Saateks

Elame olevikust tulevikku, unustamata minevikku. Minevikusündmused aitavad meil hinnata olnut ja seada sihte tulevikuks. Sageli on nii, et inimesed kaovad ja ühes nendega vajub unustusehõlma hulk väärtuslikku elukogemust, millest järgnevad põlvkonnad võiksid tarkust ammutada.

Käesoleva raamatu eesmärgiks on jäädvustada fakte ja mälestusi Vaivere kooli ja kultuuriloost alates 17.sajandist ning on jätkuks raamatule "Vaivere küla lugu".Loodan, et see tuletab meelde olnut ja aitab meil teha õigeid järeldusi igapäevaelu hindamisel - mis oli, mis on praegu ja mis võib tulla.Ühtlasi soovin, et ka Vaivere kooli ja kultuuri lugu leiaks oma koha Eesti ajaloo lehekülgedel.

Koostamisel on kasutatud arhiivi- ja ajalehematerjale, väärtuslikku materjali olen saanud külade elanikelt ja endistelt õpetajatelt mälestuste näol.
Tänan kõiki, kes toetasid raamatu valmimist.

Koostaja Leida Iir

On aastakümned ajamerre vajund.
Käes meenutuste tund, mil tajud:
kõik kaunis, mis me elu ehtis
on meie jaoks nüüd mitmekordselt tähtis.

(E. Jaks)

Vaivere vanemast ajaloost ja rahvatraditsioonidest

Kirjalikes allikates on Vaiveret esmakordselt mainitud Kaarma (Carmel,Karmis) kihelkonna vakusena (vakus - hulgast küladest koosnev haldusüksus.Toim.) 1444. aastal. Tolleaegse kihelkonna arengut mõjutas oluliselt selle keskuseks olnud Kaarma maalinn. Linnuses elasid vanemad, kes pidasid vallutajatega läbirääkimisi ja suhtlesid teiste Saaremaa kihelkondade vanematega. Maalinn oli ümbruskonna kauplejate ja käsitöömeistrite kokkusaamiskohaks.

1260.-1270. aastatel ehitati Kaarma kirik ja algas ristiusu pealetung. Maarahvale, kes oli harjunud oma kommete ja riitustega, sunniti peale uusi usukombeid, mis olid arusaamatud ja võõrad. Alles siis, kui kiriku võlvide alla hakkas kõlama orel ja jumalateenistusi hakati pidama eesti keeles, tekkis suurem huvi ristiusu kiriku vastu.

Esimesed kultuuriviljelejad olid rahvalaulikud, muinasjutuvestjad, õitsilised, ohvrikividele ohverdajad, kes oma rikkalikku vaimuvara pärandasid edasi suuliselt põlvest põlve läbi sajandite. Alles 17.sajandil seoses kirjaoskuse arenemisega algas rahvapärimuse kirjapanek.

Vaivere esimeseks "kultuuritegemise" paigaks tuleb pidada küla keskel asuvat kõrgemat kohta Uustlu, Eliste tee hargnemise kohas, mida hakati nimetama kiigemäeks. Sinna olevat kogunenud külarahvas tähtsamate teadete edasiandmiseks, samuti said seal kokku noored ja hiljem tehti jaanituld. Suure laia kivi peal on käidud ohverdamas.

Pärisorjuse kaotamise järel 1816.aastal hakkasid ka Vaiveres ja ümbruskonna külades puhuma uued tuuled ja külas hakkas tegutsema kooliõpetaja, kes jagas kirjatarkust nii lastele kui ka nende vanematele. Rahvas käis ka kirikus, kus õpiti laule, mida lauldi meelsasti kodus oma pere ringiski. Kiriku juures saadi kokku tuttavatega, poisid sobitasid tutvust tüdrukutega, tehti kaupa, kiideti hobuseid, anti nõu. Tähistati ka kirikupühi. Põhiliselt käidi Kaarma kirikus, harvemini ka Püha ja Reo apostlikus õigeusukirikus.

Kirikuskäimine oli omaette sündmuseks, milleks tehti tõsiseid ettevalmistusi. Talvel toodi välja kuuri all hoitud saan. Saanitekk oli iga perenaise uhkus ja polnud kaugeltki ükskõik, milline see välja näeb. See oli tume, kodukootud paks tekk, millele olid peale tikitud uhked lilled. Teki alla õmmeldi pargitud lambanahad, et oleks soojem. Tuli ju 9 kilomeetrit sõita. Jõulude ajal pandi väikesed kuljused looga külge ja kui hobune sörki sõitis, oli kella helin kaugele kuulda. Nii tehti ka pulmasõite. Hobune pidi olema ilus, aga tingimata leplik ja rahulik, sest kiriku juurde kogunes palju hobuseid, kes kõik seoti lasipuu külge. Suvel kasutati vedruvankrit ja hiljem juba jalgrattaid.

Aeglane sõiduriist andis inimestele rohkem aega loodust jälgida ja oma mõtetega üksi olla. Teel olles sai imetleda viljapõlde ja vaadata naaberküla karja. Kaarmalt tulles ei jäänud ette ühtki kõrtsi, mis rahvale oma meelemürki oleks jaganud.

Kui meie esivanematelt oleks küsitud, mis on eetika ja moraal, siis oleks nad arusaamatusest pead vangutanud, kuid ometi väärtustasid nad kõlbelist ja jumalakartlikku elu, neil olid kõrged väärtushinnangud, mis tänapäeva inimestel on kõikuma löönud. Elamise kunsti õppisid meie esiisad-esiemad oma vanematelt, neid mõjutas tugevasti piibel ja 10 käsku ning aukartus elu ees.

Vaivere piirkonna elanikud kuulusid Kaarma kiriku koguduse hulka. Kirikus laulatati, ristiti, leeritati ja pandi ka kolm peotäit maamulda hauda kaasa. Sajandi esimesel poolel sõlmitud abielud püsisid surmani, perekond oli püha ja puutumatu.

