Nõiausust Taaniaegsel Saaremaal PDF Prindi

17. sajand oli Euroopas nõiaprotsesside kõrgajaks. Nõiajahi "epideemia" puhkes ja levis 15. sajandi lõpust alates ja kestis 17. sajandi lõpuni. See nõiahullus on olnud uurijate tähelepanu keskmes juba üle poolteise sajandi ning ajaloolased on nähtuse komplekssuse tõttu pöördunud ka antropoloogia, folkloristika, psühholoogia ja mitme teise distsipliini poole.

Uurijad on juhtinud tähelepanu asjaolule, et 16. ja 17. sajandi nõia-epideemiad kutsus esile kiriku püüe levitada oma võimu ka aladele, mis olid küll ametlikult ristitud, kuid kus tegelikult domineerisid ristiusueelsed maagilised kujutlused.

Nõiajahtide seletamine Euroopa lõpliku kristianiseerimise käisena näib olevat võimalik ka 17. sajandi Eesti- ja Liivimaa puhul.
Inglismaal vastavaid nähtusi uurinud A. Macfarlane ja K. Thomas on esitanud mudeli üleminekust tugevalt integreeritud, vastastikku sõltuvalt külaühiskonnalt individualiseeritud ühiskonnale. Kollektiivsust rõhutavasse külaühiskonda tungis individualistlik eetika, muutus väärtuste maailm ning naabritevaheline koostöö kaotas endise tähtsuse.

Alates 1980. aastatest on üha rohkem uurijaid pidanud nõiaprotsesside tekkimise otsustavateks teguriteks Euroopa halduslikku, poliitilist ja õiguslikku arengut murrangulisel vara-uusajal.
Praeguseni vaidlevad uurijad selle fenomeni, tema tekke ja vaibumise põhjuste üle. Tõenäoliselt jääb see meile lõpuni kättesaamatuks ja müstiliseks nähtuseks ajaloos, sest raske on mõista mineviku inimese mõttemaailma, mis sügavalt erineb meie mõtlemisest.
Erinevate ajastute mentaliteedid ei pruugi samadele reeglitele alluda ning ühe ajastu ratsionalism võib olla teise ajastu ebausk.

Usk nõidumisse oli ja on universaalne usk. Tolleaegses külaühiskonnas olid ravimine maarohtude ja sõnade pealelugemisega, "lausumine" ja loitsimine üpris tavalised asjad. Ka eesti rahvausundis võib kohata palju igasugust maagiat ja tõrjenõidust. Sageli kasutati lausumisi ja muid võtteid "paha silma" ja kaetamise, ärategemise või -sõnumise, kadestamise ja laimamise vastu.
Süüdistused ja tagakiusamised kasvasid välja talupoegade omavahelistest vastuoludest. Väga väärtuslikuks allikaks vastava ajastu inimeste mentaliteedi, uskumuste, rituaalide jms. kohta on kohtuprotokollid.
Näiteks selgub ühest Saaremaal 1637. aastal aset leidnud kohtuprotsessist, et üks ebausklik talupoeg nimega Selli Jahn soovitas uppunud talupoja leidmiseks moodust, mille puhul võeti paati kaasa hani, kes pidi otsitavale kehale liginedes kisa tõstma. Uppunu leitigi.

Nõidade surmamõistmisel toetuti suuresti Saksa-Rooma keisri Karl V valitsemisajal 1532. aastal koostatud kriminaalseadusele "Constitutio Criminalis Carolina" (Carolina).
Carolinas seisis, et nõidumise abil kahju tekitamise korral tuleb süüdlane põletada tuleriidal. (Carolina art. 109: "Kui keegi tekitab inimestele kahju või viga nõidumisega, tuleb teda surmaga karistada ja see karistus tuleb tulega läbi viia. Kui keegi kasutab nõidumist ja ei tee sellega kellelegi kahju, tuleb teda asjade seisu järgi teisiti karistada, nagu otsustajad nõu vajavad ja nagu edaspidi nõu otsimisest on kirjutatud.")

Carolina, nagu rooma õiguski, tegi vahet valge ja musta maagia vahel, nimetades ainult viimast kuriteoks ning nägi karistust ette vaid kahjutegemise eest, olenemata sellest, kas see oli sündinud nõidumise või kahjustava maagia abil.

