Saateks

E.T.Hahn 1915.aastal. 1872. aasta veebruarikuu algul asus Saaremaa Valjala koguduse hingekarjase kohuseid täitma noor pastor Traugott Hahn, kellele see oli esimeseks töökohaks. Ehkki tööaeg Valjalas jäi küllaltki lühikeseks, sest juba 1874. aastal kutsuti ta Rõuge koguduse juurde Lõuna - Eestisse, on sellest ajast võimalik aimu saada ka tänapäeval ning seda tänu T. Hänni poolt kirja pandud mälestustele.

Elieser Traugott Hahn sündis 15. juulil 1848. aastal Lõuna - Aafrikas Komachas misjonäripere kolmanda lapsena. Tema Riia lähistelt mõisarentniku perest pärit isa Carl Hugo Hahn (1818 Adazhi - 1895 Kaplinn) oli koos oma Londonist pärit abikaasaga asunud pärast Riia toomkooli ja gümnaasiumi lõpetamist õppima Reini - äärsesse misjonikeskusesse Barmenis, et minna Aafrikasse misjonitööle.

Isa töötaski 1841. kuni 1872. aastani misjonärina Edela - Aafrikas, saavutamata küll esimestel aastatel suuremat edu. Alates 1873. aastast töötas ta Kaplinnas pastorina. Traugott Hahn tuli esmakordselt Euroopasse 1853. aastal, mil tema vanemad külastasid misjonikeskust Saksamaal Barmenis ning viibisid lühemat aega Londonis emapoolsete ja Riias isapoolsete vanavanemate juures. 1855. aastal lahkusid vanemad uuesti Aafrikasse, jättes neli last Saksamaale.

Traugott Hahn alustas oma kooliteed 1855. aastal Bielefeldis, kust ta poolteise aasta pärast Gütersloh'sse siirdus. Gütersloh'd ongi Hahn hiljem oma lapsepõlvekoduks nimetanud.

1860. - 1863. aastani viibisid Gütersloh's ka T. Hahni vanemad, et siis uuesti Aafrikasse siirduda. Lõpetanud 1867. aastal gümnaasiumi, alustas Traugott Hahn samal aastal teoloogiaõpinguid Berliinis, mille ta juba augustis 1867 Tartu Ülikooli vastu vahetas. Selle põhjuseks oli Riiast pärit onu Guido Hahni ettepanek teda oma kulul Tartus koolitada.

Tulnud esmakordselt Eestisse, kavatses Traugott Hahn hiljemalt aasta - poolteise pärast Saksamaale tagasi pöörduda, kuid Jumalal oli tema jaoks teine tee välja valitud. T. Hahn jäi ülikoolistuudiumi lõpuni Tartusse ning sooritas 1870. - 1871. aastal prooviaasta pastor Carl Peter Maurachri juures Põltsamaal. Praktiliselt olid need aastad talle esimeseks kokkupuuteks eesti keele ja eestlastega üldse.

Õpingute ajal tutvus Traugott Hahn ka oma tulevase abikaasa, Põltsamaa lähedalt Kursi kihelkonnast Sadukülast pärit mõisarentnik Daniel Palingi ja tema abikaasa Amalie Katharina vanima tütre Rosaliega (23. X 1850 Tartu khk. Jaama m. - 5. I 1905 Tallinn), keda hellitavalt Lallaks kutsuti. Kursi koguduse õpetaja Carl Toepffer laulatas nad Sadukülas 1. jaanuaril 1872, peatselt pärast Traugott Hahni pastoriametisse õnnistamist, mis toimus 19. detsembril 1871. aastal Tartu Jaani kirikus.

Noore hingekarjase esimeseks töökohaks sai Saaremaa Valjala kogudus, kus ta teenis kaks ja pool aastat. Seejärel töötas T. Hahn kuni 1886. aastani Rõuge pastorina; tema lahkumise järel Tallinna Oleviste koguduse õpetajaks sai ametijärglaseks Rõuges Rudolf Kallas. Tallinna - aastatel oli T. Hahn juhtivalt tegev 1906. aastal sisemisjoni edendamiseks moodustatud "Püha Johannese Seltsis" ning Saksa seltsis.

1915. aastal oli ta üks nendest pastoritest, kes saadeti asumisele Siberisse. Tulnud 1917. aastal Jenisseiskist Eestisse tagasi, võttis ta osa Saksa maanõukogu tegevusest, mille eesmärgiks oli liita siinsed alad Saksa riigi külge.

Poliitiliste olude muutudes lahkus T. Hahn 1918. a. novembris Saksamaale, kus ta Hannoveris Burgdorfis 19. märtsil 1939 oma üheksakümne esimesel eluaastal suri. Traugott Hahn maeti Tallinna Oleviste koguduse kalmistule oma abikaasa kõrvale.

Traugott ja Rosalie Hahni abielust sündis kokku kaksteist last, kellest kaks vanimat, Saaremaal sündinud poega surid imikueas.

Traagiliseks kujunes ka kolmandana sündinud poja Gotthilf Traugott Hahni (sünd. 1875 Rõuges) saatus, kes mõrvati bolshevike poolt 14. jaanuaril 1919 Tartus. Ta oli õppinud Tartus ja Göttingenis teoloogiat, töötanud 1899 - 1902 adjunkt - pastorina isa juures Tallinnas; sai 1902. a. Tartu Ülikooli ajaloolise usuteaduse eradotsendiks ja 1909. a. praktilise usuteaduse professoriks ning oli ühtlasi ülikooli koguduse õpetaja. Ka selle pere mitmest teisest lapsest said isaga sama ameti kandjad ning Saksamaal on järeltulijaid kiriku teenistuses veel tänapäevalgi.

Mälestuste kirjutamist alustas Elieser Traugott Hahn 1905. aastal pärast abikaasa surma. Nagu kujutavad mälestusteraamatu saatesõnas tema lapsed, teinud isa meenutustega algust üheskoos ema surnukeha juures valves istudes. Järelejäänud viieteistkümne Eestis veedetud aasta jooksul jõudis T. Hahn kirja panna üsna põhjaliku jutustuse oma elust: õpingutest ja nooruseunistustest kuni küpse ea karmide saatuselöökideni, seda ilma kindla sihita mälestusi trükis avaldada.

Isikliku elu ja perekondlike sündmuste väga üksikasjaliku kirjelduse kõrval sisaldavad need väga põhjalikku ülevaadet tollasest ajast, meeleoludest ning mõttemaailmast.
Ehkki T. Hahn oli baltisakslane, oli tal Baltikumist eemal veedetud lapsepõlve ja nooruse tõttu küllalt hea eemaltvaataja positsioon, kellele hakkas silma nii mõndagi sellist, mis kohalikele võis tunduda loomulikuna. Väga detailirikas olude kirjeldus on kirja pandud suure ajaloolise täpsusega ning sellele on selgituseks lisatud toonaseid mõtteviisi ja mentaliteedi ilminguid. Autor on suure pieteeditundega suhtunud kõigisse oma kaasaegsetesse, ka siis, kui nende mõttemaailm ja teod tema omaga kokku ei sobinud.

Otseselt Saaremaad puudutav osa hõlmab kokku ligi 500 - leheküljelisest raamatust peaaegu sajaleheküljelise neljanda peatüki.

Valjalat kui esimest töökohta meenutav peatükk on kirja pandud otsekui esimese armastuse kirjeldus, mille puhul on soovid sageli veel võimetele alla jäämas.

Traugott Hahni mälestused on trükis ilmunud kahel korral. Esmalt ilmusid need 1922. aastal kahes osas pealkirjade all "Aus meiner Jugendzeit" ja "Erinnerungen aus meinem Leben. Haus und Amt". Mäletuste veidi ümber töötatud teine trükk ("Lebenserinnerungen") ilmus 1940. aastal Stuttgardis ning sellele on laste poolt lisatud lühike Saksamaa - aastate käsitlus.

Käesolevate tõlkekatkendite aluseks on võetud mälestuste teine väljaanne, millele on kursiivis lisatud ümbertöötamise käigus väljajäetud katkendeid esimesest trükist.

ÕILME SALUMÄE

Proovijutlused

Nüüd lähenes prooviaasta lõpp. Jäänud oli veel vaid mõni nädal. Siis sain ma teada, et "Eestimaa parim kogudus" - Jõhvi on vakantne. Mulle tundus meeletusena, et mina, ilma igasuguse hingehoiu ja koguduse juhtimise kogemuseta verivärske kandidaat, väga napi eesti keele oskusega, võin taotleda endale umbes 11 000 - hingelist kogudust. Aga kuna minu äi seda soovis, siis kujutasin Jõhvi kiriku patroonile parun Maurice Girard de Soucantonile. Järgmise postiga sain vastuse, et parunil ei ole ametissekutsumisõigust nagu Liivimaal, vaid ainult ettepanekuõigus. Kaaspatroonil on samuti õigus kandidaat esitada. Nende kandidaadiks on senise, nüüd surnud pastori väimees.

Tema, parun Girard, võtab minu teate rõõmuga vastu ja palub mind septembri esimesel pühapäeval Jõhvi jutlustama. Nii ka toimus ja parun Girard võttis mind väga sõbralikult vastu, aga vana praost Vogt Lüganuselt, kes juhtis valimisi, suhtus minusse õige külmalt ja reserveeritult. Mõistagi seisis ta kadunud pastori väimehe poolel. Hiljem valimiskonvendil oli ta mind kui "mittevolitatut" lihtsalt nimekirjast maha tõmmanud, kuna mul oli proovijutluse päeval prooviaasta lõpetamine veel ees. Valimispäevaks oli aga prooviaasta juba lõpetatud.
Siiski olen ma vanale praostile tänaseni tänulik, et ta takistas minu valimist Jõhvi. Kui mind oleks noore täiesti kogenematu mehena Jõhvi õpetajaks valitud, 11 000 - hingelisse kogudusse, oleksin ma paratamatult omandanud mehhaanilise, pinnapealse tööviisi, muust rääkimata.

Ma pöördusin tagasi Sadukülla. Vaid mõneks nädalaks. Oktoobris sõitsin koos Louis Schröderiga Peterburgi, tema töökohta otsima, mina samuti endale religiooniõpetajana tööd vaatama. Kui ma mõne nädala pärast tagasi tulin, oli mulle teiste seas tulnud kiri Saaremaalt. Parun Eugen Buxhöwden, Lööne mõisa omanik Valjala kihelkonnas, kus ta oli kirikueestseisjaks, kirjutas mulle, et Valjala pastori koht on juba 1870. aasta detsembrist saadik vakantne. Senised katsed kohta täita on jäänud edutuks. Ta küsis, kas ma tahaksin vastu võtta kutset Valjalasse. Kui see nii on, siis palub ta võimalikult kiiret vastust või veel parem - tulla proovijutlusele, kuna alates novembrist ähvardab väin ületamatuks tõkkeks saada. Kogudus on väike, umbes 3000 hinge; õpetaja sissetulekuks on määratud umbes 700 rubla aastas, kuid ka elu on odav.

