Tagamõisa Vene tsaarivalitsuse ajal

Meie pere elas tsaarivalitsuse lõpul Tagamõisas. Tagamõisa oli maa-alalt suur, aga vaene kroonumõis. Selle rentnik oli sel ajal Arnold Eichfuss. Mõisahoone oli suur ühekordne puust ehitus, mille keskel oli veel säilinud mantelkorsten. Selle all oli nn. "must köök", kus keedeti toitu loomadele, aga suitsutati ka liha. Maja suuremas, Undva-poolses osas, milles oli ka paar ärklituba, elasid "saksad". Vaigu-poolses tiivas olid teenijatoad. Vastasküljel oli meie poeruum pakk-kambriga, kaks tuba ja väike köök; sinna mahtusid aga ka veel mõned teenijatoad.

Mõisahoone asus selleaegses mõistes mäe otsas. Selle ühel, Vaigu-poolsel nurgal oli kellatorn, mis kutsus teolisi-moonakaid tööle ja korraldas üldse nende tööpäeva. Mõisa õu oli piiratud kiviaiaga. Seda läbis Vaigu tee. s.o. tee Kihelkonna-Undva maanteelt  Vaigu randa. Mõisa õue aias oli sellel teel ees kõrge värav.

Teisel pool Vaigu teed oli samuti kiviaiaga ümbritsetud mõisa maripuuaed. Selle värava lähedal, otse Vaigu tee ääres, oli meie väike laut, kus peeti lehma, hobust ja kaht siga. Teisel, sakste pool, selle Kõruse-poolses küljes oli mõisa rohuaed-iluaed puude, ilupõõsaste ja lillepeenardega.

Suurelt teelt mõisasse ja sealtkaudu Vaigule mineva tee ääres asusid ühel pool mõisa karjaaed, teisel pool hobusetall. Veel kuulus mõisa hoonestikku mõisahoonest umbes poole kilomeetri kaugusel, sellest põhja-kirde pool seljandikul asuv rehi. Oli ka mõisa ait, aga kus täpselt, ei mäleta. Imelikul kombel ei mäleta ma ka moonakamaja.

Mõisat ümbritsesid põllud. Neid oli kolm, mis näitab, et valitses veel kolmeväljasüsteem. Räägiti küll ka mingist neljandast, uuest põllust, aga minu lapsemälu ei mäleta. Igal põllul oli oma nimi, aga mäletan ainult üht, see oli "Kalmu põld". Seda eriti hästi selle pärast, et seal, ühes servas asus ka meie kartulimaa ja sealtkaudu sai mööda põlluteed Kalmu külla, kus ma vahel Kubja ja Nurga peredes käisin.

Kirjeldan seda lapsemällu jäänud maastikku nii üksikasjalikult sellepärast, et sellest ei ole enam midagi järele jäänud. Ei ole enam hooneid ega aedu, ei ole isegi mitte enam mulle lapsepõlvest eriti meelde jäänud Kalmu põldu, sest strateegiliste teede ehituse käigus on see muudetud ülisuureks kruusaauguks. Enam ei ole isegi mitte Vaigu randa sel kujul, nagu ma mäletan.

Siis oli merepõhi Vaigul pehme ja liivane ja mõnikümmend sammu maapool oli sellal paljas puude ja põõsasteta kruusakallas. Enam seda ei ole, aga minu mälus on ta hästi säilinud, sest lasksime sealt ikka koos kruusaga ala. Juhtus ka, et jäin kruusa alla ja vanem vend Aadi (Adolf) päästis mind kiiresti välja kaevates. Teine kord juhtus sama häda ka Aadi endaga.

Inimesed ja elu mõisas oli kolmekihiline. Üleval tipus olid "saksad", mõisahärra oma proua ja kolme lapsega. Need olid Riku (Richard), Ossa (Oswald) ja Järda (Herta). Sakstel olid teenijad, õige mitu. Mäletan toatüdrukut, mingit lastetüdrukut, karjatüdrukut. Ümbruskonna rahvaga sakstel niiöelda seltskondlikku läbikäimist ei olnud. Nad rääkisid omavahel saksa keelt, olid, minu mäletamisi, niivõrd eraldunud, et minagi, kes ma olin Järdaga peaaegu üheealine ja mõningal määral mängukaaslane, olen vaid paar korda käinud "sakste poole" peal, sama vähe ka mõisa rohuaias, kus Järdal oli oma mängumaja. Peaaegu üldse ei puutunud ma kokku minust umbes kuus aastat vanema Ossaga. Ta oli uhke poiss ja nagu ei näinudki mind. Iseloomult erinev oli vanem vend Riku. Tema käis ka külapoistega läbi.