Juba Saare-Lääne piiskopi Johannes Kieveli 1519. aasta visitatsioonikorralduses nähti ette surmanuhtlus nõidadele. Selles nõuti, et visitaatorid teeksid kindlaks, kas ei ole teada lausujaid, nõidu või ketserluses kahtlustatavaid, kes pole õiged kristlased ja austavad pühasid hiisi, kive ja puid või kes haiguse ja õnnetuse puhul konsulteerivad ennustajate ja lausujatega ning kasutavad nende nõuandeid loomade ravimisel jne. Sellise ebausu vastu pidi võitlema ning piksekultuse järgijaid tuli kui uskmatuid ja ketsereid põletada.

Tihtilugu viidati ka Moosese II raamatule Vanast Testamendist: "Sa ei tohi nõida ellu jätta."
Siiski ei karistatud mitte kõiki nõidumises süüdistatuid, kuigi enda õigustamine ja kahtluse alt pääsemine näis olevat väga raske.
Eestis langes nõiaprotsesside kõrgaeg just 17. sajandi teise veerandisse. Eesti- ja Liivimaal aset leidnud nõiaprotsesse on lähemait uurinud M. Madar ja J. Kahk.
Nõiaprotsesside toimumise kohta Saaremaal neil aga andmed puuduvad. Tollal kuulusid talupoegade kriminaalkuriteod mõisakohtu pädevusse ja nende menetlusi ei protokollitud.
Ei ole säilinud ka teiste Saaremaa kohtute (maa-, lossi- ja linnakohtu) arhiive, kuid kindlasti ei jäänud Saaremaa sellest fenomenist puutumata.
1636. aastal kirjutas Taani kuninglik asehaldur Saaremaal Anders Bille kanlslerile Taani, et "lihtrahvas on suuremalt jaolt veel paganad, kes ei tunne jumalasõna ega püha sakramenti, samuti leidub Saaremaal palju nõidasid."

Anders Bille oli asehaldur, kes kõige rohkem tegeles kiriklike probleemidega ning püüdis Saaremaa kiriku kombeid ja tavasid Taani kirikule lähendada. Tema asehalduriks olemise perioodil (1634-1642) on üks Saaremaalt pärit "nõid" jõudnud lausa Taani Kuningliku Ülemkohtu ette.

Vastavalt Taani kuninga Frederik II poolt kinnitatud privileegidele oli õigus Saaremaalt Taani kuningale apelleerida. Taani Kuningliku Ülemkohtu (Kongens Retterting) protokollides leidubki kümmekond Saaremaad puudutavat kohtuasja.

1639. aasta 8. mail, mil Taani Kuninglik Ülemkohus tegeles terve päeva Saaremaa asjadega, tuli kõne alla ka üks nõidumisega seotud protsess.
Taani kuninglik asehaldur Saaremaal Anders Bille oli kohtu ette kutsunud vennad Johannes ja Werner Lohmanni, kes olid ühe nõidumises süüdistatud naise - Reimerske - pojad. Lohmannide näol oli ilmselt tegemist küllaltki jõukal järjel olevate linnakodanikega.
Reimerske mees Heinrich Lohmann oli vöötegija Kuressaares. Werner Lohmann oli kullassepp, kellel oli 1635. aastal Kuressaares majaplats ning üks Johannes Lohmanni nimeline immatrikuleerid 1637. aastal Kopenhaageni ülikooli; 1641. aastal õppis ta Greifswaldis. Vennad Lohmannid olid kirjutanud kuningas Christian IV-le kaebekirja asehaldur Anders Bille kohta, süüdistades teda nende ema põhjuseta vangishoidmises ja piinamises, ning väites, et tunnistajad olid Anders Bille käsilased, keda ta mõjutas.
Nende ema Reimerske lasti vabaks ilma tema head nime taastamata. Anders Bille esindas antud kohtuasjas maakohut, kus ta oli eesistuja.

Vastuseks vendade kaebusele saatis "rahvakuningas" Christian IV asehaldurile manitseva kirja, käskides tal tõest kinni pidada. Asehaldur kutsus vennaksed aga pealekaebamise eest Kuningliku Ülemkohtu ette.

