Oli 1892. aasta kevad. 23-aastasel Oskar Kallasel olid käsil Tartu Ülikooli lõpueksamid ja vanematele läks Kaarmale kiri:

"... kõik prohwessorid wäga rahul oliwad ja mind kandidaadiks tõstsiwad; kui nüüd weel teadusliku töö (kirjalikult) neile ette olen näitanud, siis on mul tiplom taskus. Esimese rõõmuga sõitsin Rudolfi juurde (O. Kallase vend Rudolf Kallas (1851 - 1913) oli tol ajal Rõuges pastor). Temal oli rõõm muidugi wist weel suuremgi kui mul enesel, kraapis peo täie paberiraha kokku ja käskis Wõrusse sõita; mul näis aga raha selle tarwis natuke palju olewat ja sellepärast wõtsime siis nõuuks ma peaks Soome laulupeole sõitma. Laulupeolt loodan weel natuke Soomemaad waadata, Jaanipäevaks aga loodan kodus olewat. "

Kutse laulupeole tuli Eesti Üliõpilaste Seltsile, mille esimees Oskar Kallas tol ajal oli. Reede. 17. juuni hommikul said kolm reisikaaslast (teised olid üliõpilased Soonelt ja Lesta) Tallinnas kokku ja päeval kell üks sõideti aurulaevaga "Oulu" Helsingi poole. Reisimuljeid kogunes palju, huvitavaid ja õpetlikke, ning koju Kaarmale jõuab viis pikka kirja, mida nüüd säilitatakse Tartus kirjandusmuuseumis. Püüame edasi anda nende huvitavaimad lõigud, olles märksõnadeks valinud olmekultuuri, keeleküsimuse, rahvastevahelised suhted, töökuse, harituse ja keelteoskuse ning karskuse. Sel kavandatust palju pikemaks kujunenud reisil oli kahtlemata väga oluline osa O. Kallase vaadete ja tuleviku kujunemisel. Tähelepanuväärne on tema vahekord oma vanemate jt. kodustega, kes said noorelt mehelt nii mõtte- ja faktirohkeid reisiaruandeid. Ja üllatavalt paljud O. Kallase mõtted ja viited on tänagi aktuaalsed...

Niisiis, 19. juuni (ukj.) öösel kella kahe ajal paneb O. Kallas paberile:

"Reede kell 1/2 6 õhtul jõudsime Helsingisse, kust warsi poole tunni pärast töise aurulaeva "Hebe"ga edasi Turu linna poole sõitsime. Küll see oli ilus sõit: ei mõista minu sulg seda kenadust kirjelda. Kõik öö nii walge, et meie mammagi raamatut lubaks lugeda; soe ilm, wesi waga, kui peegli klaas. Kõik aeg (paale 18 tunni sõitu) saar saare kõrwal, tuhanded saarekesed mõlemal pool teed. Nimed peawad neil ka kõigil olema, aga kes nad kõik peaks teadma, selle teeks mina ilma wastu waidlemata "Saarteteaduse kandidaadiks." Laew oli inimesi puupüsti täis, kõik "laulu juhlalle matkustamassa." Muusikakoor mängis lustilikka tükka. Kui kuuldi, et me Eesti keelt rääkisime, siis oli warsi küsimus: Oleteko Virolaiset?" Nüüd oli magus jutt käes. Mina õnneks mõistan natuke Soome keelt, nii et wäikse jutukesega juba toime saab; kus keel otsas, eks siis armas maakeel awita. Laupäewa lõunal olime Turus; esimene oli korter otsida. Läksime muidugi laulupeo korteri kommissioni ja säält juhatati ilus korter ühe kooliherra lese juures Eerikin katu 24.

Esimene asi, mis ma nägin, oli turnipidu, soome üliõpilaste, soldatite ja muude noorte meeste poolt. Oli tõesti ilus: üliõpilased olid kõik Soome wärwides: sinised püksid, walge särk, sinine wöö wööl. Küll olid tublid mehed ja tegid oma asja osawasti ja kaunisti; turnisid kõiksugu wiisi, marssisid n. n. e. (Soome soldatite kommando on ka Soome keeles).