Pärast lühikest jutuajamist Lalla vanematega otsustasime seda kutset järgida ja ma seadsin end viivitamatult reisiks valmis. Jälle olid armsad vanemad need, kes andsid pikaks reisiks kõik vahendid. Kuna aastaaeg oli juba küllalt hiline (oli juba november), siis ei kirjutanud ma enam parun Buxhöwdenile, vaid asusin kohe teele.

Ma ei mäleta enam täpselt, millise tee ma valisin. Teel hakkas juba kõvasti külmetama. Postivankri pink raputas mind põhjalikult; tollal olid postivankrid vaid erandjuhtumil vedrudega. Aga ma ei mõelnud mugavuste peale. Ilma ühtegi ööd magamata ikka edasi. Kuni väinani Virtsus olin seljataha jätnud umbes 280 kilomeetrit. Saduküla hobused olid toonud mind kuni Vändrani, 93 kilomeetri kaugusele. Ma liikusin aga kehval teel ja aeg - ajalt postihobuseid oodates edasi aeglasemalt, kui olin lootnud. Oli juba kottpime laupäevaõhtu, kui ma Suure väinani jõudsin.

Alles varahommikul, pärast lühikest puhkust postijaamas, astusin paati, et üle väina sõita. Tähed alles särasid selges taevas. Meri oli kolme külmakraadi juures kergelt udune ja täitsa vaikne. Täieliku tuulevaikuse korral tuleb sõuda, umbes üheksa kilomeetrit.

Kuivastus tulin ma maale. Lühikesel, rasketest palkidest ehitatud ja graniitplokkidega täidetud primitiivsel randumissillal, mis pidi suutma vastu seista sügistormi lainetele ja talvistele jääpankadele, seisis kivist obelisk lihtsalt tahutud Saaremaa vapiga: kurg, kes hoiab noka vahel saarepuutahvlit, - kujutades sel viisil saare mõlemat eestikeelset nime. "Kuresaar" tähendab "kure saart" ning "Saaremaa" tähendab "saarepuu maad" (võib ka saaremaaks tõlkida).

Vapi all või vapil seisis: "Das Wort Gottes bleibt Ewigkeit" ning selle all: "Glov der Ritterschaft in Ösel und Wyk."

Hall kivisammas avaldas mulle sügavat muljet. Kui palju olen ma hiljem sellele varasele hommikuhämarustunnile mõelnud!

Sel ajal, kui ma otse mere ääres asuvas postijaamahoones kohvi jõin ja hobuseid ette rakendati, tõusis päike. Traavi joostes viisid väikesed, ilusad ja tulised kohalikud hobused mind läbi üheksateist kilomeetri laiuse Muhu saare. Maantee, parimast kruusast tehtud veidi kõrgendatud tee, oli sile kui laud - ilusam kui parimad shosseed. Lame nagu taldrik, laius väike Muhu saar, ainult keskosas tasaselt tõustes. Kõrgeimal kohal asus iidne, järsu katuse ja väikese harjatornikesega kirik.

Sõit üle väikese, kolme kilomeetri laiuse väina oli imeilus. Vesi vaevalt virvendas päikesesäras. Selgel, helendaval peegelpinnal oli juba kõikjal näha tekkimas ilusaid jääkristalle nagu üksteise külge seotud silmuseid.

Ma arvan, et kell oli juba üksteist, kui lahkusin Orissaarest, postijaamast Saaremaal. Valjalani oli sõita kolmkümmend kilomeetrit. Loomulikult oli võimatu veel jumalateenistusele jõuda. Ma ei sõitnud postimaanteed pidi, vaid suundusin peatselt väikesele kirikuteele. Sügav vaikus ja üksildus lasus üle maa. Vasakul, tasasel künkaseljandikul kõrgus vana võimas Pöide kirik.

Varsti ei näinud ma enam ühtegi küla, ühtegi maja. Mahajäetud tasandik oli üsna nukrameelne. Kraavidel ja heinamaadel oli juba puhas jää; raagus kaski ning heina - ja karjamaade halli rohtu, samuti madalaid ümmargusi kadakapõõsaid kattis kerge härmatis. Kilomeetrite ulatuses polnud näha ühtegi maja, ühtegi inimest. Hobused traavisid aeglaselt konarlikul teel. Veel täna tunnen ma maastiku iseäralikku meeleolu, kuidas see mindki järkjärgult haaras. Niisiis pidi see maa saama minu ja Lalla koduks! Ma ei saa öelda, et mul oleks selle ees hirm olnud; aga kõigel lasus otsekui kerge melanhoolsus.

Päike juba loojus, kui nägin Valjala kiriku torni üle puude kõrgumas. See jäi kõrvale, kuna minu tee viis Löönesse, Buxhöwdeni mõisa. Laiade kiviaedadega ääristatud karjateed pidi, üle teravate konaruste veeredes sõitsin ma mõisa sisse ja peatusin ilusa kahekordse, kuid mitte suure mõishoone ees, mille ees kiviaedade vahel laiusid põllud ja mille taga asus väikene park.
Uksel võttis mind vastu halli täishabemega sõbraliku näoga teener. Kohe peale minust teatamist tuli parun Eugen Buxhöwden, Valjala kiriku eestseisja, saali ja tervitas mind väga südamlikult, käed minu poole välja sirutatud.
Pikk, kaunis sihvaka kehaga, kasvult üle kuue jala, lopsakate vurrudega, keskelt lahku kammitud tumepruunide juustega.

Tema tervitus oli soe ja meeldiv, väljendas avalikult rõõmu minu tuleku üle. Loomulikult ei saanud põhjuseks olla minu isik. Kuid Valjala kogudus oli juba terve aasta vakantne olnud ja ma olin esimene kandidaat, kes tema kutsega üldse nõustunud oli. Tema kiri oli juba kolme nädala eest teele läinud, kui mina olin Peterburis. Ja kuna minult polnud tulnud mingit vastust, oli parun Buxhöwden peaaegu lootuse kaotanud, et sellest kutsest midagi tulla võiks. Seda suurem oli tema rõõm, et kirjaliku vastuse ja minupoolsete edasiste järelepärimiste asemel olin ma ise pikemata kohale tulnud. Sellega võitsin ma kohe täieliku poolehoiu.

Kuna parun Buxhöwden sai jutuajamisel varsti teada, et ma olen valmis kutset Valjalga vastu võtma, siis leppisime kokku, et ta laseb käskjala kaudu terves kihelkonnas teada anda, et järgmisele pühapäevale on määratud proovijutlus ja et kohe peale jumalateenistust peetakse kirikukonventi. Nädala jooksul tahtis ta koos minuga Kuressaarde Saaremaa superintendendi, vana ülemõpetaja Hesse juurde minna. Silmnähtava heameelega märkis parun Buxhöwden, et ma olen Saksamaalt saanud hea häälestatuse vennastekoguduse suhtes ja kuulun konfessionaalses mõttes pigem unionistliku kui vanaluterliku, rangelt konfessionaalse suuna pooldajate hulka. Ka see oli osa minu Gütersloh's saadud kasvatusest, mis jäi ju ühinenud preisi kiriku alale.

Löönes veedetud päevad olid väga õdusad ning päev - päevalt sõbrunesin ma abielupaar Buxhöwdenitega üha enam. Töötasin usinalt oma pühapäevase jutluse kallal, kusjuures võtsin eestikeelse jumalateenistuse aluseks siiski vana, Puurmani vana Lampsoni poolt läbivaadatud ja korrigeeritud jutluse.

Sõit Kuressaarde, Löönest 26 kilomeetri kaugusele, oli minu jaoks väga huvitav, kuna ma nägin veel üht suurt osa Saaremaast, eriti aga seetõttu, et õppisin tundma vana superintendent Hesset, kes tervitas mind väga sõbralikult kui tulevast ametivenda.

Seega oli Saaremaal kõik kena ja sõbralik. Ka väike õlgkatusega pastoraat oma sõbraliku ümbrusega ning iidne kirik oma võimsate võlvidega meeldisid mulle väga. Ainult üks asi valmistas mulle ja veel enam Buxhöwdenile muret: kogu nädalaks vaikselt püsima jäänud kuni kolmekraadine külm koos täieliku tuulevaikusega. Kuidas ma üle väina mandrile saan?
Sellise ilmaga võib Väike väin (Saaremaa ja Muhu vahel) külmuda, ilma et see kannaks inimesi, rääkimata hobustest. Siis on väinatõke ees!
Ma märkasin, kuidas Buxhöwdeni murelikkus iga päevaga kasvas. Siis otsustati, et ma sõidan pühapäeval, kohe peale jumalateenistust ja konvendiistungit, seega peale valimisi Lööne hobustega Orissaarde Väikese väina äärde, et võimaluse korral juba samal õhtul üle selle Muhusse minna. Suur väin oli kahtlemata veel vaba.

Nii saabus pühapäev. Suur vana kirik oli tulvil täis, ehkki seal oli ruumi ligi 2000 inimesele ja kogu Valjalas võis koos vanade ja lastega parimal juhul kokku lugeda 3500 hinge. Eranditult kõik kirikulised olid tulnud kirikusse jalgsi, nagu see Saaremaal kindel komme oli.
Ainult emad väikeste lastega, kes toodi ristimisele, sõitsid kirikusse, - muidu mitte üks inimene.

Ma jutlustasin siiski täiesti erineva tundega kui Jõhvis. Valjalas seisin ma koguduse ees, kellest ma juba teadsin, et ta mind kutsub. Seda näitasid ka kõik kirikuvöörmündrid (neid kutsuti Saaremaal "rottmeistriteks") mulle juba enne jumalateenistust täitsa avalikult välja. Ma jutlustasin seega koguduse ees, kelle pastoriks ma pidin saama. See andis sellele jumalateenistusele, sellele jutlusele meeleolu, mulle tõsiduse ja pidulikkuse, nagu ametisseõnnistamise päeval.

Lihtne, väga tähelepanelik kogudus sai mulle kohe armsaks kui "oma" tulevane kogudus. Mul oli tunne, et sisemine ametissenimetamine, sisemine kontakt kogudusega sai teoks juba kirikus, jumalateenistuse ajal: et sellele järgnenud valimiskonvent oli vaid formaalsuseks, et kinnitada inimeste tava järgi seda, mida Jumal juba kirikus koguduse ja minu vahelise ühendusena oli loonud. Sellist tunnet pole ma oma hilisemas elus enam kunagi tundnud, ei Rõuges ega Tallinnas.

