Kärdu küla on väike küla kaheksa kilomeetri kaugusel Kuressaarest. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on uurida selle küla inimesi, eluolu ja arengut, seda põhiliselt läbi kahekümnenda sajandi. Uurimistöö teema valik on tingitud autori huvist koduküla ajaloo vastu. Samuti ajendas tööd tegema juhuslikult leitud nimekiri külas elanud inimestest, mis on kirja pandud Aleksander Laursoni poolt 1969. aastal.

Töö koostamisel on arvestatud erinevaid võimustruktuure ja ühiskonnakorraldus läbi kahekümnenda sajandi.

Kasutatud on nii dokumentaalset materjali kui ka suulisi meenutusi. Suur abi töö koostmisel on olnud küla vanima elaniku Vilhelmiine Umberi mälestustest.

17. sajandil elas praeguse Kärdu küla aladel väike kogukond maaharijaid. Sama sajand oli eestlastele ja Eesti aladele laastav Suure katku tõttu. Katk hävitas terved külad ja asulad. Kärdu küla aladel jäi elama vaid üks inimene-talunaine Kärt, kelle järgi küla omale nime saigi.

Katkuohvrid on maetud küla külje alla, kohta mida külaelanikud siiani Kabeliks kutsuvad.


1. Talud

Laratsi

19. sajandi lõpul-20. sajandi algul elasid Laratsil Miina (1877) ja Peeter Veegen (1873).
Peeter oli Veegeni Juhani ja Liisa poeg. 1905. aastal Miina ja Peeter abiellusid, perre sündisid lapsed: Ida (1907), kes suri lapsena, Aleksander (1909), Arnold (1910) ja Leida (1912).

Isa Peeter suri 1929. aastal 9. novembril. Uue maja ehitas valmis Miina koos poegadega. Tütar Leida abiellus 1937. aasta aprillis Oskar Velveltiga Kurika talust.
Sama aasta aprillis abiellus ka Aleksander, Upalt Jurna talust pärit peretütar Helmiga.

Arnold Veegen põdes luutuberkuloosi ega abiellunud kunagi. Ta võttis aktiivselt osa ümbruskonna kulturielust.

Laratsile elama asunud Aleksandril ja Helmil sündis neli last: Tiiu (1939), Peeter (1941), Evi (1947) ja Toomas (1958).

Tiiu elab perega mandril, koos abikaasa Raimond Uigiga (1936) sündis tal kolm last Õnne (1959), Ülle (1961) ja Raul (1971). Lapselapsi on Tiiul ja Raimondil kokku seitse: Õnne pojad Tanel (1980), Kristjan (1983) ja Toomas (1987); Ülle lapsed Kerli (1987) ja Karli (1988), ja Rauli pojad Ülari (1991) ja Olari (1993).

Peeter Veegen elab koos abikaasa Estriga Tallinnas. Neil on kolm last Anneli (1966), Kaupo (1967) ja Katrin (1978).

Koos abikaasa Jüri Ehlvestiga on Annelil kaks poega Kaspar (1987) ja Joonatan (2000), Kaupo elab koos abikaasa Dianaga Tallinnas Kloogal, koos tütre Birgiti (2001) ja Diana poja Priiduga (1987).
Katrin Veegen lõpetab 2002. aastal Kunstiakadeemia ehtekunstniku eriala.

Laratsil elab Evi koos abikaasa Jaak Maasikuga ja laste Anti (1981) ja Mariga (1983). Vanim poeg Avo Maasik elab koos abikaasa Heleniga (1971) ja poegade Sandri (1989) ja Mikuga (1992) Kuressaares.


Villemi

Suure väljarändamise ajal 18. Sajandil lahkusid Kärdu külast Villemi ja Pendi pere. Villemil elanud perekond Mägilt, kes lahkusid Samaarasse, ostis Villemi koha Priidu Umber Pöidelt. Villemile kolis Priidu poeg Aleksander Umber koos noore naise Juulaga.
Aleksander ja Juula Umber elasid Villemil koos laste Veida, Alma, Velja, Siina ja Voldemariga (1909).
Veida sai Vene-Saksa sõja ajal surma. Alma emigreerus Austraaliasse. Velja suri noorelt kodus. Siina asus elama Haapsallu.