Turnipeolt läks tee pool jookstes kontserti. Kontsertisi on nüüd laulupeo ajal iga päew 4-5 üksikute kooride poolt, nii et paljalt parematesse minna suudad. Kontserdid on enamiste nõnda nimetud "ülikooli" aktuse saalis. Siin linnas oli enne ülikool aga wiidi Helsingi, kui ta 1827 ära põles; maja on jälle üles ehitatud ja on kuberneri loss, ühtlasi ka kontserdi maja. Kontserdilt traawisime Kupista parki, kus suur historialik pidu käik oli. Etendati nimelt esimeste soomlaste ristimisi. Küll see oli ilus ja nii südant liigutaw, et mul tõesti wee silma ajas. Pääle 160ne inimese wõtsiwad käigust osa.

Nüüd tuli üks wõhi wõeras mees mu juure, wabandas kõiki wiisi, et ta mind eksitab ja palus mimd oma lauda. [ See ] oli üks Rootslane John Lindquist. Ees leidsin weel ta proua ja 2 üliõpilast Stockholmi ja Upsala linnast. Nendega istusin koos tundi 4 ja õhtu läks wäga lõbusasti mööda. Aga te oleks pidanud kuulma, kuidas me sääl rääkisime. Rootsi üliõpilane saksa keelt ei mõistnud, sellega puhusime Ladina keelt, Lindquisti prouaga Soome, Lindquisti enesega saksa keelt. Need jälle isekeskis Rootsi keelt. Nüüd tuli veel üks rootslane Schulz, kes Aamuri jõe juures 23 aastat elanud, see tahtis ka näidata, mida ta wõib, ja sellega panime wene keelt wälja, nii et tõised ammuli suul kuulsiwad. Schulz puhus meile koguni Hiina ja Jaapani keelt ette, Rootsi üliõpilased Norra ja Daani keelt ja ega minagi viimane ei olnud, tõin muidugi Eesti keele wälja, ja et Schulzi Hiina keele[le] midagi vastata, siis pidi wana Sanskriti laul aitama, mis weel eksami ajast pähe oli jäänud. "


Järgnevalt kirjeldab Kallas teise peopäeva muljeid: toomkiriku, muuseumi ja karskusseltside maja külastamist ning üliõpilaskooride kontserte. Ta teeb kokkuvõtte:

"Ülepea peab ütlema, et kõige ilusamad majad Soomes enamaste koolid ja muud rahva asutused on: niisuguste asjade jaoks nad mõistavad oma kalju rahnudest raha walada. "
Ja:
"Laulu poolest on Soomlased meist küll suure tüki ees. "

20. juuni hilisööl jätkab Kallas kirja, annab ülevaate suurest lõppkontserdist ning lisab:

"Laulu kooride liikmed on enamiste kõik haritud inimesed, kes suured koolid ja gümnaasiumid läbi on teinud, siin ei karda haritud Soomlased ennast Soomlasteks nimetada, nii kui meie maal, kus mehed, kes juba kreiskoolis käinud kõik "Saksamaalt" on, kui ka Saksamaa neil Wõru linna taga algab. Soomes on haritud seisus olemas, ja seda meil ei ole: meil on paljalt talupoja seisus ja kes hariduse läbi sest lahkub, see lahkub enamist ka Eesti rahvast"

Üsna rohkesti on tähelepanekuid soome neidude kohta, nii näiteks:
"Enamiste kõik on valget verd: kui nad ka ilusad ei ole, aga terwe ja priske jumega nad on ometi: see tuleb osalt ka sest, et ka tütarlaste koolides suure hoolega turnimist harjutakse. "

23. juunil valmib teine kiri. 8 leheküljel:

"Tänasel päewal laskis jälle wihma, nagu oa warrest ja rikkus palju, tahtsime warsi hommikul linna ligidale saaristikku sõita, et aga ilm halb oli, siis läksime linna wangimaja vaatama. Nüüd tänasin Jumalat sandi ilma eest, et selleläbi soome wangimaja näinud olen. Ma ütlen, kui sa selle läbi oled käinud, siis on üsna lusti ise ka siin mõnda aega istuda. Aga ma räägin Teile parem A'st O'ni ära, mis ma nägin.

