Võhma kiviaja asulakoht ja muinaslinnus

Laupäeval, 22. juunil, ilusal päikeselisel päeval kogunes umbes 200 inimest Võhma koolimaja juurde, et osaleda oma koduküla kokkutulekul. Eelmine küla kokkutulek oli kümmekond aastat tagasi.

Kokkutuleku algul sai sõna endine Võhma kooliõpetaja Astra Truumure, kes andis põhjaliku ülevaate Võhma küla ajaloost. Ta märkis, et Saaremaa keskkõrgendik ja Võhma ümbrus koos Kodaramäega vabanesid esimestena Saaremaal merest. Võiks arvata, et Võhma oli üks esimestest kohtadest, kus inimesed elama asusid, ja seetõttu vanim küla Saaremaal. Tema arvates võib Võhma maalinn olla viikingite tugipunktiks ehitatud, mitte küla varjupaigaks. Igatahes oli Võhma küla suurim Saaremaal, sõdade vahel rahvarikkam ka Mustjala alevikust ja sel ajal jagatud neljaks osaks.

Pärast Astra Truumure sõnavõttu kutsus viimane Võhma koolijuhataja Milvi Kauber kõik endised Võhma kooli õpetajad ja ametnikud lavapõrandale, andis nendele lilli ja lasi kõiki ennast tutvustada. See tehtud, võttis fotograaf korraldamise üle ja kutsus kõiki ühispildile. See ei olnudki nii lihtne, sest meid oli palju.

Järgnesid ettekanded lastelt

Neid oli Liili Ader pikka aega ette valmistanud. Võhma lapsed laulavad hästi, nagu meie seda tegime 65 aastat tagasi, kui lauluõpetajaks ja koorijuhiks oli “tulihing ja maa sool” Johannes Roos. Nüüd olid Võhma lapsed saanud professionaalset abi, kuna Mustjala ja Kihelkonna koolide lauluõpetaja Imbi Kolk oli appi tulnud ja saatis nende esinemist klaveril. Seetõttu kõlasid laulud imehästi ja kahju nendest, kes ei tulnud lapsi kuulama.

Pärast laule olid kavas laste tantsud. Liili Ader oskab lastele fantastilisi tantse õpetada. “Jooksupolkas” andsid Mustjala ilusad rahvariided ekstra värvikust, nagu ka laulude ajal. Veelgi rohkem fantaasiat oli näiteks “Banaanitantsus”ja “Idamaises tantsus”. Need olid tantsurühma Sädemed lapsed, kes nii rõõmsa uljusega esinesid. Sellesse gruppi kuulub lapsi Võhma, Paatsa ja Küdema külast ning ka Mustjalast. Nad said teenitud suure aplausi, ning ma ütleksin lastele Ernst Idla sõnadega: “Kiitus vastu võtta!”

Lõpuks laulsid noormehed ja paar teist osalist Mustjala hümni. Selle sõnad oli kunagi mu viimane Võhma koolijuhataja August Kalju kirja pannud ja Helju Tänav oma hea mäluga need talletanud.

Sellega oli ametlik osa läbi. Järgnes tants ja jutuajamine vestlusringis. Vapramad olid hommikuni vastu pidanud, sest kohtumisel üle pika aja on palju, mis väärib meenutamist.

Lapsepõlve kodukohas

Alljärgnevalt panen kirja oma mõtteid, mida ma kasutasin ka kokkutuleku tervitussõnavõtus, kuid mis ei jõudnud halva kuuldavuse tõttu kõigi kuulajateni.

Tulin lapsepõlve kodukohta, et näha, kui palju on neid, kes oma sünnikohta mäletavad. Mul on hea meel, et meid siiski on nii palju järel, kellele see koht midagi tähendab. Aga meid oli palju, palju rohkem siis, kui siit lahkusin. Siis öeldi, et Võhmal on 124 suitsu, saunasuitsud kaasa arvatud, ja kui siin koolis käisin, oli meid umbes 150.

Laulusalm ütleb: “Meid laiali pillutand tuuled, on saatus nii range ja karm.” Algas see sellega, et Võhma külast mobiliseeriti 51 meest Nõukogude Liidu armeesse. Kui palju neid Saksa okupatsiooni ajal mobiliseeriti, ei tea. Teine suur lahkumine oli 23. septembril 1944, kui purjekas Elli pardal lahkus Küdema lahest 310 inimest. Okupatsiooni ajal see lahkumine jätkus ja nüüd on küla, nagu ta on. Ega see inimestele enam tööd ei anna, nii et teid tuleb imetleda, kes te veel siin alles olete.

Tülidest Mustjala vallas

Mind on kurvastanud tülid Mustjala vallas. Nendeks ei ole minu arvates põhjust ja need on asja ees, teist taga juhtunud. Kirjutasin mais 1995 artikli Meie Maas pealkirjaga “Vabadus nõuab vastutust” ja taunisin, et sõdade vahel oli Eestis esimese 13 aasta jooksul koguni 20 valitsust, üks neist jõudis ametis olla ainult kolm päeva.

