Kirjutades möödunud kevadel artiklit Eesti Rahva Muuseumi sidemeist Saaremaaga, sattus meie käsikirjaarhiivis mulle kätte paar väga huvitavat välitööpäevikut. Need panid mõtlema matkapäevikuist kui etnoloogilistest allikatest laiemalt. Teiseks süvenes arvamus, et matkakirjeldused sisaldavad mõndagi sellist, mis võiks huvi pakkuda laiemale seltskonnale kui ainult vähestele erialainimestele. Need on kaasaegsete "pildistused" oma aja inimeste ja olude kohta - sellist materjali pole kunagi liiga palju. Näeme, kuidas tegelikkuses koguti ainest (esemeid ja suulist pärimust), mille põhjal teadlased lõid pildi meie rahva argielust minevikus - "rahvakultuurist". Miks mitte alustada Saaremaa-muljetest?



Välipäevikud - väärtuslikud ja unustatud allikad

Eesti etnoloogide töid sirvides kohtab väga harva viiteid ERMi "topograafilisele arhiivile" (TA) - nii nimetatakse päevikuid ERMis. Ometi on see kõige vanem ja küllalt mahukas osa meie etnograafilisest arhiivist.(TAs on praegu 899 päevikut, sealhulgas Saaremaa kohta 68 täielikult ja 12 osa1iselt.)

Esimesed "vanavarakorjajad"-päevikupidajad olid asjaarmastajad-üliõpilased ja teised noored haritlased, kellest paljud said hiljem tuntuks kirjanike, kunstnike, teadlaste ja teistena (G. Vilbaste. H. Moora. V. Vaas. H. Halliste. N. Triik, J. Nõmmik, J. Vahtra, A. Uurits, E.-J. Kuusik, A. Sang, H. Visnapuu, R. Kangro-Pool jmt).
Hiljem käisid välitööl materjali kogumas valdavalt eriharidusega etnoloogid (meil traditsiooniliselt tuntud "etnograafide" nime all).

Muuseumi "Juhatuskiri kogujatele" ütleb: "Väga soovitav oleks, kui igaüks, kes asju muuseumile korjab, reisikirjelduse kirjutaks, kuna Museumi poolt väljasaadetud korjajatele see kohustuseks oleks". Edasi järgnevad punktid, milles seletatakse, mida peaks päevikut kirjutades silmas pidama. Eriti paluti kirjeldada esemeid, mida ei saanud muuseumi koguda. Õnneks ei piirdunud asi ainult esemekogumisega, korjajad pidid kirjutama ka sellest, "kuidas võeti korjajaid vastu", "missugused on kihelkonna inimesed (pikad, lühikesed, mustajuukselised, valgejuukselised)", "missuguseid riideid kantakse praegu", "kui suured olid reisikulud" ja lõpuks - "teised korjaja tähelepanekud".

Seega tuli välitöölistel tähele panna ja üles kirjutada palju muudki, mis otseselt ei olnud seotud nende põhiülesande - esemekogumisega. Nad pidid kirjeldama ka oma isiklikke muljeid, arvamusi ja hinnanguid, mis neil tekkisid külades ringi liikudes ja rahvaga suheldes. Vahetud vaatlused muudavadki päevikud eriti väärtuslikuks ja ainulaadseks allikaks - neis on informatsiooni, mida muudes materjalides on väga napilt. Siit leiab andmeid kõige selle "muu" kohta, mis ei ole mahtunud meie etnoloogia "ainekaanonisse".

Viimase põhiosa hõlmas traditsioonilise (talupoja-) kultuuri välist külge - mitmesuguseid inimese poolt loodud asju (laias tähenduses): esemed, laulud, tantsud, kombed jmt. Palju vähem on pööratud tähelepanu nende loojaile ja keskkonnale (sotsiaalses mõttes), milles elati. Arutlemata pikemalt, miks see nii on olnud, nentigem, et meie teadmised oma argikultuurist on ühekülgsed. Need piirduvad peamiselt elu/kultuuri pealispinnaga, mille üksikosad on omavahel tervikuks sidumata.

"Minevik on... antu, mida miski enam ei muuda. Kuid mineviku tundmine on arenev asi, mis muutub ja täiustub pidevalt". Vanu uurimistraditsioone järgides on üpris küsitav jõuda millegi põhimõtteliselt uueni. On tarvis ka uut lähenemisviisi allikaile, mis võimaldaks nende ringi laiendada. Üha enam ähmastuvad teadustevahelised piirid. Ainult vanu piire ületades võibki teadus midagi uut öelda inimese ja tema maailma kohta.

Tänapäeva ühe tuntuma Skandinaavia etnoloogi Orvar Löfgreni järgi on entusiastlik arvamus, et uurida saab kõike, üks paremaid asju, mida antropoloogid on andnud ajalooteadusele - oleks vaid hea idee või huvitav vaatenurk - allikaid saab alati luua, uuesti "lugeda" või leida sealt, kust seni pole keegi osanud otsidagi. Positivistlik ajalooteadus lootis täpselt allika kirjatähte järgides teada saada, "mis tegelikult oli". Nii uus ajalooteadus, eriti tänu prantsuse annalistidele, käsitleb allikaid teisiti.

