Pöide surnuaia südames, arhitektuurimälestisena tuntud von Aderkasi perekonnakabeli vahetus läheduses asub ümbermatmisjärgselt juba üle 55 aasta tühjana püsinud hauaplats, mida kohalikku kultuurilugu paremini tundvad inimesed teavad Flexi hauana.

Saaremaad külastavate saksa turistide jaoks on see tänapäevalgi osutunud üheks olulisemaks siinseks huviväärsuseks, ehkki kirjaniku, luuletaja ja publitsisti Walter Flexi (1887-1917) loomingu tuntuse ja tunnustatuse kõrgaeg ulatub Esimese maailmasõja aastaist Teise maailmasõja lõpuni.

Walter Flex sündis 6. juulil 1887 Kesk-Saksamaal, praeguse Tüüringi liidumaa läänepiiri lähedal asuvas Eisenachi linnas gümnaasiumi ülemõpetaja Rudolf Flexi teise pojana. Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis tulevane kirjanik Erlangeni ja Strassburgi ülikoolis germanistikat ja ajalugu. 1910.aastal kaitses ta oma doktoriväitekirja (vastab praeguses Eestis magistrikraadile) Demetriuse (Vale-Dimitri) traagilise probleemistiku kirjanduslikust käsitlemisest Schilleri loomingust alates.

Hilisematele loomingulistele suundumustele pani kindla aluse juba kodune kasvatus. Pereisa Rudolf oli suur Bismarcki austaja, agar ja lugupeetud seltskonnategelane ning rahvusliberaalse partei kohalikke eestvedajaid. Isa ideaalide andeka järgijana sai Walter Flex ülikooli lõpetamise järel tööd mõjukates aadliperekondades - algul noore krahvi Nicolaus von Bismarcki koduõpetajana tänapäeval Poola osaks oleval Pommerimaal Varzinis, seejärel Hamburgi lähedal Friedrichsruh's vürstinna von Bismarcki teenistuses arhiivi korrastajana ning poegade Gottfried ja Wilhelm von Bismarcki õpetajana. Järgmiseks töökohaks, samuti pedagoogina, oli vabahärra von Leeseni perekond Poosenimaal (Poznani ümbrus tänapäeva Poolas) Retschkes. Ilmselt piisava ajalise distantsi järel on saksa kirjandusloolane Werner Klose 1965.aastal avaldatud teatmikuartiklis pidanud kirjaniku kujunemisaastate mõju iseloomustamisel tunnuslikuks uushumanismi, saksa idealismi, protestantlikku kristlust ja rahvusliku uhkuse tõusu rahva hulgas pärast Saksa riigi loomist 1871.aastal, leides, et Flexi fanaatilis-pateetiline patriotism tugevnes Pommeri- ja Poosenimaal vanade preisi aadliperekondade keskkonnas veelgi.

Kolmekümneaastasena hukkunud kirjaniku loometee jäi mõistagi lühikeseks. Walter Flexi esikteoseks peetakse gümnaasiumiõpilasena kirjutatud, Inglise-Buuri sõja sündmustest inspireeritud lühinäidendit "Talupoegade juhid" ("Die Bauernführer"), mille esmaettekanne oli Eisenachis 14.jaanuaril 1905, kuid mis trükis avaldati alles pärast autori surma, 1923. aastal.

Ülikooliõpingute ning koduõpetajana töötamise aastail kirjutas ning avaldas W. Flex mitmeid luuletusi, novelle ja näidendeid. 1914.aastal puhkenud Esimene maailmasõda tõi kaasa järsu pöörde alles kujunemisjärgus oleva kirjaniku ellu. Vaatamata oma sünnipäraselt vigasele paremale käele astus Walter Flex vabatahtlikuna sõjaväkke ning võttis 1914.-1915.aasta talvel sõdurina osa Prantsusmaal Argonnides toimunud positsioonivõitlustest. Kaprali (Gefreiter) auastmesse ülendatuna läbis ta 1915.aasta kevadel ohvitseride kursused, seejärel osales tollal Venemaale kuulunud Vilno (Vilniuse) vallutamisel ning lahingutes praeguse Valgevene aladele jääva Postavõ linna ja Narotši järvede ümbruses.

Suure tapluse aastad osutusid W. Flexi ulatuslikuks loomealaseks läbimurdeks laia avalikkuse ette. Esmalt paistis ta silma algselt perioodikaväljaandeis avaldatud patriootilise luulega, millest enamik ilmus veidi hiljem kogumikes "Rahvas rauas" ("Volk in Eisen") ning "Päike ja kilp" ("Sonne und Schild"). Üheks tähelepanuväärsemaks üllitiseks on ka proosa- ja luulekogumik "Pühalt õhtusöömaajalt", mille tuntumaiks osaks on "Viiekümnenda rügemendi jõulumuinasjutt" ("Das Weihnachtsmärchen des fünfzigsten Regiments"). Viimatimainitu näol on tegu allegoorilise, muinasjutuvormis jutustusega, mis valmis 1914.aastal, väeosa jõulupidustuste tarvis.

Laialdase tuntuse ja juba eluaegse suure tunnustuse võitis Walter Flex aga 1916.aasta lõpus ilmunud, enda sõjaelamusi kajastava raamatuga "Rändur mõlema maailma vahel". Teos on autoripoolseks järelhüüdeks sõjas langenud sõbrale Ernst Wurchele, kellest surmajärgselt on kirjaniku loomingu vahendusel saanud vabatahlikuna sõtta läinud haritlasest Saksa armee noore leitnandi ideaalkuju. Laiemalt üldistada püüdes on võimalik väita, et kirjapandu on reekviem neile noortele, kes suure sõja kõleduste ja raskuste kiuste, kantuna uhkusest oma rahvuse üle ning armastusest isamaa vastu säilitasid usu neid lahinguväljale toonud ideaalidesse.
Niisuguses kontekstis on laialdase kõlapinna leidnud teoses Wurche suu läbi sõnastatud juhtmõte: "Puhtaks jääda ja küpseks saada - see on kauneim ja raskeim elukunst" ("Rein bleiben und reif werden - das ist schönste und schwerste Lebenskunst").