Pärast valimiskonventi, millest kõik rottmeistrid hääleõiguslikena osa võtsid, kogunesid nad kõik koos väheste sakslastega minu ümber, et mul kätt suruda ja paluda niipea kui võimalik nende juurde tulla.
Järgnes lühike hüvastijätt Lööne Buxhöwdenitega ja ma sõitsin juba hämarduva lühikese novembripäeva õhtul välja väina poole. Minu õpinguaeg oli lõpule jõudnud, ukse ees ootas töö.

VALJALA. Ordineerimine ja pulmad

Valimiskonvent Valjalas oli möödas. Mind oli ühehäälselt Valjala koguduse õpetajaks valitud. Nüüd viis tee pimenevas pärastlõunas kodu poole, Sadukülla. Kõvakskülmunud teel rappus väike vanker koletul kombel. Ja siiski ei häirinud see minu mõtlikku ja unistavat südant tema sügavas, tõsises rõõmus kõige vähematki.

Nüüd olin ma jõudnud oma elu esimese suure sihini. Jumal oli usaldanud minu kätte koguduse. Seal võis mu elutöö päriselt alata. Kõik senine oli olnud ettevalmistus selleks suureks ülesandeks. Kogu senist tööd polnud seepärast ka kunagi kogu südamest võetud. Nüüd pidi algama töö, millele ma sain ja tahtsin pühendada oma elu ja oma armastuse.

Inimhingede jaoks tohtisin ma töötada, püha õigusega nende rõõmust ja leinast sisimas osa võtta. Hoopis teise pilguga vaatasin nüüd maju ja külasid, mille vahelt ma õhtupimeduse sügavas vaikuses ja üksilduses läbi sõitsin. Kõik need panid mu südame põksuma. See oli nüüd "minu" kogudus.

Esimest korda oli mul taas tõeline kodutunne: seotus kindla maatükiga, minu elu kokkukuuluvus teatud paiga inimestega. Korraga olid nad mulle lähedasemaks muutunud kui kõik teised inimesed maailmas, peale minu kõige armsamate Sadukülas ja Aafrikas. Imepärane on tunnetada selliseid uusi, pühasid eluseoseid! [- - -]

Kuu tõusis. Oli peaaegu täiskuu. Postmaanteel oli tee siledaks sõidetud. Kella seitsme paiku jõudsin ma Orissaarde, postijaama Väikese väina ääres.
Siis tuli valus löök! Väike väin olevat eilsest saadik täiesti ületamatu, jää on nii õhuke, et ei kanna. Kaks päeva tagasi oli post veel kohale tulnud, aga seegi pole enam võimalik. Sellise nõrga külmaga võib minna veel vähemalt terve päev, enne kui väin ületatavaks muutub. Kuid siis ähvardab juba oht, et Suure väina kaldale koguneb niipalju jääd, et ka see ei ole enam ületatav. Minu palve peale otsustas jaamaülem Wernhoff postipoisilt küsida, kas ei leidu siiski vankrit, mis mind üle väina viiks.

Pärast pikka nõupidamist leiti neli [noormeest], kes nõustusid heledas kuuvalguses koos minuga jalgsitee üle jää ette võtma. Milline hulljulgus see oli, ei osanud ma toona aimata - muidu poleks ma ei oma ega nelja võõrast elu ohtu pannud.

Kui kuu kõrgele tõusis, kutsusid noormehed mind; vahepeal olid nad kõik valmis seadnud. Kaldal seisis pisike käsikelk. Jalaste alla oli pandud kaks pikka latti, kelgu ette oli seotud 20 jala pikkune köis, mis mõlemale poole hargnes. Kelgu taga järgnes pika ridvaga mees. Nad asetasid mu reisivarustuse kelgu peale ja panid mind selle otsa. Siis kiire sõiduga minema, aga nii, et nad liuglesid jääl ja ei kergitanud jalgu.

Kaks meest liikusid ees, teineteisest võimalikult kaugel. Kolmas tõukas ridvaga tagant. Ja kõige ees käis poiss rautatud ridvaga, mille terava otsa ta pidevalt jäässe torkas, et selle tugevust proovida. Sageli pritsis pärast lööki jää alt vett välja. Ilmselt oli jää nii õhuke, et raudots läks sellest läbi.

Mõne aja pärast tundsin ma oma all iseäralikku vaikset vankumist. Ma küsisin [selle kohta] oma saatjatelt, kes hääletult ikka edasi liikusid. Ainult kõige esimene andis pidevalt üsna tasa, mulle arusaamatute sõnade ja hüüetega korraldusi. Sestpeale ei liikunud me edasi lihtsalt otse, vaid mitmesuguste loogetega. Üks vastas: jää on sellel kaugusel kaldast nii palju õhem, et see nõtkub koorma all; aga see ei tähenda midagi, kuna sügisel on noor jää väga sitke ja ei murdu nii kergesti.

Mõne aja pärast kõlas juhi lühike hoiatushüüe. Nad peatusid silmapilguks, nagu sügavaks hingetõmbeks, - kuid vaid lühikeseks silmapilguks. Jää oli seismajäämiseks liiga õhuke. Siis aga liikusid nad nii kiiresti edasi, kui libisev samm lubas. Justkui hinge kinni pidades liuglesid nad edasi. Umbes 50 kuni 60 sammu pärast vähendati kiirust. Oma küsimuse peale sain vastuse, et on tekkinud läbi kogu väina ulatuv lõhe ja nüüd tuli nii kiiresti kui iganes võimalik ületada jää üsna õhukesed servad, et need ei murduks. Jää olevat vaevalt pool tolli paks. Tahtmatult mõtlesin ma "Ratsasõidule üle Bodeni järve".

Kolm kilomeetrit oli seljataha jäetud. Need näisid mulle lõputult pikad. Juba lähenes Muhu rand. Siis kõlas eest jälle seesama hoiatushüüd. Nüüd ma teadsin, mida see tähendas. Ja teadmine, et viis inimelu momentaalselt suurimas ohus on, pani mu südame lausa kloppima. Kui olin pidevalt palunud Jumalat meid hoida, siis nüüd seda enam. Ja saime õnnelikult ka teisest praost üle. Vaevalt kümne minutiga jõudsime kaldale. Sügavast südamepõhjast hüüdsid neli noormeest üheaegselt: "Jumal tänatud!". Oli näha, et asi oli olnud ohtlikum, kui nad olid arvanud.

Mis ma neile maksma pidin, seda ma enam ei mäleta. Igatahes polnud sellel mingit seost sellega, et nad olid oma elu ohtu pannud. Aga nad ei võtnud ühtki kopikat enam, kui oli kokku lepitud. Nad aitasid mul veel laenata taluhobust läbi Muhu Kuivastusse Suure väina äärde sõitmiseks. Ma ei tea, millal nad ise koju tagasi jõudsid; küllap juba veidi kindlama jääga. Mina sõitsin tänuliku südamega läbi kuuvalguse Kuivastusse.

Järgmisel hommikul läksin ma üle Suure väina, asusin tagasiteele läbi Tallinna Sadukülla, kus kõik igatsusega ootasid. Minult endalt said nad teada suurest otsusest.

T.Hahn abikaasa Rosaliega 1872.a. Õigupoolest oli Saaremaa konsistooriumil, mis toona veel eksisteeris, õigus mind ordineerida. Aga veel tuli mitmesuguseid takistusi kõrvaldada.
Esmalt "kanooniline vanus". Kirikuseaduse järgi tohtis alles 25 - aastaselt ametisse astuda, mis oli siiski üsna vara nii vastutusrikka ameti jaoks. Kuid mina olin alles 23 - aastane! Seega tuli ministrilt erandi lubamist paluda. Peale selle olid kõik Saaremaa kogudused nõndanimetatud "kroonukogudused". See tähendab: kroonumõisate suure arvu tõttu Saaremaal oli ministril tegelikult koguduste üle patronaadi õigus. Aga ta ei kasutanud seda, vaid oli valimisõiguse konvendile edasi andnud, kuid tingimusega kutsuda kohale "rottmeistrid", s. t. eesti kirikueestseisjad. Ministeerium oli jätnud endale õiguse valitud kinnitada.

Niisiis tuli ka seda paluda. Varasemate kogemuste järgi võis see aga palju kuid võtta. Seepärast pakkus Saaremaa konsistoorium välja teise tee. Kõigepealt paluti üksnes loobuda kanoonilise vanuse nõudest ametissenimetamisel ja otsustati mind siis tööle võtta kui "sissetulekute kasutamise õigusega Valjala vikaar", kuni minister kinnituse annab. Ja säästmaks mind reisist Saaremaale ordinatsioonile, samuti tagasisõidust pulmadeks, pidi Liivimaa konsistoorium katsuma Saaremaa asemel ordinatsiooni läbi viia.

See kõik võttis nüüd aega. Sadukülas oli meil väga meeldiv. Minu äial - ämmal oli palju tegemist oma esimese tütre kaasavara ettevalmistamisega, ja hea meel, et nad oma Lallat nii ruttu ära andma ei pidanud. Ja mina pidin nüüd vahetult ordinatsiooni eel kirikuseadust põhjalikult tundma õppima.

Aga veel enam oli mu südamel teine küsimus. Ma olin Valjalas näinud ja kuulnud, et just seal oli Saaremaa vennastekoguduste peakeskus. Kolm versta (verst on veidi enam kui kilomeeter) pastoraadist elas diakon, kes pidas ülemjärelvalvet kõigi vennastekogude palvemajade üle Saaremaal. Ja neil palvemajadel oli tollal suur mõju. Suhteliselt väikeses Valjala kihelkonnas üksi oli seitse sellist palvemaja, nende seas kogu Saaremaa kõige austatum Kogulas, Haagi talus, mille peremeest (kes ühtlasi oli talupoeg) peeti kõige jumalakartlikumaks meheks kogu Saaremaal.

Saksamaalt pärines minu väga hea arvamus vennastekoguduste suhtes. Liivimaal vastupidi - nagu ma teadsin - oli ilmne vastuolu, peaaegu vaenulikkus hernhuutlaste ja pastorkonna vahel. Mina ise olin sisemiselt vennastekoguduse poolel. Praktilises teoloogias oli professor Harnack omal ajal väga põhjalikult rääkinud hernhuuti seisukohtadest ja tööst Liivimaal. Aga erapoolik, nagu ma tollal Liivimaa ja hernhuutluse suhtes olin, olin ma vastavat kolleegi ainult poole kõrvaga kuulanud ega kirjutanud peaaegu mitte midagi üles, kuna ma ei kavatsenud siis Liivimaale jääda. Nüüd aga, kui ma olin otsustanud asuda balti luterliku kiriku teenistusse, sain ma siiski aru, et olin seni kogu selles küsimuses lasknud end üksnes eelarvamusest mõjutada, ilma Liivimaa hernhuutluse ajalugu selgeks õppimata.

