste umbusaldamisest kõneleb kutseeksamite korraldamise lõpetamine Kuressaares. Eksamite sooritamiseks tuli sõita Riiga, kus see toimus muidugi vene keeles. Reform tähendas uut rünnakut emakeelsele õpetusele neis koolides, kus seda veel esines.

Kuidas toimus õpetamine nüüd Kuressaare merekoolis?

1910./11. aasta talvel siinses merekooli ettevalmistuskoolis õppinud meremees Juhan Piigert meenutas: "Eesti keelt kasutati õppetundides algklassides, see oli möödapääsmata. Õpetajad andsid selgitusi eesti keeles, kuid nende hulgas oli ka venelasi, lätlasi ja muid, kes eesti keelt ei osanud. Need andsid tunde vene keeles. Merekooli astus õpilasi, kes vene keelt nimetamisväärselt ei osanud."

"Mere Kalendris 1912" on öeldud: "Kuressaare 2-kl. merekooli võetakse vastu: kes kihelkonna või rahvaalgkooli lõpetanud ehk sellekohase eksami teeb, mitte alla 17 aasta vana ja purjelaevade peal mitte vähem kui 12 kuud sõitnud. Ettevalmistamise-kooli 1. klassi võetakse neid, kes 13-17 aastat vanad ja Vene keeles lugeda ja kirjutada ning rehkenduse 4 algtegendit mõistavad."

Nagu J. Piigerti meenutustest selgub, tehti vene keele oskuse osas sisseastujatele järeleandmisi.
Kooli ülalpidamise kohta öeldakse 1906./07. a. aruandes, et Kaubandus - Tööstusministeeriumilt saadi 6890 rbl., linnalt 200 rbl., õppemaksust 832 rbl. ja Saaremaa rüütelkonnalt 200 rbl., kokku seega 8122 rubla. Ühe õpilase õpetamisele kulus 174 rubla. Koolis oli nüüd juhataja ja 7 õpetajat (neist 4 kohakaasluse alusel). Õpetajana töötas ka (1906-1912) Ants Piip. Õpetajate arvu kasv tähendas õppetöö taseme teatavat tõusu ja koolipärasemaks muutumist.

1909. aastal kinnitatud uue seadusega ei tehtud enam vahet purje- ja aurulaeva ning kauba- ja reisilaeva juhtide vahel, vaid ainult lähi- ja kaugsõidulaeva juhtide vahel. See tähendas alama astme merekoolide õiguste laienemist. Pidi järgnema uus merekoolide reform, milleni tsaariajal siiski ei jõutud.

Esimese maailmasõja aastail Eesti läänepoolsed merekoolid (Heinaste, Kuressaare ja Paldiski) evakueeriti. 1915. a. 14. sept. "Päevalehes" andis J. Prinz teada, et "Kuressaare merekool uuel õppeaastal siin tegevust ei ava. Merekooli 2. klassi õpilastele algab õpetus 2. okt. Golopristani merekooli ruumides; ettevalmistuskooli kõige 3 klassi õpilastele aga Hersoni kaugesõidu merekooli ruumides. Kes soovivad, võivad ka teistesse koolidesse astuda. 1. eriklassi õpilased ja need, kes soovivad merekooli astuda, võivad oma valimist mööda teistesse koolidesse astuda, kujuures neid ka üle määra vastu võetakse."
"Tallinna Teataja" järgi (4. aug. 1916) kolis Kuressaare merekool 1915. aastal Golaja Pristanisse, ettevalmistusklass aga Hersoni.

Mul ei ole andmeid, kas ja kui palju õpilasi siirdus Lõuna-Ukrainasse. Küll aga suurenes 1915./1916. a. talvel Käsmu merekoolis õpilaste arv hüppeliselt. See on seotud Eesti läänepoolsete merekoolide evakueerimisega.

Mis kooli varandustest ära viidi?

Tsiteerin J. Prinzi kirja 4. aprillist 1919 Saaremaa maakonnavalitsuse haridusosakonnale: "Kõik meresõidu kooli varandus on evakueeritud Hersoni linna. Siin koha paal on ainult tühjad kapid, koolilauad ning pingid. Arhiiv on täielikult siin." A. Pärna järgi oli 19 üksust õppevahendeid ka Prinzi käes hoiul ja anti üle 1919. a. taasavatud koolile.

Nii lõppes Kuressaare merekooli ligi veerandsada aastat kestnud esimene tegevusperiood. Selle aja jooksul tuli sellest koolist umbes 350 kutselist meremeest. Paljud neist on elus silma paistnud. Nimetaksin vaid kaht meest, keda 62 aastat tagasi pidas kõige märkimisväärsemateks ka Mihkel Kommel.
Need olid Eesti sõjalaevastiku organiseerija Johan Pitka, kes õppis Käsmu, Kuressaare ja Paldiski merekoolis (kaugsõidukapteni eksam Tallinnas 1895) ja polaaruurimise ajaloost tuntud kapten Karl Jõgi, kelle juhtimisel 1928. a. jäälõhkuja "Krassin" sooritas retke Umberto Nobile ekspeditsiooni päästmiseks.

Väino Sirk,
Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1991 - 1992