Sõmera, Arandi ja Mätasselja küla rahvas kohtus kodukandipäeval 

Kärla valla IV kodukandipäeva üritustel osalesid tänavu Sõmera asula ja küla ning Arandi ja Mätasselja küla elanikud.
Kohalolijaid, keda oli paarisaja ringis, tervitasid Kärla vallavanem Toivo Vaik ja Sõmera Hooldekodu direktor Juhan Nemvalts. Siin Sõmera klubi jahedas saalis oli sel palaval ja päikeselisel päeval mõnus kuulata meenutusi kodukandi rahva lähiminevikust, kui Sõmera sanatoorium oli kuulus üle vabariigi ja kohapeal käisid tervist turgutamas tuhanded patsiendid.

Selle kandi külaelu arenguloole on sügava jälje jätnud asjaolu, et pärast 1939. aasta baaside lepingu sõlmimist rajati külaväljale NSV Liidu Balti laevastiku sõjalennuväli, mida kasutati 1950. aastate lõpuni. Pärast seda aga anti Sõmera küla kõrvale rajatud sõjaväelinnak (nüüdne Sõmera asula) kohalike tervishoiuasutuste käsutusse. Nõnda alustaski 1961. aastal seal tegevust Sõmera Vabariiklik Kopsutuberkuloosi Sanatoorium ja avati rajoonihaigla osakond. 1976. aastal muudeti sanatoorium invaliidide hooldekoduks. Sõmera küla on esimest korda mainitud vakusena 1454. aastal, siis Somer.

Meie ravisime kõik kopsuhaiged terveks

Nõnda kinnitas oma ettekandes kauaaegne Sõmera sanatooriumi raviarst Iivo Jarvet. Sanatoorium asutati 15. septembril 1961. aastal, kui tulid kohale esimesed tuberkuloosihaiged lapsed mandrilt. Muuseas haiguslugu nr. 1 oli Toomas Kõrvitsal, kes praegu tuntud muusik. Iivole tuleb kohe meelde seegi, et praegune näitleja Tõnu Saar, tollane patsient Sõmeral, oli ka tubli spordipoiss ning tuli Eesti Koolinoorte spartakiaadil keskmaajooksus kahekordseks meistriks. Nii et polnud need ravialused nii hullusti haiged midagi. Täiskasvanud kopsuhaiged hakkasid tulema kuu aega hiljem ja nende hulgas oli ka näiteks hiljem tuntuks saanud arheoloog Vello Lõugas. Sõmera keskkooli lõpetas V lendu ja sanatoorium tegutses 1975. aasta detsembri lõpuni.

“Me töötasime hästi ja kopsuhaigus taandus kogu Eestis,” ütleb Iivo ja lisab,
“tegelik põhjus on ikkagi see, et meie inimeste elu-olu läks paremaks, kõik hakkasid korralikult toituma, imikutele tehti kaitsepookimisi jne. Nüüd on haigus jälle tagasi tulnud, sest…”

Iivo on töötanud Sõmeral arstina ühtekokku 32 aastat ja teinud ka pisut statistikat läbikäidud aastate kohta. Näiteks sanatooriumis kirjutati ühtekokku välja 22 800 haiguslugu ja patsiente teenindas üldse kokku 32 arsti.
“Küllap Sõmera asula on kogu Eesti üks kõige läbikäidavamaid kohti,” mõtiskleb Iivo,
“pärast sõda elasid nendes majades vene ohvitseride prouad, siis arstide perekonnad ja ravialused ning nüüd on jälle uued elanikud.”

Sõmera sanatoorse kooli tegevusest rääkis pikemalt tolleaegne õppealajuhataja (peaarst oli siis ühtlasi ka kooli direktor) Asta Meius-Reinart. Koolil oli 150-170 õpilast üle Eesti, moodustati seitse klassikomplekti. Siis olid kõik õppevahendid, toit, ravimid jne õpilastele tasuta. Paljud kooli lõpetajad said hiljem kõrgkooli sisse ja töötasid edukalt oma valitud erialal. Kooli juures tegutsesid aktiivselt ka mitmed isetegevusringid. Muusikaringi juhendas siis Leevi Häng, näiteringi Jaan Muri, sõnakunstiringi Selma Kuljus ja tantsuringi emakeeleõpetaja Helgi Allik.