Ja nüüd sattusin ma kiriku teenrina ise tihedaimasse kokkupuutesse hernhuutlusega. Kas ei olnud nüüd minu püha kohus kiriku ees, mida ma teenima pidin ja tahtsin, mulle usaldatud ametit enne mitte vastu võtta, kui olin ausalt selgeks teinud kiriku hoiaku hernhuutluse suhtes?
Ja mulle endale oli ju hädavajalik nii raskes küsimuses, nagu koostöö teise kirikukogudusega mulle usaldatud koguduse sees, erialaliselt ja ajalooliselt täpselt orienteeruma hakata. Ilma selleta polnud võimalik sisemiselt selget ja õiget, kindlat seisukohta võtta.

Selle tõsise proovilepaneku tõttu tuli ooteaeg mulle tõesti kasuks. Ma ostsin endale raamatu, mille professor Harnack (veel Erlangenis) oli kirjutanud ja hakkasin seda suure innuga lugema. Selle tulemused olid siiski hoopis teised, kui ma oodanud olin. Ma olin väga imestunud hernhuuti "diasporaa - praksise" üle, s.t. vennastekoguduse käsitlusest nende erilisest Jumala poolt antud "kutsest teha tööd teistes kogudustes ja kirikutes", isegi seal, kus teiste kirikute korraline juhatus selle "abi" tagasi lükkab.
Ka arusaam või väide, et Kristus on vennastekogudusega "erilise kokkuleppe sõlminud", kõigi teiste kirikute ja koguduste ees, koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega, oli minu jaoks ülimalt kahtlane. Varem polnud mul sellest mingit aimu.

Mulle sai selgeks, et Liivimaa pastorkond ei toiminud siiski mitte põhimõtteliselt ebaõiglaselt, kui nad alustasid nii otsustavalt võitlust hernhuutliku töö vastu oma kogudustes. Kas sealjuures tegelikkuses kõik õigesti toimus, seda ei osanud ma muidugi hinnata.

Nädala jooksul, mis ma Buxhöwdenite juures veetsin, olid mõlemad mind juba usutlenud, milline seisukoht mul vennastekoguduse suhtes on. Ja nad olid sellega väga rahul, kui hea häälestus mul nende suhtes oli. Kogu Saaremaal polnud luterlik kirik seni veel sama hästi kui mitte midagi hernhuutluse vastu ette võtnud, välja arvatud pastor Nolcken Pöides. Ja pea kogu aadelkond austas tegelikkuses vennastekogudust.

Nüüd hakkasin ma tõsiselt muretsema, et ma Buxhöwdenitele nii kiiresti oma hea arvamise vennaste suhtes välja olin öelnud, ilma asja põhjalikult uurimata. Ma olin veel pärast prooviaasta lõpetamist nii naiivne, kuna Põltsamaal ei olnud ühtki vennaste palvemaja, ka Kursis mitte. Kogu asi polnud minuni veel jõudnud. Nüüdki veel mitte täiele selgusele jõudnud, otsustasin olla võimalikult ettevaatlik ja esmalt tegelikkuses järele proovida, mida ma tegema pean. Ma palusin neil nädalail nii mõnigi kord ka Jumalat, et ta mulle õiget teed näitaks. [- - -]

Liivimaa konsistooriumilt tuli teade, et siseminister on otsustanud kanoonilisest vanusepiirangust vabastamise jaatavalt. Ordinatsiooni pidi Tartu Jaani kirikus 19. (31.) detsembril, 4. advendil (1871) läbi viima professor Theodosius Harnack ja jutlustama pidi professor von Engelhardt. Ma rõõmustasin selle üle, ehkki oleksin ordinatsioonipäeval meeleldi ise jutlustanud. [- - -]

Esimene oma kodu

Juba varem oli otsustatud, et me ei pidanud otsekohe peale pulmi Sadukülast Saaremaa - reisile asuma. Pidime veel umbes nädalaks sinna jääma. Ja igal juhul tuli esmalt Virtsust ära oodata teade väina kohta, kas see on juba kindlalt ületatav. Virtsu jaamaülemat oli palutud meile kohe teada anda, kui väin täitsa kindel on.

Kuid ei tulnud mingit kõva pakast ja ka lund oli väga vähe. Nii lükkus meie ärasõit ikka edasi. Loomulikult elasime Lallaga pulmadest saadik elumajas. Need olid ilusad nädalad, kuid siiski igatsesime asuda omaenese majja ja eriti tööle, kus meid juba kaua oodati.

Lõpuks saabus käre külm ja seejärel lumesadu ning Virtsust tuli jaanuari lõpus teade, et nüüd kannab väin ka raskeid veoseid. Otsekohe sõitsid meie asjad Sadukülast välja ja 4. veebruaril jõudis kätte ka meie hüvastijätt. Kõik olid kindlameelsed ja tugevad, ilma pisarate ja nututa. Jumalasõna ja palvetega lahkusime üksteisest.

Esimesed nelikümmend versta sõitsime Saduküla hobustega. Kui need ära väsisid, võtsime seda kui Sadukülast nukra lahkumise viimast osa ning saatsime armsatele vanematele ja õdedele - vendadele veel viimase tervituse.

Sõitsime meie ja kutsari jaoks täiesti tundmatul teel. Reis pakkus vähe väliseid mugavusi, välja arvatud see, kui istusime oma väikeses kinnises saanis külma ja tuule eest kaitstuna.
Esimesel ööl saime voodikoha ühes kõrtsis, mis tähendas üksnes õlgi, mida me endale kaitseks lutikate eest juurde laotada lasime. Oma nahktekkide, nahkade ja vaipadega püüdsime laagrit endale mugavaks muuta; magada saime siiski vähe, kuna ei võinud end riidest lahti võtta.

Järgmisel päeval, laupäeval jõudsime päikeseloojangul Mihkli kirikukõrtsi. Siit edasi pidime sõitma mööda taliteed üle lõputu soo. Mitme versta ulatuses ei leidunud ainsatki maja. Väga küsitav oli, kas talitee ka kindlalt märgistatud oli. Olin mures Lalla pärast, kes oli sõidust, eilse päeva üleelamistest ja viimasest ööst tõeliselt väsinud. [- - -]

Kui me soost läbi maanteele jõudsime, märkasime, et mere vahetus läheduses on lund märkimisväärselt vähem. Peatusime ühes kõrtsis, et lasta oma hobustel veidi puhata. Kõrts oli täis talupoegi, kes tulid laadalt, enamik kergelt vintis.
Kui me Virtsu talitee lumepuuduse kohta järele pärisime, kuulsime, et kõrtsis on ka Saaremaa talupoegi, kes sama teed sõidavad. Nende seas oli ka üks kõvasti purjus talupoeg Valjala pastoraadist.

Kui ta kuulis, kes ma olen, muutus mees ehmatusest peaaegu kaineks. Ta oli ju minu rentnik. Lalisedes palus ta vabandust, lubades meid Virtsust üksnes taliteid pidi Valjalga juhtida. Saaremaal olevat maanteedel nii vähe lund, et taliteid tundmata on võimatu saaniga sõita. See oli niisiis õnnelik kokkusaamine.

Virtsu saabusime hämaruses. Seetõttu ei soovitatud meil väinast üle sõita. Meile anti suure kahekorruselise postijaama ülakorrusel mugav puhas tuba. Kui ma oma Lalla, kes oli reisist jälle väga väsinud, sülle võtsin ja trepist üles kandsin, et tema haiget jalga raskest pingutusest säästa, jäid postijaama inimesed hämmastunult seisma ja rääkisid hiljem teistele reisijatele:
"Mõtle vaid, Valjala uus pastor kannab oma naist lausa kätel! Ta tõi kordagi peatumata naise trepist üles!"

Tollal polnud see minu jaoks muidugi mingi kunsttükk, sest esiteks oli mul selleks piisavalt jõudu ja teiseks oli ta siis üsna sihvakat kasvu ja kõhn.

Teisipäeva hommikul - oli 7. veebruar 1872 - võis üle väina minna. Lahkusime mandrilt ja jõudsime Saaremaa pinnale.

Valjala pastoraat

Lahkusime Virtsust niipea, kui valgeks oli läinud. Sõita oli umbes 50 versta. Väinast üleminek läks hästi, jää oli paljas. Meie Valjala teejuht sõitis ees, soovides nii otse kui võimalik Väikese väinani jõuda, et saaks mööda jääd sõita. Ka Saaremaal õnnestus tal vältida postmaanteed ning siirduda üle heinamaade ja soode. Lund oli üsna vähe. Kui me pidime lõpuks siiski ühe lõigu mööda maanteed sõitma, kippusid meie vaesed hobused kohe ära väsima.

Kui Valjala kirik paistma hakkas, oli juba täitsa hämar. Peagi sõitsime pastoraadi hoovi sisse. Kõik oli pime. Ei osanud ju ükski inimene meid oodata.

Kuid meie kuljuste helina peale elustus maja siiski kiiresti. Majauksele toodi tuli. Vana lesknaisest kokk Liisu, kes meid vastu võtmas oli, korpulentne, kirjeldamatult heasoovliku näoga, ilmus aupaklikult trepile meid tervitama. Meie veosaanid olid ka juba kohale jõudnud, lumevaese tee tõttu uskumatult vaevaliselt. Oma Lalla tõstsin ma saanist välja ja viisin kätel meie majja sisse.

Seest nägi see välja küllaltki mahajäetud ning kõle, kuid siiski mitte nii mahajäetud, kui me oodanud olime. Me uskusime üksnes paljad seinad eest leidvat ja arvasime, et esimene öö tuleb põrandal magada. Selle asemel leidsime paar voodit, mille üks koguduseliige minu ametieelkäija varanduse oksjonilt meie jaoks oli ostnud. Meie kiriku eestseisja, parun Buxhöwden, oli saatnud meile Lööne mõisast vana mööblit, nii kauaks kui vajame. See jäigi seniks meie käsutusse, kui me Valjalas olime. Sealhulgas oli paar voodit, diivanilaud, üks üsna kirju kollakaspunaka sitskangaga ülelöödud magamissohva ja mõned toolid.
Me olime selle eest südamest tänulikud. Saalis oli kõrgete helepruunist puidust selja - ja külgleenidega vanamoodne sohva, iste ja seljatugi kaetud tumerohelise kangaga, sinna juurde sobivad toolid ja diivanilaud. Ka need olid meie käsutusse jäetud. Olime rõõmsad, et olime nüüd omaenda kodus.


Meie vana Liisu, suurepärane kokk, tuli toime meile "mitte millestki" kena õhtusöögi pakkumisega. Siis pidasime oma inimestega õhtupalve ja läksime üsna pea magama, reisist väsinud ja tänulikud, et Jumal meid niikaugele oli aidanud.

