Pärast Sõrve postmaantee õgvendamist üle nasvade ületati jõge parvsilla abil. Köite tõmbamine olevat olnud teine teisel kaldal seisvate kõrtside kohustus.

1838 tegi Saaremaa Majandusvalitsus Liivimaa Kubermanguvalitsusele ettepaneku ehitada kivisillad Nasval, Salmel ja Parasmetsas. Ettepaneku taga seisis majandusvalitsuse direktor Carl von Buxhoeveden, kes samal aastal Mullutu mõisa omanikuks sai ja samal ajal ka Abruka riigimõisa (selle mõisa keskus oli Salmel) rentnik oli. Kivisilla ehitamiseni tookord siiski ei jõutud, esimene Nasva sild tehti puust.

Just silla juures toimunust pajatab ka esimene Nasva kohta teada olev ajaleheuudis, see ilmus Tartu ajalehes Tallorahva postimees 7. paastukuu päeval 1858:

"31. näri kuu päewal läksid Leo wald linna, krono puid ärramaksma, ja jäid Naswa körtsi öömaiale. Paljo tee käiad ollid körtsis öö maial, polle rumi, polle öiget hingamist. Nored mehhed tallitsewad hobbused, ja ütlewad: Lähme kord teise körtsi, - aega kül ! Kaks noort meest ja üks weike 12 aastane pois käiwad körwuti, teine teise käes kinni, meel lahke ja armastus teine teise wasto süddames. Karl Sep, 20 aastane noormees, ütleb: Üks keik, lähme ülle jõe. Seäl es olle suremad nöuupiddamist ühti, - läksid. Jöggi woib olla kümmekonna, ehk rohkem sülla laiune. Kui nad mönned süllad ollid julgeste ilma kartmata astunud, jäe läks katki, - keik kolm korraga jöe pohja (jöggi öeldakse keskelt sülda 3-4 sügaw ollewad, ja järso kallastega). - Oh hädda ülle hädda! - Poisike ja teine noor mees tullewad jälle wee peäle. Kuuljad söbrad hallastage, tulge appi! hüüdsid häddalised.

Predik Poopu jookseb abbi, arwab, et nemmad sumbi august sisse läinud, ning et jäe piddi köwwa ollema, astub julgeste jäe peäle ja ütleb, anna kät seia, ma tomban wälja. Ni kui ta kät sirrutab, lähhab jäe katki, lähhab wee alla. Abbiline ka häddaline. Predik käis kaks körd wee al, ja sai siis omma nöuuga ja Jummala abiga jäe ääre peale, kus jäe tallas, (sest kaks körda olli jäe sisse murdnud).

Nüüd tulli rahwas ennam kokko, ja said neid kaks, sedda 12 aastast poisikest ja seda teist meest, wälja, nenda et nemmad pitkad lattid nende kätte andsid, ja nemmad ülles said. Agga kus se kolmas siis jäi? Jah ! parrako Jummal, ta ei polnud pärrast nähtudgi, - kui naad sisse kukkusid! Ta leiti teisel päewal sülda 3-4 sügawalt kummuli jöe pohjas.

Mönni raud-süddamega mees on selle loo kohta ütelnud: Se on omma sü, mis ta otsis jäe peäle, mis wigga olli ülle sülla minna, kust keik teised käiwad."


See sild pidas vastu pool sajandit. Uue silla ehitamiseks kasutas riigivõim osavalt ära valdade reformiga loodud suurvaldade võimalusi. Ajaleht Hääl kirjutas sellest 07.05.1911 nii:

"Naswa sild, mis 1893 kahe Sõrwe valla, Abruka ja Torgu kulul Soppi kroonu metsast ilma hinnata antud puudest ehitati, on üsna wana ja lagunemisel, nii et mitte ilma aegu kartus ei ole raske koormaga üle minna, sest teadmata on, millal ja kust kohast lagunemine pääle algab. Kõige kardetawamad on veel sülla ääred, mis hoopis mädad ja lagunenud ning osalt ärakukkunud on, kuna inimesed alatasa sääl ääre pääl istuwad ja käiwad ning kalu õngitsevad. Pole wõimata, et korraga mäda palgi ots murdub ja inimene kahe sülla sügawusesse wette kukub, kust ära päesemine mitte nii hõlbus pole.

