Pastorid olid vaadeldaval sajandil, ja mitte ainult siis, vaieldamatult kihelkonna kiriku- ja kultuurielu keskseimad tegelased. Neid on varasematel aastatel käsitletud peamiselt kultuuritegelastena, viimasel ajal on siiski lisandunud ka kirikuõpetaja ametit esiletoov ja rõhutav seisukoht.

Käesolevas artiklis püüan vaadelda mõnda tahku ühe Saaremaal sündinud mehe - käsitöölise poja - elust, kellest sai hiljem kirikuõpetaja, üks vähestest kohaliku päritoluga pastoritest oma kolleegide hulgas. Püüan eelkõige kirjutada sellest, kuidas ta õpetajana kogudusega läbi sai, millistes tingimustes elas ja mille poolest ta on kultuuriloos märkimisväärne.

Friedrich Reinhold Dreyer oli Kärla kihelkonna pastorina ametis üle veerand sajandi - 1755-1787. Ta sündis 1717,aastal Kuressaares (Arensburg) linnakodaniku ja sadulseppade meistri Johann Dreyeri pojana, kuid isa ameti jätkajat noormehest ei saanud. 16.juunil 1740.aastal immatrikuleeriti ta Halle ülikoolis kui Fridericus Dreyer Arneburg Livonorum.

Kõrvalpõikena olgu öeldud, et ka teised tollel ajastul Saaremaal tegutsenud pastorid olid hariduse saanud Saksamaa ülikoolides - Jenas, Halles ja Göttingenis. See baas lubas hiljem ära õppida ka eesti keele. Vähemalt osaliselt on meetrikatesse tehtud sissekandeid eesti keeles.

Visitaatorite üks olulistest nõudmistest oli see, et pastorid oma teadmisi pidevalt täiendaksid. Sellega seoses paluti neil loetleda nende autorite nimed, kelle raamatuid oluliseks peeti.

Ilmneb, et pastorid olid mõjustatud Leibnizi õpilase Christian Wolffi filosoofiast. Dogmaatika alal mainiti Halle teoloogiaprofessori Siegmund Jakob Baumgarteni ja Johann Friedrich Stapferi dogmaatika käsitlusi. Viimase peatööd "Grundlegung zur wahren Religion" pidas Immanuel Kant parimaks kristliku dogmaatika käsitluseks üldse. Kirikuloo ja homileetika alal oli autoriteediks Johann Ernst Schubert. Teda ja Baumgartenit on pastorid üldse kõige sagedamini maininud. Teoloogia alal tuleks ära nimetada veel Halle professor, Johann Salomo Semleri nime, keda peetakse teoloogilise valgustuse suurimaks esindajaks XVIII sajandil. Püha õpetaja Frey on ainsa kirikuõpetajana lisanud enda autoriteetide nimekirja ka selliste antiikautorite nagu Liviuse, Tacituse, Herodotose ja Cicero nimed.


Seejärel oli Dreyer Kuressaares 10. aprillist 1745 kuni 3. märtsini 1755 diakonina ametis. 23 juunil 1748. aastal abiellus ta Beata Maria von Adlerbergiga, kes oli rootsi insenerkapteni Erich von Adlerbergi tütar. Tulevase Kärla pastori äiapapa oli Virtsu mõisahärra.

1755. aastal kinnitas Saaremaa Provintsiaalkantselei Dreyeri ametisse Kärla koguduse õpetajaks. Visitatsiooniprotokollist võib ekslikult aru saada, nagu oleks Dreyer juba 1745.aastast alates Kärlal pastor olnud.

Ametisse asudes seadis vastne hingekarjane sisse Kärla koguduse uue kirikuraamatu - sünni-, abielu- ja surmameetrikad ning konfirmeeritute nimekirjad. Sissekandeid kirikuraamatusse tegi Dreyer suhteliselt selge ja hästiloetava käekirjaga, paigutades need kahte veergu. Erinevalt paljudest teistest pastoritest on Dreyeri sissekanded nummerdatud ja eraldatud üksteisest joonega.