Järgmisel hommikul korraldasin Lallale ringkäigu. Esmalt veelkord maja mööda. Interjöörile olid iseloomulikud valgekslubjatud seinad ja värvimata, aga puhtaksküüritud põrandad. Toad olid asjaliku korrapärasusega joonlaua abil lihtsalt neljanurgeliseks joonestatud, umbes 9,5 jalga kõrged, aknad tubade kõrgusele vastavalt võrdlemisi madalad.

Maja oli armas ja õdus ka oma asendi poolest. Selle tagakülg ja lõunapoolne ots olid aia poole. Aeda ümbritses igast küljest vana kivimüür, mis kaitses seda ainult loomade, mitte inimeste eest. Maja ees seisis kaks toredat vahtrapuud, mille alla me paigutasime kevadel lihtsad aiapingid. Maantee poolt oli õu suletud kiviaia ja väga primitiivse puuväravaga. Kogu majaesine õu oli kaetud muruga, millest töövankrid risti ja põiki üle sõitsid, nii et plats nägi alati korratu välja. Kevadel mõõtsime hoovi keskel välja suure ringikujulise tüki ning rajasime selle ümber laia sõidutee, mida sestpeale üksnes sõidukid kasutada tohtisid. Plats omandas seeläbi meeldiva väljanägemise.

Otse meie maja vastas, teispool sõiduteed, paiknes künkataolisel kõrgendikul auväärne iidne kirik, vana võimas kiviehitis, käetud valge lubjakrohviga, millest aga graniitplokid kõikjal läbi paistsid. Kirik on vanim Saaremaal. See ehitati kohe peale saarlaste võitmist Mõõgavendade poolt. Kiriku kõrval, maantee läheduses, asus vana sügav kristallselge veega allikas, milles võidetud saarlaste pealikud kohe ära ristiti.

Algselt ehitati kirik ilma tornita; see lisati kiriku idapoolsesse otsa hiljem. Läänepoolses otsas asuv suur uks on täiesti romaanipärane; ilmselt ehituse väga aeglase edenemise tõttu mindi hiljem gootikale üle. Võlvid on tüübilt silmnähtavalt ümarkaarsed, mida siis päris lõpus on püütud gootilikuks teravdada.

Apsiid (koorilõpmik) on ehitatud palju hiljem ja teostatud puhtaimas imeilusas gootikas. Kiriku pingistik oli väga lihtne. Paremal, löövi lõpus, vahetult kooriruumi ees asus kõrgendatud tool sakslastele, kes võtsid Saaremaal sageli osa eesti jumalateenistustest. Ka meie ajal tuli meie kirikueestseisja parun Eugen Buxhöwden tihti eesti jumalateenistusele ja oli väga tähelepanelik kuulaja. Teised pingid olid tumepruunid, tehtud üsna tahumata paksudest plankudest, mida istumisega järkjärgult poleeriti.

Altar ja kantsel olid väga inetus maitsetus stiilis, mis ilmselt pidi olema rokokoo. Väikesel orelirõdul, kuhu viis kitsas kanatrepp, asus väike nigel, pigem kääksuv kui helisev orel. Võib - olla kaebas ta üksnes vana orelimängija Viiu, vanatüdrukust talupoja, halva kohtlemise üle. Viiu elas üsna väikeses, kuid seest võluvalt mugavas ja piinlikult puhtas majakeses otse kiriku ja ristimisallika kõrval.

Pastoraati ja kirikut ümbritsesid kogudusele kuulunud põllud ja heinamaad, viimased enamasti kaski tihedalt täis kasvanud. Kirikust allpool voolas pisike ojake, mis oli ka pastoraadiaia piiriks. Kirikust ida poole algasid külapõllud ja pastoraadile kuuluv küla., mille keskel asus köstri majapidamine oma armetult lagunenud kooli - ja elumajaga. Nende majade uuendamise viisin ma läbi järgmisel aastal.

Kõik pastoraadi põllud olid ümbritsetud Eestimaalgi leiduvate kiviaedadega. Need aiad olid heaks peidupaigaks Saaremaal sageli ettetulevatele rästikutele ja vaskussidele. Ma olen surmanud rästikuid meie majatrepil ja jääkeldris.

Üht kohta heinamaa ja karjamaa vahelises aias kutsuti "ussiauguks". Kuuldavasti kogunesid ümbruskonna ussid siia sügisel talveund pidama. Kevadel, esimestel soojadel päikselistel päevadel, olen ma näinud seal tõepoolest hulga nastikuid (mürgitud) ja vana vaskussi koos kolme noore isendiga mõnusalt päevitamas.

Pastoraadi ümbruskonnast pean nimetama veel nõndanimetatud maalinna. Igal Saaremaa kihelkonnal oli üks selline. Iga Saaremaa kihelkond moodustas seega algselt ka poliitilise hõimkonna. Maalinn kujutas endast pea ringikujulist graniiditükkidest ja mullast kuhjatud valli. Vall oli ümbritsetud kraaviga, mille jälgi võib veel näha, ja oli umbes 30 kuni 35 jalga kõrge. Selle ringvalli keskel võis vaenlase lähenedes leida kaitset mõnituhat inimest koos kariloomadega. Ringvalli keskel on veel praegugi näha vana, kive täis kaevukoht. Valjalas oli kõigi kihelkondade suurim maalinn.

Sellest ja tõsiasjast, et just selle maalinna juures peeti ordurüütlite ja saarlaste vaheline viimane otsustav lahing, mis lõppes saarlaste vabaduse täieliku hävitamisega, järeldatakse, et Valjala meestel oli ülemvõim kogu Saaremaal. Pea kõik teised maalinnad on Valjala omast paremini säilinud. Võitjad püüdsid neid sageli hävitada. Rahvas teab aga veel tänapäevalgi, et saarlased on selle maalinna juures vihatud sakslasi surmanud.

Valjala ümbruse maastikud ei ole ilusad. Ja siiski on vana õlgkatusega väike pastoraat oma aiaga põldude ja heinamaade, kase - ja männimetsa vahel, vana võimsa kirikuga nii sõbralik ja õdus, et me armastasime seda kogu südamest.

Valjala inimesed

Toona - sellest on nüüd juba 50 aastat - olid inimsuhted Saaremaal veel väga patriarhaalsed. Noor - Eesti liikumist ei olnud Saaremaal, vähemalt Valjalas, absoluutselt märgata. Ma ei tea, kas kihelkonnas ülepea ainsatki eestikeelset ajalehtegi oli tellitud. Koguduse harimatus oli nii suur, et protsentuaalselt suurem osa koguduseliikmetest oskas vaevalt trükikirja lugeda, käsikirja aga üldse mitte. Kirjaoskajad moodustasid kogudusest vaid väikse murdosa.

Enamik koole Saaremaal, nagu ka Valjalas, olid ilma koolihooneta või olid need ebarahuldavad, väga tagasihoidlike tingimustega. Valjalas oli ainult kolm koolimaja, seda 3 500 - hingelise rahvaarvu juures, ning kiriku juures asunud kihelkonnakool kokkukukkumise äärel.

Tõsi, ka vana "koolmeister" (nii kutsuti Saaremaal köstreid, kuna seniajani polnud koguduses õigupoolest ka ühtki teist õpetajat) oli samuti kokku kukkumas, seda nii lihalt kui vaimult.

Koolides, mida peeti üksnes talupoegade suitsurehtedes, õpetas keegi enam - vähem lugeda oskav talupoeg või sulane mõnel päeval nädalas lapsi, niipalju kui neid just kokku tuli. Tegelikku koolikohustust ei tuntud isegi nimepoolest.

Alles aasta tagasi oli Pöide pastor Nolcken, kes seda olukorda enam kannatada ei suutnud, esitanud ajalehes avaliku palve saamaks raha korraliku kooli rajamiseks eeskätt oma kihelkonda. Pöide koos Jaani ja Muhuga olid Saaremaal kõige kehvemas seisukorras kihelkonnad. Suure usuvahetusliikumise ajal 1843./44. aastal oli seal umbes 75% elanikkonnast läinud luteri kirikust üle kreeka õigeusku - Pöidel 6000 hingest koguni umbes 5000. Ja allesjäänute igasugune konfessionaal - kiriklikel eesmärkidel koormamine luteri kiriku poolt võis kaasa tuua uue äralangemise. Kuidas võis niisugustes oludes üldse mõelda, et panna selle väikese koguduse kanda koolide ehitamise ja ülalpidamise koorem?

Seepärast pöördus Nolcken oma ametivendade poole mandril tungiva palvega aidata rajada tema kogudusele luterlikku kooli. Nüüd ärkasid ka ülejäänud pastorid ja Nolckeni üleskutsele järgnes terve Saaremaa sinodi ühine palve. Selle palve peale laekusid Läänemereprovintsidest ja St. Peterburgist Saaremaale märkimisväärsed summad, mille abil sai võimalikuks kõigis koolides, kuhu vaid kuidagiviisi kõlbulikke õpetajaid õnnestus leida, õppeaega kolmelt päevalt neljale nädalas pikendada ja maksta vastavat tasu.

Valjalas polnud selles suhtes veel samahästi kui midagi tehtud, kuna siin polnud 1¼ aastat pastorit olnud. Siin lasus ees suur tööpõld.

Teatud suhtes ületas aga Valjala kihelkond enamikku teisi. Nimelt religioossuse suhtes. See oli kindlasti hernhuutluse mõju. Pastoraadist kolme versta kaugusel oli vennastekoguduse diakoni elukoht, kelle käes oli kõigi Saaremaa "palvemajavendade" ülemjuhtimine. Ja umbes viis versta kirikust asus Haagi - kõige austatum vennaste palvemaja.

Kui konfessionaalsest seisukohast lähtuvalt võis hernhuutlaste tegevust hinnata kuidas tahes, oli neil igatahes vaimulik ja mitte ilmalikustav mõju. Ja selle vaimu mõju näitas ka väga agar ja elav palvemajade külastamine terves kihelkonnas. Väga hästi külastati ka kirikut, ja vennaste poolt mitte vähem kui teiste koguduseliikmete poolt, võib - olla isegi tihedamini.

Kirikusse tulid vaesed ja rikkad eranditult jalgsi. Kellelegi ei tulnud mõttesse kirikusse tulekuks hobust ette rakendada, üksikuiks erandeiks vastsünnitanud naised või kui kirikusse toodi lapsed ristimisele, kuhu ema loomulikult kaasa ei tulnud, kuna lapsed ristiti enamasti varakult.

Tavaliselt puudusid aga ka isad. Näis, et nad pidasid ristimise juures olemist häbiasjaks. Kui ma hakkasin nõudma, et isad peavad ristimisele tulema, ja hiljem sellele kindlaks jäin, tuli üle saada tugevast passiivsest vastuseisust. Kui rahva südametunnistus poleks appi tulnud, oleksin ma selles võitluses alla jäänud.