Voldemar Umber abiellus 1949. aastal Sõrvest pärit Vilhelmiine Suurikuga (1921). Voldemar suri 1987. aastal.
Vilhelmiine Umberit tulid pärast Volli surma abistama Enno ja Varje Jõgi koos laste Kristjani (1982) ja Liisaga (1983). 2001. Aasta suvel tähistati suurejooneliselt küla vanima inimese Villemi Vilma kaheksakümnendat juubelit.


Kilgi

Kilgil elasid Mihkel ja Siina Opp koos oma kahe lapse Aino ja Heinoga. 1950-ndate aastate lõpus kolisid Opid elama linna. Maja ostsid ära Johansonid. Paul ja Hildegard koos laste Jaanuse, Aivari ja Liilijaniga.
Jaanus elab Kuressaares. Liilijan abiellus Aivar Milleriga ja neil on lapsed Rajar (1981) ja Liina (1984).
Aivar Johanson elab praegu Kilgil koos abikaasa Eia ja poeg Janariga (1990).


Pendi

Pendil elasid Ann ja Aadu Grepp. Neil oli neli last: Artur, kes suri kolme aastase lapsena, Ella, kes täiskasvanuna kolis elama Tallinna, Eduard ja Liide.
Liide kolis samuti mandrile ja koju Pendile jäi Eduard Grepp koos abikaasa Martaga. Noore tüdrukuna tuli Greppide juurde elama Salme Laidma (1928), kes Pendil praegugi elab.


Antsu (Anso)

19. sajandi lõpul elasid Antsul Mihkel ja Ann Laurson. Neil oli kolm last Aleksander, Juhan ja Aliise.
Aleksander abiellus Valjalast pärit Juuliega, Aliise jäi elama koju ja Juhan läks meremeheks.
Aliisel oli kasutütar Ivi Vahi (hiljem Karu), kes oli üheealine Aleksandri ja Juulie tütre Marvega (1939).
Ivi elab koos abikaasa Jaani ja poegade Urmase ja Aimuriga Viljandimaal.
Marve abiellus Lembit Kundlaga. Nende peres kasvas üles kolm last Priit (1966) , Jana (1967) ja Margus (1970).
Priit elab koos abikaasa Heli ja tütarde Jane ja Kristiniga Kuresaares.
Jana elab Saiklas ja töötab Tagavere algkooli õpetajana. Koos abikaasa Aarnega on neil lapsed Taavi ja Kadri.
Noorim poeg Margus elab Tallinnas koos abikaasa Kadi ja tütarde Meriliisi ja Klaarikaga.


Simmu

Juhan ja Liise Raud elasid Kärdu külas Vanaõue talus. Simmule kolisid Rauad 20. sajandi alguses, kuna tuli hävitas Vanaõue koha.
Juhani ja Liise poeg Priido Raud abiellus Meedlast pärit Ida Peaga.
Simmu talu uus elumaja valmis 1920. aastal ja rehealune 1937. aastal. Priido ja Ida peres kasvas kaks last: Helmi (1910) ja Eduard (1926).
Eduard asus elama Tallinna koos abikaasa Meta ja poegade Arvo ja Harriga.
Helmi abiellus samuti Tallinnas, hiljem tuli koju tagasi. Helmi kaks last Siiri (1944) ja Hillar (1949) kasvasid üles Simmul. Koos teistega elas Simmul ka Ida õde Anette Pea, kes hoidis nii Helmi lapsi kui lapselapsi.
Helmi tütar Siiri abiellus Olev Hanseniga Tahulast. Neil on viis last: Vahur (1963), Anu (1966), Maanus (1969), Mats (1975) ja Aune (1978).
Vahur elab abikaasa Riina ja laste Kristiina (1985) ja Mardiga (1987) Kuresaares.
Anu elab koos laste Oti (1988) ja Anniga (1992) Tahulas, Aavikul.
Maanus abistab ema-isa talupidamises, Mats õpib Tartu Ülikoolis ja Aune töötab Kuressaare haiglas.
Hillar abiellus Orissaarest pärit Elve Sepaga. Neil on kaks last: Irena (1971) ja Maarek (1973). Irena elab koos abikaasa Aare Tammesoo ja tütar Kätliniga (1992) Kuressaares.Maarek elab ja töötab Tallinnas. Kodutalus, Simmul, elavad Hillar ja Elve Rand.