Te ei pea, kallid wanemad, mitte igawaks panema, minu pikki kirju lugeda. Mu süda on nii rõõmus ja tänulik, et mul selle hariduse läbi, mida ma Teie läbi saanud olen, wõimalik on olnud nii palju ilusat ja uut näha ja kuulda, et ma selgi wiisil Teile oma tänu näidata püüan. "


Vangimaja näitas kolmele Tartu tudengile põhjalikult direktor ise. Oskar Kallasel tekib mõte nähtusi mõnes Eesti ajalehes kirjutada, kuid

"ega tsensor läbi ei lase: kuidas tohib ka midagi töistel paremat olla, kui wenelastel [...]. Wangid peaivad kõik hääd tegema [...] , mitte nagu meil laisklema ja uut kurjust juure.[...] Tänini ütlesin Soomes on kolm ilusat asja, Maa, Laul, Neitsid - nüüd panen neljandaks weel vangihooned juurde: kui siin päevavaras ei parane, siis ei ole see ülepea võimalik. "
Juba 24. juuni öösel leiab Kallas taas, "et kirjutamiseks asja küllalt on" - ja ongi valmis järgmine 8-leheküljeline kiri.
"Kirjeldada on mul Teile viimane pidupäev; kõigist kõige ilusam.[...] Ju hommiku vara kell 7 mängis pidu platsil muusika ja kella 9 aegu hakkas üleüldine kõikide kooride üheskoos laulmine. "

Laulude vahel peeti pidukõnesid.
"Rootsi kõne oli Senator Mechelin 'i, Soomekeelne Helsingi Ülikooli rektori Rein 'u poolt. Ega meie pool nii rääkida tohi, kui need mehed seda teewad; sääl ei olnud keda karta, mis õigeks arwati, ka toodi ette: Olgu nüüd ühised Rootslased ja Soomlased, nüüd, kus väljapoolt waenlast karta on.[...]

Kell 2 hakkas suur pidusöök ilusasti ära ehitatud linna teatris.[...] Kui sa ehk arwanud olid sääl süüa saada siis oli eksitus suur, uks kõne tuli töise järele (nende aegu muidugi süüa ei saadud; pääle 600 osawõtja) ja kui natuke wahe aega oli, siis tutwustati meid pidu wõerastega [...] meie "Virolaiset" saime koguni oma tarvis era pidu kõne ja terwituse dr. Setälä poolt ja pärast seda tulid wäga palju meie juure klaasisi kokku lööma. (Täna on meie nimed juba Soome ja Rootsi ajalehtedes, et Eesti rahwale ja liigetele, kes pidul oliwad tervituslaul ja elagu lauldud on.)[...] Tuttawaks saanud oleme nii paljudega, visiiti kaartisi leian taskudest ja nimesi tas[k]uraamatust, aga nime omanikka ma enam kõiki ei mäleta. [...]Laulupeo lõpp oli ülendav.[...]

Me elame siin ühe Soomlasega: Erwin Lode 'ga koos. Sellel on kõik Soome maa tuttawaid ja sugulasi täis, niisama ka meie kubermangud. Ta on wäga lahke ja sõbralik mees (Räägib 7 keelt) ja tema läbi oleme paljudega tuttwaks saanud. Ta tutwustas mind ka ühe preili Ali Trügg'iga (Õieti Maria Alexandra Trygg: käis muide eelmisel, 1891. a. tuntud estofiilina Tartus toimunud üldlaulupeol.) Helsingist. See on kuulus naisterahvas kõigel Soome maal. Laulupeol ma nägin, kuidas kuberneerid, Rektor, prohwessorid kõik ta juure läksid teda teretama. Ta on poole maailma läbi reisinud (arvata 35-40 aastat wana) Ta on (ehk küll enesel raha ei ole) mitmed suured koolid ja vaeste majad Helsingisse ülesse ehitanud, kus midagi "rahwa asja" on, sääl on ta ees otsas; käib Ameerikas ja Inglismaal naiste kongressidel n. n. e. Ta kutsus meid oma juure Helsingi elama, küll siis kirjutan ta koolidest enam.

Prohvessor dr. Setälä 'ga, kellega ju Tartus tuttavaks sain, juhtusin ka siin kokku. Mina küsisin ta käest, kas ma peaks Helsingis wõima kohta saada, kui ma Soome keelt mõistan. Tema arwas, et see hästi wõimalik on, iseäranis Saksa keele koolmeistritest olla neil suur puudus. Helsingis tahan selle asja üle veel prohwessor Aspelin 'iga (kes mind kasulapseks wõtta tahtis) rääkida. Kui mul lootust on, siis ikka katsun sügiseks Soome maale, kas kodu koolmeistriks, ehk kuidagi muud wiisi, et selle maa keeled kätte saan.