Ma proovisin asja nii seada, et just isal oleks ristimise juures auamet: tema oli ainus, kellel oli õigus ristimistalituse ajal ristimisnõud hoida. See veenis kogudust ja kui mõned isad siiski veel vastu hakkasid, andis rahvasuu neile nime "õllepruulija" - nad pidid ju kodus tähtsat ristimisõlut pruulima. Kui juba rahvasuu oma pilkega neile vastu astus, siis andsid kõik järele.

Aga veel miski muu soodustas Valjala kihelkonna vaimulikku arengut: see piirnes vaid vähesel määral merega. Ja see rand, mis avanes Riia lahe suunas, oli madal ning laevasõiduks ebasobiv. Seetõttu ei tegelenud Valjala inimesed üldse salakaubaveoga või tegid seda äärmiselt vähe. Mina ei kuulnud sellest midagi. Kõik teised mereäärsed kihelkonnad olid kuulsad julge salakaubitsemise poolest. Idakaldal olid nendeks eelkõige muhulased ja läänekaldal Kihelkonna omad. Viimastel oli lausa rahvalaule, mis ülistasid salakaubavedajate kavalust ja kangelastegusid. Vähe on midagi muud, mis kogudusele nii vaimu vaesestavalt mõjuks, kui salakaubavedu oma kasumite ja veel enam oma erutava julguse, salakavaluse ja ohtudega.

Nüüd veel mõnest iseloomulikust koguduse liikmest. Esmalt vana koolmeister Taawit Taawitson. Umbes 75 aastat vana (väljanägemise järgi), liikus ta küürakil, tasaste lohisevate sammudega. Alati sõbralikult naeratav, peenikese kõrge häälega, ettevaatlikult väljenduv, et end mitte kompromiteerida.

Ta oli loomu poolest heatahtlik mees, tahtis olla ustav kristlane. Kuid talle polnud selge, kas olla luterlane või hernhuutlane, või on kõige tähtsam rahumeelne läbisaamine kõigi inimestega. Seetõttu oli temast saanud igavene laveerija. Me saime alati teineteisega hästi läbi, ilma mingite lahkarvamusteta, kuid suutmata ka tõeliselt üheskoos töötada. Kui ma hakkasin kogudust paluma, et võib ju ometi harjumuspäras[t]est armulaua[kordade]st loobuda ja sagedamini armulauale tulla, kui neil selleks vajadus on, tekitas see koguduses suurt elevust, poolt ja vastu. Ja kui ma sidusin sellega veel üleskutse, et kõik, kes soovivad enne armulauale tulekut midagi pihtida, võivad kas või laupäeval minu juurde tulla, ilma mingi sunnita, siis muutus erutus veel suuremaks, kuna sellist üleskutset pidasid hernhuutlased otseseks vahelesegamiseks oma pärusmaale. Pastor pidi jutlustama ja sakramenti jagama; hernhuutlasele oli aga ette nähtud eriline üksikhingehoiu töö.

Ma ei lasknud end mingil moel selle küsimuse ümber mõttevahetusse tõmmata, vaid jätkasin ikka oma mõlema ettepanekuga. Tagajärjeks oli, et kõik vaimulikult meelestataud koguduseliikmed, kes aga mingil põhjusel päriselt vennastekogudusse ei kuulunud, hakkasid usinamalt armulaual käima ja paljud neist ka laupäeval üksi minu juurde tulema. Need olid siiski vaid üksikud koguduse liikmed. Hernhuutlastel oli suur ülekaal. Nad õhutasid minu suhtes passiivset vastuseisu. Nende koguduseliikmete elu aga, kes minu juurde tulid, muudeti pilkamisega kibedaks, nii et nad ei julgenud varsti enam külavahel käia. Kui nad laupäeviti pühapäevariietes tulid, siis teati juba, kuhu nende tee viib. Nii tuli neil teha pikem ring ümber külade.

Nüüd aga vana Taawitson! Ma rääkisin ükskord temaga nelja silma all hoolsast armulaualkäimisest. Ma tahtsin tema veendumusi tundma õppida, kuna ta oli siiski koguduses mõjuvõimas isik. Sõbralikult naeratades kinnitas ta, et mul on täielik õigus kogudust sagedamini armulauale kutsuda. Ta mõistvat täielikult, et see on Lunastaja auks.

Siis küsisin ma:
"Aga kallis Taawitson, miks ei tule siis teie ise sagedamini? Mõelge ometi, millist mõju see kogudusele võiks avaldada, kui noor pastor kutsub, aga vana koolmeister ise ei tule. Ja kuidas paljud, kes meelsasti tuleksid, aga kes kardavad suurt rahvahulka, julgust koguksid, et hirmust inimeste ees üle saada!"

Siis vastas vana häbelikult:
"Jah, armas pastorihärra, kui nüüd koguduses veidi rahulikumaks on jäänud, siis tulen päris kindlasti ka mina, - ma tahaksin meelsasti tulla." See jäi tal tegemata. Tema pelgus inimeste ees ja müra koguduses kestsid kauem kui tema elu.

Varsti peale meie saabumist hakkasid eesti koguduse liikmed meid korduvalt külastama, tavaliselt õhtutundidel peale päevatööd. Naised tulid Lalla juurde ja mehed minu poole.
Kuna Saaremaa eesti keel erineb üsna oluliselt Liivimaa omast, nimelt hulga sõnade poolest, mis Saaremaal on ürgeestilised, Liivimaal aga saksa sõnadega asendunud, oli keskustelu minu alles kehva eesti keele oskuse tõttu minu jaoks sageli küllalt raske.

Kord aga päästis see mind paari külalise suurest solvamisest. Tulnud oli neli hernhuutlast, puha noored mehed. Pärast esmast tervitust alles seisime töötoas, kõik meie vanusele mitte päris vastavas asendis, pea veidi pööratud ja langetatud, käed risti, kogu keha kummargil. Nad rääkisid iseäralikul nukral toonil (ma ei pilka, vaid kirjeldan), tasaselt ohates.
Vähehaaval ohkamine kasvas, milleks meie keskustelu mingit põhjust ei andnud. Noor kooliõpetaja Siksali Jaan, keda peeti eriti vagaks meheks, ohkas nii valjult ja kurvalt, et mul tärkas äkki mõte, et ta on vist haige.

Palusin neil nüüd istet võtta, millest nad ära ütlesid. Kui siis jälle üks südantlõhestav ohe kostus, tahtsin ma küsida, kas tal midagi viga ei ole, võib - olla kõhuvalu või midagi muud. Õnneks ei tundnud ma meditsiinilist sõnavara ja loobusin küsimusest. Kui ma seda hiljem Lailale rääkisin, kohkus ta väga. Ta oli juba ammu Saaremaa hernhuutlaste eripära, suurt sentimentaalsust, mis väljendus rõhutatud õhkimises, tähele pannud.

Diakon Steinmann seletas mulle hiljem, et isegi tema ei suuda ikka veel selle Saaremaa õhkimisega harjuda. Palvemaju külastades oli ta sageli kogenud, et juba pulti astudes, enne, kui ta sai suu lahti teha, vallandusid raske ohkamine ja pisarad. Ta oli inimestele tihti öelnud, et nad peaksid ohked ja nutu seni tagasi hoidma, kui nad ei tea, kas see, mis tal öelda on, ohkeid ja nuttu ka väärt on.

Hernhuutlaste seas oli aga ka inimesi, kes ei ohkinud, ja just need olid parimad. Näiteks vana pealugeja, Haagi Ado Pääslane, siis üks Jakobi - nimeline mees Haeskast, väga tõsine kristlane, mõlemad täiesti arukad, selgepilgulised mehed.

Haagi Ado, vaevalt keskmist kasvu mees, pikkade siledate tumedate, juba hallinevate juustega, kannatav ilme sõbralikus näos (näoilmelt veidi pastor Brauni meenutav), on üks inimesi, kes on jätnud mulle endast kustumatu mulje kui läbi ja lõhki vaimulikust inimesest.
Haagi Ado oli aga sügavalt veendunud hernhuutlane, kelle jaoks luteri kirik oli palvemaja pühamu eesõueks.

Samasugune oli too Jakob Haeskast. Ristimisest ei pidanud ta suurt midagi. Tema pühaduse põhjapanevaks sakramendiks oli liisutõmbamise teel hernhuutlaste hulka vastuvõtmine. Kuid kunagi ei öelnud ta ühtki halba sõna kiriku ega kirikusse puutuva kohta. Ta pidas ka kirikut jumalikuks asutuseks, nagu oli Jeruusalemma templi esine õu rahva, uskmatu massi jaoks. Need inimesed pidid kirikus jutluse abil äratust saama. Kuid tõeliseks preestriks võis saada alles palvemajas.
Ta oli liiga vaimulik isiksus, nii et võis teistele lausa haiget teha. Tema veendumuste kindluses oli jõudu, mida sellest väikesest kidurast mehest õhkus.

Teist, palju vanemat meest, samuti hernhuutlikku lugejat, õppisin ma tundma hiljem tema surivoodil Kogula [valla] Kõksi külas. Täiesti teist tüüpi kui Haagi Ado. Vanamees oli juba vähemalt 80 - aastane - samuti tõeliselt vaimulik inimene. Kuid temal oli oma kiriku suhtes hoopis teistsugune seisukoht. See rajanes sellel, et ta oli noore põldu kündva sulasena oma väikest katekismust lugedes äratust saanud. Ja sellest ajast peale oli ta katekismust kogu elu alati oma armsaima raamatuna kaasas kandnud. Meist said tõelised sõbrad ja me saime üksteisele palju lähedasemaks, kui ma Haagi Adoga saanud olin.

Vanamehe vaimulikul elul oli rohkem luterlikku värvingut. Eriliselt peenetundelised inimesed olid ka tema sugulased, kelle juures ta vanaduspäevil elas ja kelle majas suri - perekond Mõistlik [nime tõlge], kõik peene südameharidusega inimesed, millist kohtab vaid tõeliselt õilsate isikute puhul. Nad hoidusid küll palvemaja poole, olid aga pigem kiriklikud kui hernhuutlikud. Kogu seda perekonda hakkasin ma tõepoolest isiklikult ja inimlikult armsaks pidama, nagu häid sõpru.

Aga hinnatuimaks, toredaimaks ja ühtlasi tähtsaimaks isikuks Valjala koguduses oli minu jaoks Haeska piirkonna peakohtunik, [- - -] Hansi talu peremees Ado Aus [tõlge Auväärt]. Oma nime kandis ta täie õigusega. Vaevalt olen ma näinud haritumat sakslast, kes nii rahulikult ja õiglaselt eestlaste ja sakslaste suhete üle oleks kohut mõistnud ja rääkinud, kui Ado Aus.

