15. oktoobril 1997 möödub 375 aastat Rootsi suurvõimuaja ühe silmapaistvama tegelase, riigimehe, kõrgaadli võimu ja rikkuse kehastuse, haritud ning laia silmaringiga metseeni Magnus Gabriel De la Gardie' sünnist. Muuhulgas kandis sama mees ka Kuressaare krahvi tiitlit. Kui riigimehena on teda hinnatud väga erinevalt, siis ülejäänu osas on arvamused olnud üksmeelselt positiivsed. Eesti- ja Liivimaaga oli ta seotud juba oma isa ja vanaisa kaudu, veelgi rohkem aga tänu omaenda valdustele ning aktiivsele tegevusele siinpool Läänemerd. Tegutsemine ehituse ja arhitektuuri valdkonnas on toonud tema nime ka Eesti kunsti ajalukku. Magnus Gabrieli käsutuses olnud tolleaja parimad arhitektid planeerisid talle losse nii Rootsis kui Eestis. Paleesid, millest krahv unistas ning osaliselt oma unistused ka realiseeris, on võrreldud itaalia ja prantsuse samalaadsete ehitustega.

De la Gardie, õige nimega d'Escoperie' suguvõsa pärineb Languedocist Lõuna-Prantsusmaalt. 1565. aastal Rootsi kuninga teenistusse astunud Pontus De la Gardie'1 puudus igasugune aristokraatlik tagapõhi, kuigi ligi kolmsada aastat oldi Rootsis selles sügavalt veendunud. Tema isa, Caune'i linnakese energiline kaupmees, oli kokku ajanud head raha ning omandanud mitmeid uusi valdusi, teiste hulgas ka La Gardie' karjamõisa. Oma maise elutee lõpetas kaupmehehärra igati lugupeetud mehena, keda vastavalt Lõuna-Prantsusmaa tavadele võidi vaadelda ka aadlikuna.

1520. aastate paiku sündinud Ponce Scoperier õppis esialgu kloostris, loobus aga peagi vaimuliku karjäärist ning astus sõjaväkke, valides endale uueks nimeks Pontus De la Gardie. Tegutsenud mitmel pool Euroopa sõja-tandreil (ja sõdadest tollal puudust polnud), jõudis ta läbi vangistuse euroopaliku orientatsiooniga Rootsi kuninga Erik XIV teenistusse, kes prantslase kahel käel vastu võttis. 1571. aastal omistati talle vabahärra tiitel, 1580. a. abiellus ta kuningas Johan III tütre Sofia Gyllenhielmiga.

1574. aastal oli Pontus De la Gardie'st saanud Liivimaa asehaldur ning aastail 1580-1583 juhatas ta Rootsi vägesid Liivi sõjas. Viimases näitas ta end eduka ja targa sõjamehena, vallutas Narva, kindlustades selle võiduga Rootsile suure osa Eestist ja valmistades ühtlasi ette Ingerimaa alistamist. Kõik need sammud olid esimesteks kivideks Rootsi suurvõimu alusmüüri.
1585. aastal venelastega peetud rahuläbirääkimiste ajal uppus Pontus De la Gardie Narva jõkke. Maetud on ta Tallinna Toomkirikusse.

Pontusest jäi maha kolm väikest, juba ilma emata last, kellest noorim, Jakob, oli sündinud 1583. aastal Tallinnas. Juba 1600. aastate algul, olles vaevalt jõudnud täisikka, tõestas Jakob De la Gardie end oma isa väärilise eduka väejuhina sõjas Poola vastu.

1610. aastal tungis ta Rootsi vägede eesotsas Moskvasse ning veidi hiljem Novgorodi, võitles energiliselt selle eest, et Gustav Adolfi vend Karl Filip saaks Venemaa tsaariks kuulutatud.

1617. aastal kirjutas ta Rootsi esindajana alla Stolbovo rahulepingule, millega Käkisalmi ja Ingerimaa kuni Laadogani liideti Rootsiga.
De la Gardie'de järjekordne panus riigi suurvõimu kindlustamisse sai Jakobile heldelt tasutud: 1615 sai temast Läckö krahv, aastail 1619-1622 oli ta Eestimaa kuberner ning Tallinna asehaldur, 1622-1630 Liivimaa kindral-kuberner ja alates 1630.aastast Rootsi sõjakolleegiumi esimees.

Alates 1628. aastast pühendas ta end valitsemisele, töötades aastaid koos legendaarse riigikantsleri Axel Oxenstiernaga ja kuuludes kuninganna Kristiina eestkostevalitsusse. Viimases ei mänginud ta küll olulist poliitilist rolli, seda vaieldamatum oli aga tema sotsiaalne positsioon. Valitsedes edukalt oma mõisaid ning ajades tulemuslikku kaubandusäri oli ta oma aja Rootsi esinduslikumaid kujusid.

Õilmitses ka perekonnaelu: jaanipäeval 1618 abiellus Jakob ilusa ja rikka, põlisest krahvisoost pärineva Ebba Brahega, kes oli olnud kuningas Gustav Adolfi enda noorpõlvearmastus. Perekonda sündis 14 last, kellest vaid 7 jõudsid saada täisealiseks.

Magnus Gabriel De la Gardie sündis 15. oktoobril 1622 Tallinnas. Peale mõnda Riias elatud aastat kolis pere peagi tagasi Rootsi, kuhu isa Jakob oli määratud vastutavaks armee juhtimise ja relvastuse eest. Jakob De la Gardie oli oma karjääri tipul ning seetõttu kodus peaaegu ei viibinudki. Arvukate mõisamajapidamiste juhtimine koos kõige sinna juurde kuuluvaga ning laste kasvatamine lasus ema Ebba õlgadel, kes sai selle kõigega ka suurepäraselt hakkama.

