Läbi aegade on Saaremaalt võrsunud mitmeid laiemalt tuntud loodusuurijaid. Saarte omanäoline loodus, saarlaste looduslähedane eluviis ning eeskuju pakkuvad eelkäijad ja õpetajad on olnud põhjusteks, mis innustasid siin kasvanuid loodust tundma õppima ning oma elukutset või harrastusi sellega siduma. Paraku on paljusid laia ilma rännanuid peale koolitarkuste saamist enam meelitanud maailmamerede seiklused ja suurlinnade sära, kodusaare kadakased niidud ning kivised rannad on taas meenunud alles vanaduspõlves.

Üheks oluliseks Saaremaa looduse uurijaks oli Wladislaw von Szeliga-Mierzeyewski. Kuressaares sündinud ja kasvanud mees tundis kogu elu suurt huvi kodusaare looduse vastu. Nii tema esimesteks kui viimasteks teadustöödeks olid uurimused Saaremaa loomadest. Alljärgnevalt vaatleme lähemalt W. v. Szeliga-Mierzeyewski panust Saaremaa loomastiku, eelkõige putukate uurimisse.

Saatuslik Saaremaa ravimuda

Szeliga-Mierzeyewski (ka Mierzeiewski, Mierzejewski, Mierzejowski, Merzejewsky, Mershejewsky) on põline, Poolast pärinev aadlisuguvõsa, kelle perekondlikud liinid hargnesid juba hiliskeskajal Poolas, Leedus, Podoolias, Venemaal, Austrias ja Preisimaal.

Käesoleva kirjutise peategelase isa Wladislaw Laurentius von Szeliga-Mierzeyewski sündis Venemaal Vitebski kubermangus Stsiepkovo mõisaomaniku kolmanda lapsena 22. augustil 1841 (siin ja edaspidi kuupäevad uue kalendri järgi).

Arstiteadust õppinud ning meditsiinidoktori teadusliku kraadi omandanud Wladislaw Laurentiusele sai edasise elu suhtes saatuslikuks haigestumine noorpõlves (1866) ning liikumisvõime kaotamine. Krimmis tulemusteta ravikuuril olles kohtus ta Kuressaare linnaarstiga, kelle soovitusel tuli 1872. aasta kevadel end Kuressaarde ravima. Ning sügisel siit paranenult, karkudeta lahkudes oli süvenenud otsus Saaremaale püsivalt tagasi pöörduda.

Juba järgmisel, 1873. aastal alustati Wladislaw Laurentius von Szeliga-Mierzeyewski eestvõttel Kuressaarde teise mudaravila rajamist, mis avati pidulikult 1876. aasta jaanipäeval. Samal aastal toimus veel teinegi oluline sündmus: 3. mail abiellusid Peterburis W. L. von Szeliga-Mierzeyewski ja Prantsusmaalt pärit Auguste Jeanne Petit de Sancerre. Valminud mudaravila "Roomassaar" omanik Dr. med. W. L. von Szeliga-Mierzeyewski oli samaaegselt Peterburi Meditsiini ja Kirurgia Akadeemia eradotsent, aurahukohtunik ja tõeline riiginõunik. Saaremaal elades jätkas ta ka õukonnaarsti tööd ning oli kohtumeditsiini eksperdiks nii Peterburis kui Kuressaares. 1894. aastal ostis Szeliga-Mierzeyewski Kusta talu Tika külas Karja kihelkonnas, kus ta 26. märtsil 1918 ka suri.

Läbi elu Saaremaad südames kandes

Wladislaw Eugen Johann von Szeliga-Mierzeyewski sündis Kuressaares 3. augustil 1882. Kaks aastat hiljem, 21. augustil 1884 lisandus perre veel teinegi poeg, kes sai nimeks Gonzago Georg Alexander. Peale õppimist Kuressaare Gümnaasiumis aastatel 1893-1903 jätkas Wladislaw loodusteaduste õppimist Varssavi ja Krakovi Ülikoolis. Huvi looduse ja loodusteaduste vastu said vennad tõenäoliselt oma isalt, keda mäletatakse kui suurt loodusesõpra.

