Elle Meier on Kaarmalt Jõe külast pärit tüdruk, kes pärast SÜGi lõpetamist jätkas oma õpinguid Tallinna Pedagoogikaülikooli loodusteaduskonnas, kus õppis bioloogia, geograafia ja füüsika õpetajaks. Kui sealt diplom kätte saadud, läks neiu edasi aastaks Tartu Ülikooli bakalaureuseõppesse ja sealt magistratuuri, kus omandab teadmisi juba kitsamalt taimeteadusest.

Aga lisaks veel töötab ta õpetajana ühes väikeses Tartu kristlikus koolis.

Tänavu omistati Elle Meierile Saaremaa Omavalitsuse Liidu poolt Luce-nimeline stipendium.

“Eks see anti mulle kõigepealt heade õpitulemuste eest,” arvab neiu ise, “aga peale selle olen koostanud uurimustöid Saaremaa looduse, eriti puisniitude kohta ning olen kogunud andmeid ka Hiiumaa ja Vormsi saare looduse kohta.”

Looduse keskel kasvanud

“Huvi looduse vastu sain ma oma lapsepõlvekodust kaasa,” kinnitab Elle.
“Olen looduse keskel kasvanud, kaunis koduümbrus, metsad, lillerikkad niidud ja nurmed, liigirohked karjamaad – igal aastaajal on oma võlu.”

Elle lasteaias ei käinud ja oli väiksena koos vanaemaga kodus. Siis oli aega kodu lähedal ringi luusida ja uurida, mida kõike siin kasvab. Aga ega vanaema varsti enam ei andnudki tüdrukule väga palju mahti niisama ringi kolamiseks – tulid ka oma esimesed töökohustused.

“Mulle meeldis iga töö ja eeskätt tundsin rõõmu sellest, et sain vanaemal abiks olla,” meenutab Elle oma lapsepõlveaastaid. “Veel praegugi meeldib mulle peenraid rohida, lehmalüpsmise sain varakult selgeks, lehmade rohu etteniitmine, loovõtmine – kõik need maaelu igapäevatööd olid juba enne kooli selged.”

Kuna Meierite peres oli kokku kolm õde, siis jaotati omavahel tööd ära ja vastav graafik pandi seina peale üles.
“Sellist mõtet küll polnud, et keegi peaks meile selle tehtud töö eest midagi maksma – suurim rõõm oli ikka see, kui üks töö saab korralikult ära tehtud. Vahel sai kohe nii hoolega ametis oldud, et polnud mahti söömagi minna.”

Tütarlapse koolitee, 2 km pikkune kitsas metsarada, pakkus tihti palju silmailu ja põnevaid kohtumisi – siinsamas laulab keegi salapärane lind, juba ongi need metsalilled õitsema hakanud, puude vahel piilub metskits jne. “Sageli käisin seda teed üksinda ja just siis panedki oma ümbrust rohkem tähele.”

Loodus tõmbab kõige rohkem

Kui õed olid juba neiuks sirgunud ja ees seisis elukutse valik, arutasid nad omavahel tihti, mis ametit minna õppima. Selliste maakohas tavaliste ametite nagu lüpsja, juuksur, poemüüja jt kõrval tundus Ellele kõige meelepärasem olevat kooliõpetaja töö, aga mis aine õpetajaks hakata? Koolis istusid talle hästi, vähemalt enda arvates, matemaatika ja füüsika.

Seda enam, et ka matemaatikaõpetajad Aime Pihel ja Aima Siil ja füüsikaõpetaja Indrek Peil oskasid oma õppeainet huvitavalt pakkuda. Ja nii läkski Elle alguses Pedagoogikaülikooli matemaatikat õppima, lootes sealt kõrvalt ka loodusteadusi õppida. Praktikas aga seda teise aine kõrvalt õppimist eriti ei võimaldatud ja üsna kohe tekkis tungiv soov loodusteadustesse üle minna, sest loodus tõmbab siiski rohkem. Kuna parajasti vabaneski üks koht loodusteadustes, siis sellega oligi olukord lahendatud.

Tänaseks on Elle jõudnud juba Tartu Ülikooli ja taotleb loodusteaduste alal magistrikraadi.