Kui ma ükskord temaga sellel teemal rääkisin ja ütlesin:
"Sakslased on siiski eestlaste suhtes palju pattu teinud, eriti pärisorjuse ajal," siis vastas ta rahulikult:
"Armas pastorihärra, teie olete alles noor ja tunnete inimesi veel vähe. Kindlasti on ka sakslaste poolt mõnda suurt ülekohut sündinud, - kuid meie rahva kõige suuremad piinajad on alati eestlased ise olnud, eriti pärisorjuse ja teoorjuse ajal. Kas te arvate, et kui härra sulase või mõisateole saadetud talupoja peale vihastas, lasi ta väiklasel õelusel enda üle võimust võtta, et kätte maksta? Ei! Aga kui kubjas (järelevaataja töö juures), eestlane, sulase või talupoja peale vihastas, siis võis ta piinata, kuni veri väljas. Kubjas pani ta siis terveks nädalaks või kauemakski kõige raskemale ja piinavamale tööle. Lasi tal lämmatavas tolmus muudkui äestada, äestada, äestada. Rumalad inimesed on selle alati sakslaste arvele pannud, kes sellest midagi ei teadnud."

Nii mõneski asjas sain ma Ado Ausilt nõu. Tal oli ilus, arukas nägu, mis väljendas siirust. Kogu elu jooksul ei ole ma suuremeelsemat eestlast tundma õppinud. Ta oli vaga mees, ilma teeskluseta.

Ka naiste seas olid meil mõned truud sõbrannad. Üks oli vallaline, Wiisu Kadri Uustalo.
Väiksevõitu, energiline isik. Kui talle selgeks sai, et vennastekogudusel puudub tegelikult õigus end väljavalitute koguduseks ja luterlikku kogudust "ilmalikuks" või koguni "eesõueks" pidada, siis ei kartnud ta oma veendumusi seeläbi välja näidata, et hoidus palvemajast eemale ja tuli ainult kirikusse, öeldes välja ka põhjuse, kartmata tagakiusamist, mis ei jäänud tulemata.

Kujunes nii välja, et tema ja teised, kes palvemajast eemale hoidsid, leidsid end seetõttu pühapäeviti kurvalt mahajäetuna, kui peaaegu kõik teised mingil moel vaimulikud koguduseliikmed kirikust otse palvemajadesse läksid, kus nad umbes kaks tundi pärast hommikujumalateenistust oma kogunemisi pidasid.

See viis mind otsusele viia ka kirikus sisse pärastlõunajumalateenistus. Kuna mul olid ennelõunal peale jumalateenistust veel ristimised või ametitoimetused, seejärel lõunasöök ja ettevalmistus pealelõunaks, siis jäi minu pärast lõunajumalateenistus veidi hilisemaks kui palvemajade kogunemiste algus. Wiisu Kadri ja tema mõttekaaslased olid selle uuenduse üle väga rõõmsad. Kuid vennased olid samavõrra kurvad. Esmalt märkasid nad, et järk - järgult eelistas üha rohkem nende koguduse liikmeid kiriku jumalateenistusest osa võtta, mistõttu palvemajaliste senine kindel ülekaal kirikuliste üle kõikuma lõi. Aga võibolla tundsid nad end nüüd kohustatuna ka kiriklikku jumalateenistust mitte unarusse jätma.

Ma olin väga liigutatud, kui lühikese aja pärast hakkas ka palvemaja kogudus pealelõunal kirikut külastama. Nad muutsid oma kogunemiste alguse veidi varasemaks ja kiirustasid seejärel sealt jälle kirikusse tagasi; loomulikult ainult osa, kuid ka vana Haagi Ado ise tuli tagasi. Ma hindasin seda väga kõrgelt, kuna ei suutud oma nooruse ja puuduliku eesti keele tõttu kogudusele palju pakkuda.

Wiisu Kadri pani minu jutlustest eriti tähele üht, mida ma ka alati tugevalt rõhutasin: kõigi usklike üleüldine õigus preesterlusele. Kui me olime juba Rõugesse kolinud, küsis ta mult kirja teel, kas ta on mind üleüldise preesterluse osas õigesti mõistnud. Ta oli külastanud üht haiget, keda minagi tundsin. Haiget oli samal päeval külastanud ka pastor, kellelt ta oli viimast armulauda saanud. Haige olevat aga langenud raskete süümepiinadega lootusetusse meeleolusse. Kadri küsimusele oli ta vastanud, et tal on teatud raske patt hingel ja ta pole seda tunnistanud. Kadri küsis, miks ta siis ei rääkinud õpetajale, mis teda vaevab?

"Sa tead ju, missugune see õpetaja on," vastas haige, "ta tuleb vaid sisse, peab pihikõne ja jagab armulauda, ilma minuga sõnakestki rääkimata."
"Kas ma ei peaks õpetaja veelkord sinu juurde paluma?"
"Ei, see oleks asjata, ta ei mõista ikka, mida ma vajan. Ma tunnistan talle ja tema mõistab mind pattudest vabaks ilma sõnagi manitsuse ja troostita."
Seepeale ütles Wiisu Kadri talle:
"Kuula, sa tead, mida meie endine õpetaja meile on rääkinud, et kui ei ole ühtki pastorit käepärast või kui pastor ei tea, kuidas ta peaks hingega ringi käima, siis võime ka üksteisele pattu tunnistada ja üksteisele Jumala nimel patud andeks anda."
"Ja, seda ma tean hästi."
"Nüüd, armas vend, vaata mind mitte kui koolituseta ja harimatut naist, vaid kui kristlast, kes usub Jeesusesse Kristusesse. Tunnista mulle oma pattu, mis sind vaevab, ning mina manitsen ja trööstin sind nii hästi kui ma oskan ja annan sulle sinu patud Jumala nimel andeks. Usud sa, et ma seda tohin ja suudan?"

Haige oli sellega nõus ja nii pidas ta temaga pihti, palus koos temaga ja vabastas ta patust. Pärast seda olid tal aga tärganud kahtlused, kas tal ka naisena selleks ikka õigus on, kuna naine peab koguduses vaikima.

Ma märgin siinjuures, et ta leidis haige kodust täiesti üksi, kuna kõik teised olid põllul tööl. Ma sain teda seepeale ainult rahustada, et ta on mind õigesti mõistnud ja õigesti talitanud. Väga iseloomulik neile kindlalt kiriku poole hoidvatele isiksustele oli see, et nad hakkasid ilma erilise juhendamiseta, isekeskis kokku hoides, üheskoos laulma, kirja lugema ja paluma, ning et nad külastasid siis mõttekaaslasi teistes kihelkondades, nagu näiteks pastor Nolckenit ja tema ärganud kiriklikke koguduseliikmeid.

Üheks Wiisu Kadri kaaslannaks oli Sassi mõisale kuulunud Paali talu perenaine. Tema mees oli tähtsusetu isik, tema seevastu elav, arukas ja energiline inimene, kuid rõõmsalt lapsemeelse käitumisega. Ta oli veel noor naine, kena näoga, aga täiesti edevuseta, siiralt loomulik ja avameelne. Ta kuulus meie lähemate sõprade hulka Valjalas, kuigi temas puudus vähimgi [usuline] fanatism. Tema puhul oli tegemist sügava usuga luterliku kiriku õigsusesse, hinge vabadusse, mis tal tema kirikus oli (vastandina vennastekoguduse pietistlikule piiratusele), mis teda kiriku ja ka meiega nii kindlalt sidus. Sellele lisandus isiklik armastus, kuid nii vabal ja sundimatul viisil, et ta oli parimas mõttes meie tõeline sõber.

Ta seisab mul ikka veel elavana silme ees oma sageli pilkuvate ja armastusest põlevate silmadega, oma blondide, veidi punakalt mänglevate, lahkukammitud juustega. Elab ta veel? Kui ma kord suvel Tallinnast Saaremaale sõitsin, nägin teda viimast korda. Valjalasi lahkumise ja jällenägemise vahel oli juba vähemalt 17 aastat, aga tema armastus oli ikka muutumatult seesama.

Aleksander Toom (Habakuk II; 1823-1907) Ühte meest pean ma siiski veel nimetama, "veidrat pühakut", kahtlemata väga üksildast Männiko Sandrit [perekonnanime tõlge]. Varem oli ta olnud metsavahiks Lööne mõisale kuulunud männikus, sellest tema nimi. Perekonnanime olen unustanud. Ta pidas end täie tõsidusega prohvetiks.

Vaevalt keskmist kasvu mees punakate juuste ja habemega, viimane kikkhabemeks pöetud. Vana hall viltkübar kattis ta pead ja veidi sassis juukseid, hall kodukootud kuub keha. Nägu oli kõhetu, peaaegu otsajäänud, näojooned teravalt väljajoonistatud, hallid silmad lõkendasid enamasti rahutult, võisid aga ka täiesti sõbralikult vaadata, kui ta oma prohvetikuulutusele mõistmist lootis.

Ma olin parun Buxhöwdenilt juba Sandri kohta kuulnud. Ühel päeval tuli ta mind tervitama. Ta esitles end mulle kui "Habakuk Teine" ja jutustas kohe kogu oma prohvetiks kutsumise loo. Ta olnud talvel pastoraadi lähedal karjamaal ja palvetanud seal. Siis olevat äkki taevast tema kõrvale suur tuline otsekui marmorist ratas langenud ja ta kuulnud häält endale hüüdmas: "Habakuk Teine ", ja rattal olnud kuldsete tähtedega seesama kirjas: "Habakuk II".

Siis saanud ta teada, et teda on kutsutud prohvetina rahvale meeleparandust kuulutama. Ja nüüd olevat ta tulnud kutsuma mind endaga koos töötama, siis koidab kogu rahvale uus aeg. Sest see kõik olevat piiblis selgelt ette kuulutatud. Valjalast pidavat õndsus alguse saama. Kui kukk kirikutornis ja Kukk kantslis ja Haba-kuk väljas rahva keskel kokku hoiavad, siis olevat õndsus käes.

2. Peetruse [kirjas], 1,19 seisab selgelt, et prohveti sõna tuleb tähele panna: "...enne kui koidutäht tõuseb ". Nüüd olevat tema, Habakuk II, see koidutäht, sest ta on pärit Koikülast [Koiklast], jne.

Meest võis pidada hullumeelseks, normaalne ta ju ei olnud; aga kahtlemata oli suurel määral tegemist ka religioosse fanatismiga. Ma katsusin talle nii rahulikult kui võimalik seletada, et ma ei ole veendunud tema jumalikus kutsumuses ja seetõttu ei saa temaga käsikäes töötada. Sander ei muutunud ägedaks ega kärsituks, kuid seletas mulle, et sel juhul olen ma sama pime pimedate jutlustaja nagu kõik teised pastorid. Seepeale läksime lahku.