Magnus Gabrieli haridustee algas juba Riias, kus eraõpetajad jagasid esmaseid tarkusi ristiusust, ladina, prantsuse ja saksa keelest. Kodumaal sai temast hilisema kuninga Karl X Gustavi õpingukaaslane. 30. juulil 1634 esines noor Magnus Gabriel oma esimese avaliku kõnega, mis oli pühendatud kuningas Gustav II Adolfi mälestusele. Kõne oli ladinakeelne, kõneleja ise vaid 12-aastane. Järgmisel aastal alustas noormees õpinguid Uppsala ülikoolis, kus 1635. a. mais pidas oma järgmise suure kõne, sedakorda ülikooli ajaloost, selgitades õpingute tähtsust noortele aadlikele isamaateenimise ning moraalse taseme tõstmise seisukohalt. Kokkuvõtlikult oli kõne sisuks: "Elada õpetatute seas on kõrgeim elu". Neli aastat hiljem nimetati Magnus Gabriel sama ülikooli rector illustris'eks. Kuigi see oli suures osas auamet, võttis ta seda siiski täie tõsidusega, osaledes kõigil konsistooriumi nõupidamistel, võttis osa diskussioonidest, esines ettepanekutega jne.

1640. a. lõpul suundus Magnus Gabriel noore aadliku jaoks hädavajalikule välismaareisile. Kodumaist haridust loeti küll piisavaks tagasihoidliku vaimuliku- või ametnikukarjääri jaoks, kuid mitte rohkemaks. Kes tahtis kaugemale jõuda, pidi end nii sisemiselt kui väliselt ülikoolides lihvima. Esmaseks peatuskohaks sai Leiden Hollandis, kus põhiõppeaineteks olid juura, riigi- ja ühiskonnateadused ning matemaatika (viimane oli eriti tähtis tulevasele sõjamehele). Piisavalt palju tähelepanu pühendati kõnekunstile ning kehalistele harjutustele (vehklemine, tants, mitmesugused sõjalised harjutused).

Amsterdamis, tolleaegse Euroopa kaubanduskeskuses, viis ta end kurssi liiklusolude, kommunikatsioonide, kaubanduse, finantsasjanduse ja navigatsiooniga. Viimane ei olnud Rootsi kui mereriigi seisukohalt sugugi vähetähtis. Ja loomulikult esitleti noort rootsi aadlikku Euroopa kõrgetes kodades, teiste hulgas ka Prantsuse kuningakojas. Selleks ajaks olid kasvatus ja haridus täielikult oma mõju avaldanud: noormees oli љarmantne, haritud, rääkis soravalt võõraid keeli, tundis kohalikke tavasid ja kombeid, oskas käituda ning vestelda nii õpetatud meeste kui võimu esindajatega. Kauni välimuse oli ta juba sündides kaasa saanud. See kõik tähendas seltskondlikku edu, mis ei jäänud ka tulemata. Enne reisi jätkamist Itaalias külastas ta veel Lõuna-Prantsusmaad, Languedoci, et heita pilk oma suguvõsa juurtele.

Kunsti-ja arhitektuurihuvilise noormehe kavatsetud reis baroki hälli Itaaliasse jäi aga toimumata, kuna teel sinna saabus teade Taani ja Rootsi vahel puhkenud sõjast 21-aastane Magnus Gabriel kiirustas läbi Euroopa tagasi koju, kust ta oli eemal olnud neli aastat.

Prantsusmaalt koju saabunud noorest ja ilusast, haritud ning euroopalike kommetega Magnus Gabriel De la Gardie'st sai väga ruttu kuninganna Kristiina lähedane soosik, kelle viimane otsustas kingitustega üle külvata. Algas tema ligi neli aastakümmet kestnud poliitiline karjäär, millest esimesed kolmteist läksid vaid ülesmäge.

Pidades end ise rohkem sõjameheks, tahtis Magnus Gabriel saada oma isa ja vanaisa vääriliseks järglaseks. Kui tema panus selles valdkonnas jäi nende omast tunduvalt väiksemaks, siis seda suuremat rolli mängis ta riigi keskvalitsuses ning eriti õukonnaelus. Sellega on seletatavad ka kõik need annetused, mida kuninganna jagas mitte ainult läänistustena, vaid ka mitmesuguste privileegide ja litsentsidena raha, väärtuslike kingituste ning kõrget sissetulekut andvate riigiametitena. Nii sai temast kahekümne nelja aastaselt (1647) riiginõunik. Samal aastal abiellus ta tulevase kuninga Karl X Gustavi õe, printsess Maria Eufrosynega.

Viis päeva kestnud suursuguse pulmapeo kulutused kandis kuninganna isiklikult. 1648 määrati ta kindraliks Saksamaale. Aastail 1649-1652 oli ta Liivimaa kindralkuberner, kuid kartes kuningannast eemal olles jääda kõrvale ka tema soosingust, kiirustas ta juba 1650. aastal tagasi Stokholmi osa võtma Kristiina kroonimispidustustest. Sinna saabusid teiste hulgas ka Saaremaa aadli esindajad: Matthias Stackelberg, Bertam von Billingshausen, Reinhold von Buxhoeveden ning Caspar Berg esinesid kuninganna ees palvega kinnitada nende seisuslikud huvid. Seda ka tehti.

1651. aastal sai Magnus Gabrielist riigimarssal ning aasta hiljem riigi-varahoidja. Viimane amet osutus aga talle kui mehele, keda süüdistati õukonna ohjeldamatu priiskamise ning lõbutsemise eest vastutavana, äärmiselt ebasobivaks. Selleks ajaks oli temast, ligi 1000 majapidamise ja tosina suurema lossi omanikust saanud riigi üks rikkamaid maaomanikke, kellelt valduste korraldamine ning losside kaunistamine nõudis enamuse ajast. Metseenlus, ebamajanduslikkus ning laiutav õukonnaelu tekitasid tihti majanduslikke probleeme. Edevus kombineerituna kergeltärrituvusega viis peagi tema niigi delikaatseks muutunud õukondliku positsiooni purunemisele.