Nüüd on Eestil pärast vabanemist olnud rohkem kui 10 valitsust. Ka vallal on valitsusi tihti vahetunud. Selge on see, et niiviisi suudetakse väga vähe konkreetset korda saata. Inimesed teavad, et see segab suuresti nende elu ja tööd, halvendab nende majandust ja rikub nende heaolu. Rootsi kuningas Gustav Vasa ütles rohkem kui 450 aastat tagasi: “Man skall inte kacka i egetbo” (oma pessa ei kakata).

Mul oli hea meel, kui Henno Alt küsis: “Milleks tülitseda?” Ta oli Mustjala tuleviku suhtes optimistlik, kui arvati, et vald haldusreformis kaob. “Ei kao see Mustjala kuhugi. Olgem sõbralikud ja optimistlikud.” Ka president A.rnold Rüütel ütles, et valdu käsukorras kokku ei liideta, nagu vanasti talusid kolhoosidesse.

Võhma koolimajast

Võhma küla kõige suurem mureallikas on Võhma koolimaja. Midagi siin ette võetud ei ole. Kui nii edasi läheb, siis varsti seda maja enam ei ole ja kus siis Võhma rahvas kokku saab, kui selleks vajadus tekib. Ma võin veidi hoobelda, et olen ka midagi teinud, et võhmlased seda maja kasutada saavad. Asi oli nimelt nii, et kui ma aprillis 1994 Võhmal kooli külastasin, ütles koolijuhataja Milvi Kauber, et kauaks meil seda koolimaja veel on, sest KEK tahab seda 180 000 krooni eest ära müüa. Ma ei saanud sellest aru, kuidas KEK müüb ära maja, mille Võhma küla elanikud Eduard Randeri juhatusel oma laste koolitamiseks ehitasid.

Võtsin kohe kontakti tolleaegse abimaavanema Laine Tarvisega ja rääkisin jutu ära. Too tarmukas daam, kes suudab asju liigutada, mis liiga kaua on paigal seisnud, ütles, et selles asjas ei ole veel viimane sõna öeldud ja tahtis kohe vallavanemaga rääkida. Teda ei olnud parajasti seal, aga kuhugi ta müksu andis, nii et vald läks julgemaks ja lasi uurida, kui suur see KEKi osa oli.

KEKi osa ei leitud olevat 50 % ja koolimaja jäi vallale edasi, aga vald ei ole pärast seda lillegi liigutanud selle maja heaks. Võhma rahvas, palun hoidke küünte ja hammastega sellest kinni, et ka tulevikus saaks rahvas ja eriti noored seda maja kasutada.

Võhma noortest

Nii jõudsingi noorte juurde. See on väga vajalik, et noored saaksid toetust ja tuge vanematelt. Noortega on vaja teha tööd selliselt, et nad saaksid isekeskis oma üleliigse energia ära kasutada, selle asemel, et pahandusi teha. Võhma lastel ja noortel on parem olukord kui mujal, kuna siin on keegi, kes on nende eest juba aastaid hoolitsenud. Ma mõtlen Liili Aderit. Aga ka mujal on aru saadud, et noortele on vaja organiseeritud tegevust. Ma tean, et siin ligiläheduses Leisis on gaidide rühm, Kihelkonna ja Mustjala noored on saanud noorkotkaste rühma ning nagu ma olen kuulnud, on Mustjalas ja Võhmal kodutütarde rühm.

Ma loodan, et need noorte rühmad ei ole ühepäevaliblikad, vaid et noored ise nendega jaksaksid tegeleda, nagu me seda tegime Rootsis rohkem kui 40 aastat, kuni segaabielude tõttu see seisma jäi. Aga Göteborgis ja Boråsis need töötavad edasi.

Mul on Mustjala ja Võhma kodutütarde juhile üle anda raamat “50 aastat Eesti skautlust”, kus on ära toodud gaidide-skautide, kodutütarde ja noorkotkaste tegevus vabas Eestis ja hiljem väljaspool Eestit paguluses. Lõpuks soovin Võhma inimestele õnne ja edu teie tegevuses ja loodan, et te oma sünnikodu ei unusta.


Fotole on jäänud “kuldlend”, kellel on möödunud 50 aastat Võhma kooli lõpetamisest. Meid oli klassis 23 õpilast. Surnud on kolm õpilast ja klassijuhataja Vaike Kallas-Sepp. Seekord oli kohal 14, pildilt puudub Endel. Meil oli klassis 2 Hildat, 2 Urvet, 2 Endlit ja 3 Ehat!

ILARI MEERITS
Meie Maa
13.juuli 2002