Haridus- ja seltsielu 1940.aastani

Kohalikus kultuurielus toimus järsk muutus 1858.aastal, mil ehitati esimene koolimaja. Koolis hakkas lapsi käima ka ümberkaudsetest küladest ja Vaiverest sai piirkonna hariduskeskus. Kooliõpetajateks olid Mart Jakson ja tema poeg Karl Jakson.

Kohalikele laulusõpradele hakkas laulmist õpetama Mart Jaksoni teine poeg Davit Jakson (1861-1917), kes päeval teenis leiba möldritööga mõisas ja õhtuti tegi koolimajas lauluproove. Et ta oli lapsepõlves kukkunud, oli ta veidi küürus, kuid see ei takistanud teda koori juhatamast. Oma dirigeerimisoskuse ja nooditundmise oli ta omandanud isalt.

1863.aastal peeti esimene laulupidu Saaremaal, 1869.aastal Tartus. Laulupeod kujunesid isamaalisteks üritusteks, kus lasti kõlada võimsal ühislaulul, peeti kõnesid ja pidutseti. See innustas ka kohalikke noori harjutustel käima ja laule õppima. Davit Jakson koori nimetati ka Muratsi segakooriks ja Vaivere kooli Muratsi kooliks, sest külad kuulusid Muratsi mõisniku mõjupiirkonda. Esinemas käidi Saaremaa Karskusseltsi pidudel ja Kuressaare laadal Püha kurttummade kooli heaks.

Ajaleht Saarlane kirjutab 6.aprillil 1895.aastal: "Saaremaa Karskusseltsi perekonnaõhtul Luteri kooli ruumes pakkus Muratsi laulukoor kaunist lõbu mitmete ilusate laulude ettekandmise läbi. Kõige suuremat elevust sünnitas lauljate poolt "Ta elagu" laulmine karskusele. Karskus elagu, hurraa!"

5.novembril tähistas D.Jakson oma 34.sünnipäeva. Seda päeva kaunistasid laulukoori liikmed ilusate lauludega ja "Saarlase" trükikojas valmistatud värvilise õnnesoovikaardi kinkimisega. Kaardile olid kirjutatud piiblisalmid ja koori liikme hr. J.K. kirjutatud laul "Äratuseks".

Sündmust valgustas ka ajaleht "Saarlane", mille 1895.aasta 5.novembri numbrist võime lugeda: "Muratsi koor on Saaremaa üks tublimaid. Hr Jaksoni hoole läbi on koor enesele agarama ja tublima laulukoori nime võinud õigusega ära teenida ja on tema südil tegevusel kõik takistused tänini suutnud enesest eemale hoida. Soovin südamest õnne, et härra Jakson sellesama äraväsimata jõuga edasi töötaks ja Eesti laulu meie kalli ja armsa Eestimaa auks veel kaua kõlada laseks."

Edasi annab ajaleht "Saarlane " teada oma 1896.aasta 9.numbris, et toimub kooride esimene aruanne "Püha kroonimise" mälestuseks. Sellest võtavad osa 15 koori, nende hulgas ka Muratsi segakoor.

D.Jaksoni tegevus oli mitmekülgne, lisaks segakoorile juhendas ta ka Marientali segaansamblit ja tegeles rahvaluule kogumisega. Tema poolt üles kirjutatud vanasõnad ilmusid "Saarlases" nr. 12 1887. aastal, pajatus "Rikas Mart ja vaene Mart" raamatus "Igal puul oma juur" (Tallinn 1989, lk 51-54).Ta on üles kirjutanud ka rahvaviise. Sellele viitavad andmed J.Hurda aruannetes.

D. Jakson ehitas kodus oreli, mille saatel õpetas hiljem külakoorile laule tema vennatütar Anni Jakson kuni Siberisse küüditamiseni 1949.aastal. Davitil oli veel üks harrastus - ta pidas oma koduaias Endul ka mesilasi. David jäi laulumeheks kuni surmani 1917.aastal.

20.sajandi alguskümnendil elavnesid külad märkimisväärselt. Peredes oli palju lapsi kasvamas, 1907.aasta 1.septembril avati uus koolimaja, 1910.aastal algas talude ostmine. Daviti kõrval tegutses aktiivselt ka tema eakaaslane Juhan Koppel, kes juhatas Saaremaa Karskusseltsi laulukoori. Tal oli juba oma koduski pisike laulukoor - 10 last! Vaivere kooli tuli tööle uus õpetaja, laulumees ja koorijuht Otto Lember, kelle käe all tegutses Vaivere laulukoor edasi.

Sajandivahetus oli seltside loomise aeg. Juba 30.juunil 1886.aastal asutati Kuressaare Eesti Selts (KES). Ka Vaivere noori huvitas organiseeritud tegevus ja üheskoos otsiti võimalusi seltsi loomiseks. Asutamise luba oli raske saada ja alles 1908.aastal leiti võimalus asutada KESi juurde Vaivere haruselts. Selle esimeheks valiti väsimatu kooliõpetaja Otto Lember, asetäitjaks teine õpetaja Anni Tass ja sekretäriks Juljus Paimal. Protokollid on kirjutatud 1914.aastani ilusa ühtlase käekirjaga.

Esimene tegevusaasta oli nii tegevusrohke, et peaaegu iga kuu oli peoõhtu koolimajas või vabas looduses. 13.märtsil 1909.aastal toimus koolimajas kirjandusõhtu. Otto Lember loobus 1910.aastal haiguse tõttu esimehekohast ja uueks esimeheks valiti noor kooliõpetaja Karl Noogen Kärdukülast. 1911.aastal oli KESi Vaivere haruseltsil 24 liiget.
Õpiti laule ja näitemänge ning käidi pidusid korraldamas Kuressaares äsja ostetud KESi majas, Bürgerklubis ja Kaarmal.

Huvi raamatute vastu oli suur ja nii otsustati korraldada raamatute laenutamist. KESi eestseisuse otsusega 1912.aasta 4.novembrist üüriti Paimala Jürna talust üks tuba, kus hakkas raamatuid laenutama Kristiine Paimal.

