18. sajandi teisest poolest alates Baltimaadel laialt levinud valgustusideed tõstsid avalikkuse tähelepanu keskpunkti inimese kui ühiskonna kodaniku probleemi. Samuti tõstatus küsimus eestlasest kui oma maal pärisorjuses vaevlevast ilmakodanikust.

Johann Gottfried Herder (1744 -1803), uurides paljude Euroopa rahvaste, sealhulgas Baltimaade asukate folkloori ja keelt, tõestas kõikide rahvaste loomingutaeva võrdset kõrgust. Looduse progressi mõistele toetudes arendas Herder filosoofilist õpetust ajaloo progressist kui ühiskonna liikumisest humanismi suunas. Selle järgi ei saanud olla õigustust ühe rahva väljatõrjumisele teise poolt ühiskonna elu korraldamisel, nii nagu see oli Liivi- ja Eestimaal ajalooliselt välja kujunenud.

"Saaremaa valgustusajastule" pani aluse 1783. aastal Kuressaarde asehalduriks määratud Liivimaa viitsekuberner Balthasar von Campenhausen (1745-1800). Järgmisel sajandil tegutses siin rida oma ellusuhtumise ja ilmanägemise valgustusideedest saanud literaate.

Saaremaa tollaste uute ettevõtmiste mitmekülgseimaks ja mõjukaimaks eestvedajaks kujunes Johann Wilhelm Ludwig von Luce. Tema eesmärk oli uue, avatuma kodanikuühiskonna ülesehitamine. Tema tegevus oli suunatud uue kohaliku elukorralduse kujundamisele, millega kaasnes suhtumise muutumine maa põlisrahvasse. Selle muutumise tasand aga ei tõusnud veel Herderi vaimu tasemele, kuigi näiteks Lucel endal olid head suhted kohaliku elanikkonnaga.

Asehaldur Campenhauseni Kuressaare-perioodist on esimene teade saksakeelse ajakirjanduse algusest Saaremaal. Teeneka kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe väitel ilmus 1785. aastal rajatud ajaleht "Arensburgische Wochen- oder Intelligenzblätter" esialgu küll käsikirjaliselt, kuid hiljem trükitult ning arvatavasti Riias.

Baltimaade alamkihtides kanaliseeriti valgustuse ideed ainult usulisele valgustusele. Piibliseltsid panid 19. sajandi esimesel poolel aluse eestikeelse vaimuliku kirjasõna laiemale levikule, võimaldades oma heategevuslike rahaannetustega trükkida seninägematus koguses Piibleid jm. usulist kirjandust.

Üksnes vaimuliku kirjasõna propageerimisele astus vastu Otto Wilhelm Masing, kes väitis, et eestlastel on tarvidus kõrgema ja parema koolihariduse järele kui ainult lugemisoskus ja vaimulike raamatute tundmine. Huvitav on see, et Masingu suunda järgiti just Saaremaal, kus pastorid ja teised haritud baltisakslased pöörasid tähelepanu talurahva harimisele, asutades lugemiskoolide kõrvale kihelkonnakoole, kus õpetuse tase tõusis ning vastas linnaalgkoolide tasemele. Vaimuliku kirjanduse soetamise kõrval hakati mõtlema ka ilmalikule kirjavarale ja selle kvaliteedile. Nii ühe kui teise ladusamaks avaldamiseks tekkis Saaremaale trükikoja asutamise vajadus.

Seltsid ja trükikoja asutamise vajalikkus Saaremaal

Trükinduse algus Saaremaal on seotud tolleaegse innustunud seltsitegevusega. Eestikeelses kirjasõnas ei ole kuigivõrd räägitud sellest, et elukoha järgi saarlasteks saanud kultuurilembesed baltisakslased, sealhulgas paljud Vene valitsuse poolt aadliseisusse tõstetud riigisakslased, olid väga aktiivsed seltsitegelased terve Liivimaa ulatuses.

Vene tsaari sünnipäeval, 25. juunil 1834 asutati Riias keskne kultuuriuurimisselts, mis hõlmas oma liikmeskonna kogu ajalooliselt Liivimaalt. See oli Venemaa Läänemereprovintside Ajaloo ja Muinasaja Uurimise Selts - Gesellschaft fiir Geschichte und Altertumskunde der Ostseeprovinzen RuBlands. Põhikirja alusel valiti seltsi tegevuse edendamiseks juhatus, kuhu kuulusid president, kaheksa direktorit, sekretär, kassameister, raamatukoguhoidja ja muuseumi inspektor.