Dreyerit kui inimest iseloomustavad kahtlemata teated tema suhetest kogudusega, mis enamasti on küll seotud tülidega majandusasjade pärast. Selliste tülide tekkepõhjuseks näib olevat Dreyeri suur ettevõtlikkus ja ka mõningane iseteadvus või koguni jonnakus. Eks tänu sellele asjaolule on tema kohta dokumente üldse säilinud, millest ei tohi aga teha automaatset järeldust, nagu poleks elu millestki muust koosnenudki.

Üheks kirikuõpetaja ja koguduse läbisaamist iseloomustavaks näitajaks tuleb kindlasti pidada seda, kui sageli pastorit oma lapsele vaderiks kutsuti. Näib, et pahandused kogudusega majandusasjades siin siiski ei seganud. Näiteks 1768.aastal oli Dreyer kutsutud vaderiks vaid neljale lapsele, kuid 1775.aastal juba 14 ja 1781.aastal 19 lapsele. Võimalik muidugi, et need numbrid on juhuslikku laadi ja mingit tendentsi iseenesest ei esita. Vaderite loetelus Dreyer oma nime harilikult välja ei kirjutanud, vaid märkis enda kohta umbisikuliselt "Pastor loci".

Koguduse majandusliku ja ka vaimuliku olukorraga tutvumiseks toimusid aegajalt visitatsioonid. Teadaolevatel andmetel toimus Dreyeri ametiaja vältel Kärla kogudusse kolm Ülemkirikueestseisja-ameti visitatsiooni - aastatel 1768, 1775 ja 1781. Esimese ja hiljem sageli ka hinnangutes domineerima hakkava mulje said visitaatorid just selle järgi, kui palju rahvast oli visitatsioonile kogunenud. Olulisemateks kriteeriumiteks, millest koguduse hindamisel lähtuti, olid teated sellest, kui usinasti rahvas pühapäeviti kirikus käis, kui arvukalt visitatsioonidel osales ja kui rohkelt võttis osa kiriklikest talitustest.

Kärla kogudus võttis enamasti arvukalt visitatsioonist osa ja vastas ka järelekatsumisel üldiselt hästi, kuigi 1781.aastal aset leidnud visitatsioonile ei tulnud eesti kogudusest mitte eriti palju inimesi. Kas peitus põhjus kiriku väheses mahutavuses või milleski muus, jääb protokollist selgusetuks. Samal visitatsioonil tõdeti, et kogudus ei vasta küsimustele hästi. Ülemkiriku-eestseisja pani pastorile südamele, et see katehheesi kasutaks selleks, et talupojad omandaks rohkem teadmisi kristlusest. Ometi ei olnud asjad 1794. aastaks märgatavalt paremaks muutunud.

Ilmselt oli siin põhjuseks ühe pastori vanadus (Dreyer) ja tema asemele tulnud pastori (Seeland) nõrk tervis ja haigushood, mis ei lubanud kogudusele piisavalt tähelepanu pöörata.

Pastori põhiliseks ametikohustusteks olid jumalateenistuste ja kirikutalituste läbiviimine, koguduse katehhiseerimine, koduvisitatsioonid, kantslist ukaaside ja patentide rahvale ettelugemine.

Katehhees toimus pastori sõnul kirikus pühapäeviti jumalateenistuse lõpul, pärast palvet. Dreyer ütles, et katehhees viiakse läbi lihtsate küsimuste esitamise teel.

1769. aastal teatas Dreyer Saaremaa konsistooriumile saadetud kirjas, et ta loeb oma kogudusele lapsetapmist puudutavat ja muid publikatsioone ette ning manitseb seejuures kogudust jüripäeval ja mihklipäeval, seega talupojakalendris kõige kesksemal kohal olevatel tähtaegadel. Tihti spetsiaalset ettelugemist aga ei toimunudki - talupoegi püüti lihtsalt igal sobival juhul manitseda. Kärla 1768. aasta visitatsiooni-protokollist selgub, et patente loeti ette kiriku kõrgpühade (jõulud, ülestõusmispühad ja nelipühad) teisel pühal.