1913.aastal oli seltsil juba 41 liiget. Ruumi jäi väheks. Õnneks sai Endul uus elumaja valmis ja pere kolis koolimajast ära. See leevendas mõnevõrra ruumikitsikust.
Huvidering aga laienes ja järgmisel aastal oli seltsiliikmeid juba 53. Käidi pidusid korraldamas, et saada raha seltsi tegevuse laiendamiseks. Nad korraldasid pidusid Torgus, Kaarmal, Mustjalas ja mujalgi. Aruandest võib lugeda, et 1913.aastal saadi pidudest puhastulu 138 rubla ja 21.kopikat, 1914.aastal 316.rubla ja 1 (loe: üks) kopikas.

Vaivere haruseltsi tegevust kajastab mitmeid kordi ka Saaremaa ajaleht "Hääl". 16.mai 1909 - "Vaivere koolimajas KESi haruseltsi perekondlik õhtu, kus laulud laksuvad ja kõned kõlavad ja lõpuks mängud nelipühi III-da püha murul. Kohalise segakoori poolt kõnede vaheajal hr Lemberi osaval juhatusel mõned elustavad ja ilusad laulud ette kanti."

24.juuli 1913 - "Suvepidu 28.VII paneb toime Vaivere haruselts Villemi koplis Upa külas. Kavas kontsert, laulud.

19.juuni 1914 - KESi Vaivere haruseltsi väljasõit Ansekülasse, mis pidi homme olema, jääb praeguse äreva aja tõttu ära. (Algas Esimene maailmasõda).

1. oktoober 1914 - "KESi Vaivere h/s piduõhtul pidulisi palju. Lauldi 4 laulu riigilauluga eesotsas. Korrati kahte laulu:" Tuksuv süda" ja "Ketra Liisu".


Esimene maailmasõda halvas elu kogu Eestis ja vajutas oma pitseri ka seltsielule. Üldmobilisatsiooniga võeti peaaegu igast perest noormehed sõtta. Paljud langesid lahingutes, sealhulgas Friedrich Koppel, kes oli just jõudnud õpetajana tööle asuda, samuti tema vend Rudolf Koppel.

Ligi viis aastat kestis seltsielus tagasiminek. Paljud lahkusid külast kaugemale õnne otsima, paljud tüdrukud abiellusid linnanoormeestega.

1919. aastaks elu normaliseerus, kool töötas ja leina-aastad leidsid leevendust. Eesti Vabariigi loomine andis lootust paremaks eluks. Vaiveres peeti teeõhtud, jätkus raamatute laenutamine. Uueks haruseltsi esimeheks valiti Rudolf Saart, kassapidajaks sõjaväest naasnud noor õpetaja Karl Noogen. Seltsi raamatukogule üüriti ruumid Leenardi talust. Laenutajaks sai Juhan Kurikjan Annilt.

Vaiveres hakkas laulu kõrval kõlama ka puhkpillimuusika. Eestvedajatena tegutsesid D.Jaksoni õepoeg Mihkel Reinart ja Juhan Koppeli poeg Gustav Koppel. Mihkel oli kaitseväe pataljoni orkestris õppinud pasunat puhuma, Gustav oli kodus isa juhendamisel omandanud orelimänguoskuse. Ühiselt hakati otsima võimalusi pillide muretsemiseks. Lõpuks saadi peoõhtute sissetulekust, liikmemaksudest ja annetustest nii palju raha, et osteti pillid ja Vaiveres alustas tööd KESi haruseltsi orkester M.Reinarti juhatusel. Hiljem juhatas orkestrit ja laulukoori G.Koppel, kes oli ühtlasi ka Kaarma kiriku koori dirigent ja organist.

Seltsitegevus ei piirdunud ainult kultuurilise meelelahutusega. Talude edendamiseks vajati põllumajandusalaseid oskusi ja nõuandeid ning maainimesed koondusid aianduse ja mesinduse seltsidesse. Ajaleht "Meie Maa" teatas 20.augustil 1927.aastal: "Braakli Aianduse ja Mesinduse Seltsi pidu 27.08.1927. "Braakli metsas piduõhtu. Eeskava, segakoor, orkester, naljapalad, tants. Tantsuks ja vaheaegadel mängib orkester. Sisseminek vabatahtlik, alammäär 35 marka. Rikkalik einelaud."

"Meie Maa" teatab 19.veebruaril 1928: "Braakli Aianduse-Mesinduse Seltsil 12.veebruaril Vaivere koolimajas piduõhtu. Eeskavas: segakoolilaulud, näitemäng, tants. Mängib seltsi orkester."

Olgu vahemärkusena öeldud, et seltsi nimi oli siiski ebatäpne: Vaiveres siis veel ametlikku aianduse seltsi ei olnud, alles 25.märtsil 1928.aastal registreeriti see Vaivere Maanoorte Ringi nime all. Sinna kuulus peremehi, perenaisi, sulaseid, tüdrukuid kõikidest Vaivere kooli piirkonda kuuluvatest küladest ja koos käidi peamiselt koolimajas.

Teemadering oli mitmekülgne ja huvipakkuv - aiandus, mesindus, loomakasvatus. 1928.aasta sügisel viidi esmakordselt omakasvatatud juurvilja Valjala põllumajandusnäitusele. Konsulendi abiga muretseti viljapuude ja marjapõõsaste istikuid.

Otto Kiideri päevikus on kirja järgmised read: "Mul tekkis isa-emaga tõsine pahandus, kui tõin koju seltsi kaudu ostetud õunapuu-ja marjaistikud ja tahtsin need maja ette aeda istutada (senine kartulimaa). Lõpuks isa-ema andsid järele ja lasid mu plaanid teoks teha - rajada Riido aeda ilus õuna- ja marjaaed." Osa neist puudest kasvab Riido aias tänaseni.

Talvel õpiti, kevadel külvati, katsetati ja omandati kogemusi. Maanoorte ringil oli suur praktiline väärtus. Otto Kiider, Mihkel Reinart ja Gustav Koppel tõid oma aeda mesipuud.