Esimeseks presidendiks sai Liivimaa maamarssal Hermann von Campenhausen (1773-1836). Hilisematest presidentidest tuleks nimetada oma aja tuntud humanitaarteadlasi Carl Eduard Napiersky't (aastail 1853-1860), August Wilhelm Buchholtzi (1860-1875), Heinrich Julius Böthführi (1885-1890) jt.

Kaheksast kaasdirektorist kaks pidid alaliselt Riias resideerima. Olenevalt seltsi liikmete arvust kubermangus pidi Eestimaalt ja Kuramaalt kummastki valitama üks kuni kaks kaasdirektorit. Saaremaalt valiti üks direktor ning ülejäänud kohad kuulusid teistele liivimaalastele. Seltsi vapi pind jagati neljaks ning sellele paigutati Kura-, Liivi-, Eesti- ja Saaremaa vapid. Seltsi eesmärk oli arendada teaduslikku tegevust ja publitseerida teadusloomingut. Kõik liikmed olid kohustatud seltsi tegevusele oma uurimis- ja kirjatööga kaasa aitama.

Esimeseks Saaremaa osakonna direktoriks nimetati 1834. a. detsembris Peter Wilhelm von Buxhoeveden (1787 Võlla m. Muhus - 1841 Kuivastu m.). Tartu Ülikoolis õigusteadust õppinud Buxhoeveden oli juba 1818. aastal valitud Saaremaa maamarssaliks. Ta osales 1818. aastal Riias Liivimaa talurahvaseaduse väljatöötamise komisjonis ning korraldas järgmisel aastal vastu võetud seaduse elluviimist Saaremaal.
Kuivastu ja paari väiksema mõisa omanikuna tegeles ta ka praktilise põllumajandusega ning asutas Saaremaale põllumajanduspanga ja laenuühingu.

P. W. von Buxhoeveden oli ka Kuressaare kõrgema aadlikreiskooli rajamise ning Saaremaa maahaigla laiendamise peakorraldaja. Just tema sulest ilmus 1838. aastal esimene ulatuslikum Saaremaa ajaloo käsitlus - "Beiträge zur Geschichte der Provinz Oesell".

Teised Buxhoevedeni aegsed kaasdirektorid olid kõik Liivimaalt, kuigi osa neist esindas Eesti- ja Kuramaad. Carl Johann Hermann von Engelhardt (1771-1841) oli erialalt jurist, aastatel 1824-1836 Liivimaa maanõunik. Tema abikaasa Juliane Charlotte oli Eestimaad esindanud kaasdirektori Gotthard August Löwis of Menari (1801-1849) õde.

Carl Ludwig Grave (1784-1840) oli Riia Jakobi koguduse ülempastor, doktor ja kirjanik. Ta oli paljude seltside asutaja ja liige, sh. Riia Piibliseltsi asutaja ja aastatel 1813-1826 sekretär.

Kaasdirektoriteks nimetati ka Riia koguduste ülempastorid Matthias Thiel (1775-1843) ning Johannes Hermann Trey (1794-1849)

Trey oli ka lätikeelne literaat ning andis 1832.-46. a. välja lätikeelset ajalehte. Sellesse esialgu vägagi Riia-kesksesse direktooriumi kuulusid veel Karl von Tiesenhausen ja linnapea Friedrich Gottfried Timm (1779-1848). Seltsi juhtivaks jõuks selle algaastatel kujunes tuntud ajaloolane C. E. Napiersky (1793-1864).

Saaremaal elanud asutajaliikmetena õnnestus kindlaks teha järgmised isikud:
1. Maanõunik ja maakohtunik Karl Friedrich Christoph von Buxhoeveden (1800 Kuressaare - 1866 Kuressaare) - talumaade reguleerimise korraldaja, talurahvakoolide asutaja, muinsusseltsi Saaremaa kaasdirektor aastail 1842-1861. Tema sulest ilmus 1851. a. Riias käsitlus Saaremaa mõisate ajaloost - "Beiträge zu einer älteren Geschichte der oeselschen Landgüter und ihrer Besitzer".

