Kuigi Timotheus Grünthali elulugu ei ole uude Eesti Entsüklopeediasse mahtunud, väärib tema tegevus Eesti riigi ja kohtsüsteemi ülesehitamisel siiski lähemat tutvustamist.

T. Grünthal sündis 28. juunil 1893. aastal Muhu saarel Rässa külas Luiskama talus. Isa Jaan Grünthal oli ettevõtlik ja otsusekindel talumees, kelle eeskuju poega kogu elu saatis. Kuna talu läks vanemale pojale Henrikule, siis pidas isa vajalikuks teistele poegadele elust parema läbilöömise nimel korraliku hariduse kindlustada.

Pärast Hellamaa kihelkonnakooli lõpetamist 1906. aastal tuli noorel Timotheusel haridustee jätkamiseks Kuressaarde siirduda, kus ootasid ees õpingud linnakoolis ja gümnaasiumis. Lõpetanud 1914. aastal Kuressaare Aleksei Gümnaasiumi, asus ta nagu paljud selle kooli kasvandikud enne teda sama aasta sügisel edasi õppima Peterburi ülikooli, algul vanu keeli, siis aga õigusteadust.

Üliõpilasena liitus T. Grünthal EÜS "Põhjalaga". Õpingud katkesid 1916. aastal seoses mobilisatsiooniga tsaariarmeesse, kus ta pärast Moskva sõjakooli lõpetamist 1917. aasta kevadel lipnikuna edelarindele suunati. Kuid juba 1917. aasta sügisel leiame T. Grünthali Tallinnast, kus oli tegev eesti rahvusväeosade loomisel.

1918. aasta suve ja sügise veetis ta Saksa okupatsiooni all ägaval kodusaarel vanematekodus. Peagi hakkasid ilmnema märgid, mis näitasid, et okupatsiooniarmee kavatseb lahkuda: kiires korras saadeti ära varustust, raudtee ehitus lõppes, mõisnikke haaras kummaline ärevus.

Et mitte tegevusetult Muhumaal oodata, otsustas T. Grünthal 16. novembril 1918 Tallinnasse minna, et olukorda selgust tuua. Kuivastus kohtas ta Eesti valitsuse saadikuid eesotsas kapten Johannes Poopuuga, kes T. Günthali kui endise tsaariarmee ohvitseri sealsamas Hellamaa ja Muhu-Suurvalla Kaitseliidu jaoskonna ülemaks määras, korraldusega Muhu saarel Kaitseliit organiseerida.

Vastne jaoskonnaülem asus entusiastlikult töösse. 18. novembriks kutsus ta kõikide Muhu külade saadikud Liiva koolimaja juurde rahvakoosolekule, kus tutvustas Eesti iseseisvuse tekkelugu ja ees seisvaid lähemaid ülesandeid. Koos lipnik Vassili Kase ja üliõpilase August Müristajaga asuti Kaitseliitu organiseerima: koguti relvi, organiseeriti valve Kuivastu sadamas ja tsaariarmeest maha jäänud sõjalistel objektidel.

20. novembriks oli T. Grünthal kutsutud Kuressaarde oma tegevusest aru andma ja uusi ülesandeid saama. Saksa kubermanguvalitsuse hoones, kus asusid nii Kaitseliidu kui ka maakonnavalitsuse kantselei, toimus parajasti 1917. aastal valitud ja sakslaste poolt laiali saadetud Saaremaa maakonnanõukogu koosolek, millest T. Grünthal osa võtma kutsuti. Siin selgus ootamatult, et maakonnavalitsuse esimees Kirill Kaasik paneb ameti maha, samas aga viibisid aseesimees Mihkel Neps ja sekretär Feodor Kanaval ikka veel Saksa vangilaagris. Seega oli kiires korras vaja leida maakonnavalitsusele uus esimees. Esialgu pakuti seda ametiposti rahukohtunik Paul Partsile. Kui aga viimane keeldus, tegi saadik Mihkel Kommel ettepaneku valida esimeheks 25-aastane T. Grünthal. Vastupuiklemisest hoolimata valis nõukogu Grünthali ühehäälselt maakonnavalitsuse esimeheks.

See oli T. Grünthali elus raske, kuid põnevust ja rahuldust pakkuv aeg. Kõike tuli otsast alata. Paika pandi valitsuse struktuur ja koosseis. Esimest korda tuli maakonnavalitsus kokku 22. novembril Lossi tänavas hotellis "Kuld Oda" T. Grünthali üüritoas. Algul alustati tööd neljakesi: T. Grünthal - esimees ning Aleksander Velvelt, Kirill Kaasik ja Johannes Kesküla - liikmed. Detsembris lisandusid neile vangilaagrist pääsenud M. Neps ja F. Kanaval, mõne aja pärast koosnes valitsus juba kaheksast liikmest. Täiesti iseseisvalt saadi tegutsema hakata alles alates 6. detsembrist 1918, s.o. pärast Saksa okupatsioonivägede lahkumist.