Samal ajal tegutses edasi ka KESi Vaivere haruselts ja seltsielus tekkisid esimesed konkurentsiilmingud, sest liikmeid lihtsalt ei jätkunud mõlemale poole ja talutöö ootas tegemist. Pidusid korraldati nii Vaiveres kui lähikonnas ja sissetulekutest ja liikmemaksudest kogunenud raha eest osteti uus puhkpillide komplekt.

1933.aastal õnnestus KESi Vaivere haruseltsil osta Praakli mõisa hooned, mis seni olid olnud riigimetsa ülema Truu elu- ja tööruumideks. Kaks eraldi tegutsenud seltsi ühinesid ja uueks nimeks sai Vaivere kultuurhariduse selts "Side". Lõpuks olid kõik koos: laulurahvas ja pillimehed, aianduse ja talupidamise huvilised. Uue seltsi esimeheks valiti endise kooliõpetaja Otto Lemberi poeg Voldemar Lember. Tema juhtimisel ehitati ruumid ringi ja valmis lava. Tol ajal nõuti, et saalis oleks vähemalt 120 ruutmeetrit põrandapinda. Praaklis oli vaid 85, kuid ministeeriumist siiski luba anti ja töö võis alata.

Pidude korraldamisega koguti raha, mehed tegid ise ehitustööd ja Vaivere "ime" oli käes! Majas leiti koht raamatukogule, keldrikorrusel olid tegelaste ruumid, teises otsas sissekäigu pool oli elukorter suure köögi ja toaga. Raamatuid laenutas endiselt Aleksander Koppel. Väsimatu Voldemar Lember jõudis peale seltsielu juhtimise kirjutada lühinäidendeid, mis kohe selgeks õpiti ja ette kanti.

1935.aastal hakkas seltsi tegevust valgustama ka "Meie Maa". Ajalehe 7.numbris on teade: "20.jaanuaril Vaivere Seltsi segakoor korraldab Vaivere k/s Side oma koduruumis (Braaklis) pidu. Kavas koorilaulud, seiklusnali "Kratt". Tants, einelaud."

Einelauas olid enamasti seltsi liikmete omavalmistatud suupisted, mille eest saadi seltsile raha. Õlle-ja viinapeod olid sel ajal tundmata. Tegemist oli ju karskusseltside järellainetusega. Pärast pidu kirjutas "Meie Maa": "Vaivere segakoor kandis ette rea koorilaule väga hästi. Tuleb vaid vaiverelaste energiat imestada nii hea laulu saamiseks. Koorijuhil hr Reinartil on selles osas hea juhi omadus. Rohkem võiks koor koguda veel meeshääli, mis koori ühtlast tasapinda suuresti tõstaks."

1935.aastal teatas "Meie Maa" nr 78, et Vaivere palvelas toimub 14.juulil muusikaõhtu, kus esinevad Kaarma kiriku koor ja Kuressaare koguduse noortekoor ning kohalik laulukoor.

Sama aasta 30. oktoobril korraldati suur lõikuspidu aiandus- ja käsitöönäitusega. 10 aastat tagasi istutatud õunapuud andsid juba saaki. Et oma pillimehe tahavad ka vahel tantsida, oli seekord mängima kutsutud Ilpla maanoorte keelpilliorkester.

Nõukogude võimu aastad

Hoogne seltsielu - peod, loengud, praktiliste oskuste omandamine- kestis kuni 1940.aastani, mil toimusid pöördelised sündmused kogu Eestimaal. Vaivere seltsile kuulunud majast Praaklis sai Vene sõjaväelaste staap. Raamatukogu toodi koolimajja. Venelased viibisid Praaklis kuni sakslaste tulekuni 1942.aastal. Metsa kaevati kümneid suuri kaevikuid.

3.augustil 1941.aastal toimus Punaarmee mobilisatsioon ja noormehed kutsuti Kuressaare kogunemispunkti. Edasi viis tee Uuralitesse, algul tööpataljoni, hiljem Eesti Korpuse ridadesse. 14. juunil 1941 küüditati Riido perepojad Otto, Aleksander ja Robert Kiider. Teadmata asjaoludel jäi kadunuks ka kohaliku seltsielu hing Voldemar Lember. Karmidel sõja-aastatel vaikisid laulud, vaikisid pillid ja pasunad. Selle asemel hiilis peredesse mure, lein ja valu kaotatud omaste pärast.

1944.aastal paigutati Vene sõdurid taas Praakli seltsimajja, kus nad elasid 1946.aastani. Pärast nende lahkumist, ei hakanud külarahvas seal enam pidusid korraldama. Hoone oli räsitud ja räämas, paljud seltsielu aktivistid külast lahkunud, küüditatud või sõjas langenud. Nii jäi noorte poolt ehitatud korralik kooskäimise koht rüüstajate ja loodusjõudude meelevalda. Kolhoosiajal kujunes pidude pidamise kohaks paremini säilinud Kasti mõis.

1949.aastal toimus teine küüditamine ja viimane laulukoori juht Anni Jakson viidi Siberisse. Sellega lõppes Vaivere laulukoori tegevus.

Vaiveres loodi "Kalevipoja" kolhoos. Kui varem olid inimesed harjunud hingamispäeva pidama, see tähendab, et pühapäeval tööd ei tehtud ja käidi kirikus, siis kolhoosiaeg tõi kaasa muutuse ja tööl tuli käia ka pühapäeviti. Parteiinstruktorid käisid seda regulaarselt kontrollimas. Pakilise töötamise nõude tingis vajadus Ameerikast ette jõuda ja tõestada sellega kommunismi vääramatut elujõudu.

Leida Iire (Roomeldi Leida) mälestustest:
"Ühe pühapäeva hommikupoolikul küpsetas ema kodus leiba. Leivad olid lauale kerkima pandud, söed ahjust veel võtmata, kui tuli üks võõras mees ja ja küsis "Miks te tööl ei ole?" Ema näitas leibade peale ja ütles:" Too sa perele leiba, siis ma võin tööle minna ka. Praegu küpsetan perele leiba ja ei lähe kuskile!" Poodides ei olnud ju leibagi igal ajal võtta, muust rääkimata.""