Õhtul oli suur üliõpilaste pall teatris, ma nii ilusaid, terweid ja priskeid neidusi, kui siin veel millalgi näinud ei ole: meie poolt naesterahwad ei saa neile kaugeltgi ligi; siin sai neid ka waadata küllalt, oli neidusi pääle 350ne, nii et mu wana süda veelgi nagu sulama käest hakkas, ja wanu aegu meelde tuletas, kus mõnikord ilusa neiu järele minupärast kas uulitsa pääl ümberwaatasin. Aga eks see "haigus" lähe warsi jälle mööda.

Kõige wõerastavam oli, et peenikesed preilid (üsna "saksad") ja rääkivad Soome keelt, mis ometi alatule Eesti keelele nii ligidalt sugulane on. Soome keel on siin läbini Rootsi keele vääriline, mõnes kohas näib koguni kõrgemgi olevat: kuulutustes on enamiste Soome keel enne Rootsi keelt, ja laulupeol käis esimene keel ka ikka tõise ees; olen ka tähele pannud, et kus Sooml., ja Rootslane kokku juhtuvad, seal enamisti Soome keelt räägitakse. Kas meie küll ka eluaegas nii kaugele peaksime saama, meie kes, kui kuskil nurga taga julgeme Eesti keelt rääkida, siis warsi kartlikult ümberwaatame, kas vast keegi ei peaks kuulma. (Soomlastel on ka mõisniku seisus, nii on siinne kuberner, kindral von Kremer, soomlane ja olen ise teda kuulnud Soomekeelt rääkivat.) "


1. juulil "soome talupoja "saksa-toas "" Yäha-Laukoskil (45 versta Helsingist põhja poole) kirjutab Oskar Kallas neljanda kirja - 24 lehekülge, millest 13 on muljetest, mis saadud nelja päeva jooksul Helsingis viibides. Sedagi kirja on põnev lugeda, kuid pikkuse tõttu esitame siin ainult kõige huvitavamad lõigud.

25. juunil asuti Turust laevaga tagasiteele Helsingisse:

" Kui me Turust Helsingi sõitsime, küsis koguni laewa kapten, kes Stockholmist tuli, kas me mitte Tartust ei olla; mina imetlesin, kust ta seda teab; "noh eks seitungidest saa lugeda. " - Nii on siis ilus "incognito " ka siin möödas ja kui sa midagi teed, siis mõtle ikka selle pääle, et tuntud oled, kui kiri koer. "

Ta meenutab ka kaunist jaaniõhtut kaupmees Lindquisti suvekodus ühel saarel, kuhu külalisi oli kogunenud üle 30. Jälle teeb talle rõõmu, et inimesed oskavad mitmeid keeli:
" see tuleb sest et Rootslased ja Soomlased wäga palju reisivad; enamiste kõik, kellega me kokku oleme saanud on välja maal olnud; neil on ka reisimine kergem, sest reisi stipendiumini ja abirahast on suur hulk ja antakse, kui keegi tublist tööd on teinud ja nüüd lahutust otsib, ehk kui ta mõnda asja uurida tahab.
[...]
Laupäeva hommikul kell 8 jõudsime Helsingi, kus meid prii korter ootas; et aga aeg weel wäga varane oli, siis luusisime linnas ja turul ja "õppisime rahvast tundma ", Mis igas kohas Soome maal imetlema paneb, see ka siin: ülisuur puhtus.[...] Kalad, mis müüakse, on suuremalt jaolt elavad ja värske vee sees. Riias nägin sedasama, aga Helsingi puhtus puudus.

Voorimeestel on siin enamiste kõigil gummi witsadega rattad, nii et sõidu aegu muud lärmi ei ole, kui hobuse kabjadest. Turu pääl on kõige parem kord valitsemas. Kõik on nii ülesseatud, kui oleks igal silmapilgul mõni kõrge wõeras või ülevaataja oodata, kes asja tahab läbi katsuda.