1638. aastal pole Anders Bille ise aga kõrgema kohtu ette ilmunud. 24. aprillil 1638 palus Kopenhaagenisse sõitnud Werner Lohmann oma palvekirjas kuningalt turbekirja Saaremaale tagasipöördumiseks, mis kaitseks teda lossi- ja linnamagistraadi eest.

Antud kohtuasja taustal tuleb mainida ka konflikti Anders Bille ja Saaremaa ühe suurema maavaldaja Friedrich Budde vahel. Budded olid ühed arvukatest saksa aadlikest, kes astusid Taani teenistusse ning kelle järeltulijad integreerusid Taani aadli hulka.

Friedrich Budde oli asehaldur (1584-89) Mattias Budde poeg.
Friedrich Budde varjas samal ajal enda juures Tartust kahenaisepidamise süüdistuste eest põgenenud Tartu Ülikooli esimest ajaloo- ja muinsuste professorit Friedrich Meniust.

Nii Budde kui Menius ässitasid Anders Bille väite kohaselt Lohmanne tema peale kaebama ning olid tema vastu "partei" loonud. Nõiaprotsessiga samal päeval arutati ülemkohtu ees ka Friedrich Budde ja Anders Bille vahelisi omandialaseid tülisid.

8. mail 1639. aastal andsid mõlemad pooled lõpuks Taani Kuningliku Ülemkohtu ees aru. Kõigepealt esitas Anders Bille Kuninglikule Ülemkohtule esildise - "libelli", milles püüdis oma tegevust õigustada. Oma esildises juhtis ta kõigepealt tähelepanu sellele, et Saaremaal valitseb teistsugune õigus, milles kriminaalõiguse kohta seisab väga vähe; seetõttu on Saaremaal ja ka kogu Liivimaal appi võetud Karl V kaelakohtukord (Carolina).

Anders Bille viitas ka sellele, et erinevates seadustes on kirjas erinevad normid, millal on õigus inimest piinata või määrata kriminaalkaristust. Mõne puhul piisab kumust, mõne puhul on üldise kumu kõrval vaja ka ühte või siis kahte tunnistajat. Kohtualuse piinamine tunnistuse saamiseks oli tolleaegses kohtumenetluses üpris tavaline.
Näiteks lubati Eestis 1632. aasta maakohtukorraldusega talupoegi ja linnakodanikke kriminaalasjade puhul "enne või pärast ülekuulamisi piinamise või vangistusega kohelda."

Anders Bille esildis sisaldab palju ladinakeelseid seadusekatkeid. Tavaliselt siiski järgnes teooria sellele, mis kohtus oli juba aset leidnud: kõigepealt viidi otsus täide ja alles siis leiti põhjendused ning vastavad seadused.

Anders Bille väitel oli Reimersket juba mitu aastat nõidumises kahtlustatud. Reimerske kohta oli olemas üks tõend, mis pärines 1634. aastast.

Kadripäeva jumalateenistuse ajal Karja kirikus oli Reimerske kogu kihelkonnarahva kuuldes ähvardanud talupoega Rein Leuskülli, kes olevat temalt neli vööd varastanud. Reimerske käskinud need kohe tagasi tuua, muidu juhtuvat talupojaga midagi halba. Varsti oligi Reinul kont kurku kinni jäänud ja ta oli lämbumise äärel.

Tema poeg läks Karja mõisa maanõunik Hans Bergile kaebama. Viimane oli käskinud need vööd Reimerskele Kuressaarde tagasi viia. Seepeale oli Reimerske laenanud pojalt tinapudeli ja "teinud sinna midagi, mis nagu viin näis, aga polnud" ning käskinud tema isal seda kasutada, siis minevat paremaks. Samal ajal oli ta ähvardanud, et kui ta seda pudelit talle tagasi ei too, siis tal hästi ei lähe.
Poeg ratsutas koju, aga juba pool tundi enne kojujõudmist oli isal parem hakanud. Seetõttu ei hoolinud poeg ähvardusest, sulatas pudeli, valas sellest sõle, millist tüdrukud tavatsesid sel ajal Saaremaal kanda, ja kinkis selle edasi. Pärast seda oli ta aga kohe haigeks jäänud, ööl ja päeval Reimerske nime karjunud ja väitnud, et ainult Reimerske on tema haiguses süüdi, ning lõpuks hinge heitnud.