Meie pere moodustas keskkihi. Minu isa oli kaupmees, Malahovi firma kilude kokkuostja ja tal oli enne sõda ka väike kaubapurjekas. Meil oli isegi teenija. See oli väga suur tüse Lodi Liisu (Lodi kohanime järgi, kus ta elas ja kust ta meil käis). Vahepeal, kui Liisu, vist koduse kartulivõtmise pärast, ei saanud tulla, oli meie teenijaks üks tema umbes 16-aastane sugulane, vist Miina. Selle pika peene kaela, peene piha ja laiade puusadega tüdrukuga seostuvad mul nii tugevad, võiks öelda siivutud mälestused, et kaua aega oli mul selle tõttu naise iluideaaliks just niisugune pika peene kaelaline, peenepihaline ja laiapuusaline.

Oma ameti tõttu oli meie pere ümbruskonna rahvaga tihedas läbikäimises, aga lähedaselt, seltskondlikult suheldi väga vähestega. Oli üks metsnik, kooliõpetaja, keegi vana meremees; külas käidi meil enamasti ainult kaugemalt, peamiselt Kihelkonnalt.

Meie, laste, läbikäimine oli laiem. Vanemad vennad suhtlesid natuke ka mõisa Ossa ja Rikuga, mina, nagu öeldud, Järdaga. Samal ajal olid meie mängukaaslased mõisa- ja külapoisid, peamiselt Kalmu külast. Räägin mõned episoodid.

Üks mällu jäänud ja hiljem ikka meenunud lugu on, et kevadel kogunesid paljud ümbruskonna poisid ühte mõisapõllu serval asuvasse noorde kuusikusse, mängisid, mürasid seal ja sõid suure suuga noori kuusekasve. Küll olid need head! Näha, et lapsed tundsid - vajavad vitamiine. Teine oli röövlimäng mõisa maripuuaia taga suurtes põõsastes. Need olid nii tihedad, et seal sai mängida röövlikoopa mängu. Aga vahel ronisid poisid ka üle kiviaia. Õunapuid seal palju ei olnud, aga ploome küll. Käisin minagi neid mõnel korral sealt maast korjamas.

Veel olid kevadel meie lemmikmaiustuseks seal kasvavate metsikute kollaseõieliste tulpide sibulad. Midagi maitsvamat on raske kujutadagi. Üldse söödi kõike, ka väga imelikku. Üks minu mängukaaslane sõi prussakaid, mina aga kraapisin hoolega seina vahelt krohvi ja sõin.

Nii oli suvel. Sügisel viidi aga mu vanemad vennad linna kooli ja siis jäin üksikuks, kuidagi kahe vahele. Mul oli ainult üks tõeline sõber, minust kaks aastat vanem Kubja Alp; sellel oli ka minust veidi noorem õde Viiu. Nendega ja mõnede külast tulnud poistega ma siis mängisin, aga rohkem olin ikka üksi - kusagil kahe vahe peal. Räägin sellest sellepärast, et see on minu elu palju mõjutanud. Olen eluaeg olnud väga seltsiotsiv, aga ometi kuidagi erak.

Võib-olla sobib siia ka minu elu esimene mälestus, sest seegi iseloomustab mõningal määral selleaegset elu ja olu. Nimelt rääkis mu ema hiljem korduvalt, kuidas ta kuulis, et ma köögitrepil kellegagi räägin, tuli vaatama ja kohkus - nägi rästikut.
Mina istusin trepil, piimakruus ja võileib kõrval. Rästik jõi minu kruusist piima ja mina manitsesin teda: "Miks sa mimmi üksi jood, võta kakku ka".
Ise mäletan selgesti, kuidas rästik, kael kõrgelt kõveras, kruusist piima jõi, ja ka seda, kuidas ta ema tulekul trepi alla volksas - Jah, rästikuid oli sel ajal palju. Neid võis üsna sagedasti näha meie lauda juures.


Sõda ja revolutsioon

Esimene sõjamälestus.
Mäletan, kuidas läksin isa käekõrval Vaigu randa, kuhu isa ootas tulevat purjekat, mille ta oli saatnud kohe pärast sõja algust Tallinnasse kaupa tooma. Ootasime seal üsna kaua, kuni viimaks tuli paat kahe mehega. Mehed olid kuidagi ähmis ja rääkisid, et Saksa allveelaev pidas laeva kinni, käsutas mehed paati ja uputas siis laeva. See on kuidagi vastuolus ajalooandmetega, sest ei ole teateid, et juba siis, kohe sõja alguses, käisid Saksa allveelaevad meie randades, aga meie pere mälestustes on see kindlalt säilinud. Ja minule jäi see väga meelde, sest isa nuttis. See oli lausa rabav, sest seda, et isa nutta võib, nägin esmakordselt.