Ilmses kartuses, et Tema Majesteet Kuninganna oma armulikkuse kellelegi teisele suunab, esines ta 1653. a. novembris viimase ees vastavate süüdistutega. Tõenäoliselt oli eesmärgiks kuulda lohutavaid sõnu. Neid aga ei järgnenud. Järgnes hoopis kuninganna raev ning endise proteћee pagendamine õukonnast, tagandamine riigivarahoidja kohalt ja mitmetest valdustest ilmajätmine. Ei aidanud ei naisevenna Karl Gustavi, ema Ebba Brahe ega isegi riigikantsler Axel Oxenstierna kostmised. Kolmekümneaastane krahv Magnus Gabriel De la Gardie, kes armastas võimu, sära ja seltskondlikku tähelepanu, oli alandatud ning eemale tõugatud.

Magnus Gabriel De la Gardie' sidemed Saaremaaga langevad tema eelpoolkirjeldatud poliitilise tõusu perioodi. Taani ja Rootsi vaheline sõda, mis oli teda sundinud katkestama reisi Itaaliasse, lõppes Brömsebro rahulepinguga 13. augustil 1645.

26. septembril nimetas Kristiina Riia kuberneri Anders Erikssoni ühtlasi ka Saaremaa kuberneriks ning tegi talle ülesandeks saar 31. oktoobril taanlastelt üle võtta, vabastades ühtlasi rüütelkonna kõigist kohustustest ja sõnakuulmisest Taani kuningale. Ülevõtmine venis novembrisse, kuna vahepeal üritas ka Poola kuningas Wladyslaw Saaremaad endale kahmata, mis siiski korda ei läinud.

2. septembril 1646 tegi kuninganna Kristiina Magnus Gabrielile esimese läänistuse Saaremaal - Elme mõisa (saksakeelse nimetusega Magnushof). 1648. a. 8.juunil lisandus sellele veel 10 piirkonda ja mõisa ning sama aasta 16. septembril Kuressaare kindlus koos laskemoona ja suurtükkidega.

Donatsioonide rea tipuks oli 25. novembril 1648 Kuressaare krahvkond. Krahvi tiitliga kaasnesid omakorda äärmiselt suured privileegid, mille hulka kuulus ka vaimulik jurisdiktsioon. Magnus Gabriel sai õiguse ametisse nimetada Saaremaa kiriku pea - superintendent, kelle õigused olid võrdsed teiste samade ametimeeste omadega Rootsi riigis. 1649. aasta 9. juunil lisandus uue annetusena Ruhnu saar.

Sama aasta 29. novembril andis Kristiina kirja litsentside ja umbes 3000 taalrini ulatuva summa kohta Kuressaare garnisoni ülalpidamiseks. Ei saa unustada sedagi, et lisaks nimetatud donatsioonidele Saaremaal said nii Magnus Gabriel kui ta abikaasa kuninglikke kingitusi mujalgi Rootsis.

Üks esimesi noore Magnus Gabriel De la Gardie' valdusi oli Kuressaare ning kohe peale donatsiooni saamist asus ta end siinse olukorraga kurssi viima. 1645. aastal olid rootslased taanlastelt üle võtnud üsnagi lagunenud linnuse. Müürid olid küll kindlad, kuid sisustus halvasti säilinud. Rootsi asehaldur Johan Utter kirjeldas olukorda väga tumedates värvides ning tegi ettepaneku linnus kas üldse maha lammutada või siis täielikult ümber ehitada.

1648. a. inventuur ning rida Stokholmi Sõjaarhiivis säilinud dokumente annavad ettekujutuse Kuressaare kindluse ehitustest 17. sajandi keskel. Kindluse põhiosaks oli piiskoppide aegne suletud kuubina väikese siseõue ümber ehitatud kinnine linnus. 1500. aastate lõpus oli keskaegset vallikraavi ja välist ringmüüri täiendatud bastionidega, mis lõuna pool ulatusid mereni; läbi põhjabastioni viis võlvitud käik kindlusest välja. Vallides oli säilinud osa ümmarguste tornidega varasemat ringmüüri.

Kindlusest põhja poole jäi väike ja armetu asula, mis taanlaste ajal, 1563, oli saanud linna õigused. Kohe peale linna üleminekut rootslaste kätte laastas seda järjekordne tulekahju. 1649. aastal kindlust inspekteerinud kindralkortermeister Johan von Rodenburg laitis peale ülevaatust maha igasuguse Kuressaarega tegelemise, kuna kindlustused olid vanad ning sadam vilets. Tema ettepanekul tulnuks rajada hoopis uus linn Sõrve sääre otsa, 1646. aastal rootslaste poolt ehitatud tuletorni kõrvale.

Merekaubanduslikust seisukohast pidasid nad seda asukohta palju soodsamaks. Samas kõrval oli hea, tormi eest varjatud ning küllalt sügav Sääre sadam. Sõrve planeeriti mitmeid manufaktuure lina, kanepi, puu ja naha töötlemiseks. Ettepanek meeldis ka asehaldur Johan Utterile.