Tunni kahe pärast astusime preili Aili Trügg'i uksest sisse, kes meile Turus prii korteri oli lubanud: "ka võileiba hommikul ja õhtul, lõunat peate aga ise muretsema. " - Ta on nõndanimetud "emancipierte Dame "; siin Soomes ei ole need aga sugugi seda liiki, kui wene omad; wiimased arvavad, et nad siis juba kõik ära on teinud, kui nad juuksed lühikseks on lõikunud, vesisaapad jalga tõmbavad ja mahorka tubakast suitsetavad. - Soome neiud seda sorti, vähemalt nii palju, kui mina näinud olen, teewad tööd; nad on siin ja sääl seltsides, pidavad kõnesi, asutavad lõburikkaid ja õpetlikka pidusi n. n. e. ; nad nõuavad, et naestele enam õigust antaks isi enese eest muretseda ja tööd teha, et neid ikka mitte "wäetimaks loomaks" ei peetaks, kellest muud ei saa, kui mehele mängukanni.

Nende püüdmised näitavad mulle mõne külje poolt üsna õiged olevad, kui nad tõiselt poolt ka ehk liiaks lähevad, nii kui enamiste iga üks uus asi. Nimetud preili Trügg oli ka ühtelugu töös: ta on seitungi väljaandja, suure rahwalõbumaja eestseisja, mõne karskuse seltsi juhataja n. n. e. n. n. e. Kõige selle juures on ta läbi ja läbi Jumalakartlik inimene Üks ta suurematest töödest on maja "rahva heaks".

See on suur kahekordne hoone: siia võib igaüks tööline, ülepea igaüks kes soovib sisse tulla, raamatuid ja ajakirju lugema, turnima, töistega juttu ajama n. n. e. Pühapäevadel on õpetlikud kõned, siin on ka laulu ja mängu koor, kus igaühte ilma vähema maksuta õpetakse. Kõige selle asutuse otstarbe on selle vasta võidelda, et noored inimesed, iseäranis töölised, oma prii ajal mitte kõrtsides ei vedeleks ja halba ei õpiks. Preili Trügg rääkis, et tal enesel kopikatki ei olnud, kui ta maja ehitama hakkas. "Mina lootsin aga piibli sõna pääle: Kui Sul usku on, mis sinepi iva suurune, siis võite mägesi tõsta" ja see usk ei ole mind mitte petnud.
[...] Linna poolt on ta palju abi saanud.[...]

Pärastpoole saime kuulda, miks ta meid oma juure kutsunud ja see sünnitas palju lõbu. Meil oli Tartust suur sink kaasa võetud, kelle abil elasime, kui võerastemaja söögi väga kalliks pidasime. Sest rääkisime pool naljatades ka preili Trügg'ile: "Meilt Soome hotellid palju ei teeni, meil on oma söök ühes ja kui raha otsas, teeme tule metsa üles ja magame sääl. " See oli tal väga meelt mööda olnud. "Need ei ole niisugused mehed, kes Soome maale tulnud on raha läbi lööma ja ühest hotelist tõise kolima: neid peab aitama.[...] "Pääle nelja päeva elasime ta juures.
[...]
Siis käisin ka suures rahva museumis, mis soome üliõpilased ehitanud; muidugi on nad (Soome ) kroonu poolt palju abi saanud: siin wõid kõik Soome rahva elu näha: terved talu toad on ülesehitud, inimesed (vahast ja puust) sees, just kui elaksivad nad: ema keedab süüa, vanataat loeb piiblit, väike tütar kiigutab lati. Pääle selle on sääl kõik maja riistad, töö nõud, muusiku riistad, rahva riiete proovid ja mustrid, kalapüüdmise ja põllu töö riistad n. n. e.[...]

Käisin ka ühes koolis, kus haritud naisterahvad kõiksugust töösi, iseäranis puu tööd õppiwad. Nad teewad siin meistri ülevaatamise all 6 tundi päevas tööd ja maksavad selle eest 20 marka (8 rubla) kuus. 8 nädalat kestab õpi aeg: ilusaid töösi saab siin näha: peaasi on aga, et ka haritud naesterahvad mitte ei häbene tööd teha ja iseenesele leiba teenida, nii kui meie pool, kus see juba häbiks peetakse, kui keegi oma näputööd poodi müümiseks viib.
Lõunat sõime kord karskuse seltsi söögimajas. Kõik asi on siin ilus ja puhas, söök tubli ja odav (Lõuna maksis 50 penningat= 20 kopikat.)[...] Niisugusi majasi ja teewee-majasi on Helsingis õige palju: enamiste igas ühes on ka hää hulk ajalehti ja raamatuid lugemiseks, siin võib rahwas oma priiaega lõbusast mööda saata, meie pool sunnitakse alam rahwas just kõrtsi minema, sest et igaüks inimene lahutuseks lõbu tahab ja kui teda muust kohast ei leia, siis kõrtsi läheb. "[...]


