Aastaid tagasi kubises Kuressaare nagu teisedki ENSV linnad isikunimelistest tänavatest. Viimasel sajal peetakse heaks tavaks sedalaadi auatusavaldustest hoiduda. Siiski võib Saaremaa pealinnas jalutaja praegugi siin-seal tänavasildilt mõne kultuuritegelase nime avastada. Kolme Eesti kultuurielus üldtuntud nime (A. Kitzberg, L. Koidula ja J. Smuul) kõrval on tänavanimedena jäädvustatud ka kolme vähemtuntud mehe - M. Körberi, A. Lutsu ja K. Ojassoo mälestus, kui mitte arvestada seni füüsiliselt olematut Mierzejewski tänavat. Et 2003 aasta sügisel möödus 150 aastat Anton Lutsu sünnist, siis on põhjust just teda tutvustada.

Tegemist oli väga mitmekülgse mehega - koolmeistri, näitejuhi, kirjamehe ja fotograafiga, sõnaga - nagu omal ajal öeldi - tüseda seltskonnategelasega.

Ristinime Antoni Luts saanud poisslaps tuli ilmale Pöide kihelkonnas Are külas Lutsu talus. Tornimäe vanal surnuaial asuvalt hauasambalt loeme tema eludaatumiteks 24. 10. 1853 - 11.11.1897 (vkj.), kooliuurija Vello Paatsi annab sünnikuupäevaks 24. septembri.

Kuna Paatsi on kasutanud meetrika andmeid, peaks usaldama seda kuupäeva, kuigi samas on preester eksinud maimukese nime kirjutamisel, jäädvustades meetrikaraamatusse nimekuju "Atoni". Segadust nimega oli hiljemgi. Kui algul kasutati nimekuju Anton(i) Luts, siis pärastpoole kirjutas selle kandja ajaleheteadetele ja paberitele allkirja "Anton Lutsu". See nimevariant ongi enam kasutamist leidnud ning on raiutud ka hauasambale.

Noormehe haridustee kulges läbi Tornimäe õigeusu kihelkonnakooli ja Kuressaare Koolmeistrite Kooli Riiga Balti Õpetajate Seminari, mille lõpetamise järel 1872. aastal vastne rahvakooliõpetaja mandrile tööle jäi. Alles 1879. aasta oktoobris asus A. Lutsu Kuressaarde, kus ta peagi kohaliku eesti seltskonnaelu hingeks kujunes.

Oma elutöö tegi A. Lutsu aastatel 1879 - 94 järelvaataja-õpetajana Kuressaare Eeskujulikus Kihelkonnakoolis, s.o. koolis, mille esimese lennu (1868 - 70) lõpetaja ta ise oli. Ta õpetas üldaineid ja pedagoogikat, juhendas töökoda ja praktilist pedagoogilist klassi ning tegi seda nii väljapaistvalt, et kooli, mis asus praeguse A. Lutsu ja Põik tänava nurgal (hävinud), hakati rahva hulgas kutsuma Lutsu kooliks.

A. Lutsu tütre Lydia Jürima mälestuste järgi oli koolimaja kolmekordne. All oli kaks suurt klassiruumi, söögituba, õpetajate tuba, kantselei, suure supikatla ja pliidiga köök ning sahver. Esikust viis trepp teisele korrusele õpilaste magamisruumidesse, kantseleist koolijuhataja korterisse, mis koosnes suurest esikust, käimlast, elutoast ja magamistoast. Kolmandale korrusele jäi töötuba, kus Lutsu õpetas köitmist ja puutööd.

Hinnatud õpetaja kohta kirjutab 1894. aasta 6. septembri "Saarlane" järgmist: "Oma ametit on hr. Lutsu kunni siiaajani kõige suurema hoolega täitnud. Tema hoolitsemise läbi sai ka nimetud koolis käsitööd, nagu raamatu köitmist, plekissepa ja puusepa tööd õpetatud. Iseäranis osaw oli ta noore soo kaswatamises. Ta mõistis oma järele waatamise alla antud lastega kui kõige parem isa ümber käija, mille läbi ta kõikidele nimetud kooli kaswandikudele kauni wooruslise aluse ehitas. Paljud on temale selle läbi suurt tänu wõlgu."

Laste õpetamise kõrval pani A. Lutsu aluse Saaremaa koolmeistrite täiendkoolitusele. Koos kolleegi Mihhail Proosesega korraldati aastail 1882 - 83 õigeusu abikoolide koolmeistritele viis koosolekut, kus tutvustati uuemaid õppemeetodeid ja paremaid õpikuid. Laste lugemaõpetamisel peeti kõige paremaks C. R. Jakobsoni aabitsat. Samuti on ta ise 1887. aastal avaldanud õpperaamatu "Esimene vene keele õppimise raamat Eestlastele".