Nende perekonnas olid sagedased väljasõidud loodusesse, eriti oma Tikal oleva maakodu ümbrusesse. Koduaias kasvatas isa mitmeid eksootilisi taimi.

Wladislawi õpinguid kroonis Krakovi Ülikoolis kaitstud doktorikraad. Värske loodusteaduste doktor abiellus 23. oktoobril 1913.aastal isakodus Kuressaares Adelheid Ina Alice von Sassiga. Neil sündis neli last: Ursula Jeanne Alice (28. dets. 1918 Kuressaare), Gisela Emilie Bertha (29. apr. 1920 Schwerin), Irene Elisabeth Agnes (16. märts 1923 Vilnius) ja Wolfgang Wladislaw Albert (16. mai 1926 Kuressaare).

Alanud maailmasõjaga kaasnenud segadused ning vanemate halvenenud tervis ja järgnevad surmad sunnivad W. v. Szeliga-Mierzeyewskit üha enam sünnisaarel olema. Teada on, et 1918.aastal töötas ta Kuressaare Gümnaasiumis ülemõpetajana ning 1919.a. oli valitud Saaremaa Uurimise Seltsi (Verein zur Kunde Oesels) muuseumi juhatajaks.

Siinkohal on huvitav märkida, et nimelt sellel perioodil sai oma looduslooõpetajalt Kuressaare Gümnaasiumis, Wladislaw von Szeliga-Mierzeyewskilt esimesi juhiseid looduse vaatlusteks hilisem suur Saaremaa looduse hindaja. Saaremaa linnustikust kokkuvõtliku töö kirjutanud Eduard von Toll. E. v. Toll meenutab soojalt ühiseid ekskursioone ning nii praktiliste nõuannete kui kirjanduse näol saadud abi.

Sõja lõppedes ning poliitiliste ja majanduslike olude normaliseerudes hakkas promoveeritud doktor otsima oskustele ning huvidele vastavat tööd. mille leidis 1922.aastal Vilniuse Ülikoolist. Nii töötas Wladislaw von Szeliga-Mierzeyewski aastatel 1922-1939 Vilniuse Ülikooli võrdleva anatoomia instituudis, vähemalt viimastel aastatel ka professori ametikohal. Kuid ka sellel perioodil ei katkenud tihedad kontaktid kodusaare looduse ning siin elavate sugulastega.

Vend Gonzago jätkas peale meditsiiniõpinguid Varssavi ja Moskva Ülikoolis ning 1915. a. meditsiinidoktori kraadi saavutamist isa rajatud ning 1923.aastal taasavatud "Roomassaare" mudaravila juhatamist. Vennad kanti 1937. aastal Saaremaa aadlimatriklisse.

Perekonnale kuulus endiselt Tika maakoht. Wladislaw oma perega veetis pea kõik suved Saaremaal. Ka viimane laps, Wolfgang, sündis oma ema ja isa kodulinnas Kuressaares. Looduseuurijana tegi W. v. Szeliga-Mierzeyewski pikki ekskursioone oma lapsepõlvemaa erinevatesse paikadesse. Eriti tulemusrohkete välitööde suvedena on ta ise hiljem märkinud aastaid 1931-39.

Alanud maailmasõda ja segadused sundisid järjekordsele kohavahetusele: perekond siirdus Vilniusest Poznanisse, kus isa töötas aastatel 1939-45 Poznani Ülikoolis. Sõja lõppedes koliti jälle, seekord lõplikult. Siirduti Brockumisse Alam-Saksimaal. Siin veedab Wladislaw von Szeliga-Mierzeyewski pensioneerununa viimase osa oma muutuste-ja teguderohkest elust kuni surmani 20.septembril 1959. aastal. Abikaasa Adelheid suri 14. oktoobril 1974.aastal. Taasnägemata jääb sõjas rüüstatud ja korduvalt okupeeritud kodusaar oma Kuressaare ja Tikaga, ületamatute piiride taha jäävad Venemaal vangilaagris abikaasa kaotanud, kuid ise sealt imekombel välja tulnud vend Gonzago, kes veel viis aastat enne oma surma (22. märts 1966) töötas mudaraviarstina Haapsalus; sõjakeerises kolimistel lähevad kaduma teadustööd, käsikirjad, kollektsioonid.