Helsingi linna üksikasjalise kirjeldamise kõrval antakse vanematele aru ka visiitidest prof. J. R. Aspelini ja õpetaja Lönnrothi kodudesse, kes mõlemad soovitasid O. Kallasel soojalt oma õpinguid Soomes jätkata. Rännumeeste tee viis aga edasi...

"Helsingist oli meil nõu Imatra-kosele sõita ja säält edasi põhja poole, nii kaugele, kui rahakott lubab. Saime aga kogemata kombel palju suurema õnnega kokku. Üks noor Soomlane Ilmari Krohn lubas meiega ühes tulla. Ta isa oli Helsingis prohvessor (uppus kahe aasta eest Wiiburis ära), ta wend on praegu prohvessor, ta ise on Leipzigi linnas 4 aastat muusikat studeerinud, mängib ime ilusasti ja on palju Soome rahva laulusi wälja annud (24 aastat vana). Ta tunneb Soome maa läbi ja läbi ja meil on väga hää meel et ta ühes tuleb, me reisime sel wiisil palju odavamine ja näeme kümme kurd enam, kui muidu. Reisil räägime ühe päeva Soome keelt, tõisel päeval Eesti keelt (L Krohn mõistab pääle Rootsi ja Soome keele, veel Saksa, Prantsuse ja Vene keelt), ja harjutame nii mõlemid. Reis läheb enamiste jala, kui juhtub, siis ka aurulaeval ehk raudteega. Helsingis ostsime omale puss noad ja kirjud särgid [...] ja siis mindi reisile.

Kesknädalal (29. Junil) pärast lõunal istusime aurulaeva "Sibbo" pääle ja purjetasime Koivonieme [...], tundi 3 Helsingist. Sääl elab Krohn 'i risti isa, üks Soome suurematest kirjanikkudest: Zacharias Topelius. Ta on kirjutanud näitemängusi, romaanisi, laulusi ja laste lugusi.[...] Ta mõis on muidugi ka mere kalda pääl. Wanamees on, oma 74. aasta pääle vaatamata weel täini kõps ja ajas meiega palju juttu. Ta näitas meile palju lorberi wannikuid, albumisi, piltisi n. n. e., mis rahvas talle kinkinud: omad nimed pidime suurde raamatu kirjutama, kuhu kõik wõerad üles oliwad pantud, kes teda vaatamas käinud. Meie olla, nii ütles ta, esimesed Eestlased, kes tema juure Koivunieme tulnud.[...]

Öösel magasime Topelius 'e juures, kust Neljaspäeva hommikul kell 5 edasi ruttasime: hakatuses läbi soode ja rabade, eksisime ka natuke, aga mis sest wiga. Lõunaks oli selle päeva reis (30 versta) selja taga. Tee hakatuses käisime enamiste Rootsi küladest läbi. Helsingi ümber ja saarte pääl on talupojad enamiste Rootslased, pärastpoole tuli ka Soome külasi. Mõlemates on talud puhtad ja kasitud, majad enamiste punaseks maalitud. Suures pere toas on kummiga lee-paja, kus süüa keedetakse: saal körwal on 2 - 3 riiulit , kus pääl taldrekud, koostad ja puhtaks küüritud wask ja plekk-riistad seisawad: kõik kui soldatid mundris, nii puhtad. Pääle selle on veel 1-3 paremat tuba; põranda riided käivad üle toa, nii et paljast põrandat pea kuskil näha ei ole. Kardinad on hakante ees, pildid seinte pääl, lagi maalitud, tapetid seina pääl.