"Suvalisest ajaloomälestisest võib saada oluline andmeallikas, kui osata talle esitada õigeid küsimusi... Uurimistöö ei alga, nagu sageli arvatakse, "ainesekogumisest", vaid probleemi püstitamisest ning küsimustest, mida allikale esitada", väidab Aron Gurevitš, lisades, et "traditsiooniliste meetoditega käsitletav allikas ütleb meile ainult seda, mida koostaja on tahtnud öelda".

Nii nagu ajaloolastel olid oma õiged, "pühitsetud" allikad (arhiividokumendid), nii oli ka etnoloogias. Etnoloogid erinesid küll ühes asjas ajaloolastest põhimõtteliselt - nad "lõid" endale ise allikaid, kogudes ainest välitööl või küsitlesid inimesi kirja teel. Üldine lähenemine oli siiski sama - kui allikas on ehtne, ütleb ta, "kuidas asi oli". Unustati üks tõik -allika allikaks oli/on inimene, kellelt andmed saadi. Tema rääkis seda, mida talt küsiti ja kuidas asjast aru sai ning mida mäletas. Inimene ise, tema suhe räägitavasse, huvid, mõtted, väärtushinnangud jmt ei huvitanud etnolooge. Temast vaadati mööda, "temas nähti pigem vahenduskanalit, mille kaudu minevik meiega räägib", nagu tabavalt märkis rootsi etnoloog Jonas Frykman.

Meie "nomenklatuursed" etnoloogiaallikad on peale esemete veel ERMi "etnograafiline arhiiv" (EA) ja "korrespondentide vastuste arhiiv". Need on loodud kavakindlalt, sihiga edastada "objektiivset" infot. Need on mineviku "tahtlikud" tunnistused, millel põhineb valdav osa Eesti etnoloogilisi uurimusi. Peale vooruste on neil mitmeid puudusi: nad hõlmavad ainult neid teemasid ja valdkondi, mida oma aja teadus pidas tähtsaks, ning vastavad ainult neile küsimustele, mida tol ajal esitati. "Arhiivitekstid pole loodud vastamaks küsimusele inimesest kui kultuuriolendist. Nad on loodud paradigma järgi "kultuur inimeses", mitte "inimene kultuuris". Neist kõrvaldati kogu inimlik aspekt - see, mis asju tegelikult ühendab ja tervikuks liidab.

Välitööpäevikute sisu allub raskustega traditsioonilisele etnoloogilisele liigendamisele. Sellepärast puudub nende kohta sisukartoteek, mis omakorda teeb infoleidmise keeruliseks. Seegi on üks põhjusi, miks matkapäevikuid nõnda vähe on uurimistöödes kasutatud. Tõesti, päevikud on küllalt vaba vormiga ning sisu sõltub väga palju kirjutajast. Üks on neil ühine - nagu päevikuis ikka, kõneleb alati esimene isik, vahendagu või võõrast teksti. Sellepärast on nad paratamatult ja avalikult subjektiivsed ning huvitavad. Allikana teeb päevikud väärtuslikuks eelkõige see, et need pole teadlikult loodud "teaduslikuks" allikaks.

Huvitavamad on esimesed päevikud (1910. - 20. aastaist). Nende autorid ei teadnud, kuidas peab "tegema etnograafiat", sest nad ei olnud etnoloogid. Ka välitööpäeviku kirjutamise traditsiooni polnud veel. "Ja, võib olla oleks pidanud päevaraamat teisiti kirjutatud saama. Ma ei tea. Ma kirjutasin, mis mulle ette tuli ja huvitas vahest kolm neli päeva pärast seda. (Muljed peavad enne küpsema)". Hilisemad, "proffide" päevikud ongi ehk seetõttu steriilsemad ja igavamad, et nad teadsid (liiga) hästi, mida kirjutada. Seda polnud eriti palju, see oli ülejääk, sest põhiline, nö sisuline teave paigutati "teaduslikku" kirjeldusse ( EA ).

Mingil määral pärssis hilisemaid kirjutajaid ka sise- ja asutusesisene tsensuur. Igatahes ei leia uuemaist päevikuist nii avameelseid kirjeldusi isiklikest elamustest ja juhtumistest ning arvamusi kui varaseist.


Ühiskond ja üksikisik

Saaremaa tõmbas sajandi algupoolel vanavarakorjajaid enda poole nagu magnet. Siit võis leida mõndagi, mis mujal oli juba kadunud. Mainigem kasvõi traditsioonilisi talupojariideid, mida kanti Saaremaal kohati veel üsna üldiselt (Muhus ja Sõrves). Üks vana pärimuskultuuri säilimise tähtsamaid põhjusi oli kohalike pisiühiskondade - kogukondade suurem mõju kui Eestis keskmiselt. Kogukond mõjutas ka majanduselu, takistades/pidurdades kapitalistliku individualismi arengut tootmises ja laiemalt kogu ühiskondlikus elus.