Saaremaa loomastiku uurija

Noor, esiisade maale ülikoolidesse pääsenud Wladislaw pakatas ideedest ja eneseteostusest. Kõrvuti loodusteaduste üldisemate õpingute ning hilisema doktoriks valmistumise ja erialase tööga, mis käsitles loomade võrdlevat anatoomiat ja paleontoloogiat, ei unustanud kõrgelt haritud loodusteadlane oma missiooni kodusaare ees. Sel perioodil, aastatel 1901-1915 on ta, arvatavasti peamiselt suvevaheaegadel, kogunud ja prepareerinud Saaremaa muuseumi kogude jaoks kalu, roomajaid ja linde. Juba Krakovi Ülikoolis doktoritööd lõpetades oli tal küpsenud kindel plaan uurida edaspidi igakülgselt Saaremaa loomastikku ning seda laiemale teadusavalikkusele ka tutvustada.

Nii valmiski Wladislaw von Szeliga-Mierzeyewskil tema esimene, Saaremaa loomi käsitlev ülevaade, mis nägi ilmavalgust Viinis ilmuvas soliidses väljaandes (Mierzeyewski 1910). (Vahemärkusena, selles ja mõnes järgnevas artiklis jätab ta oma perekonnanimest eesmise, vanema poole nimetamata ning toob oma eesnimena, ilmselt poola sõprade mõjutusena, Ladislaus.)

Oma ülevaates loendab autor Saaremaaga seoses 282 liiki selgroogseid loomi, olles ise sealjuures kriitiline leitud liikide arvu suhtes ning teadlik selle edaspidise täienemise osas. Vaatamata kõigele on Szeliga-Mierzeyewski siiski esimene looduseuurija, kes pühendab oma töö kitsalt vaid Saaremaa kahepaiksetele, roomajatele, lindudele ja imetajatele. Hiljem täiendab ta põhjalikult oma vaatlusi lindude osas ning ilmutab seekord vaid linde käsitleva uue ülevaate (Szeliga-Mierzeyewski 1923).

Austusavaldusena Saaremaa loodust armastava mehe elutööle koondab Wladislaw von Szieliga-Mierzeyewski noorima tütre Irene poeg Dr. Hans-Joachim Winkhardt veel kord oma vanaisa Saaremaa linde käsitlevad vaatlustulemused kokku ning avaldab need oma kirjastusliku väljaandena 1995.aastal Saksamaal Stuttgartis (Szeliga-Mierzeyewski 1995).
Kuid mingem siiski tagasi noore looduseuurija enda ja tema tööde juurde. Kodusaare looduse uurimistööd ei piirdunud vaid suuremate loomadega.

Kiilid-tirtsud-ritsikad

Doktoritöö valmis, pöördus Wladislaw taas oma koolipoisipõlve lemmikharrastuse - putukakogumise - juurde. Eriti aktiivne välitööde aasta näib olnud 1912. Kuressaares ja palju kaugemalgi väga hästi tuntud ja kõrgesti austatud mudaravila rajaja ja omaniku vanem, kõrgetes koolides koolitatud poeg on sel suvel putukavõrguga ringi veheldes ning ilmselt nii mõneltki tõsiselt tööinimeselt muige teeninult ekskurseerinud Saaremaa kõikides kantides. Lemmikpaikadeks on olnud Roomassaare, Loode, Nasva, Järve, Sõrve, Kihelkonna-Rootsiküla, Rannaküla, Käesla, Haeska, Kaarma ja muidugi Tika ümbrus. Sügisel Krakovisse tagasi jõudnult kirjutab ta seeria uurimusi Saaremaa putukatest. Kahe töö käsikirjad esitab Wladislaw von Szeliga-Mierzeyewski järgmisel kevadel Viini juba tuttava väljaande toimetusele. Need aktsepteeritakse ning ilmuvadki ülevaated Saaremaa sihktiivalistest ja kiililistest.