Nõukogude aeg vajutas oma ränga pitseri inimeste elulaadile, hoiakutele, senistele väärtushinnangutele.
Julgeolekuorganid tegutsesid erakordse valvsusega ja rahvas elas pideva pealekaebamise hirmus. Inimestel oli värskelt meeles 1941.aasta veretöö lossihoovis. Eesti-aegseid raamatuid ja sinimustvalget lippu hoiti kui Kalevipoja mõõka seitsme luku taga, rääkimata sõjast jäänud relvadest.

Eesti-aegne seltsielu oli saanud surmahoobi ega toibunud enam sellest. Kasti mõisas näidati kohalikule rahvale kinofilme, peeti ka üksikuid pidusid, kuid rahva meeleolu oli muutunud ja ühisest tegevusest ei tulnud enam midagi välja.

Leida Iire mälestustest:
Mulle meeldis maaelu ja tulin 1953.aasta sügisel linnast tagasi maale. Vahepeal oli ümbruskonna väikestest kolhoosidest moodustatud Mereranna kolhoos. Hakkasin tööle aiandusbrigaadis, kus võtsin enda hoole alla kümmekond lava ja kapsapõllu. Tööväliselt hakkasin tegelema raamatute laenutamisega. "Side" seltsi templiga raamatud olid selleks ajaks toodud koolimajast Endule. Talvel korraldasime kirjandusõhtuid koolimajas, aga üksiküritusteks jäid needki - mida sa teed, kui rahvas ei tule kokku. Järgmisel aastal läksin Olustverre õppima ja pühkisin Saaremaa tolmu jalgelt 26 aastaks.

Koppelite pere - laulutraditsioonide kandja

Juhan Koppel (1860-1919) oli Praaklis metsakasvataja, teda on nimetatud ka metsahoidjaks. Ta õppis koorijuhtimist D.Jaksoni kõrval ja juhatas hiljem Kuressaare karskusseltsi laulukoori. Tema peres sündis 12 last, kes olid kõik ka koorilauljad. Alljärgnevalt nende nimed ja häälerühmad kohalikus kooris:
Karl-Eduard 1886-1927 bass
Marie-Vilhelmine 1889-1977 sopran
Friedrich-Aleksander 1891-1917 tenor
Lilli-Kristiine 1894-1982 alt
Rudolf-Johannes 1895-I ms tenor
Gustav-Reinhold 1897-1949 tenor
Anna-Liisa 1899-1978 sopran
Joosep-Theodor 1900-1953 tenor
Marta-Juliana 1903-1984 alt
Salme-Lisette 1905-1989 sopran
Linda-Adele 1907-1991 alt
Juliane-Karoline alt

Külas levis veidi irooniline vihje, et Metsa perel pole aega põldu harida, suiline askeldab üksi põllul, pererahvas laulab päevade viisi. Mitte ühestki talupidajast ei ole kirjutatud ajalehes, küll aga andekast ja lauluhimulisest Koppelite perest ja seda veel veel sada aastat hiljemgi. Lauluanne oli geenidega edasi antud ka Juhani lastele ja lastelastele. Metsa peretütar Anna-Liisa abiellus Aleksander Reinartiga Vaivere Liivalt, kes mängis puhkpilliorkestris ja laulis koos Anna-Liisaga segakooris.

Juhan Koppeli kõige nooremast pojast Joosep-Teodorist sai Estonia teatri näitleja. 1929.aastal mängis ta filmis "Vigased pruudid". Ta käis tihti Vaiveres, kus ta tundis end koduselt. Professionaalset näitlejat oodati kodukülas pikisilmi ja temalt küsiti alati nõu näitemängutegemise alal.

Friedrich Koppel õppis Kaarma seminaris ja lõpetas selle 1910.aastal (viimane lend) ning oli ainuke muusikaharidusega Koppelite pere liige. Ta asus tööle Vaivere koolis, kuid 1914.aastal alanud maailmasõda lõi segi kõik plaanid ja Friedrich langes rindel, samuti tema vend Rudolf.

Gustav Koppel oli Vaivere puhkpilliorkestri asutaja ja juht ning aastatel 1931-1945 juhatas ka Vaivere ja Kaarma laulukoori.

Mihkel Reinart ja Vaivere puhkpilliorkester

Mihkel Reinart (1901-1997) oli D.Jaksoni õepoeg. Koos Gustav Koppeliga asutasid nad Vaivere puhkpilliorkestri, mille juhtideks nad mõlemad olid. Mihkel Reinarti pere oli 1950.aastal sunnitud elama Saaremaalt kaugel Kohtla-Järve lähedal. Alles 1959.aastal lubati tal Vaiverre tagasi pöörduda. Mihkel alustas taas puhkpilliorkestri organiseerimisega. Algul õpetas ta pillimängu oma poegadele ja Vaivere kooli poistele. Poeg Peep meenutab, et isa öelnud poistele: "Kui alguses törts-törts torust välja tuleb, siis saab asja."

Mihkel hakkas tööle Saaremaa autobaasi puusepana. Asutuses töötas palju mehi ja nii tekkis mõte luua ka seal puhkpilliorkester. Hiljem asutas ta Mereranna kolhoosi ja Kuressaare matusetalituse puhkpilliorkestrid ja juhendas neid. Veel 1989.aastal, mil toimus Vaivere küla I kokkutulek, juhatas Mihkel Reinart omaaegseid pillimehi, olles ise 88-aastane.

Seltsielu Vaiveres uuel iseseisvusperioodil

1993.aasta detsembris tulid Tahula noorikud mõttele teha "padjaklubi", et ühiselt aega veeta, teha näputööd, vahetada retsepte ja rääkida maailma asjadest. 20.novembril arutati läbi ja kinnitati põhikiri ning Tahula-Vaivere Maanaiste Selts oli saanud eluõiguse. Esinaiseks valiti Anu Hansen ja liikmemaksuks kinnitati 25 krooni. 1994/95 aastal peeti ühiselt jõulupidu, emadepäeva ja kadripäeva. Aktiivsemad olid Anu ja Aune Hansen, Õnne Dreiberg, Kati Näälik ja Ludmilla Näälik Tahulast.