"Proua Piht (kooliõp.) annab süüa - seeni. See proua on mulk - sööb seeni. Saarlased seeni ei söö. Neid vedeleb metsades mis hirmus. Jälle üks asi, mida annab uurida. Lugu aga seisab vist ses, et nad veel nii kaugele pole "jõudnud". Siin käiakse alles esiisadest pärandat kõvade reeglite järgi ja ebausk ei luba suurt neist kõrvale kalduda. Igal päeval näituseks on oma "menu" ammust ajast kindlaks määral. Seeni ses "menus" ei ole. Nii siis - pole tarvis. Pealegi on saarlasel kui alles alamal astmel asuval olevusel kõva karja instinkt: keegi ei võta omapead midagi etle. Keedaks seenigi näljaga, aga, nät teised keegi ei põle keetnud ega keeda. See lambainstinkt ilmutab ennast ka "seltskondlises elus": uuendused ei lähe läbi, sest algatajaid pole. Kui aga viimaks algus tehtud ja asi moodi kipub minema, jooksevad kõik nahast välja, et järele teha, kas seda tarvilik või ei, kas asi hea või halb. Samane lugu oli nähtavasti ka massilisel õigeusku minemisel. Kõik läksid, sest kõik tegid nii.

Ehk hiljutine mäss. Mässasid suured rikkad Koguva küla mehedki Muhus. Miks?
Hakkas külge, kõik tegid nii, ehk käega katsusid, et omale vastu oksa teevad. Ja põhjused otsiti pärast kui mäss maas oli: "Nad tahtsid meid eestlaseks teha hoopis tükkis, kuna me liivlased oleme". Juht, algataja, see maksab siin"
.

"Et heina tegemise viisiga lähemalt tutvuneda, mis Muikülas kui ka Ardla külas väga omapärased on, otsustasin heinategu ühel hommikul kaasa teha. See oli pühapäeval 7. juulil, mil Muikülasse jõudsin. Kella 2 ajal enne päikest koputati uksele ja kutsuti üles - heinale. Küünide ees mõnel pool istusid juba ootevalmis tööliste read. Möödus 10 minutit, kuid keegi ei liigu kohalt. Oodatakse külakubjast. Ainult külakupja algatusel kavatsevad kõik niitma hakata. Ja nii see ongi siin viisiks - enne külakupja kohaleilmumist ja tööleasumist ei hakka keegi tööle.

Külakupjaks on kordamööda keegi talumeestest samast külast. Külakupja kaarele ilmumisel asusid kõik küla ligi 80 inimest tööle. Olgu tähendatud, et sel külalgi nagu paljudel teistel heinamaa iga 10 aasta järel välja loositakse. Nii järjekorras 10 aasta vältusel on ta kõik numbrid läbi niitnud ja uuesti otsustab loos missugusele tükile ta tööle asub.

Et heinasaaki rohkem ühtlustada, ei ole heinamaa mitte ainult küla vahel järjekorralises, vaid iga heinamaa on paljudeks tükkideks jaotatud, mille arv üle 10 ulatub. Iga niisugune tükk on omakorda veel 10 jaotatud. Selle tõttu on heinamaa tükikene ainult 2-3-4 kaart lai ja paarkümmend sammu pikk. Ühe lapi peale ei mahu mitte kõik 8 inimest, siis tuleb muist perel juba järgmisi lappisi otsida. Et iga lapi mahaniitmisel uue lapi peale tuli rutata, siis oli loomulik, et rohi, mis vahemsel lapil asus, kannatada sai.

Sellest oli tingitud püüe, et iga pere võimalikult ühepalju peret püüdis muretseda, kes heinamaal ühtlasi ja ühel ajal tööle asusid. Rohkem aga keegi küla inimene oma heina samal päeval niita ei tohi, kui küla kogu koosolekul selleks päevaks ette nähtud. Kes rohkem niidab, sellel arvatakse heinad välja ja ta jääb kõigest tööviljast ilma, mida ta ilma teiste nõusolekuta teinud.

Nagu tähendsin, sünnib niitmine võidu. Tähtsam on muidugi pere, kes oma osaga kõige enne lõpule jõuab, see saab ka veel peale au pikema lõuna puhkeaja. Niisugune lapiline heinatöö on peale Muiküla ka Ardla külas. Teistes nagu Kõrkvere, Muraja k. on ka korduvad ja vahelduvad [heinamaad], kuid on palju vabam ja lahedam heinategu. Küll on ka viimastel küladel viisiks korraga heinamaale minna: nii võid küla läbi käia, ilma inimesehinge leidmata ehk vast seal siin talus leidub mõni laps või vanaeit".