Sõda muutis täielikult elu Tagamõisa poolsaarel, sest sinna tuli palju sõjaväge ja algasid suured kindluseehitused. Mingi muutus toimus vist ka meie pere elus, sest isa käis nüüd sagedasti linnas ja püüdis sealt saada mingit kaupa. Poes liikusid ka teistsugused inimesed, vene ametimehed ja soldatid. Isa ja ema õppisid purssima vene keelt.

Minu, lapse elus see esialgu siiski suurt ei kajastunud. Esimene muutus oli ehk selles, et nägime soldatite "utsinat" - riviõppust ja sellest tekkis esimene sõjamäng, esialgu siiski ainult marssimine. Siis hakkas aga üks ohvitser, kes asus elama mõisa "sakstepoolele", õpetama mõisa noorhärradele ja ka minu vanematele vendadele vehklemist ja nüüd said meie peamisteks mänguasjadeks puumõõgad või mõõkaasendavad kepid ja armastatumaks mänguks vehklemise harjutamine. - sellest oli mul ükskord hiljem, juba Kuressaares, ka suur kasu.

Suureks sõbraks kujunes mulle aga selle ohvitseri tentsik. Temaga koos ratsutasin ma iga päev. Kui ta läks oma kahte hobust karjamaale viima, tõstis ta minu ühe hobuse selga ja hüppas ise teise selga. Nii me sõitsime. Hobused traavisid harjunult nii korralikult paaris, et kui tentsik nägi, et ma (minu meelest hiiglasuure) hobuse seljas kartma hakkasin, hoidis mind ühe käega kinni. See oli nii suur elamus, et tegi must ohvitseri seltskonna austaja. Võib-olla selle pärast mõjus mulle eriti esimene revolutsioonipidustus, mida nägin.

See oli 1917. aasta suvel. Soldatid olid kogunenud mõisa rohuaeda. See oli nüüd täiesti muutunud. Seal, kus ennem olid lillepeenrad ja roosipõõsad, oli nüüd väljak. Selle ümber sagisid soldatid, peeti kõnesid ja lauldi. Üle kõige käis aga ikka ja ikka jälle korduv hüüe "svaboda".

Soldatid käratsesid, jõid ka, ohvitserid olid kogunenud ühte väljaku nurka ja vaikisid. Siis tuli veel üks ohvitser - ta on mul tänini täpselt silme ees. See oli pikk sirge mees, teistest erines ta selle poolest, et tal olid sinised püksid. Räägiti, sellepärast, et ta oli vürstisoost. Varsti pärast seda tuli nähtavasti tallitoimkonnast üks räpane, hobuse kuse järgi haisev mees, läks selle ohvitseri ette ja tõmbas tal raksti õlakud pealt. See oli nii ootamatu, et me kõik kohkusime. Ohvitser ei ütelnud midagi, seisis veel veidi, pööras siis ümber ja läks sirgelt, kangete jalgadega nagu kurg, ära. Varsti selle järele lahkusid vaikselt ka teised ohvitserid.

Imelik, kuidas see mulle nii rabavalt mõjus ja igavesti meelde jäi. Kas ma tõesti tundsin vaistlikult, et see tähendas Vene sõjaväe täielikku laostumist, mis avaldus selgesti juba sama aasta sügisel, siis kui tulid sakslased.

Sakslased maandusid Saaremaal 1917. a. mihklipäeva hommikul. Nad sõitsid laevastikuga Tagalahte sisse ja oligi kõik. Vastupanu peaaegu ei olnud. Mäletan täpselt. Kell kuus hommikul läks ema seale süüa viima. Seisis just lauda ukse juures, hakkas ust lahti tegema, kui käis pauk, nii kõva pauk, nagu enne ei oldud kuuldud. Ema ehmus nõnda, et seasöögi raand kukkus käest maha. Sellele järgnes veel kolm samasugust pauku ja siis vaikus. Nägin-kuulsin seda täpselt, sest olin millegipärast läinud jonnides emale järele, seisin särgiväel köögitrepil.

Teised ei osanud midagi arvata, aga Arnold Eichfuss teadis. Ta ütles:
"Sõda! Sakslased tulevad," ja ajas oma inimesed ning meie pere ka suurde mõisa keldrisse.
Esialgu ei järgnenud aga midagi. Alles kell pool üheksa tulid Vaigu poolt neli saksa jalgratturit, kiivrid (meie meelest, kes me ennem kiivrit ei olnud näinud - pada) peas. Enne seda, ei mäleta, millal just, olid kõik Vene sõjaväelased Tagamõisast ära viidud. Nõnda ei olnud neil vastas kedagi muud kui mõisarentnik Eichfuss. See tervitas neid, rõõmustades, peaaegu kallistades, ja ütles (nagu mu ema mäletas): "Oi, kuidas me oleme teid oodanud."