Anni

Andruse ja Liisa Kurikjani poeg Priidu abiellus Upa külast Anni talust pärit Mariega. Priidul ja Mariel oli neli last: Julius, Ida, Oskar ja Alfred.
Oskar uppus merel, Alfred läks elama Ameerikasse. Ida elas kodus kõrge vanuseni.
Julius oli kooliõpetaja, ta abiellus Hiiumaa neiu Miraldaga. Juliusel ja Miraldal sündis kaks last: Veljo ja Laine.
Julius jäi kadunuks Teises maailmasõjas. Praegu elab Veljo perega Tallinnas.
Laine abiellus Paul Hanseniga, neil sündisid pojad Tambet (1960) ja Toomas (1963). Toomas elab abikaasa Ene ja laste Priidu (1986), Raidi (1988) ja Liisaga (1989) Kuressaares.
Tambet elab abikaasa Tiina ja tütarde Anita (1989), Anni (1996), Anna (1999) ja Kärduga (2000) kodutalus Annil.


Jurna

Jurna Puumaa kohas, Paimala külas elas Jakob Paimal. Tema järgi on väike küla, Paimala, endale nime saanud. Aegade jooksul on Paimala olnud Kärdu küla koosseisus ja olnud ka omaette küla.

19. sajandi lõpus abiellus Jurna peretütar Kristiine Paimal Vaiverest pärit Karl-Eduard Koppeliga. Perre sündis viis last: Voldemar, Arvet (1919), Erik (1920), Leida-Juliane (1922) ja Endel (1926).
Voldemar läks elama Leisi, Arvet Elvasse. Erik suri 1960. aastal. Leida, koos abikaasa Heimar Aavikuga elas kodus kuni surmani 1997. aastani.
Neil on tütar Moonika ja poeg Margus.
Moonika elab ja töötab hetkel Soomes, Tallinnas õpib tema poeg Magnus (1981).
Margusel on tütar Tiina, kes elab Tallinnas. Praegu elabki Jurna talus Leida ja Heimari poeg Margus Aavik.


Mihkli

Mihkli oli Kusta Kiidri talu, mille ostsid Pöidest tulnud Rüütlid. Seiu ja Anna Rüütlil oli viis last: Aleksander, Mann, Senni, Nastja, Liide.
Aleksander ja Mann elasid Kuressaares ja Liide läks elama Ameerikasse. Nastja suri lapsena.
Senni elas Mihklil koos tütar Ingega. Praegu elab Mihklil Manni poja Harri poeg Urmas koos abikaasa ja kaksikute poegadega.


Kaali

Karl Noogen oli kauaaegne kohalik kooliõpetaja. Karl ja Juuli Noogenil oli kolm last-Paul, Liide ja Aksel. Juuli suri kui Aksel oli imik. Karl abiellus Triinuga, kes suri tiisikusse. Ja tema kolmandaks naiseks sai Sõrvest pärit Anna, kes oli Villemi Vilhelmiine tädi. Karli lapsed Paul ja Aksel jäid sõja ajal Venemaale, Liide kolis Tallinna ja müüs Kaali koha Kellamitele. Praegu elab Kaalil Erika Kuning oma perega.