Kuigi näited on nii erinevaist valdkonnist nagu seenesöömine ja heinategu, väljendub mõlemas selgelt ühiskonna suur(em) võim üksikisiku üle. Seda on teistsuguse taustaga vaatlejad kohe tähele pannud. (Päevikuist selgub, et autorid (J. Jans ja E. Kääparin) pole erinevad ainult päritolult, vaid ka huvidelt ju iseloomult. Esimene oli noor kunstnik või üliõpilane, teine agronoomiaüliõpilane. J.Jans tunneb huvi sotsiaalsete ja kultuuriküsimuste vastu, on hinnanguis küllalt emotsionaalne ja avameelne, aga kokkuvõttes siiski kaine ja teravapilguline vaatleja. E.Kääbarin on asjalik, kirjeldades seda, mida silmaga näeb.)

Need ei ole ainsad päevikuis leiduvad märkmed, mis peegeldavad Saaremaal säilinud suhteliselt suletud talupojaühiskonnale omaseid jooni. Üks selliseid on ka korjajate poolt sageli kogetud umbusk nende kui võõraste vastu.

"Tuttavate vastu oldakse lahke, kuid võõraste vastu tihti küllalt umbusklik. Lihtrahvas, kes kirjandust ja ajalehti ei loe, oli meie vastu tihti nii umbusklik, et isegi süüa ja öömaja ei tahetud anda, kuigi see kõigiti võimalik oleks olnud".

Eriti umbusklikud olevat olnud kõrvalisemates kohtades elavad inimesed. Mõnikord tuli kaasa kutsuda kohapealseid autoriteete (näiteks pastor või kooliõpetaja), et saada üldse jutule. Umbusuks andis põhjust seegi, et suurem osa inimesi Saaremaal ja ka mujal ei saanud aru vanavarakorjajate töö mõttest ("kellele on seda vana värki vaja?"). Siiski ei kulunud usalduse võitmiseks kuigi palju aega.
"Poolteise päevase saarel olemise ja alatasa lõugade liigutamise[ga] sain viimaks niikaugele, et mind usaldama hakati, mida ka mulle öeldi".

Et jutul tõepõhi all, näeme järgnevast: "Keinaste kombed paistavad lihtsamad olevat kui Muhus. Käisin saunas, kus mehed ja naised üksteist pesid ja vihtlesid. Keegi naine vihtles mind ja pesi selga hoolikalt, selle eest pidin talle teine päev rohkem niiti andma kui teistele.(Vanavarakorjajad omandasid esemeid mitte ainult raha eest (kui ei kingitud), vaid 1920. aastate alguse kaubanappuses tegid ka vahetuskaupa, tuues maale käsitöötarbeid.) Niisama on kõne otsekohene ja häbenematu, niisama ka saagiahnus esineb oma katmatus toreduses, häbenematult kui loomulik asi".

Siin võib leida paralleele keskaja kultuuriga, kus privaatsust ja intiimsust ei hinnatud uusaegsel moel ja mõõdul. Tuntumaid Euroopa keskaja uurijaid Aron Gurevitš leiab, et häbelikkusetunne oli tol ajal välja arenemata, paljudel sauna kujutavatel piltidel pesevad rüütleid naised.

Uusajale ("linnakultuurile") omane individuaalsus väljendub ka söömisesse puutuvas. Saaremaa kohta märgivad tolleaegsed vaatlejad, et enamasti söödi ühistest nõudest, ainsaks isiklikuks söögiriistaks lusikas. Väga harva tuli ette lauanuga ( mehed kasutasid oma liigendnuge ), kahvleid või eraldi taldrikuid. Ühes pulmakirjelduses ütleb J. Jans, et Muhus isegi pidulauas need sootuks puudusid.
Kaudsemalt seostub kodanliku individuaalsuse probleemiga ka järgnev.

Puhtus ja hügieen elamiskultuuris

Noorte haritlaste üks sagedasemaid kriitilisi tähelepanekuid saarlaste kohta oli vähene puhtusearmastus. Nende ideaaliks oli kodanlikule kultuurile omane puhtusekultus. Et see pole alati nõnda olnud, näitavad etnoloogide tähelepanekud erinevate rahvaste kohta ja Euroopa keskaega käsitlevad uurimused. Meie autorid on mustust põhjendanud osaliselt vaesusega, sest nende meelest elasid kalurid ja meremehed jõukamalt - seepärast ka puhtamalt. Teine seletus leitakse hariduse puudulikkuses ja piiratud silmaringis.

"Keskelt läbi võttes ei ole Mustjala rahvas mitte liig vaene: on mehi, kel omad tuhanded tagavaraks on. Mustjala kihelkonda loetakse jõukamate kihelkondade hulka. Vaatame, kuidas on lugu vaimujõukusega. Juba kuhugile Mustjala talusse sisse astudes paistab meile mustus vastu. Mustjala rahvas elab liig mustalt.
Tuleb see ehk osalt sellest, et naisterahvad liiga tööga koormatud, kuid vabandatav ei ole see siiski mitte. Põrandad on pesemata, neid ei pesta isegi suurteks pühadekski mitte, ehk küll enamal jaol majadel juba laudpõrandad all on."