Sihktiivalisi (Saltatoria s. Orthoptera) käsitlev artikkel ei nimeta Saaremaa või kogu Eesti fauna jaoks küll midagi erakordset, sest kõik loetletud liigid on rohkem või vähem tavalised ka naaberaladel. Siiski on see esimene eraldi Saaremaa sihktiivalistele pühendatud uurimus: praegusel ajal Saaremaalt tuntud 25 liigist nimetab W. v. Szeliga-Mierzeyewski 22, nendest 8 liiki sellel ajal esmakordselt kõigi Läänemere-äärsete provintside (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa) faunade nimestikele.

Uurija põhjalikkusele ning terasele loodusetundmisele viitab mitme tänapäevani kogu Eestis harva tabatava liigi (näit. Omocestus haemorrhoidalis, Tettigonia viridissima) leidmine, samuti rändtirtsu (Locusta migratoria) migratsiooniaasta selgitamine mitmete Loodest ja Nasvast 1912. aasta sügisel tehtud püükide tulemusel. Muuseas, viimane leid on hilisemate tirtsu-uurijate poolt rändtirtsu käsitlemisel kahe silma vahele jäänud. Lisaks rohutirtsudele, sirtsudele, ritsikatele ja toakilgile nimetab autor, vastavalt omaaegsele süstemaatikatraditsioonile, oma loendis ka nahktiivaliste (Dermaptera) seltsi kuuluvat kõrvaharki (Forficula auricularid), prussakaliste (Blattoptera) hulka kuuluvaid metsprussakaid (Ectobius lapponicus, E. sylvestris), harilikku prussakat (Blatella germanica) ja must-tarakani (Blatta orientalis).

Kokkuvõtlikult võib seda, nüüd juba enam kui kaheksakümmend aastat tagasi ilmunud uurimust pidada tänaseni täiesti arvestatavaks faunistiliseks ülevaateks.

Kõrvuti eelmisega ilmus Saaremaa kiile käsitlev artikkel. Ülesehituselt sarnases uurimuses paistab autor ka siin silma eelnevate selleteemaliste tööde hea tundmisega ning oma uurimise läbiviimise põhjalikkusega. Nagu sihktiivalistegi puhul, on W. v. Szeliga-Mierzeyewski läbi vaadanud Kuressaares Saaremaa Uurimiste Seltsi muuseumis asunud Theophil von Polli putukakogu.

Tulemuseks on Saaremaa jaoks igati esinduslik 29 kiililiigist koosnev nimestik. Võrdlusena: tänaseks on kogu Eesti territooriumilt leitud 54 liiki kiile. Juba 1913. aastal nimetab uurija mitut harvemini esinevat liiki (Lestes dryas, Coenagrion lunulatum, Aeshna coerulea), mis on ühes hilisemas Eesti kiililiste käsitluses märkamata jäänud. Järgmisel aastal annetab ta oma kiililiste kogu Saaremaa muuseumile.

Siinkohal võikski need kiirelt ja kaunilt lendavad putukad rahule jätta, kui Wladislaw von Szeliga-Mierzeyewski Saaremaa kiililiste artiklis ei oleks ühte eraldi tähelepanu nõudvat liiki. Liiki, mille kirjelduse avaldamine 1913.aasta varakevadel tõi pikaks ajaks elevust Läänemere ääres ja kaugemalgi töötavate entomoloogide mõtetesse ja töödesse.

Saaremaa tondihobu

1899. aasta juunis püüdis seitsmeteistkümneaastane loodusehuviline gümnasist oma koduaiast Kuressaares suure tondihobu. Ebahariliku värvuse ja keha-suuruse tõttu ei tahtnud see isasloom kuidagi sobida seni kogutud kiilide sekka. Peale kõhklusi sai isend endale kogus etiketi nimega Aeschna juncea. Ei teadnud siis veel see noor putukakoguja, et aasta tagasi juunis oli üks vanem Saaremaa loodusesõber, nimelt Theophil von Poil (1844-1915) püüdnud Rannakülast sarnase suure kiili ning oma kollektsioonis selle samuti Aeschna juncea nimega kirjanud. Ning kaugeltki ei osanud ta unistada, et selle tundmatu vormi ristijana hakatakse läbi aegade kirjutama tema enda nime - Mierzejewski.