Kurika

Kurika vana peremees Peeter Velvelt nais Tehnalt peretütar Juula. Nende abielust sündis poeg Oskar ja tütar Vilhelmiine.
Oskar abiellus 1937. Aastal Leida Veegeniga Laratsilt. Vilhelmiine (Minni) elas kõrge vanuseni Tehnal. Ta suri 1989.
Leidal ja Oskaril oli neli last: Laine (1938), Ivi (1939), Roomet (1940) ja Mai (1948). Ivi ja Laine surid lastena, Roomet suri pärast sõjaväeteenistust Nõukogude armees 1966. aastal.
Mai abiellus Volli Lemberiga ja neil on viis last. Rain (1969) on nüüd Tehna peremees, Raili (1975) elab ja õpib Tallinnas, Mare (1980) elab koos elukaaslase Taavi ja tütar Teklaga Kudjapel, Mart (1982) õpib Vana-Vigalas kokandust ja Katrin (1987) on Kaarma põhikooli õpilane.


Uustlu

Ingel Ustel ostis oma pojale Aleksandrile väikese talukoha Praakli mõisast. Aleksander Ustel abiellus Kõnnust, Oti talust, pärit Idaga ja neil oli seitse last: Paula, Eduard, Helmi, Linda, Hilda, Selma ja Salme.
Linda, Hilda, Selma ja Salme surid tiisikusse.
Helmi abiellus Gustav Koppeliga Praaklist, kes oli kauaaegne Kaarma koguduse kirikuõpetaja ja aktiivne muusikaelu organisaator. Paulal sündis poeg Ilmar, kuid Paula suri sünnitusel ja Ilmar läks kasulapseks Uustlule.
Eduard Ustel abiellus Sinaidaga. Perekonnanimi eestistati ja muudeti Uustaluks.
Eduardil ja Sinaidal oli kaks last: Harri, kes suri kolme aastaselt, ja Asta. Vanaema Sinaida (Uustlu Ida) oli hoidjaks Asta ja tema abikaasa Arvo Lilbi lastele, Küllile (1956), Kaidole (1957) ja Kaljole (1958). Kaido hukkus autoavariis 2002. aastal.


Kolga

Kolgal elasid Andrei ja Riina Kolk koos oma kuue lapsega: Veida, Aleksandri, Vassili, Antsu, Ella ja Maimuga. Veida ja Ants jäid sõjas Venemaale, Aleksander ja Vassili said surma õnnetuste tagajärjel.
Ella koos abikaasa Karl Jõeverega ehitasid linna maja. Poeg Rein perega elab seal siiani.
Maimu oli Valjalas vene keele õpetaja. Maimul on kolm last: Andres, Aivar ja Alge. Kodukoht Kolga müüdi kolhoosile, kust selle ostis perekond Vasemägi. Ella poeg Tõnis Jõevere ehitas Kolga maja krundile uue maja, kus ta elab koos abikaasaga.


Lause

Tiina ja Kaarel Klaasonid elasid Lausel sajandi alguskümnenditel. Lapsi neil ei olnud ja pärast Klaasonite surma jäi Lause koht tühjaks.


Lenarti

Riidu ja Leena Kurikjanil oli neli last: Otto, Marie, Juhan ja Julius.
Julius suri noores eas, Juhan kolis elama linna ja Otto jäi elama koju Lenartile.
Marie abiellus Juhannes Kaarega. Neil oli poeg Oskar, kellel sündis abielust Ainoga poeg Lembit. Lembit Kaar koos abikaasa Varjega (enne Viljaste), laste Kaupo ja Katriniga ning lapselaps Kaisaga elavad Kuressaare linnas.

Sarnaselt Lausele ei ole enam Pühaku, Tänava, Sikametsa ja Kooli kohta.
Seda, et seal kunagi on elatud märgivad nüüd ainult üksikud varemed ja kohanimed.


2. Kohalik kultuuri- ja hariduselu

2.1. Kultuuri- ja seltsielu

Kultuuri- ja seltselu on Kärdu külas alati suurel määral seotud olnud naaberküladega.