Nii kirjutab H. Visnapuu ja jätkab:

"Iseäralikult paistab silma, et vabadikkudemajad palju puhtamad ja korralikumad olid kui talud, ja inimesed paistsid ka arusaajamad. Tuleb see vast sellest, et vabadik rohkem suures ilmas liikunud".

"Olin ööd klaasverandaga majas ("Vanatoa") nelipühi laupäeva ees. "Elamine" oli nii must, et peremees isegi vabandas, nimelt, et kaks orjust, põldu harida ja kala püüda, aga et jõudu siiski Jumal tänatud, on.

Ja, aga aega vähe, et tuba kasida või oma tervise eest muretseda. Üleüldse annab see küla juba mannermaa hallparunite ilme välja, ka meeleolu poolest. Hariduse poolest on aga see "prii" küla samal järjel kui teised Muhu osad".


"Toas oli tähelepandav võrdlemisi suur mustus. Väga harvades majades (vähemalt põhjapoolses kihelkonna osas) oli kahvleid ja taldrikuid, söödi ühiseist kaussidest liigetega nugadega. Lusikad pandi pääle söömise laua kohale seina küljes oleva hammaspuu sisse, kust need söögi-ajal jälle võeti tihti pesemata. Mehed, eriti põhjaosast on sunnil käima suviti puutööl väljas (Mustjala mehed kraavitööl), mispärast naised teevad (ka osalt kui mehed kodus) kõik välised tööd - sõnnikuveod ja kündmised jne. ja kodu räpaseks jääb".

Teistsugust pilti on vanavarakorjajad näinud rannakülades.

"Saar | Vilsandi.. | on iseenesest vaene. Põllumaad on vähe, ja seegi ei ole nähtavasti kõige parem (ristikhein, vähemalt kasvab siin siiski hästi). Siiski elab rahvas (150 - 200 hinge) võrdlemisi õige jõukalt. Majad on ilusad, eluhooned muidugi mõista muudest lahus, suured ja nägusad. Seespool valitseb hää puhtus ja kord: põrandad värvitud, seinad tapeeditud, sohvad, pehme mööbel, peeglid, sagedasti klaver. Jaapani vaasid, mere pildid seintel. Loetakse ajalehti hoolega, raamatud puutuvad sagedasti silma laste koolitamise eest kanntakse hästi hoolt: mitmel mehel mitu last korraga Kuressaares - gümnaasiumis, merekoolis ehk linnakoolis. Ka kaugemal - Riias ja Tallinnas õpib vilsandlasi. Inimesed on ülepea kaunis intelligent väljanägemisega, iseäranis mehed, kes vast kooliharidust küll vähe saanud, kuid selle eest elukoolist palju õppinud.

Vilsandi meestest on suurem osa laevamehed. Paljud praegused peremehed on varemalt kaptenitena, tüürmannidena jne. ilma meredel ümber purjetanud, ehk vähemalt Balti ja Saksa meredel sõitnud ja ümberkaudu elavate rahvastega kokku puutunud ning see ei ole mõju avaldamata jätnud".

"Türju küla mere kaldal on suur ja laialine. Majad on (Karuste ja Tamunaga) võrreldes jälle õige ilusad. Ka õued näivad puhtad ja korras olevat. Küla näeb välja nagu mõni väike alev. Siin elab palju meremehi, õigem nende perekondi, sest pea igas majas on isad ehk pojad väljas. Mõnes kohas on ainult naised kodus" .

"Huvitav kalameeste küla Nasva jõe mõlemal kaldal, jõesuu lähedal väiksed ilusad majakesed tihedasti paksude puude all ja tihedate aedade vahel. Alati palju rahvast liikumas: ühed tulevad kalalt, teised lähevad. Majad seest ja väljastpoolt nägusad ja puhtad. Elatakse nähtavasti kaunis jõukalt, sest kalapüük toob viimasel ajal sisse".

"Mis iseäranis ranna ääres silma puutub, et mehed palju arenenumad on kui naised ja kui mannermaa mehed: nad on mere läbi mööda linnasid käinud ja elanud, leiba teeninud, kuna naised kinnist saare [Muhu] elu elanud. Suure maa mees nii palju liikunud ei ole, ta naine aga tunneb linna kombeid kaugelt enam kui ta saare õde".


Mis veel puutub puhtusse ja hügieeni, siis muudest allikatest tuleb välja, et 1920. aastate algupoolel polnud mitmekümnes Saaremaa külas üldse käimlat. Olemasolevadki olid enamasti väga lihtsad (umbes "auk maa sees ja kast peal"). Sama materjali järgi olid ainult 8 külas kõigil taludel käimlad (enamasti Kuressaare lähiümbruses) ning Abruka vallas "pea kõigil". Siingi kordub sagedasti märkus "puhtus puudulik".

