Laimjala küla Kuressaare-Kuivastu maantee ääres on külana mainitud juba 1645. aastal. Endine kolhoosikeskus on praeguse Laimjala valla haldus- ja teeninduskeskus, kus asuvad OÜ Paios kauplus, piimapunkt, postkontor, hambaravikabinet (dr. Terje Peedu), perearstikabinet (dr. Jaan Kirss), rahvamaja (juhataja Lee Lipp), avaliku internetipunktiga raamatukogu (juhataja Aive Sepp) ja endises mõisahoones vallavalitsus.

Kohanimi Laimjala võib asjatundjate arvates tuleneda sõnast laid.
Külas on 50 majapidamist ja üks suvila. Elanikke on 147, kellest tööl käib 53. Pensionäre on 24 ja selliseid inimesi, kes ei õpi ega tööta, on 16. Küla vanim elanik on 86 aastane Arteemi Tarvis.

Üks stiilsemaid mõisahooneid Saaremaal

Laimjala mõis asutati riigimõisana Rootsi ajal ja jäi riigi kätte 1793. aastani, mil see kingiti kindralmajor Jakob Pistorile. Viimane müüs mõisa viie aasta pärast 79 000 hõberubla eest parun Dellingshausenile, kes omakorda pantis selle 1803. aastal Joh. Chr. von Nolcknenile. Nolckeni pärijad said mõisa pärisomanikeks 1808. Järgneva 100 aasta jooksul vahetas mõis pidevalt omanikke. Vallamaja asus mõisahoones ka esimese Eesti valitsuse ajal.

Laimjala varaklassitsistlikus stiilis mõisaansambel on Saaremaal üks stiilsemaid. Ühekorruseline mansardkorrusega härrastemaja on arvatavalt ehitatud 18.-19. sajandi vahetusel. Selle interjöörist on säilinud sepisdetaile ja mantelahi. Kahel pool treppi välisukse kõrval on dolomiidist lõvid, ent taolisi on Saaremaal mujalgi.

Laimjalas on eelmise sajandi algupoolel olnud Arjuti erakauplus, koorejaam, majandusühisus. Üks esimesi hobuviljapeksumasina ostjaid oli endine Laimjala mõisa aurumasina masinist Vassili Oll. 1899. aastal asutas preester Antson Laimjalas segakoori ning samal aastal hakati Laimjalas näitemängu tegema. Siiani tegutseb Laimjalas maakonna üks tublimaid näiteringe, keda juhendab Maire Sillavee.

Palliväljakute ehitamise traditsioon sai alguse Laimjalast

Vallavanem Vilmar Rei märkis, et Laimjalas spordilembestest inimestest puudust ei ole. Paari viimase aasta jooksul on mõisaparki rajatud võrkpalliplatsid, korvpalliväljak ja väiksem jalgpalliväljak. Vald on toetanud rahaliselt, kuid tööd tehti talgute korras. Spordiaktivistina tuntud Taimo Antsaar oskab kaasata nii noori kui vanu.

Laimjala külast alguse saanud palliväljakute ehitamisega on liitunud ka teisi külasid ning võrkpalliplatsid on juba valla kuues külas. Traditsioon on selline, et kui külarahvas ehitab platsi, siis vald kingib võrgu. Võrkpalliturniirid toimuvad suve läbi ning iga uus küla kaasatakse kohe. Augustis korraldatakse perepäevi ja tavaks on saanud pidada mõisapargis jaanipäeva.

Kaubaauto käib ka kaugemates külades

1998. aastal võttis OÜ Paios rendile STÜ Laimjala kaupluse. Paiose juhatuse esimees Liivi Saagpakk on oma hooleks võtnud ka valla kaugemate külade – kus kauplus kaugel ja inimesed eakad – varustamise toidu- ja esmatarbekaupadega. Kord nädalas on ta oma kaubikuga Saarekülas, Ruhves, Kõigustes, Kapral, Randveres. Praegu suvisel ajal on nagu alati eriti suur nõudlus karastusjookide, õlle ja grilltoodete järele.

Külas elab staa žikas pedagoog

Kahekorruselist korterelamut, kus staa žikas pedagoog Heikki Kalle abikaasa Helgaga elab, kutsutakse Vidriku majaks. Elamu jätab väljast väga meeldiva hoolitsetud mulje ja majaümbruse heakord – muru, teed, lilled – annab tunnistust sellest, et majarahvas oma koduümbruse eest pidevalt hoolt kannab. Heikki Kalle kinnitabki, et majaesine haljastus tehti ühiste jõududega korda, muru pügamiseks korraldatakse talgud. Ka maja soojus sõltub elanikest endist – keldris on oma keskküttekatel, mida majarahvas kordamööda puudega kütab. Ise tuleb küte muretseda, kuid korterid on alati soojad, kuna soojusest ei lähe nüüd enam midagi kaduma.