3. septembril 1770 tegi kindralkuberner Browne teatavaks viis patenti, mida kirikuõpetajad olid kohustatud rahvale perioodiliselt ette lugema. Need käsitlesid vastsündinute tapmise ärahoidmist, pagenud talupoegade ülesandmist, metsatulekahjude ärahoidmist, talurahva pulmakommetele tehtavaid piiranguid ja viina salajase väljaveo tõkestamist Liivimaalt Venemaa sisekubermangudesse.

Lisaks pastoraadi ja kirikuhoone korrashoidmisele, millest allpool lähemalt juttu tuleb, jõudis pastor ka kohaliku ajaloo vastu huvi tunda. Ta kogus andmeid nii Kärla kui ka kogu Saaremaa kohta, eriti just XVII ja XVIII sajandi osas.

Õpetaja Martinus Lemcheni ametisoleku ajal (oli Kärla pastor u. 1639-1653) põlesid Kärla kirik ja pastoraat ühtede jõulude ajal maha, kusjuures hävines ka kiriku arhiiv. Tänu Dreyeri kogumistööle oli uus arhiiv aga M. Körberi arvates rikkalikeim kõigi teiste Saaremaa kirikuarhiivide hulgas, seda eriti vanemate teadete osas.

P. H. von Frey kasutas oma kolmeköitelise "Osiliana" 1. ja 2. köite koostamisel küllalt palju ka Dreyeri materjale, mis on nüüd "Osiliana" vahendusel ka ajalookirjandusse jõudnud. Nagu ka Kärla kiriku arhiivi materjalid, millele enamus Saaremaa teemadel kujutanud baltisaksa ajalookirjutajaid (P. v. Buxhöwden, Holzmayer, Körber, Luce jt.) on kirikuarhiividest kõige sagedamini viidanud.

"Osiliana" sisaldab hulgaliselt ärakirju mitmest omaaegsest arhiivist (Kärla kiriku arhiiv, Kuressaare magistraadi arhiiv jt.), samuti hulgaliselt muid dokumente. Esimene köide on peaaegu tervenisti koostatud Luce materjalide põhjal, esimeses ja teises köites leidub muu materjali hulgas ka palju väljavõtteid Kärla kiriku arhiivist, samuti Kaarma kiriku omast. Kolmas köide sisaldab ärakirju F. K. Gadebuschi "Liivimaa aastaraamatutest". Frey surma tõttu jäi "Osiliana" lõpetamata. Pärast tema surma ostis selle ära Saaremaa Rüütelkond, mille eest Frey tütar sai igal aastal teatud rahasumma. Praegu säilitatakse "Osiliana" käsikirja Eesti Ajalooarhiivis.

Dreyer oli üks A. W. Hupeli kirjasaatjatest. Viimane on teda nelja Saaremaa pastori hulgas nimeliselt ka tänanud. Seega on Dreyeri andmed Hupeli kaudu jõudnud koguni laiemasse käibesse.

Dreyer jõudis tegeleda ka genealoogiaga. Vähemalt üks seda väidet kinnitav kiri asub Eesti Ajalooarhiivis Saaremaa rüütelkonna fondis. Nimetatud kirja saatis Dreyer Peterburgi kolonel-leitnant Buxhoevedenile. Selles kirjas sisalduvad genealoogilised teated Weimarnite, Bergide ja Buxhoevedenite perekonna kohta. Dreyer selgitab, et teadete saamiseks olevat ta teinud järelpärimise nii Riia (Liivimaa) rüütelkonnaarhiivile kui ka Kuressaare (Arensburg) magistraadile. Kiri on dateeritud 1. aprilliga 1783.aastast.

Kärla kirikuõpetaja märkimisväärsete vaimsete huvide kohta annab tunnistust ka suur raamatukogu (üle 700 köite), mille ta testamendiga kirikule pärandas. Seal leidus raamatuid väga erinevatest valdkondadest -teoloogia, filosoofia, juura, meditsiin ja ajalugu. Raamatute rahalist väärtust hinnati enam kui 100 rublale, mis oli oma aja kohta väga suur summa (võrdluseks: Kuressaare 5-klassilise kooli rehkendusmeistri aastapalk oli 1780. aastatel 88 rubla).