Selle loo puhul võib tuua mitmeid paralleele teiste Euroopa nõiajuhtumitega. Sageli peeti nõidadeks vanu naisi, eriti aga kerjuseid ja vigaseid, kes tühjade kätega minema saadetuna needusi pomisesid. Mõni aeg pärast needmist juhtus sellega õnnetus, kes oli nad ära ajanud, ning see õnnetus kirjutati "nõia" arvele. Tegelikult oli hoopis "ohver" hea käitumise vastu eksinud ja tundis end seetõttu halvasti, olles näiteks kerjuse ära ajanud. "Nõida" vihati kui selle tunde põhjustajat, tegemist oli enda süütunde projektsiooniga.

Süüdistus esitati tavaliselt ainult siis, kui süüdistaja tundis, et oletatava nõia salaviha on õigustatud. Paradoksaalsel kombel näis just "nõial" õigus olevat, kuna ta ei tegutsenud üksnes kättemaksuhimust, vaid maksis kätte ülekohtu eest.

Saaremaa juhtumi puhul võisid oma rolli mängida ka sotsiaalsed vastuolud. Linnakodanikel oli tülisid vaesema maarahvaga. Kuna "nõid" ja "ohver" olid tavaliselt isikliku vaenu läbi seotud, siis oli väga ebatavaline, et nõidu oleks süüdistatud näljahädas, katkus või tulekahjudes, kus ohvriks oli terve ühiskond.

Ajastule oli iseloomulik, et nõiduses kahtlustati just ravimisega tegelenud "lausujaid" ja "tarku". Eriti sageli esitati niisugune süüdistus siis, kui ravimine mingil põhjusel ebaõnnestus. Näib, et talupojad olid kaljukindlalt veendunud, et "lausuja" suudab nii haigused peale nõiduda kui ka hiljem need oma kunstidega pealt ära võtta.
Suurt osa haigusi oskasid inimesed ravida üksnes intuitsioonile ja sajandite jooksul kogunenud kogemustele toetudes. Paljude haiguste ees seisti aga abitult ning tunnetati neid kui arusaamatuid, kusagilt väljastpoolt inimese sisse tulnud jõude. Eriti suurt hirmu tekitasid vaimuhaigused.

Asehaldur Anders Bille sõnul võis Carolina 32. ja 44. artikli kohaselt Reimerske nüüd vastutusele võtta, sest esiteks oli Reimerskel halb kuulsus, teiseks oli ta ähvardanud ja ähvardus oli kohe mõjunud ning kolmandaks oli ta selle vastu abirohtu andnud.
Rein Leusküll kaebaski maakohtule, kuid midagi ette ei võetud ja asi lükati edasi.

Samast protokollist võib leida tõendeid ka nõidade omavahelise koostöö kohta ning Reimerske seltsimisest teiste nõidadega.
1635. aastal tunnistasid kaks kinnivõetud ja nõidumises süüdistatud talupoega - Konger Hans ja Steffan Kock - üksmeelselt Reimerske vastu. Mõlemad tunnistasid ilma piinamata kõik üles. Konger Hans oli, ilma et talle piinamisriistugi oleks näidatud, kohe kõike kahetsenud ja jumalat tänanud, et ta kuradi lõugade vahelt päästeti.
Talupoeg kaebas, et Steffan Kock juhtis ta kolme aasta eest nõidumise juurde. Tema juures käis ka superintendent Christopher Cothenius, kes teda trööstis ja õpetas, mispeale ta nimetas vabatahtlikult oma kaasosalised (compüces).

Nende kahe talupoja tunnistuste põhjal võeti Reimerske kinni ja hakati teda küsitlema. Reimerske ennast süüdi ei tunnistanud, "vastas kõigile küsimustele langetatud silmade, liikumatu näo ja kehaga" ning ütles "lihtsalt "ei" ja mitte midagi rohkemat." Ta vastandati ka kaassüüdlastega, kes oma süüdistusi kordasid.
Reimerske vastu toodi teisigi asjaolusid: näiteks olevat ta kokana töötades riisipudru praeks muutnud.