2. Maanõunik Karl Friedrich von Buxhoeveden (1781 Muhu Võlla m. -1848 Kuressaare) - Saaremaa majandusvalitsuse direktor.

3. Erukaardiväekapten Ottomar Matthias Gustav von Buxhoeveden (1801 Muhu Suuremõisa - 1861 Kuressaare) - Kärla khk. Paadla jt. mõisate omanik.

4. Erumajor Alexander Ludwig von Ditmar (1781 Pihkva - 1856 Kuressaare) - kreisikassa laekur, aadlikonvendi saadik.

5. Kindralmajor Georg Wilhelm von Ditmar (1789 Pihkva - 1852 Kuressaare) - hilisem Saaremaa maamarssal (1842-49), eelmise vend.

6. Alexander von Güldenstubbe (1786 Muratsi m. - 1848 Rooma) - maanõunik, konsistooriumi president, paljude vaimulike kujutiste eesti keelde tõlkija.

7. Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1756 Hasselfelde - 1842 Kuressaare) - väga mitmekülgne kultuuritegelane, paljude teaduslike seltside liige ning suurima trükiproduktsiooniga literaat tolleaegsel Saaremaal. Juba 1817. a. oli ta Kuressaares asutanud eesti keele ja kultuuri uurimise seltsi.

8. Karl Pontus von Nolcken (1800 Kuressaare - 1846) - metsaülem, oli mereväeleitnandina osa võtnud kahest ümbermaailmareisist; astus juba 1836. a. seltsist välja.

Vastasutatud kultuuriseltsi liikmeskonnas oli rida kultuurilooliselt esinduslikke isiksusi, pastorite ja mõisaomanike kõrval ka arste, Tartu ülikooli õppejõude jt. Nimetagem õigusteadlast ja ajaloolast, Tartu Ülikooli professorit Friedrich Georg von Bunget (1802-1897), Laiuse pastorit Heinrich Georg von Jannaud (1789-1869), Võnnu pastorit, kodu-uurijat Eduard Körberit (1770-1850; Martin Körberi isa), kartograafi krahv Ludwig August Mellini (1754-1835), ajaloolast Johann Friedrich von Recket (1764-1846). Üks seltsi keskseid meediakanaleid oli Baltimaade esimene nädalaleht "Inland".

Seltsi kirjastustegevus oli tagatud Riia ja Leipzigi kirjastaja ja raamatukaupmehe Nikolaus Eduard Frantzeni (1798-1855) sidemete kaudu. Kaupmehe peres sündinud Frantzen oli 1830. aastal omandanud Riia suurima ja mainekaima, Hartknochi-Hartmanni raamatukaupluse ning kuulus Saksa raamatukaupmeeste liitu nagu ka Franz Kluge Tallinnas. Frantzenil olid sidemed teiste Baltimaade suuremates linnades tegutsenud raamatukaupmeestega.

Kuressaare raamatuloos etendas 1840. aastate 1. poolel olulist osa Õpetatud Eesti Selts, mille juurde oli loodud Tartus asuv raamatute keskdepoo. Sealt varustati teistes Eesti linnades selleks ajaks asutatud raamatuladusid, et teha eestikeelsed raamatud eestlastele kättesaadavamaks. 1840. aastal tekkis selline äritegevus Pärnu, Paide, Viljandi, Rakvere ja Haapsalu kõrval ka Kuressaares. Siinse raamatulao asutamisel olid F. R. Kreutzwaldi kõrval suurimad teened Laurentiuse koguduse ülemõpetajal Conrad Eduard Hessel (1796 Tartu - 1882 Kuressaare). Siinse raamatulao organiseeris ta eestlasest "talurahva kaupleja" Karl Linnase juurde. Raskusi tekkis ainult seetõttu, et Linnas oskas küll lugeda, mitte aga kirjutada, ning Hesse pidi ise ladu revideerima ja kontrollima. Linnas suri juba kas 1844. või 1845. aastal; tema lesk Catharina (sünd. Hõlm) abiellus 1846. a. Simon Langega Kihelkonnalt.
1842. aastal sai Hesse Kuressaare uueks usaldusmeheks P. Hintze, kes mõnda aega nõustas arvepidamisel ka Linnast.

Nii olid loodud vajalikud sidemed kõigi Läänemerekubermangude muinsusuurijate ja vahendajate vahel ning artiklite ja uurimuste publitseerimine toimus ajastu tasemel nii kohapeal kui ka Saksamaal.