Reservleitnandist kirjaniku sõnaseadmisoskus äratas ka Saksa väejuhatuse tähelepanu. 1917.aasta juuli algul kutsuti W. Flex tööle kindralstaapi, kus ta ligi kahe kuu vältel osales koguteose "Suur sõda üksikkäsitlustes" ühe osa, "Vene aastaalguspealetung 1916" ("Die russische Frühjahroffensive 1916"), koostamisel.

Samal ajal minetas 1917.aasta kevadel vallandunud revolutsiooni käärimistest haaratud Vene armee üha enam oma võitlusvõimet. Lootes mõne väikese, kuid silmapaistva operatsiooniga kasutada vastase nõrkust oma armee võitlusvaimu tõstmiseks ja maal süvenevat sõjatüdimust seeläbi vähegi leevendada, asus Saksa väejuhatus kavandama pealetungi Riia linnale ning Lääne-Eesti saartele. Kuivõrd eelseisva rünnaku eesmärk oli suuresti propagandistlikku laadi, muutus isamaaliselt meelestatud kirjaniku sellesse kaasamine lausa hädavajalikuks. Augusti lõpus naasis Walter Flex oma rügementi ning osales Riia vallutamisel.

12.oktoobri varahommikul tungisid Saksa väed Saaremaale. Põhiosa sissetunginud vägedest maabus Tagalahe rannikul, kust tungiti venelaste nõrka vastupanu maha surudes kiiresti edasi ida ja lõuna suunas. Jõudnud Tehumardi küla juures Riia laheni, õnnestus sakslastel Sõrve poolsaarele jäänud mitmetuhandeline Vene väegrupp põhijõududest ära lõigata.

Tagalahe ääres maabunud grupist vaid veidi hiljem maabus Pammana poolsaarel Murika randa väiksem Saksa dessantgrupp, milles eriti tähelepanuväärne ülesanne oli täita kapten (Hauptmann) von Winterfeldi ründekompaniil. Ranna lähistel rekvireeritud hobuste ja veovahenditega üle Taaliku Orissaare suunas liikudes jõudis von Winterfeld oma väeosaga Väikese väina äärde, hõivas 12.oktoobri õhtul tühjana seisnud, venelaste poolt Väinatammi lähedase piirkonna kaitsmiseks ettevalmistatud rajatised Orissaare külje all ning Saikla-Tumala-Uuemõisa joonel. Sel viisil suleti Kuressaarest põgenevate Vene vägede taganemistee Muhu saarele.

Walter Flex jõudis koos talle alluva 138. jalaväerügemendi II pataljoni 5. kompaniiga Saaremaa rannavetesse aurikul "Korsika", mis sõitis Tagalahe suudmes asunud tõkkes miinile. Sellegipoolest kulges maabumine võrdlemisi rahulikult, kuna venelaste nõrk vastupanu ei häirinud sissetungijaid kuigi nimetamisväärselt. Merehädalisi päästnud torpeedopaadi kapteni kutsel olevat W. Flex koos sama aluse meeskonda kuulunud koolivennaga Eisenachi päevilt saanud mahti teel randa lühikest aega koguni suupiste- ja joogilauas istuda.

Pärast maabumist Tagalahe idapoolsel kaldal liikus 65. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluv 138. rügement pealetungivate väeosade tagalas Orissaare poole. 14.oktoobriks jõuti Väikese väina lähistele, jäädes ajutisse välilaagrisse Maasi ja Saikla vahelisel teel. Samal päeval määrati Walter Flex III pataljoni 9. kompanii juhiks. Arvata võib, et see rügemendisisene ümberpaigutus oli kuidagiviisi seotud II pataljoni arvamisega brigaadi reservi.

15.oktoobril kell 12.50 sai rügement pealetungikäsu. Esimene pataljon vallutas Kahutsi, nende vasakul tiival tegutsenud kolmanda pataljoni kaks kompaniid said käsu edasitungiks Levala ja Veere küla suunas. Kiviaia varju kaitsele asunud venelaste vastupanu ei kestnud kaua ning 9. kompanii võttis Levalasse tungides üle 500 vangi. Küla läbikammimisel sai kompaniiülem Flex sõjasaagiks ühe kasakahobuse ning sestpeale liikus ta oma jalaväelaste eel juba ratsa. Möödunud Pöide kirikust, jõudis väeosa Oti mõisa lähistele.

Edasiste sündmuste kirjeldustes tuleb ette mõningaid lahknevusi. 1930. aastate alguseni ilmunud käsitlustes, osalt ka hiljem, toetutakse peamiselt Rosa Kaulitz-Niedecki poolt Saaremaal 1924.-25. aastal kogutud suulisele pärimusele. Kaulitz-Niedeck esitab oma 1926.aastal raamatuna ilmunud reisikirjas koguni kaks versiooni Walter Flexi hukkumise kohta. Neist ühe järgi olid sakslaste eest Oti mõisa tagasitõmbunud venelased härrastemajja oma peakorteri sisse seadnud. Tiibhoones asus samal ajal välilaatsaret.

15.oktoobril ilmutasid venelased suurt võitlusväsimust. Ka sakslaste poolel jäi kõik rahulikuks. Sakslaste poolt Oti mõisa saadetud parlamentäär tegi venelastele ettepaneku alla anda. Üks härrastemaja ees alistumisettepanekut ära kuulanud Vene ohvitseridest asetas oma käe saadiku õlale ning kuulutas hoopis viimase enda vangis olevaks. Sakslane põgenes ning pärast seda, kui venelased tema suunas tulistama hakkasid, varjus tee ääres asunud suure kivi kõrvale. Sündmusi jälginud leitnant Flex hüppas hobusele, paljastatud mõõk ülestõstetud käes, ja tõttas arvatavalt viga saanud sõjakaaslasele appi. Samal hetkel hüppas ühe kivi tagant välja Vene sõdur, kes tulistades tabas ratsanikku läbi parema käe kehasse.

Sama versiooni täiendab W. Flexi elust rahvalikus vormis ülevaate avaldanud Johannes Banzhaf täpsustusega, mille kohaselt ei asunud reservleitnant rünnakule mitte üksi, vaid viis vaenlase vastu ka talle alluva väeosa.