30. juunil 1886. aastal avati Kuressaare Eesti Selts (KES). 1908. aastal leiti võimalus asutada KESi juurde Vaivere haruselts. 1910. aastal valiti seltsi esimeheks noor kooliõpetja Karl Noogen Kärdukülast.
1911. aastaks oli KESi Vaivere haruseltsil 24 liiget, õpiti laule ja näitemänge ning käidi pidusid korraldamas Kuressaares KESi majas, Bürgerklubis ja Kaarmal (Iir, 2001).

KESi eestvedamisel üüriti 1912. aastal Kärdu külas Jurna talus üks tuba, kus alates sama aasta 4. novembrist hakati talu perenaise
Kristiine Paimala (hiljem Koppel) käe all raamatuid laenutama.

Vahepaelsetest sõjaaastatest toibunud, jätkab selts oma tegevust. Uueks haruseltsi esimeheks valiti Rudolf Saart Tänavalt, kassapidajaks sõjaväest naasnud Karl Noogen. Raamatukogule üüriti ruumid Leenardi talust ja raamatuid hakkas välja laenutama Anni talu peremees Juhan Kurikjan (Iir, 2001). 

Kahekümnendatel aastatel alustas tööd KESi haruseltsi puhkpilliorkester. Orkestri eestvedajaks hakkas
Mihkel Reinart Vaivere külast, Veerelt (Iir, 2001).

Kärdukülast kuulusid KESi haruseltsi puhkpilliorkestrisse Oskar Velvelt Kurikalt, Aleksander Veegen Laratsilt, Maltvei Kolk Kolgalt.
1949. aasta küüditamine lõpetas KESi orkestri tegevuse, kuna küüditatute seas oli ka orkestri eestvedaja Mihkel Reinart.
1958. aastal tuli Reinartite pere tagasi Vaiveresse ja orkester alustas taas tegevust. Tööd alustas ka koolilaste orkester Vaivere koolimajas.

1965. aastal käis kooliorkester laulupeol. Lisaks Vaivere orkestritele oli Kärdukülal ka oma orkester, mille kooseisu kuulusid Jurnalt Endel ja Erik Koppel, Oskar Velvelt, Aleksander Veegen, tollal Simmul elanud Viljar Tiitson, Simmu perepoeg Hillar Rand. Lisaks oma küla meestele käisid orkestris mängimas ka Mihkel ja Peep Reinart Vaiverest.

Kärdu küla inimesed võtsid osa ka kolhoosi laulukoori tegevusest. 1965. Aasta laulupeol käisid Kärdu külast Helmi Rand Simmult, Arnold Veegen Laratsilt, Oskar Velvelt Kurikalt, Vilhelmiine (Minni) Velvelt Tehnalt ja Vilhelmiine (Vilma) Umber Villemilt.

1993. aasta detsembril hakkasid koos käima Tahula, Vaivere ja Kärdu küla naised, et ühiselt koos aega veeta, teha näputööd ja vahetada retsepte. 20. novembril kinnitati Tahula-Vaivere Maanaiste Seltsi põhikiri. 1994/5 peeti ühiselt jõulupidu, kadripäeva ja emadepäeva. Leida Aavik juhendas Vaivere koolimajas käsitööringi. Ühistegevuse arendamine paraku soikus, 1999. Aastal kustutati Tahula-Vaivere Maanaiste Selts ametlikult seltside nimistust (Iir, 2001). Selts eksisteerib edasi mitteametlikult.

2.2. Hariduselu

Ümbruskonna hariduskeskuseks on alati olnud Vaivere. Aastal 1858 ehitati Vaiveresse esimene koolihoone.
1907. aastal 1. septembril koliti juba uude koolimajja. Noore õpetajana asus tööle Karl Noogen Paimalast Kärdu külast, kes töötas Vaivere kooliõpetajana kuni 1930. aastani.

Noored õpetajad, kes olid tulnud linnast ja kaugematest piirkondadest elasid tihti külaperedes. Kärdu külas elasid Vaivere kooli õpetjad Tehnal.

1931. aastal asutati Vaiveres esimene skaudisalk, mille liikmeskonda astus ka kooliõpetja Karl Noogeni poeg Aksel Noogen Kaalilt. Nõukogude võim lõpetas skautide liikumise 1940. aastal ja alguse sai pioneeriorganisatsiooni tegevus.