1649. aastal sai Kuressaare krahv Magnus Gabriel De la Gardie'st Liivimaa kindralkuberner. Asudes Riiga, oli ta nüüd tunduvalt lähemal oma valdustele siinpool Läänemerd. Krahv saatis Saaremaale ehitusmeister Franz Stimeri, et uurida siinseid uusehituste võimalusi. Kuressaares leidis Sumer eest lagunenud ning oma tolleaegses seisukorras elamiskõlbmatu linnuse.
Talle imponeerisid aga selle kindlad ja head müürid, nii et tema arvates polnud sugugi võimatu muuta keskaegne linnus "zu einem zierlichen, bequemen und lustigen Schloss" (kauniks, mugavaks ja mõnusaks lossiks). Stimer avaldab siirast tunnustust keskaegsetele ehitusmeistritele, kuna müürid olid püstitatud "gerad und winkelicht auf gutem Fundament. albereits besser stehet, alls es heutiges Tages immer gebauwet werden möcht. Sondern es seindt auch treffliche gewelbte Keller, Küche, Backund Brauhaus ordentlich drinnen angelegt und rundt um folgendes Geschoss mit gewölbten Gemächern mit Pfeilern wie alhie zu Riga. /.../ und ist alles gut, fest und seine stark noch erhalten" (sirgelt ja vinklis heale vundamendile, seistes paremini, kui seda meie päevil ehitatakse. Eriti suurepärased on võlvitud keldrid, köök, leivaküpsetus- ja pruulikoda, asetsedes korralikult üksteise kõrval, ja ümber järgmise korruse võlvitud sammastega toad nii nagu Riiaski. /.../ ning see kõik on hästi, kompaktselt ja tugevalt säilinud).

Stimer pakkus end krahvile korralikku lossi plaani välja töötama, tehes ka parandused, mis ta ette nägi. Plaani juurde kavatses ta valmistada väikese maketi, mille abil oma ümberehitusplaane selgitada. Hilisematest kirjadest Magnus Gabriel De la Gardie'le selgub, et ta on selle tööga ka alustanud.

Stimeri plaani kohaselt olid suuremad ümberehitustööd ette nähtud linnuses sees. Kavas oli muuta sisehoov avaramaks, likvideerides seda ümbritsevad "koridorid" - ristikäigud. Siseõuele pidi tulema purskkaev. Fassaadid oli kavas kaunistada pilastrite ning ornamentidega, igasse nelja nurka kavatseti püstitada torn ning katusele rõdud.
Kabelisse oli ette nähtud uus inventar ning kapiitlisaalile uued laudvõlvid. Keskaegsed gooti võlvid ning sambad olid määratud kadumisele, kuna teisteski ruumides kavatseti need asendada puust paneellagedega. Ruumidesse oli kavas ehitada "uue moe" järgi maalitud ahjud. Keskaegne kivilinnus pidi nii väliselt kui ka moderniseeritud sisemuselt saama enam lossi ilme.

Lossi ette pidi tulema tahutud kividest väravaehitus koos kahe külgpaviljoniga. Erilist tähelepanu oli vaja pöörata portaalile. Vanal ringmüüril kavatseti taastada olemasolevad keskaegsed tornid ning varustada need "viisakate kuplitega", lisaks neile ehitada veel neli uut torni. Lossi juurde pidi kuuluma aed alleede, paviljonide, suplusmaja ja laboratooriumiga. Iluaiandus on olnud üks paljudest krahvi huvidest. 17. sajandil osati loodust hinnata, kuid kuna kõik looduslik oli korratu ja metsik, s.t. kõle, püüti luua selles korda ja sümmeetriat. Kõigi oma losside juurde, kus see vähegi oli võimalik, lasi ta parimatel arhitektidel planeerida suured aiad. Teinekord tegi ta seda ka ise.

Samal ajal, kui Stimer töötas Saaremaal, pöördus krahv märksa positsioonikama, Rootsi tolle aja ühe juhtiva arhitekti Nicodemus Tessin vanema poole, tellides ka temalt Kuressaare linnuse ümberehituste joonised. 1651. aastal oli Tessin saanud kuningliku stipendiumi enda täiendamiseks Itaalias, Prantsusmaal ning Hollandis. Selle välismaareisi ajal, ilmselt Itaalias, on tal valminud ka nimetatud Kuressaare projekt, mille jooniste osa ei ole säilinud, küll aga on Rootsi Riigiarhiivis olemas üksikasjalik saksakeelne selgitus nimetatud projekti juurde.

N. Tessin vanema plaan hõlmab nii lossi kui linna. Vähesel määral on ta arvestanud olemasolevaid ehitusi (vallikraave ja bastione), ülejäänu osas on arhitektil, kes kunagi pole oma jalaga Saaremaal käinud, ees olnud täiesti "valge leht".

Vastavalt tema plaanile koosnes lossi kolmekorruseline peahoone kahest laiemast ja kahest neid omavahel ühendavast kitsamast tiivast. Fassaadide alumised korrused olid varustatud kaaristuga, ülemised joonia pilastritega. Üle sisemise vallikraavi viis lossi juurde kahe obeliski või kujuga markeeritud sissesõidutee. Läbi peafassaadi võlvitud portikuse jõuti siseõuele.

Vastasküljel, otse ees, avanes tagumise tiiva võlvitud sammaskäik, külgedel niљљides seismas kujud. Jõudnud ovaalsesse eestuppa, algas monumentaalne trepp, mis viis selles tiivas asetsevatesse piduruumidesse - läbi kahe korruse ulatuvasse saali ja kabelisse. Ülaltpoolt rõhutas seda tiiba trepikäigu kohal asuv kuppellagi.

Kesktelje perspektiiv jätkus üle vallikraavi ulatuva avatud sammaskäiguna, "mis oli jalutamiseks väga ðikk". Eesmise tiiva peatrepp viis lossi esimese korruse eluruumidesse, mille keskel asetsesid söögisaal ja galerii. Neist ühele poole jäi krahvi korter külalistetoa, audientsiruumi, kabineti, kirjutustoa, magamistoa, õppetoa ja garderoobiga, teisele poole krahvinna privaatruumid, mis üldiselt kopeerisid krahvi omi. Krahvinna poolelt viis eraldi trepp allkorruse pesuruumidesse, mille hulka kuulus ka üks keskosas asuva süvistatud basseiniga tuba. Soklikorrusele olidki ette nähtud mitmed nn. kasulikud ruumid, näiteks köök koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Nii krahvi kui krahvinna eraruumid ulatusid välja tagumise tiiva pidusaali ja kabelini. Kolmanda korruse põhiplaan oli samalaadne teisega.