Esimesed ajaloo- ja muinsusealased uurimistööd Saaremaast avaldasid seltsi liikmetena P. von Buxhoeveden ja J. W. L. von Luce. Üheks seltsi kaastööliseks sai Kuressaare kreiskooli joonistamisõpetaja F. S. Stern. Tema tänapäevani hinnatud Saaremaa talupoegi kujutavate litograafiate täienduseks koostati vastav kultuurilooline tekst. Selle teksti loojaks oli Saaremaal sündinud õigusteadlane, Liivimaa õuekohtu assessor parun Ludwig von Sass (1824 Tõlluste m. - 1869 Gries Itaalia Alpides), kes 1850. aastal astus muinsusseltsi liikmeks ning valiti 1862. a. selle kaasdirektoriks. Tema koostatud kirjutis ilmus 1865. a. Leipzigis ilma autori nimeta ning on tuntud pealkirja järgi: "Studien-Skizze über die Estnische Volksschule (auf der Insel Oescl). Beitrag zur Zeitfrage".

Siiani on teksti autor olnud küsimärgi all, sest Eestimaa Kirjandusühingu raamatukogusse kuulunud ainukeses Eestis säilinud eksemplaris on käsikirjaliselt autoriks märgitud P. von Sass. Kuna tollal ei elanud Saaremaal ühtki P-tähega algava eesnimega von Sassi, siis ei ole siiani suudetud autorit kindlaks määrata. Tegelikult on käsikirjaliselt ilmselt lisatud eestikeelne lühend tiitlist parun. Autor selgub eessõna lõpus märgitud koostamise aja ja koha järgi: märts 1864, Chilloni kuurort - see on just siis, kui Ludwig von Sass viibis seal tervisvetel.

Käsitlus sisaldab järgmisi osi:
1) eestlaste päritolust, nimetusest ja keelest, olustikust, hoonetest ja ennemuistsest usust, Saaremaa vägimehest Tõllust, teistest rannarahvastest - rannarootslastest ja taanlastest -, eestlaste antropoloogiast;

2) tollaste eestlaste igapäevaelust, lastekasvatusest, germaniseerumisest;

3) koolidest, usust, kirikuõpetajatest, leeriõpetusest enne kihelkonnakoolide tekkimist, küla-ja vallakoolide rajamisest, koolihoonetest, trahvirahadest;

4)koolihariduse vajalikkusest eestlastele, ettepanekud nende elu edendamiseks.

Kodusaare patrioot ja uurija oli ka Ludwig von Sassi vend Ferdinand Arthur von Sass (1837 Tõlluste m. - 1871 Tõlluste m.), kes oli muinsusseltsi Saaremaa kaasdirektor aastail 1867-1871. Just vennad von Sassid olid 1865. aastal ka Saaremaa Uurimise Seltsi (Verein zur Kunde Oesels) asutamise ühed eestvedajad. Kuna Arthur von Sass oli hariduselt keemik ja mineraloog, loodusteaduste doktor, siis huvitas teda eriti Saaremaa loodus. Ta avaldas teadusartikleid nii huntide esinemisest Saare- ja Muhumaal kui ka Saaremaa ja naabersaarte floorast. Eriti oluliseks peavad teadusloolased tema uurimusi Läänemere hüdroloogiliste ja hüdrokeemiliste tingimuste kohta (veetase, soolsus, jäätumine jms.).

Saaremaa esimene kuulsam kunstnik Friedrich Sigismund Stern (1812 Kuigatsi - 1889 Riia) asus siia Tartu kivitrükikoja omaniku, maalikunstniku ja graafiku Georg Friedrich Schlateri juurest. Stern oli litograleerimistehnikat kasutanud juba Tartus ning Saaremaale asudes oli ta endalegi litopressi muretsenud. Kuressaares oma uue trükikoja avamisest teatas ta ka ajalehes "Inland" 16. aprillil 1841. Nii jõudis uus trükitehnika Saaremaale varem kui auväärne Gutenbergi leiutis. Kuna aga trükikirja jaoks oli vaja tavalist trükikoda, siis tehti viimase asutamiseks katset juba 1846. aastal. Nimelt teatas "Inland" (nr. 35) septembrikuus, et plaan asutada Saaremaale Tartu [Laakmanni ?] trükikoja filiaalina linna- ja provintsitrükikoda on luhtunud. Ühtlasi püstitati küsimus, kas abi ei võiks leida Riia linnalt. Kuressaare litopress läks aga Sterni surma järel müügile.