Iga tudengi põhitegevuseks on muidugi õppimine. Elu on kallis, kuid üliõpilaste sissetulekud on väikesed ja nii üritataksegi vähesega hakkama saada. Võetakse õppelaenu ja paljud on leidnud endale ka sobiva töökoha. Need aga, kes õpivad looduserialasid, osalevad sageli mitmesugustel välitöödel, käivad talgute korras puisniite puhastamas jne.

Tahan tunda nimepidi kõiki taim

“Tahtmine taimi tundma õppida tuli vist juba siis, kui lapsepõlves peenardelt umbrohtu rohisin,” arvab Elle, “nagu iseenesest tekkis huvi ja kuidagi põnev oli saada teada, mis seal kasvab.” Aga ega ükski taim ise oma nime ei ütle – selle teadasaamiseks peab palju kirjandust uurima, vaatlema ja võrdlema. Koos teadmiste kasvuga huvi asja vastu aina suureneb ning varsti seadis Elle endale eesmärgi õppida tundma kõiki koduümbruse taimi. Aga ta uurimisretked aina laienesid ja täna võib Elle kinnitada, et peaaegu kõik Eestimaa taimed on talle tuttavaks saanud. Üsna harva kohtad taimi, mida ei tunne või pole enne näinud. Muidugi on iga botaaniku kõige suurem rõõm siis, kui juhtub leidma haruldasi taimeliike.

Saaremaa on väga põhjalikult uuritud ja juba Luce ütles, et siinne maa on nii püha, et suvel tohib nurmedel ja niitudel ainult paljajalu käia, et mitte haruldasi taimi ära tallata.
“Olen lugenud Luce kirjutisi ja mulle tunduvad tema mõtted praegugi väga aktuaalsed ja hingelähedased,” kinnitab Elle.

Kaarma kandis leidub palju käpalisi, näiteks jumalakäpp, kärbesõis, kahelehine ja rohekas käokeel, laialehine ja tumepunane neiuvaip, vööthuul-sõrmkäpp, harilik käoraamat. Kevadeti moodustab II kaitsekategooria taimeliik – jumalakäpp - kodukarjamaal lausa õitemere ja siin-seal kodu ümbruses kohtab kaitsealust mets-õunapuud, kelledest mõned on juba õige vanad. Siin kasvavad ka euroopa metsputk, kink-kannike, muru-lõosilm, südame-emajuur, karvane naistepuna jt. Kuigi need taimeliigid pole kaitse all, ei kohta neid naljalt igal pool.
“Käisin aastaid ringi ega märganud neid harvakohtavaid taimi oma koduümbruses, aga kui õppisin nende tundmise selgeks, leidsin neid üsna kodu lähedalt.”

Elle kodu juures karjamaal kasvab palju valgeid sinililli, mitte siiski päris albinad, vaid veidi roosakas jume on juures. Igal kevadel, kui on käes sinililleaeg, kiirustab Elle kas või korraks koju, et istuda veidikene oma valgete sinilillede juures ja tunda rõõmu saabunud kevadest.

Kurb, kui maa läheb välismaalastele

“Kui kohapeal ei ole noortele meelepärast ja tasuvat tööd, ega nad siis naljalt mandri kõrgkoolidest kodusaarele tagasi ei kipu,” mõtiskleb Elle. Temal endal meeldib muidugi kõige rohkem tegeleda loodusega või olla siis õpetaja kusagil väiksemas koolis, kuigi ka väikeses koolis võib olla suuri probleeme. Aga suure loodusetundjana on ju alati võimalus töötada giidina või õpilaste juhendajana kuskil matkaradadel. Ellet teeb kurvaks see, et kodukandis jäävad paljud maakodud tühjaks ja põllud sööti. Midagi head pole ka selles, kui maa müüakse välismaalastele.

“Kui kõik kõrvalt hakkavad maha kiskuma seda, mida üks ehitab, siis läheb see ükski sealt varsti ära,” lõpetab Elle oma jutu veidi allegoorilise mõtteteraga.

TÕNU ANGER
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Meie Maa
17.04.2003