Me elame siin ühe Soome talupoja juures ja jääme kolm päewa siia.[...] Korter on odaw, sest kõige korteri, passimise ja söögi eest maksame 50 Ko. mehe päält päevas. Sööki tuuakse nii rohkest, et ikka keelama peame.(Lõunaks näituseks 4 sööki)[...] Nüüd arwan, et Teile üsna küllalt kirjutanud olen: ärge wäsige ära lugemast. Laupäeva õhtu on käes ja praegu hüüab perenaine sauna. [...]
Loodan, et kodupool kõik asjad heas korras on. Palju terwisid kõigile saadab Oskar. "


Ja nüüd on meie ees selle reisi viimane kiri kodustele, kõige pikem (34 lehekülge), kirjutatud 5. - 12. juulil 1892. Reisiseltskond peatus pikemal! Kassila mõisas 80 versta kaugusel Helsingist, jõukas Pessola talus ja Ahon-Pelto mõisas Sama järve kaldal. Mikkeli praosti ja Hirvensalme nimismehe juures, käidi Heino ja Mikkeli linnas ning mitmel pool mujal.

"Pühapäeval käisin Fornes'i kirikus; mul oli üsna hää meel, et sinna olen läinud, pean aga tunnistama, et ka kahjurõõm oli; kuna tänini enamiste kõik, mis Soomes näinud, parem oli, kui meie pool, oli asi siin ümberpöördud. Meie kergud on ilusamad ja suuremad, meie kiriku laul kõlab vägevamalt ja südamlikumalt.[...] See kirik, kui ka mitmed teised, mis näinud olen, on puust ehitud, torn on enamiste kiriku kõrwal ja ei ole kuigi kõrge. Oreleid igas kirikus ei ole, mõnes on, aga wäikesed. (Köster Mihklile võite mu poolt palju tervisid viia ja ütelda, et kellalööja igal laupäeval kiriku põranda peab puhtaks küürima, ehk küürida laskma: ei ole siis ka siin tolmu tolli paksuselt pinkide pääl ja orila pedali all sõniku hunikut). Meie Saaremaa moodu, et mehed tervitavad, kui kiriku kellu lüüakse, nägin ka siin: naesed, kui nad kiriku tulevad teevad sügava "Knix'i" (mõni lööb ka risti ette), nooremate juures näikse see mood aga juba kadumas olewat.[...]
Mis mulle weel wõeras oli, oli, et keegi palve aegu põlvili ei langenud, nii kui meie pool.[...]

Kiriku-aed on enamiste warsi kiriku kõrval, nagu see meil wanast oli. Ei ole ma siin ristisi ei ka haua kiwisi näinud. Ime küll, sest et neil kiwist just puudust ei ole. Kesk hauda on wäike puu post, selle pääl lauakene kirjaga. "


Vanematele antakse täpselt teada, kuidas töötavad vesiväravad Vesijärve ja Paijane järve vahel, kus on poole versta pikkune kanal. Pahaseks teeb, et Soomes elatakse uue kalendri järgi, aga Venemaal ja Eestis...

"Ei tea, millas me ka kord tõeste Europa rahvastega Kalendri poolt ühele järjele saame: weel mõni sada aastat edasi, siis on asjad wist nii kaugel, et meil Jaanipäev Aprilli kuus on. Keegi Wene papp olla küll troostiks wana kalendri üle ütelnud, et kui ilm hukka läheb, siis venelastel ikka veel 12 päeva aega on elada - aga ega see papi-nali asja paranda.

[...]

Üks ootamata rõõm sai mulle Pessala talus osaks. Me olime nimelt "pitka piima piiridest" peasnud. See tarwitab natuke seletust. Tänini ei saanud me talupoegade käest kuskilt haput piima, nii kui ta meil moeks, waid aina nõnda nimetud "pitka piima". See on nii, et teda, kuidas Soomlane ütleb, Helsingist Wiiburini wenitada wõid. Ta on niisama piim, kui see, mida mamma kodus kadaka okstega, palawa kiwiga ja kuld sõrmusega parandab: meie juures on ta "kurjast silmast" sündinud. Siin aga on rahwas selle asja poolt nii wäga pimeduse paelus kinni, et selle piima kõige paremaks pidawad. Siin Pessala talus saime me jälle meie haput piima ja ma pean tunnistama, et siis alles õieti tundma õppisin, kui hää ta oli.

[...]

Soomes kõrtsisi maal ei ole; need on kõik ära kaotatud. Selle eest on aga tee inimeste jäoks posti jaamad, ehk öömajad: siit saad odawa hinna eest süüa, öömaja, woodi, kohwi. Ka wõib siit hobust saada (Posti hobused nn Soomes arwata poole odavamad kui meil). Napsi siit ei saa: õlut saawad aina reisijad, oma küla inimestele ei anta. Selle eest saab kohwi, teed ja head kalja.