Carolina järgi võis kahtlusaluse süüdi mõista ainult siis, kui ta ise oma süü üles tunnistas. Reimerske puhul oli ilmselt tegemist väga tugeva inimesega, sest paljud ei suutnud piinamisele vastu pidada. Taani seaduste järgi aga ei tohtinud näiteks piinamist kasutada enne, kui kohtuotsus oli langenud. Samuti ei saanud isikud, kes olid nõidumises süüdi mõistetud, teiste vastu tunnistada.
Seetõttu võis ka Anders Billel olla üpris raske veenda Ülemkohut, keda paratamatult mõjutasid Taanis valitsevad seadused. Võimalik, et kaebajad olid sellega arvestanud.

1637. aastal tunnistas juba kolmas nõidumises süüdistatu - Tua Matt - Reimerske vastu ning järgmisel aastal oli Reimerske mees, Heinrich Lohmann, tunnistajate ütlemist mööda Reimersket nõiaks nimetanud ja teatanud ka tema kaasosaliste (complices) arvu - 13.

Selle protsessi puhul leiab kinnitust ka väide, et kui peaaegu kogu Lääne-Euroopas oli nõidumine naiste kuritegu, siis Eestis, Islandil ja Ida-Soomes ei olnud nõidumine seotud ainult naissooga. Selle protsessi puhul on nimepidi nimetatud nõidade seas selge ülekaal meeste poolel.

Kokkuvõtvalt leidis asehaldur Anders Bille oma esildises, et ta oli talitanud vastavalt seadustele ja Lohmanne tuleb põhjuseta kaebuse eest karistada kohtukulude väljamõistmisega.

Kopenhaagenisse olid tulnud ka Werner Lohmann, kel polnud peale kaebekirja midagi lisada, ning tema ema Reimerske, kes kõikidele süüdistustele endiselt eitavalt vastas.

Taani Kuningliku Ülemkohtu otsus kõlas, et Anders Bille ja maakohus pole kellelegi ülekohut teinud, sest tõendeid Reimerske piinamiseks oli piisavalt. Kuna Reimerske ei olnud piinamisel end süüdi tunnistanud, vabastati ta edasisest ülekuulamisest, et teda uute tõendite esilekerkimisel saaks uuesti proovile panna.

Sellega asi ei lõppenud. Ühest kuninga 1641. aasta kirjast Anders Billele selgub, et viimane oli taas saatnud mitmesuguseid dokumente Reimerske kohta (mis kahjuks pole säilinud) ja kuningalt nõu küsinud, mida naisega ette võtta: kas teda seoses uute tõendite esilekerkimisega uuesti piinata või saata ta maalt välja. Kuningas soovitas Reimerske maalt välja saata.

See üksik säilinud kohtuasi ei võimalda esile tuua Saaremaa lokaalset omapära nõiaprotsesside läbiviimisel või nõiaks tunnistamisel. Kahjuks ei ole säilinud ka kohtuprotokollis viidatud lisasid. Ometi äratab tähelepanu, et protokollis pole kordagi mainitud veeproovi, mis oli Eestimaa nõiaprotsessidel väga levinud ordaal.

Hilisemast ajast leidub vihjeid saarlastelt õpitud nõiakunsti kohta.
Lääne Meeskohtu korraldusel 20. jaanuaril 1652 aset leidnud protsessil süüdistas Lihula hauptmann kaebealust Bebertt'i nõidumisega kahju tekitamises ja kahenaisepidamises.
Kaebealune tunnistas, et ta oskavat "lausuda" ja tervendada nii inimesi kui ka loomi ning oli õppinud seda kelleltki vanalt saarlaselt.

PIIA PEDAKMÄE
Saaremaa Muuseumi "Kaheaastaraamat 1997-1998"

 
 

Sündmused / Events

<<  December 2017  >>
 Mo  Tu  We  Th  Fr  Sa  Su 
    
Saaremaa huvitavaim vaatamisväärsus on:
 
Bänner

Ilm Saaremaal