Selle järel juhatas ta nad meie poodi, et saaksid sealt võtta, mida tahavad. Need sakslased olid aga väga viisakad, igaüks võttis ainult ühe kirevas pakendis lõhnaseebi. Ainult üks pööras uksel veel tagasi ja küsis: "Palun, kas tohiksin veel ühe saada?"
Sai muidugi.

Järgnes täielik rahu kuni peaaegu kella kümneni. Alles siis hakkasid Undva poolt saabuma Vene sõjaväed. Üks või kaks saksa jalgratturit läksid Kalmu põllu Kiviaia taha vastu ja varsti tuli üks sakslane paarikümne vangistatud vene soldatiga, nende seas vähemalt üks allohvitser, mõisa juurde ja vangid pandi Eichfussi agaral abil ühte mõisahoone keldrisse. Kohe selle järel tuli Undva poolt kihutades suur Vene sõjaväe voor - vankrid soldatitega, ratsamehed, muist jalamehi jooksis ka vankrite kõrval. Nad läksid mõisast mööda, suurt teed pidi otse Kihelkonna poole. Mulle jäi millegipärast eriti meelde, et ühel sinihallil hobusel, keda kutsar piitsaga taga kihutas, oli tagumine puus üleni punane - verine.

Nüüd tulid ka Saksa lennukid, sõitsid mõisa kohal. Kuulsime tärinat ja nägime, kuidas midagi nagu maha sadas. Meie, poisid, jooksime vaatama, mis seal kukkus, aga jälle oli Eichfuss see, kes teadis: "Kuulipilduja! Lasevad kuulipildujaga." Ema jooksis meile järele ja ajas ka meid jälle keldrisse.

See kõik kestis väga lühikesi aega, vast tund või enam, siis oli jälle vaikus. Kuni järgmise päevani.

Järgmisel päeval tulid sakslased hulgaliselt, nagu "must parv", ütles ikka isa. Nad olidki: enamasti mustas mereväevormis ju maaväelastegi munder oli venelastega võrreldes palju tumedam. Pagunid ja väeosatunnused olid neil nõnda kinni kaetud, et ei saanud arugi, kes oli soldat, kes ohvitser. Kohe valgusid nad, võib-olla Eichfussi juhatusel, meie poodi ja võtsid kõik, mis kõlbas, nõnda et varsti olid riiulid täiesti tühjad.
Siis, samal ajal, hakkasid nad aga ära ajama ja vist ka tapma mõisa veiseid. Nüüd hädaldas, pahandas Eichfuss, kes neid oli alguses väga suure rõõmuga tervitanud. Minu ema mäletamisi ütles ta: "Me ootasime teid kui päästjaid, aga nüüd tulete kui röövlid." Selle peale ütles aga üks sakslane, vist ohvitser: "Ka päästmise eest tuleb maksta," ja lisas sellele midagi nii ähvardavat, et Eichfuss hakkas kartma ja jooksis majja.

Meie lehm jäi esialgu alles, sest isa oli viinud selle Kassiku metsa varjule. Teisel päeval tuli aga üks sakslane, meie lehm ohelikku pidi kõrval ja läks sellega Vaigu poole. Mäletan seda jälle väga hästi, sest olin ema kõrval, kui ema palus, et sakslane lehma ei viiks, kust muidu ta saab lastele piima, aga sakslane tõrjus ema käega ja läks edasi. Üsna varsti pärast seda tuli Vaigu poolt grupp kõrgeid ohvitsere, nende seas üks väga pikk, teistsugune kiivriga mees. Ja jälle on selles mälestuses midagi, mis ei ole ajalooliste faktidega kooskõlas. Öeldi, et see on kroonprints. See kõrge härra päris emalt, miks ta nutab, ja kui ema oli seletanud, saadeti üks mees Vaigu poole järele. Varsti tuligi lehmaviija lehmaga tagasi.

Mäletan, et kui taga pahandati, õigustas sakslane ennast julgelt. Ometi saime lehma tagasi. Aga mitte kauaks. Nüüd pandi lehm "musta kööki" varjule. Hommikul oli see aga vingu surnud: ta tapeti. Alguses arvati, et liha ei kõlba, aga siis võeti see siiski kasutusele. Liha oli punane, aga viha ei olnud, jätkus meile ja vist teistelegi üsna kauaks.

Viimane hoop meie perele oli see, kui isa läks juba linnas koolis olevatele Aadile ja Aarile sööki viima ja tuli tagasi, vankri ees suur lombakas hall ruun. Sakslased olid teel võtnud talt hobuse ja jätnud asemele selle pool lombaka. Nüüd oli siis meie isa, kes oli pingutustega paarikümneaastaselt jõudnud küllaltki jõukale järjele, vana 59-aastase mehena jäänud jälle vaeseks, täiesti vaeseks.