Tessini "selgituses" on kirjeldatud ka lossi juurde kuuluvaid hooneid: komandandi korterit, kasarmuid, pesuruume, talle, tallmeistri ja asehalduri eluruume. Bastionidel kavatseti moderniseerida juba olemasolevad tornid. Projekti kuulus ka linnaplaan, kus peatänavad olid kavandatud alleedena ning sobivatesse kohtadesse olid paigutatud kirik, kogudusemaja, raekoda, komandandimaja, hospidal, arsenal jne.

Nicodemus Tessin vanema Kuressaare ümberehituste kava oli midagi hoopis uut nii Baltikumi kui kogu tolleaegse Rootsi jaoks. See oli esimene sellelaadne projekt, mille ta oma välismaaõpingute ajal, ilmselt 1652. aastal, tegi ning mis peegeldas eelkõige Itaalia, aga ka Prantsusmaa lossikultuuris valitsevaid tendentse. Kuressaare-projekti on peetud tema klassikalisest itaalia barokist lähtuvaks ideaalprojektiks, mille äratuntavaid jooni on leitud teiste Rootsi linnalosside (Drottningholm, Skokloster) juures.
Otseseks eeskujuks on see ilmselt olnud Nicodemus Tessin nooremale, kes realiseeris selle Stokholmi kuningalossina, küll juba tunduvalt suuremana ja rikkalikumate vormivariatsioonidega.

Sellist lossi, nagu Tessin oli kohapeal käimata Saaremaale projekteerinud, polnud siin võimalik realiseerida. Seda mõistis ka krahv, kes otsustas üldjoontes Stimeri plaani kasuks. Täiesti uue lossi ehitamise asemel püüdis ta kogemustega ehitusmeistrilt saadud näpunäidete järgi moderniseerida olemasolevat. Lossi interjööri kavatseti muuta vaid nii palju, kui peeti hädavajalikuks, põhiliseks sai uus välisilme. Neli nurgatorni ja kõrged lahtiste rõdudega katusepaviljonid pidid lossile andma elava ja maalilise silueti. Planeeriti suurendada aknaavasid. Müüridele kavatseti seejärel kas stuki või maalingutega anda klassitsistlik ilme. Ettekujutuse krahvi ehituskavatsustest annab Rootsi Sõjaarhiivis säilitatav plaan, mida osa uurijaid on seostanud kindralkortermeistri Johan Wärnschiöldi 1652. a. külaskäiguga Saaremaale (S. Karling), teised (K. Aluve) pidanud N. Tessin vanema Kuressaare ümberehitusprojektiks.
Sellel on vana kindlust tugevdatud raveliinidega ning kohe selle külge rajatud linn, kaitseks kuus hollandi tüüpi bastionit. Markeeritud on linna planeering, kus keskset väljakut ümbritsesid eri suurustes neljakandilised kvartalid. Vahetult linnusega piirnev vaba maa oli planeeritud mitmesuguste aiarajatiste jaoks, mida krahv seal näha soovis.

Plaanile on krahv teinud omakäelisi visandeid: tema skitseertud on loss (sarnaneb Tessini kavandatuga), nurga- ning bastionide tornid. Lossi kõrvale on krahv visandanud suure paviljonidega aia ning turu juurde ühe suurema ehituse, ilmselt raekoja. Kolmnurksetele servakruntidele on ta paigutanud erinevad ühiskondlikud hooned - hospidali, arsenali jne. Nimetatud visand peaks seega kujutama Kuressaare krahvi enda ettepanekut kuhu ta ühendas nii Stimeri kui Tessini projekti elemente. Viimase jooniste järgi pidid tulema vallideäärsed hooned samuti lootis ta ajajooksul realiseerida mõndagi Tessini linna-plaanist.

Krahvi omakäeliste jooniste hulgas on säilinud üks visandileht, mida seostatakse tema poolt Kuressaarde planeeritud kommunaalehitustega. Muu hulgas on siia skitseeritud raekoda. Kahekorruselise hoone alumisel korrusel asusid ruumid linnavahtidele, gildikoda ning linnakelder, peakorrusel ruumid raele ja suur maakohtu saal. Portaali juurde viis kõrge trepp, fassaade kaunistasid krahvi enda ja ta abikaasa vapid. Lahtise rõduga varustatud katuse kohal kõrgus kellatorn. 1653. aasta ehitustegevuse kohta Kuressaares on krahv kirjutanud: "Raekoda ehitada selle järgi. Torn koos kellaga. Ümbritsetud lahtise rõduga. Nägus portaal".

Kirjeldatud raekoja visand langeb üllatavalt ühte nimetatud sooviga. Samal lehel on veel teinegi huvitav joonis: vaestemaja, mille keskosa moodustas kõrge kirik keskel asetseva altariga. Ümberringi paiknesid madalad kambrid vanurite jaoks. Kirikut valgustati madalama osa katuse kohal asuvatest suurtest akendest. Vaestemaja oli krahv planeerinud puudega piiratud varjulisse aeda.

1652. a. kevadel hakkas krahv ette valmistama oma reisi Saaremaale. Ta oli täis otsustavust ja entusiasmi moderniseerida nii loss kui selle ümbrus, rajades sinna "en skön lustgård" (ühe ilusa aia). Juba aprillis 1650 sõlmis ta selleks lepingu aednik Hartvig Lilienthaliga. Kirjas krahv von Thurnile oktoobris 1652 palus ta veel kord informatsiooni aedniku saatmiseks Kuressaarde. Linna välisilme ning majandusliku järje parandamisele pööras maahärra tõsist tähelepanu. Samal, 1652. aastal on ta kirjutanud Kuressaare magistraadile oma otsusest rajada linnaehituse tarbeks lubja- ja telliseahi, kaalukoda, veski Põduste jõele ning rae veinikelder.