[...]

Purjus talupoigi olen ma selle pärast ka wäga wähe näinud: nad on enamiste kõik jõukad, mis suurelt jaolt muidugi ka sest tuleb, et mitte iga aasta miljonid rublad läbi kurgu ei kalla, nii kui meie pool, kus Wõrulinnas 2/3 kõikidest majadest õlle ja wiina poed on.

Mõni sõna siin veel Soome talupoegadest. Nad on läbi segi vist jõukamad kui meie omad, mis sellest tuleb, et nad 1) väga wähe joovad 2) et nad millalgi orjad ei ole olnud: igaüks on oma peremees ja elab oma isa isade käest päritud talus (Wähe on nõnda nimetud "torparisi", kes tööpäevade eest mõisa herra käest maad saavad). Maa näikse vaesem ja halvem olevat, kui meie pool, inimesed aga virgemad. Põldu haritakse suure hoolega; sõnnikut korjatakse, kust aga saab. Puu oksad raiutakse peenikeseks, aetakse huniku, kus lehmad ja veiksed pääl magavad ja neid mäendawad. Järvedest riisutakse lima ja rohtu ja viiakse põllule. Siis on veel üks imeline põllu harimise mood. Mets raiutakse maha, pannakse põlema ja maa künnetakse üles.[...] Esimene kord külitakse rugisi pääle, kaks järgmist aastat kaeru, siis jäeb see maa maha, mets kaswab pääle ja töises kohas võetakse uus "kask ' ülesse. Mina ei pea seda moodi õige heaks, sest et palju metsa rikki läheb.

[...]

Üks asi on siin üsna Saaremaa moodu: aidu on siin hirmus palju: tõise asja poolest lähevad aga mõlemal maad lahku: meil on aidadel ka wäravad, siin enamiste mulgud, nii ei ära väsid üle ronida. Paljalt suurematel ja käidavamatel teedel on wäravad.

[...]

Siin on avalik elu palju kaugemal kui meil; meil elab igaüks enam oma tarvis, muretseb paljalt iseenese eest, siin on seltsi elu kõrgel järjel ja ei küsita mitte varsi: Mis ma siis sätin, kui ma seda ja seda teen. Sellepärast on ka Soome koolid ja avalikud asutused nii kõrgel järjel.

[...]

Au poolt olen Soomes ühe järgu tõusnud: siin olen "Magister Kallas", kodus paljalt kandidaat. Soomes tähendavad nimelt need kaks nime just sedasama.[...]

Ühe kombega siin Soomes ei olnud ma hakatuses sugugi rahul: siin süüakse väga nobedasti; hakatuses jäi mul kõht ikka tühjaks, nüüd olen ka juba harjunud 10 minutiga lõunat sööma. Lõuna alla antakse kõiksugu külma rooga: kalu, liha, vorsti, pirukat, siis alles tuleb lõuna ise. Kohvi ja teed juuakse väga palju. Kohvi saab 3 - 5 korda päevas: hommikul tuuakse jo voodi kätte. Ka talupojad joovad õige palju kohvi ja teevett. Meie talupoeg ei tea neist jookidest palju, ehk kui kord kohvi keedab, siis on sagedasti kaebdus kuulda, kui kord Saaremaa töömeestel: "Leen oli muidu hüva küll, paljalt kohvi oad, äitimad, ei tahtnud pehmeks minna. "[...]


Oskar Kallas lõpetab oma sisukad reisikirjad nõnda:

"Üsna kahju on siit /Ahon-Pelte mõisast/ ära minna, aga vist läheb homme vara tee edasi Imatra poole; Imatralt jõuan 3-4 päewa pärast Savolinna ja loodan, et sääl Teie kirjad eest leian. Kui kodus kõik asjad head on, siis ehk jään weel mõneks ajaks; nii odawasti ja hästi ma Soome maad ometi enam waadata ei saa. Anttola mõisast tuli nimelt üks üliõpilane juure, wõibolla et siit peremehe poeg ka weel ühes tuleb Imatrale.
Nüüd jätan Teid seekord Jumalga. Palju tervisid kõigile wäikstele ja suurtele saadab Teie poeg, wend ja seitsmekordne Onkel Oskar. "


Valinud ja kommenteerinud ELLEN ÕNNIS,
Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1993 - 1994