1947. aastal asus pioneerijuhi kohale Karl Jõevere. Viiekümnendatel aastatel alustas tööd õpilaste aktiivikool Evi Veegeni juhtimisel. 1961. aastal sai Vaivere pioneeriorganisatsioon tuusiku Artekki, võimaluse sinna sõita sai Evi Veegen.

1970. aastatel jätkas kool tööd eriinternaatkoolina. Tolle aegne majandusjuhataja koolis oli Aleksander Veegen.

Vaivere kooli lõpetanud Kärdu küla inimesed.

Andmed puuduvad nende kohta, kes lõpetasid enne 1940. aastat.
1940 Endel- Eduard Koppel
1949 Asta Uuston
1950 Laine Kurikjan
1955 Roomet Velvelt
1956 Ivi Vahi
1958 Siiri Rand
1962 Evi Veegen, Inge Rüütel
1963 Mai Velvelt
1964 Hillar Rand
1968 Volli Lember
1970 Jaanus Juhanson

1981. aastal lõpetas kool tegevuse eriinternaatkoolina. Vaivere kool oli suletud kuni 1991. Aastani, mil avati taas uksed. Praegustes Kärdu küla lastest on Vaivere koolis käinud Janar Juhanson, Anita Hansen, Katrin Lember, Mart Lember. Õpetajaks oli pikka aega Mai Lember. 1999. aastal lakkas kool taas olemast.


3. Kärdu- Vaivere Veeühing

Talumeeste eestvõttel loodi 1934. aastal Kärdu-Vaivere Veeühing. Veeühingu eesmärgiks oli kaevata suur magistraalkraav vee äravooluks, et kuivendada soostunud alasid. Veeühingu pikaaegne esimees oli Karl Noogen Kaalilt (Iir, 1999).

Kärdu-Vaivere Veeühingu Lauajuhendist võib lugeda, et 13. juunil 1933. aastal saadeti Keskveekomisjoni põhikiri Kärdu-Vaivere Veeühingu registreerimiseks. Sama aasta 6. juulil saadeti Veeühingule Keskveekomisjoni otsus Kärdu-Vaivere Veeühingu registreerimiseks. 28. juulil 1933. aastal registreeriti Veeühign ametlikult.

10. augustil 1933. aastal on Maaparandusametile saadetud Veeühingu poolt palvekiri kahetuhande krooni suuruse toetuse saamiseks. Sama aasta 14. septembril tuli Maaparandusametilt teade, et Veeühingule on määratud tuhande krooni suurune toetus.

Lauajuhendist võib veel lugeda, et 1934. aastal 3. novembril on koolijuht A. Punabile saadetud palve ruumide saamiseks 5. novembril kell neli peale lõunat. Sama aasta 4. Jaanuaril on saadetud teade esimese jaoskonna tööinspektorilt, et kõik töölised tuleb kinnitada ja õnnetusjuhtumitest temale teatada. Samal päeval on lauajuhendis märge, et kinnituskiri on saadetud.

1935. aasta 9. jaanuaril on saadetud kiri Kuressaare Politsei peakomissaarile, et küsida luba peakoosoleku korraldamiseks 13. jaanuaril 1935. aastal.

1936. aasta 26. märtsil on Põllumajandusministeeriumile saadetud palve sooharimisriistade saamiseks. Neljateistkümnendal aprillil saabunud vastuseks on, et edaspidi kui soid on rohkem kuivendatud. Sarnaselt on kirja pandud kõik kuue aasta jooksul Veeühingu poolt saadetud ja veeühingule saadetud kirjad ja teated.

Veeühingu kassa väljamineku dokumentidest saab lugeda, et Kärdu-Vaivere Veeühisuse kraavi korrashoiu kulude arvel on makstud Vladimir Umberile peakraavide puhastamise tööde eest 1937. Aasta juunikuul viie päeva töö eest kokku kaksteis krooni ja viiskümmend senti. Väljamaksu on kinnitanud Karl Noogen Vaiveres 12. juunil 1937. aastal.

