Abruka mets, mida me nimetame salu - lehtmetsaks, või laialehiseks metsaks, on eriti oma varjuarmastava metsataimestiku poolest väga sarnane Lääne - Euroopa pöögimetsadele.

Oma laiuskraadi kohta, ühtlasi asudes oma klimaatilise leviku äärmisel piiril, on niisugune metsakooslus jäänuk sobivamaist kliimaperioodidest ja tänapäeval meil haruldane.

Haruldasemal juhul tõusevad kuni 30 meetrini valitsevate võimsate pärnade, jalakate, vahtrate, tammede, saarte ja kaskede võrad. Puud on sammaldunud, igale kõrgusastmele kaasnevad aga erinevast valgustusest ja õhuniiskusest tingituna ka erinevad samblad ning samblikud.

Metsaaluste põõsaste seas on kõrgemad sarapuud ja viirpuud. Aprillis õitseb metsas roosiõieline näsiniin, hakkavad silma magesõstar, harilik kuslapuu, metsaservadel on rohkesti kibuvitsa.

Alustaimestik on liigirikas, väga sarnane Lääne - Euroopa ja Kaukaasia pöögienamusega metsade alustaimestikuga. Siin paistavad silma lõhnav varjulill, sinilill, kopsurohi, koldnõges, hammasjuur, karulauk, seljarohi, imekannike jt.

Peamiselt metsaservades võib sattuda aga ka meie floora haruldustele. Siit on leitud näiteks koerkäppa (Anacamptis pyramidalis), pisikäppa (Epipogon aphyllum), roomavat akakapsast (Ajuga reptans), luite - tanuseent (Phallus impudicus) jt. Orhideederikkuse poolest on aga kogu saar kuulus.

Peale salu - lehtmetsa leiab loodusesõber Abruka edelaosast väljakujunenud sanglepa lodumetsa. Puud on siin kõrgeil mättail. Tihti kohtame lepa kõrval saart. Mätaste vahel lirtsub vesi ning nõtkub turbakiht. Taimed on roninud tihti mättaile, jättes nõgudesse ainult väheseid liike, millede seas tunneb kohe ära kollase võhumõõga ja helerohelise soosõnajala.