Vaivere naised käisid koolimajas käsitööringis, mida juhendas Leida Aavik. Paraku jäi ettevõtmine vaid üksikuks arglikuks katseks arendada ühistegevust ja on tänaseks siiski soikunud: maale on jäänud vähe noori inimesi ja tegutsetakse rohkem omaette.

Seetõttu kustutati Tahula-Vaivere Maanaiste Selts 1999.aastal ametlikult seltside nimekirjast. Ka mitmed seltsi liikmed on manalateele läinud: Virve Suursaar, Laine Hansen, Hedvig Koel, Marve Kundla, Leida Aavik.

Kas seltside ja ühistegevuse aeg on lõplikult ümber saanud? 20.sajandi viimane kümnend on endaga kaasa toonud tohutud muutused, märksõnadeks on saanud globaliseerumine, arvutiseerumine, geenitehnoloogia, mobiilside. Internet, raadio, televisioon toovad kogu maailma sündmused koju kätte, tund tippkvaliteediga muusikat mahub peopesasuurusele CD plaadile.

Muutunud on ka väärtushinnangud. Veel paarkümmend aastat tagasi ainuõigeks peetud käitumismallid on nüüd kahtluse alla seatud või hoopis pea peale pööratud, noortele on antud tohutu palju valikuvõimalusi alustades õppimisest välismaa prestiiþikates ülikoolides ja lõpetades prostitutsiooni, narkomaania ja kuritegevusega. Tulevikuväljavaated on ühtaegu paljutõotavad, kuid siiski ka kõhedusttekitavad. Tuleb tõdeda, et aja kulgu ei saa peatada, meil jääb üle sellega kaasa minna ja kohaneda, et ellu jääda.

Alljärgnevalt maarahva 20.sajandi lõpukümnendi meeleolusid kajastav värsslugu.

***

Näe imet, aastaid kümme on läind,
minevikku jäänd Vene võim.
Antud on tagasi majad ja maad,
Kadunud Eestist N. Liidu väed.

Reformide sajus talusid tehti,
kolhoosilaudast tagasi tassiti lehmi.
500 krooni tükk, tuhat hobuse eest -
ole tänulik võimule piskugi eest.

Otsiti välja ühistamisaktid,
kus kirjas kõik vara - köied ja vankrid.
Töötatud aastate eest saada võis lisa,
osaku mõiste oli juurdumas visa.

On riigikord muutund, on valitud võimu -
Toompealt kostab vaid valitute sõimu.
Mis sa veel ihkad vabal maal!
Pea meeles, kes valitseb Toompeal.

Võta maad, pea talu, oled vaba,
varasta, tapa või löö maha -
kõik on sul lubatud, käed on sul vabad,
vali ise, mida teed, mida tahad.

Uusrikkad alla on kugistand pangad,
töötutel elumured rängad,
pankrotid hävitand töökohad, varad,
maal umbrohtund põllud, tühjunud laudad.

Maameestelt poolmuidu võetakse piim,
olgu Toompeal juhtimas Tiit, Mart või Siim.
Mis seltsist või lustist siin rääkida,
kui Eestist on saamas Euroopa ääremaa.

Mida te lubate, Meri ja Laar
oma demokraatia - Riigikoguga?
Miks maha mängite Eestimaa
koos eestlaste kultuuri ja varaga?

Soomlane siin, taanlane seal,
rootslane istub pankade peal.
Jänkidele kingitud valguse vabrikud,
johnidele raudteed, eestlastele kubrikud.

Vaid aeg vastuse anda saab,
kas meie eesti keel ikka püsima jääb.
Popp on see, kes laulab I love you,
Sina oma kunglarahvaga pea suu.

Miks pole raha, pole lapsi,
sulgema peab koolide uksi?
Hästi elavad suured ja rikkad,
maalaste kooliteed on oi kui pikad.

Ka Vaivere kool on taas kadumisohus
nagu nööpnõel kohevas põhus.
Peade pealt nüüd makstakse palka -
pole päid, siis koolile malka.

Mis saab eestlastest sedasi?
Euroliitu peab minema
vaid miinimumpalgaga.
Seal euro vaid maksab,
riigist riiki sõidavad saksad.

Jääb üle vaid Loojale loota
et paremad ajad meid ootaks,
et sõjad ei laastaks me maad,
et vabana hingata saaks,
ELADA VABANA EESTIMAAL.


Leida Iir

Külalaste tegemisi

Kui koolitükid õpitud, kogunesid Vaivere lapsed küla keskele Olli aia "nukki" või kooli õue palliplatsile. Mängiti rahvastepalli ja mädamuna. Iga pallimäng oli meeskonnatöö, milles lapsed õppisid üksteisega paremini arvestama ja üheskoos vastutama. Pall oli tehtud seapõiest - ajal, mil klaas oli akna eest seapõie välja tõrjunud, võis seda luksust lubada! Põis puhuti täis ja kuivatati ära. Sigu tapeti külas tihti ja kui üks pall katki läks - seda juhtus tihti- saadi peagi uus.

Tüdrukud mängisid keksu, mis tänapäevani lastele huvi pakub. Ja kes palliplatsile ei mahtunud, need liitusid keksumängijatega.

30.aastatel ja hiljemgi oli Vaivere spordielu edendajaks Anton Reinart, keda hüüti Antsuks. Tema algatusel hakati külas ka võrkpalli mängima. Ta meisterdas vanaisalt saadud vanast võrgulinast pallimänguks vajaliku võrgu ja õpetas poisid mängima. Olli aia "nukk" jäi liiga kitsaks ja uus palliplats rajati Metsa männiku alla. Sinna tehti ka kõrgus-ja kaugushüppekohad, samuti kuulitõukering. Antonile-Antsule meeldis poistega tegutseda ja temast sai poistele tõeline autoriteet.