1762. aastal kinkis pastor kirikule surnuraami (Leichen Bahre), mille kasutamise eest tuli edaspidi kirikukassasse 10 kopikat maksta.

Kiriklike talituste läbiviimise kõrval oli pastori tähtsamaks ülesandeks jälgida, et kirikumõisa hooned korras oleksid. Seda ülesannet on Dreyer erilise hoolega täitnud, sest kogu tema ametisoleku vältel olid pastoraadi hooned ja kirikuhoone suurepärases seisukorras, kui välja arvata mõned piirdetara lagunemised, millele visitaatorid tähelepanu juhtisid.

1768. aasta visitatsioonil ütles pastor, et piimakambri, uue aida, vankrikuuri, kivist aida, jääkeldri (mille ees seisis paviljon), juustukambri ja vorstikeldri on ta ise ehitada lasknud ning on nende hoonete omanik. Sauna ja mõisa (Gehöft) vahele lasi ta kaevata kaks kraaviga ühendatud kalatiiki.

1775.aastal kirjutati, et pastor oli lasknud ehitada roogkatuse ja eeskojaga häärberi (sks. Herberge - siin külalistemaja tähenduses), milles leidus võlv ka köögi tarvis. Karjaaeda oli pastor oma kulu ja kirjadega lasknud ehitada hobusetalli, vankrikuuri ja kaks lauta väikeloomadele. Lisaks 12 aastat tagasi ehitatud rehele lasi pastor ehitada ka uue rehe.

Külalistemaja ehitamine läks pastorile 32 rubla maksma. Suur aed, kus kasvatati humalat (kasutusel oli üle 2000 ridva) ja viljapuid, samuti kaks kalatiiki, läksid pastorile maksma peaaegu 100 rubla. 1775.a. märgati, et ta pärandas need testamendiga kirikule. Kuigi sellised üksikud teated ei võimalda Dreyeri varanduslikust seisukorrast ülevaadet saada, on selge, et Kärla kirikuõpetaja oli materiaalselt heal järjel.

Mõistagi vajasid kõik need ülalpool loetletud ehitised ka ehitusmaterjali - puitu. Seda oli aga kõige lihtsam muretseda pastoraadi- ja selle lähedal asuvatest metsadest. Just sellel pinnal tekkiski tüli, mis sundis kirikueestseisjat von Ekesparret ja rottmeistreid 1775. aasta visitatsioonil pöörduma ülemkiriku-eestseisja poole tungiva palvega välja anda eeskiri (Verordnung), mis keelaks edaspidi pastoraadi kuusemetsast (Tannen-Busch) ja Leppiko koplist puude maharaiumise.

Mainitud metsad kaitsesid Kärla riigimõisa ja pastoraadi maid tuiskliiva eest. Puude mahavõtmist vaadeldi kui suurt ohtu põldudele. Visitatsioonikomisjon andiski eeskirja, mis keelas mainitud metsadest puude edaspidise raiumise. Eeskirja täitmist pidi jälgima kirikueestseisja. Pastor oli enamuse puid kasutanud pastoraadi hoonete ehitamiseks, osa oli aga andnud pastoraadi talupojale Hindrichule maja ehitamiseks. Nimetatud talupoeg oli endale saanud 50 palki. 1781. aasta protokollist selgub, et pastoraadi kuusemetsast oli maha võetud 390 palki, Leppiko koplist aga 40 palki.

Seega oli maha võetud ligemale neli- ja poolsada puud, mis ilmselt ei saanud talupoegi ja mõisnikke ükskõikseks jätta, seda enam, et tuiskliiva probleem kummitas Kärlat juba varemgi. M. Körber kirjutab, et XVIII sajandi alguses möllanud tormid olid põllud, karja- ja heinamaad tuiskliivaga katnud ning nii olevat terves kihelkonnas 30 rootsi adramaad (schwedische Landhaken) rikutud. Paljud kõrged liivamäed pärinevat just sellest ajast. Ka osa Kärla pastoraadi enda leseadramaast oli kohati tuiskliivaga kaetud ning seega kasutamiskõlbmatu.