Olla kord ka juba üle waadatud, ja tahetavat uut silda ehitada tsemendist või koguni betonist, noh see oleks kiidu wäärt tegu. Uue silla ehitus soab muidugi teedekapitali kulul olema, sest loota on, et nüüd juba õiglasem asja toimetus on, kui wiimase ehituse korral 1893, kus ehitus kahe walla kaela weeretati, kuna ehituse summa mõnda sada rubla suureks tõusis, s. o. mida wallad rahaga maksiwad, üle selle weel 24-25 wersta tagant palkide wedu, mis waldade poolt tööga sai tehtud.

Arwan mitte asjata olewat nendele waldadele meelde tuletada, et nemad Liiwi kubermangu teedekapitali walitsusele palwe sisse saadaksiwad, et omal ajal maksetud summa neile tagasi saaks maksetud, sest niisuguse silla ehitused langewad seaduse järele nimetatud kapitali, aga mitte teetegijate talukogukondade pääle."


Tugevama silla ehitamist Nasva jõele arutati tsaariajal mitu korda. Ajaleht Saarlane teatas 29.07.1909 üsna enesekindlalt, et “...Naswa jõe üle tehakse edaspidi uus, rauast sild.”

Ajaleht Hääl oli 19.10.1913 veendunud, et “Naswa silda hakatakse tulewal kewadel ehitama. Sild tuleb raud talastega ja plankudest päälmisega.”

Esimene maailmasõda ja segased ajad ei võimaldanud siiski uut silda ehitada, vana parandamine aga muutus möödapääsmatuks. Silla olukorrast tõi 19. juulil 1924 hea näite ajaleht Saaremaa:

"Eila wigastas raskeweo auto Naswa jõe silda niiwõrd, et temast ainult ühehobuse-wankriga üle wõib sõita, mitte aga autoga ega kahehobuse-wankriga. Silla ajutise paranduse wõtab maakonnawalitsus kohe ette, nii et jõest ülekäimine kauemaks ajaks katkestatud ei saaks. Silla põhjalik remont pakutakse ka lähemal ajal uuesti wälja."

Nimelt oli Nasva silla remondi eelarve (mahus 250000 marka) juba koostatud ja 7. juulil 1924 ka vähempakkumine ära peetud, ent tagajärjeta. 2. augustil teatas Saarlane teise vähempakkumise ebaõnnestumisest, sama ajaleht kutsus 26. septembril ehitusettevõtjaid kolmandale katsele.

Tegelikult läks veel kaks aastat, enne kui tegudeni jõuti. 12. oktoobril 1926 teatas Saaremaa Maakonnavalitsus ajalehes Meie Maa:

"Parandustööde tõttu on Naswa sillal autode ülesõit keelatud 13. oktoobrist kuni 13. novembrini k.a., wankritega ülesõit on lubatud hommikul k. 6-10 ja õhtul k. 3-7."

1. detsembril 1926 kuulutas ajaleht Saarlane, et "Naswa silla parandustööd on lõpule wiidud ja ülesõit kõigile waba."

Remonditud sild pidas vastu veel tosin aastat. Betoonsilla ehitamine võeti käsile 1930ndate aastate lõpus. Kaalukeeleks oli üha kasvav autotransport, millega silla ületamine eluohtlikuks muutus.

Palkide vedu algas 1938. aasta kevadel Sõrvest Vintri metsast. Seda toimetas Aleksander Toll, kes elas linnas Tallinna 27. Palkide üldkogus oli 140 tihumeetrit, hind 6 krooni 25 senti/tm.