Viimasele kuulus veini ainumüügiõigus linnas, mis andis raele korraliku sissetuleku. Raekoja ehituse juhtimine tehti ülesandeks magistraadile, krahv oli valmis aitama ehitajatega. 1650. aastal lubas krahv Kuressaares pidada kahte laata, ühte küünlapäeval (2. veebruaril), teist lauritsapäeval (10. augustil). Neil laatadel anti võõrastele 14 päevaks kauplemisõigus nii kohalike elanike kui võõraste kaupmeestega. Samal ajal jagati Kuressaare kaubitsemisest elatuvad kodanikud 10 klassi ning määrati kindlaks, mida keegi müüa võis. Lisaks kodanikele oli tollal linnas veel 150 saunikuperet, millist arvu krahv on pidanud liiga suureks. Pooled neist kavatses ta maale tagasi asustada, teisele poolele tuli aga linnas tööd leida kas kandjate, kärumeeste, lihunike, kalurite või lihttöölistena. Kalurite kohustuseks oli linna turu igapäevane varustamine värske kalaga. Lisasissetulekute hankimiseks läänistas krahv 1653. aastal linnale Tiirimetsa mõisa koos 12 adramaa talumaaga Lõmalast.

Enne tagasisõitu Saaremaale, kus kohe pidid suured ehitustööd peale hakkama, sai Stimer krahvilt volitused angaћeerida kunstnikke sealsete tööde jaoks. Sellekohane leping on sõlmitud kujur Marcus Hebeliga. Ehitustööd Kuressaares kontsentreeriti põhiliselt lossi juurde, algust tehti ka kindlustuste moderniseerimisega ning kavandati raekoja ehitust. Ehitustöölisi saadeti kohale Rootsist. Stimeri kirjadest krahvile nähtub, et 1653. aastal töötasid siin Frans "Timmer" ja kiviraidur Jacob Hansson Haapsalust, lisaks neile veel 400 meest. 1654. aastal on ehitustööliste arvuks märgitud 100, kelle põhiülesandeks oli lossi lääne- ja lõunakülje müüride lammutamine, ettevalmistusi tehti kaitsetorni mahalõhkumiseks.

Paksudesse müüridesse asuti raiuma uusi aknaid. 1653. aasta suvel, krahvi esimese ja ainsa lühiajalise Saaremaa külastuse ajal, sisustati "Monsieur De la Rieve'" juhendamisel tema jaoks osa lossi ruume.

1653. a. lõpus toimus Magnus Gabrielil saatuslik kokkupõrge kuninganna Kristiinaga. 1654. a. kevadel seiskusid Kuressaares kõik tööd kuni uute juhtnööride saabumiseni. Neid aga ei tulnud ning töid ei jätkatud enam kunagi. Stimer lahkus Kuressaarest De la Gardie'dele kuulunud Läckö lossi, kus teda ootasid uued ja suured ülesanded. Krahvi enda tähelepanu köitis isalt päranduseks saadud Haapsalu.

Sama saatus tabas ka Kuressaare krahvi suurejoonelisi linnaehitus-plaane. Ühes oma dateerimata kirjas Kuressaare magistraadile ilmselt 1653. aasta algusest teatas ta raekoja ehituse ärajätmisest, sama aasta aprillis tegi aga korralduse ehituse jätkamiseks. Heitlikud otsused olid ilmselt tingitud linna ehitusplaani muutumisest, millest annab tunnistust ka raekoja hilisem asukoht. Kokkuhoiu ning lihtsustamise tähe all valmis raekoda alles 1670. aastal. Raekoja juures on leitud rida jooni, mis näitavad, et selle ehitajaiks ei olnud enam Kuressaare krahvi meeskonda kuulunud ehitusmeistrid ning tööd ei toimunud tema järelvalve all. Fassaadi kaunistav lihtne portaal on ainus, mis annab tunnistust algsest raekoja projektist, nii nagu Stimer selle Magnus Gabrieli jooniste järgi tegi. Selle arvamuse kinnituseks peetakse Kuressaare raekoja portaali sarnasust Läckö lossikiriku portaaliga, mis valmis samuti Stimeri jooniste järgi 1659. aastal.

Sugulust nende kahe voluutidega kaunistatud kaare vahel on märkinud mitmed uurijad ning tänapäeval ongi see pea ainsaks tunnistuseks nii kunstilistest kui isiklikest sidemetest krahv Magnus Gabriel De la Gardie' kahe suurema ehitusprojekti vahel. Raekoja vastas asuv astmikviiluga vaekoda valmis 1663. aastal, kümmekond aastat peale krahvkonna lõppu, mil linn oli taas vajunud eraldatud provintsi idülli. Hoonet iseenesest võib aga pidada krahvi kommunaalehituste programmi kuuluvaks, nii nagu ta seda kunagi oli kavandanud.

Magnus Gabriel De la Gardie' valdused Saaremaal ei piirdunud vaid Kuressaare linnuse ja linnaga, vaid hõlmasid kõiki Saaremaa läänepoolsete kihelkondade riigimõisaid. Neist on nimeliselt ära toodud Tiirimetsa ja Lõmala, Jämaja ning Torgu Anseküla kihelkonnas, Lümanda ja Pajumõisa Kihelkonnal, Kärla ja Paadla Kärlal, Elme, Eikla, Pähkla ja Suuremõisa Kaarmal, Mustjala Mustjalas, Karja Karjas ning Muhu. Saare idapoolse osa sai ta isalt päranduseks.