1775. aasta visitatsioonil kurtis terve kogudus, et kirikuhoone on jäänud liialt väikeseks ja ei suuda kolmandikku kogudusest enam ära mahutada. Seepärast leiti olevat ülimalt vajalik, et kiriku lõunaküljele ehitataks eeskirik ).

Visitatsioonikomisjon andis korralduse selline juurdeehitus teha. Omalt poolt palus kirikueestseisja luba sinna oma perekonnale koor ehitada ja lubas kirikule selle eest 5 rubla maksta. Lisaks pidi kirikule loovutatama ka kaks Kandla mõisale kuuluvat pinki. Paraku aga ei läinud kõik sugugi nii, nagu oli kavatsetud, ning jällegi oli põhjust tülitsemiseks.

1781. aasta visitatsioonil kaebasid saksa koguduseliikmed, et pastor olla ilma kirikukonvendi loata lasknud kirikuhoone lõunaküljele ehitada eeskoja (Vor-Haus) ja värvida kantsli ning kõik pingid. Eeskojal olid laudadest seinad ja katusekividega kaetud katus, uks oli varustatud kahe rauast hinge, plokkluku ja rauast rõngaga. Samal ajal polevat aga kirikuhoone põhjaosas asuvat pärusmatusepaika remontida lastud. Pastor vastas, et tal polevat eestseisjat olnud, kuid ta polevat raha niisama pillanud ja lubas edaspidi kirikuhoone parandamistöödesse oma nina mitte toppida. Ühtlasi palus ta temale 22 rubla ja 40 kopikat remondikulude katteks välja maksta. Saksa kogudus mõistagi protesteeris sellise summa väljaandmise vastu, põhjendades oma otsust sellega, et pastor oli värvimistööd omavoliliselt ette võtnud, kuigi kirikueestseisja major von Ekesparre oli juba eelmise visitatsiooni ajal ametis olnud. Eestseisja puudumine polnud sugugi ainult Kärla probleem. Püha õpetaja K. Fr. Papperitz kirjutas konsistooriumile saadetud kirjas muuhulgas ka seda, et tal ei ole kolm aastat eestseisjat olnud.

Visitatsioonikomisjon andis kaks korraldust. Esimene neist keelas pastoril edaspidi kirikuhoone ja pastoraadi remonditöödega tegeleda. Samas tehti pärusmatusepaiga parandamise küsimus ülesandeks eestseisjale ja kirikukonvendile. Teine eeskiri nägi ette eeskiriku ehitamise kirikuhoone lääneküljele: Kas selline ka ehitati, siinkirjutajal andmed puuduvad.

Kirikueestseisja omakorda teatas, et ta loobub koori ehitamisest eeskirikusse, sest selline ettevõtmine olla takistatud kiriku lõunaküljele ehitatud eeskoja tõttu. Ei ole täpselt teada, millal see eeskoda valmis, kuid käärimine pastori ja saksa koguduse vahel sai uut hoogu juurde vapi ülesriputamise loost.

Nimelt lasi Dreyer 1780.aasta märtsis oma äiapapa mälestuseks Adlerbergide vapi kiriku seinale riputada. See kutsus esile rüütelkonna protesti, sest Adlerbergid ei kuulunud Saaremaa rüütelkonda. Visitatsiooni-komisjon kohustas pastorit poole aasta jooksul selle vapi maha võtma ja ära viima. Nii ka tehti. Vapp saadeti algul Hanila kirikumõisasse Läänemaal, hiljem edasi Liivimaale. Kuhu täpsemalt, pole andmete puudusel võimalik öelda.

1781. aastal kaebasid Sõmera talupojad, et pastor Dreyeri poolt rajatud vesiveski tammi vesi on ära lõhkunud liivatee, mis viis Sõmera külast kirikusse. Ülemkirikueestseisja-amet lubas mainitud tee probleemi vaatluse alla võtta ja leidis Sõmera talupoegade kaebuse põhjendatud olevat.

Suur ettevõtlikkus pastoraadi majandamisel ja iseteadvus ametitalituste läbiviimisel tõid järjest uusi Dreyeri vastu suunatud kaebusi ka Saaremaa Konsistooriumisse.