Kuressaares leidis A. Lutsu peagi kontakti siinsete seltskonnategelastega. Üldteada faktina lavastas ta 1882. aastal Salongklubi einelauas esimese eestikeelse näidendi "Mihkel ja Liisa", mille sissetulek läks Aleksandrikooli Saaremaa Abikomitee heaks. 1886. aastal kuulus Lutsu Kuressaare Eesti Seltsi asutajate initsiatiivgruppi. Seltsi loomist kirjeldab kooliõpetaja Peeter Kozhevnikov järgmiselt: "Ei mäleta just millal, aga kui "Imantalt" (Riia eestlaste selts - E. P.) olin põhikirja saanud, tulime uuesti kokku Anton Lutsu korterisse, Lutsu koolimajja, millist hoonet nüüd enam ei ole. Seal oli meid koos juba rohkem. Mäletan: Anton Luts, Tehve Liiv, Friidu Sild, Aleksander ja Jüri Teckmann`id, Aleksei Schumann. Georg Markuselt, kes elas maal, oli kiri, et tema ei saa koosolekule tulla, aga on nõus ja toetab kõigiti meie kavatsusi. Vaatasime läbi "Imanta" põhikirja, tehes väikesi oludekohaseid parandusi; võtsime põhikirja sisse ka kodukorra ja nõnda sai meie põhikiri pikk, üle 60 paragrahvi."

Põhikirja kinnitamiseks esitatud palvekirjale kirjutasid alla P. Kozhevnikov ja A. Lutsu. Mõne kuu pärast saadigi Peterburist asutamisluba. A. Lutsust sai uue seltsi näitejuht ja üks juhtivamaid tegelasi. Tema käe all jõudis lavalaudadele mitu näidendit, samuti pärineb tema sulest algupärand "Õnne-röövel" (ilmus postuumselt Viljandis 1899. a.). 1891. aastal on Lutsu juba Karskuse Seltsi asutajate hulgas, saades selle kirjatoimetajaks ja üheks olulisemaks kõnemeheks. Lühikest aega oli ta tegev ajaleht "Saarlane" toimetuses.

1890. aastal astub A. Lutsu üles sootuks uuel tegevusalal - nimelt reklaamib ta end fotograafina. Saanud Kuressaare apostliku õigeusu koguduselt kingiks Lossi t. 8 asunud väikese krundi, ehitas ta sellele 1889. aastal kasvandike abiga enda projekteeritud maja, mille teisele korrusele fotoateljee sisustas.

Ateljee avas A. Lutsu 1890. aasta detsembris. Ajalehekuulutustes nimetab ta end tagasihoidlikult asjaarmastajaks, kes kasutab Peterburist palgatud kogenud fotograafi abi. Tütre L. Jürima teatel olnud abiliseks keegi sakslane, kes õpetanud fototööd ka emale. Ateljees ühiselt veedetud tunnid viinud aga omavaheliste soojemate suheteni, mis ei jäänud isalegi märkamata. Lugu lõppes traagiliselt - ühel hommikul leiti fotograafist abiline Loode metsas pooduna. Sestpeale tegi Lutsu fototööd koolitöö kõrvalt ise, tutvustades seda kunsti ka oma õpilastele, sealhulgas sugulasele Feodor Lutsule, kellest samuti hiljem päevapiltnik sai.

A. Lutsu oli abielus Maria Säreliga (1863 - 1897). Kahjuks ei laabunud pereelu kuigi õnnelikult. Pereisa oli üle töötanud, närviline ja armukade, milleks abikaasa näis ka põhjust andnud olevat. Oma järelhüüdes austatud õpetajale kirjutab üks endine õpilane: "Elu oli temale palju raskeid haavu löönud, saatus oli teda okaliste teede pääle käima pannud, millele nähtusele aga see inimene oma elu läbi põhjust andis, kes kord tema südame kõige armsam oli olnud."
Lõppkokkuvõttes viis see pere lagunemiseni: abielu lahutati 1897 aastal. Pärast vanemate surma müüdi kodune vara oksjonil ja lastele määrati hooldajad.

Lutsudel oli kuus last, neist 1890. aastal sündinud kaksikud Larissa ja Raissa surid paarinädalistena. Lydia (1886 - 1985) lõpetas Kuressaare tütarlaste gümnaasiumi, töötas tsaariaja lõpul Riias ja Peterburis, hiljem õpetajana Võru Naiskutsekoolis. Oli abielus kaupmees Hans Jürimaga. Põgenes II maailmasõja ajal Saksamaale ja sealt edasi USA-sse. Suri Floridas.

Boris (1887 - 1956) lõpetas Kuressaare linnakooli, õppis mitmes Venemaa merekoolis ja lõpetas Peterburi kõrgema Mereväeakadeemia. Asus elama USA-sse, kus teenis kaptenina sõjalaevadel. Suri Connecticutis.

Roman (1889 - 1955) lõpetas Kuressaare linnakooli, õppis metsaülem Wardenburgi juures ja lõpetas Novgorodi metsainstituudi. Töötas metsaülemana Romnõs ja Odessas. Suri Odessas.

Antonina (1891 - 1925), oli abielus arhitekti Eugene Haussmanniga.

Süvenev tiisikus sundis A. Lutsut 1894. aastal koolmeistriametist loobuma, kuid jõudumööda töötas ta päevapiltnikuna edasi. Ta suri 11. novembril 1897. Lydia Jürima andmeil kantud isa puusärk suurte austusavaldustega mitmete vaimulike ja laulukooride saatel kirikust Tornimäe vanale kalmistule, kuhu endised kasvandikud talle hiljem hauasamba püstitasid.

Kohalik ajaleht "Saarlane" reageeris tunnustatud koolmeistri surmale alles järgmise aasta jaanuari lõpus, tuues ära pikema järelhüüde. Kuressaare seltskonnategelased ja linnaisad aga austasid A. Lutsu mälestust veel aastakümned hiljem, andes 1930. aastal Lossi tänavalt tema kunagise koolimaja juurde viivale põiktänavale teeneka kultuuritegelase nime.

ENDEL PÜÜA,
Saaremaa Muuseum