12. augustil 1937. Aastal on Kärdu-Vaivere Veeühing vormistanud laenu Eesti Maapangast viiesaja krooni ulatuses. Lisaks saab väljaminekudokumentidest veel lugeda, et esimesest juunist kuni kaheksanda septembrini 1936. Aastal maksti tükitöölistele palka kogusummas 344 krooni ja 45 senti. Sellest näiteks Suurhans Hans sai 30 kroonija 51 senti, Saar Eduard 45 krooni, Uustalu Eduard 43 krooni jne.

1940. aastal lõpetas Veeühing oma tegevuse. Kraavitööd lõpetati kolhooside ajal, kuivendatud alad on kultuurrohumaana kasutusel veel tänapäevalgi.


4. Kolhooside aeg

Eesti NSV Riigivolikogu 23. 07. 1940. aasta deklaratsiooniga natsionaliseeriti talude maad ja vara. Kiiresti ühistati talude põllumajandusinventar, loomad, viljaseeme, hooned ja muu vara. Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti mehed armeesse, koju, põllutööd tegema jäid naised, lapsed ja vanurid.

Teises maailmasõjas jäid Kärdu külast kadunuks Julius Kurikjan, Paul ja Aksel Noogen ja Oskar Aavik. 1949. aasta küüditamine Kärdu küla inimesi otseselt ei puudutanud.

9. aprillil 1949. aastal kutsuti kokku kolhoosi asutamise koosolek. Sisseastumismaks oli 25 krooni. Asutati kolhoos "Side", mille kontor oli Villemi talus. Esimeheks valiti Karl Jõevere, raamatupidajaks VoldemarUmber. Kolhoosi astumine oli kohustuslik. 13. aprillil 1949. aastal toimus põllumajandusliku artelli põhikirja alusel ühistatud vara vastuvõtmine.

Vastuvõtu komisjoni liikmeteks olid Karl Jõevere, Andrei Kolk, Oskar Velvelt, Eduard Grepp ja Otto Kurikjan. Komisjon koostas akti iga talu kohta, kus on kirjas ära antud vara nimekiri.
Lisaks materiaalsele inventarile ühistati ka talude maad.

Kolhoosi liikmetele jäi väike aiamaa. Igal perel oli ka riigimaksude kohustus.

Näiteks: 1950. aasta kohustus nr. 6739.
Riigile liha, piima, munade, villa ja toornahkade kohustusliku müügi kohta.
Kodanikule Koppel, Kristiine Karli t.
Kolhoos "Side"
Küla Kärdu
Vald Kuressaare
Maakond Saare
Vabariik Eesti
Valitsuse määruste alusel olete teie kohustatud ära andma riigile 1950. aasta varumishindadega (järgneb üksikasjalik loetelu maksude kohta).
(Väljavõtt originaaldokumendist)

Vilma Umber meenutab:
;" Kartuli norm oli vaja viia lossihoovi. Kogu küla viljanorm viidi autoga ühiselt külast linna. Munanorm tuli viia kauplusesse nr 3, mis asus Kauba tänaval. Piimanorm viidi hobusega Laadjala meiereisse. Ja lihanorm (vasikas) viidi lihakombinaati. Oli veel lastetusmaks ja maademaks."

"Kolhoosi alguses oli ka metsatöö kohustus. Suure veoauto kastis viidi Läti piiri äärde Kassiaru metsa. Kolm päeva oodati üle mere saamist. Kohapeal oli tühjaks küüditatud küla. Metsavaht aitas öömajaga. Igaühel oli oma normi leivast leivakott kaasas. Töö oli raske. Lumi oli pea rinnuni. Töö käis käsisaega ja kirvega, lõkke ääres sai sooja. Töö kestis kolm nädalat. Kärdu külast oli veel Miralda Kurikjan metsatööl. Theodor Tomson jäi väga haigeks, ei suutnud metsa minna. Ta tegi siis ühise õhtusöögi kõigi poolt antud tagavaradest.
Selle raske töökohustuse ja ka teised maksukohustused lõppesid 1953. aastal kui suri Stalin."

