Muhu kirikust on mainitud 1267. a., kuid arvatavasti oli tegu praegusele eelnenud ja tõenäoliselt puust kirikuga. Kivist Jumalakoja ehitamist alustati mitte enne 13. saj lõpukümnendeid. Esmalt püstitati pikihoone seinad, millele järgnes võlvitud kooriruum ning edasi võlviti ka pikihoone.

Järgides muidu Saare - Lääne piiskopkonnale omast üldskeemi, on siin omalaadsena lisatud koori idaküljele väiksem eenduv kandiline lõpmik - motiiv, mida on kasutatud üksnes veel Hiiumaal Pühalepas.

Kirikus on silmapaistva hoolikusega tahutud raiddetailid. Need on meistrimärkidega, mida kohtame ka Karja kirikus. Ilmselt on osa kiviraidureid töötanud mõlema kiriku ehitusel.

Küll torkab silma, et Muhus puudub skulpturaalne dekoor. Seevastu oli kogu kirik kaunistatud ulatuslike Viimse kohtupäeva teemaliste maalidega. Säilinud on neist ainult vähesed fragmendid - peamiselt kooriruumis. 1969 - 1974 need avati ja konserveeriti, paraku aga ebaõnnestunult. Tänaseks on suur osa maalingutest hävinenud.

Säilinud on 1629. aastast pärinev renessanssvormides kantsel, meistiks oli B. Raschky.
Altariseina valmistas 1827. a. Kuressaare tisler N. Lorenzen.
Korduvalt uuendatud altarimaal "Kolgata" ulatub tagasi 17. sajandisse.
Unikaalne on lääneseina trepikäigu ehitamisele kasutatud trapetsiaalne hauakivi.

Välisvaade - Kiriku väliskujunduses domineerib omapärane kolmeastmeline jaotus: pikihoone, koor ja koorilõpmik, mis kõik on kaetud üllatavalt järskude katustega.
Kirikul puudub torn. 1764. a. lisati küll väike puidust haritorn, kuid uue katuse ehitamisel loobuti selle taastamisest.

Interjöör - Kiriku ruumimuljet kujundab altaritsooni rõhutav koorilõpmik - aedikula, mille eeskujud pärinevad tsistertslaste kloostrikirikutest.

Koguduse kodulehekülg aadressil: www.eelk.ee/muhu