Teise Kaulitz-Niedecki poolt esitatud versiooni järgi suundus Walter Flex Levalas toimunud võiduka lahingu järel ratsa Oti mõisa poole vangilangenud venelasi ja nende moona üle vaatama. Kitsal põlluvaheteel tulistas üks peidust väljunud Vene allohvitser Flexi selja tagant ajal, mil see parajasti ettejäänud moonavankrit üle võttis. Üks Saksa sõdur jõudis veel hüüda: "Tähelepanu, härra leitnant!" Paraku jäi hoiatus hiljaks.

1930.aastatel jõudis avalikkuse ette ning hakkas seal vähehaaval kinnistuma ka kirjaniku venna, Rootsis asuva Uppsala ülikooli professori Konrad Flexi esitatud versioon Pöidel toimunust. Väidetavalt mitmesugustele kirjalikele allikatele, sealhulgas ka rügemendi raportile tuginev kirjeldus leidub tsitaadina sõjaajaloolase, Lääne-Eesti saartel 1917.aastal toimunud sõjasündmusi uurinud jalaväekindrali Erich von Tschischwitzi poolt 1934.aastal avaldatud laiale lugejaskonnale mõeldud käsitluses.

Kättesaadavuse tõttu tundub viimatinimetatu olevat Eestis üks enamtuntumaid Flexi-käsitlusi. Siiski väärib oma põhjalikkuse poolest suuremat tähelepanu Konrad Flexi poolt eraldi raamatuna kokku seatud Walter Flexi elulugu, milles leiduva teabe kohaselt oli kirjanikust reservleitnandi hukkumise ajaks lahingutegevus Pöidel samahästi kui läbi.
Konrad Flexi andmeil osales Walter Flex koos oma pataljoni kolmanda rühmaga Levala küla läbikammimisel ja vangide võtmisel. Jõudnud Oti mõisapargi lähistele, leiti sealt eest arvukalt venelasi, kes osalt teel, osalt majade ümbruses tammudes ei suutnud enda allaandmise küsimuses otsusele jõuda. Walter Flexi käsul suundus rühmaülem Weschkalnis pargi väravas asunud venelaste grupi juurde nende allaandmist nõudma.

Auastmelt ohvitseri asetäitja Weschkalnis leidis grupi eesotsas neli ohvitseri, kellest ühele saksa keelt osanule andis ta korralduse relvad maha panna ja ka oma alluvatele samalaadne korraldus anda. Korralduse täitmise asemel asetas kõnetatud ohvitser oma käe sakslasest saadiku õlale ning teatas: "Te ise olete vangistatud." Weschkalnis hüppas tagasi, tulistas teda vangistada püüdnud Vene ohvitseri suunas, varjus läheduses asunud põllukivi taha, kust hüüdis oma komandörile:
"Härra leitnant, jääge tagasi, nad ei kavatse alla anda!" Kohe seepeale järgnes venelaste poolt püssilask, sihituna ilmselt Flexi pihta, kes samal ajal juba ligi ratsutas. Jalaväeleitnant Flex haaras väidetavalt hobuse küljes rippunud saabli ning sööstis edasi. Venelaste poolt tulistati ratsaniku suunas mõned lasud, millest üks osutus tabavaks.

Kõige heroilisem, samas ka kõige laialdasemalt levinud esitus sõjamehele saatuslikuks osutunud hetkedest pärineb tema venna Martini poolt 1917.aasta novembris kirjutatud järelsõnast kirjaniku peateosele:
"Walter Flex on ühe Vene saakhobuse enda valdusse haaranud ja ratsutab ette. Üks lask kärgatab ja ei taba teda. Ta haarab saabli, mis tal sadula küljes ripub. Paljastatud teraga ratsutab ta laskuritele vastu. Püssituli lööb talle vastu. Üks kuul tungib läbi mõõka hoidva käe talle kehasse ja heidab ta sadulast. Tema kompanii tungib peale. Venelased tõstavad käed. Nad on vangistatud. - Haavatu esimesed sõnad pärivad võitluse seisu järele. Vastus laseb tal rahunenult tagasi laskuda."

Paraku puuduvad teated avalikust ja sisulisest diskussioonist ülaltoodud versioonides leiduvate detailide tõepärasuse ümber. Mingil määral seletub see tõdemus ehk asjaoluga, et nii Walter Flexi tulised pooldajad kui ka vastased on ajastu vaimule omaselt eelistanud omavahelises suhtluses võitlust väitlemisele. Siiski on mõnevõrra üllatav, et enamasti ei tekitanud ka mõttetuna tunduv tulipäine kuulide alla kihutamine vajadust täiendavate selgituste järele. Kuigivõrd on ohvrisurma ülistanud kirjaniku tormakust seletatud rüütellikest arusaamadest lähtuvate sõjaväetavadega, millest tulenevalt oleks ohvitserile pidanud allaandmisettepaneku esitama samuti ohvitser.

Enamasti on Walter Flexi surmaeelse käitumise võimalikest ajendeist üritatud vaikides mööda minna. Vähese erandina pakub 1928.aastal ilmunud koguteoses "Die Unvergessenen" langenud kirjanikust sõjamehe eluloo kirjutanud Werner Laß Flexi võimalike käitumismotiividena välja nii kaaslaste abistamise kui ka soovi ise uuel katsel vangide võtmisele asuda. 1967.aastal, kirjaniku 50. surmaaastapäeva puhul ilmunud artiklis väljendub Joachim Guenther mõnevõrra ühesuunalisemalt, väites, et Flex suundus "mitte nii väga võitlusse, pigem allaandmist väärikaks tegema".

Põhimõtteliselt erineva versiooni esitab 1918.aastal ilmunud raamatus Willy Thamhayn, kelle andmeil olevat venelased allandmise märgiks lehvitanud Levala külla tunginud sakslaste lähenedes juba valgete taskurätikute ja lippudega. Nähes, et peale tungivad vaid vähesed, seega ka nõrgad Saksa väeosad, käskisid Vene ohvitserid oma alluvaid uuesti kaitsele asuda. Uuesti puhkenud ja umbes viisteist minutit väldanud lahingus olevat Walter Flex osutunud ühe Vene ohvitseri kuuli läbi esimeseks langenuks. Teised biograafid valgete lippude lehvitamist ei maini, pigem leiab korduvalt äramärkimist Vene sõjaväelaatsareti personali poolt osutatud abi haavatud kirjaniku hooldamisel.