Nõnda oli meie pere lugu. Aga siia juurde kuulub veel üks ajaloo seisukohast oluline, mälestustega liituv tähelepanek ja arvamus nende sündmuste kohta. Nimelt olen jõudnud teadmiseni, miks Saaremaa vallutamise operatsioon toimus just mihklipäeval. Nimelt oli mihklipäev Kihelkonna kiriku nimepäev. Sel päeval tehti Kihelkonnal, eriti Tagamõisas, igas peres õlut. Sellest said osa ka vene soldatid, nemadki pidasid pidu, olid purjus.

Iseloomulik selle kohta on see, mida rääkis üks Undva mees. Neil oli korteris 12-tollise patarei meeskond. See, kaasa arvatud "dezurnõi", magas mihklipäeva hommikul rahulikult, kuni sakslane tuli sisse ja ütles: "Guten Morgen."

Just selle tõttu said sakslased sinna. Tagamõisa poolsaarele maanduda ilma vastupanuta. Lõpuks veel ka üks helgem lapsemälestus sellest ajast. - Nõnda, nagu mul oli üks suur sõber vene soldatite hulgas, sain ma sõbraks ka ühe sakslasega. Nimelt elasid meie korteri kõrval vahepeal neli Saksa sõjaväe kingseppa ja üks neist, "keiser Wilhelmi vurrudega" vanem mees jagas kogu aeg minuga oma marmelaadi, mis maitses sel, magusa puudumise ajal, eriti. Jälgisin ikka huviga, kuidas ta oma vurrusid hooldas - keeras nende otsad õhtul paberinuustakusse ja pani siis prillisangade abil ülespoole koolduma. Seda oli vahva vaadata ja ta pikad vurrud (või me ütlesime vuntsid) olid ikka ülespidi kikkis ning otsad keerdus. Need olid nii uhked, et tekitasid tahtmise: kui suureks saan, kasvatan omale samasugused.


Elu Kuressaares Saksa okupatsiooni ajal

Arnold Eichfussi agaral asjaajamisel maksti talle ja ka meile Saksa okupatsioonivõimude poolt selle eest, mis sõjaväe maaletulekul rekvireeriti (tegelikult rööviti), mingit sõjakahjutasu, mitte rahas, vaid mingites võlakohustustes. Meie pere elus etendas see siiski suurt osa, sest nende võlakohustuste eest ja osalt võlgu ostis isa linna väikese vana puumaja ja 1918. aasta kevadel kolisime me linna. Maja asus nn. Venekülas, selleaegse aadressiga Kopli uulits 3. nüüd Töökoja t. 10. sellal täiesti linna serval.

Lõuna pool oli "Puude plats" ja sealt edasi kuni Kõvera uulitsani ja praeguse Vahtra tänava majadeni "Salongi koppel", läänes, Põduste pool, oli suur lage laadaplats, sellest Tori pool "Bergmanni koppel". Meie maja kohal lõppeski tänav, edasi viis jalgrada mööda aiaäärt, üle kiviaia laadaplatsini ja Aia tänavale, mida sel ajal tänavana veel ei olnud.

Pika tänava pool, meie uksest paarikümne meetri kaugusel asus Bürgermusse aed. See oli ümbritsetud kõrge okastraataiaga, sest Bürgermusses asus Vene sõjavangide laager, mille üks kõrge värav asus just meie tänava otsa kohal. Selle sõjavangide laagriga on mul seotud elavad mälestused.

Elu linnas, eriti seal agulis, kus meie elasime, ei olnud sel ajal kerge. Sakslastel endil oli I Maailmasõja ajal toiduga kitsas käes, sellepärast ei varustanud nad linnaelanikke, kes ei olnud otseselt nende teenistuses. Igaüks pidi ise hakkama saama.

Häda ja toidunappus oli ka Lääne-Saaremaal. Sealsed kruusased ja liivased põllud ei suutnud oma rahvast toita. Lisa saadi kalapüügist, meresõidust, väljas tööl käimisest. Esimese Maailmasõja ajal andsid lisa kindluse ehitustööd. Seal olid palgad korralikud, toiduga varustasid sõjaväe magasinid. Nõnda elati sel ajal Lääne-Saaremaal pareminigi kui muidu, nii hästi, et mõned jätsid põlluharimisegi lohakile.

Kui sakslased 1917. a. sügisel Saaremaa okupeerisid, muutus kõik. Lisateenimise võimalusi enam ei olnud, sakslased, kellel omalgi toiduga häda, midagi ei andnud. Vastupidi - tahtsid vallutatud maad saada. Ja nüüd tuli häda, seda enam, et läbivad sõjaväed paljudes kohtades ka põllud rüüstasid, seal kuivava vilja hobuste söödaks kasutasid.