Samas oli Kuressaare raamatukaubandus sajandi keskel juba küllaltki arenenud. 1852. aastal asutati siin uus raamatukauplus. Selle rajajaks on ekslikult peetud Friedrich Richard Eupelit, kes oli aga sündinud alles 1839. aastal (suri u. 1877-1879). Tegelik asutaja oli mitmekülgne ärimees Heinrich Johann Jürgens (1824 Tallinn - 1867 Bad Reichenhall), kes alates 1850. a. oli Kuressaares tegutsenud C. Rahri reederifirma osanik.
Ta abiellus Riia Suurgildi oldermanni tütre Bertlia Niemanniga.

Jürgensi siinne tegevus raamatukaupmehena kestis veel 1860. aastate alguseski, mil ta oli saanud Riia-Salaspilsi raudtee ehituse majandusjuhatajaks ja elas põhiliselt Riias.

1861. ja 1862. aastal pakuti võimalust tellida "Pärnu Postimeest" ja "Ristirahva Pühapäevalehte" Jürgensi raamatukauplusest Kuressaares. Ilmselt jätkas Jürgensi äri Kuressaares alates 1865. a. tegutsenud raamatukaupmees Theodor Heinrich Lange (1835-1909), kelle kauplus tegutses omaniku surmani. 1872. aastal ostis ta ära ka F. R. Eupeli raamatukaupluse.

Trükikoja vajalikkust tunnetati eriti selgelt seoses kohaliku muinas- ja loodusteadusliku seltsi asutamise plaanidega 1850. aastate lõpus. Vastavalt valgustusajastust alguse saanud seltsitegevuse mudelile pidi iga selts maailmaparandamisele kaasa aitama ka kirjasõna levitamise kaudu. Tallinna trükkali Jacob Johann Kelcheniga oli läbirääkimisi peetud ilmselt juba 1859. aastal.
16. juulil 1860 esitas Kuressaare linnavalitsus Liivimaa kubermanguvalitsusele palve lubada mainitud trükkalil siin trükikoda asutada. Luba saadigi ning J. J. Kelchen oli avanud Kuressaares oma trükikoja. See fakt on aga Eesti trükinduse ajaloos tundmatu. Seega ei vasta tegelikkusele Eesti trükinduse käsitlustes käibel olev väide, et Kelchen müüs 1860. aastal Tallinna vaestekooli õpetajale Johann Arro Diesfeldile maha kogu oma trükikoja sisustuse. Arvatavasti müüs Kelchen Tallinnas ära ainult osa oma trükikoja sisustusest, teise osa aga transportis 1860. aasta jooksul Saaremaale. Kas Kelcheni trükikoda Saaremaal üldse tööle hakkas, ei ole teada. Igatahes ei leidu eestikeelsete raamatute bibliograafias ühtki Kelcheni trükist 1861. ega 1862. aastast.
Arvatavasti lõpetas Kelchcn tegevuse Saaremaal seoses Eestimaa kubermangutrükikoja faktoriks (juhatajaks) asumisega.

Kuna aga Jacob Johann Kelcheni puhul on tegemist Saaremaa esimese trükikoja asutajaga, siis lähemalt ka tema eluloost.

Trükkal oli sündinud 19. novembril 1818 Tallinnas, vabakslastud kingsepa Abram Kelcheni pojana. 1858. aastal oli tal kolm poega. Alates 15. veebruarist 1834 oli Kelchen Lindforsi pärijate trükkali Friedrich Gotthilf Montagi õpilane-kirjaladuja, 1853. aastal avas aga Niguliste t. 16 isikliku trükikoja. Seoses sellega oli ta eelmisel aastal astunud Tallinna kodanikuks. J. J. Kelchen suri Tallinnas 25. mail 1883.

Seoses Kelcheni trükikoja sisustuse müümisega esitas Kuressaare linnavalitsus 29. detsembril 1862 uue palve, seekord Kristjan (Christian) Assafrey trükikoja asutamiseks linnas. Liivimaa tsiviilkuberneri vastavas otsuses rõhutatakse, et uus trükkal peab enne tõestama oma ametialast suutlikkust ja vastutama selle eest, et ta midagi ilma tsenseerimata ei trükiks. Venemaa Siseministeeriumi luba Assafrey trükikoja asutamiseks on viseeritud 6. veebruaril 1863.