Juba 1645. aastal korraldas Magnus Gabriel sealsete mõisate revisjoni, lastes neid kõiki ehituslikust seisukohast uurida. Vastavalt maaraamatule koosnes saare idaosa viiest ametkonnast: Saare (Holmhof), Uuemõisa (Neuenhof), Maasi (Masick), Karja (Karris) ja Lõve (Löwell). Raamat sisaldab ka üksikute mõisate kirjeldusi koos nende juurde kuuluvate põldude, heinamaade, metsade ja kalavetega. Nii nimetatakse Saare mõisa tammede ja ilusate vaadete tõttu "lustiliseks paigaks". Mõisa kõrval asus järv, kus leidus kokri ja muid maitsvaid kalu. Heinamaad olid head, kuid talupoegadel oli puudus küttepuudest. Mõisa tarbeks oli aokütust siiski piisavalt.

Kuressaarest 4 miili kaugusel asuva Karja mõisa põllud on olnud keskmise headusega, sobides enam rukki kui odra kasvatamiseks. Kirjeldatud on kaheksat heinamaad (aru), nende asendit ja omadusi ning kurdetud kehvade kalapüügitingimuste üle. Samas on teade Leisi jõel asetsevast veskist. Mõisal oli külluses nii ehituspuitu kui küttepuid, metsades põtru ja ilveseid rohkem kui kusagil mujal. Analoogne kirjeldus on maaraamatus ka Lõve kohta.

Muhu ametkond koosnes 8 vakusest 35 küla ja 213 majapidamisega. Kirjeldatud mõisa elumaja on olnud õlgkatusega hoone, kus vaid mõned uksed olid varustatud raudhingede ja -linkidega, osades ruumides olid lihtsad kahhelahjud ning vaid üksikute akende ees olid klaasid. Eemal asetses vana pruulikoda, uus saun ning õlgkatusega "härbärge" - valitsejamaja. Kahjuks ei selgu, millisest mõisast on jutt. Edasi antakse ülevaade heinamaadest, tolleaegsetest toiduainetest ning majapidamistarvetest.
Lisatud on ka talupoegade nimekiri koos huvitavate andmetega nende perekonnaliikmete (eriti poegade) ja kariloomade kohta. Siit selgub. et igal talupidamisel oli 1-3 hobust, 1-4 härga ja 1-7 lehma. Kui 1592. aastal on napilt 50% Muhu taludest olnud asustatud, siis 1648. a. revisjoni ajal olid vaid 3% neist tühjad.

Kui 1650. aastal külastas Magnus Gabrieli Saaremaa-valdusi ehitusmeister Franz Sumer, oli tema ülesandeks Kuressaare linnuse inspekteerimise kõrval ette kanda ka olukorrast krahvkonna väiksemates mõisates. 1646. aastast Magnus Gabrieli omandusse läinud Elme mõis on olnud vähenõudlik puumaja, mille juures olid vanema kivihoone varemed. Ehitusmeister leidis, et juba mõisa nime pärast (Magnushof) tuleks siia rajada seisusekohased ehitused.

Kärlat kiitis ta kui väga "lustlikku kohta", kus oli "ilusat vulisevat vett", sai jahti pidada ja kala püüda. Stimer soovitas mõisa kindlasti välja ehitada. Maasilinna keskaegsest linnusest olid järel vaid aukartustäratavad varemed vundamendi (pikkus 152 jalga, laius 28 jalga) ja kolme võlvitud keldriga. Sumeri hinnangul oleks vanale vundamendile suhteliselt kasinate kulutustega saanud uue maja üles ehitada, kuid paika iseennast pidas ta väheütlevaks. Seda enam soovitas ta Saare mõisat, mis oli "parim ja lustilisim paik kogu maal". Seal oli kala, jahimaid ja ilusat metsa, mis sobis hästi loomaaia rajamiseks. Olemasolev kivimaja oli vana ja ebasobiv, selle asemel tuleks rajada uus. Nagu nähtub ühest Sumeri saadetud kirjast, oli krahvil ehitusplaane ka Ansekülas, mis aga samuti jäidki vaid plaanideks. Üheski neist paikadest ei jõutud ehitustöödega algust teha, kuna Kuressaare krahvi Magnus Gabriel De la Gardie aeg Saaremaal jäi liiga lühikeseks.

Magnus Gabriel De la Gardie1 suhtumist maaomandustesse on võrreldud tema isa omaga. Kui viimast peetakse eelkõige maaharijaks-kaupmeheks, kes hindas ja valitses oma valdusi sellest seisukohast lähtudes, siis Magnus Gabriel on neid seevastu koormanud võlgadega, pantinud ning müünud. Selle lühikese aja jooksul, mis ta oli Saaremaa peremees, tegi ta siingi oma mõisatega mitmeid tehinguid.

1653. aastal läänistas ta 200 adramaad. Peale selle viis ta läbi mitu vahetust: nii andis ta samal aastal Püha kihelkonna Kõljala vakusest 8 1/4 adramaad 15 majapidamisega ja Kaarma kihelkonna Eikla vakusest Keskvere, Ledika ja Mönika küla 13 3/4 adramaaga Friedrich Nolckenile ning sai vahetuseks selle eest Nolgimõisast (Schultzenhof) 7 1/2 adramaad mõisamaad, 14 adramaad talumaad, 20 kalastuskohta ja heinamaad.

Kaarma kihelkonna Mullutu mõisa omanik loovutas talle Randverest 7 3/4 adramaad sama suure tüki vastu Kärla kihelkonna Jõempa külas. Karja kihelkonna Laugu mõisast loovutas Magnus Gabriel Laugu, Metsküla ja Nurme külad Praakli mõisa vastu Kaarma kihelkonnas. Pöide kihelkonnas müüs ta 3000 taalri eest 11 1/2 adramaad Otto Schulmannile, kes ühendas need oma Tumala mõisa maadega. Nagu selgub ühest 1665. a. arveraamatust, oli krahvi põhihuviks oma valduste pealt võimalikult suure hulga sularaha teenimine. See aga ei tähendanud sugugi seda, et ta oleks neid halvasti hooldanud. Vastupidi - ta tegeles vahetpidamata oma mõisate olukorra parandamisega, nende kaunistamisega, tegi kulukaid ümber- ja uusehitusi. Eriti puudutas see muidugi tema Rootsi valdusi.