Olukord Saaremaal oli katastroofiline. Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud Saksa okupatsioon olid laastanud nii tööstuse kui põllumajanduse. Tööpuuduses elanikkond vireles nälja piiril. Maakonnavalitsus otsis aktiivselt võimalusi majanduselu taastamiseks ja saare elu normaalsetesse rööbastesse viimiseks. Samas tuli arvestada vabaduse eest võitleva riigi vajadustega: korraldada saarlaste mobiliseerimist kodumaa kaitsele, läbi viia toiduainete, hobusemoona ja muu varustuse rekvireerimist sõjaväele jne. Rängaks ja ootamatuks katsumuseks T. Grünthali valitsusele oli 16. veebruaril 1919 Kuivastus alanud Saaremaa mäss, sest veel 4. veebruaril oli maavalitsuse esimees maakonnanõukogu ees esinedes öelnud: "Ärevus ja huligaansus, mis maal pärast sakslaste lahkumist lahti pääsis, on loobunud. Halekuulus Kogula mäss on likvideeritud ja isiklik kaitse ja seltskondline julgeolek maakonnas on kindlustatud."

Tööerakonna saadikuna Kuressaare linnavolikogu, Asutava Kogu ja hiljem I Riigikogu liikmeks valimine suurendas T. Grünthali tööpinget ja vastutust veelgi. 6. mail 1919 pidas ta Asutavas Kogus oma esimese pikema kõne, kritiseerides keskvalitsust Saaremaa olukorra eripära mittemõistmise pärast, mis lõppkokkuvõttes tõukas meeleheitele aetud talumehed relvile. Aeg-ajalt saatis T. Grünthal ajalehele "Meie Maa", mille üks asutajaid ta oli, ülevaateid Asutava Kogu tegevuse kohta.

1919. aastal toimus T. Grünthali eraelus suur muutus - ta abiellus tollase välisministri Jaan Poska tütre Veraga. Naine kolis abikaasa juurde Kuressaarde Kubermangu t. 18 septembrikuus. Naisevõtt tõi muutuse ka elustiili - kui siiani oli poissmehest maakonnavalitsuse esimees ruumikat korterit sõpradega jaganud, siis nüüdsest pidid viimased taanduma. Kuna T. Grünthalil tuli töö pärast Asutavas Kogus sageli Tallinnas viibida, siis asus Vera ka endale rakendust otsima. Siin aitas välja abikaasa hea sõber koolidirektor Eduard Pukk, kes nooriku kantseleiametnikuks ning ajaloo ja kodanikuõpetuse õpetajaks palkas.

Kuressaare periood jäi Grünthalite perele siiski lühikeseks. Verat tõmbas üha enam Tartusse - linn oli suurem ja ärksa vaimuga, kuid mis peaasi - seal asus ülikool ja mõlemal abikaasal olid õpingud lõpetamata. Pika kaalumise järel otsustas T. Grünthal Tartu kasuks, astudes 26. augustil 1920 Saaremaa maakonnavalitsuse esimehe kohalt tagasi.

Siitpeale algas Timotheus Grünthali kohtunikukarjäär. Tartus sai ta esialgu Tartu-Võru rahukogu juures vanema kohtuametikandidaadi, seejärel alates 1921. aasta veebruarist lisarahukohtuniku koha. 1922. aastal lõpetas T. Grünthal ülikooli ja määrati samal aastal Tallinn-Haapsalu rahukogu alaliseks liikmeks ning mõne aja pärast sama kohtu tsiviilosakonna esimeheks ja rahukogu abiesimeheks. 1928. aastal valis Riigikogu ta Riigikohtu liikmeks, 1939. aastal sai ta selle tsiviilosakonna juhatajaks.

Praktilise kohtunikutöö kõrval on T. Grünthalil teeneid ka õigusteaduse arendamisel. Alates 1933. aastast oli ta Tartu ülikooli tsiviilõiguse ja -protsessi õppejõud ning oli lektoriks Eesti Politseikoolis ja Kõrgemas Sõjakoolis. 1936. aastal kaitses ta edukalt magistritööd teemal "Pandiõiguse, eriti kinnispandiõiguse arengust Rooma, Saksa ja Balti õiguses", mis trükituna ilmus 1937. aastal. Hulk tema õigusteaduslikke artikleid on ilmunud ajakirjas "Õigus", mille toimetuse liige ta oli. T. Grünthali sulest pärinevad 1930. aastatel ilmunud Eesti Entsüklopeedia kõik tsiviilõigust ja -protsessi käsitlevad artiklid. Samuti on ta kuulunud mitmesse kohtuministeeriumi poolt moodustatud seaduseelnõude väljatöötamise komisjoni.

Nagu paljud väljapaistvad eestlased, oli ka Grünthalite pere sunnitud punase hädaohu eest 1944. aastal Rootsi põgenema. Uus elupaik leiti Stockholmi eeslinnas Lidingös, kus üüriti kahetoaline, ruumika köögi, vannitoa ja rõduga korter. Ka Rootsis jätkus T. Grünthali ühiskondlik tegevus, olles aastail 1945 - 52 Eesti Komitee esimees. Komitee ülesandeks oli edendada paguluses elavate eestlaste kultuurilist ja majanduslikku elu, kaitsta nende õigusi ning võidelda Eesti iseseisvuse taastamise eest. Samuti on ta avaldanud mitmeid teaduslikke artikleid pagulusega seotud juriidilistest probleemidest. Kui 1952. aastal kutsuti Stockholmis ellu Eesti Teadusliku Instituudi Õigusteaduskond, sukeldus T. Grünthal taas noorte eesti juristide ettevalmistamisse.

Väljapaistev riigi- ja omavalitsustegelane ning jurist Timotheus Grünthal suri ootamatult oma kodus Lidingös 29. mail 1955. aastal 61 aasta vanuselt. Ta on maetud Lidingö kalmistule.

ENDEL PÜÜA,
Saaremaa Muuseum