Trükkal Kristjan Assafrey pärines Vändrast, kaheks - Vahelt- ja Pealtkohaks - jagunenud suurema Pulga talukoha Vahelt-möldritalust, kus möldri ametit pidas juba tema vanaisa Jaan. Vanal Jaanil oli seitse poega, kellest enamik pidi talust lahkuma ja mujalt teenistust otsima. Kristjan on sündinud Vahelt-talus 31. märtsil 1837 Jakob (1806-1855) ja Ann Assafrey pojana. 1839. aastal läks Jakob möldriks Pilistvere kihelkonda Kabalasse. Kristjan Assafrey vanem vend Johann on 1854. aastal Tallinnasse siirdunud ning seal Sokolowskyte majas Viru tänavas kunstniku- ja maalriametit pidanud. Pärast isa surma lahkus 1856. aastal venna juurde Tallinnasse ka tulevane trükkal. Ilmselt on mõlemad vennad esialgu toetust saanud oma isa ühelt vennalt, kes pidas möldriametit Tallinnas Viru tänavas. Üks vendadest Assafreydest oli ka J. V. Jannseni hea sõber, keda mainis oma raamatus "Lähme linna kirjutama..." E. Peterson-Särgava.

Ei ole täpselt teada, kuidas Kristjan Assafrey trükkaliametit õppis. Arvatavasti oli ta sellina tööl nii kunstnikust venna juures kui ka Jacob Johann Kelcheni trükikojas. K. Assalreyle oli tuntud teinegi kunstkäsitöö - fotograafia. Tema tegevus Kuressaare esimese kutselise fotograafina on enam käsitlemist leidnud kui tüpograafi oma. Kui Johann Diesfeldi trükikoda 1862. a. esimesel poolel oksjonile läks, ostis selle Kristjan Assafrey. (Vahemärkusena: J. Diesfcld oli surnud juha enne 1872. a. septembrikuud, sest tema abikaasa Wilhelmine (sünd. Michelson) on siis märgitud surmameetrikas lesena. Seega ei vasta tegelikkusele pärimusteated, et Diesfeld elas pärast oma pankrotti veerand sajandit välismaal ning seejärel naasis Eestisse.)

K. Assafrey sai trükikoja uue omanikuna Tallinnas tegutsemisloa 4. novembril 1862. Juba 1862. a. lõpus tuli Viru tänavas maaler Rehleinderi majas asunud trükikojast välja "Eestirahwa mönnus Kalender", mille müümise kohta ilmusid teated mitmes Tallinna ajalehes. Tallinna-perioodil ilmus Assafreylt kokku 13 eestikeelset trükist, mis moodustas 11 % kõikide tollaste eestikeelsete trükiste arvust. Ta jätkas Kelcheni ja Diesfeldi kalendri trükkimist ning avaldas selliseid raamatuid, nagu "Kõrtsi käimisse kasso", F. Brandti "Ello ja surma peegel" jt.

1863. aastal kolis Assafrey oma trükikojaga Kuressaarde. 29. septembril 1869 a. abiellus ta Sophie Elisabeth Eissfeldtiga (1849 Kuressaare - 1913 Kuressaare), kelle isa oli Mecklenburgist tulnud pagarmeister, ema (sünd. Falkenberg) aga pärines Saaremaalt. 1871. aastal sündis perekonda poeg Ernst ja 1873. a. tütar Anna Luise. A. Vinkeli andmetel asus trükikoda esialgu Kauba tänavas, kus paiknesid ka Eupeli ja Lange raamatukauplused ja köitmistöökojad. 1870. a. novembris viis Assafrey selle üle Garnisoni tänavasse (praegune maja nr. 17).

Ta reklaamis oma toodangut ka üle-eestilistes ajalehtedes, näiteks "Eesti Postimehes" ("Uued raamatud 1867 Assatrey juures trükitud" - 1868, nr. 14) ja "Ristirahva Pühapäeva Lehes" ("Assafrey juures Kuressaares välja lastud, Tallinnas Kluge & Ströhmi juures saada" - 1878, nr. 29 ja 30).

Kristjan Assatrey suri pärast pikka põdemist 18. juunil 1874 (vkj.) tiisikusse ning maeti neli päeva hiljem Kudjape kalmistule. Tema loodud ettevõte tegutses veel kümmekond aastat "Assafrey pärijate trükikoja" nime all. Alguses juhtis ettevõtet lesk, kes 1876. a. otsis ajalehekuulutuse kaudu noort meest selliks, kellest saaks trükkali välja koolitada.