Uusaegsesse "tervisekaanonisse" kuulub kahtlemata ka hammaste pesemine. See oli tolleaegseile Saaremaa taluinimestele täiesti tundmatu tegevus. Sellegipoolest olevat hammaste seisukord olnud päris rahuldav, sest "magusat tarvitatakse vähe".

Ülaltoodust ei tohi järeldada, et saarlased (laiemalt - Eesti talurahvas) olnuksid kultuuritud või vähekultuursed. Tegemist on lihtsalt erinevate kultuuriarusaamadega, mis kuuluvad eri "aegadesse". Vaatlejad-päevikukirjutajad esindasid uusaegset/moodsat kodanlikku kultuuri, tolleaegne Saaremaa maarahvas aga suurelt jaolt nn traditsioonilist elulaadi/kultuuri.

Võrdlemisi selgesti tuleb samal ajal välja, et talurahva seaski oli suuri erinevusi - rannakülad olid juba väliseltki teistmoodi kui maakülad. Rõhutatakse ka majade sees valitsevat puhtust ja korda. Kodanliku kultuuri üks tunnusjooni on kodukultus ("minu kodu on minu kindlus"). Sellega kaasnes varasemast hoopis erinev suhtumine "elamisse"- kõik, mis puudutab maja sisemust, selle puhtust, mugavust ja ilu. Kodu eest hoolitsemine ja kodukaunistamine muutus omaette tegevusalaks ning sisustamisele hakati kulutama rohkem raha ja muid vahendeid. Siingi hakati järgima moodi. Üldiselt oli kodu kui perekonna pelgupaiga esiletõus seotud ühiskonna industrialiseerumise ja linnastumisega. Nüüd olid tööelu ja koduelu üksteisest eraldatud ning kodu hakkas üha enam seostuma jõudeajaga.

Selline ideaal hakkas tol ajal Eestis linnadest tasapisi küladesse jõudma. Siiski olid eriti puht põlluharijate elulaad ja majandusolud säärased, mis ei soodustanud moodsa elustiili omaksvõtmist. Ilmselt mõneti teistsugune oli olukord ranna/kalurikogukondades. Need olid avatumad, osalt erineva elulaadiga, kuigi enamus rannaperesidki haris põldu ja lõpuks - majanduslik olukord oli parem. Kõige tähtsam näib olnuvat siiski meelelaadi erinevus, mis muutub palju aeglasemalt kui välised olud.
Viimase kohta võiks tuua näite käimlaist: Saaremaa tervishoiuinventuuri materjalis leidub päris tihti märkusi, et käimlad on küll olemas, aga neid kasutatakse vähe või harva. Võib järeldada, et nende olemasolu ei tähenda veel, et nad oleksid üldiselt omaks võetud ning muutunud kultuuri/elu lahutamatuks ja paratamatuks osaks.

Muhulased ja saarlased ja "ülemaalased"

Päevikuis leidub ka üldisemaid tähelepanekuid ja hinnanguid ühe või teise paikkonna inimeste kohta. Kõige pikemalt Muhus ja Saaremaal ning seejärel kohe Põhja - Eestis viibinud J. Jans (Jansi kogumismatk Muhus ja Ida Saaremaal (Jaani khk) kestis pisemate vaheaegadega 15. maisi kuni 1. oktoobrini 1920) on võrrelnud eri paikade rahvast omavahel. Mis on tundunud amatöörrahvateadlastele olulise ja iseloomulikuna?

"Saarlane armastab metsa maja ümber: talud ja külad upuvad rohelisse. Ainult üks küla - Karala - sünnitab erandi: küla ja küla ümbrus on lage".

"Nägime palju inimesi, kellel on sündinud mõistus, kes kõnelevad kui kunstimeistrid, kes lauseid ehitavad kui stiili meistrid. Nägime naisi, kel piibud suus ja liigutused tüsedad ja nurgelised nagu meestel. Nägime mehi unistaja hingedega ja silmadega, kust teaduse himu välja vahtis. Vaesus ja Saare vaht - meri tegi tõkkeid, pani piirid edasisaamisele".

"Iga|küla] - kõige suurem küla Muhus, tuletab vene külasid meelde oma kokkukuhjatud hoonetega, suur kaev keset küla, kust kõik vett võtavad. Paar kiiget, õhtuti noored kiigel. Poisid kiiguvad, tüdrukud istuvad. Tüdrukud, nagu siin, nii ka igal pool Muhus, kannavad lihtsaid rätikuid peas, nii et nad rohkem vanaeitede moodi välja näevad, kui noorikud, kel kenakesed tanud alati peas.
Lühikeseid juukseid kantakse noorte hulgas päris vähe. Vanemad peale 40 kannavad veel neid. Käiakse ka kuskil jalutamas: tüdrukud ees omaette, poisid sammu 10 järel, omaette - nagu venelasedki. Amüseerimist ei näikse veel tekkinud olevat. Naist võetakse ikka vana kosjapruugiga - päris tundmatu mees tulla äkki sisse - kosja ja rääkida ennast umbes päeva jooksul vanade ees klaariks".


