Kaarma maalinn asub Kuressaarest 13 km kaugusel, Laadjala-Kaarma-Karja maantee 6. km-l, Kaarma kirikust 100 m kirde pool.

Teda piirab põhjast, läänest ja lõunast 20-30 m laiune madalik, mis näib olevat kinnikasvanud vallikraav. Idakülje alt voolab läbi kitsas Linnasoo oja, mis varasematel aegadel on olnud tunduvalt veerohkem.

Oma põhiplaanilt on maalinn peaaegu nelinurkne (välismõõtmed 140 ja 120 m). Umbes 4800 m² suuruse tasase õue keskel on märgatav lohk, endine kaevuase. Selgelt nähtavad on linnuse väravakohad valli kirde- ja loodenurgas.

Kaarma maalinnal on vähesel määral kaevanud J. B. Holzmayer 1860. aastal. Tema kirjelduste järgi on vall kuhjatud kividest ja mullast.

Valli seest, välisküljelt ja linnust piiravast kraavist leiti söestunud palgijuppe, mida kaevaja seostas linnuse puukindlustustega. Peale selle on linnuselt saadud üksikuid juhuleide (spiraalkäevõru osa, ristpeaga rinnanõel) 12.-13. sajandist, nende põhjal võib maalinna rajamise oletatavasti samasse perioodi dateerida.

Henriku kroonikas Kaarmat ei mainita, ilmselt ei ulatunud siia mandrilt lähtunud sõjakäigud. Nagu selgub Liivimaa vanemast riimkroonikast, oli Kaarma maalinn (Hag Carmele) saarlaste väe kogunemiskohaks 1260.-1261. a. ülestõusu ajal, kui siia tuldi varju ordu, Riia piiskopi, Tallinna foogti, Tartu ja Saare-Lääne piiskopi vasallide ühendatud vägede eest.

Vaenlase väed laastasid Saaremaad, põlevate külade suits oli katnud kogu maa. Hag Carmele pärast, nagu maalinna kroonikas nimetatakse, käis äge võitlus.

Kaarma lahingu koht asuvat maalinnast ida pool, Kaarma mõisa ja Uduvere küla vahel. Siit on kogutud arvukalt muinasleide, muu hulgas palju relvi. Maalinn õnnestus vallutada tormijooksuga. Võitjad olevat saanud rohkesti siia varjule toodud saaki: kaks ööd oli neil kulunud selleks, et "kanda" ja "ajada" linnusest ära kõik, mis seal oli. Saarlastel tuli veel kord tunnistada sakslaste ülemvõimu.