26. augustil möödub 150 aastat ühe Saaremaa kõigi aegade tuntuma ja kuulsama töösturi Oscar Wildenbergi sünnist. Tema isa Reinhold Wildenberg (1819-1890) ja ema Marie Helene (neiuna Johannson, 1821-1903) olid pärit Läänemaalt. Neil oli neli poega: Emil Alexander (1848-1863), Oscar Friedrich (1852-1928), Eduard Johann Reinhold (1857-1908) ja Conrad Rudolf Moritz (1859-1907, kaubalaeva kapten).

1857. aastal kolis pere Lihulast Kuressaarde. Veel samal aastal asutas Reinhold Wildenberg Suur-Sadama tänavale Abaja lahe äärde väikese köösneritöökoja, millest aja jooksul kujunes üks Venemaa suuremaid nahavabrikuid.

Oscar Wildenberg alustas kooliteed Kuressaares, kust ta pärast kohaliku gümnaasiumi lõpetamist asus edasi õppima Moskva kaubanduskooli. Sellele järgnes praktika Saksamaal Hamburgis Jakob Nordheimi nahavabrikus.
1872. a. saabus noormees tagasi Saaremaale, kus alustas tööd isale kuuluvas vabrikus. 1879. aastal abiellus ta Kuressaares Elvine Elise Marie Ossmanniga (1852-1922). Perre sündis kolm tütart: Margaretha Helene Lydia (1880-1907, abielus Fraenkel), Hertha Sophie Anna (1883-1944, abielus Melnikow) ja Helene Elwine Friederike (1889-1956, abielus Laerum).

Oscar Wildenbergi initsiatiivil asuti peagi vabrikut kaasajastama. 1881.a. muretseti sinna esimesed kaks 15-hobujõulist aurumasinat. Vabrik kasvas jõudsalt, tootmine laienes: lisaks kodumaistele nahkadele hakati peagi töötlema Lõuna-Ameerikast sisseveetavaid pühvlinahku, mis hiljem jäidki peamiseks tooraineks. Valmistoodang turustati põhiliselt Riias, kuhu see veeti esialgu Loode, hiljem Roomassaare sadama kaudu. Kõrge tunnustus tuli 1888. aasta Brüsseli maailmanäituselt — Wildenbergi nahavabriku toodang hinnati seal kuldmedali vääriliseks.

16. augustil 1890 suri Reinhold Wildenberg. Isa surma järel võtsid vabriku juhtimise üle pojad Oscar ja Eduard. 1898. a. (mõnedel andmetel 1897) õnnestus Oscar Wildenbergil osta veel üks nahavabrik, sedakorda Riias, mida ta asus samuti hoolega laiendama ja arendama.

1910. aastal mõlemad vabrikud ühendati. Siitpeale kandis ühendettevõte nimetust "Oscar Wildenbergi ühinenud nahavabrikute aktsiaselts Riias ja Kuressaares". Selleks ajaks oli Oscarist saanud vabrikute ainuomanik (vend Eduard suri 1908. a.). Reinhold Wildenbergi asutatud 7-8 töötajaga Kuressaare köösneritöökojast oli välja kasvanud üks Venemaa suuremaid nahatööstusi, mis vahetult enne I maailmasõda andis tööd ligi 300-le kuressaarlasele.
Vabrik võttis enda alla terve Abaja lahe äärse kvartali praeguste Suur-Sadama, Töö, Abaja ja Veski tänava piirkonnas. Oli ka oma pood, kus kaubeldi peamiselt nahakaupadega. Kuressaare vabriku tänapäeva mõistes tegevdirektoriks oli ligi neli aastakümmet Johannes Villsar.

Suuromanik Oscar Wildenberg ise, selleks ajaks ka Kangruselja mõisa omanik, oli aktiivselt tegev nii kohalikus vabatahtlikus tuletõrjeühingus kui Kuressaare elus laiemalt: ta oli linnavolinik ja -nõunik, kes mitte ainult nõuga, vaid ka aineliselt aitas kaasa linna arengule, saades selle eest tasuks päriliku aukodaniku tiitli. Lisaks täitis ta siin Norra konsuli ülesandeid, nii et tähelepanuavaldusena selle eest kandis Töö tänav mõnda aega nimetust "Konsul Wildenbergi tänav".

Wildenbergi vabrikutele, eriti Kuressaare omale, sai saatuslikuks I maailmasõda. 1915. aastal evakueeriti mõlema vabriku sisseseaded Moskvasse, kus töö vähesel määral jätkus. Kui Riia vabriku suutsid Oscar Wildenbergi tütred Herta Melnikow ja Helene Laerum sõja lõppedes ja Läti iseseisvumise järel uuesti tööle panna, siis Kuressaare vabriku hooned õhkisid ja põletasid taganevad vene sõjaväelased 1917.a. oktoobris. Neid varemeid mäletavad vanemad kuressaarlased veel II maailmasõja järgsetest aastatest. Hävitustööst jäi puutumata perekonnale kuulunud nikerdustega puumaja Suur-Sadama 25 (hävis 1941), kus alaliselt Riias elav Laerumite perekond 1930. aastate lõpuni suvitamas käis. Samas majas peatus 1939. a. augustis Saaremaa külastuse ajal ka president Päts.

Kuulus nahavabrikant Oscar Wildenberg elas oma elu lõpuaastail rohkem Ida-Preisimaal tütre Herta juures. Surm tabas teda 3. juunil 1928. a. Riias. 12. juunil toodi põrm laevaga Kuressaarde, kus see järgmisel päeval Kudjape kalmistul perekonna kabelis oma viimse puhkepaiga leidis. Täna ootab 1880. aastaist pärinev neoklassitsistlik kabel põhjalikku restaureerimist, millele ka Oscar Wildenbergi Stockholmis elavad tütretütred Barbro Fraenkel, Desireé Falsjö-Laerum ja Karin Laerum soovivad kaasa aidata.

KÜLLI RIKAS,
Meie Maa
27.08.2002