Ühistatud loomad olid paigutatud küla lautadesse. Antsul talitas hobuseid Salme Laidma ja Kaalil Minni Velvelt. Pendil olid sead, neid talitas Anette Pea, hiljem Leida Aavik. Lehmi Laratsi laudas talitas Juuli Laurson ja Kilgi laudas Helmi Rand. Farmi juhatajaks oli Leida Velvelt.

Kui loomad viidi suurde Tahula farmi, käisid farmitööl Vilma Umber, Helmi Rand, Juuli Laurson, Salme Laidma.
1950. aastal ühinesid väikesed küla kolhoosid. Kolhoosiga "Side" liitusid Lilbi ja Upa, moodustati kolhoos "Mereranna". Seal olid pikemat või lühemat aega esimeesteks Juhan Liiv, Juhan Riisik, Oskar Muruvee, Erna Sild-Salumäe, Aleksander Veegen. Lõpuks Aleksander Pitk.

Salme Laidma meenutuste järgi elasid Kärdu külas kolhoosi suunatud õpetatud agronoomid Ants Teino ja Endel Salumäe. Uute põllukultuuride propageerimiseks tõi Ants Teino külla maapirni, mis nüüd põldudel umbrohuna kasvab.

4.1. Tänapäev

1991. aasta iseseisvumine andis õigusjärgsetele pärijatele võimaluse saada tagasi okupatsiooni alguses kaotatud vara. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Saare Maakonna komisjoni otsusega hakati 1993. aastal võõrandatud vara tagastama. Okupatsiooni alguses ühistatud vara vastuvõtmise aktide alusel võeti külaelanikelt nende vara, taaiseseisvumise alguses anti samade aktide alusel see ka tagasi.


5. Küla traditsioonid

Külaelus on aastate jooksul olnud palju ühisettevõtmisi ja traditsioone. Omanäoline komme Kärdu küla ajaloos on olnud suvelõpupidude korraldamine, mis sai alguse kuuekümnendatel aastatel. Igal aastal augustikuu viimasel pühapäeval kogunes külarahvas kokku, et ära saata suvi. Küla naissoost elanikud kandsid pikka kleiti või seelikut, sellest ka nimi Sitsipidu.

Sitsipeoks õppisid küla lapsed selgeks isetegevuskava; näitemängud ja laulud. Viimane suurejooneliselt peetud Sitsipidu oli kaheksakümnendate aastate lõpus. Tänapäevalgi koguneb küla kokku, et lapsed kooli saata, vaadata nende esinemist ja vana tava kohaselt saata ühiselt ära lõppev suvi.

Suurejooneline oli küla naistepäevapidude korraldamine. Lenarti tallu mahutati ära kogu külarahvas. Iga külanaine valmistas kindla toidu. Vilhelmiine Umberi sõnade järgi keetis Pendi Marta sülti, Kurika Leida valmistas omatehtud leiba. Peo viimasel päeval keetis Leida õllesuppi. Laratsi Helmi ülesandeks oli küpsiste valmistamine. Mooriti liha ja kana. Küla õllemeistriks oli Kilgi Paul. Meeste ülesandeks oli ka põranda pesemine, igal mehel tuli puhtaks küürida kaheksa põrandalauda. Selle eest, et põrand puhas saaks hoolitses Vilma.

Vanade tavade seas oli pulmaaknataga käimine. Külarahvas, keda pulma kutsutud ei oldud, käis pidutsemist jälgimas aknast. Vaadati pruuti ja pulmalisi. Pererahvas pakkus väljasolijatele külakosti.

Neljakümnendatel aastatel peeti ühiselt jõulupidusid neis peredes, kus olid kasvamas lapsed. Asta Uuston meenutab kuidas kingituseks saadi lasteraamatuid, küpsiseid ja õunu. Külapeod olid ka pärast viljakoristust ja linade leotamist.


Uurimustöö koostas
MARI MAASIK