Esialgu jätkus veel tuhleid ja räimi, aga siis tuli tõrge selleski, sest ei olnud enam soola.

Kõik, kes said, läksid nüüd Valjalga, Laimjalga, Pöidele, kus taludel oli veel vilja. Alguses sai sealt veel Vene raha eest, varsti enam mitte; Saksa Oberosti raha maainimestel aga ei olnud. Igaüks pani siis vankrile kõike, millest võis loota, et seda saab vahetada vilja vastu. Aga seda ei olnud palju ning üsna varsti hakkasid ka Ida-Saaremaa salved tühjaks saama. Selleks aitasid hoolega kaasa Saksa okupatsioonivõimud. Nimelt hakkasid nad andma talumeestele soola ainult vilja vastu.

Soolapuudus oli hirmus. Kuressaare turul müüdi toobiga lihasoolvett, mõnikord isegi üsna haisvat. See pani läänesaarlastele veel ühe paugu, sest nende üht peatoidust - kala ju soolata ei söö ja soolata see ei säili. Rääkisin juba, et meie lähedal, endises Bürgermusses oli Vene sõjavangide laager, mille traataed ulatus Kopli uulitsani, mõnekümne meetri kaugusele meie majast. Kui Vene sõjavangid soola laadisid, peitsid nad soola, nii palju kui said, põue. Ning siis tulid sinna linna- ja ka maanaised, ulatasid nälgivatele sõjavangidele läbi traataia midagi söödavat ja said vastu peotäie soola.

Oli Saksa valvureid, kes sellele eriti tähelepanu ei pööranud, aga oli ka neid, kes said väga kurjaks. Mul on igavesti meelde jäänud juhus, mil valvur aia äärde tulnud sõjavangi püssipäraga peksis, ja vangi kiljuv kisa, kui valvur teda püssipäraga pekstes taga ajas. Sama valvur tuli kisendades ka aia taga olevatele naistele kallale. Kuigi ta neid otseselt ei löönud, hakkasid mitmed kartma. Ning siis juhtus mõnelgi korral, et minu, seitsmeaastase naabripoisi kätte anti tükk leiba või paar keedetud kartulit. Mina pistsin need käega läbi traataia ja sain vastu peotäie soola, mille andsin leiva ja kartulite toojale. Minuga tavaliselt ei riieldud; ainult üks kord juhtus, et sakslane ka minu peale karjus. Nõnda oli soolaga.

Vilja, nagu ütlesin, käidi millegi vastu vahetamas või ka kerjamas Ida-Saaremaal. Meie olukord oli natuke parem, sest isa Tagamõisas asunud kaupluses oli midagi ikka järele jäänud. Isa käis neid kaupu, ka riideid vilja vastu vahetamas. Ükskord õnnestus, teinekord tuli aga peaaegu tühjalt tagasi. Ning nüüd läks ema, kes oli Pöidelt pärit. Mäletan hästi, kui õnnelikuna ta tagasi tuli. Oli kusagil Laimjala kandis ühelt mehelt teed küsinud. See oli vaadanud ja ütelnud: "Sa oled Viini! - oled sa Viini? Ma tunnen sind küll, sa andsid mulle ikka vahest paremaid suutäisi."

Mees oli olnud Kingli mõisas kutsar, kui minu ema veel noore tüdrukuna oli olnud samas mõisavirtin. See mees andis emale ise kaks külimittu vilja ja aitas emal külainimestega nõnda kaubelda, et ema tuli tagasi õnnelikuna, kaks vakka ja paar külimittu vilja kaasas. Seda märgati või kuuldi ja öösel murti meie aita sisse. Läks aga õnneks. Ema oli tulnud nii hilja õhtul, et vili oli jäänud kotta, aita viimata. Nii jäi see alles.

Nõnda oli meil leivajahu, oli ka tangu, aga siiski nii napilt, et tangusupi kõrvale leiva söömist peeti patuks.

Mõnel ka vedas. Mäletan, kuidas üks Tagamõisa mees, kes oli käinud viljaotsimise reisil Valjala kandis, oli saanud enam kui vaka vilja. Ta kiitles, et oli saanud vilja nõidumise ja nõiarohu eest. See oli nimelt nõnda. - Meri uhtus tihti Tagamõisa randadesse miine. Need võeti lahti.
Miini kestast tehti saunakatel, lõhkeaine, seda nimetati "miinikollaseks", võeti välja ja kasutati mitmeti, peamiselt prussakate tõrjeks. Prussakad kartsid seda hirmsasti. Mäletan, et olen korduvalt jälginud, kuidas prussakas seda kartis. Kui prussakate pesitsuspaiga ümber tõmmata miinikollasega ring, ei saanud prussakas sellest välja. Tuli miinikollase jooneni ja sibas kohe kiiresti tagasi. See mees oligi seal, kus nägi soojaseinal või ahjul prussakaid, tõmmanud miinikollasega joone nende ümber ja oligi nõnda nõid valmis. Sai nõiarohu eest külimitu või mati vilja. Prussakaid oli sel ajal aga peaaegu igas majas.