Ilmselt tabas saatuslikuks osutunud kuul kirjanikust leitnanti Oti mõisapargi kirikupoolsest väravast vaid veidi maad härrastemaja pool. Konrad Flexi esitatud kirjelduse järgi suutis hobuselt kukkunud haavatu veel üles tõusta ning kiviaia varju pageda. Ilmselt sealsamas oli ka rühmaülem Weschkalnis, kuna haavatud kompaniiülem käskis just temal väeosa juhtimine üle võtta.

Erinevate autorite poolt esitatud kirjeldusi läbib legendina mõjuv episood, kus südi hamburglasest maakaitseväelane sööstab esile, et kompaniiülemat tulistanud Vene sõdalasele püssipäralöögiga veriselt kätte maksta. Vapper leitnant Flex aga keelab oma alluvat, väites, et venelane täitis vaid oma kohust. Trükis avaldatuna teeb see episood kahe maailmasõja vahel läbi pärimusliku teabe kohta tüüpilise arengu - Kaulitz-Niedeck (1926) ja von Tschischwitz (1934) mainivad kirjanikule saatuslikuks: osutunud püssilasu vallapäästjana Vene sõdurit, seevastu Konrad Flexi (1937) väitel oli tulistajaks esimese hooga lihtsõduriks peetud Vene ohvitser.

Trükis avaldatud kirjeldused Walter Flexi viimastest tundidest võimaldavad kirjaniku haavatasaamise koha tänapäevalgi üles leida. Konrad Flexi andmeil olevat Walter Flex pärast ohvitseri asetäitja Weschkalnisele juhtimise üleandmist end haavatuna veel umbes viiskümmend meetrit tagasi lohistanud. Teistes teadetes seda omal jõul sooritatud teekonda ei mainita, küll aga märgivad kõik uurijad, et haavatud reservleitnant kanti alluvate poolt esmaabi andmiseks lähedalasuvasse väiksesse hoonesse, mida Kaulitz-Niedeck nimetab kord värava-, teisal väravavahimajaks, Konrad Flex aga aidaks. Arvatavasti 1968.aastal eraldi pisitrükisena avaldatud Hubert Kochi 1930.aastatest pärinevas reisikirjas mainitakse Pöide kiriku poolt Oti mõisa suunduvast teest vasakul asuvat aita, kuhu Walter Flex pärast haavatasaamist kanti. Tänapäeval on härrastemaja poole suunduva tee ääres orientiiriks vaid kunagise pargi servas asuvad väikese paekivist hoone müürijäänused.

Konrad Flexi andmeil juhtis kompanii juhtimise üle võtnud Weschkalnis samal ajal väeosa kolmandat ja suuremat osa teisest rühmast pealetungile. Umbes viis minutit kestnud tulevahetuse järel heitis suurem osa venelastest relvad kõrvale, hakates end suurte salkade kaupa vangi andma. Härrastemajani jõudnud, leidsid sakslased sealt eest venelaste poolt asutatud sõjaväelaatsareti, kuhu vahepeal sanitaarteenistuse allohvitser Hilmerilt hädapärast arstiabi saanud Walter Flex peagi toimetati.

Veerand tundi hiljem jõudis haavatud leitnandi juurde ka pataljoniarst dr. Sturhahn, kes tuvastas rivist välja langenud ohvitseril järgnevad vigastused: parema käe nimetissõrm ära rebitud, laskehaav kõhus ja neerudes paremalt vasakule, magu ja sooled tõenäoliselt vigastatud, vasem neer rebenenud, kuuli väljumisava taga vasemal küljel, veri uriinis, väga tugev verekaotus ja suur südamenõrkus. Järgnenud nõupidamisel laatsaretti juhatanud vene kirurgiga jõuti järeldusele, et haavatu nõrkuse tõttu puuduvad operatsioonil igasugused eduväljavaated. Leitnant Flex oli sel ajal teadvusel, kuid ei rääkinud sõnagi.

Konrad Flexi teateil pesti haavatud kirjanik Vene sõjaväehaigla personali poolt ning seoti Oti mõisa härrastemaja esimesel korrusel hoolikalt ümber. Seejärel viidi W. Flex teisel korrusel asuvasse ruumi, kus ta jäi oma truu tentsiku, kapral Peter Zimmeri hoole alla. Lühikeseks ajaks toibunud leitnant dikteeris samas oma elu viimase kirja, mida hiljem on korduvalt tsiteeritud: "Armsad vanemad! Selle kaardi ma dikteerin, kuna olen parema käe nimetissõrmest kergelt vigastatud. Muidu läheb mul väga hästi. Olge täiesti mureta. Palju südamlikke tervitusi! Teie Walter."

Kohe pärast kirja lõpetamist sulges Walter Flex silmad. Pool tundi hiljem näis ta veidikeseks tukkuma jäänuna. Arsti soovitusel lahkus kapral Zimmer oma ülema juurest, külastas aga järjest nõrgenevat haavatut öösel veel mitmel korral. Kella 11 ja 12 vahel öösel kaebas Walter Flex arstile südameängistuste üle. Konrad Flexi kirjapandust võib järeldada, et vahetpidamata valvas kirjaniku voodi juures mõni Vene halastajaõdedest.

16.oktoobri hommikuks oli Flexi seisund silmnähtavalt halvenenud Sellegipoolest jätkus tal kella kümne paiku veel jõudu lühikeseks vestluseks divisjoni hingekarjase von Lutzkiga. Surivoodiks osutunud asemel tukkuv leitnant suikus kella kahe ja kolme vahel vaikselt viimasele unele.

Konrad Flexi poolt esitatud tsitaadis märgib pastor von Lutzki, et Walter Flex lamas puhtas voodis, paremat kätt seina ääres, kusjuures Vene haigetega ülekoormatud laatsaretis jagas ta tuba mitme venelasega.

Hubert Kochi reisikirjast nähtub, et Flexi surituba asus häärberi läänetiiva ülemisel korrusel, sellel oli kolm akent, millest avanes läbi viljapuude vaade aiamajakesele, kuhu tuntud kirjaniku põrm surivoodilt viidi.