Provintsiaalfiskaal J. A. Agthe süüdistusest aastail 1780-81 selgub, et Dreyer keeldus armulauale võtmast kahte Kärla kroonumõisa talupoega, Ulja Ristiani ja Jaga Lenarti. Põhjus olnud selles, et Dreyer oli oma vesiveskiga nende talupoegade heinamaad üle ujutanud ja talupojad olid õigustatult tema peale kaevanud. Kuidas selline teguviis kirikuõpetaja ametieetikaga kokku sobib, on juba omaette küsimus. Korduvad kaebused Dreyeri vesiveski peale näitavad, et see oli üks põletavamaid probleeme kihelkonna tolle aja eluolus.

See ei olnud aga ainuke kord, mil Dreyer keeldus inimesi armulauale võtmast. Aastatel 1772 - 1774 oli Kärla kirikueestseisja O. H. von Buxhoeveden koostanud terve küsimustiku ning lasknud erinevatesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuulunud inimestel neile vastata. Sellest tööst kogunes 178-leheline kaust süüdistusmaterjalina Dreyeri vastu ametialastes eksimustes, millest jätkuks materjali iseseisva artikli jaoks.

Rohketes kaebustes kurtsid mõisnikud ja talupojad, et nad pole ammu saanud armulaual käia. Näiteks 1773. aasta oktoobris kaebas 18 inimest, et viimast korda käidi armulaual aasta tagasi, kevadel jms. Keegi Lehn kurtis, et pastor polevat teda enam kaks aastat armulauale võtnud, sest ta ei suutvat vaesuse tõttu poolt rubla vallaslapse trahviraha ära maksta. Üks vallasema ütles, et ta pole juba 8 aastat armulauale saanud, olgugi, et trahvid on ära makstud. Pastor keelduvat teda ikkagi armulauale võtmast, põhjendades seda tema hoorusega. Tundub, et vähemalt mõningatel juhtudel oli tegemist pastoripoolse isiklikku laadi jonniajamisega.

Toodud näitest selgub, et kogudus ise ei pidanud üks kord aastas armulaual käimist normaalseks, kuigi säilinud andmed kinnitavad, et täiskasvanud koguduseliikme kohta tuli umbes kaks armulaual käimise korda aastas, mida võib pidada normaalseks.

1775.aastal kaebas eestseisja taas Dreyeri peale. Pastorit olevat kutsutud surmaagoonias vaevleva major von Haacki surivoodile, kuid vaatamata sellele, et kirikuõpetaja asus parasjagu Kärla kroonumõisas ning majori abikaasa teda tungivalt kutsus, Dreyer surijat ei külastanud, vaid vabandas ennast ühe teise asjatoimetusega välja.

1781. aastal süüdistati Dreyerit selles, et ta P. F. von Buhrmeisteri ja C. B. von Weimarni seadusevastaselt oli laulatanud - nimelt oli pastor need õdede-vendade lapsed ilma kantslist kolme korda maha kuulutamata Käesla mõisas paari pannud.
Konsistoorium määras pastorile trahvi.

Seega võib toodud näidete põhjal julgelt öelda, et Dreyeri läbisaamine kogudusega ei olnud just paremate killast ning süüdlasteks olid siin peamiselt pastori isiklikud arusaamad, mis tihti ei ühtinud koguduse omadega.

F. R. Dreyer, Kärla kihelkonna kauaaegne hingekarjane, suri pastoraadis 17. aprillil 1787. aastal 70 aasta vanuselt. Ta jättis endast maha vaimulikus mõttes rahuldavalt hooldatud koguduse, korrasoleva kirikuhoone ja pastoraadi.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Dreyeri näol oli tegemist äärmiselt toimeka ja mitmekülgsete huvidega inimesega, kes polnud võib-olla küll sama suurusjärguga kultuuritegelane, nagu Frey, Luce või Körber, kuid kellel on Saaremaa ja Eestigi kultuuriloos oma kindel koht. Seni on ta teenimatult jäänud suuremate varju.

TOOMAS MÄGI,
Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1995 - 1996