Mida siis söödi? Peamine toit oli tuhlis ja kala, enamasti räim, suvel - hooajal ka lest. Aga kalagagi oli Saksa okupatsiooni ajal kitsas, sest kalurite merelepääs oli piiratud ja suure osa püütud kaladest pidid kalurid andma Saksa sõjaväe varumisorganitele. Ainult nii said kalurid ka soola. Sellepärast juhtus sedagi, et tuhli kõrvaseks oli kas silgu- või sibulasoolavesi. See viimane maitses minule vahest isegi paremini kui soolaräim.

Meie olime ka selles osas võrdlemisi paremas olukorras, sest Tagamõisa kandi mehed, kes linnas käisid ja meil ööbisid, tõid öömaja tasuks vahel kaasa kala või mõni rikkam ka külimitu või poole tuhleid. Ka käis isa mõnel korral hobusega rannas vastaliseks. Saksa okupatsiooni ajal oli see keelatud ja ohtlikki, aga vahel isa ikka sai. Isegi nii palju, et jätkus müügiks naabritelegi.

Tuhlid keedeti tavaliselt koortega. Ainult siis, kui tuhliste peale pandi tuhlikõrvaseks kuivatatud kala, tuhlid vahel enne keetmist ka kooriti. See koorimine oli päris kunst. Koored pidid olema väga õhukesed, et midagi raisku ei läheks.
Tagantjärele mõeldes isegi imelik, sest koored läksid ju ka käiku - alguses lehmale, hiljem seale. Lehm, hiljem siga sõid ära ka solgi - nõudepesuvee. Oma solgi tõid meile ka naabrid, kes selle eest said vahel toobi piima.

Hommikusöögi juurde kuulus meil tavaliselt kohvi. Seda tehti oma kõrvetatud viljast. Kohvi kõrvetati puukulbiga segades väikeses raudkatlas. Sigurijuuri käisin korjamas põllupeenardelt. Vahel lisati samal viisil kõrvetatud tammetõrusid, prooviti kasutada ka kastanimune. Kui lehm lüpsis, pandi kohvi peale ka piima. Magustuseks oli sahariin - suhkrut ju ei olnud. Küllap see oli siis ikka hea, kui minu vanem vend Aadi seda nõnda armastas, et öeldi ikka: "Aadi kohvikõht ei saa kunagi täis."

Magusast veel seda, et ema oskas ja keetis siirupit kartulitest, hiljem ka suhkrupeedist. See oli nii hea, et kes aga sai, see sõrme sisse ajas ja näppu lakkus.

Hiljem olukord muidugi paranes, siis oli meil sahvris juba sink, kust oli hea näpata, aga alles siis, kui juba jätkus leiba. Suvel andsid kanad ka mune.

Võib-olla sobib siia vahele ka lugu sellest, kuidas olin perekonna kõige rikkam mees. Mürasime nimelt ükskord Põdustes, selle Suure-Silla poolsel mäel, kui sinna tuli apteeker Allik. Ta pahandas alguses selle üle, et tallasime heina, siis aga ütles: korjake parem mulle rohtusid. Näitas kätte kolm taime, üks neist, väikene valgeõieline, mille seemnenupud olid pruunid ja südamekujulised, on mul praegu silme ees. Seda nimetas ta "karjasekotiks". Mis selle taime õige nimi on, ma ei tea.

Teine poiss, imelik küll, ei viitsinud, aga mina hakkasin kohe korjama. Kogusin seda "karjasekotti", palderjani, kummelit, tüümiani ja midagi veel. Kogusin nii usinasti, et apteeker varsti hinna poole võrra alla laskis ja mõnda enam ei tahtnudki.

Teiseks tuluallikaks said mulle šampinjonid. Teised neid ei korjanud, pidasid "sitaseenteks", aga minu ema, vana sakste teenija, tundis neid ja pidas neist lugu. Korjasin neid peamiselt Salongi koplist, kus neid oli palju, vahel ka Põdustest. Paaril korral ostis neid ka apteeker Allik, peamisteks ostjateks olid aga Buhrmeistrid Pikal tänaval. Korjasin neidki nii usinasti, et Buhrmeistri-härra ükskord näitas, et tal on neid juba küll. Kõik räästaalune oli nööri otsa aetud kuivamapandud šampinjone täis. Aga nad juhatasid mulle kellegi teise ostja.