Kivid toodi 1939. aastal vanast Loode sadamasillast. Kive oli 200 kuupmeetrit, hind 50 senti kuupmeeter.
Palkide ja kivide vedu korraldas maavalitsus, ehitustöid hakkas juhtima Hindrek Kann. Ajaleht Uus Eesti kirjutas sellest 18. juunil 1939:

"Saare Maavalitsuses toimus neil päevil Nasva puusilla raudbetoonsillaks ümberehitamistööde väljapakkumine, mis aga ebaõnnestus. Nüüd saavutas maavalitsus erikokkuleppe pakkumisest osavõtnud ehitusettevõtja H. Kannuga, kes võttis töö endale 23000 krooni eest. Ümberehitustööd algavad lähemail päevil. Liiklemine üle Nasva jõe toimub ümberehituse ajal abisilla kaudu, mille maavalitsus laskis ehitada vana puusilla kõrvale."

Abisild valmis 22. juunil, vana puusilla lammutamine kestis 27. augustini 1939. Sillaehituse tõttu oli kaluripaatide juurdepääs kalarannale suletud, ajutine kalarand seati sisse Nukiaianukki.

Betoonsilla ehitus algas õnneks enne 1. septembrit 1939, mil ehitusettevõtjaile kehtestati eriolukord seoses N. Liidu sõjaväebaaside ehitamisega. Oktoobris saadi raud (selle eraldas Majandusministeerium erandkorras) ning algas armatuurraua paigaldamine ja betoneerimine.

Saaremaa suurima silla pikkuseks mõõdeti 28 meetrit, selle koordinaadid olid 22 kraadi 23 minutit 18 sekundit idapikkust ja 58 kraadi 13 minutit 42 sekundit põhjalaiust.

Inimesed said betoonsillal liikuda uue aasta esimesest päevast. Autoliikluse avas abimaavanem A. Teetsov 10. jaanuaril kell 15.30, esimesena sõitis üle silla Torgu liinibuss.

3. veebruaril teatas H. Kann kirjalikult Saare Maavalitsuse Teedeosakonnale ehitustööde lõpetamisest. Silla ehitamise eelarve (24544 krooni) oli selleks ajaks põhiliselt täidetud, 240 krooni jäi kevadisteks heakorratöödeks.

9. veebruarile planeeritud proovikoormatus ja silla pidulik vastuvõtmine jäid ära madala temperatuuri (-24 kraadi) tõttu.

Nasva esimene betoonsild oli käigus üle nelja aasta. See oli Saaremaa ilusaim sild. Sügisel 1944 lasti see taganevate Saksa sõdurite poolt õhku.

Punaarmee taastas ülesõiduvõimaluse endise abisilla kohendamisega.

Peagi ehitati uus sild, see oli puust. Sillakäsipuult pea ees jõkkehüppamine oli külapoiste suvine lemmiktegevus.

Uus betoonsild ehitati 1959 endise Suuremõisa kõrtsi ja Õusna maja vahele kuivale maale (need majad veeti hiljem eest ära ning kaevati jõgi silla alt läbi). Pealesõitmiseks tehti silla mõlemasse otsa kõrged maanteetammid. Ka sild ehitati küllalt kõrge, et mikojanid (kahe kajutiga ja diiselmootoriga kalapaadid) silla alt vabalt läbi sõita saaksid.

Uus sild muutis Sõrve maantee traditsioonilist noolsirget kuju Nasva küla vahel, selle vastu on protestigi avaldatud. Õigluse jaluleseadmiseks peaks Saksamaa 1944. aastal õhkulastud betoonsilla taastama ning külasüdames maha põletatud talude ja seltsimaja väärtuse kompenseerima. Süüdati Reediku, Hansu, Jaani, Tolli, Kingsepa, Laussoni, Kõrtsi, Jalaka, Janni, Seemani, Mälgu, Oidja, Kooli, Kolli, Kaju ja Justli talude hooned ning küla seltsimaja.

KALLE KESKÜLA