“See oli siis tore aeg,” ütleb Helgi, “olime kõik 40 aastat nooremad ega tundnud väsimust. Alguses oli ainult neidude rühm, hiljem tulid ka poisid juurde. Meie tantsurühmast tehti isegi film. Viimane aeg oleks kõigil oma mälestused Sõmeral oldud päevadest kirja panna.” 1966. aasta kevadel Sõmera keskkool likvideeriti.

Kuidas aga sanatooriumist sai hooldekodu, sellest rääkis Sõmera hooldekodu esimene direktor Helgi Kuusk. Ümberkorraldused algasid 1. jaanuaril 1976. aastal ning esimesed hoolealused saabusid veebruaris. See esimene bussitäis arengupuudega patsiente ehmatas mõned senised töötajad nii ära, et nad lahkusid päevapealt Sõmeralt. Riigi poolt oli alguses toiduraha ainult 90 kopikat inimese kohta päevas ja ministeeriumist soovitati, et ärge nõudke raha, pange nad tööle. Kes midagi oskas, saigi tööle pandud, ainult et selliseid oli väga vähe.

Kogula Hooldekodust tegi ülevaate kauaaegne asutuse direktor Valdur Oll. 1960. aastate alguses anti Arandi küla sõjaväeosast mahajäänud majad sotsiaalministeeriumi valdusesse ja 5. novembril 1964. aastal tuli esimene elanik Kogula Invaliidide Kodusse. Et pakkuda hoolealustele tegevust, on kohapeal peetud ka loomi, aga sageli käisid nad tööl ümbruskonna kolhoosides ja aitasid külaelanikke mitmetes majapidamistöödes (puude lõhkumine jne).
“Tänaseks on puuetega inimesed sulanud nagu rohkem ühiskonda sisse ja on täieõiguslikud vallaelanikud,” toonitas Valdur Oll.

Kogulas on kõige rohkem olnud 240 varjualust, praegu on seal 76 hoolealust ja neid teenindab 20 töötajat. Sõmera hooldekodu majades elab kokku 360 elanikku, neist 45 vanurit ja abivajajaid teenindab kokku 160 töötajat. Tänu sellele Kärla vallas erilist töötute probleemi polegi ja inimesed on oma eluga rahul.

Et hooldekodu oleks nagu päris kodu

Mandri noorik Ene Parv kutsuti Sõmera Hooldekodusse tööle psühhiaatrina kümmekond aastat tagasi.
“Mul on Saaremaast head mälestused juba EÜE päevilt,” ütleb Ene, “siin on elutempo kuidagi rahulikum ja Sõmeral on ju väga ilus loodus.”
Tema tööülesanne ongi tõsta psüühilise häirega inimeste elukvaliteeti, et nad tunneksid ennast hooldekodus nagu päris kodus. Sõmeral on oma kauplus, saun, bussiliiklus linnaga on hea ning ka lasteaed ja kool pole kaugel. Vaba aja veetmiseks on mitmeid võimalusi, lähedal on suur spordisaal ja kohalikus klubiski toimub vahel üritusi. Kärla vallavalitsus on meeldivalt lastesõbralik ja koolilembeline (koolimajale tehakse remonti, toetatakse huviringe jne).

Ene tütar Kaia-Reet õpib Kärla põhikoolis ja tema põhiliseks hobiks on võrkpall. Neiu mängib võrkpalli ka maakonna noortekoondises.
“Suvel on elutempo väga kiire, kutsub Karujärve jne, ainult vahel pikkadel talveõhtutel tuleb igavus kallale,” arvab Kaia-Reet.

Sõda sundis kodust lahkuma

Kodukandipäeval oli neidki inimesi, kes sõjasündmuste tõttu olid kord sunnitud oma kodukohast lahkuma ja otsima elamisvõimalusi kaugemalt. Näiteks praeguse Sõmera asula territooriumil asus varem kolm Mõnnuste küla talu, mis vene baaside ehitamisega hävitati. Need olid Tuulikuelu, Kirsi ja Raja talud. Raja pere paigutati lõpuks naaberkülla Laurile, kui pererahvas saadeti Siberisse. Raja Mann aga töötas hiljem kolhoosi sigalas ning tema tütar Vaike Rehi-Kull õppis Türi loomakasvatuskoolis, hiljem ehitas Kunda tsemenditehast ja praegu elab Tallinnas. Eks nii see Saaremaa tühjenenud ongi.