Nõnda oli mul "Oberostisid" rohkem kui kellelgi teisel. Sellega seoses oli aga ka üks suur uhkus ja rõõm, mis hiljem muutus pettumuseks. Nimelt tuli Tagamõisast Pütsepa Priidu. Mees, kes oli olnud minu poolvenna tentsik Vene sõjaväes, ja oli mulle millegipärast väga sümpaatne. Ta tahtis kangesti sakslaste käest sigareid osta ja küsis mu isalt laenu. Isa aga ütles: "Ei, mul küll ei ole, aga poisil on. Kui ta annab?"
Andsingi uhkustundega oma margad Priidule ja ta sai sigareid. Lausa nutmapanev pettumus tuli aga sellest, et ta ei maksnud võlga mitte mulle, vaid tõi selle eest vaka tuhleid.

Ega muude asjadegagi palju parem ei olnud. Tikke ei olnud üldse ja petrooleumit oli nii napilt, et meil tehti ise alguses poest järelejäänud parafiinist, siis lambarasvast küünlaid. Köögis aga põletati peergu, mida isa vana talutarkuse järgi oskas lahedatest okasteta männihalgudest kiskuda. See oli omaette kunst, mida ainult isa oskas. Isa sai hakkama ka tulerauaga. Mäletan, et selleks tehti takust taela.
Petrooleumi jätkus ainult "tattnina" jaoks. Ainult harva, õppimise jaoks, sai süüdata ka kümneliinilise klaasiga petrooleumilambi.

Enamasti olid meil aga saunaahjus söed tuha all. Nendegi hoidmiseks oli isal vana talumehe tarkus. Juhtus sagedasti, et naabrid käisid meilt tuld viimas. Ka selles osas olime meie paremas seisukorras. Nimelt oli meil poest järele jäänud kollast väävlit. Sellest ei osatud küll teha tikke, millega tuld tõmmata, aga isa tegi pikad tikud, kastis nende otsad väävlisse ja nõnda saadi tikud, mis ka nõrgast sädemest süttisid. Neid tikke isa ka müüs. Hiljem hakkasid levima omatehtud tulemasinad. Väga sagedasti oli nende kere tehtud püssipadrunist. Neid võis leida igalt poolt, nii tühje kestasid kui laetud padruneid.
Meile, poistele olid need mõneti ohtlikud mänguasjad, aga sellest võib-olla siis, kui ükskord jõuan nii kaugele, et kirjutan meie, Veneküla poiste mängudest.

Nõnda me elasime, kuni ühel päeval oli vangilaager tühi. Öeldi, kõneldi: nad viidi Roomassaares laevale, viiakse Saksamaale. Hakkas käima ka kumu: sakslased lähevad ära. Ning ühel päeval olidki nad läinud.

Oli tulnud Eesti oma valitsus, Eesti riik. Need teated tekitasid alguses segadust: paljud ei uskunud, et see võib tõsi olla. Minu isa oli üks neist, kes rõõmustas. Liiga palju paha olid talle teinud sakslased. Ise olin ma veel liiga väike, et kõike mõista. Aga minu eluski toimus sellega seoses muutus. Sakslased olid nimelt 1918.a. sügisel kehtestanud koolikohustuse ja mina olin 7-aaslaselt läinud kooli.

Minu kool asus nn. Linnamägi koolimajas, väikeses kivimajas praeguse Põhikooli kõrval Garnisoni tänavas. Seal asusid 1. ja 2. klass. 3. ja 4. klass olid nn. Etruki koolimajas. 5. ja 6. Kohtu tänavas, endises "Bratski kooli" hoones. Minu õpetaja oli köster Hans Paas, teises klassis õpetas Jõgi. Olin oma klassis ainus, kes tähti tundis ja ka pisut veerida oskas, kuigi seal oli ka 13-15-aastaseid poisse. Nüüd, pärast sakslaste lahkumist, asus algkool ümber Kubermangu tänavasse, endise Tütarlaste Gümnaasiumi ruumidesse.
Vahetus klassijuhataja, muutus ka õpetamine. Enam ei nõutud meilt kõoe alguses ka saksa keele õppimist. Olime eesti koolis.

Järgnesid Vabadussõda, Saaremaa mäss, võit Landeswehri üle. Elu samal ajal oli endiselt raske, kuigi võõra surveta. Aga siis hakkas kõik minema tasapisi ülespoole. Needki sündmused väärivad kord alt ülespoole meeldetuletamist ja üleskirjutamist, sest altpoolt paistab mõnigi asi teisiti, kui räägib dokumentide põhjal kirjutatud ajalugu.



VOLDEMAR MILLER,
Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1993 - 1994