Möödusid aastad ja koolid. Ebatavaliselt palaval 1912. aasta suvel laiaulatuslikel ekskursioonidel Saaremaal paistis ühe tundmatu suure kiili arvukas esinemine terasele loodusevaatlejale kohe silma. Wladislaw püüdis neid tondihobusid juunist augustini Kuressaare linnapargist, Loode tammikust, Tika metsadest, Nasva ja Põduste jõe äärest. Suurlahe, Linnulahe ja Paadla lahe kallastelt, Kudjape soost, Haeska nõmmedelt ning Roomassaare ja Loode rannast, samuti mitmest Kuressaare aiast.

Sügisel viimase suve saaki läbi vaadates süvenes ammune kahtlus - see tondihobu erineb kõigist senituntuist. Töö kirjanduse ja kollektsioonidega ning kolleegide konsultatsioonid kinnitasid uudisleidu. 1913. aasta märtsis saab teadusavalikkus lugeda Krakovi Teaduste Akadeemia väljaandest paljuütlevat pealkirja - "Aeschna osiliensis nov. sp.", artikli autoriks W. Mierzejewski. Uus liik sarnaneb kõige enam Lõuna-Siberi levikuga tondihobuliigile Aeschna serrata Hagen, eristudes viimasest siiski selgelt mitme tunnuse (sekundaarsed sootunnused, kehamõõtmed ja -värvus, morfoloogilised erisused) poolest.

Kuid taas pidid mööduma sõja poolt pealesunnitult mitmed aastad, enne kui saaremaa tondihobu kui teaduslik avastus sai oma hoogsas elus kesk klassifikatsioonisüsteeme, kollektsioone ja publikatsioone end teadvustada. Ühe esimesena märkas uue vormi kirjeldust Soome entomoloog Kaarlo J. Valle. Esialgu, peale Soomest ja oletatavalt Tomskist pärit ning liigiks Aeschna serrata määratud materjali Mierzeyewski saaremaa tondihobu kirjeldusega võrreldes peab ta viimast vaid Aasias laialdaselt levinud nominaalliigi kohalikuks varieteediks.

Üsna pea, peale kohaliku materjali juurdekogumist ning tähelepanelikumat uurimist, korrigeerib Valle oma seisukohta, kirjeldades Soomest leitud seni Aeschna serrata hulka klassifitseeritud isendeid kui saaremaa tondihobu uut alamliiki: Aeschna osiliensis fennica n. subsp.

K. J. Valle on ka saaremaa tondihobu (soome alamliigi) vastsevormi leidja ja kirjeldaja. Tähelepanekuid uue tondihobu kohta tehti ka Rootsis.

Peale pikaldast hoovõtmist avastatakse saaremaa tondihobu taaskord ka kodumaal. Hans Kauri täiendab originaalkirjeldust omapoolsete tähelepanekutega ning lisab rea enda ning E. Reinwaldti, E. Sitsi ja V. Voore tehtud uusi levikuandmeid. Ning kuigi ka edaspidi on vaidlused saaremaa tondihobu taksonoomilise staatuse üle jätkunud endise innuga, ikka põhimõttel, et kodumaised uurijad sooviksid teda meelsasti näha valiidse liigina ning kaugemalt (üldisemalt) nägijad peavad teda pigem Aeschna serrata lokaalseks alamliigiks, ei ole see praegu esmatähtis. Aeg ning teaduse arenemislugu näitavad. Meie jaoks on oluline teadvustada endale ja teistele, et üks Saaremaal kasvanud mees on leidnud midagi uut alalt, mida arvati ammuja põhjalikult tundvat.

Mardikad

Vaatamata õppejõu ja teadlase tööle Vilniuses ei katke suvised ekskursioonid kodusaare eri paikades. Eriti hoogsalt kogus Wladislaw von Szeliga-Mierzeyewski entomoloogilist materjali ning tegi ornitoloogilisi vaatlusi kolmekümnendatel aastatel.