Surnuraamil, linase riidega kaetuna oli Walter Flexi surnukeha mõisaaia rahus kuni järgmise päevani. Vastu ööd sai 138. rügement marsikäsu - ees seisid võitlused Muhu saare pärast. Seetõttu kujunesid väidetavasti vägagi suurejooneliselt kavandatud matused tunduvalt tagasihoidlikumaks.

Martin Flexi teatel oli kompaniiülemat mulda sängitamas vaid üheksa inimest tema väeosast. Kaulitz-Niedecki andmeil osales 17.oktoobri ennelõunal toimunud matustel kuni kümme inimest: üks ohvitser, sanitaarkompanii liikmed ja divisjoni hingekarjane von Lutzki. Konrad Flex matuseliste arvu ei maini, kuid nimetab osavõtjatena ühte pataljoniülema kapten von Hofe poolt määratud ohvitseri koos toimkonna sõduritega, kelle hulgas oli ka tentsik Peter Zimmer, samuti veel matuste-eelsel ööl Kuressaarest Pöidele jõudnud sanitaarkompanii liikmeid eesotsas langenu sõbra, ülemarsti dr. Eraliftiga.

Vahetult matusteks jõudis K. Flexi andmeil kohale ka divisjoni hingekarjane koos mõne ohvitseriga rügemendi staabist. Tõenäoliselt Peter Zimmerilt saadud andmeile toetub ka Willy Thamhayn, kes matustel osalejaina mainib kuutteist meest langenule allunud kompaniist.

Keskpäevatunnil sängitati Walter Flex Pöide surnuaia mulda. Hauale püstitati reservleitnandile allunud kompanii sõdurite poolt valmistatud lihtne puurist, pärgadeks vajalikud kuuseoksad saadi Oti mõisa pargist. Ilm oli päikesepaisteline, erinevalt neist sügiseselt sajustest ja tuulistest päevadest, mil langenu elavana Saaremaal viibis.

Õigupoolest saavutasid sakslased 1917.aastal Saaremaale tungides imestamisväärselt kerge võidu. Saksa vägede kaotusi Lääne-Eesti saarestiku vallutamisel kokku võttes märgib sõjaajaloolane Walther Melzer reservleitnandist luuletaja Walter Flexi maavägede kaotustena esitatud 54 langenu ja 141 haavatu hulgas eraldi ära.
Sama autori andmeil kaotas Saksa merevägi langenutena 130 ohvitseri ja meeskonnaliiget, lisaks 61 haavatut. Venelased kaotasid ainuüksi vangidena umbes 20 000 meest.

Seega on alust väita, et lahingud, milles Walter Flex Saaremaal osales, ei kujutanud endast sõjalises mõttes mitte eriti nimetamisväärset katsumust. Tema langemise puhul ei osutunud tähelepanuväärseks mitte isamaa altarile toodud surmaohver ise, vaid selle vastavus kirjaniku loomingus ülistatud ideaalidele. Flex on oma teostes väärtustanud grupihuve üksikisiku huvide ees ning ülistanud ohvrivalmidust, eriti aga ohvrisurma grupi, resp. isamaa hüvanguks. Niisuguses suhestuses osutub ülimalt tabavaks esmalt ilmselt Werner Laßi , hiljem ka teiste poolt korduvalt kasutamist leidnud kõnekujund, milles sisalduva hinnangu järgi tähendas Walter Flexi surm tema loomingu kroonimist.

Õigustatult on Walter Flexi nii loomingu kui inimsaatuse poolest sageli võrreldud saksa luuletaja Theodor Körneriga, kes 21-aastasena langes 26. augustil 1812 Napoleoni vastu peetud vabadusvõitluse käigus. Ka Flex oli sakslaste pilgu läbi vaadatuna vabadusvõitleja, kuivõrd olude sunnil Venemaa külge sattunud kolmes Balti kubermangus nähti toonaste arusaamade kohaselt põlist saksa ala. Eestlaste juhtivate poliitikute hulgas öeldi oma rahvusriigi loomise mõte esmakordselt välja vaid veidi enam kui kuu aega enne Walter Flexi langemist Kuivõrd Eesti iseseisvuse väljakuulutamise tegi otsustava mõjurina võimalikuks just Saksa vägede pealetung, on Pöidel langenud kirjanik osutunud paradoksaalsel moel hoopis üheks talle endale samahästi kui tundmatuks jäänud rahva vabastajaks.

Kõrgete ideaalide nimel langenud kirjaniku mälestust ja tema loomingulist pärandit kasutati kahe maailmasõja vahelisel Saksamaal agarasti ära revanšistlike, nende hulgas ka rahvussotsialistlike ringkondade poolt, kelle õhutusel võttis juba sõja-aastatel vallandunud Walter Flexi kultus 1920.-30.aastatel vägagi laiaulatuslikud mõõtmed. Sellest ajast on tänapäevalgi mitmetes Saksamaa linnades Walter Flexi tänavad, tema loomingust võetud tsitaate võib leida paljudel Esimeses maailmasõjas langenute auks püstitatud mälestussammastel, teose pealkiri "Wanderer..." kuulub lahutamatu osana enam-vähem kõigi vanema põlvkonna sakslaste noorusajamälestustesse. Tänapäeva sakslaste hulgas on laialt tuntud Robert Götzi (1892-1978) poolt viisistatud rännakulaul "Metshaned".

Kahe maailmasõja vahel leidis trükis avaldamist kogu Walter Flexi looming kuni kirjade ja koguni mõningate juhuslikku laadi märkmeteni. Siiski tunnustati Flexi peamiselt noorsookirjanikuna, kelle loomingust väärib kõrget hinnangut ennekõike "Rändur mõlema maailma vahel", aga ka isamaaline luule. "Rändur..." kujunes tõeliseks bestselleriks, millest edukamaks osutunud väljaandeid võis Teise maailmasõja alguseks vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Juba enne Esimese maailmasõja lõppu oli seda teost jõutud eraldi väljaandena trükkida 139 000 eksemplari, kolmekümnendate aastate alguseks oli kogutrükiarv kahekordistunud ning Teise maailmasõja lõpuks jäi miljonist puudu vaid paarkümmend tuhat. See künnis saavutati siiski alles 1966.aastal.Kirjaniku kaheköitelisi kogutud teoseid jõuti aastail 1925-1944 välja anda üheksa trükki, kogutiraažiga 43 000 eksemplari.