Anton tegi poistele ka suuski. Tema vanaisa oli tisler, kes valmistas männipuust kauneid riidekappe ja kummuteid ning tuuleveski hammasrattaid. Tema kõrvalt õppis Anton ka suuski meisterdama.

Talvel ehitas Anton külalastele jääkarusselli. Jäävälja suuruseks oli umbes 10x10 meetrit. Selle keskele raiuti auk ja sinna pandi jäme post, mille otsa oli pandud raudora. Selle ora otsa kinnitati umbes 5 meetri pikkuse puu tüvepoolne osa, milles väike auk sees. Puu teise otsa seoti tugev palgikelk, millele võis kaks last peale istuda. Ülejäänud hakkasid puud ringi ajama. See oli üsna ohtlik tegevus, sest kiirus läks väga suureks. Aga Ants oli ise juures ja hoolitses selle eest, et väiksed väga ülemeelikuks ei lähe. Suuri õnnetusi ei juhtunud kellelgi, väiksemaid kukkumisi tuli ikka ette. Aga kes sellest hoolis, rõõm ja lõbu kaalus kõik üle.

Antoni eestvedamisel meisterdati ka "jääpurjekad" (kelgule puri peale!), mis muinasjutulistel kuuvalgetel õhtutundidel Vaivere soos jääl liuglesid. Tol ajal oli soo veel kuivendamata ja sügiseti üleujutatud ning külmadel talvekuudel jääs.

Tänu Antsule muutus Metsa männik kogu ümbruskonna noorte kooskäimise kohaks. Sõjajärgsetel aastatel oli seal suur kiik, mis meelitas ligi nii lapsi kui ka noort rahvast. Kangemad mehed ajasid kiike üle võlli, kes suutis rohkem ringe teha, oli "kõva poiss". Pühapäeviti mängiti palli, õhtul löödi tantsu akordioni saatel.

Igal aastal tehti jaanituld. Lõkkeasemele veeti mitu hobusekoormat kadakaid, ridva otsa pandi tõrvatopsik ja kui kadakad põlema lahvatasid, süttis ka tõrv. Hiljem pandi lõkkesse jämedamaid kände, mis põlesid koiduni. Selleks päevaks oli taludes õlut pruulitud ja seda võeti ka lõkke äärde kaasa. Tantsiti ja lõbutseti hommikuni.

Oodatud tähtpäevad olid mardipäev ja kadripäev. Mardipäev tähistas ühtlasi ka kooliaasta algust. Mardisandiks käisid nii lapsed kui ka täiskasvanud. Oli lõpmata tore käia perest peresse maskeeritult, ilma et keegi ära tunneks! Mardisantidel oli seljas kasukas või vanaemalt laenatud pikk kuub, jalas kottpüksid, enamasti olid rõivad tumedamad. Käidi ikka kambakesi, kõige tähtsam oli mardiisa, kes oli vanataadi moega - vuntsid, läkiläki, millel üks kõrv lontis, teine kikkis. Annikott oli alati mardiisa kaelas. See oli linasest riidest suure suuga kott, millel pikk "kanne" peal (tavaliselt pähklilkäimise kott).

Et peresse sisse saada, lauldi "Laske mardid sisse tulla, mardi küüned külmetavad, mardi varbad valutavad." Toas sooviti pererahvale mardiõnne: "Olgu teil head viljaõnne, loomaõnne, neiud-noorikud mehele, kanad kukega munele." Mardiisa viskas kotist põrandale teri seemneks. Pärast seda lauldi mõni lustakas lugu ja mardimamma lõi koos lastega tantsu ning pererahvaski haarati tantsuringi. Tihti pelgasid väikesed lapsed värvitud põskedega mardilapsi, habemes mardiisast rääkimata.

Kui marditembud tehtud, tõi pereema sahvrist põlle sees õunu, väikese moosipurgi, porgandeid või pähkleid ja pani need mardiisa kotti. Mõnikord pakuti santidele keedetud ube-herneid. Pärast mindi mõne mardi koju ja jagati annid omavahel ära. Täiskasvanud mardid pidasid maskipidu tihti hommikuni. Kuni kella 12-ni tantsiti maskidega, sel ajal tegid maskihindajad salaja märkmeid ja pärast südaööd jagati parimatele auhindu.

Mardipäevaelevus jõudis vaevalt vaibuda, kui kätte jõudis kadripäev.
Kadrideks olid enamasti tüdrukud, kuid poisidki panid endale valged kleidid selga. Kadride rõivad olid heledad, õhulised, sageli valmistati need kardinatest, kasutades ema abi.

Lõbus päev oli ka vastlapäev. Õnnetuseks pole Vaivere lähedal ühtki mäge, vaid 9 km kaugusel Kaarmal linnusevallid. Nii tuli liulaskmine asendada jääkarusselli ja suusavõistlustega. Õhtul söödi seajalgu ja vastlakakku. Soolatud seajalad ja oad-herned pandi aegsasti likku, et vastlapäeval keema panna. Lastele pakkus seajala söömine rohkesti lõbu ja põnevusega oodati, millal "vurriluu" (pikem kont) nähtavale ilmub.

"Vurriluule" tehti naaskliga või põletati kaks auku sisse, sealt aeti tugev nöör läbi ja otsad seoti kokku. Nüüd löödi kahe käe vahel keerutades nöör mõlemat poolt konti keerdu ja siis hakati kiiresti laiali tõmbama. Siis see kont keerutas vihinal jälle nöörid lahti. Mõned poisid võtsid vahel vurri kooli kaasa ja lasid tüdrukutele juustesse. Siis oli pahandust ja kisa kui palju. Äpardusi tuli ette ka siis, kui augu servad jäid teravaks - nöör kulus katki ja vurr läks lendu ettearvamata suunas.

Need, kellele see peatükk lapsepõlve meelde tuletas, on tänaseks saanud vanaemadeks - vanaisadeks. Nende lastelaste lahutamatuteks kaaslasteks on auto, mobiiltelefon, televiisor ja internet. Ühiskond on teinud läbi suured muutused, avardunud on noorte võimalused haridust saada ja vaba aega veeta ning ühistegevus külas on ajalooks saanud.