"Üle Orissaare silla. Ahah! Üks neiu vilistab põllul - hea märk. Rehkendan, et ju nad ikka nii eest ära ei jookse kui Muhus. Aga rahvas? Lähen süüa küsima. Näen kohe ära, et "ei keela". Et võõrast aidata, see komme näikse kohe sügavam olevat kui Muhus. Ta on ka võeraga rohkem läbi käinud. Aga mustad on saarlased, olgugi, et "uhked" ei ole nagu muhulased. Üleüldse elatakse halvemini kui Muhus, olgugi et maa näikse parem olevat.
Tundub siin süüdi olevat ka saarlase hingeala, mis muhulase omast kaunisti lahku läheb Saarlane on hulga leplikum kui muhulane. Saarlane lepib halva söömaga, kortli, ümberkäimisega.
Tööd teha ta just usin ei näikse olevat, aga kui tööle pandakse, teeb kümne muhulase eest kui piltlikult öeldes. "Saab läbi" on vist saarlase õige vana sõna. Õige harva olen kuulnud saarlase suust nurinat. Isegi maksud öeldakse tarvilikud olevat.
Muhulane seevastu on poliitikamees ja arvustab kõike ägedalt. See pikameelsus ja suureni lohakus teevad saarlase muhulase kõrval palju labasemaks - muhulane on "aristokraaat" - aga ka südamlikumaks - ta ei ole nii umbusklik, kui muhulane.

Saarlane on palju naiivsem. Niisama naised, need ei ole need kinnised Muhu tüdrukud ja noorikud, kes ennast ehivad ja ehivad ja ainult iseendale. Saare tüdrukud püüavad juba võõra ees meeldida. Juba see, et rahvariie siin enamisti kadunud, näitab kohe, et naised on niipalju "arenenud". Endised rahva riided olid siin lihtsamad, robustimad kui Muhus (saarlase ükskõiksus). Ei olnud siin iseäralisi pulma riideid. Lõpupoole läksid rahvariided veel lihtsamaks ja vahetusid viimaks täiesti linna riietega.

Muhulased arenesid jälle "sisse" poole: ikka suurema hooga asusid nad oma rahvariiete kaunistamisele ja mitmekesistamisele - see "protsess" kestab praegu veel edasi ja näitab, et nad sugugi ei mõtle oma riietest lahkuda, vaid alles linnamoodidele visa "konkurentsi" loovad.

Saarlased arenesid "välja" poole, nad lasid endaga teha, mis taheti, ühes linna riietega tulid ka linnakombed - nagu muhulasedki arvavad - Saare naine ei viitsi nii tööd teha, ta jagab mehega töö ikka pooleks, kuna Muhus ikka rohkem töö naise teha on. Tüdrukud amüseerivad juba - à propos - huvitav võrdlus: kui ma Muhus ükskord tahtsin neiude sekka kiigele minna, põgenesid nad kiigelt, mind sinna üksi jättes. Saares otsisid neiud pühapäevaõhtu ühes talus, kui juba pime oli, üles ja palusid mind nende kiigele tulla. Seal naerdi ja mürati õige vallatult. Mind kui võõrast võeti kohe hulka, vaatamata, et pime oli ja keegi mind ei tunnud ja tutvustamise peale hästi ei taipanudki, mis see on - vanavarakorjaja".


"Pulmas. Natuke sugulased. Huvitav võrrelda Muhu pulmadega. Siitnurga [Kostivere] pulmad tunduvad kas linnapulma ersatsina või linnapulm maapulma ersatsina. Täit otsust ei saa anda, sest sööke on küll. Imeküll ja kahvlite ja nugade kõlinat ja mõningaid viisakaid liigutusi, aga muidugi ei ole seda täis pulmade välist etiketti või "plaani", kuna linnas jälle niisugust toiduainete priiskavat ja upsakat küllust ei ole. Mats näitab välja, et linna omadest "rohkusega" ja ka "nikk-näkkidega" üle on
. Mis Muhus rohkem oli?
Muhus oli keedet liha ja kartulit laual igatahes rohkem. Õlut oli rohkem. Muhul olid mehed ka tõelikult rohkem vintis, kuna naised rohkem toitu sisse parkinud olid - kaugelt rohkem, kui siinsed naised. Siis - rohkem "viisakust". Vintis muhulane oli ikka veel viisakas.

Mis Jõelehtmes rohkem oli. Viina oli rohke. Naiste kära oli rohkem, palju rohkem. Poiste lora oli jällegi kaugelt rohkem. Nojah - "nikk-näkke" ja kahvlid-taldrekuid oli kaugelt rohkem (Muhus ei olnud sootuks). Meeste kuraasitamist oli rohkem. Naiste kaisutamist öösse õlgede peal oli rohkem. Naised jõid viina ja õlut rohkem (Muhus peaaegu ei sugugi).
Niisiis - kui kokku võtta ja pooleks jagada, ütleb muhulane Jõelehtme pulmade kohta - rätsepa pulmad. Jõelehtlane aga Muhu pulmade kohta -"lollid" pulmad".