Saaremaal hakati Walter Flexi mälestusele suuremat tähelepanu pöörama kirjaniku 31. sünniaastapäeva eel. 5 juulil 1918 pühendas Kuressaares ilmunud "Arensburger Zeitung" oma napist leheruumist terve esimese poole Pöidel langenud kirjaniku mälestusele. Esiküljel ilmunud lühikese eluloo järel leidis üle kahe lehekülje avaldamist tema välipostikirjana esitatud olukirjeldus "Öömõtisklused" ("Nachtgedanken"). "Arensburger Zeitungiga" paraleelselt välja antud "Kuressaare Teataja" avaldas samal päeval vaid kirjaniku lühieluloo, mis teadaolevalt on esimeseks eestikeelseks kirjutiseks tema kohta.

Sama aasta sügisel toimus W. Flexi esimese surma-aastapäeva puhul pidulik koosviibimine Kuressaares tegutsenud gümnaasiumis. Toonane gümnasist Eduard von Toll on seda sündmust meenutanud kui esimest kõnealuse kirjaniku mälestusele pühendatud avalikku üritust, mille käigus koolidirektor Otto Schumacher tutvustas langenud suurmehe elulugu ja õpilased esinesid ettekannetega tema loomingust.

Ilmselt 1918.aasta sügisel tõusis päevakorda Walter Flexi surnukeha ümbermatmine algsest veelgi auväärsemaks peetud kohta - Pöide kiriku juurde. Kirjaniku elu ja loomingut tutvustava raamatu teise trüki 1919. aastal kirjutatud eessõnas väidab teose autor Willy Thamhayn, et see kava ei teostunud Saksa vägede Saaremaalt väljaviimise tõttu.

Eesti omariikluse aastail sai Walter Flexi austajate saaremaiseks keskuseks Kuressaarde uuesti asutatud saksa gümnaasium. Selle õppeasutuse direktor Eberhard Gundalin võttis 13.jaanuaril 1919 toimunud avaaktusel oma kõne aluseks Pöidel langenud kirjaniku tuntud juhtmõtte "Puhtaks jääda ja küpseks saada" ning nimetas vastasutatud kooli Walter Flexi gümnaasiumiks. Ametlikku tunnustust selline nimetus siiski ei saanud.

Päris kindlasti olid 1918. ja 1919.aastal W. Flexi mälestuseks korraldatud kooliüritused suurel määral inspireeritud 1917.aasta 24. novembril Berliinis Hermann Lönsi ja Walter Flexi mälestuseks toimunud aktusest, mille eeskava ja tähtsamaid kõnesid sisaldav raamatuke (Bousset 1917) jõudis kahtlemata ka Saaremaale.

15.septembril 1923 valiti Kuressaare saksa gümnaasiumi uueks direktoriks Roderich Greinert, kes E. Gundalini teateil käis 1925.aastal Saksamaal, rahvuskaaslastelt Eestis rasketes oludes tegutsenud saksa koolidele abi palumas. Reis läks korda, suured abirahad jõudsid Kuressaarde nii Saksamaalt kui ka Tallinnast ning 1926.aastal tehti endise kodanike klubi ("Bürgermusse") hoonele, kus kool ja ühtlasi ka pea kogu kohalik saksa seltsielu olid ulualuse leidnud, põhjalik remont.

Abirahade väljarääkimisel oli märkimisväärne osa ka Flexi kultusel. Üleskutsed end sõjaväljal langenud kirjaniku nimeliseks pidava kooli abistamiseks langesid Saksamaal soodsale pinnasele. Nagu nähtub Marbachis asuvas Saksa Kirjandusarhiivis hoitavas W. Flexi kohta käivate ajaleheväljalõigete mapis leiduvast Konrad Flexi 1926.aasta augustisse dateeritud viiteta reisikirjast, avati Eisenachis Saksa Panga arveldusarve "Arensburger Schule". Samast ilmneb ka, et kirjaniku ainus ellujäänud vend otsustas loovutada kogu näidendi "Ujuv saar" (Die schwimmende Insel") eest ettenähtud autorihonorari Kuressaare saksa kooli heaks. Siinkohal väärib siiski märkimist, et viimatinimetatud teos ei kuulu just kirjaniku loomingu paremiku hulka.

Saaremaal elanud sakslaste jaoks tähendas Walter Flexi mälestusega. seonduv tihedamat suhtlemisvõimalust emamaa rahvuskaaslastega. Sotsiaalse ja poliitilise eelisseisundi minetamise, eriti aga Eesti omariikluse püsimajäämise üheks olulisemaks teguriks olnud agraarreformi mõjul oli Baltimaades elavate sakslaste hulgas palju täbarasse majanduslikku olukorda sattunuid. Osalemine tuntud kirjaniku mälestuse jäädvustamisel aitas olulisel määral leevendada teatavaid resigneerumismeeleolusid. Seega võib Walter Flexi mälestamises näha positiivset eeskätt siinsete sakslaste rahvusliku enesetunnetuse alalhoiu seisukohalt.

Terve Saaremaa seisukohalt olid Saksamaal ülipopulaarse kirjanikuga seotud paiku sageli uudistamas käinud huvireisijad juba üksnes tavapärases turismimajanduslikus mõttes igati teretulnud. Saksamaale ulatunud kurtmiste mõjuna võib aga oletada, et Flexi austajatelt laekus nii hädavajalikku raha mitte üksnes Kuressaare saksa gümnaasiumi, vaid ka Pöide kiriku, eriti aga uue hauamonumendi tarvis. Tuleb aga ka tunnistada, et kirjanikku mälestama tulnud külaliste hulgas leidus rohkesti neid, kes suhtusid vastloodud Eesti omariiklusesse ilmse halvakspanuga. Paratamatu kõrvalnähtena raskendas see eestlastega vastastikuse mõistmiseni jõudmist, mille saavutamine jäi toonastes oludes siiski mõlemapoolselt vajaliku tahte puudumise taha.