Kuigi Magnus Gabriel De la Gardie kaotas Kristiina troonist loobudes oma valdused Saaremaal, jäi ta siiski üheks Läänemere provintside suurimaks magnaadiks osaga isa mõisates ning kompensatsioonidega, mida ta hakkas saama naisevennalt, kuningas Karl X Gustavilt. Nagu selgub ühest hilisemast kuninga kirjast, ei tähendanud valdustest ilmajätmine Kuressaare krahvi tiitli kaotamist. Ja see ei kehtinud mitte üksnes tema enda, vaid ka vendade Pontus Frederiku, Jacob Casimiri, Axel Juliuse, õe Maria Sofia ning poja Gustav Adolfi kohta.

6. juulil 1655 teatas kuningas oma kirjas Magnus Gabriel De la Gardie' palvest taastada temale Kuressaare krahvkond, mida Tema Majesteet ka teha lubas. Tõeline kompensatsioon Kuressaare krahvkonna eest saabus aga alles enam kui aasta peale kuninga surma. 8. aprilli 1661. a. donatsioonikirjas kordas kuninganna Hedvig Eleonora kõiki neid asjaolusid, mille tõttu krahv oli oma krahvkonnast ilma jäänud, samuti kuninga lubadust see talle endale, tema vendadele ja pärijatele tagastada ning kui see ei osutu võimalikuks, siis anda kompensatsiooniks mõni teine sama suure sissetulekuga piirkond. Piisavalt seisusekohaseks vahetuseks arvati olevat seni Thurn von Valsassina suguvõsale kuulunud Pärnu krahvkond, mille De la Gardie'd said "nii kauaks, kuni Kuressaare krahvkond on taastatud".

Kuigi Kuressaare krahvkonda ei taastatud enam kunagi, ei tähendanud see veel krahvi valduste lõppu Saaremaal. 20. augustil 1667 pantis ekskuninganna Kristiina, kes peale troonist loobumist oli jätnud Saaremaa endale tulundusmaaks, oma kunagisele lemmikule Magnus Gabriel De la Gardiele Elme ja Randvere mõisad.

Hiljem, 1671. aastal tegi ta oma tulundusmaade kindralkubernerile Gustav Kurckile korralduse vahetada need Muhu saare vastu. 1682. aastal, kui reduktsioon Liivimaal oli täies hoos, andis kuninganna uue korralduse: redutseerida Muhu Magnus Gabrieli pojalt Gustav Adolfilt. Viimane pöördus abi saamiseks kuninga poole, kuna temalt oli "pant" ilma kohtuta ära võetud. Jaanuaris 1683 tegi kuningas Karl XI korralduse De la Gardie' valdused Muhus taastada. Vaatamata sellele, et need konfiskeeriti uuesti peale Kristiina surma 1689. aastal, õnnestus Magnus Gabrieli pojal, kes oli sel ajal ametis Svea õuekohtu ja Pommeri reduktsiooniameti komisjoni presidendina, Muhu siiski oma palga arvelt säilitada.

Peale Karl X Gustavi troonileasumist 1654 lootis Magnus Gabriel De la Gardie enda täielikku rehabiliteerimist, kuid vähemalt esialgu tuli tal leppida vähemtähtsate ametitega (Uppsala ülikooli kantsler ning Liivimaa ja Västergötlandi kindralkuberner).

Oma surivoodil 1660. aastal nimetas kuningas Kuressaare krahvi riigikantsleriks. Suured teadmised, diplomaatilised ja administratiivkogemused, millele lisandus isiklik sarm, andsid vajaliku kompetentsuse välispoliitika juhtimiseks. Sisepoliitika osas on hinnangud tema tööle olnud väga karmid. Vaieldamatu on aga Magnus Gabriel De la Gardie' panus teaduste ning kaunite kunstide edendamisse. Nagu eespool juba selgus, oli tal tähelepanuväärne roll hilisbaroki sissetoomisel Rootsi. Tema riigikantsleriks oleku ajal 1666. aastal anti välja kuninglik plakat, millega Rootsi sai esimesena Euroopas riiklikult organiseeritud muinsuskaitse, mis hõlmas ka Eesti- ja Liivimaad. Tema initsiatiivil rajati Lundi ülikool. Kõige üleslugemine läheks pikale.

1670. aastate lõpul teravnes siseriiklik vastuseis riigikantslerile, mis viis selleni, et 1680. aastal loobus vananev ning haiglane De la Gardie oma ametist. Käimas oli ulatuslik mõisate reduktsioon. Selle tulemusena kaotas ta, vaatamata lähedasele sugulusele kuninga endaga, kõik oma valdused peale Venngarni ja Höjentorpi, mis säilitati nii talle kui tema abikaasale elupäevade lõpuni. Viimased eluaastad saatis kunagine õukonna esimene mees mööda Venngarni eraldatuses, kaotamata siiski lootust taas kord tippu tõusta. Kuressaare krahv Magnus Gabriel De la Gardie suri 26. aprillil 1686 ja maeti Varnhemi kloostrikirikusse. Aasta pärast suri ka abikaasa Maria Eufrosyne, kes oli ilmale toonud kokku 11 last. Vaid kolm neist jõudsid saada abiellumisealiseks, kuid nii tütred Ebba Hedvig (abielus Oxenstienia). Catharina Charlotta (abielus von Köningsmarck) kui poeg Gustav Adolf surid lastetult.

KÜLLI RIKAS,
Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1995 - 1996