Kahest loodusevaatlejate seas populaarsest, suhteliselt kergesti kogutavast ja määratavast putukaseltsist ülevaated koostanult võttis ta tõsisemalt käsile mardikalised. Siingi kroonis pühendumist hinnatav tulemus. Kaksikartikli, mille esimeses osas käsitletakse Saaremaalt leitud haruldasi või esmasleidudena uusi nahktiivalisi (Dermaptera), sihktiivalisi (Orthoptera), võrktiivalisi (Neuroptera) ja liblikalisi (Lepidoptera) ning teises osas mardikalisi (Coleoptera), avaldab uurija selleaegses Euroopa ühes juhtivas entomoloogilises ajakirjas "Entomologische Rundschau".

Kokku nimetatakse 17 liiki, millest 7 osutuvad selleaegsete teadmiste valguses tõelisteks esmamainimisteks nii Saaremaal kui kogu Eesti fauna uurimisel. Tähelepanuväärseimana tuleb siin kahtlemata nimetada Euroopa suurima mardika, põderpõrnika esimest (ja senini üheks väheseks jäänudki) kindlalt tõestatud leidu Kuressaarest parun Harry Maydelli aiast 1909. aasta suvel.

Mitmete liikide oletatavad esmamainimised jäävad siiski lihtsalt harvakohatavate liikide taasleidudeks, seda vaatamata kasutatud üsnagi soliidsele 17-ühikulisele kirjandusloendile. Autorile ei olnud lihtsalt tuttavad mitmed hiljutised Eesti fauna uurimused. Peapõhjuseks oli ilmselt sel ajal Eesti zooloogide hulgas levinud tava avaldada teaduslikke töid eesti keeles väga vähe levinud väljaannetes. Tööle ei jäänud kodumaalt ka hinnang tulemata, seekord üsnagi sapine ning küpsenud ilmselt enam poliitilistest kui loodusteaduslikest vaadetest.

Ilusaks kokkuvõtteks Saaremaa putukaid käsitlevate ülevaadete seerias jääb juba sõja ajal Riia Loodusuurijate Seltsi toimetistes avaldatud Saaremaa mardikaliste nimestik. Materjalina on autor kasutanud enda aastate jooksul kogutud kollektsioone.

Tõsi, artikli alguses tunneb ta puudust sõja, revolutsiooni ja kolimiste tõttu kaduma läinud koolipoisiaastatel koostatud kogu ühest osast. Seda kaotust osaliselt asendama oli mõeldud nõbu Günther von Rehekampffi kingitus, mis sisaldas endas samuti Saaremaa mardikaid aastatest 1917-1918. Juba eelpool loetletud kollektsioneerimispaikadele lisanduvad Pamma, Kudjape, Orikula, Leisi, Pidula, Kasti, Mõntu, Putla, Kaali, Sikassaare, Tolli, Sääre, Jaagarahu, Orissaare.

Kui nüüd kõik seni nimetatud kohanimed kokku võtta, ei jää küll Saaremaal suuremat ala, kus Wladislaw von Szeliga-Mierzeyewski ekskurseerinud poleks. Kokku nimetab ta oma kogus Saaremaalt leituna 917 liiki mardikalisi, lisaks veel 119 erinevat variatsiooni. Nii on kirjeldatav töö jäänud tänaseni ainsaks kogu Saaremaa mardikaliste faunat iseloomustavaks kirjutiseks.

Teadmata jääb, kas Szeliga-Merzeyewskini oli vahepealsetel aastatel tõepoolest jõudnud H. Habermani tehtud kriitika - igatahes seekord hoidutakse piinlikult igasugusest liikide staatuse (haruldane, esmasleid vm.) mainimisest ning juba artikli alguses on esitatud paralleelselt saksakeelsete kohanimedega ka käibivad eestikeelsed.

***

Wladislaw von Szeliga-Mierzeyewski andis olulise panuse Saaremaa looduse uurimisse. Tema poolt avaldatud ülevaated saare putukatest on arvestatavad algallikad ka tänapäeva loodusteadlastele. Wladislaw von Szeliga-Merzeyewski elu ja tegevus ning uurimistööd, mis alles on jäänud, näitavad eeskujuväärivat võimalust olla ühe väikese maatüki patrioot. Ka siis, kui kannad selle maa jaoks võõrast nime.

TÕNU TALVI,
Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1995 - 1996