Minevikust tänapäevani rahvariietes

Kultuuriloos on aukohal ikka olnud rahvariided, nii ka Kaarmal.

Et rahvariiete kandmise traditsioon elaks edasi põlvest põlve, et iga hakkaja noorik võiks ise valmistada omale pidulikud rahvariided, pean sobilikuks selles mälestuste kogumikus tuua lühikirjeldus Kaarma kihelkonnas levinud rahveriiete kohta. Kuna Vaivere ümbruskonna elanikud kuulusid Kaarma kihelkonda ja kandsid Kaarma rahvariideid, siis lähemalt just nendest.

17-18 saj. kanti tagasihoidlikuma värviga riideid. Naised kandsid enamasti pruuni ja musta värviga kiutkuubesid ning mehed pruune pükse. Sajand hiljem kooti juba pikitriipudega seelikuid, mis on säilinud tänapäevani. Mõisas olid ametis kangakudujad, kes sakstele pidid kuduma kõik vajaliku.

19. saj. keskel levis kangakudumisoskus mõisast ka külaperedesse. Kooti paksemat püksiriiet nn. tüssiriiet, linast kleidi- ja linariiet ning takust kotiriiet.

Rahvariiete valmistamisest on aegade jooksul kujunenud ilutegemine, kunstkäsitöö.
Naiste riiete komplekti kuulus ja kuulub tänapäevani villane triibuline seelik, vest ehk liistik, linane valge pluus, müts ja sukad, vöö + põll ja kingad.

Seeliku triibud on aegade jooksul veidi muutunud, seepärast kirjeldan kahte varianti.

Seelikuriie kooti atlas- või koeripsi rakendusega (sidusega), lõimeks peenlinane ja koeks peenvillane lõng. Kanga suga nr. 60, kanga laius 90 cm. Naise seeliku jaoks on soas 540 lõnga. Seeliku jaoks kooti 3,15 m riiet.

Seeliku triibulõngade järjekord

Triibugrupid koosnevad kahest alagrupist.

I alagrupi värvid:
19.saj. 20.saj.
tumesinine 10 lõnga tumesinine 6 lõnga
heleroheline 2 lõnga keskmine roheline 2 lõnga
tumeroheline 1 lõng helepruun 2 lõnga
roostepruun 2 lõnga keskmine roheline 2 lõnga
tumeroheline 1 lõnga heleroheline 2 lõnga
II alagrupi värvid:
tumesinine 10 lõnga tumesinine 6 lõnga
roostepruun 3 lõnga helepunane 2 lõnga
helepunane 3 lõnga keskmine punane 2 lõnga
roostepruun 3 lõnga helepruun 2 lõnga



Edasi korduvad I ja II alagrupi värvid mõlemas variandis.

Lõnga kulu:
tumesinine 20 osa
heleroheline 4 osa
tumeroheline 2 osa
roostepruun 8 osa
helepruun 8 osa
helepunane 3 osa
keskmine punane 3 osa

Kaarma naise riiete kirjeldus

1. Seelik

Seelik õmmeldi ühe küljeõmblusega, ülevalt kurrutatud ja ääristatud kitsa tugeva miidriga. Allääres 2,5 - 4 cm laiune, tumesinine (vestiga sama värvi) peenvillane riie (rootsi riie), mis õmmeldi keerutatud paelaga ja see omakorda punase villase lõngaga seeliku külge.

2. Vest

Vest ehk liistik õmmeldi taljesse, vöökohalt läbilõige (15 cm), millel nii ees kui taga 3+3 voldikest. Kaela- ja allääres sama keerutatud pael punase lõngaga peale õmmeldud nagu seelikul. Selle kõrval kaela ümbruses veel peen kuldkardpael. Ees kinnis kolme haagiga.

3. Pluus

Pluus õmmeldi peenest linasest riidest nii meestele kui naistele. Naiste pluus oli sirge kehaosaga, laiade ülalt kroogitud varrukatega. Alt oli varrukas mansetiga, mis kinnitatati linase nööbiga. Ees peen linane siduspael, ka sõlg, krae ääres laiem niplispits.

4. Müts ja sukad

Villasest lõngast nolkmüts (pika sabaga) kooti parempidises koes tumesinise- ja punasetriibuline. Sukad olid enamasti punased, hiljem ka valged.

5. Vöö

Kirjas kootud või põimitud vöö pidi andma tantsulööjale kindluse, sellepärast valmistati see 4x240 cm., et selle alla jääks seeliku, pluusi ja põlle äär. Vöö keerutati naisele ümber piha, ülemine serv pidi katma alumise serva ja ots kinnitati vöö vahele.

6. Põll

Põll õmmeldi pluusiga samast riidest ja kaunistatati pilu ja pitsiga.

7. Kingad

Kingad olid nn. kõrvadega ja madala kontsaga. Kõrvadest pandi nahkpael läbi ja seoti peale kokku. Samasugused olid ka meeste kingad.

Kaarma mehe riided

Meeste riietus on alati olnud lihtsam ja peetum.

1. Pluus

Kaarma mehe riietuse juurde kuulub valge linane poolpüstkraega pluus, mille krae seoti kaelarätikuga ülesse. Pluusi varrukas oli sarnane naiste pluusi varrukaga.

2. Vest

Vest oli õmmeldud taljesse, ees kolm kuldset nööpi.

3. Püksid

Pruunidel või mustadel põlvpükstel oli põlve all kinnis ühe nööbiga. Püksid õmmeldi eest lahtikäiva lakaga.

4. Müts, sukad ja kingad

Sukad olid punased või valged ja kingad kõrvadega nagu naistelgi. Mehed kandsid ka naistega sarnast peakatet.

Kaarma mehed kandsid ka hännata vatti, mis ikka Kaarma kihelkonnas oli kas pruun või must.

Kui minu kirjelduse järgi valmib mõnigi komplekt rahvariideid, on nendest ridadest tõusnud tulu. Oma tehtud kaunikene, loomisrõõm peale selle.

Edu Kaarma rahvariiete austajatele ja kandjatele.

Leida Iir.