Estra Tarkmehe sünnikodu Sõmera küla Niitepeal põles 1941. aasta sügisel, kui sakslased tulid maha. Siis läks ühe õhtuga kõik viis maja õue pealt. Aga õnneks oli pererahvas ise juba läinud elama Kulli mõisa. Enne sõja puhkemist anti vali käsk, et Arandi ja Sõmera küla lennuväljapoolsete talude elanikud peavad oma kodudest ära minema.

Estral ja ta kolmel õel oli eriti raske sellepoolest, et vanemaid neil enam polnud ja tüdrukud olid vanaema hoole all. Aga varsti suri vanaemagi ja neli vaeslast pidid ise kõigega hakkama saama. Vahepeal elati Sõmera küla Võlmal ja hiljem Käesla mõisas ning tüdrukud ei vandunud elule alla. 1949. aasta sügisel läks Estra Tallinna Meditsiinikeskkooli õppima ja töötas seejärel 40 aastat Kuressaare Väikelastekodus medõena ning hiljem mõned aastad veel Kuressaare haiglas.

Tantsu löödi uuel kiigeplatsil

Kui pikad jutud kuulatud, oli vahepeal mahti vaadata fuajees kohalike naiste käsitöönäitust ja tutvuda väljapanekutega piirkonna külade kohta. Kohe torkas silma, et looduskauni Sõmera kohta on loodud palju ilusaid laule ja enamike autor on Rosalie Peet, kes ka ajalehele kaastööd teeb. Tema sõnaosavust ja mõtteselgust peaksid kadestama paljudki kirjamehed, eriti aga meie poliitikud. Ettekannete vahepaladeks mängis Kärla kapell Avo Levisto juhatusel ning seal mängib ja laulab kaasa ka Rosalie Peet.

Registreerimislauast sai iga osavõtja kaasa trükivärske voldiku, kus kenasti Sõmera asula ja piirkonna külade kaart sees. Sealt saab sedagi teada, et praegu elab Arandi külas 41 inimest, Sõmera külas 32 inimest, Mätasselja külas 52 inimest ning Sõmera asulas 301 inimest. Kahju vaid, et uuematel kaartidel enam Sõmera nime polegi, sest tegelikult on asula vaid pool Kärla keskusest. Aga ega seal ümbruskonna külades enam eriti massiliselt põlluharimise või loomakasvatusega ei tegeleta, sest kusagil katuse all töötades tuleb raha kergemini kätte.

Ära mainida võib ehk sedagi, et Mätasselja külas veetis oma viimased eluaastad tuntud rahvaluulekoguja Peeter Südda (1830-1893), samuti koolmeister ja Kärla kiriku köster-organist ja koorijuht Aleksander Aksalu (1882-1962). Sõmera küla Ohaku talus elas Vabadussõja kangelane ja meremees Mihkel Ohak (1898-1980).

Pärast ühispildistamist kogunes rahvas Sõmera jalgpalliplatsile, kus avati pidulikult uus külakiik. Ilmselt saab see kohtki nüüd rahvasuus uue nime. Kontserdiga esines Helgi Alliku eakam tantsurühm, rahvale pakuti ahjulesta ja koduõlut. Külanoored võistlesid omavahel jalgpallis ning peagi võisid kõik ise tantsumurul kaasa lüüa. Pisut eemal karjamaal kepsutas väike varsake ümber ema, ise muusikataktis pead noogutades. Nii said mõned loomadki sellest peopäevast osa.

“Tegelikult oli meil plaanis veel paljust muustki rääkida ja võistlusi korraldada, aga päevakava läks nii tihedaks, et kõike lihtsalt ei jõudnud,” kurtis Sõmera kodukandipäeva üks peakorraldajaid Virge Varilepp. Pole hullu, sest seda viga saab Sõmera avaras klubis igal aastaajal parandada. Sealne rahvas ootab ka talvekuudel sisukaid ja meeliköitvaid kultuuriüritusi.

Tõnu Anger,
Meie Maa,
29.08.2002