Uuesti abiellus lesk alles 1878. aastal Tartu Ülikooli haridusega farmatseudi Oswald Gundaliniga (1854 Muhu - 1910 Riia). Paistab, et esialgu asus noor apteeker abikaasa kõrval ka trükikoda juhtima. 1884. aastal taotles Pajumõisa elanik Carl Simon luba trükikoda edasi pidada, kuid ei saanud selleks linnavalitsuse heakskiitu. Veel 1885. aastal kuulutatakse, et Assafrey pärijate trükikoda teeb väga erinevaid trükitöid, samas saab osta mitmesuguseid raamatuid ning on avatud lugemislaud. Ei ole võimatu, et selle ettevõtte sisustus oli aluseks Maria Grünlingi trükikojale, mis avati 1891. a. Kubermangu t. 21, kuid lõpetas oma tegevuse juba 1893. aastal.



Kristjan Assafrey tegevus trükkalina

Kristjan Assafrey trükkalitegevus langes ühiskondliku elu üldise elavnemise perioodi, mis kutsus esile suurema aktiivsuse ja algatusjulguse ka rahvuslikus kultuurielus. Eestikeelne trükitoodang mitmekordistus lühikese aja jooksul, mida saab pidada üheks rahva vaimuelu ärkamise näitajaks. Kuigi endistviisi oli ülekaalus kristlik hingekosutuskirjandus, kasvas ilmaliku kirjasõna osatähtsus ja sisuline kaal võrreldes eelneva aastakümnega oluliselt. Seda kõike peegeldab ka K. Assafrey trükikoja 1860. aastate toodangu analüüs.

Aasta Eestikeelseid
trükiseid üldse
Neist Assafrey
trükikojas
Suhtarv Assafrey muukeelsed
trükised
1862 65 6 9% 2
1863 67 10 15% 1
1864 70 11 16% -
1865 81 18 22% 4
1866 83 10 12% 5
1867 67 4 6% 4
1868 58 6 10% 8
1869 60 3 5% 3
1870 65 5 8% 4
1871 48 4 8% 2
1872 70 5 7% 6
1873 79 5 6% 4
1874 89 3 3% 2
1875 89 3 3% 2
1876 108 3 3% 4
1877 100 2 2% 3
1878 153 4 3% 2
1879 184 4 2% 5
1880 185 2 1% 4
1881 199 2 1% 5
1882 139 2 1% 3
1883 213 3 1% 2
1884 182 2 1% 1
1885 174 4 2% 1
1886 141 1 1% -


Assafrey trükikojas trükiti tema eluajal umbes 90 eestikeelset trükist, millest osa olid kordusväljaanded. Oma tegevuse algaastatel trükkis Assafrey keskmiselt ligi kuuendiku eestikeelsest trükitoodangust (nimetuste arvu järgi): 1863. aastal 10, 1864 - 11 ja 1865. aastal 18 trükist. Viimane jäigi Assafrey tippaastaks, mil tema trükiste osakaal tõusis 22 %-ni kogu eestikeelsest trükitoodangust.

1866. aasta 83 eestikeelsest trükisest langes Assafrey arvele juba märksa vähem - 10 nimetust. 1867.-l868. aasta näljahäda oli selle suure majandusliku languse põhjuseks, mistõttu eestikeelsete raamatute toodang vähenes nii tervikuna kui ka Kuressaares. Assafrey ilmselt ei toibunudki päriselt majanduskriisist saadud löögist ning tema trükikoja tegevuses ilmnes märgatav langustendents. Eestikeelsete raamatute trükkimise osatähtsus vähenes aasta-aastalt, milles ilmselt oli oma osa ka Saaremaa suhtelisel eraldatusel.

Ka Assafrey teadaolev kirjastustegevus langes põhiliselt 1860. aastate l. poolde, mil ta rahastas 13 trükist (1866. a. kaks ja 1868. a. ainult ühe). Assafrey trükiste sagedaseim autor oli Martin Körber, kelle sulest ilmus paarkümmend nimetust (koos kordustrükkidega). Trükkalil võis pastorist ja laulukultuuri arendajast abi olla ka tsensuuriprobleemide lahendamisel, sest tolleaegne tsensor, Tartu ülikooli eesti keele lektor Carl Ferdinand Mickwitz (1811-1880) oli M. Kõrberi onupoeg.