Walter Flexi haual püsis matuste aegu sinna asetatud puust rist umbes seitse ja pool aastat. Kõrvutades Saksa Kirjandusarhiivis viiteta ajaleheväljalõikeina säilitatavat Konrad Flexi reisikirja Rosa Kaulitz-Niedecki raamatus sisalduva teabega, nähtub, et 1925.aasta varasuvel paigutati kirjaniku hauale uus, üpris pretensioonitu valatud rauast rist graniidist alusel, milleks vajalik raha saadi kokku baltisakslaste hulgas tehtud korjanduse teel. Samadest allikatest nähtub, et üliõpilaskorporatsioon "Bubenruthia" kogutud vahenditest tehti selle organisatsiooni vilistlase haua ümber kaunis rauast piirdeaed.

W. Flexi 41. sünniaastapäeva eel, 1928.aasta juuni algul püstitati uus hauamonument - Berliini professori Hosäuse teosena valminud suurejooneline mustast graniidist rist. Autorinime ja viiteta ajaleheväljalõikest nähtub, et vajaminev raha saadi annetustena saksa noortelt ning monumendi õnnistas sisse gümnaasiumidirektor pastor Greinert. Aukülalistena leidsid eraldi äramärkimist Eisenachi ülemlinnapea Janson ja Walter Flexi sihtasutuse ning korporatsiooni "Bubenruthia" esindaja Klatt, samuti mõned kirjaniku veresugulased. Saksamaa presidendi ja välisministri tervitused edastati Saksa Riigi Täievolilise Ministri Francki kirja läbi. Omakäelise tervituskirja saatis avamisel osalenuile ka Eesti ajaloos vägagi olulist osa etendanud erukindral von Seckendorff.

Pärast Kuressaare saksa gümnaasiumi üleandmist saksa kultuuromavalitsuse alluvusse püüti Õppeasutuse Walter Flexi nimeliseks muutmisele saada ametlikku tunnustust. Teade taolistest püüdlustest sisaldub juba 1926.aasta veebruariga dateeritud viite ja autorinimeta ajaleheväljalõikel Saksa Kirjandusarhiivis. Eestikeelsest ajakirjandusest on selle kohta õnnestunud järelkajasid leida 1927.aasta veebruarist. Neist nähtub, et haridusministeerium ei andnud nõusolekut kooli ümbernimetamiseks, väites, et see ei ole pedagoogiliselt põhjendatud. Võimalik, et kooli taotlus oli toetust leida ka mõningate väljapaistvate eesti avaliku elu tegelaste poolt - sellise järelduse saab teha Kuressaares ilmunud pahempoolitseva ajalehe "Meie Maa" pealiskaudse ja lahmiva kirjutise järgi, kus saksa gümnaasiumi nimetaotluse käsitlemisel rünnatakse sakslaste seltsielust osa võtvaid eestlasi.

Järgnevalt üritati kirjaniku nime kandvat asutust luua Pöidele, kuhu Ralf Parve andmeil rajati W. Flexi mälestuseks saksa noorsoo kasvatusmaja. Mida see pidanuks endast kujutama, jääb selgusetuks. Saksa gümnaasiumi direktori eestvedamisel asutati Oti mõisa "Jugendherberge in Peudehof", mida võiks mõista noorte turistide ööbimispaigana. Eberhard Gundalini mälestuste järgi toimus selle avamine 1931.aastal sadade, peamiselt Ida-Preisimaalt tulnud turistide osavõtul. Koolidirektor Roderich Greinert olevat kokkutulnute ees esinenud lühikese, aga sütitava kõnega.
Samas on üllatav, et Saksa Kirjandusarhiivi ajaleheväljalõigete kollektsioonis leidub ilmselt pikema reisikirja juurde kuulunud fotoderida 1932.aastast, kus Oti mõisa härrastemaja kujutava pildi allkirjas väidetakse see hoone juba aastaid kasutuseta seisvat.

Eesti keeles on Walter Flexi loomingust avaldatud vaid paar tõlkekatsetust. 1929.aastal ilmus Tallinna Öömisjoni kirjastusel kogumikust "Wallensteini pale" ("Wallensteins Antlitz") pärinev novell "Allmuth Peetruse veri" eraldi raamatuna, milles puuduvad andmed nii tõlkija kui ka illustraatori kohta. Samal aastal avaldas "Looduse" kirjastus nimetatud novellikogu Linda Vilmre tõlkes tervikuna ning see ilmus "Looduse universaal-biblioteegi" sarjas. Viimatimainitud raamatus ilmus kirjaniku kohta ka tõlkija poolt kokku seatud lühielulugu. Eriti Öömisjoni poolt väljaantu paistab silma võrdlemisi konarliku keelekasutuse poolest, mistõttu pole üllatav, et kriitika võttis W. Flexi loomingu esmatutvustuse üpris jahedalt vastu.

Teadaolevalt ei ole Pöidel langenud kirjaniku loomingut hiljem enam kordagi eesti keeles avaldatud. Siiski kuulub "Looduse" kirjastusel ilmunud "Eesti entsüklopeedia" (1934) nende väheste mittesaksa teatmeteoste hulka, kus leidub lühike artikkel ka Walter Flexi kohta.

Teise maailmasõja puhkemise ning Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise vastastikuse abi pakti sõlmimise järel sai 7. oktoobril 1939 teatavaks Adolf Hitleri otsus baltisakslaste kodumaale kutsumise kohta. Sellega käivitunud ümberasumisega ühenduses viidi mõningatest Eesti osadest minema ka Esimese maailmasõja käigus langenud saksa sõdurite põrmud.

1971.aastal ilmunud Nõukogude kindralleitnant Sergei Kabanovi mälestusteraamatu järgi teostus Saaremaale maetud Saksa sõjaväelaste ümbermatmine 1940. aasta septembris. Kõige viimasena olevat ümbermatmisgrupp suundunud Orissaare lähedale, Kabanovi väljendust mööda "mingisuguse oberleitnandi" hauale. Venelasest kindralleitnandi poolt kirjapandu närvilise tooni järgi otsustades oli Nõukogude sõjaväelastel tõsiseid kahtlusi ümbermatmise seotuses sakslaste luuretegevusega - käis ju ümbermatmisaktsiooniga seotud paikade läheduses täie hooga võimsate rannakaitsepatareide ehitus. Sellegipoolest tõsisemaid vahejuhtumeid ei toimunud ning Walter Flexi põrm viidi Mõntu sadama kaudu ühe Saksa kuunari pardal Saaremaalt ära.