"Teen võrdlust "suurt" "maad" saartega. Olen sattunud nagu teise ilma. Olen küll ise siit pärit (Anijalt), kõik on kui võõra rahva hulgas! Ei ole enam saarte tüsedust ei inimestes ega hoonetes - ei ole enam kusa[gill] üht suurt Muhu küla kobaras kui kindlust, vaid siit sealt paistavad pehkinud sindlikatuse jupid. Ei keegi paku tooli, ei tubakat. Vastatakse asjalikult palju otsa vaatamata. Siin on siis juba kultuuri. Homme vaatame seda Jõelehtme laadal. Linna varjuküljed ja ersatsvarjuküljed paistavad läbi neist. Neid on nad linnast toonud, kuna "valged" küljed linna on jätnud".


Vaatamata päevikuis leiduvate tähelepanekute juhuslikkusele ja vastuolulisusele (või just sellepärast) sisaldavad nad mõndagi huvitavat. Päevikuisse pandi tõenäoliselt kirja see, mis autori meelest oli tähelepanuväärne mitte ainult tema jaoks. Ta ei pidanud lähtuma rangeist ettekirjutustest või skeemidest, vaid tegelikust elust ja reaalseist probleemidest. Sellepärast võimegi leida päevikuist seda, mida skeemi järgi koostatud allikad, vaatamata oma süstemaatilisusele, ei sisalda.

Tõik, et ühel aastal mitmes Eesti eri kohas kogumismatkal viibinud J. Jans hakkab neid omavahel võrdlema, tähendab, et erinevused olid tõepoolest silmatorkavad. Ärme unustame, et tegemist oli etnograafilise erihariduseta inimesega. Andmete väärtust suurendab see, et need põhinevad tähelepanekuil, mis on tehtud kohtumistest väga paljude inimestega. Ma ei tea, kui palju peresid käis läbi J. Jans 1920. aastal. On alust arvata, et neid polnud kindlasti vähem (pigem siiski rohkeni, kuna aeg oli pikem) kui Viktor Pässil ja Johan Leppikul 1914. aastal Kihelkonnal: "Astusime umbes 350 pere läve üle". Selles mõttes ei saa päevikumärkmeid pidada juhusliku möödakäija või suvitaja muljeteks.

Korjajate pilku teravdas see, et nad olid kohaliku kogukonna/ühiskonna seisukohalt "väljaspool olijad". Nad märkasid paljugi sellist, mis "seesolijale" võinuks jääda kahe silma vahele, sest "see on nii tavaline". Päevikuid lugedes saab selgeks: mida enam kirjeldaja osales kohalikus elus, seda mitmekesisemaid ja ilmselt ka paikapidavamaid tähelepanekuid ta tegi.

Saaremaa-kirjeldustes tõuseb kahtlemata esile J. Jans. Ta paistab olnuvat aktiivne ja avatud suhtleja, kes käis Kõinastu naistega saunas. Muhus ja Jõelähtmel pulmas, Saaremaa tüdrukutega külakiigel, ei varjanud oma nördimust ega heameelt, kui selleks põhjust oli, nagu sedagi, et "vanavarakorjaja tee on keeruline" - kui pea oli külameestega õllejoomisest haige. Tema kirjeldustele ja arvamustele lisab usutavust heatahtlik iroonia, millega ta suhtub ka iseendasse, samuti see, et ta ei võta midagi päris üheselt, nähes nii head kui halba.

Muhulasi pidas ta saarlastest töökamaiks, aga ka palju endassesulgunumaiks ja kavalamaiks, saarlased olid vähenõudlikumad, lihtsamad ja südamlikumad. Muhulastega võrreldes olid saarlased rohkem mõjustatud linnakultuurist, mis ilmnes kasvõi selles, et naised (mehed olid teinud seda juba varem nii Muhus kui Saaremaal) olid loobunud traditsioonilistest talupojariietest ning omaks võtnud ka mõningaid linnakultuurile omaseid jooni sugudevahelises suhtlemises.

Kõik erinevused Muhu ja Saaremaa vahel olid siiski tunduvalt väiksemad kui saarte ja Tallinna lähiümbruse vahel. Viimase suhtes on J.Jans palju kriitilisem, kuigi oli ise sealt pärit (aga võibolla just sellepärast?). Pigem oli põhjus selles, et Tallinna ümbruses oli vana kultuuriterviku lagunemine jõudnud kaugemale, aga uut polnud veel kujunenud. Uuest, linnakultuurist oli üle võetud üksikuid väliseid jooni. Sageli polnud see just parim osa: "Linna varjuküljed ja ersatsvarjuküljed paistavad läbi neist. Neid on nad linnast toonud, kuna "valged" küljed linna on jätnud".

HEIKI PÄRDI