Märkimisväärne on kohalike populaarsete rahvaraamatute autorite Carl Wilhelm Freundlichi ja Peeter Südda mitme teose ilmumine. Tõlkijatena esinesid kõige enam Kuuda seminari juhataja Johann Heinrichsen ja Eestimaa arvekoja ametnik Aleksander Julius Spreckelsen. Huvipakkuv on seegi tõik, et rea eestikeelsete vaimulike trükiste autoriteks ja tõlkijateks on olnud Saaremaa kreeka-katoliku usu preestrid Nikolai Orlov, Aleksandr Kudrjavtsev jt.

Assafrey oli ka oma aja ühe parima aabitsa, mille koostas Pöide pastor Nikolai von Nolcken, trükkija. 1871. aastal ilmus Kuressaare gümnaasiumi vene keele ja kirjanduse ülemõpetaja Dimitri (Demetrius) von Mevesi venekeelne artikkel eesti keele häälikulistest iseärasustest.

Eestikeelsete trükiste arvu vähenedes andis trükikojale üha enam tellimusi kohalik saksa õppekeelega gümnaasium. Õigupoolest oligi trükikoda 1870. aastate teisel poolel põhiliselt gümnaasiumi ja kohalike baltisaksa kultuuritegelaste kirjatööde trükkijaks. Juba 1865. aastal oli K. Assalrey ise asutanud kuulutuste- ja teadetelehe "Annoncenblatt", milles ta ennast reklaamis fotograafina.

Agaralt kasutas Saaremaa trükikoja teenuseid teadusliku tasemega ajaloouurija, Kuressaare gümnaasiumi klassikaliste keelte ülemõpetaja, F. S. Sterni väimees Jean Baptiste Holzmayer (1839 Mainz - 1890 Kuressaare). Ta tegutses aktiivselt Saaremaa Uurimise Seltsis ja asutas selle juurde muuseumi. 1870. aastatel sai Holzmayerist Saaremaa juhtfiguur arheoloogia ja museoloogia alal. Juba varem õhutas ta kohalikke literaate rahvajutte jm. folkloori koguma. 1868. aastal trükiti Assafrey trükikojas esimene osa tema "Osilianast", mille järgmised osad ilmusid Õpetatud Eesti Seltsi toimetistena.

Holzmayer oli ka raamatukaupmees Theodor Lange poolt kirjastatud Kuressaaret kui mudaravikeskust tutvustava 86-leheküljelise saksakeelse brošüüri koostaja. 1880. aastal nii Kuressaares kui ka Riias trükivalgust näinud väljaande lisana on esitatud 27 Saaremaa kohta käiva tähelepanuväärsema trükise loetelu. Reklaamitakse ka T. Lange kaupluses müügil olnud Kuressaare kaarti ja Holzmayeri enda poolt koostatud Saaremaa üldkaarti ning F. S. Sterni litograafiaid kohalikest rahvarõivastest ja kaunitest paikadest, mida sai osta eraldi lehtedena.

Üheks oluliseks teenimisvõimaluseks oli tollal ametiasutuste tellimuste täitmine ning mitmesuguste pisitrükiste valmistamine. Nende jälgi on tänapäeval kõige raskem leida, sest sageli ei peetud vajalikuks neid kui trükiseid arvele võtta ja säilitada. Üks selline ametialane Assafrey trükis on säilinud 1873. aastast, mil Kuressaare linnavalitsus on lasknud trükkida kõigilt kinnisvaradelt võetava maksu tariifid. Linna piirides oli tollal 256 kinnisvaraüksust ning ümbruskonna külades - Toris, Roomassaares ja Loodes veel 49 üksust. Kinnisvaraomanike nimekirja väärtusi suurendab andmete esitamine tänavate järgi.

K. Assafrey enda kinnisvara väärtus Garnisoni tänavas oli hindamisskaala keskmise lähedal. Mõni teinegi Kuresaare eestlane, näiteks Johann Raudsepp Pikas tänavas, oli sama kalli kinnisvara omanik, kuid enamiku eestlastest linnakodanike immobiil oli tunduvalt väiksem.

LIIVI AARMA,
Saaremaa Muuseumi "Kaheaastaraamat 1997 - 1998"