Varsti pärast seda ühel pühapäevahommikul, kui ma kirikusse läksin, seisis Männiku Sander kirikuväravas ja jutlustas, ägedalt zhestikuleerides ja karjudes. Ma palusin inimesi, kes ümberringi rahulikult seisid, kirikusse minna. Kui nad mulle järgnesid, läks ta valjult kirudes minema. Sarnast tuli varsti jälle ette. Kuid isegi tema enda sugulased, naine ja lapsed, ei tahtnud teda enam kuulata. See oli talle raskeks löögiks. See oli selle tagajärg, et ta neid kodus türanlikult kohtles. Ent tema kuulutamisiha oli nii suur, et ta andis oma naisele ja lastele selle eest raha, et need teda vaid kuulaksid.

Ma külastasin teda ükskord tema majakeses, kuna vaene kibestunud mees tegi mulle muret. Vastastikusele kokkuleppele me muidugi ei jõudnud. Viimast korda nägin teda 1874. aasta suvel, kui pidasime Valjalas suurt misjonipidu. Minu isa oli tookord ka seal ja jutlustas pastor Dolli tõlgina kasutades kirikuaias. Kui jumalateenistus läbi sai, trügis Männiku Sander äkki ligi, astus kiiresti kantsliks kujundatud kõrgendusele ja hakkas rääkima. Ma palusin inimesi lahkuda ja kui nad palvele kohe järgnesid, siis pöördus kogu Sandri viha minu peale. Ta lahkus karjudes ning käte ja jalgadega zhestikuleerides.

Ühe väikese stseeni pean siiski veel jutustama, kuna see oli iseloomulik meie suhetele koguduseliikmetega. Päris algusest peale oli meile täiesti enesestmõistetav, et me oma koguduse liikmetele, kes meile tulid, käe ulatasime. Hiljem tuldi pühapäevahommikuti meie kodusele hommikupalvusele juba nii hulgaliselt, et mõnikord oli suur vastuvõtutuba inimesi täitsa täis. Pärast palvust andsin oma inimestele alati kätt ja vähehaaval harjusid sellega ka võõrad, ning mul polnud mingit põhjust sellest südamlikust käepigistusest keeldumiseks. Kui siis 1872. a. mais saabus minu piduliku introdutseerimise päev, mil mind pidi vana superintendendi Hesse poolt vana pastor Gahlnbäcki assisteerimisel ametisse seatama, siis oli vastuvõtutuba hommikupalvuse ajal eriti täis. Kui vanahärrad, kes olid samuti palvusele tulnud, nägid, kuidas kõik talupojad mulle kätt andsid, oli see neile vastumeelt. Mõne minuti pärast tuli vana Gahlnbäck vastuvõtutuppa tagasi, haaras mul käest ja ütles: "Tulge nüüd, Hahn, jätke see käesurumine, mida see peaks tähendama?" Ma ei lasknud end kütkestada. Kui ma aga teise tuppa tulin, ütles ta mulle: "Mina annan ainult neile koguduseliikmetele kätt, kes on "Vennad Issandas", " mille peale ma talle nii tagasihoidlikult kui oskasin, vastasin, et ma ei tea selle kohta pühakirjas mingit alust.


Oma koguduse sakslaste kohta pean piirduma mõne sõnaga. Lööne Buxhöwdenitest olen juba jutustanud. Me jäime nendega alati samasugustesse headesse suhetesse. Kõige armsamateks kogudusekaaslasteks said meile parun Eduard Sass ja tema naine, sündinud von Sengbusch Haeskast. Eduard von Sass oli pastor Nolckeni sõber, konsistooriumi sekretär. Tema töökohustuste tõttu elasid nad enamasti linnas. Kui me neid seal esimest korda külastasime, leidsime kodust ainult parunessi. Pikk, sale tumebrünett naine erakordselt elavate ja sõbralikult säravate silmadega. Ta tuli meile sellise südamlikkuse ja soojusega vastu, et me ei suutnud esmalt uskuda, et see tõesti siiralt mõeldud võis olla. Aga mida kauem me teda tundma õppisime, seda armsamaks ta meile muutus. Temast sai meile parimas mõttes sõber. Harvaesinevalt tähelepanuväärne naine, arukas ja selge oma otsustes, oli ta oluliselt üle oma mehest, ehkki too kuulus parimate hulka Saaremaal. Mul tuleb temast hiljem veel jutustada.

Meie Valjala - elus oli tähtis veel vaid üks isik kihelkonnas - hernhuutlik diakon Steinmann. Ta elas Jööri mõisa lähedal ametielamus, mille Jööri mõisa endine omanik oli lasknud diakonile ehitada. Steinmann, väike jässakas mees, sünnilt shveitslane, algupäraselt reformeeritud kristlane, liitus ta vennastekogudusega alles täiskasvanuna Saksamaal. Tema naine oli ametieelkäija diakon Knote tütar.

Igasugustest hernhuutlikest iseärasustest hoolis Steinmann vähe - ta polnud selles vaimus kasvanud. Mõningate Saaremaa hernhuutlaste ohkamine ja meelitav käitumine olid talle samuti vastumeelt. Varsti pärast seda, kui me Valjalga olime tulnud, külastas meid Steinmann. Hiljem tegi ta seda küllaltki sageli, tavaliselt kord nädalas, eriti talvel, jäädes siis ööseks meile, ehkki Jööri oli vaid kolme versta kaugusel.

Kohe oma esimesel külaskäigul esitas ta prooviküsimuse, mida ma juba ootasin: "Kas ma luban temal ja ta perekonnal Valjala kirikus armulauda vastu võtta?" Ta ootas kohest nõusolekut. Ma teadsin aga Harnacki raamatust, et vennastekoguduse diakon tavatses nende koguduse korra kohaselt armulauda kodus koos oma perega pühitseda. Aga talle oli oluline, et vennastekoguduse poole hoidvad vennad ja õed kirikus armulauda saaksid. (Luterliku kiriku poole hoidvad palvemajavennad ja - õed ei tohtinud nimelt - vastavalt seadusele - diakonilt armulauda saada.) Selles olukorras katsusid nad nii seada, et need koguduseliikmed, kes palvemaja poole ei hoidnud, altarile ei tuleks. Nad tahtsid osadust jagada ainult veendunud palvemajalistele - kui luterliku koguduse eliidile.

Seepärast ei saanud ma end kerge südamega siduda lasta. Teisalt võis aga kohene avalik vastuseis vennastekogudusele minu tegevust koguduses ohustada. Peale selle polnud mul veel endal piisavat selgust vennastekoguduse kohta. Ütlesin seda Steinmannile. Kuna mul oli olnud kavatsus Aafrikasse misjonäriks minna, pole ma selle Liivimaa sisekirikliku eriküsimusega küllalt tõsiselt tegelenud. Seega pean talle praegu selge vastuse võlgu jääma. Kulub veel mõni kuu, enne kui ma suudan selgusele jõuda.

Steinmann vastas selle peale täiesti rahulikult: "Ma loodan siiski, et teie vastus minu soovi kohaseks kujuneb. Muidu peaksin ma kahjutundega teid koguduse usaldusest ilma jätma," - väljendus, mida Steinmann hiljem ometigi kindlalt salgas [---]. Igatahes ei olevat ta niimoodi mõelnud. Aga isegi juhul, kui ma teda päris õigesti ei mõistnud, väljendas ta üsna naiivselt hernhuutlaste veendumusest, et luterlik pastor saab Valjalas vaid niikaua koguduse usaldust tunda, kui ta hernhuutlastega käsikäes tegutseb. Mulle oli Steinmanni vastusest kohe selge, et luterliku koguduse pastorina ei taha ma iialgi olla hernhuudi sulaste, vaid üksnes Jumala sulaste teenistuses, kui Tema minu tööd õnnistab. Selles vastuses väljendus ilmselgelt hernhuutlik hoiak meie kiriku suhtes, ehkki Steinmann oli kahtlemata üks leebemaid diakoneid. [- - -]

Umbes nelja kuu pärast vastasin ma Steinmannile selgelt ja kindlalt, et ma pean sakramendi jagamist hernhuutlikule diakonile, kui ta soovib seda "hernhuutlasena", kokkusobimatuks minu luterliku pastori ametiga, ning et mulle tundub väärana kogu vennaste töö nõndanimetatud "diasporaas" - seesama hernhuutlik tava teiste konfessioonide kogudustes oma grupikesi moodustada ja neid oma erilise hingehoiu alla võtta (mistõttu need koguduseringid peaaegu täielikult oma pastori mõju alt välja jäävad). Nad nimetasid seda "abiks", mida nad osutasid luterlikule kirikule. Tegelikult aga tekitasid nad meie kogudustes tõsise lõhe ning katsusid alati kõiki ärganud koguduseliikmeid ära võtta ja oma poole tõmmata. Ma ei saa seda hernhuutlikku tööd sellega sanktsioneerida, et võtan armulauale diakoni, eriti veel palvemajakoguduse eesotsas oleva diakoni. Kui ta on haige ja tegemist on hädaseisundiga, siis ma loomulikult teenin teda.

See vastus tuli Steinmannile üsna ootamatult. Võib - olla poleks mu vastus nii otsustav olnudki, kui ma poleks vahepeal pastor Nolckeniga tihedatesse suhetesse astunud.

[---]

Steinmanni kiituseks pean ütlema, et ta ei üritanud minu vastu mingit tõsisemat võitlust ärgitada. Rahul ei saanud ta minu vastusega küll olla. Ja seda palvemajainimeste ees maha vaikida ta loomulikult ka ei saanud. Ta võis oma rahulolematust minu seisukohaga selgelt välja näidata. Kuid kihutustööd minu vastu ta ei teinud, selleks oli ta siiski küllalt õiglane kristlane. Ta tuli endiselt kord nädalas pastoraati õhtut veetma; lugesime koos üht - teist ning arutasime kiriklikke, teoloogilisi ja hingekosutavaid küsimusi. Ja kui Nolcken ja mina ning varsti koos meiega ka Karja pastor Winkler moodustasime ringi, et vähemalt kord kuus pühakirja lugemiseks kokku tulla, siis kurtis Steinmann nukralt, kui üksi ta jäetud on, kuna ei saa mõne ametivennaga sellist ringi luua. Nolcken ja Winkler olid minu järelepärimise peale Steinmanni osavõtuga igati nõus. Kuidas ta seda koosolemist nautis! Nii jäi talle sügav mulje ka sellest, et minu äraütlemine armulauaküsimuses ei tulenenud fanatismist tema suhtes. Ja veelgi enam: ka kogudus märkas seda. Nii jäime headeks sõpradeks ja kristlikeks vendadeks.

Kui aasta pärast ka teised ametivennad meie piibliringist osa võtta soovisid, ütlesime neile, et Steinmann tuleb ka. Aga seepeale ei soovinud nad end sellega siduda. Loomulikult ei soovinud