Heikki Kalle tuli Laimjalga elama 1958. aastal. Pedagoogina alustas ta 1950. aastal Kallemäe koolis, kus lisaks geograafiale õpetas ka matemaatikat ning füüsikat. Kahtla kooli direktorina töötas Heikki Kalle veerandsada aastat. Ligi pool sajandit Laimjala elanik olnud, tõdeb mees, et külas on rahvast vähemaks jäänud, töökohti napiks, ent elu pole ometigi soikunud – on ehitatud uusi maju, korraldatakse kultuuri- ja spordiüritusi, inimesed kasvatavad veel loomi.

“Spordiväljakud, mis ühiselt ehitatud, ei seisa kasutult,” ütleb Heikki Kalle,
“õhtuti käib alati pallimäng. Sport on meil siin au sees, vallavanem ise on aktiivne eestvedaja.”

Helga Kallet valla pensionäride ühenduse esimehena tuntakse energilise ja aktiivse, väga abivalmi ja teistest hooliva inimesena, kellele meeldib aiatööd teha ja enese ümber ilu luua. Neljandat aastat valla pensionäride eestvedajana ütleb proua Helga, et igal aastal käiakse koos ekskursioonidel Saaremaal ja mandril, korraldatakse pidusid ning kõik tulevad ühisüritustega kenasti kaasa. Ja tõdes enda kohta, et pensionärina on ajanappus pidevalt käes, mõnikord on tunne, et peaks nagu koduabilise võtma ...

Helga ja Heikki Kalle kaksikud tütred Maret ja Maie õppisid ülikoolis geograafiat nagu isagi. Maie töötab praegu Tallinnas, Mareti viis abiellumine Norrasse. Kahest lapselapsest vanem, Jan, lõpetas Mereakadeemia ja on tüürimees, 11 aastane Richard õpib Kahtla koolis.

Ise tehtud, hästi tehtud

Laimjala külas on ilusaid koduaedu, lilli on iga kodu õues. Koidu tallu Linda ja Arteemi Tarvise juurde läksime teadmisega, et 76 aastane perenaine on ütlemata tragi, peab loomi, teeb talutööd ise ja pole ka ainult kodus norutaja.

Linda ütleb, et 1949. aastast hakkas ta kolhoosis tööle ja kaheksa aastat oli traktorist. Ta on õppinud Kõljala põllutöökoolis ja kolm aastat Kehtnas kolhoosiesimeeste ettevalmistamise keskkoolis. Selle lõpetamise järel taheti ta suunata Edasi kolhoosi esimeheks.

“Ma ole nii hädalise hingega inimene,” rääkis Linda, “et selle ameti peale ma küll ei tahtnud minna. Agronoomiks läksin küll.” Siis aga tuli haigus kallale, millest paranemine võttis aega, kuid tervis sai kenasti korda.

Praegu on Lindal kaks mullikat, kaks siga, kanad ja 31 lammast, kellest mõni kodumaja taga aias rohtu nosis. Kõige uhkema kasukaga oli nende hulgas mustavalgekirju noor jäär, kelle musta pügatud saba otsa oli valge tutt jäetud. Oli ka hall lammas.

“Must lammas läheb vananedes halliks nagu inimenegi,” seletas Linda, lisades, et on ka ise musta lamba aretanud. Must lammas on Linda meelest kõige kasulikum pidada, kuna tema villast ei lähe midagi raisku. Igal aastal toob perenaine karjale uue jäära, et veresugulust ei tekiks. Villaga on ka sotid selged – see viiakse Hiiumaale lõngaks kedrata. Tagasi saab hea pehme lõnga, mis just oma lammaste villast tehtud. Lõnga, eriti lambahalli ja musta, järele on suur nõudmine. See viiakse kodunt ära.

Loomadele söödavarumine pole ka ülesaamata raskus, kui perenaine kõigi põllumasinate juhtimisega ise toime tuleb. Ainult viljalõikusel on kombaineri abi vaja. Linda teeb heinatööd traktoriga ja endal on nii kartulipanemise kui –võtmise masin. Kartulipanemise masinat käis ta ise veel vene aja lõpul Jõgevamaalt toomas.

“Tüütas ära, et ikka aeti kartuli mahapanekul sordid segi. Peab ikka ise panema, siis tean täpselt ära,” põhjendas Linda.

Ühisüritusi ei jäta krapsakas perenaine samuti vahele. Sel nädalal sõidab ta koos teiste saarlastest endiste naistraktoristidega Tartusse, kuhu neid külla kutsus kodu-uurija Enn Voika. Ja 3. augustil kogunevad lambakasvatajad Kurgjale iga-aastasele lambakasvatuse seltsi korraldatud päevale. Linda läheb sinna kindlasti.

ELVI VAHER
Meie Maa
17.juuli 2002