Ajalehes "Ostpreußenblatt" ilmunud kirjutistest nähtub, et Walter Flexi ja veel 150 Esimeses maailmasõjas langenud sakslase põrmud jõudsid ühe Saksa kuunari pardal 29.novembril 1940 Königsbergi ja maeti seal Sackheimi värava lähedal asunud sõjaväekalmistule.
Ümbermatmine toimus suurema elevuseta, millest annab tunnistust Saksa Kirjandusarhiivi ajaleheväljalõigete hulgas olev kirjutis Rudolf Paulseni sulest. Selles 1941.aasta 18.juuniga dateeritud ajalehesõnumis väideti, et Walter Flexi Ümbermatmine seisab alles ees ning tema säilmed plaaniti tuua Eisenachi.

Nagu nähtub Ruth ja Alois Voigti vahendusel käesoleva kirjutise autorini jõudnud Ralf Sire napist käsikirjakatkest koos kahe juurdelisatud fotoga Egon Kinowskylt, leidsid 1941.aasta septembris Saaremaale tunginud Saksa väed Pöide surnuaial Walter Flexi haua asemel eest pommilehtrit meenutava korratu süvendi. Hauakoht korrastati ning sinna paigutati tagasihoidlik tahvel mälestamaks asjaolu, et Walter Flex puhkas selles paigas aastail 1917-1940.
Uurimistöö käigus Pöidel kogutud vastuolulise ja enamasti anonüümseks jäänud suulise pärimuse järgi olevat Saksa okupatsiooni ajal ka mitmed teeviidad kirjaniku kunagise haua juurde juhatanud.

1945.aasta 9.aprillil vallutasid Nõukogude väed Königsbergi, mis Potsdami konverentsi otsusega liideti samal aastal Nõukogude Liidu koosseisu kuuluva Vene föderatsiooni külge. Linna uued asukad on nende kätte langenud kultuuripärandisse suhtunud ebardliku ükskõiksusega. Uurimistöö käigus erinevatesse Saksamaa institutsioonidesse tehtud järelpärimistele saadud vastustest nähtub, et Walter Flexi haud on tänaseks hävinud - erinevate andmete kohaselt kas pealematmiste alla või tänava- ja majaehitusele ette jäädes.

Vastukaaluks sõdadevahelise perioodi ülepingutatud kultusele on Walter Flex Teise maailmasõja järel osutunud Saksamaa valitsevate ringkondade survel enamjaolt mahavaikituks, mõningal määral isegi põlustatud kirjanikuks, kelle looming ei ühti tänapäevaste püüdlustega isikuvabaduste väärtustamise ja kõikehõlmava rahu suunas.

Siiski on kirjaniku peateos, "Rändur mõlema maailma vahel", veel mitmel korral uuesti välja antud. Huvi teose vastu on aga silmnähtavalt vähenenud ja pärast miljonilise kogutiraaži saavutamist loovutas W. Flexi kõigi teoste kirjastamisõigust omanud Becki kirjastus "Ränduri..." väljaandmise õiguse 1977.aastal võrdlemisi vähetuntud Orion-Heimreiter-Verlag'ile.

Flexide perekonna viimaste nimekandjatena surid kirjaniku vend. Rootsis asuva Uppsala ülikooli professor Konrad Flex 1966.aastal ning tema abikaasa, Saaremaalt pärinev Thea Flex (sünd. paruness von Nolcken) 1976.aastal. Kirjaniku mälestuse jäädvustamisega eraalgatuslikult tegelenud Walter Flexi Sõpradering (Walter-Flex-Freundeskreis) on oma liikmete kõrge ea ja surma tõttu hääbumas.

Kirjanikuga seonduvad olulisemad arhiivimaterjalid on hoiul Marbachi, Berliini ja Eisenachi arhiivides, museaalse väärtusega esemed on tänaseks jõudnud Eisenachis asuvasse Tüüringi Muuseumi. Kirjaniku sünnilinna peakalmistu keskele on Sõpraderingi eestvõttel paigaldatud kenotaaf, mis on üles ehitatud täpselt sellisel kujul, nagu surnuaial asunud haud nägi välja 1930. aastatel.

Pöidel on Walter Flexi haua ase püsinud tühjana. Vaevalt küll saame sellega seoses kõnelda austusest eestlastele samahästi kui tundmatuks jäänud kirjaniku loomingulise pärandi vastu, pigem on tegu pieteeditundega võõra rahva poolt kõrgelt hinnatud ajaloolise isiku ning matmispaiga kui sellise suhtes üldse.

Teise maailmasõja järgses Eestis on Walter Flex jäänud avalikkusele samahästi kui tundmatuks. Napp meeldetuletus siinmail langenud kirjaniku kohta ilmus 1993.aastal ajakirjas "Keel ja Kirjandus" avaldatud mitmesuguste Ralf Parve poolt esitatud teabekildude hulgas. Esimese pikema ülevaate esitamise katse tegi aga käesoleva kujutise autor alles 1995.aasta sügisel ajalehe "Oma Saar" veergudel. Suuresti on teabe hankimist takistanud kättesaadava materjali vähesus ning killustatus - on ju käesolev kirjutiski sündinud tänu paljude eraisikute, asutuste ja organisatsioonide lahkele abile nii Eestis kui ka Saksamaal. Baltisakslaste lahkumisele järgnenud sovjetiokupatsiooni- ja sõja-aastatel toimunu mõjul on eestlased minetanud aastasadade vältel kujunenud vaenu kunagise härrasrahva suhtes. Tulevik peab näitama, kuivõrd ja kuidas oleme me võimelised lahutamatu ja paratamatu osana suurrahva kultuuri hulka kuuluvat sõjakas-patriootilist kirjanduspärandit mõistma.

RAUL SALUMÄE,
Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1995 - 1996