Saaremaa ühel kasutatavamal turismiteel, Kihelkonnalt 11 km Mustjala poole, püüab pilku kõrge kivikatusega lihtsailmeline kivihoone - Pidula mõisa härrastemaja. Läbimõeldud proportsioonide ja maitsekate detailide tõttu hindavad kunstiajaloolased seda Eesti ühe kauneima barokse mõisamajana. On arvatud, et hoone pärineb 18. sajandi keskpaigast, juurdeehitis tagaküljel 19. saj. algupoolelt. Ehitist kaunistavad räästaalune kitsas karniis, tahutud dolomiitplokkidest nurgad, madal kahe sambaga portikus sissepääsu ees, ühes ruumis säilinud laemaalingute fragmendid.

Pidula mõisahoonele lisab väärtust sellega umbes samaaegne barokse regulaarse planeeringuga park. Ristuvad alleed on orienteeritud kohaliku mõisniku rajatud paari meetri kõrgusele kunstlikule kõrgendikule, mida ümbritsevad Pidula maalinna vallid.

Pidulat on peetud Saaremaa vanima teadaoleva raviasutuse asukohaks. Nimelt ehitasid ordurüütlid kroonika andmeil 1240. a. paiku hospidali "saare läänerannikule, ühe hea ja paljukülastatava sadama ligidale". Kohanimi võib tõesti tuleneda sõnast "pidal", mis laensõnana algselt tähendas nii pidalitõbe kui hospidali.

Mõisast poolteist kilomeetrit Kihelkonna poole asub Pidule mõisa vesiveski, mis on samuti arhitektuurimälestisena kaitstav. Põhiliselt puust, osalt kivist kahekorruseline hoone on ehitatud 1809. aastal.

Mõisahoones ehk härrastemajas töötas Eesti iseseisvumisest kuni 1970. aastani kohalik algkool. Hiljem on mõis seisnud tühjana, kuigi aeg-ajalt on mitmed uued omanikud katsunud seda restaureerida. Mõisaparki on ennastohverdavalt hooldanud naabruses elav talunik Kerkel.

Mõisa praegune omanik hooldab ja restaureerib hooneid. Arvestades mõisaansambli suuremahulisust ja restaureerimistöö kallidust võtab lõppeesmärgini jõudmine aega.